Читать книгу Walpurgi öö - Heli Reichardt - Страница 6

„Rahu, rahu, rahu.” Helde vedas sügavalt õhku sisse ja katsus lõdvestades pikalt välja hingata. Rahu, rahu, rahu! Hingamisharjutustest polnud seekord mingitki kasu, peopesad higistasid ja süda kloppis. Väike õhkõrn paberitükike, selle paanika põhjustaja, oli tõeliselt olemas ja lebas köögilaual. Kuigi naine oli üksinda kodus, nihutas ta paberi ajalehe alla peitu ja katsus rahulikult mõtelda.

Enesehaletsushoog lõi üle pea. „Miks see ometi minuga pidi juhtuma! Selle paki oleks võinud saada igaüks! Järjekorras oli nii palju inimesi ja ... ”

Järgmiseks tuli hirm: aga mis siis, kui see on mingi järjekordne usalduse kontrollimise trikk? Leidsid kahtlase sõnumi, aga ei teatanud, kuhu vaja. Oled kahtlane, mitte usaldusväärne ... Helde võttis paberi ettevaatlikult sõrmede vahele ja luges veel kord vaevumärgatavat kirja, mis oli olnud äsjaostetud külmutatud kalafilee paki põhjas: „Viige see kiri Tallinna, Räägu tn maja nr 27, Parve. Olen laeva peal ...

… Algul olime Egiptuses, nüüd juba teist ... koos Läti ja Leedu peredega. Lapsed on internaadis ...

Fredi saadeti missioonile ... ei ole mingeid teateid juba ... Palvetage meie eest!”

Vahepealsed sõnad oli niiskus loetamatuks muutnud. Kuupäeva kohalt oli paber rebenenud, aga aastaarv oli alles – 2020, siis tänavu. Ju see kalapakk vahepeal üles sulas ja jälle uuesti külma visati. Helde uuris pakile trükitud etiketti, aga ka sealt ei võinud välja lugeda, kust kiri tulnud oli. Tavalised andmed: toodetud Euroopa Ühendriikides ja maaletooja. Tavaline hallikas paber ja kehv kujundus nagu säästutoodetel ikka. Peaasi, et sisu süüa kõlbas.

Jumal küll: sellel paberil on nüüd ju tema sõrmejäljed, tuli uus ehmatus. See paber on tema käes olnud, ta on seda oma sõrmede vahel hoidnud ja lugenud. TA TEAB, MIS SEAL ON. Mida selle teadmisega pihta hakata? Kuidas end selle vastu kaitsta? Ennast ja tüdrukuid – kui temaga midagi juhtub, on nii Liis kui Mia täiesti üksi. Mis nendest saab?

Põleta ära, et ei jääks jälgegi, sosistas hääl ta sees. Muidugi oleks see kõige lihtsam. Aga kui keegi ootab seal Räägu tänavas seda sõnumit pikisilmi, kui need, kes selle teele saatsid, loodavad, et keegi aus inimene teate leiab ja kätte toimetab, siis – kui see on ometi tõsi, siis ei saa ta seda niisama lihtsalt ära põletada.

Naine vajus kössi ja toetas tuge otsides seljaga vastu kapinurka. Silmad põrnitsesid midagi nägemata ühte punkti. Novembrikuu pimedas õhtus keerutas tuul raskeid vihmapiisku vastu akent. „Miks mina,” oigas Helde, „oh issand, miks sa paned selle koorma minu peale?” Nagu sellest, mis juba niigi tema kanda oli, ei oleks veel küllalt! Helde tõusis ja otsis esikust tädi vana nelja jalaga tabureti. Selle peale oli nii kindel tõusta, et tädi oli kõik oma tähtsamad asjad ülemistele riiulitele pannud.

„Sealt ei viitsi varaski otsida,” ütles ta alati, kui teised tema imeliku harjumuse kõneks võtsid. Kui ta veidi enne surma Heldet oma suririiete ja matuste üksikasjadega kurssi viis, tuli tegelik põhjus päevavalgele. Veidi enne seda, kui Liine lapsena koos ema ja väikese õe Maiga, Helde emaga, Siberisse viidi, käinud läbiotsijad ja loopinud kõik asjad kappidest otse põrandale ning trampinud jalgupidi seal otsas. Liine kõige kallim vara, pikkade patside ja kinni-lahti käivate siniste silmadega nukk Sirje tiriti kapisahtlist, kuhu laps ta igal õhtul oma tekikeste ja padjakestega magama seadis, samuti jõhkralt põrandale. Otsiti mingeid pabereid, niipalju sai tollal viiene tüdrukutirts aru. Läbiotsijad olnud lühikest kasvu mehed ja karjunud võõras keeles. Kõik segamini pööratud, läksid nad viimaks vandudes minema.

Kui kõik vaikseks jäi ja ema lapsed kuidagi selle kaose keskele magama sättis, nägi Liine, kuidas ema tasahiljukesi taburetiga midagi ülemiselt kapiriiulilt võttis, põue pistis ja õue läks. Oli seal, mis oli, ometi ei olnud selle leidmata jätmine neid hiljem pikast Siberi teekonnast säästnud.

Nüüd turnis Helde ise sama tabureti peal. Ülemine riiul oli seesuguse paberi jaoks kõige turvalisem koht. Esimene asi, mis pihku jäi, oli tädi Liine toiduretseptide vihik. Selle vahel oli juba niigi igasuguseid sedelikesi, seal ei hakka see kellelegi silma. Oli rohkem mälestusena jäänud ülemisele riiulile see vihik – vanade retseptidega polnud nagunii midagi peale hakata. See, mida poodides müüdi – oma toit viidi välja ja võõras toodi sisse –, ei vajanud mingit kokakunsti. Mis kätte juhtus, söödi kohe ära.

Vana joonelist koolivihikut käes hoides tuli Heldele meelde üks teine sedel, mis aastaid ema pildikarbis seisnud. Pruunile rebitud servadega pakkimispaberile oli hoogsa ühtlase käekirjaga kirjutatud: „Hea leidja: viige see teade Läänemaale, Panga tallu, üle Palivere. Seisame Tallinn-Väikses teist päeva loomavagunites. Kuhu viiakse, ei tea. Mina ei ole kellelegi midagi kurja teinud, ainult ausalt Eesti Vabariiki teeninud. Mina tulen tagasi. Johannes.”

Tuli ta jah – mitukümmend aastat hiljem tuli rehabiliteerimiskomisjoni teade, et isik see ja see on surnud Vorkuta vangilaagris 12. veebruaril 1942. aastal ja kuhugi sinnasamasse ühishauda maetud. Johannes Metshein, politseikonstaabel Tallinnast, oli olnud Helde vanaisa, keda ta kunagi näinud ei olnud. Vaevalt mäletas teda emagi – oli ta ju siis kõigest paariaastane maimuke.

Kuhu oli ema selle teate pannud ja mis oli sellest paberitükikesest saanud? Ema oli olnud teistsugune kui ta õde Liine – tema ei hoidnud kõike alles, tema laskis asjadel ja inimestel kergemini minna.

