Читать книгу Mälestusteta suvi, 1.osa - Heli Künnapas - Страница 5

Kuigi elame eramajade piirkonnas, olen tänaval toimuva liiklusega ikkagi harjunud. Tavaliselt mind ei häiri autod. Või mis iganes masin see on. Prügiauto? Urin tuleb kord lähemale, siis liigub jälle kaugemale. Autod ei urise. Lennuk? Mingi järjekordne õhujõudude õppus? Aah … magada see igatahes ei lase.

Löön silmad lahti ja otsustan seletamatule unesegajale sõja korraldada, kui taipan äkki, et see polegi minu kodu. Esimene mõistmishetk teeb korraks haiget. Eile pärast sauna olin kohe oma tuppa kapseldunud ja uinumiseni telefonis olevat muusikat kuulanud. Internetita ju telefonis muud teha ei saa.

Urin on mu akna alt kaugemale läinud.

„Tere hommikust. Või peaks juba lõunat ütlema?” naeratab vanaema sõbralikult, kui pärast riietumist kööki astun. Ta laob mingeid taimi paberile kuivama. Eeldan, et need on ravimtaimed, aga minu jaoks täiesti võõrad, nii et nende kasutusvõimalustest pole mul õrna aimugi.

„Tere hommikust,” vastan.

„Maaõhk on sulle ikka hästi mõjunud, magasid kohe lõunani. Tule hommikust sööma, jätsin sulle kõik lauale,” viipab vanaema laua poole, kus on eilsest õhtust tuttav ülimaitsev kodusai, taldriku peal pehmeks sulanud või, juust ja vorst. Kapil seisvast presskannust kandub minuni ahvatlevat kohviaroomi. Astun laual poole, jalge all sama lilleline linoleum, mida aastate tagant mäletan. Seinal tiksub vana pommiga kell. Kella üheni kuulsin, kui see täis- ja pooltundidel pommitas, kuid pärast jäin ilmselt sügavamalt magama, sest rohkem see hääl mind enam ei seganud. Kella all laua ääres on nööridest punutud, vajunud istumiskohaga vana tool, millel varem istus alati vanaisa. Silme ette ilmub kaks pilti temast – kuidas ta tegi endale paksu lihalõigu ja küüslauguga võileiba ning kuidas ta igal pärastlõunal ajalehte luges.

„Tegelikult oleksin ilmselt veel maganud, aga mingi asi urises mu akna taga,” pomisen pooluniselt ja kallan punaste täppidega tassi kohvi. Uskumatu, et vanaemal ikka veel see serviis alles on. Olen terve oma elu ta juures neid valgeid punaste ja roheliste täppidega tasse näinud.

„Aa, Richard niidab õues muru. Ütlesin küll, et ta su aknaaluse viimaseks jätaks, aga ilmselt on tal mujalt juba kõik niidetud,” rehmab vanaema käega.

See seletab kõik! Kuna õuest kostub endiselt vaikset urinat, siis ilmselt ikka polnud kõik tehtud ja poiss segas meelega mu und. Mõnus vastuvõtt, mõtlen irooniliselt.

Kuna eile sai varakult voodisse poetud, on kõht nüüdseks täitsa tühi. Teen endale võileiva. Kodusaia maitse sulab suus. Tassist tõusev kohviaroom mõjub ergutavalt, nii et tunnen ennast iga hetkega üha rohkem ärkvel olevat. Samamoodi hiilib iga hetkega üha rohkem ligi hirmutav teadmine, et see pole mingi mõnus hommikusöök lühikese puhkuse ajal kusagil kodumajutuses, vaid niimoodi hakkangi peaaegu kolm kuud järjest igal hommikul ärkama.

Teeme parem nii, et ma ei mõtle sellele praegu!

„On sul siin kõik olemas? Saad hakkama?” astub vanaema ukse poole, kui muruniiduki hääl õues vaikib. Noogutan täis suuga mõmisedes. „Linda helistas hommikul, lähen räägin Richardile.” Noogutan taas, sest esiteks pole täis suuga viisakas vastata. Teiseks aga ütles vanaema need lühikesed laused nii, nagu ma peaks ka aru saama, kellest jutt on ja mis Richardil selle kõigega pistmist on. Kuna see aga ilmselt mind ei puuduta, naudin lihtsalt oma hommikusööki ja püüan järgnevate kuude õudust endale mitte liigselt ligi lasta.

