Читать книгу Mina, supernaine, jään ellu! - Heli Künnapas - Страница 3

„Aa, Ragne, sina!” tõstab direktor Sven pea paberitest, mida ta enne mu sisenemist uuris. Mehe kogukas keha täidab kogu arvutitool. „Pane uks kinni!”

Käin mitu korda päevas direktori kabinetis, et erinevaid tööplaane või tellimusi kooskõlastada, kuid tänane kohtumine pole tavapärane. Laste hommikune venitamine jättis mu tööle hiljaks, nii et igal esmaspäeva hommikul toimuvale juhatuse koosolekule ma täna ei jõudnudki.

„Väga vabandan tänase hommiku pärast … “ hakkan selgitama, kuid direktor Sven katkestab mind.

„Ragne, asi ei ole ainult selles! Meie väliskliendid on esitanud mitu kaebust, sest juulikuus ei saanud nad sinult mingeid vastuseid. Nüüd on nende tootmine hädas, sest meie poolt oli juulis vaikus.”

„Mul oli siis puhkus,” püüan ennast õigustada.

„Täpselt! Sa puhkasid terve juulikuu,” vaatab direktor mulle otsa üle oma prillide, mis ilmselt maksavad rohkem kui kümme minu käekotti. Loomulikult olen endale soetanud ametikohale vastavad esinduslikud riided, kuid igasugustele iluvidinatele raiskamine pole minu teema. Lastega seotud kulud on piisavalt suured, nii et raha kasutamisega mul probleeme pole. Alati leidub mõni lastega seotud võimalus.

Riideid on mul samuti täpselt nii palju kui vaja. Mitte ühtegi üleliigset. Kuue lapse sünnitamine pole mu kehast märkamatult mööda läinud, trennis käimiseks pole samuti aega. Nii on sobilike riiete leidmine alati väga keeruline ja ebameeldiv tegevus.

„Aga lasteaed oli kinni ja mul polnud last kuhugi mujale panna,” õigustan ennast veelkord. Suuremad lapsed olid juulis pidevalt erinevates laagrites või muudel üritustel. Pealegi saavad nad kooliaasta jooksul piisavalt väiksemate järgi vaadata. Kuna ma aasta … tähendab mitme aasta jooksul polnud puhanud, siis võtsin seekord rahuliku südamega terve juulikuu vabaks.

Olgem ausad, ega ma väga rahulik tegelikult polnud ja aegajalt tegin ikka töö mailboxi ka lahti. Nii palju enesedistsipliini mul aga oli, et pärast kirjade lugemist panin arvuti kinni, ilma et oleks neile vastanud.

„Me ei saa kahjuks oma äri nii ajada, et inimene on terve kuu aega järjest töölt eemal. Vähemalt mitte juhatuse liige, nagu sina seda oled.”

Tunnen, et püüdlik karjäärinaine ja kuue lapse ema võitlevad minus. Karjäärinaine tahaks lubada, et ma mitte kunagi elu sees enam ei puhka ja saan veel ja veel paremaks töötajaks. Kuue lapse ema tahaks vastu vaielda, et aga kuidas see Eestimaa siis lastega täidetud saab, kui kõik ainult töötavad. Karjäärinaine vaidleb vastu, et lapsed on ju valmis tehtud, las keegi teine nüüd kasvatab. Kuue lapse ema väidab, et aga minu lapsed ju, ise tahangi neid kasvatada.

„Sa pead enda jaoks prioriteedid paika panema ja selgeks tegema, kui oluline see töökoht sulle on,” lõpetab Sven mu sisemise võitluse. „Firma direktorina hoolitsen mina loomulikult esmalt firma eest. Nii et kui sinu jaoks pole kvaliteedijuhi töökoht oluline, siis tuleb meil firmas mingeid muudatusi teha. Praegu sõltub kõik sinust.”