Читать книгу Tristan - Heli Künnapas - Страница 5

„Miia, kas sul on õhtuks mingeid plaane?” küsis Birgit mu kõrval mööda koolimaja esimese korruse koridori pigem kergejalgselt hüpeldes kui kõndides. Mu vastust ära ootamata jätkas ta:

„No meil tuleb täna kindlasti pikemalt proovi teha, sest sel aastal me lihtsalt peame võitma! Ma ei taha rohkem neile beekatele alla jääda. Nad võitsid viimase karaokevõistluse... ja lauluvõistluse.... ja kossus... Mkmm, aitab küll! Seekord on meie kord. Tantsuvõistlus on täpselt meie tükk kooki,” muigas ta ise oma inglise keelest otse tõlgitud kohmaka väljendi üle.

Noogutasin eemalolevalt. Birgit oli oma unistamisega nii ametis, et ta isegi ei pannud tähele, et mu mõtted olid mujal.

Miks ta olekski pidanud? Tavaliselt olen tantsimise suhtes sama kirglik kui tema praegu. Kui poleks olnud tänast hommikut, siis ma lendleks koos Birgitiga mööda koolimaja koridori ja mõtleks, milliseid uusi ja keerulisi kombinatsioone meie tantsukavasse sisse panna, et seekordne võistlus kindlasti kinni panna... milline lugu valida... milliseid riideid kanda, et laval parim välja näha...

Me esineme tantsutrupiga väga tihti, kuid kogu meie punt on jätkuvalt vaimustuses sellest, mida me teeme. Me oleme aastaid trenni teinud. Me oleme väga head ja teame seda ise ka. See ehk ongi põhjus, miks mina, Birgit, Eneli ja Kelly oleme siiani koos püsinud ja keegi meist pole väsinud, tüdinud ega alla andnud. Tants on meie elu... minu elu... kui poleks olnud tänast hommikut...

Aga tänane hommik oli! Seda ei saanud enam olematuks teha.

Jah, loomulikult sai sellega tegeleda, aga mitte olematuks teha.

Äkitselt olid meie kõrval ka Kelly ja Eneli ning tantsuvõistluse üle kädistamine käis täie hooga edasi. Ma küll tajusin, et nad olid mu kõrval ja rääkisid ka minuga, aga mulle ei jõudnud mitte ükski sõbrannade sõna kohale. Tänase hommiku pärast...

Kaks triipu!

See oli see, mida ma hommikul nägin.

Mu silme ees püsib jonnakalt pilt sellest, kuidas jõllitasin tundetult enda käes olevat pulgakest ning kahte triipu selle peal. Otsisin uuesti välja karbi ja lugesin kasutusjuhendi läbi.

Sellest ei muutunud mitte midagi.

Kaks triipu! Ikka veel.

Kuna see oli kolmas test kolme päeva jooksul, siis hakkasin aru saama, et need triibud ei kao sealt kusagile. Triibud jäävad alles ja mul tuleb tunnistada, et... ma olen rase!

Ma olen 17-aastane... mul pole veel 11. klass lõpetatud... ja ma olen rase!

Kui päevad olid nädal aega hiljaks jäänud, hakkasin tundma ärevust. Seejärel jäin haigeks – tõusis madal palavik ja oli kuidagi paha olla. Olin kindel, et sain kusagilt mingi viiruse. Kevaditi normaalne ju. Metsik väsimus tuli ka peale. Kui päevad olid juba üle nädala hiljaks jäänud, siis mõtlesin igaks juhuks rasedustesti ära teha.

Esimest kahte testi tehes tundsin jätkuvalt ärevust. Kuna triibud neil olid heledad, siis oli lootust, et mulle lihtsalt tundub nii... et ma kujutan neid triipe ette... Aga täna hommikul polnud enam mingit kahtlust – kaks tumedat triipu olid rasedustestil äratuntavad! Mind valdas seejärel mingi kummaline tuimus ja ma ei suutnud enam midagi muud tunda. See kõik tundus nii ebareaalne.

Otsisin internetist kohe infot rasestumise kohta, nagu ma ise ei teaks, kuidas see käia võib. Sai selgeks, et mu arvatavad viiruse tunnused olid hoopis keha esimesed reaktsioonid rasestumise suhtes.

