Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse. Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud. Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus. Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus. Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan
Оглавление
Helmi Vela. Minu Albaania. Paradiis ja põrgu.
SISSEJUHATUS
TERE TULEMAST! – VÕI SIISKI MITTE?
UUS KODU, UUTMOODI ABIKAASA
AJAS TAGASI: KOHTUMINE ARMIRIGA
HULLUMEELNE LIIKLUS
PÄEVA PÕHISÜNDMUS – POESKÄIK
NUTT PUHTA KRAANIKAUSI NIMEL
PESUMASIN JA ABIELUETTEPANEK
SKORPION JA MINEVIKU VARJUD
KATKINE MEES
TÕELINE ALBAANLANE
MINUST SAAB PROUA VELA
TERVITUS ÜLE KOMMIVAAGNA
NAINE – MEHE TUNDETU ORI
USK, LOOTUS JA ARMASTUS
LEHM RANNAS
POOL PANGE KARTULEID
VAESED LOOMAD
KIRI EMALE
MÜRK JA LILL
KODU, GARAAž JA KLAASIKODA
JÕULUD, MIDA POLE
VANA-AASTAÕHTU PÜSSIPAUGUD
SUURSUGUNE SAAK
MEELEHEITEL NAINE JA KANAVARAS
LAPSERÖÖV
KUTSE PULMA
PUHVIS KLEIT JA RULLISOENG
TÕEHETK TIRANAS
ELU JA SURMA VAHEPEAL
RAHAJUMAL HAIGLAS
RELVAKAPP
PÄEV ENNE HOMSET
EPILOOG
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Kes meist ei armastaks kaugeid maid, reisimist ja eksootilisi uusi tutvusi! Kultuuridevahelise erinevuse või katsumuste peale võõras riigis mõtlevad välismaalasesse armudes vähesed. Idee elust mujal tundub nii lummavana, et inimene on valmis pea ees vette hüppama ükskõik kus kohas.
Aidates Helmil tema elu kirja panna, mõistsin ma üsna kiirelt, et „Minu Albaania” ei ole tavapärane rõõmsameelne reisiraamat või kaasategemissoovi äratav maailma- ja eneseavastamislugu. Helmi räägib oma keerulisest abielust ja kogemustest Albaanias nii avameelselt, et paratamatult tekib kõige võõrapärase ees hoopis hirm.
.....
Eestlastel on kombeks näha sugulasi ainult paari aasta tagant suguvõsa kokkutulekul, mõne lähedase juubelil või matustel. Albaanlased käivad aga sugulastega läbi enam-vähem kogu aeg ning nende elukvaliteet peitub just sugulussidemetes. Albaanlase jõukustki saab mõõta nii tema enda rahas kui ka selles, kui edukas on kellegi onu, tädi või vennapoeg.
Kõik see tuleb mulle tulvana meelde, kui Ema Teresa lennujaamas tervitab meid Armiri vend Gezim koos oma kauni kaasa Lule ja kahe väikese pojaga. Gezimi käed avanevad Armiri märgates südamlikuks embuseks ning kahe venna kohtumine on ülevoolavalt emotsionaalne. Armiri silmadesse tekivad korraks isegi pisarad, kui ta venda tervituseks mõlemale põsele suudleb. Püüan Gezimi abikaasat Lulet sama armastusväärselt tervitada, aga see ei tule mul nii hästi välja. Esiteks on Lule mulle ju võõras, teiseks on minus kui eestlases seda sõnulseletamatut põhjamaist kramplikkust: lõunamaalased väljendavad oma emotsioone hulga loomulikumalt. Seepärast naeratan esmaste kallistuste järel pisut ebalevalt ning kuna pikalt silma vaadata on ebamugav, libistan pilgu Lule riietele. Olin enne sõitu internetist lugenud, et tegu on islamimaaga, kuid Armir selgitas, et naiste riietusele ei kehti Albaanias mingeid islaminorme. Nii ongi: Lule ei kanna musta hõlsti, pearätti ega nägu varjavat loori, vaid täiesti tavalist euroopalikku suvekleiti.
