Читать книгу Siinpool linnuteed. 2. raamat - Heli Reichardt - Страница 4

Ilm on selline tänuväärt kõneaine, mis ei saa kunagi otsa: eile, täna, homme; mullu ja tunamullu – ilm on Maarjamaal muutlik nagu inimese meel. Mõnesajale kilomeetrile – Eesti ühest otsast teise – jagub ühes päevas nii krõbedat külma kui ka sompus sula, rahet ja äikesepilvi või tuulevaikset põuda – kuidas kusagile. Vanajumal olevat kimpu jäänud kahe naabrimehega, kes oma härdaid palveid ülespoole saatsid: üks palunud kõigest hingest põuas kõrbevale viljapõllule vihma, teine hädaldanud, et ärgu, jumalapärast, sadagu – temal kuiv loog maas. Kuidas selle asjaga ühele poole sai, ei tea. Ilm aitab võhivõõrad jutu peale ja lõpetab pikaksveninud kõned; kui ilmajutud räägitud, pole enam midagi, mille peale suud ja kallist kõneaega kulutada.

Eestimaale ilma jagades on taevaisal olnud huumorimeelt.

Tartu taha tuleb kevad paar nädalat varem kui põhja poole. Tuulisel rannikul hoiab meri talvekülma kauem eemal, aga võtab kevadel oma tagasi: nii võivad need, kel edasi-tagasi käimist, nartsisside õitsemist ja õunapuude puhkemist topelt näha saada. Nautida – ütleb tänapäeva inimene, kes oma konditsioneeritud tehisvalgustusega puurist alles pärast tööpäeva lõppu jala maapinnale toetab. Sedagi ülekantud tähenduses: emakese Maa ja pediküüritud varvaste vahele jäävad igavesed linnakivid ja ei tea kus tehtud jalavarjude tallad.

Linnainimesele on tähtis nädalalõpu ilm, tema muul ajal õues ei käi. Neid ameteid, kus peab iga ilmaga väljas olema – neid jääb järjest vähemaks. Linnas on ainult kojamehed veel need, kellel iga ilmaga välja tuleb minna. Ja mis maalgi teisem: kilomeetrite kaupa laiutav elektrikarjus asendab igipõlist karjapoissi, kelle raskest ametist kirjutatud „Eesti pastoraali” on mitmed koolilaste põlvkonnad pidanud pähe tuupima.

„Vihma ju valab küll pilvede vinas,

taevas kui maa sügisudude tinas,

pilvi rebides vilistab tuul,

kari on väljas veel mihklikuul.

Karjalaps, vaeseke, kuhja all kükib,

kaelani märg, külm kallale tükib…”^[1.]

Üks samalaadne luuletus tuleb veel une pealt:

„Tol korral ringi jooksin alles särgis,

täis lapsemõtteid oli kahupea,

või vänderdasin hanekarja järgi,

vits peos, sest mine isahane tea…”^[2.]

„Oli ka teistsuguseid,” tõmbab akna peal rinnutav mees värsket hommikuõhku sisse:

„Kortšagin mind kindlale mõttele viis:

ela õigesti, tööta ja tõtta!

Kommunistlikuks nooreks võid astuda siis,

kui midagi kaasa on võtta –

nimelt töömehe nimi. Ei tahtnud ma muud,

sellest mõttest end juhtida lasin…

Ütle, seltsimees, kas see on edevus,

kas see on udune asi?”^[3.]

„Olid ajad!” Aken jääb linnulaulule lahti, mees kaob toa sügavusse pruukosti võtma. Üürike luuleline meeleolu taganeb pealetungiva eluproosa ees – nagu alati.

Hommik on käes ja elu tahab elamist. Vähemalt päike paistab.

„Volli matustele ei saa minemata jätta,” paneb sööja õhukeseks kulunud teraga noa käest ja pühib lauale pudenenud leivapuru hoolega peopesale kokku. Sel lihtsal põhjusel, et peale tema pole siin pühkimas kedagi. Ja kui tema ei pühi, jooksevad laua peal hiired. Küllap jooksevad ka tühja laua peal, aga siis on hiiresitta vähem. Pole süüa, pole sitta – niisama lihtne ongi!

Talvel, kui vanamees silmad kinni pani, oli Mart pojale lubanud, et jüripäeval, kui urn mulda sängitatakse ja peied peetakse, on tema kohal nagu viis kopikat. Mispärast jüripäeval? Aga olgu pealegi nii, nagu vana tahtis. Igavene juurikas – nagu tema ütles, nii tuli teha ja nii oli. Paistab, et teised on seda arvesse võtnud. Teised – need on tema poeg Martin ja Martini ema Lilli. Õieti – siiamaani proua Lilian Vahter, kuigi nende kunagisest kooselust on praeguseks järel ainult ühine nimi. Poeg muidugi ka, aga see on täismees ja ise enda eest väljas – juba ammu omaette suurus. Millal poiss suureks kasvas? Mart ei ole oma poja kasvamist kuigi lähedalt näinud ja sellepärast on alati natuke võõrastav, kui telefonis kare mehehääl „isa” ütleb. Annikale on ta maast-madalast paps ja kasutütrele Mirellele niisamuti. Mis nimedega Maire teda nende kooselu ajal kõik kostitanud on – enamik ei kannata trükimustagi. Mis sest enam…

Niisiis – proua Vahter on olemas, aga härra Vahterit tema kõrval ei ole. Ega ka mõnd teise nimega meest, niipalju kui ta oma endise abikaasa elust teab.

Võileib söödud ja tee joodud, üks kohustuslik suits veel ja minek! Saab täna puud laotud, on sõiduraha käes ja võib kasvõi homme hakata teele sättima.

„Kas sul sõiduraha on?” oli poja otsekohene küsimus seadnud isa ebamugavasse olukorda. Kohe ja käigupealt vastust ei tulnud. Martin tõlgendas seda omamoodi ja lubas saata, kui vaja.

„Ei, sinna ma saan,” arvas Mart.

„No siis seal annan tagasisõidu raha,” lõpetas poeg kõne. „Vaata, et sa kohal oled!”

Nagu viis kopikat. Kui vanamees hinge heitis, puhus tuul parajasti rahakotist läbi – seal oligi umbes viis kopikat. Või senti – vahet pole. Vahe on ainult selles, et kunagi oli üks kroon ka raha; nüüd: on üks euro või ei ole – selle eest ei saa õieti midagi, kuigi algselt oli euro väärtuseks rohkem kui viisteist krooni. Kuhu see vahe on kadunud? Nii palju on raha kallimaks läinud. Või hoopis elu odavamaks…

Mees jääb käsipõsakil mõttesse.

Kuidagi ei saa minemata jätta, nüüdsama on ta pojale kinnitanud, et ta kindlasti kohale tuleb – Volli on tegelikult aastaid olnud talle kõige lähedasem inimene siin maamunal –, aga endise abikaasa silma alla ei tahaks küll kuidagi sattuda.