„Peaks ikka ükskord kõik tädi Liine asjad viimseni üle vaatama,” mõtles Helde taburetti esikusse tagasi viies. Kuigi tädi oli juba paar aastakest Rahumäe mändide all puhanud, oli siin Nõmme majas kõik veel tema nägu. Helde ja Liisi asjad olid kuidagiviisi oma koha leidnud ja nii oligi jäänud. Tädi Liine elu oli siin alles. Tema mööbel, tema nõud, tema raamatud, tema nõela- ja niidikarp, pildialbumid. Ainult mõned riided ja jalanõud oli Helde tookord saatjatele laiali jaganud.

Elutoast kostev kähin pani naise võpatama: vana seinakell seadis end järjekordset täistundi lööma. Tädi Liine ja Aaduonu omaaegne pulmakink oli ühel ja samal kohal seisnud kõik need aastad, mis Helde mäletas, ja tavaliselt ei pannud ta seda tähelegi. Kell lõi raginaga viis pauku ja jäi ohkega järgmist töökorda ootama.

„Närvid täitsa läbi, hea, et tüdrukuid kodus pole,” kiirustas naine kööki tagasi. Kartulid oli vaja ära koorida ja kalavorm ahju panna. Mia peaks kohe jõudma ja küll ühel ajal tuleb ka Liis.

Valvetunnini on veel aega, mõtles naine, pisikesi kärnalisi kartuleid sõrmede vahelt läbi lastes. „Kes teab, millal see kiri kirjutati ja teele pandi ja kes seda ootab. Jätan Mia ahju kütma ja käin parem juba kohe täna ära, enne nagunii rahu ei saa. Ja kui on midagi kahtlast, siis ei räägi midagi, lähen ja vaatan niisama,” julgustas ta end imelikuks teekonnaks.

Valetada Helde ei osanud ja sellest poleks ka mingit abi olnud. Ta oli ise tööl tõlkinud rahvusvahelise sisekaitse komitee ringkirja, mis nägi ette kõik vähegi kahtlasena tunduvad isikud kohapeal kinni pidada ja kahtlusel valedetektori külge panna.

See vererõhumõõtja suurune aparaat oli kaasas igal turvapatrullil, kes tänavatel ja teedel jalgsi või autoga ringi liikus. Karmidele meetmetele vaatamata tuli järjest teateid uutest terrorirünnakutest või nendesamade patrullide tublist tegutsemisest järjekordse rünnaku ärahoidmisel. Kõik see alatine valmisolek 24/7, igasuguste erilubade vormistamine, lõpmatud kontrollid lennu-, rongi- ja bussijaamades, rohkem- või vähemkohustuslikud määrused, ringkirjad ja reeglid olid muutnud väljaspool kodu eluringi nii ahtakeseks, et tasapisi kadus soov üldse kuhugi lihtsalt niisama minna.

Kodu oli jäänud viimaseks sõltumatu iseolemise kantsiks.

Et aga üldise turvalisuse huvides tuli ka naabritel ja oma lähemal ümbrusel silm peal pidada, hoidusid kõik järjest rohkem omaette. Usaldada ei võinud ei eilseid sõpru ega tänaseid sugulasi.

Kalavorm hakkas ahjus lõhnama, Mia oli koju jõudnud ja kõõlus köögiukse vahel.

„Võta koolivorm ära ja pese käed,” käskis Helde automaatselt.

Mia oli rahulik ja sõnakuulelik laps nagunii. Väikesest peale, kui tädi Liine ja Aadu-onu tütar Mariann Soome juuksuriks läks ja lapsukese ajutiselt oma ema hoolde jättis. Seniks, kuni ta kindla töö ja kodakondsusega ettenähtud hüved kätte saab. Asjad ei läinud aga sugugi nii libedalt, nagu Mariann oma nooruse tormakuses arvanud oli. Õieti – olid juba hakanud minema, kui jälle uus takistus järjekordse elukaaslase näol teele ette tuli. Nende kiire vaheldumine saigi põhjuseks, miks Liine-tädi Miat lihtsalt ära ei andnud. Sõnakas nagu ta oli, sarjas eluaeg truult ühes ja ainsamas abielus olnud Liine oma tütart, kellele võõrad mehed – kes teab veel, missugused – olid tähtsamad kui oma lihane laps. Heldele tundus aga, et õiglase ja hääleka meelepaha varjus oli Liine kujunenud olukorraga isegi omamoodi rahul. Tädi oli juba kord selline, et ta lihtsalt pidi kedagi kantseldama ja kellegi eest hoolt kandma. Aaduonu vaikne ja leplik loomus oli oma viimastel kümnenditel ammugi taandunud garaaži ja tagatuppa, väike Mia oli nüüd tädi elu sisu ja mõte. Nii oli see ilmakord tädi arvates seatud – sina aitad teisi ja kui vaja, siis teised aitavad sind.

„Ole sa ikka enne andja kui tahtja,” kinnitas ta eluaeg igaühele, kellega tegemist tegi – nii oma sõnade kui tegudega. Selle oleks võinud tema hauakivile kirja panna.

Kui tädi Liine ise tasapisi kõrvalist tuge vajama hakkas, võttis ta Helde abi endastmõistetavalt vastu. Nii nad olidki siin elanud – esimene viiul ikka Liine –, kuni tema ring ühel toomingaõiesel kevadööl täis sai.

Mariann tuli ema matustele üksi – ta viimane elukaaslane Juha oli küll juba aastapäevad paigal püsinud, aga Mia jäi veel mõneks ajaks mamma juurde – sedakorda Helde hoole alla. Nad olid siin kolmekesi kenasti hakkama saanud. Nüüdki pööras tüdruk sõnalausumata koduriideid selga panema.

„Pean sinna Räägu tänavale minekuks mingi loo välja mõtlema,” tõstis Helde asju sihitult ühest kohast teise. Pea oli täiesti tühi. Liisi telefon oli levist väljas. Kus ta ometi on? Täiskasvanu pidi alati teadma, kus alaealised pereliikmed parajasti viibivad, see oli esmane ja kõige lihtsam turvalisuse kontrolli vorm. Kuni kümneaastastele ei olnud see veel kohustuslik, 10–14-aastastele piisas üldistest teadmistest, 14–16-a nägi ette laiema informatsiooni ja alates 18. eluaastast algas täielik vastutus nii iseenda kui ka igasuguse informatsiooniga ümberkäimise eest. Liis oli 17 ja nii pidi ema veel tema samme teadma.

Viimasel ajal oli see Helde jaoks pideva pinge allikas. Peale kooli oli Liisil palju tegemist, aga ema teadis sellest kõigest õige vähe. Kool, trenn, noorteõhtud Nõmme kirikus – seda küll, aga emasüda tundis, et midagi, millest tütar talle ei rääkinud, oli veel. Heldel olid tärganud kahtlused, et tegemist on pigem tahtliku varjamise kui unustamisega. Liis ei olnud mingi udupea, et tal oleksid olulised asjad lihtsalt meelest kadunud. Pigem tundus, et ta püüdis omal moel ema millestki säästa, pidades end oma nooruse tormakuses peres tugevamaks pooleks. Ajuti püüdis ta suisa otse tädi Liine ripakile jäänud juhtrolli üle võtta ja kippus teisi kodusolijaid kamandama. Kahtlemata oli omal ajal õdedele antud majandusliku ja praktilise elu korraldamise and läinud pea sajaprotsendiliselt Liinele. Oma õde ja õetütart pidas Liine parandamatuteks ullikesteks, kelle eest tuleb konkreetsed otsused kellelgi targemal ära teha. Pärast Karli surma, kui Helde ja Liis jälle kahekesi jäid, oli ta nad oma tegevusraadiusse hõlmanud ning kõik nii hästi ära korraldanud kui vähegi võimalik. Helde ja Liis olid end korraga leidnud Nõmme maja ülakorruselt, Karli ostetud korter oli üürile antud, alt köögist kostis tädi lauluüminat ja tarmukat puhkimist.

