Читать книгу Helisevad ööd saarel - Heli Künnapas - Страница 6

Seda ma kartsin ‒ Sander seisab kohmetult bussijaamas mu ees ja kumbki ei tea, kas kallistada ja kui lõpuks otsustame selle kasuks, siis on segane tunne, et kui kaua on mõistlik teineteisest kinni hoida. Ootasin väga temaga kohtumist, aga praegu tundub, et ka Sander on kuidagi võõraks jäänud. Paar kohtumist rohkem kui poole aasta jooksul ei ole ilmselt piisavalt palju.

Mehe helepruunid juuksed vajaksid juba ammu juuksurit. Päike on pealmised juuksed heledaks pleegitanud. Nii jätavad alt poolt paistvad tumedamad juuksed mulje, nagu oleks mees neisse heledad salgud värvida lasknud. Nii palju tunnen aga Sanderit küll, et selline välimusega eputamine teda ei huvitaks. Lihtsad sinised teksad ja lühikeste käistega helesinine T-särk kinnitavad mu arvamust.

„Ma võtan su koti,” pakub Sander. Noogutan nõustuvalt. „Elan siin lähedal, nii et läheme jala. Aga mitme kotiga ilmselt ei tundugi see nii lähedal,” muigab mees. See väike muie muudab ta kuidagi vabamaks ja seega omamaks. Sanderi kommentaari peale vaatan aga oma pagasit ja saan aru, et sai vist tõesti liiga palju asju kaasa pakitud. Üldiselt olen hea reisija ning osav pakkija, kes liigselt asju kaasa ei tassi. Enamus mu reise on olnud esinemistega seotud. Siis on vaja mugavaid riideid proovideks, korralikku esinemiskostüümi ning niisama linna peal vaba aja veetise riideid. Ei midagi erilist! Seekord aga millegi pärast tundsin, et kõike oli vähe ja igaks juhuks tuli ikka üht-teist veel kaasa võtta. Ei tea, kas asi oli Sanderiga kohtumises või selles, et saarele sõites tunnen iga kord, nagu läheksin teise reaalsusse. Kohta, kus ei ole midagi saada ning pead kõigiks ettetulevateks juhtumiteks igaks juhuks valmis olema.