Naine ei ole nende aastate jooksul kindlasti märgatavalt vanemaks muutunud, küll aga tema, Mart. Juuksed on taandunud nii kaugele kuklasse ja kõrva taha, et ise neid enam ei näegi, ainult käega katsudes tunned, et mingid udemed seal on. Ega tal noorenagi teab mis parukat olnud: kui pinginaabriga juuksuris käisid, oli tema arve alati sõbra omast poole väiksem ja tema pea pügamiseks kulutatud aeg poole lühem – mis siis veel nüüd rääkida. Aga polegi enam, kellega võrrelda: pinginaabri seavabriku lõpetas pankrot ja nende sigade nahka ta läkski. Kõige oma juuksepahmakaga. On juba aastapäevad mulla all.

Kui soengut annab veel kuidagi sättida ja juuksed kasvõi nulliga maha ajada, et vähemalt üritada tänapäeva edukate põmmpeadega sarnaneda, siis hammastega pole midagi peale hakata. Nii kui natuke suu lahti teed, on kohe näha, et sahtel on tühi mis tühi. Hoiadki siis suud kinni ja peidad neid üksikuid kihvu, mis veel pooleldi püsivad. Enam ta hambaarsti juures ei käigi – kes see ikka tahab, kõrvad lontis, tohtri manitsemist kuulata, mis haigused kõik katkistest hammastest alguse võivad saada. Mart teab isegi, et vara veel hambaid varna panna, aga kui rahakott ei kannata, pole moraali lugemisest mingit tolku. Omal ajal, jah, ta hambaarsti ei kartnud, aga siis tuli niisugune imelik periood, kus terved hambad hakkasid üksteise järel tolksti! ja tolksti! iseenesest suust välja kukkuma ja seda ei saanud enne pidama, kui ükskord ise järele jäi. Siis, kui ta kodust ära tuli ja nagu üksik hunt elama hakkas. Siinsamas, metsaveerel, ühes esimesena valminud majadest, kuhu keskkütet õnneks ei jõutudki sisse panna. Omal ajal – pool sajandit tagasi, kolhoosielu õitsengu algul – oli see kaheksa korteriga kahekorruseline elamu ehitatud toonasele juhtkonnale otse mõisaparki. Hilisemad – suuremad, kõrgemad ja moodsamad – põlispuude vahele enam ära ei mahtunud, need pidid leppima pargiääre või lageda põlluveerega. Asukoht ei olnud tollel industrialiseerimise ajajärgul tähtis – maad oli ümberringi küll. Olulised olid kommunikatsioonid ja nii neid karpe üksteise kõrvale laoti. Looduskaitsel polnud toona suuremat sõnaõigust. Kui järjekordne ehitis valmis sai, kolis juhtkond sinna üle ja sealt jälle omakorda edasi. Nii olid tema vanemadki kunagi noortena sellesama maja teises tiivas oma elu alustanud ja siit edasi läinud. Tema, Mart, oli kasvanud juba pargi servas ja põllu peal – sedamööda, kuidas kohalik KEK^[4.] keskust edasi ehitas. Nüüd oli ta tagasi siin, kust vanemad kunagi alustasid, kuid erinevalt nendest pole temal siit kuhugi minna.

Suits on märkamatult lõpuni põlenud ja kõrvetab sõrmi.

„Lilli on kindlasti suitsetamise maha jätnud,” on mehe mõtted oma endise naise juures tagasi. „See ei ole enam moes.”

Tegelikult hakkas naine nende kooselu ajal märkamatult suitsetama. Algul võttis niisama seltskonna mõttes sigareti näpu vahele ja pahvis, alla tõmbamata, siis aga ühel päeval tossutas juba päriselt.

Oma osa oli siin kindlasti defitsiitsetel BT sigarettidel, millega ema neid plokkide kaupa varustas. Ikka üksi temale teada olevaid kanaleid pidi, mis kõik tema juurde kokku voolasid: mida ainult oskasid tahta! Tõsi, mõni soov võttis kauem aega, aga täidetud see sai. Kuni kadus ema ja kadusid suitsud… Või oli see vastupidi – lõpetas ehk endine sõbralik sotsialismimaa Bulgaaria oma toodangu eksportimise kahtlaselt iseseisvunud Baltimaadesse? Mis sellest enam…

Mees näeb veel praegugi oma noort naist elegantse žestiga sigaretti põlema klõpsutamas. Lillile see sobis: jalg hooletult üle põlve, silmades eemalolev ja natuke põlglik pilk, mis hindavalt üle seltskonna libises, justkui kaalutledes, kas poetada sõnake teiste jutu sekka või jätta oma tarkus enda teada. Ei tea, kust oli tema, Pelgulinna töölisklassi järeltulija, omandanud sellise suursuguse hoiaku? Lilli ei olnud ei oma isa ega ema moodi – täiesti omaette nähtus. Kiires armumise tuhinas polnud Mart tüdruku olekut suuremat tähele pannud – oli muudki teha; oma naist õppis ta lähemalt tundma ja nägema alles abielus ja üllatus järjest rohkem. Nii heas kui ka halvas mõttes.

Kõike oli…

Jope seljas, heidab mees pilgu aknasse: kas oleks mütsi ka tarvis? Pikk päev vaja väljas olla, varakevadine ilm on äraarvamatu nagu tite tagumik. Ta on juba esikus, kui toast kostab telefonihelinat. Kes see veel helistab, kas poeg unustas midagi?

Helistaja on Maire, endine elukaaslane. Käriseval häälel esitab naine nõudmise, et mees tuleks kohe kodust läbi ja kõrvaldaks ummistuse, mis eelmisest õhtust saadik köögi kraanikausist vett alla ei lase. Terve pudel Torusiili on sisse kallatud, aga kasu ei midagi.

„Siis, kui midagi vaja on,” hoiab mees telefoni õlaga kaela vastas ja topib säärikuid jalga, „siis on jutt kodust.” Pool kõnet läheb kaduma, aga sisu on teada nagunii. Seda naist on tal olnud aega tundma õppida. Küsimus on ainult tooni tugevuses, häälestus on etteaimatav.

„Ma tulen õhtul läbi,” lubab mees. Jalg vääratab ja õlg surub telefoni kinni. „Ongi hea, jumal teab, mis sealt veel oleks tulnud.”

Tegelikult teab ta liigagi hästi – Maire ei kannata äraütlemist. Vähemasti mitte tema suust, olgu teistega, kuidas on. Kui ikka joone peale satub, siis kuuleb kõik ära: kuidas Mart tema, noore tüdruku ära narris, kui ülekohtused mehe vanemad olid, Lillist rääkimata – mis näoga ta teda ja Mirellet ämma matustel jõllitas, ise ammu mehest lahus. See ei lõpe ka kunagi. Mees kahetseb järjekordselt, et pärast kodust äratulemist liiga ligidale ankrusse jäi; sellest naisest oleks tulnud kaugemale hoida. Nii kui kusagil mehekätt vaja on, nii kamandab teda, nagu oleks tal tema peale surmani mingi õigus. Eks Maire meelest ongi – ikkagi ühine laps, tütar, kes tänaseks küll juba ise täiskasvanud inimene…

„Oijah,” keerab mineja ukse lukku ja astub rõskest trepikojast varakevadisse päikesepaistesse.

Niisuguse ilmaga on lausa lust õues tööd teha. Kui see vasakus õlavarres tuikav valu ka natuke järele annaks! Aga ei sinnapoolegi, kiirgab juba kätte. Peaks millegagi määrima või koguni arsti juures ära käima? Sellega läheb pea terve päev – siinmail arsti enam ei ole. Omal ajal, kui Lilli velskripunktis töötas, olid arst ja velsker ja medõde… Kõik lihtsamad protseduurid sai kohapeal kätte, ei pidanud kuhugi kaugemale sõitma. Mis oli, see oli… Ptüi! Aga nii ei saa varsti enam puidki laduda, lõhkumisest rääkimata. Kevadised tööd ootavad reas – kätt on iga asja juures vaja.

