Читать книгу Ütlemata sõnad - Heli Künnapas - Страница 3

„Tüdrukud, tulge laagrisse!” paneb huvijuht Martin nelja päeva hommikul meile Katriniga oma käed õlgadele ja trügib ettevaatlikult meie kahe vahele, kui pärast ajalugu mööda koridori järgmisse klassi suundume.

„Sa ehmatasid mind!” tõstab Katrin käe rinnale.

Mina lihtsalt ehmatasin, kuid ei öelnud midagi. Ma pole kunagi kiire reageerija olnud. Eriti kui on vaja kellelegi midagi öelda. See on veel üks põhjus suurte masside ja võõraste inimeste vältimiseks.

„Vabandust, see polnud mul plaanis. Aga tulge laagrisse,” kordab Martin oma sõnu ja vaatab meile korda mööda otsa. Oma rohelise kapuutsiga pusa, teksade ja heledate tossudega ei erine ta kuidagi viimaste klasside poistest. Martin on ülikooli alles hiljuti lõpetanud, nii et viimase klassi poistega on tal ilmselt vanusevahet ka kõige rohkem umbes neli või viis aastat. Eelmisel aastal töötas ta osalise tööajaga meie koolis, ise samal ajal ülikoolis õppides. Sel aastal juhitakse meie huve aga täiskohaga ja näeme Martinit iga päev koolis ringi sagimas. Juba eelmisel aastal hakkas ta näiteringi tegema. Me mõlemad Katriniga hakkasime seal kohe käima ja nii tunnebki Martin meid tegelikult päris hästi.

„Mis laagrisse?” saan lõpuks sõnad suust välja.

„Omakultuuri laagrisse,” tõmbab Martin käega õhku kujutletava pealkirja.

„Ja see tähendab, et… ?” küsin.

„Ah, igasuguseid asju seoses meie kultuuriga. Noored üle Eesti on koos. Võrreldakse, kuidas üks ja sama traditsioon eri kohtades võib olla muutunud ja millised on meie kultuuri seosed naaberriikidega… Te käite näiteringis, laulukooris ja loete raamatuid – see on piisav ettevalmistus selliseks laagriks. Ma usun, et te olete nii intelligentsed tüdrukud küll, et teil seal igav ei hakka. Homme hommikul peale esimest tundi sõidame ära.”

„Ja kui me nii sobilikud oleme, siis miks me sellest alles viimasel minutil kuuleme,” norib Katrin edasi. „Miks sa sellest eile proovis ei rääkinud?”

„No… kaks tüdrukut jäid haigeks ja mul pole nii kiiresti kedagi teist asemele panna. Kooliaasta on alles alanud ja ma ei tunne uusi õpilasi veel peaaegu üldse. Vanadest on aga paljud ära läinud.”

„Aa, me oleme nagu mingi aseaine siis? Viimane variant, kui kedagi teist pole võtta,” teeb Katrin teeseldult solvunud nägu ja paneb käed jonnivalt rinnale risti.

„Ah, ärge hakake pihta! Te olete lihtsalt toredad. Teiega läheks luurele küll… või noh – laagrisse,” selgitab Martin naerdes. „Sellepärast ma teid kaasa kutsungi. Algselt oli igal klassijuhatajal võimalik välja pakkuda oma klassi tegusamad ja tublimad õpilased ja nende seast siis ühiselt valiti, et kes võiks osaleda. Mul pole aega uuesti kõigi õpetajatega läbi rääkida ning uurida, et kes ikka oleks väärt sinna laagrisse tulema ja nii edasi. Pole vaja teie klassijuhatajalt kuulda, et teie sobite, kui ma võin seda ka ise kinnitada. Vot nii pädev ja hea inimestetundja olen küll! Seda ma mõtlesin.”

Huvijuht vaatab meile võidukalt naeratades otsa, nagu mõistaks isegi, et keerutas ennast olukorrast päris ilusti ja usutavalt välja. Ma olen alati imetlenud inimesi, kes seda teha suudavad.

„No selge-selge,” vastan leebunud häälel. „Vabandasid ennast välja.”

„Ja koolist saame ilma probleemideta ära?” küsib Katrin kavalalt.„Otseloomulikult,”vastabMartin.

Vaatame Katriniga teineteisele otsa ning noogutame kordamööda vaevumärgatavalt.

„Selge, homme peale esimest tundi olge oma kodinatega siis koolimaja ees!” lõpetab Martin konkreetselt ning lahkub sama äkitselt, kui oli saabunud.

