Читать книгу Armastuse aeg - Helina Piip - Страница 3

Noor filmioperaator Mati ja veel noorem toimetaja Ela kohtusid esmakordselt ühel palaval suvepäeval Setumaal dokumentaalfilmi vändates. Oli ajalooline kuupäev:21.juuli 1969.aasta varahommik, võttegrupp oli Petseri kloostris ja Moskva raadio kandis üle reportaaži inimese esimestest sammudest Kuul.

Ela: “See lugu lõppes tookord enne, kui sai õieti alatagi.”

Möödus palju aastaid. Nad töötasid küll sarnastel elualadel ja olid teineteise tegemistega kursis, aga uuesti hakkasid vastastikku sügavamat huvi tundma alles 1990. aastatel.

Ela: “Minul oli särin samasugune kui noore neiuna. Vanus ei mängi selle juures mingit rolli. Samas olid need tunded mõlemal korral ühe ja sama inimese vastu, ehk ka sellepärast oli olukord võrdväärne.”

Nad tegid Veneetsias koos filmi Käbi Lareteist.

Mati: “Filmisime Veneetsias ja ma kinkisin Elale ühe väikese rohelise kiviga sõrmuse. Ostsin selle Rialto sillalt, kus on kuulus ehtekauplus. Pärast istusime silla all restoranis ja sõime mereande. Siit edasi oli Ela mulle pruutis tüdruk. Mõni aeg läks mööda ja temast sai minu naine.”

Ela Tomson ja Mati Põldre 2008

Märt: “Mängisin Georg Malviuse lavastatud muusikalis “Cabaret”, tutvusime selle esietenduse peol.”

Liis-Katrin: “Olin esietendusel, sest minu ema tegi selles muusikalis kaasa. Peole jäin aga juba Märdi pärast. Läksin pärast etendust Märti tänama. Ütlesin, et mulle meeldis ta esinemine ja ta on mu uus lemmik.”

Märt: “Ta tuli jah üsna julgelt saali teisest otsast, vaatas mulle silma ja ütles need sõnad. Muidugi nägin, et päris kena tüdruk, kuid klassikalise eesti mehena ei osanud midagi õiget vastata.”

Liis-Katrin: “Lõpuks ütles Märt, et tule peole ka. Peol aga tundus, et ta ei tee minust üldse välja. Enne äraminekut öeldi mulle, et kuule, ta ju jälgib sind kogu aeg. Läksin siis kohvitassiga nende punti seisma, siis hakati ka minuga rääkima ning lõpuks muutusid kõik teised üleliigseks.”

Märt: “Mina armusin kohe, kiiresti ja tugevalt. Väga hea sõber Tiit tuletas mulle hiljem meelde, et olin talle saatnud sõnumi: “Ma olen nii armunud, et jooksen tänaval vastu inimesi ja tänavaposte.”See oli tõsi.”

Liis-Katrin ja Märt Avandi 2008

Marika: “Kohtusime minu õe, kunstnik Sirje Runge näituse avamise järgsel koosviibimisel. See toimus me Merivälja maja kaunis aias, augusti lõpul. Tundsin Heinzi tema vaimustavate ja julgete karikatuuride järgi. Tema mind kindlasti mitte. Lisaks aga osutus ta ka üleni võluvaks meheks.”

Heinz: “Mind võlus Marika daamilik riietumisstiil ja ta olekust õhkuv naiselikkus. Armusin esimesest silmapilgust.”

Marika ja Heinz Valk 2014

Hilja ja Elmari viisid kokku äike ja lohutu vihmasadu. Elmar ootas Pika-Antsu veski räästa all, et sadu saaks otsa. Järsku tuli mööda teed kaks tüdrukut, üks neist paljajalu. “Tema jalajäljed aurasid nii armsalt ja ma mõtlesin, et ju ta on üks sooja südamega tüdruk, kenake pealekauba.”

Elmar võttis kätte ja kutsus tüdrukud veskijärvele parvega sõitma. Mõni aeg hiljem tundis Hilja, et Elmar on just see, kelle tema võtaks:“Öeldakse ju, et igale potile leidub kaaneke.”

Hilja ja Elmar Pinka 2007

Oma tulevase abikaasa Eno Rauaga kohtus Aino õpetajate seminari esimesel aastal ühel koolipeol, kus ta oli Amor-postiljon. Kõige rohkem tuli posti kirjanik Mart Raua sarmikale pojale, kes õppis lõpuklassis. Kui Aino järjekordset kirjakest üle andes tema numbrit kontrollis, pahandas Eno: “Kas sa juba meelde ei jäta!”