„Kui see krematooriumi asi käima läheb,” mõtleb mees, teel loikude vahel loovides, „siis saab siitkandist minema.”

Hallaküla, õieti Saueaugu, on Volli juures käimisega omaseks saanud. Ei tea, mis plaanid Lillil taluga on, tema on ju vanamehe pärija? Küllap müüb maha, mis muud; eluaegne linnaproua, nagu ta on. Aga ehk saab vahepeal mõnda aega seal olla – ehk ei müü kohe päevapealt? Oleks vanamees talu Martini nimele teinud, oleks teine asi – pojaga annaks rääkida…

„Eks näe,” on mees harjunud esmapilgul lahendamatuid asju saatuse hoolde jätma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Ei tule töö tema juurde, peab tema töö juurde minema. Niisama lihtne see ongi – hõlmad vöö vahele, kompsud kokku ja minema! Otsigu proua endale mõni teine käsualune! Päike paistab, linnud laulavad, minekulust teeb meele rõõmsaks – meelemuutuseks ei ole palju vaja! Eile sai töö juures kaks korda kohvi ja lõunaks sousti-kardulit – mis sa hing veel tahad!

Õige pea viskab töömees vatid maha – esimene kevadine soe võtab selja märjaks. Puukuur on küll nurga taga varjus, aga pidev koogutamine läheb paraja võimlemise ette. Riita ei saa väga kõrgeks laduda – Vahingu Meeta, Mardi praegune tööandja, on lühike nagu jupp.

„Imelik, et mutt sellise ilusa ilmaga pole veel nina välja pistnud,” imestab mees omaette. „Eile istus pool päeva siinsamas pakuotsal ja vaterdas nii, et hakkas juba ära tüütama. Üksikute vanainimeste viga – elad üksi metsanurgas, harva kui keegi siiakanti juhtub. Inimesi näed ainult telekast. Ja need sinuga ei räägi, seletavad omaette.”

Suitsutund peetud, aga Meetat pole ikka näha. Rääkis vist eile isu täis, tänaseks jutt otsas. Või on teisega äkki midagi juhtunud? Kui vana ta oligi – ikka üle kaheksakümne? Niikaua kui Mart mäletab, on Meeta ikka ühesugune olnud – igivana. Pisike, kuivetu ja krimpsus – nagu tohletanud sibulõun. Aga kärme ja terava keelega – jutu poolest talle vastu ei saa. Mingi kolhoosiaegne vasikalauda asi oli neid vaidlema ajanud, Mart oli üritanud ka sõna sekka ütelda, aga kus sellega! Mutil jäi õigust ülegi, tema mäletamist mööda oli see lugu hoopis teistmoodi. Kus ta siis täna on? Eile ei olnud küll mingit juttu, et ta kuhugi minema peaks…

Mart teeb maja ümber tiiru, aga akendest ei paista midagi. Kahtlane on see, et välisuks tundub seestpoolt haagis olevat. Viisakas koputamine muutub kõigest jõust prõmmimiseks, aga avama ei tule keegi.

„Nüüd on küll kurat lahti!”

Mees võtab hoogu ja katsub tervema õlaga ust lahti lüüa. Niisama lihtsalt see ei õnnestu, kirvesilmast on rohkem abi. Haak lendab plõksatades eest ära, sissepääs on vaba, aga abi on hiljaks jäänud! Meeta lamab kummuli tagatoa põrandal, krampunud käsi kortsu keerdunud põrandariides kinni.

Tuppa tormanud abiline tarretub paigale. Kas naine on elus või surnud? Peaks järele katsuma, aga kuidagi ei tihka maaslamajat puudutada. Käsi kobab telefoni järele – kurat, see jäi koju köögilaua peale. Pärast poja kõnet oli ta selle rahumeeli sinna jätnud. Kuhu nüüd helistada, mis see kiirabi number oligi? Nain-van-van – nagu Ameerika filmis.

Köögist kostab mingi mürts. Mees võpatab, pöörab ümber – kass! See on pärani uksest sisse tulnud ja laua peale hüpanud. Nähes, et laud on tühi, volksab elukas maha ja loivab tagatuppa, aga perenaise juurde loom ei lähe, passib ukse peal ja kräunatab vastiku häälega, nagu saaks ka midagi aru.

„Vist on ikka surnud,” kükitab mees maha ja puudutab vanainimese õlga. Läbi paksu flanelljaki ei ole tunda ei ihusooja ega surmakülma. Mart võtab julguse kokku ja tonksab nimetissõrmega maaslamaja etteulatuvat kätt. Leige! Siis ikkagi kiirabi. Kass toast välja ja koju telefoni järele!

Paari sammu pealt torkab pähe, et Meetal peab ju ka telefon olema. Tänapäeval on igal mutil – mõnel veel kaks tükki. Lauatelefoniga saab mobiili taga otsida, kui see on kusagile diivani vahele vajunud või põlletasku ununenud. Puude lõhkumise ja ladumise olid nad telefoni teel kokku leppinud. Peab sisse tagasi minema, teab, kui kaua teine seal juba sedasi maas on! Oleks ometi kohe tulles märganud tuppa minna! Aga kust tema pidi teadma! Tagantjärele tarkus ei maksa midagi.

Mees liigub kikivarvul ja kiikab ringi: vanainimene hoiab telefoni kindlasti kusagil enda ligi. Seal ta ongi, kummutinurgal laadimas. Nii, häirekeskuse number on Meetal siinsamas seina peal – koos muu tähtsa infoga.

„Kes teie talle olete?” pärib dispetšer ja lubab kiirabi saata. Helistaja segasest jutust jääb talle mulje, et naine on elus.

„Kust mina tean, elus või mitte,” pobiseb mees, kui kõne läbi on. „Ega ma arst ole.”

Pärast Meeta telefoni peoshoidmist tahaks käsi pesta – need nagu kiheleksid. Aga toas küll mitte – kõikidel asjadel terves majas on mingi kleepjas võrk peal. Mitte midagi ei taha siin puudutada. Õue, parem solksutab pumbakaevu all.

Esimese ehmatusega ei saa värisevate näppudega suitsugi põlema. Pidi see just nüüd juhtuma! Alles eile oli mutt nii elus, kui olla võib! Plaanis hakata paari nädala pärast oma sünnipäeva pidama ja kutsus teda ka. Nad on Tarmoga, Meeta noorema pojaga klassivennad. Peab Tartsile helistama. Aga las kiirabi käib enne ära, ei teagi ju, mida talle ütelda. Pealegi – äkki on surnud, kuidas sa helistad surnu telefoniga!

Kursusekaaslane Jaak oli ennast oma sünnipäeval motikaga surnuks sõitnud. Mart oli talle õhtupoolikul helistanud, et õnne soovida. Jaagu hääl soovitas teate postkasti jätta. Samal ajal lesis mees juba surnukuuris. Huvitav, kas telefon oli tal taskus? Jube mõtelda, et ta soovis surnule õnne. Aga kust pidi tema seda Eesti teises otsas teadma? Hiljem telekast liiklusõnnetuste kroonikat vaadates tuli esimest korda säärane tunne, et kõikide nende õnnetuste taga, mida uudiste pähe näidatakse, on ju inimesed, kellel on lähedased ja nii edasi. Karm värk!