Me ei jõua salapärase laagri kohta veel midagi välja mõtlema hakata, kui heliseb kell ja peame kiirelt kaks korrust kõrgemale õigesse klassi jooksma.

Järgmisel hommikul kokkulepitud ajal bussi eesosas seistes näen, et pooled pingid on juba istujatega täidetud. Tunnen, et kõhus hakkab keerama, nagu vaataksid nad kõik mind, justkui oleksin võõrkehana teiste territooriumile trüginud. Kõigi silmad oleksid justkui minule pööratud, pilgud tulitavad mu keha ja kuuldamatud hääled nagu küsiksid, mida mina siin teen. Tahan vaid kiiresti istuma saada.

Katrin näeb bussi keskosas Alice’it ja Dagmarit 10.b klassist, kellega koos näiteringis käime ning sikutab mind käisest nende poole. Nende ees on vaba pink. Oh, kuidas ma tahaks lihtsalt maha istuda ja mitte enam tunda endal kõigi pilke.

Ohkan kergendatult, kui tunnen seljatuge oma selja vastas. Surun käed sülle kokku, et need enam ei väriseks. Katrin lobiseb juba millestki Alice’i ja Dagmariga, kuid mina vaatan hoopis aknast välja ega pane nende juttu tähele. Jah, näiteringis tuleb samuti avalikult esineda. Aga see on hoopis midagi muud – siis esitan ma kellegi teise sõnu, olen keegi teine. Ma saan täpselt selgeks õppida, mida pean tegema ja ütlema ning mida teevad teised minu ümber. Seal ei tule ette ootamatusi. Näideldes ei pea ma midagi kohapeal välja mõtlema. Kui ka mõnikord läheb endal või teistel midagi valesti, siis tuleb improviseerida tegelase mõtetest tulenevalt. Nii et ka sel juhul ei pea ma reageerima enda tunnetest lähtuvalt ega oma sisemust võõrastele reetma. Seega saan näitlemise ja esinemisega väga hästi hakkama. Nii ei teagi tegelikult vist keegi, kui väga ma avalikult reageerimist vajavasse olukorda sattumist kardan – seda, kui ma pean avalikult midagi tegema või ütlema iseenda eest.Enne kui buss liikuma hakkab, kostub üle bussi vali nõudmine: „Võta nüüd pill välja!”

Mõne hetke pärast laulavad kõik Joeli mängitud lugusid kaasa. Ma olin nii ametis istekoha leidmisega, et ei pannud tegelikult üldse tähele, kes veel laagrisse sõidavad. Nüüd on siis selge, et Joel on üks nendest.

„Nujah, nüüd saame veel terve nädalavahetuse kolmapäeval alanud etendust jälgida,” sosistab Katrin mulle kõrva, justkui oleks mu mõtteid lugenud.

„Kas nad eile siis üldse ei kakelnud?” uurin sõbrannalt veidi provotseerivalt.

„Joeli polnud eile koolis,” vastab Katrin minu pilkavat tooni ignoreerides.

„Uskumatu! Sul tõesti ongi kõik ta tegemised arvel?” kergitan naeratades kulme.

„Ta postitas Facebookis juba hommikul Tallinnas tehtud pilte ja Adelina oli terve päev vaid oma tibide kambaga, nii et polnud raske tähele panna,” selgitab Katrin vabandavalt naeratades ning hakkab oma leekivpunaseid juukseid hobusesabasse sättima. Sõbranna eilsele ülestunnistusele mõeldes usun, et ega ta tegelikult polegi väga õnnetu, et saab paar päeva oma ihaldusobjektile lähemal veeta.

Paaritunnine bussisõit läheb muusika saatel päris kiiresti. Varsti avaneb meie ees turismikeskuse piklik hoone. Taamal paistab järv, maja ümbritseb männimets, mille all on väiksemad majakesed. Nii kui uksed avanevad, kihutab bussi tagumise otsa kamp kiirelt välja ja liigub reipal sammul esimese majakese poole. Joeli kõrval marsib Simon, kes ka bändis mängib. Nende järel sibab teistest peajagu lühem Neemo, kes peab sõpradega tempo hoidmiseks ilmselgelt veidi rohkem vaeva nägema. Neemo käe kõrval on üks blondiin tüdruk ning tema järel kõnnib veel mitu vanemate klasside tüdrukut ja poissi, keda ma kõiki ei tunnegi. Viimased kaks blondiini on oma kõrgetel kontsadel muru peal kihutamisega veidi hädas, aga nad ise ei tee sellest välja ja tõttavad vapralt eesmärgi suunas. Simon ja Neemo käisid sõidu ajal korduvalt kordamööda bussi eesosas ja küsisid varem peatust, kuid Martin seisis kindlalt bussijuhi kõrval ja ütles, et muidu ei jõua me õigeks ajaks kohale. Poisid kinnitasid, et muidu nad surevad, kuid Martin jäi endale kindlaks, et kõik peavad oma vähki veidi hiljem toitma.