Ebareaalne!

Ma tean, et me ei olnud Taneliga sõbrapäeval eriti ettevaatlikud. Me olime seda romantilist õhtut nii kaua oodanud ja lõpuks läks kõik nii kiiresti, et meil kummalgi ei töötanud enam loogiline mõtlemine. Ma armastan teda tõesti väga ning viimased pool aastat, mis me koos oleme olnud, tundub parim aeg minu elus.

Loomulikult sebisin varem teistega ka, aga niiviisi nagu teda, pole ma veel mitte kedagi armastanud. Ja viimasele poolele aastale tagasi mõeldes usun, et tema armastab mind ka üle kõige ning tahab minuga alatiseks kokku jääda.

Oleme Taneliga ühes koolis käinud juba päris mitu aastat, aga teineteist panime tähele alles sel aastal, kui mina üheteistkümnendas ja tema kaheteistkümnendas klassis käima hakkas. Meie üheksasaja õpilasega koolis on tõesti täiesti võimalik, et käid aastaid inimesega ühes koolis ja ei panegi tähele, et ta üldse olemas on.

Sügisesel koolivaheajal korraldati aga kooli silmapaistvamatele õpilastele suusareis Austriasse. Mina, Kelly, Eneli ja Birgit käisime seal loomulikult saavutuste eest tantsuvõistlustel, Tanel ja tema sõbrad aga jalgpalli tulemuste eest. Ma poleks Tanelit tähele pannudki, kui Birgit poleks mulle terve tee bussis seletanud, kui armsad ja seksikad Tanel ja ta sõber Priit on. Birgiti pideva edvistamise peale hakkasid poisid meile tähelepanu pöörama ning päeva kulgedes läks nii, et Tanel ajas hoopis mind taga... ning Priit leidis mingi teise tüdruku. Birgit küll oli kindel, et ega me Taneliga pärast reisi enam ei suhtle, aga läks teisiti. Mõne nädala Birgit küll mossitas minuga, aga see läks kiiresti üle.

Korraga avastasin, et Birgit, Kelly ja Eneli on koridori keskel mingi tantsupoosi sisse võtnud ja vaatavad kõik koos äraootavalt mulle otsa.

„Nooh,” venitas Kelly. „Sinu kord.”

Mul polnud õrna aimugi, mida ma tegema pidin või mis nad vahepeal välja mõtlesid. Ilmselt kavatsesid nad seda kasutada tantsuvõistluse jaoks koostatavas kavas. Ma polnud üldse tähele pannud, mida nad vahepeal rääkisid, aga sõbrannad ei saanud sellest vist jätkuvalt aru.

„Noh, mäletad ju küll, nagu selles videos, mida me eelmisel nädalal vaatasime,” jõudsid minuni Birgiti sõnad, mis sel hetkel ei omanud mingit tähtsust.

Kuna viimane selgitus mu pilku mingit selgust ei toonud, vedas Birgit mind käekõrval teiste inimehitiseni, pani Kelly kõrvale seisma, liigutas käsi, jalgu, pead, kuni ma tema jaoks õiges asendis olin.

„Vot, sellest ma rääkisingi,” rõõmustas Birgit.

„Väga hea,” kiitsid Kelly ja Eneli kordamööda.

Mina ei saanud jätkuvalt aru, millest nad rääkisid.

Ma ei suutnud uskuda, et see minuga juhtub. Ma ei teadnud, mida teha. Ma ei olnud valmis sellest kellelegi rääkima.

Ausalt öeldes, ma ei saanud isegi veel aru, mis toimub. Jah, ma olen käinud bioloogia tunnis ning ka väljaspool seda omandanud infot selle kohta, mida tähendab rasedus, aga see pole sama, kui mõelda, mida tähendab minu rasedus.

Ma olen aastaid teadnud, et tuleviku nimel tuleb kõvasti tööd teha. Gümnaasiumi-aastad on vaid ettevalmistus tulevaseks eluks. Ma olen aastaid kõikjale jõudnud ja kõigest osa võtnud: laulukoorist, kergejõustikutrennist, näiteringist, väitlusklubist, võrkpallitrennist... Esmatähtis on olnud loomulikult õppimine ja tantsimine. Nii lihtsalt peab olema, sest pärast gümnaasiumi pean minema ülikooli õigusteadust õppima, et saada advokaadiks ja korralikult teenima hakata. See tundub ainuke normaalne viis oma elu ilusti ja hästi ära elada.

