Читать книгу Tuli - Henri Barbusse - Страница 8

Avar kahvatu taevas täitub äikesemürinast: iga välgusähvatus toob ühtäkki nähtavale punaka helgiga langeva tulesamba hääbuvas öös ja suitsusamba algava päeva puhtes.

Seal kõrgel, väga kõrgel, väga kaugel tõuseb kaares kohutav linnuparv silmitsema maad; linde ei ole näha, kuid on kuulda nende võimsat ja katkendlikku hingamist.

Maa! Koidu aeglases trööstitus valguses hakkab paistma kõnd, määratu ja täis vett. On näha laukaid ja mürsulehtreid, millede veepinda puudutab varase hommiku terav tuul, pannes selle värisema. Viljatuil väljadel paistavad jäljed, mille on uuristanud väeosad ja öised voorid, muutes maa vöödiliseks. Ähmases valguses hiilgavad vooride jäljed nagu raudteerööpad. Siin-seal porihunnikuis vedeleb murtud teibaid, ristikujulisi purustatud harudega siile ja puhmastena segipaisatud okastraadipuntraid. Oma mudaste seljandikega ja porilompidega näib see väli mõõtmatu halli kangana, mis hõljub mere kohal ja on kohati vette vajunud. Vihma ei saja, kuid kõik on märg, nõretav, uhutud, üle ujutatud, ja kahvatu valguski näib nagu tilkuvat.

Paistab pikk kraavide võrk, kuhu kuhjuvad ööpimeduse jäänused. Need on kaevikud. Nende põhi on kaetud kleepuva savikihiga, millest tuleb jalgu iga sammu järel nätsudes lahti kiskuda. Varjendite ümber haiseb öisest kusest. Ka varjendite avaused lehkavad nagu suud, kui möödudes nende kohale kummarduda.

Näen varje neist horisontaalseist kaevudest välja ronivat ja määratute vormitute tompudena liikuvat nagu tatsavad ja urisevad karud. Need oleme meie.

Oleme sisse mähitud nagu polaarmaade elanikud. Villased riidetükid, vaibad ja kotiriie katavad meid üleni ja ümardavad veidralt. Mõned ringutavad ja haigutavad pärani sui. Võib näha porivermetega kaetud punetavaid või kaameid nägusid, kust tungivad esile uduste ning poolenisti kinni kleepunud silmade öölambid ja kus vohavad pügamata habemepuhmad või mustendavad ajamata karvatüükad.

Tak-tak-tak! Põmm! Püssipaugud, pommitamine. Kõikjal meie kohal ragiseb või müriseb pikkade valangutena või üksikute raksatustena. See sünge ja leegitsev äike ei vaibu kunagi, mitte kunagi. Oleme maetud igavese lahinguvälja rüppe. Rohkem kui viisteist kuud, tervelt viissada päeva, kestab siin maailma nurgas, kus me viibime, lakkamatu püssituli ja pommitamine hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Aga me kuuleme seda vaid siis, kui jääme kuulatama, niisamuti nagu me endistel aegadel, peaaegu muinasjutulises minevikus, ei kuulnud oma kodudes seinakella tiksumist.

Maa seest ilmub nukunägu tursunud laugude ja nii verevate põsenukkidega, nagu oleks sinna kleebitud punasest paberist ruudukesi; ta avab ühe silma, siis mõlemad; see on Paradis. Magades oli ta pea kinni katnud presendiga, mille voldid on jätnud ta paksudele põskedele triibulised jäljed.

Ta laseb oma väikestel silmadel ringi käia, näeb mind, viipab mulle ja ütleb:

„Üks öö on jällegi seljataga.”

„Jah, aga kui palju seesuguseid tuleb meil veel läbi teha?”

Ta tõstab taeva poole oma ümarad käsivarred. Vaevaliselt hiivab ta end varjenditrepist üles ja ongi minu kõrval. Ta komistab ühele maas poolpimedas istuvale ähmasele inimkogule, kes end raevukalt kratsib, ise kähisevalt oiates. Vaarudes jalgel nagu pingviin, koperdab Paradis eemale nii hästi-halvasti kui suudab ja kaob veeuputusaegsesse ümbrusse.

*

Vähehaaval eralduvad inimesed urgastiku pimedusest. Nurkades kujunevad tihedad varjukobarad, siis hakkavad need udused inimkuhilad end liigutama ja lagunevad koost. Nüüd võib neid juba üksikult ära tunda.

Seal on üks, kes ronib välja, vaip kottmütsina üle pea. Ta näib mingi metslasena või pigem metsinimese liikuva telgina, mis taarub paremale ja vasemale. Lähedusest on paksu kootud räti raamistuses näha joodkollast näolappi mustade laikudega, sisselöödud nina, punakaid vidus hiinlasesilmi ja väikesi vurrutuuste, karedaid ja niiskeid nagu hari.

„Näe, Volpatte! Kuidas läheb, Firmin?”

„Küllap ta läheb ja küllap ta tuleb,” ütleb Volpatte.

Tema kõne on raske ja venitatud, mida ta kähisev hääl veelgi rõhutab. Ta köhib.

„Nüüd olen küll päris tõsise paugu saanud. Öist rünnakut kuulsid? Küll pommitasid jäledalt. Tuli nagu rahet!”

Ta nuuskab ja pühib käisega oma lössis nina. Siis topib ta käe vihmamantli ja kuue alla, otsides oma ihu, ja sügab end.

„Tükki kolmkümmend kõrvetasin neid küünla peal,” uriseb ta. „Suures varjendis maa-aluse käigu kõrval, seal on neid kui merd. Nägin neid õlgedes jooksmas nagu praegu sind.”

„Aga kes siis ründasid, bošid või?”

„Bošid ja meie ka. See oli Vimy kandis. Vasturünnak. Kas sa’s midagi ei kuulnud?”