Küll ikka võtab aega see tulemine! Öeldi, et paarkümmend minutit, aga ootaja aeg on pikk. Peaks ehk tuppa minema ja vaatama – äkki on Meeta liigutanud või meelemärkusele tulnud, äkki tahab midagi. Kümme minutit veel – narr ka, kui mutt on elus ja tema passib siin väljas. Aga kui on surnud, siis pole vahet, kus ta on. Mees ei jõua veel otsusele, kui kiirabi sireenide unnates kohale kihutab. Velsker tormab tuppa, autojuht kanderaamiga järel. Mart läheb nende kannul ja kiikab üle teiste peade.

„Meil ei ole siin enam midagi teha,” ajab vanem naisterahvas end põrandalt sirgu.

„Surnud?” küsib Mart igaks juhuks üle.

„Juba mõned tunnid tagasi. Kuidas te aru ei saanud?” uurib naise pilk abikutsujat.

„Oli veel soe,” õigustab mees ennast ja ehmatab siis: „Kas te teda ära ei viigi?”

Mis tema siin sellega peale hakkab!

„Politsei tuleb.”

Nojah, muidugi. Ülekuulamine: mis tema siin tegi, miks ta nii hilja naist otsima läks, plä-plä-plää… Hoidku jumal, kui tekib veel kahtlus, et Meeta ei surnudki loomulikku surma! Mutil oli kindlasti kodus raha, vanainimestel ikka on. Mis jama sellest kõik tulla võib! Tema jäljed on igal pool palja silmagagi näha. Tartsile peab helistama ja ukse kuidagi kinni saama… Läheb, nagu läheb.

Päike on juba üsna madalas, kui Mart kodu poole astub. Õnneks sai Tarts kohe Tartust sõitma hakata. Politsei pani Mardi jutu kirja – vähemalt esialgu teda milleski ei kahtlustatud.

„Sant lugu,” sülitab mees jalge ette. Teed sünnipäevaplaane ja oled järgmisel päeval kopsti! surnud. Selles vanuses on see muidugi igapäine asi, aga ikkagi: ilma pikema sissejuhatuseta, ilma ette hoiatamata – viskad lusika nurka ja ongi kõik. Niisama lihtsalt see siis käibki.

Jama, et see kõik tema kaela tuli! Puud said laotud, aga raha saamata; Tartsi käest küsima on ka narr minna. Eks peab Martinile helistama, aega ju veel on. Oleks lihtsalt niisama võinud mõned päevad rahus Saueaugul olla ja aega parajaks teha, aga nüüd…

„Teeme pidu, mis pidu on,” oli Meeta eelmisel päeval lubanud ja, pea viltu, naerda kõkutanud.

„Pidu tulebki, ainult teistsugune,” astub mees mööda teed ja on täiesti unustanud, et asula teises otsas ootab teda üks ummistunud kraanikauss. Elu on korraga meelde tuletanud, et on palju olulisemaid asju.

Maire pahameel lahtub uudist kuuldes silmapilkselt.

„Kuidas, alles ma…” arutleb ta omaette, millal Vahingu Meetat viimati nägi.

„Oli alles eile terve ja tragi,” kohmab Mart, „laterdas mis jaksas ja kutsus sünnipäevalegi.”

„Mis ta rääkis?” Maire hääletoonist aimub segadust.

„Mis ikka,” mõtleb mees eelmisele päevale tagasi, „midagi iseäralikku küll meelde ei tule – lasin niisama ühest kõrvast sisse, teisest välja.”

„Sihuke sa oled,” reageerib ülekuulaja harjumuspäraselt.

„Kui oleks teadnud, et see jääb Meeta viimaseks jutuks, siis oleks kuulanud,” arvab Mart. „Kes see teadis…”

Sellega on naine nõus. Keegi ei tea ette, millal oma viimased sõnad ütleb ja mis need on. Kõik need sensitiivid ja selgeltnägijad on muidugi iseasi, nendele antakse kindlasti märku, millal otsi kokku tõmbama hakata, Vahingu Meeta oli täiesti tavaline vanainimene… Valmis ja kõik!

Ammu pole mees ja naine niimoodi omavahel juttu ajanud. Leplikul toonil ja rahulikul meelel.

Meeta äkiline surm on lammutanud tavapärase barjääri ja ilmutanud elu ehmatavat tõdemust – me kõik oleme surelikud ja ühel ilusal päeval on minu kord.

Maire järgmine küsimus paneb lausa jahmatama: „Kuidas su enda tervis on?”

„On Meeta surmaga ära pööranud,” on mehe esimene mõte.

„Mis seal ikka,” katsub ta vaistlikult haiget õlga ja krimpsutab nägu. Valu, mis vahepeal kuhugi taandunud oli, on küsimise peale plaksti! tagasi.

„Peaksid ikka arstile minema,” manitseb teine. Mõlemad teavad, et see on niisama suusoojaks öeldud – ei lähe Mart kuhugi.

„Mis sa kardad, et jään sulle matta või?” muigab mees. Jutt suubub tavapärasesse voolusängi.

„Ära aja,” tõrjub naine ja uurib, mis edasi saab.

„Tarmo tuli kohale, eks tema korraldab,” arvab mees ja tajub, kuidas naine selle nime peale elavneb. Kadunuke taandub selleks korraks tagaplaanile. Ühe Meeta pärast ei jää elu seisma.

Lubadusega kohe homme hommikul kraanikaussi vaatama minna saab jutt otsa.

„Päev läbi söömata, aga nagu ei tahakski,” tuleb mees enda juurde tagasi. Tassi kohvi võiks siiski võtta.

Vaevalt on vesi pahisema hakanud, kui rutaka koputuse järel tormab sisse teise otsa majanaaber. Laine prantsatab toolile ja hingeldab tükk aega, enne kui saab sõna suust.

„Ma kuulsin…” harutab ta salli kaela ümbert lahti ja tulistab nagu kuulipildujast: kas on tõsi, et Mart oli Vahingul ja tema leidiski Meeta? Kas on ikka kindel, et Meeta suri loomulikku surma ja Vahingul pole vargaid või röövleid käinud? Terve inimene ei saa niisama heast peast maha surra. Varas võis ukse seestpoolt kinni panna ja aknast välja ronida – kas politsei ikka vaatas kõik hoolega üle?

Viimane küsimus on kõige kroon: „Mis nägu Meeta oli?”

Mis tähtsust sellel on! Mart ei näinudki naise nägu, Meeta lamas otseti maas nagu kukkudes oli jäänud, krunnist valla pääsenud juuksed lehvikuna laiali. Kui ei oleks teadnud, et seal ainult Meeta saab olla, poleks ära tundnudki.

Laine ei taha niisama lihtsalt leppida: „Pidi olema nii, et kui oma mõrtsukat näost näkku näed ja tead, et ta sulle kohemaid otsa peale teeb, siis pidi mõrtsuka nägu selgesti surnu silma võrkkesta peale jääma.”

Mart kehitab õlgu – nii jabura jutu peale ei oska midagi ütelda.

