Читать книгу Kes kardab välgutüdrukut? - Heli Künnapas - Страница 5

Vanaema Vaike ja tema pisike korter on alati tormilisematel aegadel olnud minu jaoks justkui väike rahusadam. Ei mäleta, et vanaema oleks kunagi kuri või endast väljas olnud. Ta on alati väga väljapeetult käitunud. Nagu kilpkonn. Selle kõige paremas mõttes. Rahulik ja tasakaalukas.

Kuigi mul oli vanaema juures väga hea olla, siis väga tihti ma siia ikkagi ei jõudnud. Istun tuttaval diivanil ja joon meega piparmünditeed. Lõpetasin just ülevaate sellest, mis kõik mu elus viimasel ajal on juhtunud. Kogu sellest hirmsast õnnetute juhtumiste reast.

„Annely, tean, et sa ei taha seda praegu väga kuulda, aga ma nägin juba ammu, et see lugu nii läheb,” naeratab vanaema malbelt, kui olen kogu oma õnnetu loo ära rääkinud. „See oli ammu näha, et Kardost sulle pikaks ajaks kaaslast ei saa!”

„Kuidas...? Miks... ?” vaatan vanaemale mõistmatult otsa.

„Kui oled nii kaua elanud kui mina, siis tunnetad selliseid asju,” naeratab vanaema jätkuvalt.

„Ja miks sa mulle seda varem ei rääkinud?” küsin nõudlikult.

„Kas sa oleksid mind uskunud? Sel ajal, kui olite veel värskelt armunud ja kõik oli hästi, kas oleksid tahtnud kuulda, et Kardoga te kaua koos ei ole?” vaatab vanaema mulle otsa, pead küsivalt veidi viltu kallutades.

„Ilmselt mitte,” nõustun. „Aga miks sa nii arvasid?” tahan teada.

Vanaema silub mõtlikult oma kleiti ja pöörab pilgu aknast välja, justkui mõeldes, mida mulle täpsemalt rääkida.

„Vaata, Annely, elu üks suur reegel on, et see, kes ennast ei armasta, ei suuda ka teisi armastada. Kardo toitus aplausist. Ta oli populaarne ning see oli tema jaoks oluline. Kui me pereüritustel kohtusime, siis rääkis ta vaid neist asjadest, mis teda ümbritsevate inimeste silmis oluliseks tegi. Tema arvates. Kardo ei näinud teisi enda ümber, vaid soojendas ennast välises päiksepaistes.”

„Nii kaua, kuni seda jätkus...” lisan mõtlikult.

„Täpselt! Nii kaua, kuni seda jätkus,” kordab vanaema. „Ja kui väline päikesesära otsa sai, siis polnud tal enam ka sisemist. Kui keegi enam ei plaksutanud, siis saabus tühjus. Kardo enda sees polnud seda mootorit, mis teda sisemiselt käimas hoiaks ja mis ka tema ümbritsevaid inimesi päiksevalgusega soojendaks.”