Читать книгу Minu Jõhvi - Hendrik Pillmann - Страница 2

Hendrik Pillmann
Minu Jõhvi

Autoriõigus: Hendrik Pillmann ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Loone Ots

Keeletoimetaja ja korrektor: Karet Eesmäe

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Karikatuurid: Hendrik Pillmann

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-85-1 (trükis)

ISBN 978-9916-605-86-8 (epub)

ISBN 978-9916-605-87-5 (epub)

www.petroneprint.ee

HAKATUSEKS

Minu kui tartlase ettekujutus Ida-Virumaast oli tekkinud Eesti jäähoki põhjal, mida hoiavad au sees Kirde-Eesti suurimate linnade, Narva ja Kohtla-Järve elanikud. Selle jäise mängu harrastajaid võib leida ka teistest linnadest, kuid idavirukaid nad naljalt üle ei trumpa. Üks hokikultuuri ülistajaist oli minu hokitreener Tartus, kes ise oli Ida-Virumaale paikseks jäänud juba 1970. aastatel, kuid kelle juured ulatusid hoopiski Petserimaale. Seda, kust ta pärit on, mainis ta ikka ja jälle eesti-vene segakeeles. „Tak. Petšorõ nii krassivaja ja seal hea mängi – puk-puk, litter liigu! Šaibu!“ Noogutasin ja naeratasin. Mitte midagi ei saanud aru.

Treeningutel oli keel see, mis mind vahel pidurdas, sest vene keelest ei saanud ma mitte sõnagi aru. „Ma ei taha sinna täiskasvanute trenni minna, sest ma ei saa mitte essugi aru,“ ütlesin emale. Veelgi enam, iga kord, kui jõudsin Ida-Virumaa tiheasustuse aladele, nagu Jõhvi, Narva või Kohtla-Järve, tõusis pulss ja ma muutusin ärevaks. Põhjus oli see, et esimest korda elus tundsin keelebarjääri.

13-aastaselt arvasin, et see kõik rullub mu silme all taas lahti. Tartu liuväljal korraldati hokiturniir Tartu Cup, kuhu mind napist vanusest hoolimata paluti lauakohtunikuks. Olin selle üle uhke, sest lauas istumise eest sain 100 krooni (6,39 €) puhtalt kätte. Just! Kuulus Koidula¹ isiklikult maandus minu rahakotti. Tol ajal sai põhikooliõpilane selle eest endale sisuliselt kõike lubada. „Kõige“ all tasub meelde tuletada, et selles vanuses võivad soovid olla üsnagi piiratud.

Uhkus uhkuseks, aga kõik väljakul uiselnud hokimängijad ja laua taga istunud kohtunikud, kes minuga suhtlema pidid, olid venelased. Suured madala häälega venelased, kes eesti keelt ei osanud, kuid kelle pilk ütles tihti rohkemgi kui sõnad. Turniiri mängud venisid keelebarjääri pärast keskmiselt viis minutit pikemaks, meeskonnad ei olnud minuga rahul ja hiljem palka välja makstes näitas nördimust ka treener. Ta lihtsalt ei rääkinud minuga. Vaatas mulle päris kurjalt silma ja rohkem mind lauakohtunikuks ei kutsunud. Olin kedagi alt vedanud ja esimest korda elus suuremalt läbi kukkunud. Vähemasti toona arvasin nii. Mul tekkis hirm venelastega suhtlemise ees ja hokiringkonnas proovisin nüüd neist iga hinna eest suure kaarega mööda käia.

Hirm ei kadunud ära ei võistlustel ega jäähalle külastades. Sattunud Eesti hokimekadesse, olin ma tihti nagu labidaga pähe saanud. Seal oli tohutu rahvamass, vene keel, agressiivsus, ja kui kodustele kaotus osaks sai, siis ka rusikad, mis teel jäähallist välja vastu seina vihast pehmeks taoti. Kui te ei usu, astuge sisse Kohtla-Järve jäähalli ning leiate kohe koha, kus sein on oma vitsad saanud.

Ilmselgelt ei ole see kena vaatepilt. Hoolimata sellest, et ka ise seda karmi mänguala harrastasin, ei saanud ma kordagi aru temperamendist, mis hokifännidega kaasas käis. Või veel! Kas te olete kokku puutunud vene keele roppuste rikkaliku varamuga? Ka eesti kõigi roppuste leksikon oleks vene keele õuduste kogumiku kõrval poisike.

Tagasi minevikku. Olin sportlik, ent ontlik, ja kõik viis selleni, et ma ei tahtnud enam kunagi Ida-Virumaale tagasi minna. Hea meelega oleksin soovinud ka vene keelest kaugele eemale hoida. See tundus täiesti teine maailm, kuhu tavaline eestlane lihtsalt ei sobitunud. Ida-Virumaa, vene keel ja meel jätsid lapsepõlves kogetu tõttu halva mulje. Agressiivse, mis minu olemusega kokku ei klappinud.