„Kust sa seda võtad?”

„Rahvas räägib, ammuilma teada asi.”

„Kui nii oleks, siis püütaks kõik mõrtsukad kohe kinni,” ütleb Mart, aga see vestluskaaslast ei veena. Kuidas muti siit minema saaks? See jätab mõrtsuka sinnapaika ja leiab uue huvitava ainese.

„Nii et raha ei olnud otsitud?” vahib vanamoor Mardile pingsalt otsa. „Meetal oli kodus raha: ma läksin ükskord sinna, vaatasin enne aknast sisse. Meeta istus laua taga ja luges raha, suur pakk oli ees.”

„Kes seal otsima pidi, kui uks seestpoolt kinni.” Mehe osavõtmatu olek peaks selgesti märku andma, et kogu selles loos ei ole midagi salapärast ega sensatsioonilist, aga ei! Mutt ei mõtlegi astuma hakata.

„Jood ka kohvi või?” on peremees viisakas. „Piima mul ei ole.”

Nii hilja õhtul Laine kohvi ei joo, temal on vererõhk ja kõik muud hädad. Õnneks päästab telefon Mardi kutsumata külalisest.

„Tulen, tulen,” kinnitab too helistajale ja lisab peatsele kokkusaamisele vürtsi: „Mart nägi oma silmaga…”

„Midagi ma ei näinud,” kohmab pealtnägija, aga see pole oluline. Peaasi, et ta oli Vahingul ja leidis surnukeha – sellest on küllalt. Sinna ümber võib niisuguse stoori kokku keerutada, et lase aga olla. Selge see – täna on tema võrdselt Meetaga muttidel hambus.

Kohv pole jõudnud veel päris ära jahtuda, kui tuleb järgmine külaline: kadunukese poeg, koolivend Tarmo, kellele ta täna ema surmast teatama pidi. Mart oli puid ladudes aega parajaks teinud, kuni Tarts kohale jõudis. Kõik jutud said kohapeal räägitud – mis siis veel? Kui ta tuli viinapudeliga südant kergendama, siis selleks talle siin kaaslast ei ole. Meetast on kahju küll, aga otsigu mõni teine kambajõmm. Pealegi on meeste vahel ikka veel see ammune asi – nii nagu Tartsi nime kuuleb või meest ennast näeb, vilksatab sissejuhatuseks üks ja seesama pilt silme eest läbi: Maire röötsakil köögilaua najal, hõlmad eest lahti, Tartsi üks käsi naise põues, teine oma püksiluku kallal. Kurat! Teda ei osanud nad muidugi keset päeva oodata. Toona oli ka kraanikauss umbes ja Tarts jõudis esimesena appi.

Mart oli ukselävele seisma jäänud, esiti Mairele, siis klassivennale pikalt otsa vaadanud ja ühe lause üle huulte saanud: „Kuidas te võite seda mulle teha?” Mõistagi ei olnud need midagi vastanud. Ega ta seda oodanudki, keeras selja ja tuli tulema.

Mõne aja pärast ilmus Maire asja klaarima: tema jutu järgi oleks Tarmo ta sealsamas köögis ära võinud vägistada, kui Mart poleks jaole jõudnud. Selle eest olevat naine talle surmani tänulik, arvaku mees, mida tahes.

Nii loll jutt oleks võinud naerma ajada, kui Mart ei oleks sealsamas tajunud omaenda olukorra kogu traagikat. Ema öeldud sõnad: „Selle naise nahka su elu läheb!” olid erakordse teravusega tõeks saanud. Vägistamisest polnud juttugi: mõlemad asjaosalised olid nii kiimas olemisega, et kaksipidi arusaam oli täiesti välistatud. Hiljem sellele seigale tagasi mõteldes ei oleks Mart imestanud, kui Maire ise olekski algataja olnud.

See oli nii tema moodi: tasakesi seljatagant juurde hiilida, oma keha tihedasti teise vastu suruda ja oodata, kuni mees ümber pöörab… Naine oli tema just niimoodi rajalt maha võtnud, miks siis mitte teisi. Tookord juhtus see lihtsalt Tarts olema.

Laps, väike tüdrukutirts, oli neid lepitanud või õigemini olukorraga leppima sundinud. Ja kui Mardil enam isa ei olnud ja emagi tervis üles ütles, siis polnudki kedagi peale Maire, keda ligemale lasta. Aastatega oli naine taltsamaks muutunud. Omajagu põhjust oli kindlasti väljanägemises: tüdruku kunagi nii prink ja vetruv ihu, mis otse kutsus puudutama ja lähemalt uurima, oli voltidesse vajunud ja lotendas, nahk oli kare ning ketendas alatasa. Pundunud ja punane nägu rääkis enda eest ja riiakas meel oli kunagisest lahke olekuga tüdrukust võitu saanud. Selles kõiges oli naise arvates süüdi tema, Mart!

Tarmo oli selles loos ainult üks episoodiline tegelane, Mardi jaoks tegelikult tõekuulutaja, kes oli ta silmad avanud, aga mingi kohmetus oli meeste vahele jäänud. Keelualal jahipidamine ei ole mehine tegu – kõik teadsid, et Mart oli Maire teise lapse isa, sellepärast oma naisest lahku läinud, ja kuigi nad elasid teine teisal, olid nad ikkagi nagu mees ja naine. Vähemalt Mart arvas tookord nii.

„Ma tahtsin ühed Vahingu võtmed igaks juhuks sinu kätte hoiule anda,” hüpitab Tarts neid peopesal. „Kui politsei tahab või midagi on, ei pea ma Tartust tulema hakkama,” selgitab ta oma tuleku mõtet.

„Kas sa ise siia ei jää?” imestab Mart.

„Ei noh, kus, homme tööle…” On näha, et mees kibeleb minema. „Sul need puud laotud… Mis kaup teil emaga oli?”

„Viiskümmend eurot.”

Tarmo võtab põuetaskust rahatähe: „Olete Mairega muidugi matustele oodatud, ainult ma ei tea praegu täpset päeva.”

Mairega? Tarts on küll juba hulk aega Tartus ära, aga juba see, et ta Marti siit otsima oskas tulla, näitab, et ta teab nende lahkuminekust, mistõttu neid tuleks eraldi kutsuda. Mis edasiütleja tema on!

„Selline lugu,” kaalub Mart, „ma lähen paari päeva pärast ise Eesti teise otsa matustele. Ma ei tea, kas ma selleks ajaks tagasi jõuan.”

„Anna siis võtmed Maire kätte, las peab silma peal,” lahendab külaline ka selle olukorra.

„Aitäh sulle!” tänab Tarmo ukse poole keerates.

„Mille eest?” imestab Mart. Tema sai raha, mida ei lootnudki näha, tänama peaks tema.

„Ole meheks!” ei hakka teine täpsustama ja pöördub minekule. Hetke pärast tõmbab uhke KIA-maastur kummide vilinal akna alt minema. Küll on kiire!