Linnas oleks mul samal ajal juba plaan valmis, mida täna teha või kuhu minna. Päris ilus päikeseline ilm on, nii et võiksime lasta rannas ennast päikesel paitada või jalutaks niisama linnas. Siinsed valikud on … minna õue?

Pärast nauditavat hommikusööki koristan laua ära. Kohvitassiga välistrepile astudes pean korraks käega vastu uksepiita toetama, sest Pitsu tahab mind pikali joosta. Panen kohvitassi esikusse aknalauale ning istun kaheastmelise trepi ülemisele astmele ja sügan koera, kes ennast mu kõrvale parkis. Pitsu nügib ennast muudkui mu vastu ja naudib silmanähtavalt iga mu liigutust.

„Sa oled vist juba terve sajandi vanune,” sosistan vaikselt koerale. Teda mäletan ka kõigist neist kordadest, kui oleme vanaema juures käinud. „Ilmselt sinuga ma peangi kõik need kolm kuud rääkima. Loodetavasti ei lähe see omaette rääkimise alla ja keegi ei pane mind sügisel selle eest hullumajja,” naeratan Pitsule.

Lasen pilgul üle õue rännata. Maja ees olev hekk on ilusti pügatud. Uksest värava poole viiva tee betoonplaadid on samuti nii vanad, kui mäletan. Muru on teeraja kõrvalt küll värskelt niidetud, kuid plaatide vahelt turritavad tihedad rohututid. Aia poole jääv elupuuhekk on nii kõrgeks kasvanud, et selle taha jäävat tagaaeda pole enam nähagi. Tean vaid varasematest mälestustest, et seal on marjapõõsad ja vaarikad, õunapuud ja pisike aiamaa. Tagaaeda ääristavate suurte kuusepuude alla ehitas vanaisa väga ammu klaasist kasvuhoone. Elupuude varjava suuruse tõttu pole näha, kas see on ikka veel alles.

Pööran pilgu tagasi maja poole. See on ikka roheline, nagu viimati, kui siin käisin, ainult et värv on nüüdseks üsna maha koorunud. Aknaraamid peaksid olema valged, kuid kobrutav värvikiht jätab neist pigem hallika mulje. Ilmselt pole pärast vanaisa surma sellele majale tilkagi värvi kulutatud. Linnas saaks sellise maja omanik ilmselt varsti linnavalitsuselt kirja palvega maja ära värvida, sest see reostab linnapilti, siin aga ei huvita see kedagi. Nojah, siin pole ka kedagi, keda see üldse huvitada võikski.

„Aga käime siis kohe ära,” kostub äkitselt tagaaia poolt mu kõrvu Richardi sõbralik hääl. Selles pole kübetki ründavat olekut, millega ta eile õhtul mind kostitas.

Mõne hetke pärast ilmub elupuuheki vahelt välja vanaema. Hingan pahinal välja, kui tema taga hakkab paistma tumesinistes töötunkedes ja pikkade käistega tumedas särgis Richard. Tahaksin sõrmed turvaliselt sügavamale Pitsu karvadesse lükata, aga … koerake paneb poisi pole jooksu.

Pööritan silmi. Mida ma olingi arvanud – loomulikult on need kaks omavahel parimad sõbrad. Millegipärast läbib mu sisemust kibe pigistus. Mingi võõras ülbe poiss on mu vanaema ja tema koera jaoks kodune ja oma, sel ajal kui mina siin ennast võõra ja kodutuna tunnen … Richard loomulikult ignoreerib, et ma trepil istun, ega vaevu isegi mitte teretama. Tema käitumise järgi oleksin nagu nähtamatu. Peas vormub järjekordne Facebooki- ja Insta-postitus:

„Võite minust läbi astuda. Näha pole mind niikuinii!” #nähtamatu #minuelumaal #tahanomaelutagasi

Pitsu keerab ennast selili murule ning laseb poisil ennast sügada ja patsutada. Kui Richard püsti tõuseb, keerleb ja tiirleb koer poisi jalge ümber, nii et tal on võimatu kõndida. Ei jää mingit kahtlust, et need kaks omavahel väga hästi läbi saavad.