„Mitte kui midagi,” vastab minu eest paks Lamuse, härgmees. „Norskasin. Olin eile öötööl.”

„Aga mina kuulsin,” ütleb väike bretoonlane Biquet. „Magasin halvasti, või õigemini: ei maganud üldse. Mul on isiklik varjend. Näete, toosama reo seal.”

Ta osutab piklikule süvendile maapinnas, kus õhukesel sõnnikukihil on parajasti ruumi ühele inimesele.

„Ja pealegi ei kõlba see kuhugi,” jätkab ta, vangutades oma tahumata kivi taolist väikest pead, milles on midagi lõpetamatut. „Ma ei saanud sõbagi silmale, olin just tukastamas, aga siis tuli vahetuselt 129. ja ajas mind üles. Mind äratas mitte müra, vaid lehk. Jah! Kõik need poisid oma jalgadega minu sihverplaadi kohal! Nina ei pidanud vastu, ärkasin.”

Tunnen seda. Sageli olen ka ise kaevikus ärganud sellest raskest haisulainest, mida liikuv väeosa endaga kaasa veab.

„Kui see vähemalt täisidki tapaks,” ütleb Tirette.

„Vastupidi, see nuumab neid,” tähendab Lamuse, „mida rohkem sa poris püherdad, mida enam sa haised, seda priskemalt sa neid saad!”

„Oli õnn,” jätkab Biquet, „et nad mind oma haisuleiliga üles äratasid. Nagu ma sellele paksmaole praegu seletasin, avasin oma silmaklapid just õigel ajal, ja sain veel kinni rabada presenditükist, mis kattis mu auku ja mida üks neist reodest tahtis ära hiivata.”

„129-ndas on puha närakad koos.”

Meie jalge ees kaeviku põhjas märkasime mingisugust inimkogu, kes hommikuvalguses ei olnud hästi nähtav; ta oli sülle haaranud kogu oma riietekupatuse ja raputas end kükitades. See oli isa Blaire.

Ta väikesed silmad pilkusid üleni tolmukorraga kaetud näos. Hambutu suuava kohal moodustasid vurrud tiheda kollaka tuusti. Käed olid hirmuäratavalt räpased, nende seljad mustendasid, nagu oleksid nad karvadesse kasvanud; peopesi vooderdas hall koorik. Kogu ta mullast krobeline ja sammaldunud isik levitas vana kastruli lõhna.

Kuigi oli ametis oma ihu kratsimisega, vestles ta ometi suure Barque’iga, kes veidi eemale hoidudes ta kohale kummardus.

„Ega’s ma eraelus nii räpane olnud,” ütleb Blaire. „Muidugi. Eraelu peaks sind seakombel muutma!” vastab Barque.

„Sinu õnn!” trumpab Tirette omakorda üle. „Muidu teeksid sa oma eidele ainult pisikesi neegreid!”

Blaire vihastas. Ta kulmud tõmbusid kipra lauba all, kuhu oli kuhjunud mustust.

„Ära nori! Mis sa’s mõtled? Praegu on sõda. Kas sina, uba, arvad, et sõda sinu lonti ja kombeid ei muuda? Vahi ennast, sa ahvinägu, vahi, va kannikanahk. Küll peab inimene ikka peast soe olema, kui ta sihukest möga suust välja ajab nagu sina!”

Ta tõmbas käega üle räpase kihi, mis kattis tema nägu. Nagu pärast viimaste päevade sadusid selgus, ei olnud see tõepoolest ärapestav. Siis lisas ta juurde:

„Tjah, ja kui ma olengi säärane, nagu ma olen, siis sellepärast, et ma just sihuke tahan olla. Kõigepealt, mul pole hambaid. Joodimäärija ütles mulle juba ammu: „Sul pole ainustki kihva. Seda on vähe. Järgmisel puhkusel tule ometi kord ka estomaloogiavankri juurde.””

„Tomatoloogia kabinetti,” parandab Barque.

„Stomatoloogia,” õiendab Bertrand.

„Ja ma pole sinna läinud ainult sellepärast, et pole tahtnud. See ei maksa ju ainustki sou’d.”

„Miks sa siis ei taha?”

„Nasama, suured muudatused pole mulle kontimööda.”

„Sa oled kohe nagu päris köögimees,” ütleb Barque. „Peaksidki kokk olema.”

„Olen ka ise sellele mõelnud,” nõustub Blaire kohtlaselt.

Naerdi. Must mees solvub sellest. Ta tõuseb.

„Panete mul kõhu valutama,” sõnas ta põlastusega. „Lähen lehtlasse.”

Kui ta liiga must siluett kadunud on, korrutavad teised jälle kord seda tõde, et siin maa peal on kokad kõige räpasemad inimesed.

„Kui sa näed mõnda selli, kelle nahk ja kaltsud on nii tahmased ja räpased, et sa neid ainult tangidega julged puudutada, võid kindlasti öelda: „See on vist köögist.” Ja mida räpasem ta on, seda kindlamini kuulub ta kööki.”

„Igatahes, see on kindel ja tõsi,” lausub Marthereau.

„Pea, näe. Tirloir. Hei! Tirloir!”

Tirloir läheneb murelikult ning siin-seal ringi nuhkides; ta kloorkahvatu kõhn pea hüpleb ülearu paksu ning laia sinelikrae rõngas. Tal on terav lõug ja esileulatuvad ülemised hambad; mustusega sügavalt täidetud volt suu ümber näib mingi suukorvina. Oma tavalise kombe kohaselt on ta tulivihane ja sõimab nagu alati:

„Öösi virutati mu seljakott sisse!”

„129-nda vahetuse töö! Kus ta sul oli?”

Tirloir näitab varjendi sissekäigu kaitseseina löödud täägile:

„Seal ta rippus selle hambaorgi otsas, mille sinna sisse põrutasin.”

