Читать книгу Saatmata kirjad - Heli Künnapas - Страница 2

Hommik on minu aeg. Lauri on tööl, lapsed lasteaias. Tantsukooli trennid algavad alles pärastlõunal. Võtan köögikapilt vaidlusest põgenedes sinna jahtuma jäänud kohvi ning istun teleka ette eelmise päeva uudiste kordust vaatama.

Uksekell.

Huvitav. Ma ei oota kedagi.

„Kas proua Miia Tammik?” küsib kuller. Jaatan vastuseks. Noorem meesterahvas küsib isikut tõendavat dokumenti. Toon talle selle toast ja saan vastu ümbriku. Viimasel hetkel enne ukse sulgemist tuleb meelde kullerile head aega soovida, sest juba haarab mu tähelepanu märge ümbrikul, mis näitab, et saatjaks on notar.

Ukse juurest lahkumata rebin ümbriku ettevaatlikult lahti ja lasen silmad üle kirjaridade. Loen korra uuesti. Liigun nagu läbi une diivani poole, vajun istuma ning loen veel korra.

„ … Marta Laikre pärandas Teile viiskümmend protsenti oma Pärnu-Jaagupis asuvast kinnistust …” on lause, mida ma lõpuks üha uuesti ja uuesti loen, ülejäänud pikale kirjale tähelepanu pööramata.

Simoni vanaema on järelikult surnud … Me pole aastaid suhelnud … või isegi aastakümneid? Millal ma üldse viimati ta juures käisin? Simon ise lahkus mu elust üheksateist aastat tagasi. Seda tean ma küll. Mitte, et ma aega loeks, aga … heh, ilmselt ma siiski ikka loen aega.

Miks ma ei peakski? Minu jaoks on need olnud üheksateist aastat vihkamist, segadust, järelemõtlemist … ja ikkagi segadust. Ma ei suuda siiani mõista, kuidas üks inimene saab mind lõpuks niiviisi vihata, et lahkub hüvasti jätmata? Ükskõik mis meie vahel juhtus, siis me olime ju aastaid parimad sõbrad. Me jagasime kõike oma eludes. Ma olin Simoni jaoks olemas nii paljudel rasketel hetkedel tema elus. Ja siis, kui ma tahtsin temaga koos rõõmustada, oli ta läinud.

Aga ta lahkus ka oma vanaema elust. Vähemalt siis, kui mina Martaga veel suhtlesin. Pärast Simoni lahkumist käisin ju mina veel aasta gümnaasiumis. Aeg-ajalt viisin Martale lilli ja rääkisin veidi juttu. Tagant järele mõeldes oleks võinud ehk rohkemgi, aga gümnaasiumineiu jaoks polnud endise sõbra vanaema külastamine just kõige esmatähtsam asi päevaplaanis.

Mis tal ometigi pähe lõi, et pärandas mulle pool oma majast ja krundist? Äkki on selle taga mingi nali ja ma saan asjadest täiesti valesti aru? Simon tahab mingi trikiga mulle kätte maksta? Hmm, aga mille eest? Selle eest, et tema mu juurest niisama ära jalutas ja mind üksi jättis?

Laurile sellest rääkida ei saa, sest ta arvab niigi, et mul on kahe jalaga maa peal olemisega raskusi. Kui ma veel räägiks, et endise parima sõbra vanaema pärandas mulle poole oma kinnistust, siis lõpeks mu viimnegi usalduskrediit Lauri juures.

Nii ongi – ma planeerin, millised osad mu elust mahuvad mehe mõttemaailma. See, millest Lauri aru ei saaks, seda ma temaga ei jaga. Nii ei saa ma tegelikult suuremat osa oma elust oma abikaasaga jagada, sest Lauri on finantsjuht. Tema maailma juhivad numbrid, korrapära, reeglid, stabiilsus.

Minuga on vastupidi. Mu töö on tantsimine. See nõuab ihu ja hinge koostööd. Ma ei saa niisama kahe telesaate vahel tantsimas ära käia. Loomulikult on võimalik rutiinselt liigutusi harjutada, oma keha füüsiliselt treenida. Tantsu tõeline võlu tuleb välja aga siis, kui kõik sinus teeb koostööd, kui oled saavutanud tõelise harmoonia. Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvetele.

Aktiivsest esinemisest tõmbasin pärast laste sündi tagasi, kuid paari aasta eest täitsin lõpuks kauase unistuse ja avasin tantsukooli. Korduvalt olen saanud siunata, et miks laste kõrvalt sellist asja teen. Tegelikult aga olidki just mu enda lapsed need, kellest sain selliseks teoks inspiratsiooni. Lastele võimaluse pakkumine on see, mis ajendab mind pingutama.

Tantsukool tasub ennast nüüdseks juba ära. Palka ma endale veel ei maksa, kuid teised treenerid saavad oma tasu ning ruumide rent on alati õigeaegselt makstud. Tallinnas polegi see nii väike asi. Lauri silmis pole see aga mingi kasum. Tema nurin on kohati ka õigustatud – iga-aastastel perereisidel käime tõesti tema teenitud raha eest. Lapsed on aga pärast lasteaiapäeva just minuga töö juures, nii et Lauri saab rahulikult teha pikki tööpäevi, kus lapsed ja mina teda ei sega.

Stefan ja Amanda naudivad nendevanustele mõeldud trenne. Samas istuvad nad saalinurgas, kui mina suuremaid treenin. Hämmastav on vaadata, kuidas nad aeg-ajalt püsti kargavad ning meie liigutusi järele teevad. Sellises vanuses lapsed õpivad ikka nii kiiresti.