Tõusen, et tagasi oma tuppa peituda. Või noh, köögi taga olevasse tuppa, mis on mulle selleks suviseks vangistuseks eraldatud. Minu toaks on seda palju kutsuda. Siin pole minu oma mitte midagi muud kui spordikott ja kohver riietega, mis on ikka veel lahti pakkimata. Vanaema küll tegi minu jaoks riidekapi tühjaks, aga selles on ikka veel võõras lõhn sees, nii et ma ei tunne eriti, et tahaks oma riided sinna laiali laotada. Tegelikult ei tahaks ma üldse ennast siia laiali laotada, vaid tahan olla ühes kohas koos, et esimesel võimalusel edasi liikuda. Või tagasi.

„Brenda, kui sa oled hommikusöögiga lõpetanud, siis läheme Linda juurde. Tal hakkas kraan tilkuma, Richard vaatab selle üle. Sa aitad mul nii kaua Linda juures piparmünti korjata. Lambad tallasid minu omad ära, aga Lindal pidi veel küllalt olema. Võtan toast koti kaasa,” astub vanaema viimaste sõnade ajal minust juba mööda ja läheb uksest sisse.

„Mhmh,” noogutan talle järele, ise alles asjade kiirest kulgemisest segaduses.

„Ma ootan autos,” ühmab poiss üle õla värava poole kõndides, enne kui jõuan mõelda, kui kaua me sinna Linda juurde jalutama peame. Saan aru, et minu arvamust ei küsinud keegi, aga kuna mul pole ka paremaid plaane, liigun alistunult Richardi järel auto poole. Loodetavasti ei ela see Linda kusagil kaugel, sest pisikesse autosse surutult kraabiksime selle poisiga ilmselt varsti teineteisel silmad peast.

Äkitselt tungib mu ninna kibe sigaretilõhn. Tõstan silmad betoonist teeplaatidelt ja nende vahelt turritavatelt rohututtidelt. Richard on mõne meetri jagu kaugemal väravani jõudnud ja tema suus tossab sigaret.

„Loodan, et sa autos selle järele haisema ei kavatse hakata,” nähvan. Kummaline, et ma varem ta juures suitsuhaisu ei tundnud. Tavaliselt on mul selle peale väga hea nina ja suitsetajatest jooksen kohe kiiresti eemale. Hmm, mitte et mul Richardi puhul seda varianti üldse oleks.

„Ei, ma kavatsen enne autosse istumist läbida süvapesu ja riided ka keemilisest puhastusest läbi lasta,” irvitab poiss vastu. Ta tumedad silmad on taas kurjakuulutavalt langetatud kulmude all uriseva olekuga, mitte lahked nagu mu vanaemaga rääkides. Värava kõrval suure pajupuu all seisab kaheukseline kastiga maastikuauto. Kortsutan kulmu, sest ilmselt pean taha ronima. „Palun, printsess,” avab Richard irvitava naeratusega küljeukse ja laseb eesistuja seljatoe alla. Hakkan temast mööda pressima, kui poiss suust otse minu poole suitsupahvaku välja laseb.

„Haha, tore, et sul naljakas on! Väga lapsik,” krimpsutan ta poole nägu. „Kas sa tead ka, mitu uut puud sa selle eest igal aastal istutama pead?” Kingadel, mis mul jalas on, pole üldse kõrged kontsad, kuid sellisesse maakate autosse on nendega ikkagi keeruline ronida. Õnneks saan sellega kuidagiviisi hakkama ega kingi poisile järgmist võimalust mu üle naerda.

„Kas sa ei peagi mulle loengut sellest, et rikun oma tervist ja laste saamise võimalus väheneb iga suitsuga?” Poiss lükkab esiistme seljatoe mulle otsa vaatamata taas üles, kuid irvitav ilme ta näolt ei kao hetkekski.