Vähemalt nii olen oma vanemate pealt näinud. Nad on mõlemad advokaadid ja tööd jätkub küll ja küll. Kui meediast või sõprade käest kuulen, et teiste vanemaid majanduslanguse tõttu koondatakse, siis minu vanematele annab see kõik tööd ainult juurde. See tähendab muidugi, et neid on kodus veel vähem näha... aga no ega ma ise ka eriti tihti koju ei jõua, seega vahet polegi. Rahaga meil peres vähemalt probleeme ei ole.

Nagu vanemad isegi meile õega pidevalt kordavad, siis nad töötavad ju ikka meie nimel, pingutavad selleks, et meil oleks elus kõik olemas ja lihtsam elada.

Ega vist on ka.

Ja samas pole.

Hea on elada, kui ei pea iga päev raha peale mõtlema. Kunagi pole trenniraha maksmisega probleeme, nagu mõnel sõbrannal. Vajalikud riided ja varustuse võin osta kohe kui vaja, mitte ei pea pikalt raha korjama, nagu mõnigi trennikaaslane peab.

Vanematega on alati olnud kokkulepe, et kui hinded korras ja trennides käidud, siis pole ka muul otstarbel raha kasutamisel mingeid erilisi piiranguid. Kuna ma pole seda siiani kuritarvitanud, ei ole näha, et see kokkulepe lähiajal muutuks. Samas tahaks vahel siiski rohkem oma ema ja isa näha, mitte kuulda vaid nende häält telefonis...

Kuna õde Maarika on minust üheksa aastat vanem, siis pole meil kunagi olnud ühiseid huvisid ega sõpru, seega ma olengi nagu üksiku lapsena kasvanud. Õel on praeguseks juba ülikool lõpetatud ja õigusteaduse magistrikraadki käes ning ta töötab ühes Eesti mainekas advokaadibüroos.

Vanema õe olemasolu on selles mõttes hea, et ma tean oma tulevikku ette, näen tema pealt, kuidas mul minema hakkab ja kuhu poole püüelda. Klassikaaslasi vaadates tundub tihti, et isegi nüüd, kui üheteistkümnes klass hakkab lõppema, ei tea mitmed, mida tulevikus teha tahavad. Ma ei kujuta ette, et ma nii elaks. Kindla sihita ringi hulpida – pole minu teema! Turvaline on teada, kes sinust saab ja kuidas tulevik välja näeb ning mida tuleb ise teha, et seda saavutada.

Vähemalt siiani oli see nii. Ma teadsin täpselt, et minu tulevik on sama, mis mu vanematel ja Maarikal. Lisanduvad ainult pidevad tantsutrennid ja esinemised, mida neil pole.

Nüüd aga ei saa ma enam milleski kindel olla, sest üheteistkümnendas klassis rasedaks jäämine oli kindlasti viimane asi, mida ma oleks võinud ette ennustada. Vähe sellest – see keeraks pea peale absoluutselt kõik ülejäänud plaanid, mis on juba aastaid olemas olnud. Ja mitte ainult minu, usun, et ka mu ema ja isa teavad täpselt, milliseks mu tulevik kujuneb... see, mille nimel ka nemad on aastaid tööd teinud ja minusse rahaliselt panustanud.

Sõbrannad hakkasid lõpuks aru saama, et tegelikult pole ma neid terve viimase vahetunni kuulanud. Ärkasin oma mõtetest seetõttu, et Birgit sikutas mind käisest:

„Kell helises juba mitmendat korda.... kas sa üldse ei kuulnud või? Me peaks liikuma.”

„Kuule unimüts, ärka üles! Mis toimub? Sa tundud oma mõtetega hoopis kusagil mujal. Sa ei taha ometi matemaatikasse hiljaks jääda?” jätkas Kelly oma eelnevast tantsuharjutusest segi läinud pikki blonde juukseid kohendades.

„Ei, seda kindlasti mitte,” vastasin püüdliku entusiasmiga, sest ma ei tahtnud sõbrannades rohkem kahtlusi äratada.