Ainole jäi see hetk tõesti meelde, Enole mitte. Tema märkas Ainot tõeliselt alles pärast ülikooli kirjastuses, kus nad koos töötasid.

Aino Pervik 2006

“Tulime Vanemuise teatrisse ühel ajal – mina balletikoolist ja tema konservatooriumist. Ega me siis ei suhelnud, tema oli Suur Näitleja, nina püsti, alt laienevad püksid jalas ja pikk vest seljas.

Ma pole ennast kunagi kaunitariks pidanud ja mul polnud ka poiss-sõpra, poisid mind ei vaadanud.” Ent ühel päeval kutsus Aivar Mare siiski kohvile.

Mare ja Aivar Tommingas 2009

Ruuben, keda veeti 18 aastat mööda Gulagi surmalaagreid, hakkas Leidale kirjutama juhuse läbi:

“Minu saatusekaaslasel oli kirjavahetus Leida sõbrannaga. Sealt me kirjavahetus alguse saigi. Tohtisin saata ühe kirja aastas, tema õnneks sai rohkem kirjutada. Hiljem, kui tahtsin kirjutada ka kodustele, oli aastaid, kui ma ei saanudki Leidale vastata.”

Naine kinnitab, et armumine sündis aastate jooksul. Ruuben nõustub: “Ikka ajapikku nagu vesi, mis kivi peale tilkudes uuristab lõpuks augu. See ei olnud plahvatus.”

“Oled mu hinges,” armastas Ruuben Leida sõnul kirjutada.“Kaheksa aasta jooksul muutub kirjavahetus nii loomulikuks, et armumises pole enam küsimust,” tõdeb mees. Tunne sai toitu igast reast, lootis ja igatses.

Mingil hetkel ei kannatanud Leida enam välja ja sõitis Ruubenit vaatama. Mordvasse. “Muidugi meid kokku ei lastud, möödusime vooriga traataiast, mille taga Leida seisis. Siis nägime esimest korda. Tunded olid segased,” tunnistab mees. Ja Leida lisab: “Kohtumine kestis vaid hetke, kuid tundsin ta kohe ära, ta oli teistest erinev, tema viibe ja pilk.” Võimalik, et just seepärast tundusid naisele kõik takistused, mis neid tabasid, loobumiseks liiga tühised.

Leida ja Ruuben Lambur 2014

Margus: “Esimest korda kohtusime Põllumäel kolmeaastastena.”

Eda: “Põllumägi oli küngas põldude vahel, mille nukil oli vaatetorn. Selle all me ootasime teineteist – küngas paistis ära kummagi koduaknasse – ja mängisime kodu.”

Margus: “Olime naabrid, vahest mõnisada meetrit elasime teineteisest eemal. Hiljem vahemaad kasvasid, nii geograafilises kui ka emotsionaalses mõttes, et siis mingi aja pärast jälle kaduda. Üheksateistkümnestena hakkasime koos elama ja kahekümnestena abiellusime.”

Eda ja Margus Allikmaa 2011

Piia: “Ma ükskord Peetrilt küsisin, et mis oli esimene hetk, kui ta mind nägi. See oli olnud vanas konsis, garderoobis. Peeter oli just saabunud Mehhikost kontserdireisilt. Ta astus uksest sisse, aga mul polnud prille ees ja nii ma siis kissitasin, et näha, kes sealt tuleb. Peeter jälle mõtles, et kes see seal nii kurja näoga teda vaatab.”

Peeter: “Tegin varsti pärast seda kohtumist Piiale ettepaneku koos musitseerima hakata. Harjutasime terve suve, peaaegu iga päev, ja nii see läks.”

Piia ja Peeter Paemurru 2010

“Tutvusin oma abikaasa Armando Rose’iga New Yorgis, üsna kohe pärast sinna saabumist. Elasime kuus aastat koos. Siis abiellusime, vaikselt, ainult ühe tunnistaja juuresolekul. Pulmi me suurelt ei pidanud, vaid sõitsime kokkuhoitud raha eest Jaapanisse.

Juhtus aga nii, et 1990. aastal tulin abikaasa juurest ära, lahutasime. Hakkasin rohkem Eesti vahet sõitma ja ostsin siia talu. Armandoga kohtusime New Yorgis ikka vähemalt korra aastas ja teadsime teineteise tegemisi.