„Munajooja!” karjutakse kooris. „Otse möödakäivate sõdurite nina alla! Ega sa ogaraks ole läinud?”

„Sandisti on see ikkagi,” soiub Tirloir.

Siis äkki valdab teda raevuhoog. Ta nägu käkrub vihast, väikesed rusikad pigistuvad kokku nagu sõlmed nööris. Ta vibutab neid.

„Oot! Kui see raisk, kes seda tegi, mul peos oleks! Võid selle peale mürki võtta, et ma tal hambad kurku taoksin, laseksin ta soolikad välja, topiksin talle… Mul oli kotis täitsa puutumata camembert’i-karp. Lähen otsin veel.”

Tirloir põristab endale käega vastu kõhtu nagu kitarril mängides ja ta siluett, mis meenutab öökuube mähitud haiget, kaob väärikalt ja ühtaegu veidralt halli hommikuhämarusse. Tema kirumist on kuulda kuni ta kadumiseni.

„Ogar,” ütleb Pépin.

Teised irvitavad.

„Ta on totakas ja peast segane,” kuulutab Marthereau, kel on harjumus tugevdada oma mõtteavaldusi kahe sünonüümiga.

*

„Viska silmad siia,” ütleb Tulacque, kes on kohale jõudnud.

Tulacque on võrratu. Ta kannab sidrunkollast vihmakuube, mis on tehtud vahariidest magamiskotist. Selle keskele on ta teinud pea jaoks avause ja seesuguse soomuse peale oma õlarihmad ja vöö kinnitanud. Ta on suur ja kondine. Kõndides sirutab ta oma energilise kõõrdsilmalise näo ettepoole. Tal on midagi käes.

„Leidsin selle täna öösi maad sonkides sealt Uue Kaeviku juurest, kus vahetati pehkinud alusreste. Mulle hakkas see vigur kohe meeldima. On teine mingi kirves, vanaaegne mudel.”

Teravaks tahutud kivi koltunud luust varre otsas näib tõepoolest mingi „vanaaegse mudelina”. See on kahtlemata mõni eelajalooline tööriist.

„Istub päris käe järgi,” ütleb Tulacque oma leidu vibutades. „Jah, see pole rumalasti tehtud. On paremini tasakaalus kui nüüdsed kirved. Uhesõnaga – vahva värk. Noh, proovi… mis? Anna tagasi! Hoian ta endale. Küll näed, mis ma ta’ga veel ära teen.”

Ta vibutab oma ürgajastu kirvest ja näib ka ise ehtehilpudesse topitud ahvinimesena, kes varjab end maa sügavustes.

*

Üksteise järel kogunevad Bertrand’i ja teise jao mehed kaeviku käänakule. Sel kohal on kaevik laiem kui parempoolses osas, kus teineteisele vastu juhtudes tuleb möödapääsu võimaldamiseks end vastu kaevikuseina suruda ja selga mulla ning kõhtu seltsimehe kõhu vastu nühkida.

Meie kompanii asub vahetusüksusena teise liini kaevikuis. Siin ei ole vahiteenistust. Öösi kasutatakse meid mullatöödel eesliinil, aga kogu päeva kestel pole meil midagi teha. Üksteise ligi kiilutult ja külg külje kõrvale aheldatult ei jää meil üle muud, kui oodata õhtut, nii kuidas oskame.

Päevavalgus on lõpuks imbunud kõigisse neisse lõpmatuisse lõhanguisse, mis vagudena uuristavad seda maanurka, ja ulatub juba meie urgaste lävele. See on kurb Põhja-Prantsusmaa valgus. Kitsas ja mudane taevaski tundub siin täis suitsu- ja tehaselõhna. Selles kahvatus valguses paistavad nende allmaaelanike veidrad riided silma kogu oma võikuses, paljastades määratu ja meeleheitliku viletsuse, mis need sünnitas.

Ent meie viletsusega on nii nagu püssipaukude ühetoonilise tiksumise ja kahuripaukude mürinaga: suur draama, mille osalised me oleme, kestab juba liiga kaua; meid ei üllata enam meie näod ega naeruväärsed hilbud, mis me leiutasime selleks, et kaitsta end vihma eest, mis tuleb ülalt, muda eest, mis on all, ja külma eest, mis on nagu kõikjale leviv lõpmatus.

Loomanahad, vaibapuntrad, presenditükid, kõrvikmütsid, villased šlemmid ja karvamütsid, mitmekordselt kokku keeratud või turbaniks seotud sallid, vateeritud või kootud polstrid, mustad või kõigis, ehkki luitunud vikerkaarevärvides tõrva-, vaha- või kummiriidest pealisrõivad ja kottmütsid katavad mehi, varjavad nende mundreid peaaegu samal määral kui nende nahka ja muudavad nad hiiglasteks. Üks on endale selga riputanud nelinurkse vahariide suurte valgete ja punaste malelauaruutudega, – ta on selle leidnud mõnest söögitoast kuskil ajutises peatuspaigas. See on Pépin. Eemalt on teda selle arlekiiniplakati kaudu hõlpsam ära tunda kui ta kahvatu apašinäo järgi. Siin kumerdub Barque’i rinnaesine, mille ta välja lõikas tikitud sulgvaibast ja mis oli kunagi roosa, kuid on tolmu ja vihma käes luitunud ebamääraselt halliks ja viiruliseks. Seal seisab tohutu Lamuse nagu varemeiks varisenud kuulutusetulp afiširäbalatega. Väikesele Eudore’ile annab soomussärgiks kohendatud moleskiinitükk läikiva mardikaselja; ja kõigi nende keskel hiilgab Tulacque oma Suure Väepealiku oranži rinnakattega.