„Ausalt, sina ja su spermapoisid ei huvita mind absoluutselt. Te võite kas või täna kõik koos ära surra. Nagu sa ise ütlesid – mida vähem inimesi maailmas on, seda kasulikum loodusele.”

Tappev pilk poisi silmis näitab, et seekord sain talle pihta. Richard lööb esiukse kinni veidi kõvemini, kui oleks pidanud. Pidades silmas, et soovitasin tal just ära surra, ja see oli vist kolmas lause, mis talle üldse elus öelnud olen, pole vist midagi imestada. Pajupuu alt väravast asub välja vanaema ja nad istuvad koos autosse. Poiss lõhnab värske piparmündi järele. Ilmselt meelitaksin ennast liigselt, kui arvaksin, et poiss minu pärast suitsetamise jälgi nätsuga peidab. Kirbet tubakalõhna aga autos tõesti ei ole. Samamoodi on kadunud vaenulik pilk poisi silmist ning mu vanaemaga suhtleb ta taas lahkelt ja omainimeselikult. Kipitav pigistus sisemuses paneb mind poissi veelgi rohkem vihkama.

„Bring me to life …” karjatab naise hääle üle auto, kui poiss süüte sisse keerab ja automakk tööle hakkab.

„Vabandust,” ühmab ta hetkeks vanaema poole vaadates, kui kiirelt maki vaiksemaks keerab. Enesetapjaliku naisehäälega laul sobib väga hästi tema ülejäänud olekuga.

Auto pole enam oma esimeses nooruses, nii et kõik krigiseb ja nagiseb. Bussijaamani viib kruusatee ja seda mööda sõites trügivad tolmukübemed igast praost sisse. Järjekordne asi, millega maaelu juures ilmselt harjuma pean. Õnneks viib bussijaamast edasi asfalt, nii et vähemalt tolm kaob. Richard krutib igivana autoraadio nuppe ja leiab varsti mingi jaama, kust tulevad uudised. Vanadusest vaevlev auto nagiseb küll diktori häälest üle, nii et raadio on vaid täiendav müra, mille sõnadest niikuinii midagi aru ei saa. Õnneks keeramegi varsti kuuseheki vahelt talumaja õuele.

„Linda elab juba aastaid üksi, ta mees suri ära. Lapsed elavad tal nii kaugel, et külla väga tihti ei jõua,” laseb vanaema pilgu üle õue, mis vajaks peale muruniitmise ka põõsaste pügamist, lillepeenarde rohimist, kuuri katuseäärel tilpnevate laudade kinnitamist ja … kõik tundub nii laokil, et ei saagi aru, mida kõike siin veel teha oleks vaja. Mõistan, et mul oleks võinud veel hullemini minna. Vanaema kodu on selle kõrval ikka täitsa tsiviliseeritud koht.

Vanaema astub juba maja poole, kui Richard kõrvalistuja ukseni jõuab, suitsev sigaret juba hambus, ja tooli seljatoe taas alla laseb. Väljaronimiseks abistavat kätt ma ei ootagi, kuid olen tänulik, et väljahingatav suitsupahvak vähemalt seekord mu peast eemale läheb.

„300 sigareti tootmiseks kulub üks suur puu. Arvuta ise, kui palju sa maailmale võlgu oled,” nähvan poisile otsa vaatamata autost välja koperdades. „See puu peab kasvama mitu sinu eluaega.”

„Nii et kui mina ära sureksin, pääseks päris mitu suurt puud,” irvitab Richard.

„Täpselt. Tubakatootmine on üks suur põhjus, miks vihmametsi hävitatakse. Peale tootmiseks kuluvate puude laiendatakse üha ka tubaka kasvatamisele kuluvaid alasid. Ja need on kõik vihmametsade piirkondades,” vehin kätega hoogsalt oma jutu kinnituseks kaasa.

„Ja inimkonda vähendades oleksid need puud päästetud?” ei kao irvitav naeratus poisi huulilt. „Mina veel mõtlesin, et loodust ongi vaja inimeste jaoks päästa, aga sinu eesmärk tundub olevat inimkonda looduse päästmiseks hävitada. Väga põnev,” pöörab Richard mulle selja ja hakkab maja poole kõndima.