Aastaid hiljem, kui olin just Eestist naasnud, läksime koos õhtustama. Pärast jalutasime käevangus minu uue korteri poole. Tol hetkel tundsin, et armastus on alles. See oli vastastikune tunne! Lahus oldud aastad olid meid noorusajast välja kasvatanud. Kohtusime uuel tasandil. Viis aastat elasime koos, siis abiellusime taas. Nõnda abiellusingi ühe ja sama mehega kaks korda.”

Marika Blossfeldt 2007

“Minu isa Paul nägi ikka õige mitu aastat vaeva, et mu ema Amanda Elfriidet kätte saada.“Ta käve mul igäl puul järgi. Lätsi ma laulukoordi, jälle Sandi-Paul sääl,” rääkis ema hiljem. Koos olid nad ka näiteringis. Isa kiitis meile, oma neljale tütrele sageli: “Tüdrukud, teil ei ole väga vigagi, aga nii ilus kui teie ema ei ole mitte keegi!””

Ene Järvis 2011

Jüri: “Hakkasin täiesti teadlikult perekonda soetama. Ma valisin hoolega ja siis langetasin otsuse, mida pean tänaseni täisloosiks ning oma elu kõige suuremaks õnnestumiseks.”

Professor Vaga oli õpetanud Jürit märkama naise ilu puus, kivis, savis ja õlis. Aga elus? Muuseumitöötajast naabrinaine Kadriorust, Aet nimeks, oli Jürile varemgi silma jäänud, aga kuna kumbki polnud vaba, lükkus projekt edasi. Kuni 1976. aastani – siis klappis kõik.

Aet ja Jüri Kuuskemaa 2005

Anu: “Me käisime kolleegidena läbi, kuigi elasime mõlemad oma elu. Samal päeval, kui oli minu esimese abikaasa Kalevi matus, olime mõlemad kutsutud Väino 50. sünnipäeva peole. Niisugune on elu.”

Väino: “Küllap hiljem viibisime Anuga koos mõnel esietenduse peol ja mina viisin ta autoga koju. Anu oli inimesena mulle sümpaatne ja laval meeldis ka väga. Midagi temas oli, mis mu ära võlus.”

Anu Kaal ja Väino Aren 2007

Mehega kohtumist nägi Ülle kaader kaadri haaval unes ette. Ja justkui selle tõestuseks, et kõik, mis määratud, saab teoks, kõik, mis aimatud, saab selgeks, ripub nüüd nende koduseinal üks unenäoline maal, Imat Suumani “Südamevõti”, millega Indrek talle kosja tuli.

Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar 2011

Krista: “Ionel ikka naljatab, et korjas mind bussipeatusest üles. Tegelikult hakkasime teineteist piidlema juba 14aastaselt, sõitsime hommikuti samas Lasnamäe bussis.”

Ionel: “Muide, Jaapanis peetakse tüdrukult telefoninumbri nuiamist väga halvaks tooniks. Mina seda ei teadnud ja kui oma lugu kord Aasia kolleegidele rääkisin, võis nende nägudelt lugeda pettumust: muidu tundus täitsa korralik mees…”

Krista: “Olime 17 aastased ja käisime kunstiinstituudis ettevalmistuskursustel, kui Ionel ütles, et tal oleks üks jutt, kas mul on aega kokku saada.”

Ionel: “Mingit juttu muidugi ei olnud. Varsti läksin Vene kroonusse ja mul oli aega kaks aastat mõelda.”

Krista: “Kirjutasime pikki kirju. Elasime juba enne koos ja kui Ionel sõjaväkke läks, jäin mina tema ema juurde. Elasin Ioneli toas…”

Ionel: “…ega märganud tagasi koju minna! Eks kaugelt oli toa vabastamist ka imelik nõuda. Rahuliku eesti mehena ootasin, et aeg annaks arutust.”

Krista: “Ja siis mingil hetkel Ionel ütles: “Peaks vist avaldused sisse viima.””

Krista ja Ionel Lehari 2008

“Ta oli tohutult tõsine, isegi range. Pikad juuksed, pintsak ja püksid,” meenutab Andero esimest nägemist. “Kooliajal olid teised prioriteedid; polnud tunnetki, et peaks endale kellegi vaatama. Kursusekaaslased olid nagu vennad ja õed.”