Kiiver annab mõnevõrra ühtlase välimuse vähemalt nende olendite peadelegi. Ent siingi loob mitmekesisust ja vaheldust mõnede harjumus kanda seda sõdurimütsil, nagu teeb Biquet, šlemmil, nagu Cadilhac, või lottmütsil, nagu Barque.

Ja meie jalad!… Ronisin äsja küürutades meie varjendisse, väikesesse madalasse urkasse, mis lõhnab hallituse ja niiskuse järele, kus võib komistada tühjadele konservikarpidele ja määrdunud räbalaile, ja kus kaks piklikku pundart lamasid magades, samal ajal kui nurgas mingi põlvitav kogu küünlavalgel oma leivakotis tuhnis… Üles tagasi ronides nägin läbi nelinurkse avause teiste jalgu. Neid oli ristloodis, püstloodis, kaldasendis, väljasirutatult, kokkutõmmatult – kõik läbisegi, takistades möödapääsu ja kutsudes esile möödujate sõimuvalingu; nad moodustasid mitmevärvilise ja mitmepalgelise kogu: siin oli kedrisid ja säärekatteid, musti ja kollaseid, kõrgeid ja madalaid, nahast, presendist ja igasugusest veekindlast riidest, tumesiniseid, helesiniseid, musti, kollakaid, reseeda- ja khakivärvi sääresidemeid… Volpatte on ainsana säilitanud oma mobilisatsiooniaegsed väikesed säärekatted. Mesnil André uhkeldab juba üle kahe nädala paksude roheliste villaste kootud sukkadega säärte ümber ja Tirette’i on alati tuntud valgetriibulisest hallist kalevist sääresidemetega, mis on sõja algul lõigatud kusagile rippuma jäetud tsiviilpükstest… Marthereau’l on nad kumbki eri tooni, sest tal pole õnnestunud leida kaht ühtviisi kulunud ja määrdunud sinelihõlma, et neid ribadeks rebida. Leidub jalgu kaltsudes, isegi ajalehtedes, mis on kinni köidetud nööriga või veelgi praktilisemalt – telefonitraadiga. Pépin hämmastab seltsimehi ja möödaminejaid kollakaspunakate kedridega, mis ta laenas ühelt surnult… Barque’il, kes tahab olla hakkaja ja leidlik poiss (jumal ise teab, kas ta vennike sellega mõnikord tüütavaks ei muutu), on valged sääred; ta on köitnud haavasidemed oma nahksääriste ümber, et neid hoida. See tema valge allosa on kooskõlas lottmütsiga, mis ulatub välja kiivri alt, kust paistab tuust ruskeid klounijuukseid. Poterloo käib juba kuu aega saksa jalaväelase ilusates, peaaegu uutes säärikutes, rauad kontsa all. Caron usaldas need tema kätte, kui ta oma käe pärast evakueeriti. Caron aga oli need võtnud ühelt baieri kuulipildurilt, kes tapeti Pylônes’i tee juures. Kuulen Caroni veel praegugi seda lugu jutustavat:

„Noh, vana! Nii ta seal siis oli, tagumik augus, ise kägaras, silmad taevas ja jalad õhus. Ta sirutas oma lõõtsad mulle niisuguse näoga vastu, nagu oleks ütelnud, et küllap nad sulle kõlbavad. „Klapib,” mõtlesin minagi. Aga ära sa mõtle, et see business nende torudega libedalt läks! Higistasin üle poole tunni, kiskusin, väänasin, raputasin – ei midagi! Ma ei puhu niisama. Oma kangete koibadega ei aidanud too kaubapakkuja mulle põrmugi kaasa. Lõpuks igavese vedimise peale tulid koolja koivad põlvede küljest lahti, püksid rebenesid, ja kogu kupatus oli ühe ropsuga peos! Ja seal ma siis seisin, kummaski käes ääreni täidetud saabas. Tuli välja rookida sääred ja pöiad.”

„Sa liialdad!…”

„Küsi jalgrattur Euterpe’i käest, kui ei usu. Tegime seda koos. Toppisime käpa saapasse ja kiskusime välja luid, sokiräbalaid ja jalatükke. Noh, aga vahi! Kas nad ei tasunud vaeva?”

Caroni tagasitulekut oodates kannab Poterloo tema asemel säärikuid, mis jäid kandmata baieri kuulipilduril.

Nii õpib igaüks oma aru, oma ettevõtlikkuse, oma võimaluste ja julguse kohaselt võitlema kohutava puuduse vastu. Igaüks nagu tunnistaks enesele näidates: „See on kõik, mis ma oskasin, suutsin ja julgesin ette võtta selles suures viletsuses, kuhu olen langenud.”

Mesnil Joseph tukastab, Blaire haigutab, Marthereau suitsetab tardunud pilgul. Lamuse sügab end nagu gorilla ja Eudore nagu siidiahv. Volpatte köhib ja ütleb: „Hakkan kärvama.” Mesnil André on võtnud välja peegli ja kammi ning harib oma ilusat pruunikat habet nagu mõnda haruldast taime. Ühetoonilist rahu häirib aeg-ajalt raevukas rähklemine, mida põhjustab söödikute endeemiline, krooniline ja nakkav naabrus.

Barque, kes jälgib sündmusi ja inimesi, laseb pilgul ringi käia, võtab piibu suust, sülitab, pilgutab silma ja ütleb:

„Tõepoolest, üksteisega ei sarnane me põrmugi!”

„Milleks sarnaneda?” küsib Lamuse. „See oleks ime.”