„Huh, see oleks jubedaim asi, mis elus juhtuda saab,” jätkas Birgit.

„Jah, seda kindlasti,” noogutasin paljutähenduslikult muiates. Birgit luges sellest välja küll hoopis muud, kui mõtlesin, ja hakkas seetõttu mind veel kiiremini matemaatika klassi poole vedama.

Kuidas sõbrannad oleksidki saanud teada, mis tegelikult minu muige taga peitus? Kuidas nad olekski pidanud aru saama, kui see on nii ebaloogiline? Kuidas pidid mu sõbrannad, kes mind väga kaua tunnevad, mõistma, et matemaatikasse hiljaks jäämine ei ole tänasest enam üks hullemaid asju, mis minu elus juhtuda saab?

See ei ole võimalik. Sellised asjad juhtuvad väikestes maakoolides vaestest peredest pärit harimatute tüdrukutega... mitte minusuguse, Tallinna ühe eliitkooli eduka ja edasipüüdliku õpilasega, kellel on kindel siht tulevikuks olemas ja kõik võimalused kusagile jõuda... nii rahalised kui ka oskused, anded ja töötahe.

Mina olen alles seitsmeteistkümne-aastane, mul on praegu matemaatika tund, õhtul tantsutrenn ja nädala aja pärast klassidevaheline tantsuvõistlus, kus me seekord lihtsalt peame b-klassi võitma, nädalavahetusel aga mitu esinemist.

Rasedus, jubedad muutused kehaga, mingi väike abitu vääks, öised ülevalolemised, mähkmed ja muu selline ebainimlik ei mahu minu ellu. Mitte praegu. Mitte ka järgneva kümne aasta jooksul.

Ma ei kujuta isegi mitte ette, et ma peaksin midagi sellist oma vanematele rääkima. Ma ei suudaks seda isegi mitte Tanelile rääkida. Ema räägib meile Maarikaga pidevalt, kuidas beebidena tal töötegemist segasime ja kui raske oli, kui me väiksed olime. Ta tuletab aeg-ajalt ikka meelde, et peame kõige olemasoleva eest tänulikud olema ning sama innukalt oma eesmärkide nimel töötama, sest siis on ka tema pingutustel mõte olnud. Me ei tohi alla anda.

Ema jutustused meie lapsepõlvest on selgeks teinud sellegi, et beebid on segavad faktorid edukaks saamisel. Eriti naise jaoks. Lihtsam on, kui neid abituid olevusi pole. Sellist asja pole enda kohta küll lihtne kuulda..., aga tavaliselt lõpetab ema selle jutu tõdemusega, et noh, vaata, kui toredad inimesed teist nüüd on kasvanud, seega kogu piin oli seda väärt.

Tuleb lihtsalt loota, et see kõik oli üks suur viga. Teen homme uue testi ja loodan, et asjad kuidagi vahepeal muutuvad. Ja kui mitte, siis tuleb sellega lihtsalt tegeleda!

Klassiukse avanemise peale tõusis kogu klass üksmeelselt püsti. Tavapärase kössis vanamehe asemel astub aga sisse sirgema selja ja värskema olekuga matemaatika õpetaja Pruudel ning tema järel umbes kolmekümnene noormees. Võõral on jalas sinised teksad, hele T-särk ja pintsak. Nii jätab ta üheaegselt lihtsa ja samas ka ametliku mulje.

„Ei või olla,” oigas Birgit mu kõrval. „Kindlasti mingi tasemetöö!”

Olin ise just sama mõelnud. Meiesuguseid eliitkooli õpilasi püütakse pidevalt mõõta, et ikka tõestada, kui palju parem on meie koolis antav haridus. Tegelikult on hea jälle mõnest lehest lugeda, et meie kool on riigis esimeste seas... aga enne seda tuleb meil oma ajusid pingutada. Ja selline ootamatu kontroll toob kaasa mitmeid keskpäraseid tulemusi. Mõned õpilased lihtsalt suudavad eesootava töö väga hästi ära teha, sest õpivad konkreetset asja, aga ootamatu küsimise peale ei oskagi midagi. See aga tähendab, et pärast saame õpetaja Pruudeli käest kõik valimatult pragada.