Ka Külli tunnistab, et teda ei külastanud hetkekski uid Anderost kui kaaslasest. “Viimase kursuse jõulupeol ajasime juttu ja mõtlesin, et näe, milline hea inimene. Niimoodi see jäi. Alles ükskord kevadel, kui Andero pidi maale sõitma, ütlesin, et “ma tulen ka”. Ja tema ei öelnud, et “ära tule”. Ega me mitmetunnise sõidu jooksul eriti rääkinud. Kuulasime Tätte-Matvere “Majakavahi armuhüüdu”, päike loojus… Siis oli küll selge, et nii võiks jäädagi.”

Külli Teetamm ja Andero Ermel 2005

“Ma lähenesin kolmekümnele ja kell ikka täiega tiksus. Eks silmarõõmusid oli varem ka, aga kui me Johannesega “Family” plaati lindistasime – no seda, kus peal on lugu “Sajab mehi” – ja ühel õhtul kahekesi kauemaks tööle jäime, ikka väga pikalt jäime, armusin ma lõplikult.”

Kaire Vilgats ja Johannes Lõhmus 2008

Kärt: “See oli aastal 2002, kui palusin Andresel üht artiklit vaadata: kas olin kõigest õigesti aru saanud.”

Andres: “Saime kokku Eesti Päevalehe parklas. Kui me nüüd sealt mööda sõidame, näitan talle alati: siit sai kõik alguse. Kärt jooksis majast välja, tuli mu autosse, seljas kreemjaspruun mantel. Andis mulle mingi paberi kätte… Mul valgusid read silme ees laiali, üritasin midagi tarka öelda.”

Kärt: “Tagantjärele on Andres öelnud, et ei suutnud meie arutelu jälgida, sest oli esimesest hetkest peale armunud. Mäletan, et läksin tagasi kontorisse ja ütlesin kolleegile: “Anvelt on jube kihvt mees, mulle ta meeldib.”

Kaks aastat hiljem septembris helistasin Andresele, juhuslikult päev enne ta sünnipäeva. Tahtsin taas ühe artikli asjus aru pidada.”

Andres: “Mul ei olnud tema numbrit alles, kõhklesin, kas võtta vastu või mitte. Võtsin.“Tere, siin Kärt Karpa…” Kargasin millegipärast püsti ja jooksin, telefon käes, teise tuppa. Ei tea, mispärast, mõlemad toad olid sama tühjad ja pimedad. Leppisime kokkusaamise ülejärgmiseks päevaks.

Kohtusime Olümpia hotellis Englishmani pubis. Ta üritas tööasju ajada, kuulasin mõnda aega ja ütlesin: “Ma tahaks ise midagi rääkida.” Ja rääkisingi, et mul on tema vastu tunded… Kärt kuulas, suu ammuli. Arvan, et tal oli ka alateadlik sümpaatia varem olemas, et ta kohe vedu võttis. Samast õhtust jäime kokku.”

Kärt ja Andres Anvelt 2007

“Vend Tõnis osutas kunagi Aili suunas: “See on see tüdruk, kes Mustamäe suusahüppetornist alla hüppas.” Olin vingest naisest vaimustatud ja hakkasin ta pilke püüdma. Hiljem selgus, et oli vaid hüppetorni jalamilt alla lasknud.”

Aili ja Toomas Vint 2011

Jana: “Tutvusime täiesti juhuslikult. See oli aastal 1996 suusaliidu 75. aastapäeva jätkupeol sõprade juures. Mina ei teadnud suusatamisest midagi ja Jaagust polnud ka varem kuulnud. Meil tekkis kohe vastastikune tõmme. Seda tüüpi ta ei ole, et oleks mesijuttu veeretanud.”

Jaak: “Ma ilmselt palusin Jana tantsima.”

Jana: “Mina kindlasti ei läinud. Mulle ei meeldi eriti tantsida, pulmavalsi venitasime ikka kuidagi ära.”

Jana ja Jaak Mae 2008

“Unustasin kord vabariigi aastapäeva jätkupeol mütsi Kristiina korterisse, teda veel tundmata. Umbes aasta pärast, kui talv jälle lähenes, tahtsin oma head ja kallist mütsi tagasi. Sain kelleltki Kristiina numbri ja helistasin. Müts oli tõesti sinna jäänud, võisin järele minna ja juhul, kui plaanisin seda teha kahe päeva pärast, olin palutud ka Kristiina sünnipäevapeole. Ega ma kindel olnud, kas minna või mitte. Otsustada aitas kogemata bensiinijaamast leitud kirjandusajakiri Lugu, mille kaanelt leidsin Kristiina. Nii tutvusin esimest korda temaga põhjalikumalt, pildid olid ilusad ja jutt ka päris kena, igatahes otsustasin mütsi ära tuua.