*

Meie vanus? Meid on igas vanuses. Meie rügement on tagavararügement, kuhu hiljem on pidevalt saadetud täiendusi nii kaadriväeosadest kui ka maakaitseväest. Meie rühmas on maakaitseväe reservlasi, noorsõdureid ja poolnahkasid. Fouillade on neljakümne aastane, Blaire võiks olla isaks Biquet’le, kes on kollanokk 13. aasta kutsest. Kapral hüüab Marthereau’d „vanaisaks” või „vanaks rusuks” selle järgi, kas ta naljatab või kõneleb tõsiselt. Mesnil Joseph oleks kasarmus, kui poleks sõda. Jätame veidra mulje, kui marsime oma seersandi Vigile’i juhtimisel, kes on meeldiv väike poja õrnade karvaudemetega huultel ja kes mõni päev tagasi puhkepeatusel kargas koos jõmpsikatega üle hüppenööri. Meie kokkusobimatus rühmas, selles perekonnas, mis pole perekond, ja selles ühendavas kodus, mis pole kodu, on külg külje kõrval kolm põlve, kes on siin selleks, et elada, oodata ja kangestuda liikumatuks nagu vormitud kivikujud, nagu piiritulbad.

Mis tõugu me oleme? Meid on iga tõugu. Oleme tulnud kõikjalt. Vaatlen kahte meest, kes on mulle kõige lähemal: Poterloo, kaevur Calonne’i kaevandusest, on roosa jumega, ta kulmud on õlgkollased, silmad linaõie-sinised; ta tohutu kuldkollase pea jaoks tuli ladudest kaua otsida suurt terassinist pada, mis on talle nüüd peakatteks. Fouillade, kippar Cette’ist, pööritab oma saatanlikke silmi piklikus ja kõhnas musketärinäos, mille põsed on lohus ja jume viiulpruun. Mu mõlemad naabrid erinevad teineteisest tõepoolest nagu päev ja öö.

Mitte vähem terava kontrasti moodustavad Cocon, peenike kuiv mees prillidega, kelle näovärv on luitunud suurlinnade mürgiste aurude sööbest, ja Biquet, jändrik bretoonlane, halli nahaga ja lõuaga, mis meenutab sillutuskivi. Samuti pole normandia alamprefektuuri mugaval apteekril André Mesnilil, kel on ilus peen habe ja kes kõneleb nii palju ja nii hästi, palju ühist Poitou lihava talupoja Lamuse’iga, kel on pungis põsed ja härja turi. Barque, kelle pikad koivad on risti ja põiki tallanud Pariisi tänavaid, kõneleb agulikeelt, mille rõhk erineb 8-ndast maakaitserügemendist tulnud „põhjakate” peaaegu belgialikust laulvast kõneviisist või kõlavast hääldamisest, mida meie vestlustesse tõid 144-nda mehed, kes panevad silbid kõmama nagu tänavakivid, või lõpuks murdest, mida kuuleb 124-ndast tulnud overnlaste seas, kes kangekaelselt moodustavad eri rühmitusi nagu sipelgad, kes tõmbavad üksteist ligi…

Mäletan esimest lauset, millega end esitles naljahammas Tirette: „Mina, mu lapsed, olen Clichy-la-Garenne’ist! Kes pakub rohkem?” Ja Paradis’ esimest kaeblust, mis meid lähendas: „Nad irvitavad mu üle, sest olen Morvandiau’st…”

Meie ametid? Kui kokku võtta, siis pisut kõike. Kes me olime neil hääbunud aegadel, kui meil oli veel oma koht elus, kui me polnud veel matnud oma saatust nende mutimullahunnikute alla, mida vihm ja pommitamine lammutavad ning mida ikka uuesti tuleb üles ehitada? Enamikus põlluharijad ja töölised. Lamuse oli talusulane, Paradis veovoorimees. Cadilhac, kelle lapsekiiver istub kõikudes terava kolba otsas (Tirette’i ütluse järgi nagu kuppel kellatornil), on maaomanik. Isa Blaire pidas renditalu Brie’s. Kaupluse käskjalg Barque tegi oma jalgrattal kaelamurdvaid trikke Pariisi trammide ja taksode vahel, sõimates meisterlikult, nagu ta ise ütleb, jalakäijate hirmunud kanakarja tänavail ja platsidel. Vaikiv ja korralik avameelse vaatega kapral Bertrand, kes alati hoidub pisut eraldi ja kel on ilus mehine kuju, oli meistriks ühes kartonaažitöökojas. Tirloir võõpas sõidukeid ilma urisemata, nagu kinnitatakse. Tulacque oli kõrtsmik Trône’i väravate juures ning maheda ja kahvatu näoga Eudore pidas kohvipoodi kusagil maantee ääres, mitte väga kaugel praegusest rindest; loomulikult on see ettevõte pommitamise all rängasti kannatanud, sest Eudore’il ei vea, seda teavad kõik. Mesnil André, kes on säilitanud veel midagi väärikusetaolist ja harjab hoolikalt juukseid, müüs ühel suurel väljakul soodat ja muid tõhusaid spetsiaalravimeid; ta vend Joseph müüs ühes raudteejaamas ajalehti ja illustreeritud romaane. Samal ajal aga sealt hoopis eemal, Lyonis, õiendas Cocon, too prillikandja arvutusmasin, agaralt mustas tööpluusis ja tinatolmust hiilgavate kätega ühe rauakaupluse leti taga, Bécuwe Adolphe ja Poterloo aga tuhnisid puhtest peale Põhja-Prantsusmaa kivisöekaevandustes, vedades kaasas oma kaevurilambi vaevalist helki.

On neid, kelle amet ei tule kunagi meelde, keda ikka vahetad kellegi teisega, ja on maanteehulkureid, kes oma sandikotis kandsid korraga kümne ameti kogemusi, arvestamata Pépin’i, kel polnud ühtki ametit (teatakse vaid seda, et ta kolme kuu eest, pärast paranemist, abiellus väeosa jaotuspunktis… et saada mobiliseeritute naiste jaoks määratud toetusraha…).

