Читать книгу Klassikokkutulek Kassaris - Helju Pets - Страница 5

Ines ootas pensioniaega. Pool aastakest tuli veel vastu pidada. Ta oli tüdinenud olemast raamatute keskel. Tööl raamatud, kodus raamatud. Pärast ülikooli proovis ta paar aastat ajakirjanikuleiba, aga suuremat läbilööki ei saavutanud.

Mõnda aega oli ta töötanud keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana, kuid ka see amet ei sobinud talle. Inesel tekkisid koolis probleemid distsipliini hoidmisega. Irooniline muie ja tark jutt ei hoidnud õpilasi sugugi vaos, ja hüüdnimi Koidula ajas teda raevu. Leiba teenida linnaraamatukogus bibliograafina ja hiljem vanemteadurina oli siiski rahulikum.

Ines oli üksik. Oli üksi oma ühetoalises mugavustega korteris keset raamatuid. Ta elus polnud olnud ühtegi meest, silmarõõme küll, kes aga tema vastu huvi ei tundnud. Ines oli alati arvanud, et ilul pole naise elus mingit tähtsust, vaid hoopis hingel. Naist pidi kaunistama ilus hing. Kahjuks polnud aga mitte ükski mees märganud Inese ilusat hinge. Ines süüdistas selles oma tööd. Tavaliselt on ju raamatukogutöötajad naised, kust siit neid mehi võtta. Inesel polnud ka sõbrannasid, olid vaid raamatud. Üksi kuskile baari minna ta ei söandanud, see tundus kuidagi sobimatu, koguni vulgaarsena.

Teatris käis üksinda, kinos samuti. Ta oli haritud ja omamoodi iluski oma suurepäraste pruunide, paksude ja pikkade juustega. Kehavormidelt oli ta lapsest saati ümaruke, aga kõrge rinnaga, mis ei oleks pidanud meestele märkamatuks jääma. Tal oli raha, mida kogus ja hoidis. Paaril korral oli ta kavatsenud küll Egiptuse-reisi ette võtta, kuid siis ründasid teda kahtlused ja hirm kauge võõra maa ees. Tegelikult oli asi meestes. Just nendes tumedat verd meestes, kes võisid teda seal püramiidide maal ära kasutada.

Ines meenutas kooliaega. Midagi ilusat ei meenunud. Algklassides koges ta tõrjutust. Millest see tingitud oli, Ines ei teadnud. Hurme, kellega ta kaheksa aastat ühes pingis istus, oli alati väga sõbralik. Ka siis ei teinud Hurme teist nägugi, kui Ines oli öelnud: „Sina oled kõige daamim meie klassis, täielik poosetaja.”

Ines oli alati otsinud tugevamatelt toetust. Kõige rohkem just Hennalt. Esimeses ja teises klassis tassis ta Hennale komme poolehoiu võitmiseks. Sellest aga polnud suuremat kasu. Henna sõi kommid ära ja küsis veel juurdegi. Hennale meeldisid kuulujutud. Ines hakkas lahtiste kõrvadega koolis ringi liikuma ja kandis kõik kuuldu Hennale ette. Et lugusid huvitavamaks teha, pani ise juurde, mis pähe tuli. Mõnda aega saavutas ta Henna poolehoiu, aga siis puhkes torm. Ta oli liiga palju lugusid klassikaaslaste kohta kokku luuletanud ja Ineselt hakati üheskoos aru pärima. Klassi tüdrukud pidasid mitu nädalat sõnasõda ja klaarisid arveid ning Ines sai hüüdnimeks Riiuveski.

Ines sulgus endasse. Ta oli jälle üksi. Ainuke relv oli hästi õppida ja kanda rästikukeelt suus.

Kuuendas klassis märkas Ines, et poistele olid tekkinud tüdrukute hulgast sümpaatiad. Esialgu ärritas see teda. Ta pani tähele, et igaühe jaoks oli klassis keegi, ainult tema, Hurme ja Silver olid veel ilma. Inesele meeldis Silver. Silver oli vaikne, tagasihoidlik, polnud lõõpija ja oli vist ainus poiss, kes polnud Inesele kehvasti öelnud. Ines unistas, et võiks Silveriga koos koolist koju minna või isegi kinno.