„Lisakopikas kulub iga korra ajal ära,” oli tädi oma plaane ellu viies kõigutamatult veendunud. „Kaua sa oma inglise ja saksaga ikka tööd saad, nagunii neelab venelane meid ükskord alla ja siis on jälle ainult nende keelt vaja,” prohveteeris ta puid pliidi alla toppides.

„Soola, tikku ja küünlaid tuleb ka tagavaraks osta,” sudis ta kangekaelset kaheharulist oksa teiste vahele, „need saavad kõige enne otsa,” pühkis puusodi tolmuluuaga kokku ja pani homseks hakatuseks pliidi ette seatud igivanasse emailämbrisse valmis. Liine nägi alati mitu sammu ette, kuid tema seekordne stsenaarium tundus Helde meelest üsna utoopiline. Ometi oleks kehtiva ilmakorra kaitsmine olnud täielik ajaraiskamine. Kella vaadates leidis ta aega olevat veel ühe kohvi jaoks ja astus, tass käes, akna juurde. Maja nurgas tuulevarjus kasvav kääbuskirss oli eilse päikselise päevaga üleni õide puhkenud. Valge sülemi alt ei olnud lehti nähagi.

„Need tänapäeva Hiina tikud ei kõlba kuhugi,” ajas Liine end pliidiesiselt pingikeselt vaevaliselt püsti. „Väävlit pole otsas ollagi ja nii kui tõmbad, on kohe pooleks. Ei ole nendel hiinlastel aru peas, kes neid teevad,” said Hiina Rahvavabariigi tublid tikutootjad Liine hävitava hinnangu osaliseks. Ega see vale olnudki – nendel harvadel kordadel, mil tuletegemine Helde ülesandeks jäi, oli tal olnud kõvasti mässamist. Siiani oli ta pidanud tikkude tühja kraapimist omaenese saamatuseks, kui aga igavene tulesüütaja ise ka hädas oli, võis probleem küll nendes kahvatukollastes toosikestes olla.

„Vaatan Aadu kollektsiooni üle. Tal igavene hulk neid saapakarpe üleval kapis, viimati põlevad need klikiaegsed paremini,” tuli Liinele kadunud abikaasa tikutooside korjamise kirg meelde. Heatujulisena ronis ta puhkides trepist üles – uus töökas päev oli alanud.

„Võtangi tikutoose kaasa ja kui küsitakse, siis ütlen, et viin teisele kollektsionäärile,” lõi Heldel korraga pähe. Nii lihtsad ajad, kus lihtsalt tuldi, mindi ja oldi, olid jäänud minevikku. Nüüd pidi igal asjal seletus ja põhjus olema.

Aadu-onu omaette nokitsemine, sealhulgas tikutooside ja plekist märkide kogumine, oli olnud peres nii mõnigi kord kõneaineks. Kui see kiilaneva peaga tüsedusele kalduv meesterahvas omaette nohinal oma kollektsioonidega tegeles, oli see ikka olnud Liine-tädile pinnuks silmas. Nagu alati, avaldas Liine ka sel puhul valjuhäälselt oma arvamust, mis selline tühi nokitsemine tema silmis väärt on. Et aga Aaduonust ei olnud vastuvaidlejat, jahtus ka Liine suhteliselt ruttu maha ja elu läks samamoodi edasi.

Seevastu Helde tundis vaikse ja sõbraliku loomuga onu tegemiste vastu suurt huvi. Nii põnev oli vaadata, kui onu oma karbid võttis ja ainult temale teada oleva korra järgi laua peale laiali laotas. Kui karbi kaas lahti tehti, tuli kõigepealt nähtavale ilus ja pehmemast pehme siidpaber. Selle all olid mitmesuguste erksate piltidega tikutopsid nagu kilud karbis. Enamasti täpselt ühesuurused; need, mis vähe suuremad ja ilusamate piltidega – Toompea liputorni ja teiste linnavaadetega –, olid veel esimesest Eesti ajast. Nende üle oli onu eriliselt uhke ja need topsid olid mitmekordse siidipaberi sees.

Onuga tema kogude ülevaatamine ja sorteerimine kuulus lapse huvitavamate ja salapärasemate mälestuste hulka.

Kõige kallimad aarded esimeses järjekorras üle vaadatud, tuli järg teiste kätte. Need olid palju tagasihoidlikuma välimusega, seda märkas lapse silm kohe: värvid olid tuhmimad ja pildid nagu kiiruga valmis tehtud, et midagi peale panna oleks. Seal oli ka palju kirja – igasugu hoiatusi ja meeldetuletusi, mida onu lapsele ümber seletas. „Müüa tänavu riigile 100000 tonni liha!” oli pärit ajast, mil Eestimaal olid kolhoosid, kus palju sigu kasvatati. Et kõik seakasvatajad teaksid, kuipalju sigu nad peavad pidama, tuletati tikutopside kaudu seda nendele pidevalt meelde.

„Seakasvatajad elavad maal ja nendel on vaja iga päev pliiti või ahju kütta. Nii kui nad tikutopsi kätte võtavad, nii tuleb kohe meelde, kui palju sigu nad kasvatama peavad. Niisuke aeg oli siis Eestimaa peal, aga see sai õnneks mööda,” seletas onu heatujuliselt. Temast oli raske aru saada, kas ta rääkis tõsiselt või tegi nalja.

„Aga siin on ju ainult üks siga pildi peal, ja siis veel üks suur seajalg,” mäletas Helde oma imestust. „Kas kõik pidid ühe sea ja ühe jala kasvatama? Kus teie kasvatasite? Kas kasvuhoones?” tundus see olevat Nõmme aias ainuke seajalgade kasvatamiseks sobilik paik.

„Linnas ei pidanud kasvatama, eks siis maal keegi kasvatas meie eest ka,” muheles onu ja võttis järgmise topsi.

Selle peal keksis ilus lokkis juustega tüdruk, pall käes, imelikku moodi auto kõrval. „lastel sõiduteel mängimine on ohtlik!” See oli nüüd ka nii, kuigi niisuguseid imelikke autosid enam kusagil liikumas ei olnud. Seevastu igasuguseid muid oli nii palju, et sõiduteel mängimine ei tulnud kõne allagi. Vaevalt mahtusid autod sinna isegi ära, teinekord seisid pikkades rivides ja ei pääsenud meetritki edasi, nii et jala sai nendest kõigist mööda. „Jälle ummik,” torises tädi, kelle käekõrval Helde parajasti teel oli, „muudkui seisavad ja tossutavad siin.”