Ei ainustki haritlast nende seas, kes mind ümbritsevad. Kooliõpetajad on kompaniis allohvitserideks või sanitarideks. Üks maristide sekti palvevend on seersant rügemendi sanitaarteenistuses; üks tenor on jalgratturiks rügemendi arsti juures; üks advokaat on koloneli kirjutajaks; üks rantjee kraamivoori varustusteenistuses kapraliks. Meie juures pole ühtki säärast. Meie oleme rindevõitlejad. Ei ole peaaegu ühtki vaimutegelast, kunstnikku või rikast, kes selle sõja ajal oleks usaldanud tulla laskeavade juurde, ehk olgu siis möödaminnes või kuldpaeltega mütsis. Jah, on tõsi, et me erineme põhjalikult üksteisest. Ent sellest hoolimata sarnaneme üksteisega.

Vaatamata ea, päritolu, hariduse ja ühiskondliku seisundi erinevustele ning kõigele sellele, mis omal ajal oli, vaatamata kuristikele, mis meid kunagi lahutasid, oleme suurtes joontes ühesugused. Sama toores koor katab või paljastab samu kombeid, samu harjumusi, tagasi ürgsesse olukorda heidetud inimeste ühesugust lihtsustunud iseloomu.

Üks ning sama kõneviis, milles töötubade ja kasarmute argoo on segunenud murrakutega ja mis on vürtsitatud mõningate uudissõnadega, sulatab meid kuidagi veidralt nagu mingi soust sellesse tihedasse inimhulka, mis juba palju kuid voolab kokku tervelt Prantsusmaalt, et kuhjuda kirdesse.

Ja et vältimatu saatus on meid kord juba ühtekokku heitnud ning et too määratu sündmustevool on surunud meid vastu tahtmist samale tasemele, siis oleme paratamatult sunnitud nädal-nädalalt ja kuu-kuult muutuma üha enam üksteise sarnaseks. Ühiselu kohutav surutus pigistab meid kokku, kohandab meid ja sulatab üksteisesse. See on nagu mingi saatuslik nakkus. Iga sõdur on lõpuks nii täielikult teise taoline, et selle sarnasuse nägemiseks ei tarvitse neid vaadata eemalt, neist kaugustest, kust me paistame vaid terakestena tasandikul veerevas tolmus.

Ootame. Väsinud istumisest, tõuseme püsti. Liikmed sirutuvad praguneva puu ragina ja vanade hingede kääksumisega; – niiskus roostetab inimesi nagu püssegi, küll aeglasemalt, kuid seda põhjalikumalt. Ja uuesti, teises asendis, asutakse ootama.

Sõjaolukorras oodatakse alati. Oleme muutunud ootamismasinaiks.

Sedapuhku ootame suppi. Seejärel kirju. Kuid iga asi omal ajal: kui leem on söödud, siis hakatakse mõtlema kirjadele. Pärast seda asutakse ootama midagi muud.

Nälg ja janu on ägedad vaistud, mis mõjustavad võimsalt mu kaaslaste vaimu. Kuna leem hilineb, hakkavad nad kaebama ja vihastama. Toidu- ja joogivajadus purskab nende suust nurinana:

„Juba kaheksa! Mis pagan küll selle supilobiga lahti on, et seda ikka veel ei tooda?”

„Ja mul hambad eilsest saadik varnas,” toriseb Lamuse, kelle silmad on niisked toiduhimust ja kelle põski katavad veinivärvi laigud.

Rahulolematus teravneb iga minutiga.

„Teadagi, et Plumet pumpas mu veinilähkri oma kõrisse. Küllap ta sinna teisigi kummutas ja põõnab nüüd, juua täis, kusagil kraavis.”

„See on kindel ja tõsi,” toetab Marthereau.

„Puha sulid ja söödikud, kogu see majanduskomando!” möirgab Tirloir. „Vastik tõug! Kõik nad on igavesed lakekrantsid ja päevavargad. Terved päevad aelevad meie seljataga, aga et õigeks ajaks kaevikusse ronida – selleks neil jaksu ei ole. Oi! Kui mina oleksin peremees, kupataksin nad kohe meie asemele kaevikusse, küllap nad siin juba higistama hakkaksid, need rasvamaod. Kõigepealt seaksin asja nii, et iga mees rühmast on kordamööda kokaks ja supivedajaks. Muidugi ainult need, kes tahavad… ja edasi…”

„Mina olen kindel,” karjub Cocon, „et teised jäävad hiljaks tolle sea Pépère’i pärast. Ta teeb seda meelega, pealegi ei suuda vaene poiss hommikuti kuidagi oma sulgkoti alt välja pugeda. Ta peab oma kümme tundi ära põõnama. Muidu haigutab see härra kogu päeva.

„Ma neile alles näitaksin!” müristab Lamuse. „Küll te näeksite, kuidas ma talle tule hänna alla teeksin, kui ainult seal oleksin. Kõigepealt ärataksin ta paari jalahoobiga kolukese pihta, siis sikutaksin teda koibapidi…”

„Arvutasin kord välja,” jätkab Cocon, „tal kulus 31-sest varjendist siiatulekuks seitse tundi nelikümmend seitse minutit; selleks on tegelikult vaja aga ainult viis tublit tundi ja mitte rohkem.”

Cocon on arvutusmasin. Ta armastab täpseid andmeid, ta on ahne nende järele. Olgu küsimus millest tahes, ta tuhnib ikka välja statistilisi andmeid, korjates neid putuka kannatlikkusega, ja esitab kõigile, kes soovivad kuulata. Praegu, mil ta vehkleb arvudega nagu sõjariistadega, virildub vihast ta kõhetu nägu, mis koosneb kuivadest nukkidest, kolmnurkadest ja nurkadest, mille peal asetseb prillide kaksiksõõr.

Ta ronib laskepingile, mis on tehtud sel ajal, kui see kaevik oli esimesel liinil, ja sirutab oma pea raevukalt üle kaevikurinnatise. Ühe maad riivava längus kiire külmas valguses hiilgavad ta prillid ja nina otsas rippuv tilk teemandina.