„Mul pole vaja kedagi hävitada, nii mõnigi saab sellega ideaalselt ka ise hakkama,” nähvan poisi järel koperdades. Kontsadega on murul väga ebamugav kõndida. Richardi üle õla heidetud pilku ma pigem tunnen, mitte ei näe, sest olen samal ajal püstipüsimisega hõivatud.

Kindel see, et suve lõpuks olen samasugune mõistmatu ajukääbik, kes ei suuda enda ja maailma vajadustel vahet teha.

„Kõik kohad on juba vett täis, see muudkui tilgub ja tilgub,” sibab majast välja pisike vanaproua, kes tundub olevat rohkem kössis ja krimpsus kui minu vanaema, aga liigub kiiresti, nagu väike orav. „Tule, tule nüüd!” kiirustab ta mind tähele panemata Richardit. Olen nende mõne päevaga harjunud nähtamatu olema, nii et pööritan korra selle peale omaette silmi, kuid ei tunne ennast nii puudutatuna.

Kuigi Richard pole minust väga palju pikem, peab ta majja sisenemiseks veidi kummarduma. Kontsadel olen poisiga ühepikkune, nii et hämarasse tuppa astudes lasen samuti pea veidi alla. Vastu lahmab kopituse ja seisnud asjade lõhn.

„Hmm, siin on …” kuulen poissi pomisemas, enne kui kõik plahvatab ja vett lendab igas suunas. Karjatan ja hüppan sammu tagasi. Löön pea uksepiida vastu ära, kuid purskkaevuna pahisev vesi ei lase sellele pikemalt keskenduda. „Hoia vett kinni!” kostub Richardi hääl üle soliseva vee. Vanaema ja Linda on teisel pool tuba, nii et pole kahtlust, et poiss vaatab minu poole. „Rätik! Seal toolil!” käsutab poiss.

Mõtlemata haaran toolilt rätiku ja sukeldun vetemöllu. Poiss krahmab mu käest rätiku, kerib selle toru otsa ümber ja surub mu käe omakorda selle peale.

„Hoia!” ei luba ta hääl vastuvaidlemist. Mitte et ma oleks tahtnudki. Kõik käib nii kiiresti, et mul pole aega mõelda. Surun kätega rätikut ja poiss surub oma kätega minu omi. Raske on aru saada, milline surve mu kätele tuleb veejoast, milline poisist. Surun lihtsalt kogu jõust rätikuga toru otsa.

Paanika kihutab mööda mu keha üles ja alla, kui Richard äkitselt oma käed lahti laseb ja hoopis Linda suunas kihutab, temaga midagi räägib ja siis teisele poole seina kaob. Vesi surub käterätikust läbi, nii et hoolimata mu pingutusest sarnaneb põrand üha enam pisikese tiigi ja mina selles hulpiva rääbaka kanaga. Vesi tilgub mu riietelt ja juustelt alla. Kujutan ette, millised pandakaru silmad mul sellest veerünnakust juba olema peaks. Sekund hiljem muigan oma mure peale, sest laialivalguv ripsmetušš on ilmselt pisimure võrreldes sellega, kui hirmus vetevana on kogu su kodu hävitanud, nagu see praegu Linda koduga on juhtunud. Sellised postitused saavad Facebookis ja Instas alati palju meeldimisi. Äkki tahab keegi isegi raha kogumist alustada, et aidata ruumid uuesti üles ehitada …

Sama äkitselt kui kõik algas, see ka lõppeb. Veesurve kaob. Lasen pingest valutavad käed alla. Torust tilgub veel sellesse jäänud vett, kuid need üksikud piisad ei paista silma loigust, mis mu jalge ümber laiutab.