Seisame Katrini, Alice’i ja Dagmariga neljakesi bussi kõrval ja ootame, kuni kõik välja jõuavad.

„Häh, normaalne, ei suuda nüüd mõnda aega ka ilma suitsuta olla,” nähvab Alice lahkuvat kampa pilguga saates ning lükkab kõrvale oma lühikesi tumedaid juukseid, mida kerge tuul ulakalt sasib.

„No sul on ju Joeli käimised kõik arvel,” nügib haldjalik blondide õlgadeni lokkis juustega Dagmar Alice’it norivalt küünarnukiga. Dagmar on modellilikult pikk ja sale tüdruk. Nii nagu Katringi. Alice on aga minustki lühem, nii et endast poole pea jagu pikema sõbrannaga vaieldes ja tumedate silmadega lendlevate poisipeaks lõigatud juuste vahelt välja piiludes jätab ta pisikese kurja härjapõlvlase mulje.

„Ja-jah, ära hakka jälle pihta,” müksab Alice teda mänglevalt vastu, silmad sõjakalt läikimas. „Küll ma ka ühel päeval saan, mida tahan!”

„Ei ole võimalik,” ahastan demonstratiivselt. „Sina ka?” Dagmar ja Alice pööravad küsivad pilgud minu poole. Katrini pilgus paistab paanika. Saan aru, et oleksin sõbranna saladuse peaaegu reetnud. „Ee… Viimasel ajal ma muud ei kuulegi, kuidas kõik temast unistavad,” keerutan enda arust päris osavalt välja. Tüdrukud jäävad selle selgitusega vist rahule, sest Dagmar jätkab püüdega sõbranna uuesti maa peale tuua:

„Ära unista, tüdruk! Joel on nii kõrgelennuline saak, et sul ei tasu temast isegi mitte unistada,” teatab ta samal ajal armsalt naeratades.

„Suurelt tuleb unistada, suurelt!” targutab Alice salakavalalt meile kõigile kordamööda otsa vaadates ja pisikese härjapõlvlase pilt kangastub taas mu silme ette. Aga noh, sellise heasüdamliku. Kurjuses Alice’it kindlasti süüdistada ei saa. Oleme nüüd kuu aega koos näiteringis käinud ja tema teab igal juhul, kuidas oma energilisuse ja naljadega seltskonda ülal hoida. Katrinit salaja punastamas nähes lisan mõttes, et Alice’il tuleb Joelist unistades järjekorda võtta, sest huvilisi on rohkemgi.

Mõne hetke pärast kostub kõva naeru ja hõikeid ning Joel ja tema sõbrad jõuavad rahulikult üle parkimisplatsi lonkides teiste juurde tagasi. Simon ja Neemo hoiavad nendega kaasas olnud blondidel tüdrukutel käest kinni. Olen neid koolis küll koos minu naabritüdruku Triinuga näinud, aga tüdrukute nimedest pole õrna aimugi. Triin ise käib kaheteistkümnendas, nii eeldan, et tüdrukud, kellega ta koos kooli peal ringi käib, on tema klassiõed. Kuuesaja õpilasega koolis pole see aga eriline ime, kui tuleb välja, et täiesti võõraks peetu on mitu aastat sinu kõrval klassis käinud.

Joelil on käed hooletult taskus. Tema käe otsas pole kedagi. Kuna ma olen viimastel päevadel temast nii palju kuulnud, jään hetkeks poissi vaatama. Joeli heledad veidi lokkis juuksed on külgedelt lühemaks ning pealt veidi pikemaks lõigatud. Kurikuulsad põselohud on näha isegi siis, kui ta ei naerata, vaid mõtlikult ringi vaatab, nagu praegu. Poisi pilk eksleb sihitult mööda teisi bussi kõrval seisjaid, kuni äkitselt puurib mulle otsa. Ma ei jõua pilku piisavalt kiiresti ära keerata, nii jõuan hetkeks ta suul näha naeratust. „Huh, vastik pinnapealne kerglane eputis,” võdistan õlgu.