Autoga tikutoosi juurde kuulus kindlasti jutt, kuidas Aadu väiksena esimest korda autoga sõita oli saanud. Siis oli autosid nii vähe olnud, et see oli päris imeasi olnud. Ja auto oli olnud ka täiesti eriline – pikk, must, läikiv, nahksed istmed piki seinaääri –, päris limusiin, millega piiskop Tallinnast maale kiriku nimepäevale oli sõitnud. Et kõrget külalist Aadu kodus kohvitati, võetud lapsed peale ja viidud autoga kirikusse.

Seda kirikut ja Aadu-onu lapsepõlvekodu olid nad kunagi kõik koos vaatamas käinud. Kirik oli ammu kinni pandud, algul kolhoosi munalaoks tehtud ja siis hoopis lagunema jäetud. Esimene torn oli upakil ja viltu, tagumine – suur ümmargune kuppel – püsis veel oma koha peal. Ilusad kaarjad kõrged aknad olid ilma klaasideta ja kui nad esiukse lahti lükkasid ja sisse astusid, lendasid sees tuvid ringi. Järgmise ukse kohal oli veel alles keerdus tähtedega kiri: Issand on mu karjane. Muud polnud enam midagi, mis kiriku moodi oleks olnud.

„Eks nad viisid siit asjad kuhugi muuseumi, kui kirik kinni pandi,” arvas Aadu Liine küsimise peale. „Kogudus kuivas kokku, vanad surid ära, noored aeti võsaleeri, ei need enam kirikusse tulnud. Minu vana õpetaja maksis veel oma pensionist kirikumaksu, aga kaua tema üksi jõudis,” pööras Aadu minekule.

„Käisin rääkimas, et kas ei saaks muinsuskaitse alla võtta või midagi, aga mulle öeldi, et see on nii uus ehitis, mis muinsus see ka on,” lõi mees pettunult käega.

„Imelik, et see vene valitsus Eestis just vene kirikutega ühele poole sai,” imestas Liine. „Luteri omad elasid ikka kuidagi selle aja üle.”

See, et Aadu-onu oli ristitud vene õigeusku ja tädi Liine juured luteri kirikus, andis mõnigi kord kodust vaidlemisainet. Seekord aga ohkasid nii mees kui naine üksmeeles ja tädi jäi pikaks ajaks vait.

Helde pööras end välja minnes ringi ja vaatas veel kord talle nii arusaamatuna paistvat kirja: „Issand on mu karjane.”

„Kuidas nii, karjane on ju loomadel,” mõtles ta. Korraga kuldas aknast langev päikesekiir kirja üle ja see tulikiri jäi lapsele meelde.

„Ei ole mõtet praegu küsida, mida see tähendab,” tundis Helde rasket ust enda järel kinni tõmmates. Südames oli niisugune tunne, et kunagi saab ta seda niikuinii teada.

Suur hulk topse ei olnud väga huvitavad – seesugused nagu „Mööblikauplus Standard” raamatukapi ja tugitooliga; imeliku vidinaga „Kunstitoodete Kombinaat Metallehistööd”; rohelise kleidi, kollase pintsaku ja kaabuga „Külastage kauplust Mood”, kolme tossava korstnaga „Lugege ajakirju keemiast” ja nii edasi.

Seevastu ehmatanud lapse ja põleva tikuga pilt „tikud pole mängimiseks!” tuletas meelde, mis uskumatult uhke nukumaja mööbli oli Aadu kord Heldele meisterdanud. Tühjad tikutopsid said erinevate kirjude paberitega üle kleebitud – diivan, tugitoolid, voodi, lauad ja kapid muutsid jõulukingiks saadud vineerist punase katusega kahekorruselise nukumaja aastateks Helde lemmikmängukohaks.

Üks pealtnäha lihtne sinise-rohelisega tops kirjaga „kaitske looduse ilu!” oli alati viinud huvitavate lugudeni, mida Aadu-onu oma kodutalust ja lapsepõlvest jutustas. Iseäranis heas tujus olles võttis ta vahel koguni suupilli ja mängis sellel oma lemmiklugu „Kui lapsena lustilla luhal ... ”

Pikemateks mõlgutusteks ei olnud Heldel sedapuhku aega.

„Nii, millised ma siit siis kaasa võtan,” murdis ta karpide ees pead. „Pean neid ju edasi-tagasi tassima.”

Üks tundus käes palju kergem kui teised.

Lugupidamisest abikaasa imeliku harrastuse vastu oli Liine pärast tikkude ärapõletamist tühjad toosid karpi tagasi pannud. Selle Helde nüüd kaasa haaraski.

Liisi telefon käskis nagu tavaliselt teate postkasti jätta. „Lähen Räägu tänavale ühte Aadu-onu aegset tikutooside kogujat vaatama,” toppis Helde ühte kätt tõrksasse jopevarrukasse. Vale tuli ootamatult hõlpsasti üle huulte.

„Kuhupoole sa lähed?” hõikas Mia oma toast.

„Algul Nõmmele,” alustas Helde, aga jäi siis toppama. „Miks sa küsid?”

„Raudteejaam on kella kümneni suletud ja kõik kohad patrulle täis,” ilmus Mia toauksele.

„Otsivad jälle kedagi, mul kontrolliti kolm korda õpilaspiletit ja küsiti, ega ma midagi kahtlast ei ole näinud.”

„Kas sa siis nägid?” pööras Helde jutu ohutusse suunda.

„Ei näinud. Ma pole kunagi midagi kahtlast näinud, ainult kogu aeg küsivad,” seletas tüdruk igapäevast asja ja läks vannituppa.

„Hea, et ütlesid,” kohendas Helde peegli ees mütsi paremini pähe ja võttis nagist vihmavarju. „Mul läheb paar tundi, pane ahi õigel ajal kinni. Ja kui Liis tuleb, jäägu kindlasti koju, mul on vaja temaga rääkida. Ma siis läksin.”

Vannitoast kostev nõusolev mühatus ja veesolin saatsid naise teele.

Novembrikuine vihm oli vahepeal lörtsiks muutunud. Puhus tugev tuul ja otse trepiastmetel lebas suur männioks. Ühe käega vihmavarju hoides katsus Helde puuoksa kõrvale vedada, aga sellest ei tulnud midagi: oks oli mitmeharuline ja liiga raske. Ei jäänud muud üle, kui takistus lihtsalt jalaga kõrvale lükata.

„Homme valges vean ära,” mõtles naine.

Nagunii olid sügistööd aias kõik tegemata.

„Pean vähemalt vanad varred enne lume tulekut maha lõikama, enam ei ole midagi venitada,” mõtles Helde.

Süütunne käest lastud iluaia pärast tuli kohe kallale, niipea kui mõte aiale läks. Nii kaugele, kui ta oma lapsepõlve mäletas, olid kõik suved ikka olnud seotud selle Nõmme maja ja mändidealuse maalapiga.

Tädi Liine ja Aadu-onu ei saanud kaua aega lapsi ja nii oli Liine kuidagi märkamatult Helde oma saamatu ja kehva tervisega õe käest endale kaaperdanud.