„Tere!” ütlesid õpetaja ning võõras noormees meile kordamööda. „Palun istuge!”

Summutatud äreva sumina saatel langesid kõik oma toolidele tagasi. Kiirelt hakati õpikust viimaste läbivõetud teemade valemeid kordama.

Vaatasin enda ümber toimuvat sagimist, kuid ei suutnud sellega kaasa minna. Akna taga istusid paar varest suure tamme otsas. Räästast tilkus paar üksikut vihmapisarat. Koolimaja õuest keeras tänavale mingi valge auto.

„Ma näen, et te olete kõik suureks kontrollimiseks valmis?” jõudsid minuni läbi udu õpetaja Pruudeli sõnad. „Pange nüüd palun kõik raamatud ja muud materjalid ära.”

Klass oigas, kuid vastuvaidlemata täideti käsk. Silmapaarid keskendusid üksteise järel klassi ees seisvatele kujudele.

„Saage tuttavaks – Teet Sildna. Minu endine õpilane. Loodan, et saite selle mõne hetkega nüüd eelmistel päevadel õpitu ilusti üle korratud, sest Teet tahab teiega täna rääkida matemaatikast.”

Pingelisse ärevusse klassis lisandus segadust ja arusaamatust väljendav mühin. Õpetaja Pruudel tundus klassi ees olukorda nautivat.

„Teet, ole lahke. Nad on sinu päralt.”

Kuna tasemetööd märkivaid paberipakke külalise käes ei nähtud, hakkasid õpilaste näod üksteise järel rõõmsamaks muutuma. Täpselt ei saadud aga ikka veel aru, mis toimub.

„Nonii, suutsin teid alustuseks mõnusalt kimbatusse viia?” naeratas võõras.

Klass noogutas üksmeelselt. Toimus ilmselge sulamine ja närviline õhkkond klassist oli hetkega kadunud.

„Nagu õpetaja Pruudel juba mainis, olin ma aastaid tagasi samuti tema õpilane. Selle sama gümnaasiumi lõpetamisest saab mul sel aastal 13 aastat. Ja kuigi see tundub teie jaoks praegu nagu terve igavik, siis tegelikult on need aastad läinud väga kiiresti. Selle aja jooksul käisin kaitseväes, ülikoolis, töötasin erinevatel kohtadel ja rajasin oma firma, mis praegugi edukalt tegutseb.”

„Miks ma täna teie ees olen?” küsis ta ise kogu klassi vaevava küsimuse.

„Targutama tulin.”

Klassist kostus üksmeelne sõbralik naerukõmin.

„Ja oma võlga tasuma,” jätkas Teeduks nimetatud noormees. „Nimelt oleks mul gümnaasium peaaegu lõpetamata jäänud. See oleks aga kriipsu peale tõmmanud kõigile asjadele, mida ma viimastel aastatel teinud olen. Gümnaasium oleks lõpetamata jäänud aga just matemaatika pärast. Ma ei osanud, ei tahtnud ja ei näinud mingit mõtet seda õppida. Raske oli ka. Ning loomulikult metsikult igav.”

Vaatasin ringi – muiged libisesid üle õpilaste nägude ning üksmeelselt noogutati. Mõni kontrollis piiludes õpetaja reaktsiooni, kuid nähes Pruudelit sõbralikult naeratamas, keskenduti Teedule. Kõik kuulasid tähelepanelikult. Võõras oli ka minu tähelepanu saavutanud ning noogutasin ja muigasin teistega kaasa.

„Siis aga võttis õpetaja Pruudel mu ette ja pidas ühe väikese loengu. Ta küsis, miks ma ei pinguta, kuigi võimeid on. Ma vastasin ülbelt ja eneseteadlikult, et mul pole seda kõike vaja, minust saab nagunii firma juht. Just siis peadki matemaatikat õppima, seletas mulle õpetaja Pruudel tookord. Ja uskuge või mitte, tal oli õigus!”

Teet lasi pilgu üle klassi, justkui kontrollides, kas öeldu jõudis kohale.

„Õpetaja Pruudel aitas mul siis mitmed keerulised teemad selgeks saada ja nii lõpetasingi gümnaasiumi edukalt. Ta oleks võinud mu lihtsalt läbi kukutada ja lõpueksamile mitte lasta..., aga ta nägi minuga vaeva. Seetõttu tundsingi, et täna on minu võimalus selle eest veidigi tasuda, rääkides teile, mida ma nende aastate jooksul õppinud olen.”