Sünnipäevast mäletan esimese asjana, et Kristiina astus minu poole üle suure toa vaiba ning komistas. Olen ikka arvanud, et tõeliselt head asjad esimesel lähenemisel komistavad, ning ebausule kindlaks jäädes pole meil sealtpeale ühtegi päeva koosolemist vahele jäänud.

Nii ilusa, andeka, eduka ja meeldiva luuletaja kõrvale saabki sobida vaid üks Metsapoole põhikoolis käinud külapoiss. Olen natukene düsgraafik, loen aeglaselt ja mitte väga palju ning võõrsõnu eriti ei kasuta. Põhiliselt löön puupakkude sisse häälestatud naelu, nüpeldan jalgratta esiratast ja veega täidetud pesukausse, nimetades neid pillideks ning sündivaid helisid muusikaks. Sinna juurde laulan omi laule ja tundub, et Kristiina seda just vajab, ja mul on hea meel, et saan seda kõike talle pakkuda.”

Kristiina Ehin ja Silver Sepp 2013

Õigupoolest oli noor režissöör Katrinit juba varem ühel peol märganud (“Talle meeldis mu punane suu! Tükk aega hiljemgi nõudis neid punaseid huuli!”), kuid Katrin esimest kohtumist ei mäleta. Küll aga teist, kui nad pidid tööasjus kokku saama.

“Ma poleks Masat võib-olla ka siis “märganud”, kui ta poleks mind vaadanud pealaest jalatallani ü l e. Mu esimene reaktsioon oli: kuidas sa julged!!! Teine: vaat kui huvitav, ka luuavarrest võib pauk tulla! Järgmisel kohtumisel polnud enam miski tähtis.”

Katrin Sangla ja Hindrek Maasik (Masa) 2006

Kätlin: “Allan esines Vennaskonnaga 1995. aasta Beach Partyl. Bändi ma teadsin, aga ma polnud fänn – see meeldis hoopis mu emale. Esimene tunne ei olnud küll, et “mees eluks ajaks”. See toimus ajapikku.”

Allan: “Mul on hästi meeles see moment, kui tulime Pühajärvelt Tartu kaudu bussiga Tallinna ja kusagil Viru hotelli lähistel teineteisest lahkudes ütles Kätlin, et “helista siis mulle”, ja andis oma numbri. See mõjus kuidagi lihtsalt, julgelt ja meeldivalt.”

Kätlin ja Allan Vainola 2005

Urmas: “Käisime mõlemad Tallinna 32. keskkoolis, paralleelklassides, mina ajaloo- ja Külli kodundusklassis. 11. klassi kevadel korraldati meil koolis tantsukursused. Kuna poisse oli kõvasti rohkem, oli kõigil tantsule palumisegakiire. Mul oli tollal hästi lihtne tõekspidamine: tantsima tuleb võtta prillidega tüdruk. Prillid olid sel ajal lihtsalt niivõrd koledad, et inimene, kes neid kandis, pidi olema kas poolpime või sisemiselt väga enesekindel.

Ja kuna mu senine tantsupartner oli parajasti haige, siis palusin tantsima järgmise tüdruku, kes kandis prille. See oligi Külli.”

Külli: “Abiellusime pärast keskkooli lõpetamist, 20. augustil 1992. aastal.”

Külli ja Urmas Vaino 2009

“Meil on mõlemal oma tee, aga oleme õppinud ja väärtustanud seda, et saame oma elusid koos elada. Ülariga on mul huvitav ja tore,” räägib Kärt mehest, kelle ta esimesest hetkest ära tundis. Ühel ammusel sünnipäeval, kui Ülar läbi pika-pika ruumi otsejoones Kärdi juurde tuli, ta mantli võttis ja selle rippuma pani.

Kärt Tomingas ja Ülar Mark 2012

Tiia: “Kui Ingo tuli Pärnu teatrisse, tõi ta majja uue õhu. Mind huvitas tema kui inimene ja ta mõttemaailm, sõpruskond, kellega ta lävis, need olid vaimsed inimesed. Ta oli palju lugenud, Moskvas tugeva hariduse saanud. Juba esimesest korrast saadik toimus pidev energiavahetus. Energia, mis ma temalt sain, pani mind tahtma veel enamat. Uudishimu köitis mind, tahtsin teada saada, mis inimene ta on.”

