Читать книгу Mõmmi jõuluaabits - Heljo Mänd - Страница 4

Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai istuvad üks ühel ja teine teisel kännul ning mõtlevad. Nad ei pane tähelegi, et sajab kerget lund. Nad ei pane tähelegi, et ümberringi on varatalvine mets. Ja ka seda ei pane nad tähele, et mõned puud on rohkem lumised ja mõned vähem. Ei märka, et maa on valge, sest tuul pole jõudnud veel üle käia ega lund ära pühkida. Nad istuvad kännul ja mõtlevad.

Mõmmi-Mai tahaks juba Mõmmi-Mariga rääkida, kuid ei saa. Mõmmi-Mari hoiab mõlemad käpad kõrvadel ja tahab ainult oma mõtetega rääkida. Ta tahab mõttele otsa vaadata, kuid mõte mängib temaga peitust. Ei näita ennast, kus ta on, vaid käsib end üles otsida. Ja Mõmmi-Mari otsib. Otsib nii agaralt, et ei pane tähele Leelo Leevikest, kes on hakanud jõululaulu õppima. Leelo Leevike laulab:

„Muruga jõulud on

mustad jõulud,

mustadel jõuludel

valged laulud.

Valgetel lauludel

valguse hääl,

must teda tahtmatult

kuulama jääb.

Must teda tahtmatult

kuulama jääb.

Kasvab, kasvab

valguse hääl.

Äkki kahaneb

musta võim,

õhus lööb õide

lumeõis.

Lumelilli on

taevas ja maas,

üleni lumes

on laas ja aas.”

„Mari, kas sa mõtled jõuludele?” küsib Mõmmi-Mai.

„Jaa,” noogutab Mõmmi-Mari.

„Kas sa mõtled välja üllatust?” küsib Mõmmi-Mai.

„Jaa,” noogutab Mõmmi-Mari jälle.

Kuigi Mõmmi-Mari mõtleb jõuluüllatusele, julgeb Mõmmi-Mai teda natuke segada. Mitte natuke, vaid kohe päris palju.

„Mina juba mõtlesin jõuluüllatuse välja,” seletab ta. „Möödunud aastal tegime jõulukalendri Karumemmele. Teeme tänavu Karuemale.”

Ent Mõmmi-Mari vaikib.

„Ja Karuisale teeme ka sellise, nagu tegime Karutaadile,” seletab Mõmmi-Mai, kuid Mõmmi-Mari vaikib endiselt. Ta ei taha kuulda õe juttu ega ka Leelo Leevikest, kes on vahepeal hakanud uut jõululaulu õppima.

„Jõulud pestud. Jõulud pestud.

Jõuluvihm on kaua kestnud.

Talv on vihma meelevallas,

ei saa tulla taevast alla.

Jõuluvihma sajab, sajab,

talvel toetajat on vaja.

Kulla talv, sa ole kange,

jõuluvihm mata lumehange.”

„Kuule, Leelo Leevike kutsub meid appi talve toetama!” hüüab Mõmmi-Mai. „Kas lähme?”

Mõmmi-Mari vaikib.

„Ei tea, kas Leelo Leevike tahab, et me aitaksime tal talve toetuseks laulda, või tahab ta, et hakkaksime toetusallkirju koguma?” küsib Mõmmi-Mai Mõmmi-Marilt, kuid Mõmmi-Mari vaikib.

Mõmmi-Mai saab pahaseks.

„Sa oled nagu puutükk,” pahandab ta. „Räägi sinuga nagu seinaga. Kas sa ostsid kalli raha eest sõnu, et ei täi neid mulle mitte ühtki anda?”

Mõmmi-Mari vaikib edasi, talle nagu ei lähekski õe pahameel korda.

„Vaata, kui lähen üksinda Leelo Leevikesele appi ja hakkan ilma sinuta Karuemale ja Karuisale jõulukalendrit tegema. Ja siis sa jääd kiitusest ja tegemisrõõmust ilma ja keegi ei vaata su poolegi, mossita nii palju kui tahad!” tõstab Mõmmi-Mai häält, et õde teda kuulaks, aga kuulajaks on hoopis Leelo Leevike.