„Pépère’ist ei maksa rääkidagi. Päris uskumatu, mis see aam endale päeva jooksul sisse võib kallata.”

Isa Blaire otse „suitseb” oma nurgas. Ta tihedad valkjad luukammina rippuvad vurrud värisevad.

„Kas tead, mis ma sulle ütlen? Supimoonakad on just need kõige räpasemate tüüpide tüübid. „Midagi ma ei tee,” „Sülitan selle peale” – see on nende alaline jutt. Ühesõnaga: üks siidivendade osaühisus.”

„Üks sõnnik kõik,” ohkab veendunult Eudore, kes märtri ilmega lamab lahtisi sui maas ja jälgib laisa pilguga Pépini, kes käib edasi-tagasi nagu hüään.

Vihkamisest hõõguv pahameel hilinejate vastu kasvab ja kasvab.

„Sõimumeister” Tirloir õiendab kõige ägedamalt. Ta on oma sõiduvees. Teravate nüketega ergutab ta ümbritsevat vaenu:

„Kui nad vähemalt midagi tõesti söödavat tooksid, aga muidugi tuleb meil jällegi mõni roppus nahka parkida.”

„Kas mäletate, sõbrad, mis liha nad meile eile ette andsid? Oli see vast kõva, kõva kui käiakivi. Ja see pidavat olema härjabiifsteek! Mitte härja-, vaid saapatalla-biifsteek! Ütlesin poistele: „Ettevaatust! Ärge närige liiga ahnelt – murrate veel klahvistiku, kui kingsepp on tallast mõne naela välja tõmbamata jätnud!””

Teises olukorras oleks endise rändkinojuhataja Tirette’i turuvaimukus kõiki naerma ajanud, kuid praegu on meeleolu liiga ärev ja selle seletuse kajaks on ainult üldine urin.

„Et sa teinekord liiga kõva toidu üle kaebama ei hakkaks, siis topitakse sulle kõhtu midagi pehmemat – õgi käsna, millel pole mingit maiku, või vahi pudruhautist. Kui oled selle nahka pistnud, siis on sama hea, nagu oleksid pool liitrit vett joonud, ei mingisugust vahet.”

„Kogu selles värgis, mis siin antakse,” ütleb Lamuse, „pole midagi toekat, see ei seisa kõhus. Arvad, et oled enda täis toppinud, aga tõeliselt on su paun tühi. Ja nii sa pikapeale kärvadki lihtsalt toidupuudusest.”

„Järgmine kord.” kisendab kannatuse kaotanud Biquet, „küsin end vanamehe jutule ja ütlen talle: „Härra kapten…!””

„Mina aga,” ütleb Barque, „kuulutan enda haigeks ja ütlen siis: „Härra doktor…””

„Tee, mis sa teed, kasu pole sest ühtigi. Rindemeeste kurnamises on nad kõik ühel nõul.”

„Ütlen sulle – nad tahavad meie nahka.”

„Kärakaga on sama lugu. Kaevikus on meil õigus viina saada – kuskil on see otsustatud, kus ja millal, seda ma ei tea, aga ma tean, et on, – ja nüüd oleme juba kolm päeva siin, aga viina tilgub meile ainult hangu otsast.”

„Oh seda risti ja viletsust!”

*

„Supikatel tuleb!” teatab sõdur, kes valvas käänakul. „On ka viimane aeg!”

Ja kaebuste äge maru vaibub jalamaid nagu nõiduse väel. Näen, kuidas nende viha muutub äkki rahulduseks.

Hingeldades ja higist leemendavate nägudega asetab kolm toimkondlast meie ette maha mitu suurt mannergut, petrooleuminõu, kaks presendist ämbrit ja vardatäie ümaraid saiu.

Vastu kaevikuseina toetudes pühivad nad taskurätikutega või käistega näolt higi. Näen, kuidas Cocon läheneb naeratades Pépère’ile; ta on unustanud solvangud, millega ta tema äsja üle külvas, ja sirutab käe pudeliterivi poole, mis paisutab Pépère’i keha nagu mingi päästevöö.

„Mis meile täna hamba alla antakse?”

„Seal see on,” vastab puiklevalt teine toimkonnamees. Kogemused on talle õpetanud, et toidukaardi avaldamine põhjustab alati kibedaid pettumusi.

Ja ikka veel hingeldades hakkab ta kiruma teekonna pikkuse ja raskuste üle:

„Igal pool vedeleb rängalt inimesi! Rahvasumm nagu Araabia turul, katsu sealt läbi pugeda! Vahel suru end õhukeseks nagu plärupaber, ja siis tuleb veel mõni ütlema, et köögis on ainult siidivedajad…”

Noh, tema isiklikult oleks sada tuhat korda meelsamini kompaniiga kaevikus, käiks vahiteenistuses ja tööl, selle asemel et pidada seda põrgulikku ametit kaks korda ööpäeva jooksul!

Paradis on mannergute kaasi kergitanud ja anumate sisu uurinud.

„Oad õlis, kõva liha, leemeliru ja kohvilörts. See on kõik!”

„Kuradi kurat, ja vein?” kriiskab Tulacque.

Ta ässitab seltsimehi.

„Tulge vaadake, poisid! See juba on liig! Nad kaanivad kogu veini ise ära.”

Janused jooksevad vihaste nägudega kokku.

„Neetud sitavaresed!” hüüavad hinge põhjani pettunud mehed.

„Ja mis teie arvates selles lähkris on?” ütleb üks toimkondlastest, ikka veel punane ja higine, osutades jalaga üht ämbrit.

„Õige,” sõnab Paradis, „ma eksisin: veini on.”

„Sihuke tobu!” lausub üks toidutooja, kehitab õlgu ja heidab talle sõnulseletamatult põlastava pilgu. „Pista enesele lehmaprillid ette, kui muidu ei näe.”