Birgit kummardus mu juurde ja sosistas:

„Selge, miks Pruudel täna nii särav välja nägi – ju ta sai selle Teedu käest juba nurga taga kõvasti kiita.”

Noogutasin muiates. Jah, nii vähe ongi inimestele vaja – et keegi neid igapäevaseks muutunud töö eest tunnustaks. Või on seda hoopis väga palju?

„Kokkuvõtlikult – vaene olemiseks pead oskama matemaatikat, et vähese rahaga hakkama saada. Rikas ja edukas olles tuleb arvudemaailmaga aga veelgi rohkem kursis olla.”

Pruudel noogutas rahulolevalt kogu Teedu jutu peale kaasa.

„Ehk siis – matemaatika ja mõtlemisvõime on olulised ning neid on kogu ülejäänud elu vaja. Mäletan enda kooliajast, et need, kes matemaatikaga hakkama ei saanud, olid enamasti need, kes lubasid tulevikus firmajuhiks hakata. Et siis tegeleb arvudega raamatupidaja ning juhil endal polegi vaja nendes igavates numbrites tuhnida. Usun, et teiegi seas on selliseid,” vaatas ta julgustavalt naeratades klassis ringi. Mõnigi noogutas ettevaatlikult, teadmata, kuhu võõras oma jutuga jõuda kavatseb.

„Firmajuhi elus on nõuded aga tegelikult suuremad. Eelarve koostamine ja jälgimine on üks väike osa sellest. Kõik tootmisega ja firma käigushoidmisega seotud põhilised asjad ongi matemaatika – kui palju ja kuidas töötajatele maksta, kuidas erinevaid makse arvestada, kui palju on vaja toorainet, kui palju see maksab, kui palju võime toorainele tootmisprotsessi käigus lisakulutusi teha, kuidas toote lõpphinda arvutada.

Firma edukaks juhtimiseks tuleb pidevalt jälgida turuprognoose ja statistikat. Kõik puha numbrid ja matemaatika. Võib ka iseenda sisetundest lähtuda, aga nii jõuab firma tavaliselt vaid ühte kohta – pankrotti,” näitas Teet käega sirgjoones liikumist põranda poole.

„Ja ega kodus lihtsam pole. Igapäevases elus näiteks pead olema võimeline välja arvutama, kas ja kui palju sul kuu lõpuni elamiseks raha vaja läheb, kui palju peale maksude maksmist igapäevasteks kulutusteks järgi jääb, kui palju kulub kuu jooksul raha söögile ja autokütusele... Kõik sellised igapäevased asjad, aga kui neile ei mõtle, siis lõppeb iseseisev elu kiiresti ning ollakse pankrotis ja vanemate kodus tagasi.”

Teet pööras korraks pilgu mõtlikult aknast välja ning seejärel lasi sellel jälle klassis ringi käia. Kõik kuulasid jätkuvalt vaikides ning huvitatult.

„Enamikku meist puudutab ka laenude teema. Telekas oli alles mingi saade sellest, kuidas inimesed on võtnud laene, siis järgmisi laene eelmiste laenude tasumiseks..., aga väga kiiresti saab sellest surnud ring, kus asjad lähevad ainult hullemaks.

Ärge saage minust valesti aru – laenud ei ole halvad, eriti kui soovid äri käima lükata, investeerida millessegi, mis hiljem tagasi toob. Aga igal juhul peab oskama arvutada, mida see tähendab – mida tähendavad kõik need protsendid, mis laenupakkumise juures kirjas on, kuidas kõiki määrasid arvutatakse ja mis on summa, mis tegelikult lõpuks maksta tuleb. Kogu see peenikeses kirjas jutt, mis tundub mõttetu. Laen ei ole sulle antud raha, vaid järelmaks, kohustus, mis piirab tulevikus väga kõvasti su tegutsemisvõimalusi, kuna pead laenumakseid tagastama.”

Teet vaatas taas kord hetkeks vaikides klassis ringi. Huvi meie kõigi silmis oli järelikult piisavalt suur, sest ta jätkas sama innukalt.