Veel vähem oleksin osanud ette kujutada, et minust saab õpetaja. Ametilt see, keda ise olin terve põhikooli- ja gümnaasiumiaja tohutult kirunud. Ma ei ole ülipikk, aga võrdlemisi siiski. Kõik minu mõõtu inimesed koondusid klassiruumi tagapinkidesse. Õpetajad ei ajanud meid sinna niisama või põhjusel, et me jutustasime ja segasime tundi. Olime nii pikad, et jäime kasvu tõttu väiksematele lihtsalt ette. Siiani arvan, et nende tagumiste pinkidega lihtsalt on juba nii, et kui kord sinna satud, siis su peale ka mingi needus laskub. Tahad või ei taha, tunni ja õpetaja jutu ajal tuleb jutt ka sinu suust – täitsa iseenesest. Praegu mõistan väga hästi hariduse tähtsust, kuid põhikoolis ja gümnaasiumis oli sada teist asja, millele seal taga keskenduda.

Näiteks sündis äriplaan, kuidas Saksamaalt autosid odavalt Eestisse tuua ja siis neid kallima hinnaga maha müüa, kuigi ise jõudsin juhilubade tegemiseni alles aastaid hiljem. Loomulikult ei viinud me ühtki äriplaani täide. Nende asemel said teoks hoopis pidutsemisplaanid, kuhu ka mind vahepeal kaasati. Ma ei olnud klassi kõige populaarsem poiss, kõigist pidudest mind osa võtma ei kutsutud. Ega ma seda soovinudki, kuid kui mingil hetkel see juhtus, siis võisin olla tunnistajaks sellele, kuidas pidu lõppes nii mõnelegi suurema peavaluga järgmise päeva hommikul.

Õpetajad ei soovinud meie plaanidest aga midagi kuulda, sest piiblina käsitatav riiklik õppekava oli loodud sajaprotsendiliseks täitmiseks. Kujutage ette, et klassi ees on pingsalt õppekava järgiv õpetaja, aga õpilased ihkavad lugeda koomikseid ja mängida sõpradega nuputelefonidel rekordite peale kettaheidet. Just seda viimast me tegimegi ja autoriteedi kehastajale klassi ees see ülearu ei meeldinud. Tekkisid vastasseisud. Iga päev oli koolis rohkem lahinguid kui teise maailmasõja ajal Sinimägedes. Ma ei õppinud halvasti, hoopis vastupidi, kuid kõige selle juures olin kuidagi nõutud ja kujunenud stereotüüpidest kõrvale kaldumas. Hea õpitulemus kerkis peaaegu alati vana rasva, või nagu mulle tundus, intelligentsuse pealt. Tegin võimalikult palju tööd koolis ja unistasin sedavõrd rohkem väljaspool kooli. See jättis mulle võimaluse mõelda asjadest, mis võiksid maailma paremaks muuta.

Selleks, et muuta maailma, võtsin ma kõigest 12-aastasena ühendust Virgin Groupi² omaniku Sir Richard Bransoniga, et müüa talle maha idee tegelasest nimega Eco Hainz, kellest pidi saama loodussõbralike projektide maskott ja kes pidi mulle võimaldama tammeparketiga metsamaja mägedes (just sellest ma väiksena unistasin). Ilmselt oli Sir Branson minu äriplaanist sedavõrd vaimustuses, et ta ahmib siiani õhku ega suuda idee briljantsust uskuda, sest ta ei ole suutnud seniajani minuga ühendust võtta. Aega on, Richard!

Selleks, et maailma muuta, ma ju siia ilma sündisingi. Eco Hainz ootab küll siiani vastust, kuid oodates olen vaadanud ja hinnanud oma tulevikuväljavaateid mitmes teises suunas. Diplomaatia tundus mulle vahetult peale gümnaasiumi lõppu kõige südamelähedasem, sest valitud karjäär võimaldas minusugusel edeval inimesel esineda, mängida teiste diplomaatidega oskuslikult sõnakabet ning tutvustada Eesti vabariiki ja meie rikkalikku kultuuri, mille üle ma tohutut uhkust tunnen. Seetõttu näis mulle sobivat just Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete õppekava ja just sellest kuulsast paigast sai minu alma mater.