„Oh sa heldene aeg,” lööb Linda käsi kokku. „Küll on ikka hea, et sa siin olid,” naeratab ta murelikult seina tagant välja ilmunud Richardile. „Ei tea, mis ma ilma sinuta oleks teinud.” Loomulikult – mind suruti vesisel sõjatandril kõige hullema rünnaku alla ning Richard on see, kes kogu au ja kuulsuse ära teenib! Poiss laseb pilgul üle minu rännata ja lõbustatud muie ilmub ta suunurka. Kissitan hoiatavalt silmi. Richard tõstab rahupakkumise märgiks käed ja pöördub Linda poole:

„Ära veel täna, nüüd pole sul üldse vett. Keerasin praegu kogu majas vee kinni. Kas sul armeeritud toru on?”

„Oh sa heldene aeg, ei mina tea,” vangutab Linda pead. „Kuuri all on igasuguseid asju, mis Endlist alles on jäänud, talle ikka meeldis koguda. Me oleme mõlemad sõja üle elanud inimesed ja teame, et midagi ei saa ära visata. Aga ega mina tea, mis seal on. Sa pead ise vaatama tulema.”

Märjad kingad on seest libedad, nii et võtan need jalast ära. Väljun Richardi ja Linda järel majast. Nemad suunduvad kuuri poole, vanaema nende selja taga. Mina istun päikese kätte pingile. Sulgen silmad ja lasen päikesekiirtel ennast paitada. Ignoreerin mõne aja pärast lõbusalt vadistavat toa poole liikuvat seltskonda. Ilmselt leiti see, mis vaja, ning Richard saab jälle päeva päästa. Tundub, et ta teeb siin igasuguseid asju, mida maale elama jäänud vanad naised ise ei oska.

Kas see ongi Richardi elu ülesanne – vanaprouasid päästa? Muigan oma mõtte peale. Seda ma ütlesin – ajukääbikuks muutumine läheneb, kui juba selliseid mõtteid mõlgutan ja ennast omaette muigamisega lõbustan.

Klõpsin endast kiiresti paar pilti. Minu solgutatud olek sobib hästi taustal laiuva logiseva majaga. Facebooki- ja Insta-postituse tekstiks sobiks

„Kui see juba nii algab, siis milline veel homne päev on?” #paremjäänvoodisse #maalonohtlik

Aga ma ei postita seda. Mul pole internetti. Ikka veel. Valus jõnksatus käib seest läbi, kui mõtlen, kui palju mälestusi jääb jagamata. Nagu mul polekski elu. Juba mitmendat päeva järjest.

Sulgen taas silmad ja pööran näo päikese poole. Kui minust sel suvel niikuinii mingit jälge maha ei jää, võin ju lasta ennast veidi päikesel pruunistada. Ilma jagatud postitusteta ei saa keegi teada, et olen päikese suhtes veidi hooletu olnud.

„Märjad kassid sõidavad kastis,” lõikab mõne aja pärast äkitselt mu selja taha ilmunud Richardi irvitav hääl uneleva sooja mõnulemise läbi. Pilgutan paar korda silmi, et taas reaalsusega harjuda.

„Kas sa palusid praegu ilusti, et ma autot juhiks, kuni sa üksi kastis edasi susised?” ei jää ma vastust võlgu.

Eeldan, et poiss pööritas selle peale silmi, ent kuna ta minust vaikides mööda marsib, ei saa ma seda eeldust kinnitada. Mina hakkan päikese käes juba tasapisi kuivama, kuid poisi riided tilguvad ikka veel.

„Oh, on see Richard meile ikka õnnistus. Ei tea, mis minust oleks saanud, kui ta kõike korda poleks teinud,” kinnitab uksel käsi kokku lööv Linda minu arvamust, et poiss tegeleb siin pidevalt vanaprouade päästmisega. Vanaema liitub kiidukooriga ning järgmiste minutite vältel kuulen ülevaadet Richardi suurtest saavutustest majade ja loomadega. Poiss toetab samal ajal seljaga tolmuse auto vastu, hõõguv sigaret käes, ja laseb järgmised pahvakud mürki õhku.

Hurraa! Peaaegu kaks päeva tehtud! Umbes … ee … kolm kuud veel.

„Kas on võimalik, et tõsised mölakad ei saa ise arugi, et nii käituvad? Kas neile peaks siis andestama, kuna nad ei saa aru, mida teevad?”

#maa lontõsiseltnõme

Veel üks raisatud postitamata mälestus. Internetti pole.