Читать книгу Ebaõiglane Sari "Mõni õhtu romantikat", 11. raamat - Heli Künnapas - Страница 3

2. Raisatud elu

Päike loojub otse merre. Õhkõrnad lillakaskollased pilved justkui lehvitaksid säravale päikeserattale südamlikult järele. Istun Merikese maja teise korruse akna all ning ahmin endasse iga raasukest sellest puhtast ja erilisest hetkest.

Püüdsin enne akent lahti teha, et mõnusalt värske mereõhk sisse lasta, kuid sealt vaatas vastu päris pirakas ämblik, kes oli oma võrgu just akna ja aknalaua vahele kudunud.

„Reelika, ma ei jõua oma majja piisavalt tihti, võid seal rahulikult suvitada,” tulid sel hetkel meelde sõbranna Merikese sõnad, kui ta mulle siin puhkamist soovitas. Koduselt aknalaual laiutav ämblik tõestas, et inimkäsi pole ta tegevust tükk aega takistanud.

Kuigi ämblikud vist koovad võrgu päris kiiresti, nii et Merikest hooletuses süüdistada pole mul küll plaanis. Meie kahesekundiline põrnitsemine lõppes igatahes ämbliku võiduga. Mul polnud õrna aimugi, kui mürgised võivad rannaäärsed ämblikud ol a, nii et võimuvõitlust mul temaga plaanis pidada ei olnud.

Delisa hingab rahulikult toa väliskülje ääres olevas voodis. Pikk päev rannas on tüdruku päris ära väsita-nud. Mulle see sobib, nii saan rahulikult keskenduda hetkele, mil kaks maailma justkui kohtuksid. Meri haarab sekund sekundi järel sooja ja hubasust loova päikese endasse. Varjud muutuvad üha pikemaks. All aias mattuvad hämarusse kiviaed, ümber selle looklev külatee, kaev, palkidest kõrvalhoone, valgete õitega kibuvitsapõõsas … Mõne päevaga on aknast paistev pilt armsalt koduseks saanud, kuid hämaras tundub kõik hoopis teistsugune. Kuni äkitselt ongi kõik pime-dusse peitunud.

Hoian oma pilgu sihikindlalt kohal, kuhu päike kadus. Vaatan aeg-ajalt alla aeda, kus peaks olema kiviaed, kaev ja kibuvitsapõõsas. Kõik on korraga kadunud.

Äkitselt ehmatab mind kaugusest kostev möir-gamine. Varsti hüppavadki kurvi tagant välja kurja-kuulutavad heledad autosilmad … mis mööda teed lihtsalt mööduvad.

„Reelika, rahune maha,” käsutan ennast. Uskumatu, et rahus ja vaikuses võib nii tavaline asi nagu mööduv auto ärritada ja ehmatada, kui linnas tekitaks suurt paanikat hoopis üleüldine vaikus.

Minu ja Kenneti abielu oli ju tegelikult samasugune – kõik oli vaikne, rahulik, kulgev … Ei olnud mingeid suuri mägesid ega orge. Ei positiivseid ega negatiivseid. Me kuidagi nagu olime. Tagantjärele mõeldes tundub, et meil mõlemal oli kogu aeg nii kiire ja oma asjadega nii palju tegemist, et polnud aega tülis olla. Samas polnud aega ka, et ülimalt rõõ-mustada. Isegi mitte Delisa üle.

Kennetiga sain tuttavaks kolmepäevasel juhti-miskonverentsil Tartus. Olime mõlemad alles hiljuti firmajuhi kohale saanud, mis tähendab, et kogemusi oli vähe, aga julgust ja tahtmist oma seisukohtade eest seista palju. Nii me ühe grupitöö käigus ägedalt vaidlema sattusimegi. Korduvalt. Teised grupikaaslased pidid meid tagasi hoidma, et saaksime ühiselt mingi kesktee leida. Suutsime küll rahulikult kõik koos selle ülesande ära teha, ent õhtusöögi ajal istus Kennet ilma pikema sissejuhatuseta minu lauda jätkasime tulist arutelu.

Õhtu lõpetasime minu hotellitoas. Kirglikult.

Unustamatult.

Olime mõlemad olnud aastaid abielus pigem õpin-gute ja tööga, nii et tol ööl jagasime teineteisele seda, mida olime pikalt endas hoidnud. Järgmisel hommikul oli raske naeratust näolt pühkida, sest sellist ööd polnud mu elus kunagi olnud. Silmanurgast kogu järgmise päeva minu kõrval istunud Kennetit piiludes teadsin, et temaga oli sama lugu.

Kui sarnased kohtuvad, siis sellest pidi ju midagi head tulema … eks ole?

Üksik pisar langeb mu põsele. Süütunne tütre ees kisub sisemuse valusalt krampi. Vaatan toa teise seina poole, kus ta ikka rahulikult hingab, kuid ei näe enam midagi. Üldine pimedus on kõik endasse haaranud.

Uskumatu, et see juunikuu algul võimalik on … aga on.

Kõige rohkem hirmutab mind see, et Kennet tuleb nii harva meelde. Oleme nüüd umbes pool aastat lahus olnud, kuid enne seda olime kuus aastat abielus.

Kas see tähendab, et olen kogu selle aja oma elust raisanud?

Jah, loomulikult on Delisa parim tulemus, mis ühest abielust võib välja tulla. Aga äkki oleks tema sündinud ka siis, kui oleksin leidnud päriselt enda kõrvale inimese, kes oleks kogu tulevärgi mu elus süti-tanud, nii et kogu elu olekski üks välk ja pauk olnud?

Või on selline asi olemas ainult filmides?

Mis on minu kui naise väärtus, kui ma ei sobinud naiseks isegi sellisele mehele, kes enam ammu mu elus tulevärki ei tekitanud?