Martin päästab mu ebameeldivast olukorrast, kui käsutab kõik peamajja. Meie buss lahkub ja parkla teisest otsast sõidab sisse järgmine. Liigume sagiva massina Martinile järgi. Kiirustan Katrinit võimalikult etteotsa, Martinile lähemale, et ükskõikselt rühma lõpus lonkivast Joelist ja tema sõpradest võimalikult kaugel olla. Ta isegi ei tunne mind! Miks ta peaks mulle niiviisi naeratama?

Ülejäänud päeva ma selle peale õnneks mõtlema ei pea. Üle Eesti on kohale saabunud noori väga erinevatest kohtadest. Sissejuhatuseks jagatakse meid mitmesse gruppi. Meie koolist on minuga ühes rühmas vaid üks paralleelklassi poiss, keda ma samuti vaid nägupidi tean. Ülejäänud on kõik võõrad.

Ühest töörühmast teise joostes möödub päev märkamatult. Õhtune rühmatööde esitlemine läheb hästi. Saal on pime ja lava hästi valgustatud. Täpselt nii, kuidas mulle meeldib. Nii ei saa ma arugi, et esinen kellelegi ja võin keskenduda vaid lavalolijatele, kellega koos näitleme.

Enne südaööd jalutame Katriniga rammestunult mööda peamaja ringi. See on mõnus väsimus peale aktiivset suhtlemist täis päeva.

„Oi, kes sealt tulevad,” taarub meile mööda koridori vastu Simon. Ei pea sugugi detektiiv olema, et aru saada, et poiss pole ammu juba enam kaine. Meieni jõudes sirutab ta käed välja ja paneb need meile mõlemale õlgadele, jäädes nii meie najale seisma. Simon on minust peajagu pikem, nii toetub enamik tema raskusest Katrinile, sest minuni jõudmiseks oleks ta pidanud veidi rohkem kummarduma. „Tüdrukud, te olete ikka nii vahvad. Mul on nii hea meel, et ma teie sõber olen,” teatab poiss purjus inimese püüdlikkusega iga sõna venitades.

Lahvatame mõlemad naerma.

„Järelikult sa mäletad, et me käime ühes koolis,” norin poissi ja vaatan provotseerivalt tema poole. Tunnen äkitselt, et minu hirm võõraste ees on taandunud. Kas asi on selles, et poiss on nii purjus ja seega tean, et ta pole tema ise? Et tegelikult teda polegi nagu minu juures?

Simon pöörab oma uduse pilgu minu poole ja teeskleb püüdlikult solvumist. Kahjuks ei suuda ta korraga näoilmete ning püstiseismisega tegeleda, nii et sellest tuleb välja vaid naljakas grimass. Uskumatu, kui helesinised silmad tal on, märkan ehmatusega. Ma pole mitte kunagi varem teda nii lähedalt näinud. Tumedapealistel inimestel pole tavaliselt nii-nii heledad sinised silmad.

„Loomulikult ma mäletan. Teie oletegi meie kooli pärlid,” seletab ta suurejooneliselt kätega liigutusi tehes ning ei pane vist tähelegi, et ma ikka veel lummatult ta silmi vahin.

„Nii et sa tead, mis meie nimed on?” norin edasi.

„Ee… ma usun küll,” venitab Simon ning laseb oma pea taas Katrini õlale langeda.

„Seda ma arvasingi,” ütleb Katrin paljutähendavalt noogutades ning lahvatame taaskord selle peale naerma. Poiss avab just suu, et midagi enda väljakeerutamiseks seletada, kui ta keha tõmbub kummaliselt pingesse. Vaatan Simoni poole ning ta pilk on tardunud kusagile meie selja taha.

„Oi, raisk,” ütleb Simon äkitselt. Vaatan selja taha ning saan poisi reaktsioonist aru – koridori lõpust liigub muretul sammul meie poole huvijuht Martin. Ta võib ju õpilastega hästi läbi saada, kuid siin oleme kõik siiski tema vastutusel. Simon keerab ennast meie vahel ümber, nii et vaatab nüüd meiega samas suunas ja tõmbab meid kiirelt endaga kaasa. Möödume paarist uksest, kuni ta meid koridorist paremale poole ühte tuppa lükkab. Inimese kohta, kes hetk varem ei suutnud püstigi seista, on ta liigutused ootamatult sujuvad ja hästi koordineeritud.