„Mis lapsel seal linnas teha on, muudkui niisama vahtida,” võttis Liine tüdrukutirtsu kevaditi käekõrvale ja tõi ära Nõmmele. Selles asjas oli tal kõigutamatu õigus, ja et Heldele Nõmmel tõesti meeldis, ei vaielnud ka ema ilmselgele tõele vastu, vaid käis nädalalõppudel last vaatamas ja õele abiks. Kooliõpetaja pikad suved oli ema nagunii siin.

Aias oli tööd alati. Aastaid oli tädi püüdnud Nõmme mändidealusele liivale korralikku Inglise muru rajada, aga lõpuks sellele vaevale käega löönud.

„Liiv sööb mulla ära ja liiva peal ei kasva midagi!”

Aadu-onu sai käsu kätte kidura muruplatsi asemele kivipõrandaga lehtla teha ja Liine suunas oma raugematu energia kõiksugu pottidele, püttidele ja taimekastidele, mille keskel ta märtsist oktoobrini väsimatult askeldas. Omaette ümisedes: „Seal Eedeni aias ma tahaks kord olla ...” toimetas ta oma hoolealustega iga jumala päev: külvas, istutas, pikeeris, väetas, rohis, kastis, paigutas ringi – ja alustas järgmine päev otsast peale. Nii oli see väike aed kevadest sügiseni üks kirju ja lõhnav värvilaik ühetaoliste hallide majade ja tolmuste mändide keskel.

„Mis sa nende lilledega sedasi mässad, ainult paned raha maasse magama, aga tagasi ei saa midagi,” imestas üleaedne naabri aeda kiigates. Naabri-Annil oli viimane kui siil aiakraami alla pandud, mida nad mehega kordamööda suve otsa käruga Nõmme turule vedasid. Äri läks nii hästi, et viimased jasmiinipõõsadki said maja eest välja juuritud.

„Võtavad niisama ruumi ja valgust, kaua seda õiteilu ikka on,” seletas Anni mõistmatule naabrinaisele, kellel maja taga marjapõõsaste vahel ainult natuke maasikaid, maitserohelist ja rabarberit kasvas. Kasvuhoonegi oli nii pisike, et rohkem nime pärast.

„Turule siit majast ei minda,” jäi Liine endale kindlaks ja mässas oma lilledega edasi. Kui naabrinaine kord kevadel paari tulpi küsima tuli – vaja ootamatult haiglasse sugulast vaatama minna –, lõikas Liine nohinal tihedast lillepuhmast mõned õied välja: „Kuidas sa haige inimese ilma jätad,” aga endale ei toonud ta kunagi lilli tuppa vaasi.

„Inimesel on jalad all, mingu ja vaadaku,” kaitses ta oma hoolealuste õigust püsida peenral varre otsas, kuni õitsemised õitsetud. Nii oli ta oma põhimõtted märkamatult ka õetütrele maast-madalast sisse kasvatanud ja Helde tajus lõikelilli vaadates pigem kurbust, et kaunis õis inimese tahte kohaselt nii vähe aega kellelegi rõõmuks võis olla.

Peale tädi surma polnud Heldel aega ega tahtmist tädi elutööd jätkata ning endine silmailu oli alles peamiselt mälestustes.

Nüüdki – tuuleiilide käes edasi-tagasi loperdavat väravat avades – kangastus Helde silme ees pilt Karli esimesest külaskäigust siia – kõnnitee ääres ridamisi valvel seisakus õitsvatest ürdipottidest, lehtla seinu pidi ronivatest kressidest ja lillhernestest, aiaäärsel peenral oma lõhnava koorma all kummarduvatest püsikutest. Mida kõike seal ei kasvanud – kevadel nartsissid ja tulbid, sealt edasi riburada pidi murtud südamed ja pojengid, kukekannus, käoking ja tokkroos, liiliad ja laugud, gladioolid ja jorjenid. Alles esimeste öökülmadega lõpetasid kuldvits ja krüsanteem selle õiteilu.

Jalgväravast sisse astunud, oli mees lummatult seisma jäänud ja küsivalt Helde poole vaadanud. „Tädi Liine aed,” naeratas naine mehe tumma küsimuse peale. „Kõik tema töö ja vaev.”

Vaeva pidid muidugi nägema ka kõik teised kodakondsed: suved möödusid lõputus kobestamises, rohimises ja kastmises – vihmased ilmad, kus aias midagi teha ei saanud, olid lausa puhkuseks. Aga üks pilk sellele õiemerele tasus kogu vaeva.

Helde, kes oli sõnakuulelik ja kannatliku loomuga laps, tegi vastuvaidlemata kõik ära, mis tädi ette näitas. Enamasti oli ülemaednik oma abilise tööga rahul. Seevastu Mariann, Liine ja Aadu lõpuks siia ilma ilmunud lapsuke, sattus oma protestivaimu ja kärsitu loomu tõttu alatasa emaga konflikti.

„Kui teed, tee korralikult,” näpitses Liine hortensiapoti kallal, mida Mariann alles paar päeva tagasi rohinud oli.

„Vaata, Helde potid seisavad üle nädala puhtad!”

Mariann näitas ema selja taga Heldele keelt ja põlastav ilme tüdruku näol näitas, mida ta kogu sellest värgist arvas.

Kummalisel kombel lahkus enamik Aasa 14 aias kasvanud lilledest kõige kaduvuse teed üsna varsti pärast oma perenaist. Viimastel päevadel, kui tädil nappis jõudu voodist tõusta, palus ta oma aseme nihutada akna alla, et veel patjade najale toetudes aeda vaadata. Kustuma kippuv pilk muutus selgemaks ja libises aeglaselt, justkui kallistades üle kõige, mis aknast näha oli.

Õueväravas üritas tormituul vihmavarju tagurpidi pöörata, aga kuna see kuulus Karlist maha jäänud vara hulka, pani see tugevatele iilidele sama kangekaelselt vastu.

Karli asjad olid olnud kvaliteetsed ja kallid.

„Ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju,” kordas mees ikka ja jälle vana kulunud väljendit, kui Helde mõne pisiasja eest väljakäidud rahasummat imeks pani. Ega see tegelikult olnudki naise asi arutada, sest Karl teenis hästi ja kindlustas kogu nende elamise. Kõik asjad, mis mehe ellu kuulusid, pidid olema kindlad ja vastupidavad, aga sellega nende mõju oma peremehele ka piirdus. Samas võis teda mõnes mõttes hoolimatuks ja ükskõiksekski pidada – paljud asjad ei läinud talle jälle üldse korda. See oli üks nendest vasturääkivatest omadustest, mis Helde jaoks algul nii huvitav ja köitev oli tundunud. Seda meest ei olnud lihtne ära arvata ega kuhugi kindlasse lahtrisse paigutada.

Aga küllap leidis Rootsist Eestisse tööle saadetud sideehituse spetsialist Karl Treumann midagi huvitavat ka osakonna tõlgiks määratud Heldia Metsheina isikus, sest varsti jäid nende pilgud ikka sagedamini teineteisele peatuma, kuni Karl ühel õhtupoolikul Helde laua juurde astus ja naise välja sööma kutsus. Nii see algas ja mõne aja pärast muutusid nende hommikud ja õhtud ühisteks.