Ingo: “Tulin üliõpilasena 1967. aasta sügistalvel Lydia Koidula nimelisse Pärnu draamateatrisse lavastama oma esimest tööd kutselisel laval – Aleksei Arbuzovi “Pihtimuste ööd”. Mäletan, et näitlejate seas, veidi teiste selja taga, istus noor heledas eest nööbitavas kampsunis näitlejanna ja vaatas mind suurte silmadega. Möödus mitu aastat, enne kui ta mind naisena huvitama hakkas, kui hakkasin temas naist nägema.”

Tiia Kriisa ja Ingo Normet 2009

Jaan: “Nägin Marit palju varem kui tema mind. Oli aastavahetussaate (1986) salvestamine Viru hotelli varietees. Kuna Mari töötas juuksurina teles, oli temagi seal. Panin grimmitoolis talle vaikselt silma peale.”

Mari: “Mina fikseerisin toona – ahaa, see ongi Justament! Möödus mitu aastat, enne kui omavahel tutvusime. Küsisin kord Jaani nähes oma Raadiomajas töötava sõbranna käest, et kes see karvane on. Nüüd tean, et Jansa on heas mõttes nagu suur laps – tookord mind märgates oli ta juba oma tahtmises kindel. Mulle on elu jooksul kohale jõudnud, et temaga võib ikka elada küll! Olin Jaaniga kohtudes juba lahutatud ja lapsega, tema aga abielus.”

Mariann ja Jaan Elgula 2013

Ülle: “Kohtusime 2002. aastal Sally stuudios, kuhu läksin maalimist õppima. Uurisin juba varem kursuste kohta, kuid siis sobivat ei olnud. Vano kirjutas mulle väga sõbraliku vastuse, innustades mind ise maalimisega algust tegema. Armusingi vist temasse juba esimeses meilis. Kui teda esimest korda nägin, valdas mind äratundmine.”

Vano: “Minu tähelepanu äratas, et keegi tahab nii väga maalida – kohemaid kirglikult töö kallale asuda. See e-kiri on mul siiani alles.

Siiski kulus terve semester enne, kui tihkasin kutsuda oma tulevase naise esimest korda välja – keeglit mängima. Püüdsin ikka olla professionaalne ning suhtuda õpilastesse võrdse tähelepanuga.”

Ülle ja Vano Allsalu 2013

Ursula: “Kui poleks olnud Rasmus Kaljujärve mitmepäevast sünnipäeva, poleks me tuttavaks saanud…”

Kaarel (veendunult): “Oleks küll, lihtsalt natuke hiljem.”

Ursula (naerdes): “Fatalist!”

Kaarel: “Mäletan, et olin sel sünnipäeval autoga, sest aitasin Rasmusel asju viia. Ja ühel hetkel juhtisid sa elus üldse esimest korda autot, minu oma, nii et mina istusin tagaistmel.”

Ursula: “Romaan meil siis veel ei alanud. Saime lihtsalt tuttavaks ja suhtlesime järgmised paar nädalat tihedalt.”

Kaarel: “Aprillikuu oli kompamise kuu, mai alguses kolisin Ursula juurde.”

Ursula Ratasepp ja Kaarel Oja 2011

Anu: “Tutvusime Vainupeal, kus juhuse tahtel süütasime koos muinastulede öö lõkke. Meil oli huvitav koos olla ja tundus, et teame teineteist ammu. Avastasime, et meil on palju ühiseid meeldivaid tegevusi. Aasta pärast läksime Inglismaa lõunarannikule keeltekooli. Sealses imeilusas rannas kinkis Juhan mulle kihlasõrmuse. Abiellusime Itaalias Toscana maakonnas Lucca linnas.”

Juhan: “Kõik, mis sel muinastulede ööl toimus, tundus olevat uskumatu ja hingeliselt võimas. Järgnes tormiline lähedaseks saamise lugu ja äratundmine, et meid on kokku viinud mingid kosmilised jõud. Mäletan üht septembriõhtut Lahemaal, mil virmalised maalisid taevasse Anu portree. Uskuge või mitte, aga just täpselt nii see oli! Seisin liikumatult ja vaatasin hinge kinni pidades seda ulmelist kunstiteost. Sellest ajast olen hakanud arvama, et meid on ühte sidunud üleloomulikud jõud.”