Kohv on sootuks ära jahtunud ja tühi kõht tuletab ennast meelde. Korra päevas võiks ikka midagi süüa, uurib mees, mida oleks nappidest tagavaradest kõige käepärasem suhu pista. Meeta juures sai viimased päevad süüa, polnud endal muret. Seda ja peatset ärasõitu arvestades pole ta poodigi läinud. Mis siin siis on? Paar turistieinet, mida vallast vaestele jagati; karp heeringat – seda sööks küll, kui viitsiks kartuleid keeta; kolm muna. Mees kükitab külmkapi ees – mida sinna pandud ei ole, seda ei tasu ka loota. Kartuleid ei ole. Siiski – õngitseb ta juurviljakastist leiva alt välja paberinutsakusse keeratud vorstijupi. Paistab teine kaunis auväärne, aga kui ülemine hallikaks tõmbunud viilakas pealt ära lõigata, kõlbab munadele seltsiks küll.

Lõhn, mis peatselt pannilt tõuseb, on isuäratav.

„Kahju, et rohkem ei olnud,” tõstab mees tühja taldriku kraanikaussi. Päev hakkab õhtusse jõudma – nii pikk kui see oligi. Tänane hommik on juba kaugel – nagu Meeta elugi. Öeldakse, et aega mõõdavad selles ajas toimunud sündmused, mitte minutid ega tunnid.

„Olemine on kuidagi hõredavõitu,” raputab mees õlgu. „Tõbiseks küll ei taha jääda, pikk tee ees. Niipea kui võimalik, panen siit ajama.”

Hommikune hirm oma endise naise ees ei tule enam meelde. Praegu on hoopis tähtsamad asjalood esiplaanil: elu ja ennast meelde tuletanud surm. Tarmol paistis linnaminekuga päris tuli takus olevat, ei julgenud öödki oma kodus veeta. Ema on ju ikka ema, olgu ta elus või surnud. Aga ega tea…

Karda elavaid, mitte surnuid! Paistab küll vastupidi olevat. Tema isa läks kontoris jalapealt, ema suri haiglas – koduseinad jäid surmakõledusest puutumata. Tea, kuidas oleks, kui oleks endal selline kogemus? Aga tal peaaegu on! Volli läks oma kodust, oma voodist, ja tema oli hiljem talvel seal nädalakese omapäi redutanud. Selles mõttes, et seda ei teadnud keegi. Läks krematooriumimeestega rääkima ja otsus jääda Saueaugule kauemaks kui esialgu plaanitud sündis kuidagi iseenesest. Mitte midagi seal ei hirmutanud, miski ei häirinud ega hakanud vastu – majas ja selle ümber valitses niisugune rahu, et kui nüüd sellele tagasi mõtelda, siis oli see suisa imelik. Volli oli läinud, aga tema rahu oli talus tunda – veel palju tugevamalt kui eluajal oligi. Vana oli üldse üks omamoodi mees, surmast rääkis ta nii, nagu oleks see üks kallis kingitus, kui inimene siit maa pealt ükskord pääseb. Enda jutu järgi olevat ta korra taevas ära käinud, aga saadetud tagasi – polnud veel aeg. See juhtus üsna varsti pärast Helmi surma, kui ta paat ristlainesse sattus ja külm tahtis hinge seest võtta.

„Kas sa ingleid ka nägid?” oli Mart uudishimutsenud.

„Miks ma’s taevas ei näinud, kui ma maa pealgi näen,” oli vanamees naeru mugistanud. Naer oli tal isevärki – nagu oleks väike mootor podisenud. Või siil, kui see okkad turri ajab.

Pikemalt vanamees seda inglivärki ei seletanud: „Kui antakse näha, näed ise. Mis see teise jutt aitab, igaühel on omamoodi.”

Mart ei näinud ega kuulnud midagi – ei Saueaugul ega kusagil mujal. Paar korda oli ta Saueaugul rehetuppa minnes vanamehe eest leidnud – teeb ukse lahti, Volli istub äraseletatud näoga raiepakul, õnnis ilme näol, läigib nagu pestud kaloss. Aga eks see kõik muinasjutu moodi ole: nagu lapsed mõtlevad endale fantaasiamaailmas välja sõbra, kellest päriselus puudust tunnevad, nii võis ka vanamees, kes päevad läbi oma majapidamises ihuüksi ringi töllas, endale inglid seltsiks mõtelda. Kummalisel kombel sai Volli nendes asjades kõige paremini jutu peale Annega, kellele vanamehe iga sõna oli sula kuld – aga see oli ju ka ise peast soe. Kord juhtus Mart Saueaugul olema, kui kirikuõpetaja külla tuli ja mehed omavahel vaidlema läksid. Kutsele jumalateenistusel osaleda vastas Volli sõbrale, et kui jumal on see, keda arvatakse olevat, siis on ta samamoodi tema juures Saueaugul kui seal tühjas ja külmas majas, kuhu Arvet teda kutsub. Vaidlesid, mis nad vaidlesid, sõbrad nad olid ja sõpradeks jäid. Volli ärasaatmise teenistus oligi Arvetile viimane, miski tõbi viis ta üsna kähku sõbrale järele.

„Huvitav, mis ta seal Vollist rääkis ka,” mõtleb Mart, „seda oleks tahtnud kuulda.” Võiks Martini käest küsida, aga mis seal enam…

Mõtted on harali ja piiripealsed, tavaliselt ja igapäevaselt neid ei mõtle. Kella järgi peaks magama sättima, et jõuaks Tartusse Haapsalu bussi peale. Saueaugule jõuab ta alles hilisõhtul ja siis jääb paar päeva aega seal rahus olla. Asjad oleks tark kohe praegu kokku panna ja Maire juurde minnes kaasa võtta – und nagunii ei ole.

Vana spordikott saab üsna kõhnuke – mõned riidetükid, sokid, napp toidutagavara, mis muidu siia ootama ja hallitama jääks…

„Midagi on justkui puudu,” kratsib mees arupidavalt kukalt. „Ülikond, kurat!” Matustele ju teksadega ei lähe. Aga seda tema siinses majapidamises ei ole. Kui järele mõtelda, pole olnudki! Jäi vist kodust ära tulles riidekappi puu peale ja pärast pole niisugust käimist olnud, kus teksad poleks asja ära ajanud.

„Siis peaks see seal alles olema,” otsustab ta. „Mis Maire sellega peale hakkaks!”

Ettevalmistused tehtud, viskab reisimees pikali. Oli, mis oli, aga nii väsitava päeva peale uni tuleb.

Mart seisab laia ja sügava kraavi serval: ta teab, et peab sellest – maksku, mis maksab – üle pääsema, aga purret ega silda ei paista kusagil. Hüppama ei riski hakata – üle ääre kummardades pole põhja nähagi. Selline ootamatu takistus teel paneb kella vaatama ja närvitsema: kui jääb viimati matustele hiljaks. Kraav lõikub maasse silmapiirini välja, lõppu ei paista; ringi ka ei jõua minna. Kuidas teised siit üle saavad?

Alt põhjast kerkib ülespoole must kogu: tumeda kapuutsiga mehike heljub õhus, jõuab Mardi kohale, haarab tal kõvasti käest kinni ja lubab mehe üle viia. Tunda on, et tirib allapoole, sinna, kust ise äsja ilmus. Kes ta niisugune on? Hääletu küsimuse peale keerab abipakkuja oma näo Mardi poole. Aga nägu ei olegi, ainult must mask. Surm! põrkab mees eemale, ärkab, kargab istuli ja vahib toas ringi, nagu võiks unenäo jube külaline kusagil siinsamas olla. Ptüi! tõuseb mees üles ja joob kulinal vett: kurk on ehmatusest kuiv, nähtu oli nii reaalne, et kummitab ilmsi edasi.