„Martin!” hüüab Simon uksest sisse saades üle möirgava laulu ning kõik hakkavad nagu mesilasest nõelatuna kiirelt rahmeldama – pudelid peidetakse voodite alla ning kappidesse, suitsud kustutatakse ära ning topitakse tühjaks saanud õllepurkidesse, mis seejärel omakorda voodite alla lükatakse. Seisan koos Simoni ja Katriniga ebalevalt ukse juures ning vaatan seda rabelemist.

Sel hetkel, kui huvijuht nina ukse vahelt sisse pistab, kostab taas üldrahvalik omal viisil möirgamine erinevate poplugude sõnadel. Martin laseb pilgu muiates nagu muuseas üle toa, noogutab paljutähendavalt peaga ja kaob varsti uuesti ukse taha.

Tunnen, kuidas pinge toas langeb. Kuna suitsud kustutati hetk tagasi kiirelt, siis heljub kõikjal toas kibedat suitsulõhna. Ühe seinaäärse nari ülemisel voodil istub kitarriga Joel, kes Martinile tehtud etenduse ajal mitmehäälsele laulule mingeid suvalisi akorde kaasa mängis, kuid nüüd endassevajunud pilgul isekeskis kitarrikeeli sõrmitseb, nagu oleks kõik teised unustanud. Tema kõrval istub Neemo, kes lehitseb mingit paberihunnikut ja aegajalt ühe või teise sealt Joelile nina alla pistab. Tundub, et need on laulusõnad. Enamasti raputab Joel iga sõbra pakutud lehe peale pead.

Järsku ühe Neemo pakutud lehe peale Joeli pilk justkui selgineb ja ta hakkab üha valjenevalt kitarril akorde mängima ja mõne hetke pärast kostab üle toa:

Simon võtab äkitselt ühe käega minu ning teisega Katrini käest kinni ja tõmbab meid Joeli vastas oleva nari alumisele voodile istuma – üks ühel ning teine teisel pool teda.

„Terminaator,” hüüab ta üle muusika mulle paljutähendavalt otsa vaadates ning hakkab Joelile kõvasti kaasa laulma. Mõne aja pärast huilgavad ka kõik teised toasviibijad kaasa. Varsti on sellest saanud järjekordne rahvalaulupidu.

Joeli pilk eksleb mängides mööda toasviibijaid ning ta tundub teistest kuidagi kaugel olevat. Silmitsen ennastunustavalt möirgavat massi, kuid ei näe kusagil Adelinat. Bussis olin nii ametis endale koha leidmisega ning päeval toimusid mitmed rühmategevused, seega jõudsin alles nüüd märgata, et Adelinat siin polegi. Nojah, tegelikult polnud ju teda juba kiirelt nurga taha jooksvas suitsetavas grupis. Kas nad tõesti läksid nii riidu, et Adelina ei tulnud ja nüüd on Joel seetõttu kurb?

Kuna enamik möirgavast laulukoorist salmi kõiki sõnu ei tea, siis korratakse refrääni uuesti ja uuesti, kuni Joel lõpuks mängimise lõpetab. Mõni on nii hoos, et neid ei puuduta ka muusika puudumine ja südantlõhestav „Ütle miks…” kõlab veel mitmel häälel mõnda aega edasi, kuni vaibub ühtlaseks suminaks.

Isegi poisist mitme meetri kaugusel istudes on aru saada, et Joel pole kaine, nagu ka ülejäänud kamp. Samas ei tundu poisi silmad üksnes alkoholiudused, vaid pigem kuidagi nukrad. Poisi nägu on kuidagi pinges, kuid kurikuulsad põselohud paistavad ikka välja. Joel on ülejäänud inimestest kuidagi eraldi, omas maailmas. Mängib küll neile, kuid samal ajal hoopis kellelegi teisele.

Neemo lõpetab sõbra assisteerimise, hüppab nari ülemiselt voodilt alla, trügib rahva seast läbi ja liitub akna all suitsetava pundiga. Joel jääb koos paberihunnikuga üksi narisse istuma ja lehti lappama. Sumisevaid sõpru eirates alustabki Joel mõne hetke päras uue looga:

Sumin jääb vaiksemaks ja mõned toasolijad püüavad kaasa laulma hakata. Edutult! Minu süda hakkab sees särisema ja tahaks valju häälega kaasa laulda… kui ma oleks ruumis üksi. Varsti saab Joeli sõpradele selgeks, et seda lugu nad ei oska ja mesilastaruna sumisemine võtab tuure üles. Minu silmad ja kõrvad keskenduvad Joelile ja tema kitarrile ning ei pane teisi enam tähele. Minu jaoks on Raimond Valgre alati kuidagi oluline olnud. Kui ema mõnel suguvõsa üritusel akordionit mängib, siis esitab ta alati ka Valgre lugusid. Äkki meenutavadki need lood mulle hoopis ema soojust ja turvalisust? Meenutus lapsepõlvest?