Ühes koolitunnis pani Ines tähele, et esimeses pingis istuv Silver kõõritas kahtlaselt tihti üle õla nende, see tähendab tema ja Hurme pingi poole. Esialgu lõi Inese süda rõõmsalt põksuma, kuid peagi tabas ta, et Silver piilub Hurmet.

Hurme küll Silverist välja ei teinud ja pööras pea alati kõrvale, kui poiss silma tegi, kuid Ines soovis Silverile siiski kätte maksta tähelepanuta jätmise eest. Aga kuidas?

Korraga tärkas tal hea mõte, millesse kaasas ka Henna ja Jete. Hurme sünnipäev oli teise veerandi alguses, novembris. Tavaliselt osteti ühiselt lilled ja kirjutati klassitahvlile: „Palju õnne sünnipäevaks!”

Inesel tuli idee kuulutada sünnipäev Hurme ja Silveri pulmapäevaks. Huvitav oli see, et kogu klass läks Inese plaaniga hoogsalt kaasa, ainult Ivari oli maininud, kas on ikka mõtet sellist pulli korraldada.

„Muidugi on!” oli Henna hõisanud. „Sina võid neile isameheks hakata.”

Ines mäletas, kuidas ta Hurmet hommikul garderoobis kinni pidas ja poisid Silverit klassi ei lubanud. Selle aja sees pidi Henna kirjutama tahvlile: „Palju õnne pulmadeks!” ja Jete pidi koolilaua sahtlisse panema mähkimist ootava nuku.

Kõik oli läinud sinnamaani libedalt ja põnevalt, kuni Ines Hurme klassi saatis ja poisid Silveri peaaegu Hurmele otsa lükkasid. Aga siis... Ines mäletas, kuidas Hurme silmad lugesid mitte millestki aru saamata õnnitlust klassitahvlilt, kuidas Jete tiris Hurme koolipingi juurde ja käskis sahtlist kingituse välja võtta. Hurme oli avanud sahtli, oli jõllitanud paljast nukku ja mähkmeid. Ta oli ka öelnud midagi, aga Ines ei kuulnud, sest kõik karjusid : „Kibe! Kibe! Elagu noorpaar!” Nii ei kuulnud mitte keegi ka koolikella ega pannud tähele klassijuhataja ilmumist klassi. Poisid olid tõuganud Silveri Hurme kõrvale ja Ines taipas, et Silver oli nõus pruuti suudlema, ühesõnaga võllanalja kaasa tegema. Aga Hurme ei olnud. Ta viskas nuku Jetele vastu vahtimist ja lilled, mis Ivari oli Hurmele heade soovidega ulatanud, Inesele näkku ning jooksis nuttes klassist välja.

Õpetaja Liiva oli käskinud Inesel Hurme tagasi tuua, aga solvatud pinginaaber oli jõudnud juba koolist plehku panna. Õpetaja oli siis vene keele tunni asemel läbi viinud klassijuhatajatunni. Ines ei mäletanud, mida ja millest Liiva kõneles, aga kogu klass oli istunud hiirvaikselt, silmad häbi täis.

Ines ei teadnud, miks ta siiski oli otsustanud Hiiumaale klassikokkutulekule minna. Kas sellepärast, et Silver oli just temaga esmalt ühendust võtnud ja palunud teisigi üles otsida ning kutsuda. Jah, Inesega võisid kõik, kes vaid tahtsid, ühendust saada. Tema andmed olid linnaraamatukogu koduleheküljel. Viimasel ajal oli ta Sirbis avaldanud paar artiklit kaasaja eesti kirjanduse kohta ja emakeelepäeval üles astunud ETV „Terevisioonis”. Enda arvates oli ta tuntud ja isegi kuulus, mis sellest, et vaid kitsas ringkonnas. Aga ta lootis, et „Terevisiooni” vaatas tuhandeid inimesi, kes said lõpuks teada Ines Pärnast kui kogenud ja lugupeetud bibliograafist, endisest eesti keele ja kirjanduse õpetajast ning ajakirjanikust. Ta lootis, et teda jälgisid ammuli sui ka endised klassikaaslased ja et tema esinemisest televisioonis tuleb kindlasti juttu ka Silveri juures.