Aastad möödusid, unistamise aeg oli ümber. Olin saanud täiskasvanuks ja täiskasvanud unistamisega teadupärast ei tegele. Nemad teevad hoopis tõsist ja tähtsat tööd. Veebruar 2017 oli ülikoolis minu jaoks kõige raskem, sest sel korral olin eksamid kavandanud väga lühikese aja peale. Ülikooli esimest astet läbisin lõpuks neli aastat, sest tahtsin rohkem asju õppida, kuid üht ma lõplikult selgeks ei saanudki: kuidas planeerida oma eksamid sedasi, et mu pea juba 23-aastaselt halliks ja ma ise lolliks ei läheks. Rahvusvaheliste suhete ja ajaloo õppeained olid minule lihtsad, jutustavad, kuid oli neid õppejõude, kes suutsid eksamil peaaegu alati välja võluda sellised küsimused, mida ma tõesti kartsin. Ma olin küll õppinud, aga oli tunne, et sellest teadmiste kontrollist kukun ma küll läbi. Mäletan, et eksami üks küsimusi oli seotud Taani hindamisraamatus mainitud Geviga ehk praeguse Jõhviga. Toona ei kujutanud ma ettegi, et Jõhvi võiks ligi üheksa kuu möödudes saada minu peatuspaigaks. Tol hetkel oli Jõhvi olemasolu fakt, mis mind ei kõnetanud. Ent mulle anti voli muuta maailma kandikul, sest sellest eksamist sain ma mingi ime läbi hea hindega tulema. Maailm oli valla, kuid samas ka lukus. Mida teha edasi, kui oled nüüd kraadi, terve bakalaureusekraadi võrra kangem?

Olin märganud oma tuttavate tegevust programmis „Noored kooli“. Kaks just ülikooli lõpetanud idealisti olid otsustanud hakata õpetajateks. Ühele neist vaatasin ülikooliajal alt üles. Tema valik pani mind mõtlema: miks just see, kasina palgaga amet?

Miski aga oli peas idanema pandud. Uurisin programmi kohta lisa ja saatsin avalduse. Tahtsin lihtsalt vaadata, kas mind võetakse vastu või mitte. Mul oli soov saada kiita ja avalduse esitasin ma eeskätt puhtast hasardist.

Sain kiita. Hea sõnaga kostitati mind lausa mitmeid päevi jutti. Avalduse esitaja suureks üllatuseks nähti temas midagi sellist, mis programmiga sobis. Sellest kõigest kasvas omakorda reaalne soov saada õpetajaks. Üle pika aja hakkasin järjest rohkem uskuma enda võimesse midagi suurt ära teha. Olen aus – ma oskan mõelda omakasule. Usun, et seda teeme jõudumööda kõik. Tunnustus, statistika järgi ka palk, võib ju õpetajal madal olla, kuid tollel ajal, 23-aastase noormehena, oli šanss saada CVsse selline võimas töökogemus – võta või jäta. Mina võtsin.

Curriculum vitae võib ju vajada võimast rida, et tulevikus saaks hooga prantsatada asutuste laudadele pikkade ja looklevate kogemuskirjeldustega dokumendi, kuid üks nüanss võttis siiski hetkeks hoogu maha. Üks ilus ja kerge nüanss nõudis pisut pikemat aega, et mõelda, sest see otsus oli mõjutamas kogu minu eelseisvat elu.

Neiukene särasilma,

neiu lahke, naerukas

pistis mulle õie rinda,

nõelaga ta kinnitas.

Karl Eduard Sööt„Nõel“

Leidsin armastuse, kellega nägin end koos elupäevade lõpuni. Sel ilusal ajal pidi mu pea töötama kui koorelahutaja. Pidin kõik võimalikud plaanid kohandama nii, et lahendus oleks kuidagi kasulik tema ja minu vastalanud ühisrännakule. Mõttetööd oli kõvasti. Tegelikult selle tulemusel jõudsingi Jõhvi. Lootsin vaid, et maandumine oleks sujuv ja heategu haridusvalla hüveks võimalikult suur.

Nii jooksid minu jaoks kokku kaks enneolematut asja. Diplomaatilise karjääri plaan ei näinud ette, et esimene lähetus toimub suunal Tartu-Jõhvi. Veel vähem oleksin osanud oodata, et töö asemel suursaatkondades maabun hoopis Ida-Virumaa renoveerimata kooli klassiruumis, mille aknad on hommikupäikese poole.

See raamat on eelkõige jutustus minu kahest aastast Ida-Virumaal Jõhvis. Võib ju mõelda, et päevaplaan oli lihtne: äratus, tööle, magama ja nii mitu päeva nädalas, mitu kuud aastas ja mitu aastat järjest. Vastupidi eespool kirjeldatud päevaplaanile pakkus Jõhvi mulle siiski midagi enamat – aega avastada iseennast huvitavate inimeste, juhtumiste ja tunnetamiste kaudu. Oli hetki, mis surusid mind põlvili või vastupidi – tõstsid taevakaarele hõljuma. Oli rõõmu, oli kurbust. Pajatan teile sellest natuke lähemalt.

Minu isiksus hakkas kasvama Ida-Virumaal 2017. aasta 29. augustil.