„Eilne päev ikka mõjus,” tõdeb ta. Arvad küll, et ei tee midagi, kui teise surma nii lähedalt näed – et üks loomulik asi vanainimese puhul –, aga keerutab su enda sees midagi niisugust liikvele, mis unes üles ärkab.

Õnneks on juba valge väljas, pole vaja enam und otsida. See kellakeeramine on ikka üks õige asi, seletagu, mis nad tahavad.

Üleskargamisega on õlg ja käsi valutama hakanud: nii kui vähegi liigutad, nii tuletavad ennast meelde. Peab Tartus kusagilt apteegist miskit määret küsima. Või tõesti lõpuks arsti juures ära käima…

On see Väints muidu, mis ta on, aga vähemalt haigekassat maksab oma endisele ülemusele. Kaua aega tagasi oli vastupidi: Mart oli töökoja juhataja ja poisike saadeti maakutsekoolist nendele praktikale. Nüüd on poisist saanud tähtis nina, kohaliku põllumajandusühistu juhataja, ja Mart on jooksupoiss, kes kõik hädalised asjad peab ära toimetama. See käib vahel küll santi moodi närvidele – mis ta endast õige mõtleb –, aga pole midagi parata: ilma Väintsita oleks tema ja mõni temasugune siin praegu täitsa ilma töö ja leivata. Raha saab küll nadilt ja näpuotsaga, aga vähemalt haigekassa on olemas, kui juhtub vaja minema. Hambad on riiklik meditsiin inimeste endi hooleks jätnud – riputa varna, kui tahad, oma asi! Maal torkab see eriti silma – nagu maainimesel ei olekski tarvis naeratada või niisama, suu ammuli, ringi vahtida.

Tänane hommik päikesega ei meelita – ilm on morn nagu mees isegi. Võikast unenäost on jäänud raske tunne: mida see must, ilma näota mees pidi tähendama?

„Nii, viimased asjad – rahakott, telefon, suitsud,” kobab käsi mööda taskuid. Hea, et raha kätte sai! Selle poolest oli Tarts täitsamees, Mart ise poleks küll meelde tuletanud. Raha küsimisega on tal üldse kehvasti: ärisoont ja kauplemisoskust pole ollagi. Kuidas vanemate annid – isa praktiline meel ja asjaajamisoskus ning ema ärivaim – nende ainukesest pojast nii kaugelt mööda on käinud? Lähevad vist üle põlve edasi – Martin oskab nii asju ajada kui ka kaupa teha, seda on isa kõrvalt näinud ja imeks pannud, kuidas pojal kõik nii ladusasti välja tuleb.

Väintsil oli eraettevõtluse magus maik varakult suus: sai praktikal kartulivõtmise ajaks vana sakslase^[5.] enda kätte, ajas vaod lahti ja haris aiamaid; raha, mis selle eest anti, jäi kõik poisile endale, kulud läksid majandi kirja. Väints on rääkinud, et siis oligi talle esimest korda pähe turgatanud, et mis viga oleks oma traktoriga niisugust haltuurat teha. Hilisem ettevõtjapõli muidugi nii roosiline ei olnud, sest kõik kulud tuli endal kanda, aga ikkagi – hammas oli verel ja muu tuli tasapisi järele. Isa surmaga lõppes kolhoosis igasugune heategevus ja varsti sai ka kolhoos ise otsa. Nii kui selle Tõravere teadlase – ei taha teise nime suhu võttagi – seadus välja kuulutati, nii veeti kogu vähegi väärtuslik kraam majandist paari päevaga laiali ja suures tuhinas jäid kõik omaette kiratsema. Oleks kolhoosist otse saanud ühistuga edasi minna, nagu mõnel pool tehti, oleks hoopis teine asi olnud. Aga ei – igaüks tahtis oma! Siis oli ta küll rahva rumaluse peale solvunud ja, mis seal salata, riigimeeste peale ka, et need oma seadustega niisuguse kaose tekkimisele kaasa aitasid. Perspektiivitunnet polnud kellelgi, elati unistustes ja utoopiates, tehti ärategemise pärast ja maaelu sai kabelimatsu. EVP-de eest sai kaks korterit ja nüüd pole enam neidki! Kui Väints ei oleks talle halastusest seda peavarju sokutanud, oleks päris põõsa all.

Isa surma järel hakkasid puhuma hoopis teised tuuled: kõik senised sõbrad, poolehoidjad ja takkakiitjad kadusid tasapisi. Nagu ei olekski isa kogu kolhoosi haljale oksale upitanud ja inimesi aidanud – selline must tänamatus ajab siiamaani harja punaseks! Kui vana oleks kauem elanud, oleks nende pere elu ka selles uues Eestis hoopis teistsugune. Küllap oleksid ühistud edasi tegutsenud ja inimestele tööd ning leiba andnud. Või vähemalt oleks paps osanud sinna, kuhu vaja, käpa peale panna ja kui mitte ühistu, siis oma talu koos korraliku masinapargi ja ümbruskonna parimate põldudega endale munsterdanud. Aga kõik läks… Isegi peaaegu valmis unelmate maja Toomas 6^[6.] järveäärses männikus võeti juhatuse otsusega pärast isa surma nendelt ära. See tegu näitas selgelt kohalike jupijumalate suhtumist – temast, Mardist, ei peetud midagi. Tegelikult ei olekski isa ja ema sinna häärberisse kolinud – see oli mõeldud ainukesele pojale ja tema perele lootuses, et imeilusasse kohta ehitatud korralik maja Lilli Tallinnast tagasi meelitab! See plaan oli olnud ainult nende pere teada, aga küllap ei olnud kõrvalseisjatel raske kaks ja kaks kokku panna. Ema Liidia tegelikult ei tahtnudki oma mugavast korterist, kus majandi rahaga kõik väiksemad ja suuremad remondid ära tehti, kuhugi metsa kolida, ja kuna tema, Mart, elas parajasti üksi, tõmmati nad majasaajate nimekirjast maha. Selle ettevõtmise ümber keesid kired algusest peale ja ainult isa kõva sõna hoidis ära suuremad verevalamised. Lõpuks jäid algsest nimekirjast pooled välja – uued otsustajad sokutasid omad asemele.

Kui kinnisvara soetamise juures mängivad kõige olulisemat rolli kolm asjaolu – asukoht, asukoht ja veel kord asukoht –, siis nende majaga oli isa pannud otse kümnesse. Maanteelt polnud midagi näha: käänuline metsatee viitas pigem sissepääsule marja- ja seenemetsa kui puudesalusse peitu pugenud kuuele Toomasele, igaühel vähemalt hektarijagu maad ja metsa ümber. Piibelehed, maasikad, mustikad, pohlad, kukeseened ja riisikad siinsamas oma aia taga kasvamas. Õhk linnulaulust paks, kallaku all järv koos paadisillaga – mida sa, hing, veel oskad tahta! Selle asemel pesitseb tema lagunevas üürikorteris ja hea veel, et seegi peavari on. Elu on ikka ebaõiglane! Mis tema osaks jäi ja mis teised said! Südamest käib tulejutt läbi, kui selle peale mõtelda!