Anu ja Juhan Aare 2014

“Mulle ei meeldinud üksinda elada, võtsin üürilisi. Siis aga otsustasin, et mulle sobiks usklik üüriline. Ent 29 kandidaadi seas polnud ühtki usklikku. Tahtsin plaanist loobuda, kuid vennanaine Aili Vint soovitas ta ära oodata. Võtsin Ailit kuulda, tänu Jumalale. Siis kuulsingi kristlikus Pereraadios kuulutust, et üksik usklik meesterahvas otsib üürituba. Helistasin, Villu tuli vaatama, ma kohe märkasin, et nii sümpaatne mees. Ja Villule ka väga meeldis minu juures, ei tahtnudki ära minna, aina jutustasime… Helistasin siis Ailile ja Toomasele sama päeva õhtul, olin nii õhinas. Aili naeris: nüüd saabuski su prints valgel hobusel! Nii tuligi Villu mulle üüriliseks ja tegi viisakalt abieluettepaneku… Viis päeva pärast sissekolimist. Villu tuli 5. novembril ja meie laulatus oli jõulupäeval, 25. detsembril.”

Maara Vint ja Villu Kask 2013

Aarne: “Viljandi Kultuurikolledži sisseastumiskatsetel oli hulk lootusrikkaid noori kogunenud ühte klassiruumi. Olin üks suuremaid pabistajaid. Laual keset tuba venitas end rõõmus tegelane mustas võimlemistrikoos, hipilike punnpatsidega. Olin mitmes varasemas sisseastumiskadalipus kõrbenud ja mulle tundus tüdruku hoiak kohatuna. Samas oli see eneseusk sümpaatne, selles puudus ülbus. Ta oli avatud, teda huvitasid inimesed.”

Silvia: “Ooteruumi akna all põrandal istus üks sünge olemisega noormees, ülikond seljas. Teised laulsid kitarri saatel malevalaule, tema istus ja oli surmtõsine. Äkki hakkas ta mingit totrat laulu kaasa laulma, seesama kivinägu ees. Siis vaatasin, et polegi nii melanhoolne tüüp.”

Aarne: “Teisel või kolmandal sisseastumiseksamite päeval käisin mööda veel võõraid Viljandi tänavaid, püüdes pingeid maandada. Juhtusin kokku Silviaga.”

Silvia: “Aarne küsis, kas ma olen taimetoitlane: mul pidavat olema selline jume nagu Aime Sügisel, nägu olevat porgandikarva.”

Aarne: “Miskipärast tegin talle ettepaneku sööma minna. Ma ei mäleta, mida mina sõin, aga Silvia tellis supi. Raha oli mul väga vähe, kuid hirmsasti tahtsin talle välja teha.”

Silvia ja Aarne Soro 2009

“Me tundsime teineteise kohe ära, esimesel päeval,” ütleb Tuuli.

Paar sai jutu peale Ernitsa, Põldma ja Jancise multifilmide esilinastusel. Tegude kaudu teadsid nad teineteist varemgi, aga sel õhtul astus veidi vindine Arbo Tuulile ligi ja teatas, et on juba ammu soovinud end tutvustada. “Ütles, et täna ta rohkem ei räägi, aga helistab homme, kui on kaine,”itsitab Tuuli. Nii sündiski. “Arbo tundus mulle tegude järgi põnev persoon. Mõtles teistmoodi, avaralt. Ja mis mulle veel silma oli jäänud: ta astub õigluse eest välja.”

Arbo arvas Tuuli kohta laias laastus sama. “Tal oli tunne, et ma teen olulist asja, olen Eesti naiste ärataja. Võiks vist öelda, et Arbo on võrdlemisi suur feminist.”

Nad klappisid ja kokku kolides selgus – nagu alati selgub –, et mõnes argises asjas on nad liigagi sarnased.

Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar 2009

Heidi: “Kohtusime Käärikul, kui olime ülikoolist praktikal. Aasta oli 1978. Mängisime lauatennist. Mina mängisin lauatennist elus esimest korda.”

Kas see oli armastus esimesest silmapilgust?

Heidi: “Ma kahtlustasin midagi niisugust, sest paremakäeline Ülo mängis minu vastu vasaku käega… Tekitas tunde, et ma ei olegi nii koba.”

Ülo: “Jah, oli küll. Pärast bussis hoidsin talle kohta. Siis aga oli terve suvi vahel, kui me teineteist ei näinud.”