Kuni tuli Rootsist ootamatu meil, mis määramata ajaks välislähetusse saadetud spetsialisti Karl Treumanni viivitamatult peakorterisse tagasi kutsus.

Karl jäi teadet kätte saades väliselt rahulikuks nagu alati. Kuidas elevanti süüakse – tükkhaaval –, oli teine tema poolt korratud aksioom. Asjad tema ümber tuli korda panna ja selleks aeg maha võtta.

Saatnud ülemustele teate, et on parajasti haige ja tuleb kohe, kui tervis lubab, pööras mees silmad naise poole. See oli kummaline – Karl vaatas Heldele otsa, aga tegelikult oli ta pilk endasse pööratud, nagu otsiks sealt sügavalt midagi.

„Ma arvan,” tõmbas mees sügavalt hinge, „et meie suhe tuleks legaliseerida.”

See oli tõesti ootamatu pööre.

„Me oleme sellest rääkinud, et sul ei ole mõtet Rootsi elama tulla.”

Seda teemat olid nad paar korda tõesti möödaminnes puudutanud. Helde ei kujutanud ette, kuidas ta vana tädi üksi jätab, kuidas Liis elukohavahetusele reageeriks ja üldse – Karl oli siiski peaaegu eestlane. Ta oli küll Rootsis sündinud, aga ta emakeel oli eesti keel. Seda, oma vanemate arhailisevõitu konstruktsiooniga keelt, kõneles ta meeldivalt ülespidi kaarduva rootsi aktsendiga, pruukides ohtralt võõrsõnu, mis tema vanemate kodumaal oleku ajal ei olnud veel emakeelset vastet leidnud ega rahva kõnepruuki jõudnud. Ta oli palju rohkem eestlane kui Heldest kunagi rootslane saaks. Siiski olid need arutlused olnud rohkem teoreetilist laadi. Nüüd oli konkreetne olukord, mis eeldas valikuid ja otsustamist, mida valida.

„Me oleme siiamaani arvanud, et paberite vormistamine ei anna meie suhtele midagi juurde,” venitas naine kõhklevalt.

„Kui me oleme ametlikult abielus, saan ma siia tagasi. Sambo’t^[1.] ei võta ükski tööandja arvesse,” seletas mees nagu lapsele.

„Kas sa oled nõus minuga abielluma?”

Sellise ametliku tooniga asjalik jutuajamine võttis naise sõnatuks. Nii ta oma meheleminekut küll polnud ette kujutanud! Karl sai vist ise ka aru, et selline ettepanek peaks olema tundelisemat laadi, ja tõusis laua tagant püsti:

„Helde, kas sa tuled mulle naiseks?”

Selle päeva pärastlõunasse jäi kiire käik perekonnaseisuametisse, nurgapealsest juveelipoest sõrmuste ostmine ja õhtune külaskäik tädi Liine juurde – nüüd juba perekond Treumannina.

„Laulatada laseme siis, kui ma tagasi olen,” lubas Karl tädile, kellel nende abiellumise vastu midagi ei olnud, aga selline tormamine ei kõlvanud vanainimese arvates kuhugi.

„Ise juba vanad inimesed,” torises tädi oma igavesel kohal pliidi ees istudes, „aga ei mõista elada, muudkui tormavad! Igal asjal olgu ikka oma aeg! Laulatada – Helde pole leeriski käinud!”

„Lähen jala Nõmmele ja sealt bussi peale. Aega on parajasti,” kobas Helde igaks juhuks alati taskus olevat öise liikumise luba. Tõsi küll – see plastist helendava kirjaga ristkülik lubas Helde Treumannil liikuda erakorraliste tööülesannete tõttu ainult kindlal marsruudil kodu ja töökoha vahet. Räägu tänavale ei oleks tal selle järgi kuidagi asja olnud, aga seda naine praegu ei kartnud. „Kus Liis jälle on ja millal tuleb?” Kuigi juba peaaegu täiskasvanu – või just sellepärast –, tegi tütre isepäine olek Heldele juba pikemat aega muret.

„Mis sa tühja muretsed,” kallistas Liis ema selle järjekordse kurtmise peale, ”minul on seal vägev kaitsja,” näitas tüdruk sõrmega ülespoole.

Tüdruku sõnadest õhkuv julgus rahustas ema südame mõneks ajaks maha.

„Hoia ennast ise, siis hoiab ka jumal,” kajas Liine-tädi tuttav torin kõrvus. Tädi ei jätnud kunagi midagi saatuse hooleks, temal pidid kõik sammud ette ja taha selged ja teada olema. Nii enda kui teiste juures, kellega ta tegemist tegi. Igasugu salatsemist, keerutamist ja poolikuid asju ei kannatanud Liine silmaotsaski. Küllap sellepärast nad Karliga nii hästi sobisidki – nagu oleks kadunud poeg kaugelt koju tulles oma vana tädi eest leidnud, kes teda kõik need aastad kannatlikult oodanud oli.

* * *

Maja number 27 pidi olema seesama – uhke kivist kuuptahukas: kõik aknad valged, tänavaäärne tõkkepuuga piiratud parkimisplats autosid täis. Allkorruse akende rulood ei olnud alla tõmmatud, seal paistis olevat palju ühtemoodi riides inimesi. Helde jäi nõutuna tänava vastaspoolele seisma. Kellele nendest pidi tema teade määratud olema? Midagi siin ei klappinud. Kas olid majal uued omanikud, kellest sõnumi saatja ei teadnud, või oli see üldse mingi kamm?

Oli see ikka õige koht?

Kõrvalmaja kandis kindlalt 25. numbrit. Ja see uhke koloss oli 27, number oli kivist piirde küljes. Naine tammus nõutuna jalalt jalale. Mida teha? Küsida mehelt, kes tuhmis tänavavalguses, kott seljas, mööda teed tema poole tuli? Äkki on kohalik ja teab, kas Parved siin üldse elavadki. Kindlasti on olemas keegi proua Parve ja selles, et üks naisterahvas teise järele küsib, ei peaks midagi imelikku olema.

Mees, kes otsejoones tema suunas oli tulnud, oli korraga kadunud, kostis ainult aiavärava kääksumist. Nagu oleks hekk ta endasse neelanud.

„Oodake,” tormas naine kriiksumise suunas, „palun oodake, ma tahan teilt midagi küsida.”

Kääks kordus ja hetke pärast kummardus mees poolest saadik hekist välja.

„Vabandage, ma otsin maja Räägu tänav 27,” hingeldas Helde mehega kohakuti jõudes.

„Nii,” kummardas mees tema poole. „Ja keda teil sealt vaja on?”

„Proua Parvet, mul on tingimata vaja temaga isiklikult kohtuda.” Helde häälest kostuv kindlus veenis meest, et tundmatul on tõsi taga.

„Kui nii, siis tulge koos minuga,” lükkas mees hekkipeitunud väikese värava lahti.

„Aga see,” viipas Helde valgustatud kivilahmaka suunas, „see on ju 27.”

„Siin krundil on kaks maja. Kui teil on vaja proua Parvet, siis tema elab tagumises,” hoidis mees väravat lahti.