Morn hommik ja mornid mõtted jätkuvad: sellel segasel ajal võttis Mann kätte ja kolis lastega tema juurde. Isa enam ei olnud, ema käis juba arstide vahet ja naine seisis ühel ilusal päeval lastega tema ukse taga. Kuhu ta pidi need siis saatma! Oleks muidugi kena olnud, kui naine oleks oma plaanist eelnevalt ka Mardile teada andnud, aga niisugune Maire kord juba oli. Spontaanne, valmis tundmatus kohas vette hüppama, tagajärgedele mõtlemata. Ega tal polnud ka kuhugi minna – sugulasi naisel õieti ei olnudki. Siis oli Mart mõtelnud, et võib-olla on kergem koos need rasked ajad üle elada. Mehe oma süda oli isa ootamatu surma järel elujõust nii tühjaks nõrgunud, et ainuüksi iseenda pärast tundus täiesti mõttetu midagi ponnistada. Lapsed viisid mõtted mujale ja andsid, vähemalt mingiks ajaks, olemasolule mõtte. No ja naine ise muidugi ka – tollal oli ta oma parimates aastates, sitke ja siidine, ja vähemalt voodis olid nad ühel meelel.

„Seal polnud pikka juttu vaja,” mühatab mees.

Mairega oli olnud palju lihtsam koos olla kui Lilliga, Maire süda oli peopesal: kui naeris, siis naeris, kui nuttis, siis nuttis. Lilli ei olnud just otse tõrjuv – vähemalt esiotsa mitte –, aga ta hoidis algusest peale kuidagi omaette ja meie-tunne tekkis mehe ja naise vahele pigem väljaspool kodu kui koduseinte piires. Mart ei teadnud kunagi arvata, mida naine mõtles või tundis, ja see muutis ta kohmetuks ning saamatuks. Nii hakkas mees tasapisi ikka hiljem ja hiljem koju tulema – töökoja juhataja amet pakkus selleks võimalusi pea iga päev. Väike või suurem naps käis muidugi asja juurde. Kuni Lilli Martini kaasa võttis ja sõnalausumata ema juurde linna kadus… Siis ta Manni otsa kukkuski – sõna otseses mõttes. Oli vist uue kombaini sisseõnnistamine, kus pidu paisus nii suureks, et keskööks oli pool küla umbes. Vähemasti kõik need, kes armastasid pidu panna ega löönud hea võimaluse ees risti ette. Vahepeal kiskus tantsukski: Maire vetruvate rindade vastas sai õhk otsa ja pea läks nii soojaks, et jalgade üle kadus igasugune kontroll. Edasi on väike mälukatke, kuidas ta, pooleldi Maire najal rippudes, kuhugi läheb.

„Ma viin su koju,” sosistab naine pimedal pargiteel. Vihma tibutab. Ja siis tuleb hommik, kus ta ärkab võõras toas ega mäleta midagi. Maire oli ta koju viinud, aga oma koju. Kohutav kassiahastus, mis teda siis vaevas! Aga see läks mööda nagu kõik muugi siin elus. Maire sattus ikka ja jälle nagu juhtumisi sellele teeotsale, kust Mart tuli või läks, ja mees ei saanud temast mööda.

Läks nagu paela otsas teise järel, teades täpselt, mis tuleb, aga suutmata või tahtmata vastu panna. Kõik suubus sinna ühte punkti: naise jämedate reite vahel tukslev roos avas suu, imes ta endasse ning meelitas ikka sügavamale ja sügavamale, kuni eluneste viimane piisk oli mehest välja nõrgunud…

Ta ei usu siiamaani, et Mairel tema hoovitõmbamisega mingi kindel plaan oleks olnud – niikaugele mõtelda polnud tüdrukule omane. Naine lihtsalt oli ja kutsus ilma sõnadeta – selles olemise kutses oli säärane vääramatu vägi ja võim, et sellest ei saanud üle ega ümber. Saladus oli see niikaua, kuni jutud liikvele läksid, ema Maire sööklast lahti laskis, Lilli tagasi kutsus ja pojale väga ühemõtteliselt selgeks tegi, mida temalt oodatakse. Ärgu poeg arvaku, et vanemad tema ulaelule läbi sõrmede vaatavad! Ja veel kellega – see tegi vanematele muidugi kõige enam meelehärmi! Lilliga olid nad kohe leppinud – vähemalt ei tekitanud poja valik emas-isas mingit tuntavat vastuseisu. Sellist miniat ei olnud häbi teistele näidata ja kui midagi puudu oligi, siis selle võis jutuga tasa teha – tüdrukut ei tundnud siin keegi ja isegi kõige suurematel keelepeksjatel polnud parimagi tahtmise juures kusagilt kinni hakata. Kui Lilli esimest korda maalt minema pages, oli isa Vello küll ühmanud, et poeg oleks võinud EPA-st mõne maatüdruku vaadata, oleks lihtsam olnud, aga see oli tagantjärele tarkus. Tegelikult oli papsile noor minia meeldinud, vana oli galantsus ise – eriti siis, kui nad uue korteri valmimiseni mõnda aega vanemate juures pidid elama. Uskumatu, aga paps leidis mõnikord isegi aega minia ja lapsevankriga asula vahel jalutamas käia!

„Ema võis Lilli peale armukade olla,” tuleb teab kust totter mõte. Mart oli vahel isegi tundnud, et tema naine on oma äiaga lähemates suhetes kui poeg isaga. Muidugi mängis siin oma osa vananeva mehe edev soov ennast noore naise seltskonnas näidata – papsile naised meeldisid, aga midagi oli seal justkui veel. Oli, mis oli: seda vihasemad ja leppimatumad olid vanemad siis, kui see tobe lugu Manniga avalikuks tuli ja abielu lõplikult lõhki ajas.

Aastaid hiljem oli Mart kord hetkelise impulsi ajel Tallinnas lillekimbu haaranud ja otsustanud oma ikka veel ametlikule abikaasale külla minna. „Niisama vaatama,” õigustas ta ennast. Miks ta ei võiks! Martini juhuslikult visatud kommentaaride järgi elasid nad emaga kahekesi ja mingit kindlat suhet ei paistnud Lillil poja käest välja meelitatud info põhjal olevat. „Ja mine tea,” vilksatas kusagil all õhkõrn lootusekübemeke, „ehk on Lillil üksiolemisest villand ja me võiksime uuesti proovida.” Mida just, seda mees ette ei kujutanud, aga tema oleks kõigega nõus, mis naine ette paneb. Koliks päevapealt linna ja katsuks nii hea mees olla, kui vähegi oskab. Tunnistaks, et see Manni-lugu oli puht meeltesegadus… Tema on oma vitsad kuhjaga kätte saanud ja selles supis kõige rohkem kannatanud.

Pika sammuga bussipeatusest maja poole astudes kiskus mees käigupealt lipsu eest – higistama ajas. Tegi ülemised kraenööbid lahti – päris kosja ju ka ei lähe! Vähemalt kohe täna mitte!

Üks teine mees astus tema ees mõõdetud sammul trepist üles. Isegi seljatagant õhkus eesminejast seesugust enesekindlust, et Mardil võttis seest kõhedaks. Nina tundis peene parfüümi lõhna. „Kuhu, kurat, see läheb?” muutus taganttulija valvsaks ja aeglustas kõndi.