„Heh, imelik lugu,” mühatab Simon mu kõrval, tõuseb ja trügib toas seisvate noorte vahelt akna alla Neemo ja teiste sõprade juurde. Teisel pool Simonit istunud Katrin liigub mulle veidi lähemale, leekivpunase tuka alt paistvad silmad unistavalt Joelil.

Raimond Valgre laulud on minu jaoks alati olnud kuidagi nukrad, teisest maailmast. Nii nagu minu ees istuv Joelgi praegu on. Poisi silmad on unelevalt vidukil, kuid kehas on taas mingi seletamatu pinge. Näha on, et Joeli jaoks on lugu oluline ja tuleb südamest.

Olen seda lugu ema esituses ja plaadi pealt nii palju kordi kuulnud, et pea sõnadele üldse mõtlema. Suletud silmadega naudin hetke ja ümisen endale teadmata kaasa. Äkitselt tulen Katrini küünarnuki müksu pärast tagasi reaalsusse ja taban endalt Joeli pilgu.

„Ta on sind juba tükk aega passinud,” sosistab sõbranna mulle kõrva. Poiss on tähele pannud, et tean laulusõnu. Pööran kohmetunult pilgu ära ja jään vait. Joel laulab laulu lõpuni, võtab Neemo ulatatud purgist paar lonksu õlut, vaatab hetke mõtlikult lakke ja hakkab uut lugu mängima.

Loomulikult tean ka Valgre seda ilusat, aga kurba lugu. Jällegi ei laula keegi kaasa, justkui nad ei kuulekski enam Joeli, kelle pilli järgi nad enne ennastunustavalt möirgasid.

„Äkki nad lihtsalt naudivad Joeli laulu,” mõtlen. Joeli poole vaadates näen aga jälle tema uurivat pilku, millest saan aru, et tegelikult ei oskagi keegi seda laulu. Poiss noogutab mulle julgustavalt. Raputan pead. See ei tule kõne allagi – täiesti võõraste seas üksi laulma hakata? Või noh – mitte päris võõraste, vaid selliste võõraste, kellega pean tulevikus veel kooli peal kohtuma ning neile otsa vaatama! Mitte mingil juhul! Joel laulab üksi edasi, kuid jälgib mind pidevalt. Tunnen, kuidas vastikud judinad üle mu selja jooksevad. Justkui oleksin laval ja kõik jälgivad mind. Nägin, kui andunult esimeste laulude ajal kõik toasviibijad Joeli jälgisid, seega on kindel, et ei võta kaua aega, kuni kõik teised ka mind passima hakkavad. Ja siis ma peaks seletama, mis mul viga on. Ütlen, et mu viga on see, et ema töötab muusikakoolis akordioniõpetajana ja talle meeldib tohutult suguvõsa üritustel Valgre ja teiste surnud inimeste laule mängida? Seda ma üle ei elaks.

„Kuule, mul on palav… ja üldse võiks nüüd veel ringi vaadata,” ütlen närviliselt üle muusika Katrini poole kummardudes. Sõbranna vaatab mind imestunult.

„Ole nüüd, mul hakkas just põnev,” teatab ta kindlalt, samal ajal Joeli poole naeratades. Ilmselgelt pole ta aru saanud, miks poiss meie poole passib ja on sellest omad… valed järeldused teinud. „Me vaatasime tükk aega ringi ja sa tead ise ka, et mujal ei toimu midagi niisugust. Ma poleks elu sees uskunud, et nendega koos kunagi pidutseda saan,” sosistab Katrin mulle kõrva ja vaatab andunult toas ringi. „Joel laulab ju nii uskumatult hästi.”

Tunnen, kuidas poisi pilk mind lämmatab.

„Ok, ole siis siin. Mul on värsket õhku vaja,” tõusis püsti ja lähen ilma kellelegi otsa vaatamata toast välja. Ukse sulgumise heli mu selja taga pole kunagi varem nii vabastav tundunud. Nüüd tuleb siit toast veel lihtsalt kiiremini ja kaugemale minna.