Keeruline olukord oli lahenenud nii hõlpsasti, et Heldel viimanegi kahtlusevari kadus. Naine astus aeda, värav langes tasase kolksuga ta selja taga kinni.

Tihe ja kõrge viirpuuhekk piiras mõlemalt poolt sissekäiguteed ja varjas uusehitise pea täielikult. Rada oli kitsas, kaks inimest ei mahtunud kõrvuti käima. Mees läks pikkade sammudega ees, Helde sibas järel.

„Proua Parve on minu ema,” viskas mees üle õla. „Mina olen Eduard Parve.”

Tagaaias peituv maja oli hoopis teistsugune – väheldane puust ehitis.

„Ilma peal ei oleks ma seda kohta ise üles leidnud,” mõtles Helde valjusti, „valges ka mitte. Jumal tänatud, et te tulite.”

„Te ei ole siin siis varem käinud,” märkis mees ja keeras oma võtmega välisukse lahti.

„Ema liikumine on viimasel ajal kehv, aga ta ei taha, et sellest räägitakse,” hoiatas mees väikeses esikus tuld põlema pannes. Kollastes soojades toonides ruum võttis tulijad sõbralikult vastu.

„Mina olen Heldia Treumann,” ulatas Helde tervituseks käe. „Asi on selles, et ma ei ole teie emaga kunagi kohtunud. Aga mul on talle üks teade.”

Võhivõõra mehe käepigistus oli soe ja kindel. Korraga Helde usaldas seda meest.

Külmast kohmetanud sõrmedega otsis Helde kotipõhjast saatusliku paberitüki: „Ma leidsin selle täna külmutatud kala pakendi seest,” oli kõik, mis ta oskas selgituseks öelda.

„Oot-oot,” istus mees, leheke näpu vahel, esiku ainsale toolile. Lühike teade paistis teda rabavat.

„Ma peaksin ema teie visiidiga kurssi viima, ta on viimasel ajal,” mees otsis sõnu, „natuke aeglane.”

„Istuge teie seni elutoas,” avas ta keskmise kolmest uksest ja juhatas naise sisse.

Helde toetas end diivani kõrge seljatoe vastu ja võttis padja toeks sülle. Väike seinalamp pea kohal jättis toa õdusasse poolhämarusse. Naine tundis järsku, kui hirmus väsinud ta on. Mitte ainult tänasest teekonnast ja sellele eelnenud ehmatusest, vaid kogu viimaste aegade pingest, millele ta ei osanud nimegi anda. Nüüd, selles võõras toas tahtis ta jalad enda alla kerida ja kogu maailma murede eest sügavale patjade vahele peitu pugeda.

Vaikne köhatus virgutas naise ärkvele. Eduard ja ta ema, väheldane tumedas kleidis hallipäine naine, seisid uksel. Helde krapsas piinlikkust tundes püsti. Ta oli end tõesti endale märkamatult diivanile kerra tõmmanud ja võõras kohas magama jäänud.

„Me oleme teile südamest tänulikud,” kuulis ta kummaliselt tuttavat häält, „et võtsite vaevaks meile seda teadet tooma tulla. Et te olite nii julge,” naise hääl vakatas hetkeks, „praegusel ajal ... ”

Perenaine võttis Helde käe oma käte vahele ja hoidis seda tänutundes. Oli näha, et ta on äsja nutnud.

Aga hääl – kust see nii tuttav hääl?

„Mu ema töötas eluaeg raadios,” märkas Eduard Helde kimbatust ja nihutas tooli emale lähemale.

„Jaa muidugi, Maarja Parve,” lõi Heldel pea klaariks.

Mõni hetk seisid Helde ja Eduard vaikides ema tooli kõrval. Niisama viisakusjutt siia tuppa ei sobinud.

„Aga istuge ometi, saame lähemalt tuttavaks. Te olete meie jaoks lausa ingel, hea sõnumitooja, ja me tahame teist rohkem teada,” kumas tuttav madal hääl läbi toa.

„Peab vist teile ka meie olukorda natuke selgitama,” tajus Eduard õhus rippuvaid küsimusi.

„Asi on selles, et meil ei ole kaua aega olnud minu vanemast vennast ega tema perest mingeid teateid. Organisatsioon, kellega nad teenistuslepingu sõlmisid ja Eestist ära läksid, väidab, et nendega on kõik korras, et nad on salajasel missioonil ega saa praegu ühendust pidada ... ” alustas mees.

Ema katkestas teda, kannatamatuse noot hääles: „See praegu on kestnud juba ligi aasta ja ma ei usu enam ühtegi selle libekeelse Richardi sõna. Mingist salajasest missioonist ei olnud Frediga kunagi juttu ja pealegi – kus siis Reet ja lapsed on?”

„Kõike Fredi meile ei rääkinud, aga tundus, et ta teab, mis ta teeb,” venitas Eduard mõtlikult.

„Sellest ajast, kui need majapaberid meile ette pisteti ja maja üle võeti, ei ole mul rahu südames,” pühkis ema silmi.

„Muidugi, tühja sest majast, aga kõik muutus nii lootusetuks, et kas tulevadki enam tagasi, kas ongi üldse elus,” tõmbas naine sügavalt hinge.

Dramaatilise kohtumise tagapõhi oli järgmine.

Parve vanem poeg Manfred, arvutiside asjatundja, oli astunud rahvusvahelise Vähemate Vendade ordu teenistusse ja nende ülesandel kogu perega kodumaalt teadmata suunas lahkunud. Üldsõnalised meilid, millega ta koduseid – ema ja venda – teavitas, ei reetnud ei nende uut asupaika ega tegevust.

„Meile hakkas tunduma kummaline, et ta kordagi ei helistanud,” ohkas ema. „Tema aadressiga kirju võib ju kes tahes saata.”

Olukord läks veel segasemaks, kui ühel päeval ilmusid mr Richardi, Vähemate Vendade ordu territoriaalpealiku kätte digiallkirjastatud paberid, et Manfred Parve on andnud oma Räägu tänava maja määramata ajaks ordu käsutusse. Et vanem vend kodumaalt lahkudes oli notari juures oma noorema venna enda esindajaks määranud ja talle maja asjus kõik volitused andnud, üritas Eduard – Eedi, nagu ema teda kutsus – advokaatidelt abi otsida, aga nood kehitasid vaid õlgu ega olnud nõus ordu vastu kohtusse minema. Fredi endaga ei õnnestunud kuidagi ühendust saada ja Richard vehkis võidukalt teise samasuguse paberiga, millele Manfred oli oma käega alla kirjutanud. Orduga liitumise leping nägi ette organisatsiooni prioriteetide vastuvaidlematut ülimuslikkust ja organisatsiooni teenimist kogu oma jõu ja varaga. Samuti oli kirjas punkt, mis ordu huvides keelas jagada teenistusinformatsiooni kõrvalistele isikutele.

„Ma ei saa aru, kuidas ta niisugustele paberitele alla kirjutas,” pühkis Maarja Parve silmi. „Ja vedas oma pere ka selle supi sisse kaasa.”