Äkki lähevad ta suus laulusõnad sassi ja laul katkeb. Leelo Leevike alustab küll uuesti, kuid takerdub jälle ja katkestab siis sootuks. Ta ei saa uut laulu õppida, kui Mõmmi-Mai Mõmmi-Mariga pragab. Või kui ta laulaks valjemini? Laulaks Mõmmi-Mai häälest üle? Laulaks nii, et karutüdrukud jääksid teda kuulama – ja Leelo Leevike proovib.

„Metsal on lumine nägu,

maas pole seenekulda,

mätta pealt jõhvikaid korjama

enam ei tulda.

Kohal on talvelinnud,

tee neile metsa on vaba.

Lendavad leevikesed,

lendavad siidisabad.

Lendavad urvalinnud,

lendavad jõulutee lahti.

Lumepilvedest langeb

lumetätraid ja -tähti.”

„Oi, kui ilusad sõnad on Leelo Leevikese laulul!” hüüab Mõmmi-Mai. „Ta nagu laulaks meie jõulutee lahti. Nüüd võime küll hakata Karuemale ja Karuisale jõulukalendrit tegema!”

„Jah, Leelo Leevikese laul on ilus, aga minu süda laulab ilusamini,” ütleb Mõmmi-Mari.

„Sinu süda?” imestab Mõmmi-Mai. „Mis ajast on su süda laulma hakanud?”

„Pole siin midagi imestada,” vastab Mõmmi-Mari. „Minu süda laulaks sulle samuti, kui sa viitsiksid panna oma kõrva mu südame vastu ja kuulata tema laulu.”

Mõmmi-Mai vaatab kahtlevalt Mõmmi-Mari otsa, aga paneb siis oma kõrva Mõmmi-Mari südame kohale.

„Kas sa kuuled, mida ta laulab?” küsib Mõmmi-Mari.

„Ei mina kuule midagi,” vastab Mõmmi-Mai. „Sinu süda teeb ainult tuk-tuk-tuk.”

„Kuula veel! Kuula tähelepanelikult!” käsib Mõmmi-Mari.

Mõmmi-Mai paneb uuesti oma kõrva Mõmmi-Mari südame kohale ja kuulab.

„Kuidas on?” küsib Mõmmi-Mari.

„Ikka seesama tuk-tuk-tuk,” teatab Mõmmi-Mai.

„Imelik, et sinul on nii vilets kõrv. Mina kuulen juba kaugelt, kuidas sinu süda sulle laulab,” ütleb Mõmmi-Mari.

„Mis sa ütlesid? Minu süda laulab mulle?” hüüab Mõmmi-Mai. „Ja mina ise ei tea sellest midagi?”

„Laulab jah,” kinnitab Mõmmi-Mari. „Ja meie südametel on üks ja sama laul. Meie südamed laulavad, et me peame tegema niisugust üllatust, mida me varem pole teinud. Ja mida ei oska meilt keegi oodata. Meie ise kah ei oska.”

Mõmmi-Mai ohkab.

„Nojah, jõulukalender on meil juba kaks korda tehtud,” meenutab ta. „Ja Leelo Leevike tegi oma jõulukalendri, kinkides kõikidele jõululaule. Ja siis tegi veel Rebase-Riho oma patukalendri. Oeh, neid jõulukalendreid on tõesti liiga palju, nagu jõulukuusel jõuluküünlaid.”

Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai hakkavad leidma jälle ühist keelt. Nad on ju kaks karuõde, nagu sukk ja saabas, kes kohe peavad kõiki asju koos ette võtma. Ja praegu hakkavad nad leidma just seda, mida tahtsid juba tund aega tagasi leida. Sellepärast ei ole neil silmi Rebase-Riho jaoks, kes on peitnud ennast puude taha ja hoiab käppadega sabast kinni, et see ei välguks. Ent äkki lasevad käpad saba vabaks ja üks käpp kargab tal kõrva taha, et venitada see laiemaks. Laia kõrvaga kuuleb paremini, mida karutüdrukud räägivad.