Mida selga panna, millist muljet jätta, kuidas üldse käituda – need küsimused tegid Inesele muret. Ikkagi nelikümmend kolm aastat möödas. Kokku saavad ju võõraks jäänud inimesed, igaühel omad harjumused, kirevad elud seljataga, vanadus ja haigusedki kukil. Inest vaevasid liigesevalud ja ta ootas seda päeva, kui ei pea enam tööle minema, vaid saab rahulikult pühendada end romaani kirjutamisele, mida ta kolm aastat tagasi alustas. Romaan pealkirjaga „Saatmata kirjad” pidi tulema temast endast, mitte küll autobiograafiline, aga ikkagi tema üksildasest elust, otsimistest, unistustest.

Ines armastas pikki, pahkluudeni ulatuvaid seelikuid ja lotakaid jakke. Meelisvärv oli must. Mantlid olid peaaegu maani, samuti ka sallid, mida võis mitu korda ümber kaela keerata, saapad madala kontsaga. Ines ei olnud iialgi end meikinud, alles neljakümneselt alustas kuivaks tõmbunud näonaha kreemitamist ja kortsude silumist. Prille kandis ta sobivuse pärast. Prillid olid stiilsed ja muutsid näoilme rangeks, nagu huultel püsivast iroonilisest muigest veel vähe oleks olnud. Ainuke asi, millega Ines ei koonerdanud, olid kallid lõhnad. Tema meelislõhn oli Elisabeth Arden. Reisiks asju kokku pakkides pani Ines kotti kõigepealt Elisabeth Ardeni pudelikese. Klassikokkutulekuks oli ta ostnud endale valge linasest riidest pika seeliku, samast materjalist valge jaki ja kollase trikoopluusi. Peegli ees ringi keerutades tabas Ines, et valge värv lõi ta särama ja oli palju efektsem kui must. Ines avastas, et tal on kergelt kollakas nahavärv, mille valge eriliselt esile toob. Tal oli kahju, et polnud varem heledaid riideid kandnud. Ines tuhnis riidekapi riiuleis. Midagi muud peab veel kaasa võtma, suveõhtud võivad ju Hiiumaal jahedad olla, ikka saareke meres. Ines leidiski tumelilla kleidi, mida kõlbas igal aastaajal kanda, siis veel musta värvi karvase kampsuni. Pükse Ines ei sallinud. Talle tundus, et pikad püksid muudavad ta tüsedusele kalduva keha lühikeseks jupiks. Kaks paari madala kontsaga kingi rändas samuti reisikotti. Valged rihmikud, mis ta eile pärast hoolikat valimist ära oli ostnud, paneb ta homme hommikul jalga. Inesel oli ka hea meel valge ja mahuka pika rihmaga suvekoti üle, mis eelmisel suvel kasutust ei leidnud.

Mida veel? Ines takseeris end peeglist. Ta oli oma välimusega rahul.

Kuigi Silver oli soovitanud ainult hea tuju kaasa võtta, oli Ines siiski Kalevipoja šokolaadi ja pudeli konjakit ostnud.

Ta lasi vannivee jooksma.

Vannis, vahu sees lesides tuli Inesele meelde Rahel. Ta oli Silverile lubanud ka Raheli üles otsida ja kokkutulekust teatada. Ta oligi seda teinud. Osaliselt. Uurinud välja, et Rahel töötab Viimsi lasteaias, saatis ta lasteaeda Raheli nimele meili teel teate klassikokkutulekust. Ines Raheli perekonnanime ei teadnud, oli ju klassiõde kuulu järgi teist korda abielus. Ines oleks võinud lasteaeda ka helistada, kuid ei tahtnud. Rahel oli tulnud nende klassi alles üheksandas ja Ines ei soovinud seoses Raheliga midagi meenutada. Raheli tulekuga oli ta kaotanud pinginaabri Hurme ja istunud üksinda viimases pingis kooli lõpuni.

Ines ohkas. Nühkis vannilinaga naha punaseks, ja tundis äkki kummalist tõrget klassikokkutulekule mineku vastu. Niipalju aastaid on möödas, inimesed on muutunud ja kas ta ongi üldse oodatud. Võib-olla Silver kutsus teda niisama, lihtsalt viisakusest.