Mingeid salaplaane ei paistnud Manfredil Eestist lahkudes olevat. Algselt pidid nad suunduma Viini, kus asus ordu ametlik peakorter. Sealt pidi neid pärast täiendõpet ja instruktaaži suunatama asukohamaale, kus neil tuli ordu eesmärke kohaliku elanikkonna seas ellu viia. Kõik tundus lihtne ja selge. Eedi pidi maja eest hoolt kandma, kuni vend tagasi tuleb.

Et aga juba mõne kuu möödudes maja ordu kasutusse läks, muutus ema ja poeg Parve elu täielikult.

„Heldeke, te tulite sealtpoolt, nende kaamerad võtavad ju kõik üles ja pärast olete jälgimise all nagu kõik, kes meil käivad,” ehmatas vanadaam.

„Ei, tema ei tulnud suurest väravast sisse,” pani poeg käe rahustavalt ema õlale, „me saime juhtumisi väikese värava ees kokku.”

Nad olid väga sarnased, ema ja poeg, kui nad nõnda Helde vastas istusid. Lähedased oma mures kadunud poja ja venna ning tema pere pärast. Aga nende hoiakus oli ka võitlusvalmidust ja trotsi.

„Mis hirmus aeg! Isegi advokaadid ei saa midagi teha – ütlevad, et inimesel on õigus oma varaga teha, mida ta ise tahab. Aga kui inimest ei olegi enam, kui ta on jäljetult kadunud,” tõstis ema jälle taskuräti silme ette. „Miks ta ei helista, kui kõik korras on, ta ju teab, et me muretseme. Arvutikiri võib täiesti anonüümne olla!”

„Fredi ei oleks eluilmas, mitte kunagi mitte midagi seesugust vabatahtlikult teinud, ma ju tunnen oma poega, ” läbis värin naise õblukesi õlgu.

„Fredi oli arukas mees, vaevalt ta nii ajupestuks muutus, aga mine tea. Nad on ju siin kõvad jutumehed kõik, niipalju kui mina näinud olen,” arutles Eedi.

Kolmanda isiku juuresolek, kellele oli vaja juhtunut selgitada, keris minevikupuntra uuesti lahti.

Vähemate Vendade ordust oli Helde midagi kuulnud.

Tegemist oli ühega paljudest ülemaailmsetest missioonidest, mis igasse riiki oma tegevust laiendasid ja seda valjuhäälselt reklaamisid. Iseenesest ei olnud seal midagi halba, vastupidi: vaeste ja väheosaliste aitamine oli igal pool au sees. Kristlikud põhimõtted – mida olete teinud vähemale oma vendade seas, seda olete minule teinud! – lummasid Manfredit ja Reeta ning neist said ordu vaimustunud eestkõnelejad.

„Fredi oli väiksest peale üks suur maailmaparandaja,” jutustas Maarja Parve vaiksel häälel oma vanemast pojast, märkamata, et teeb seda juba minevikus. „Pisikesest peast päästis ta pesast allakukkunud linnupoegi ja organiseeris siia meie õue nendele hospidali, kus kõik ümbruskonna lapsed valves käisid. Suuremast peast aitas ta hooletussejäetud lastele turvakodu rajada ja tassis oma hoolealuseid meile koju sööma ja pesema. Mäletad, Eedi, kui ta kord kolme vennakesega tuli,” pöördus ema vanade heade mälestuste aega.

„Seda küll, aga Fredil oli oma tegemiste juures alati aru peas. Ta ei võtnud midagi ette, mille kordaminekus ta kindel ei olnud,” olid nooremal vennal oma argumendid.

Manfredi ärivaim ja töötahe olid kannustanud teda juba instituudi ajal oma ettevõtet looma ja tihedal arvutiturul oli tema püüdmisi märkimisväärne edu krooninud. Majagi oli sellepärast nii suur saanud, et alumine kord oli firma ja selle töötajate valduses, pere ise elas ülakorrusel.

„Siis sellepärast see lahmakas parkimisplats,” mõtles Helde.

Just tema mõtete kinnituseks seletas ema, et Fredi oli väga majanduslik ja ratsionaalne.

Ainuke, mis inimese tahtele ei allu ja on piiratud, on aeg, oli ta oma projekti kaitsnud, kui see kodakondsete jaoks alguses üüratult suur tundus. Ta leidis ühest linna otsast teise tööle kihutamise mõttetu ajaraiskamise olevat, parem tulgu inimesed tema juurde. Ja maja olgu nii suur, et mahutagu kuitahes palju lapsi – ei hakka ta enam järgmise maja ehitamise peale oma kallist eluaega raiskama.

Küsimuse peale, mitu last nad siis Reedaga soetada kavatsevad, muianud Fredi, et ega kogu vaeva ei pea ise nägema, maailm on juba lapsi täis, kellest keegi ei hooli. Igatahes sinna see jutt jäi ja esialgu kasvasid nende peres tütar ja poeg.

Uskliku inimesena oma kümnisest igasugu heategevust toetades sattus Fredi kokku Vähemate Vendade orduga.

„Ja need neelasid ta sõna otseses mõttes alla,” tähendas ema, kes oli nüüdseks juba esimesest erutusest üle saanud ja mõnevõrra maha rahunenud.

Et Heldet nende perekonnalooga kurssi viia, jutustas Maarja Parve, et poiste isapoolne vanaisa, ka Manfred, oli olnud sügavalt usklik mees. Eluaegne pastor. Oma parimate tõekspidamiste järgi kasvatanud ta üles ka oma poja, poiste isa. Nii oli selle pere loomulik eluviis käia üheskoos pühapäeviti kirikus, panna lapsed pühapäevakooli ja järgida kristlikke ühiselu reegleid.

„Mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega,” pidas Maarja Parve vajalikuks rõhutada ning jutustas, kuidas alguses oli temale kui väljasttulnule selline eluviis mõnevõrra võõrana tundunud. Aga armastus teeb inimesega imet ja oma meest armastades võttis ta omaks ka mehe põhimõtted, mis tedagi kiriku ja koguduse külge harjutasid.

„Ainult mina ei ole emotsionaalselt nii avatud, mina ei saa kirikutäie rahva ees sõnagi suust, et oma elust rääkida, ja seetõttu me valisime luteri kiriku,” teatas naine, kelle hääl aastate jooksul tuhandetes Eestimaa kodudes kõlanud oli.

„Ma arvan, et kirikuid ongi seepärast nii palju, et igaüks leiaks enda tüübile ja iseloomule vastava. Luteri kirik jätab minule rohkem iseolemise ruumi. Ma ei pea seal kellelegi midagi tunnistama ega tõestama, ma võin lihtsalt vaikselt oma Jumalaga koos olla.”

Mõttelõng, mis vahepeal üldisematele asjadele kandus, viis ema jälle oma kadunud poja juurde tagasi: „Meie mõlemad poisid käisid leeris, ahjaa, Eedi on oma nime saanud teise vanaisa järgi, minu isa oli Eduard,” hüplesid jutustaja mõtted ja sõnad ringi. „Minu vanemad olid kohalikus luteri kirikus hingekirjas, aga rohkem sellised,” naine vakatas, otsides sobivat sõna, „pühadeusku. Kirikus käidi pühade ajal ja maksu maksti, aga suuremat juttu selle ümber ei olnud.”