Heidi: “Sügisel viisid teed jälle vahetpidamata risti ja ühel hetkel kutsus Ülo mind Kaukaasiasse talimatkale. Pärast seda oli alailma põhjust kokku saada – näiteks et küsida jalanumbrit (suusasaabaste jaoks) või järgmise matka jaoks kuivikuid teha. Nii et paar aastat me käisimegi ainult matkadel ja semmisime niisama.”

Heidi ja Ülo Vihma 2013

Kersti ja Antsu viis kokku muusika.“Meil oli ühiseid sõpru ja me teadsime teineteist aastaid, aga lõpuks sai ikka otsustavaks see, et Antsul oli üks pilet üle…Tema on pakkunud mulle turvatunnet, mis nooruses võib-olla pole nii tähtis, aga küpsemas eas otsustab mehe-naise suhetes väga palju.”

Kersti Kreismann ja Ants Wõrk 2008

Ühel õhtul, kui Annely oli teel sõbranna juurde, et koos välja minna, hakkas ta autos silmi värvima.“Ühe sain valmis, teise kavatsesin lõpetada sõbranna juures.” Liftis kohatud šarmantse noore mehega jäid nad seisma sama ukse taha.“Sõbranna oli kutsunud kinnisvarainimese, sest soovis oma korterit müüa.”Annely sai kohe aru, et mees ei suuda keskenduda, vaid piilub kogu aeg tema poole. Et tal endalgi oli vaja korterit vahetada, küsis ta mehelt nõu.

Sascha jahtis Annelyt kolm kuud “ja väga osavalt! Ta väidab, et olin talle armastus esimesest silmapilgust.” Mees lendas tihti naisele kontsertidele järele ja saatis “palju imponeerivaid eestikeelseid SMSe, mis ei olnud kunagi pealetükkivad”. Kes tal neid tõlkida aitas, ei tea naine siiani.

Annely Peebo ja Sascha Günthner 2011

Peetriga tutvus Kerttu kinos Kosmos filmi “Minu Leninid”esilinastusel. Kerttu jäi kinno hiljaks, ja Torontos kasvanud Peeter, hiljuti Eestisse filmi õppima tulnud, nägi saalis istudes, kuidas siseneb naine, kellest saab tema abikaasa.

“Õhtul oli pidu, Peeter tuli otse minu juurde ja peaaegu et andis teada, mis plaanid tal on. Ta käis väga sihikindlalt ja rahulikult peale. Mina kirjutasin talle pika kirja, kus selgitasin, et ma ei soovi end siduda – aga sõbrad võime olla. Panin kirja posti. Ootasin reaktsiooni – aga seda ei tulnud, kõned ja väljakutsumised muudkui jätkusid. Küsisin: kas sa kirja pole saanud? Peeter väitis, et mitte. Poole aasta pärast avastasin end juba tema juures elamas…

Aasta hiljem, kui ma ootasin Oliviat, leidsin selle ümbriku ühel hommikul postkastist! Tegime selle koos lahti… Ja Peeter ütles naerdes, et sina oled minu p r o g r a m m ja see kiri, kui oleks ka varem saabunud, poleks midagi muutnud!”

Kerttu Soans ja Peeter Tammisto 2010

Helgale meeldib arvamust avaldada ja endale kindlaks jäämine sai otsustavaks ka siis, kui 23aastane Enn Nõu ta eesti õhtugümnaasiumi sügispeol poolkogemata tantsima võttis. Kogemata sellepärast, et tegelikult kummardas Enn hoopis ühe teise tüdruku ees, aga selleks ajaks, kui ta oma sügavast kummardusest jälle püsti tõusis, oli soovitud neiu kadunud ja Enn vaatas otse Helga ümmargustesse ehmunud silmadesse.

“Mis tal üle jäi! Tegi head nägu ja üsna kohe sattusime suurde vaidlusesse Ungari revolutsiooni teemadel,” naerab Helga. “Koguni nii suurde, et tantsisime õhtu lõpuni ja mõne aja möödudes olime juba abielus.”

Helga ja Henn Nõu 2008

“Imbil piisas sissesaamiseks ainult erialaeksami viiest ja kui tal see käes oli, siis sugulased kinkisid talle tordi. Mina elasin tol ajal konservatooriumi ühiselamus ja mängisin Eesti Raadio sümfooniaorkestris trompetit, aga eluviis oli ikka üliõpilase oma. Nii see Imbi oma tordiga meie tuppa sattus. Ja kui ta jõudis kolmandale kursusele, siis me juba abiellusime.”