Читать книгу Minu ilus elu lapsevanemana - Heli Künnapas - Страница 10

Viimased päevad on taaskord sundinud mõtlema, kui erinevalt inimesed oma elu elavad. Üks liigitumise võimalus on selle järgi, kellel võlgu ollakse.

Üks tüüp inimesi on sellised, kes püüavad kogu aeg enda ümber koguda inimesi, kes oleks neile teene võlgu. No ikka igaks juhuks, sest kunagi ei tea, kus võib „head sõpra“ vaja minna. Heaks sõbraks nimetatu on tegelikult aga lihtsalt võlglaseks tehtud inimene (kusjuures mõnikord käib see nii sujuvalt, et võlglaseks tehtu ei saa asjast aru enne, kui temalt vastuteenet nõudma hakatakse).

Kuigi minu teele on korduvalt sattunud just sellised nooremad inimesed, siis minu arust on selline komme pärit nõuka-ajast (mitte, et ma sellest väga midagi mäletaks). Sel ajal polnud raha see, mis luges, vaid just tutvused ja teened. Seda kummalisem on minu jaoks, kui tänapäeva noored oma elu sama süsteemi järgi üles ehitavad.

Mina eelistan pigem ise hakkama saada. See ei ole mingi ülbe üle laipade sammumine, vaid see tähendab, et mul on vaja kindlust, et asjad saavad tehtud siis, kui on vaja, mitte siis, kui kellelgi on aega mulle teenet osutada. Nii meeldib mulle osutatud teenuste ees maksta rahas ja kohe. Mulle ei meeldi vahetada asju ega ka teeneid, sest enamasti tunneb siis ikka keegi ennast petetuna.

Rahaga arveldamisel eelistan igal juhul panka. Jah, pank tahab palju intressi ja raha viiakse riigist välja. Aga pank ei tule mulle ütlema, et ostsin tema raha eest liiga sinised kardinad või liiga vales kohas asuva maja või muud taolist. Ja kui ma ei suuda pangale maksta, siis tuleb mul tagajärgedega leppida, aga... see kõik on rahaline, mõõdetav. Pank ei nääguta ega püüa mu elu korraldada, kuigi ta on mulle ju raha laenamisega teene teinud.

Üks tähtis mees ütles kunagi, et ta ei taha astuda ühegi klubi liikmeks, kuhu teda tahetakse (ehk ei taha midagi, mis tuleb liiga lihtsalt). Mina ütlen vastupidi – ma ei taha olla kusagil ega seotud kellegagi, kuhu mind ei taheta. Meil on nii vähe aega siin elada ja nii palju asju, mida võiks teha, nii palju inimesi, kellega oma aega veeta. Milleks suruda ennast kuhugi, kuhu sind väga ei oodata?

Nii ei taha ma, et keegi oleks minu seltskonnas sellepärast, et ta nagu oleks mulle teene võlgu, ja mina ise ei taha ka kusagile minna ainult sellepärast, et ma nagu võlgneksin seda kellelegi. Nii nagu armastatuga ollakse koos mitte sellepärast, et keegi oleks kellelegi midagi võlgu, vaid seetõttu, et see on igakordne otsus, et me tahame koos olla. Nii peaks ka see, kui tahad kellelegi midagi ilusat teha, tulema sellepärast, et sa tahad seda teha, mitte et keegi käsib.

Ja kui meil kõigil on paigas, kes on olulised inimesed meie elus, siis ongi jälle elu ilusam ja kõigil lihtsam, sest keegi ei püüa valest uksest sisse trügida.