„Tihti kuulen eneseõigustust, et firmajuhina ei pea rahast teadma, sellega tegeleb raamatupidaja. Vastupidi, ütlen ma teile. Firma juht peabki olema see, kes ka raamatupidajat kontrollib. Ma usun, et raamatupidaja teab, mida ta teeb, aga kas ta töötab ikka firma kasuks? Või oled sina üles ehitanud eduka firma ja raamatupidaja muudab selle hoopis enda isiklikuks kasuks ja käib firma raha eest Bahama saartel puhkamas?

Kõik reklaamid ja pakkumised... Ega lolle inimesi on ka vaja, sest paljud meie seast elavadki lollide arvelt. Nende, kes valimatult ostavad kõik kokku, sest „see on ju nii odav... nii hea pakkumine!” ja ei oska väikses kirjas asjade tegelikku maksumust lugeda. Rikkad rikastuvad inimeste pealt, kes ei tea, kust raha tuleb. Seina seest, eks ole?”

Kõlasid naeruturtsatused klassi erinevatest nurkadest. Teedu rahulolev nägu märkis, et seda ta oma väiksest naljast lootiski.

„Aga kas meie tahame nende hulka kuuluda, kelle arvelt rikastutakse? Enda kaitsmiseks pead sa teadma, mis sinu ümber toimub. Igavad ja mõttetud matemaatika ülesanded aitavad arendada mõtlemisvõimet ja matemaatiliste seoste loomise oskust. Need on aga ühed esmased oskused, mis aitavad ülejäänud elus kõik loogiliselt toimima panna. Ja need igavad, tobedad ja mitteelulised ülesanded siin tundides on just need, mis teie hallid ajurakud töös hoiavad, neile toitu annavad ning neid edasi arendavad.”

Kuulasime vaikides seda ülistuslaulu matemaatikale.

„Ma pole kunagi matemaatikast nii kirglikult mõelda osanud,” sosistasin Birgitile.

„Mina ka mitte.”

„Kaseväli... Metsis... Mänd...” hakkas õpetaja Pruudel kontrolltöid kätte jagama, kui Teet oli oma jutu lõpetanud ning meie seepeale pikalt aplodeerinud. Pärast iga nime väljahüüdmist piidles jätkuvalt tavapärasest säravam vana mees tähelepanelikult tööle järgitulijat, nagu näeks teda esimest korda.

„Suure klassi eelis on see, et isegi üheteistkümnenda klassi keskpaigaks pole õpetaja meie nimesid selgeks saanud,” mõtlesin enda lohutuseks. „Nii ei saa vähemalt tema praegu aru, et midagi oleks muutunud... Kui ta ei tea, kes ja milline ma olen, siis ei jää ka muutus minu olekus ja käitumises silma.”

Kohutav väsimus hakkas minust jälle võitu saama ja oleksin tahtnud kodus voodis pikali olla.

„Mis sa said?” küsis Birgit kohe, kui olin oma töö kätte saanud.

Näitasin tööd ja sellel ilutsevat viit.

„Normaalne,” nentis sõbranna rahulolevalt ja näitas enda tööl sama hinnet. „Nagu alati!”

Eneli ja Kelly olid paar rida eespool ennast meie poole keeranud ning lehvitasid mõlemad ühel käel üles tõstetud viit sõrme.

Kuidagi oli läinud jah nii, et meie hinded olid suhteliselt sarnased. Või noh, kuna kõik panustasime peale muude tegemiste ka õppimisse maksimumi, siis olid meie tulemused koolis lihtsalt sarnaselt täiuslikud.

Täpselt nagu korraliku tuleviku jaoks vaja oligi! Eks Teetki ju rääkis täna sama.

Väsimuse ignoreerimiseks avasin telefonis Facebooki. Eneli oli juba paarkümmend minutit tagasi, Teedu juttu kuulates, postitanud:

„Matemaatikal võib isegi mingi mõte olla.”

Ja selle all loomulikult juba hulk kommentaare, kuidas Eneli on hulluks läinud ja ei saa aru, mida kirjutab.

„Vaene olemiseks pead oskama matemaatikat. Rikkana pead seda aga veel rohkem oskama,” postitasin mõtte, mis minu jaoks Teedu jutust kõlama jäi.