Ja lisab siis:

„Veerand liitrit mehe peale… Võib-olla raasuke vähem, sest Metsa Kaevikus tõukas mulle üks tubakas külge ja paar tilka läikis maha… Tuhat ja tuline!” ruttab ta lisama valjemalt. „Kui mul poleks seda koormat olnud, oleksin talle virutanud nihukese hoobi tagumikku, et oleks mäletanud. Aga see elajas kadus ahvikiirusega!”

Ent hoolimata sellest veenvast seletusest teeb ta ettevaatlikult minekut. Tänu ülestunnistusele veiniannuse vähenemise kohta sajab talle igast küljest järele needmisi, täis põlglikke vihjeid ta aususele ja kainusele.

Mehed tormavad sellegipärast söögi kallale. Süüakse püsti, kükitades, põlvili, istudes mõne mannergu otsas või varjendist välja tõstetud seljakotil, isegi maas lebades, selg mullas, olles möödaminejaile tüliks, sõimates ja ise sõimata saades. Peale üksikute vandesõnade ja tavaliste nääkluste ei räägita midagi, sest esialgu ollakse tegevuses söömisega, suud ja suuümbrus rasvased kui püssilukud.

Nad on rahul.

Niipea kui lõualuud korraks peatuvad, heidetakse rõvedaid nalju. Tõugeldakse ja karjutakse üksteisest üle, et mõnd naljasõna vahele poetada. Naeratab Farfadet’gi, too habras linnaametnik, kes esialgu püsis meie seas nii korralikuna ja puhtana, et teda peeti välismaalaseks või paranevaks haigeks. Näen, kuidas rebeneb laiaks naeratuseks Lamuse’i ninaalune tomat, kuna ta rõõm nõrgub pisaraina silmist. Poterloo roosa pujeng puhkeb jälle õitsema, isa Blaire’i kortsud värisevad mõnutundest, kui ta püsti tõuseb ja oma peanupu õieli ajab, veheldes lühikese kõhna kehakesega, mis on nagu varreks ta rippuvaile hiigelvurrudele. Isegi Coconi väike vilets kortsunud nägu on selginud.

*

„Kas kohvilaket ei soendatagi?” küsib Bécuwe.

„Millega, kas pealepuhumisega?”

Bécuwe, kes armastab kuuma kohvi, ütleb:

„Jätke see minu mureks. See ka mõni asi! Tehke ainult siia väike kolle ja hark täägituppedest. Tean, kust saab puid. Lõikan sealt pussiga paraja kämblatäie laaste. Saate näha, kuidas ta mul susisema lööb.”

Ta läheb põletuspuude jahile.

Kohvi oodates keeratakse plärud ette ja topitakse piibud.

Tõmmatakse tubakakotid välja. Mõnel on poest ostetud nahk- või kummikott. Kuid neid on vähe. Biquet võtab tubakat sokist, mis on ülevalt nööriga kinni seotud. Suurem osa kasutab aga gaasikaitsekotti, mis on vee- ja õhukindlast riidest ja eriti sobiv juurtubaka või narmastubaka hoidmiseks, kuid on ka neid, kes kobavad näputäie lihtsalt oma sinelitasku põhjast.

Suitsetajad sülitavad kaares ümber varjendi, kus leiab ulualust suurem osa mehi meie rühmast, ja katavad nikotiinist kollase süljega sissekäiguesise, kuhu toetume käte ja põlvedega, kui oma urkasse laskume või sealt välja ronime.

Kuid kel jätkuks tähelepanu sellele pisiasjale?

*

Marthereau naise kirja puhul kõneldakse praegu toiduaineist.

„Eit kirjutas mulle,” ütleb Marthereau. „Teate ka, kui palju meie pool elus nuumsiga nüüd maksab?”

… Majandusliku küsimuse arutamine taganeb äkki ägeda riiu eest Pépini ja Tulacque’i vahel.

Nad on juba vängemaid sõimusõnu vahetanud, kui kuuldub: „Ma sülitan kõigele, mis sa mulle ütlesid ja ütlemata jätsid. Pea lõuad!”

„See on minu asi, kas ma neid pean või mitte, sa kuradi raibe!”

„Küll kolmekilone rusikas su suule prundi ette paneb!”

„Ei tea, kellele!”

„Noh eks katsu! Põnnad!”

Nad kobrutavad vihast, kiristavad hambaid ja lähenevad teineteisele. Tulacque pigistab rusikas oma eelajaloolist kirvest, kuna ta kõõrdsilmad pilluvad sädemeid. Teine, kahvatu, rohekate silmadega, võllaroa näoga, mõtleb ilmselt oma pussile.

Lamuse asetab oma lapsepeasuuruse rahutoojakäe ja oma vereva näo meeste vahele, kes teineteist pilkudega rabavad ja sõnadega puruks kisuvad.

„No-noh, poisid, ärge hakake end sandiks tegema. Sellest oleks kahju!”

Teisedki astuvad vahele ja vastased lahutatakse, kuid nad heidavad teineteisele seltsimeeste vahelt ikka veel verejanulisi pilke.

Pépin nämmutab oma viimaseid sõimusõnu sapise ja vihast vabiseva rõhuga:

„Röövel, kõrilõikaja, kaabakas! Oota aga, ega see sulle veel kingitud ole!”

Tulacque omakorda tühjendab südame lähimale sõdurile:

„Tattnina niisugune! Vaatasid teda? Tead, siin tuleb kokku puutuda kõiksugu tüüpidega, kellest ei tea, kes nad on. Ollakse tuttavad, aga ometi ei tunta üksteist. Kui see seal tahab kakelda, siis sattus ta just parajale mehele. Saad veel näha, kuidas ma tal ühel päeval molu sisse löön. Kannata!”

Samal ajal algab taas vestlus ja vaibuvad tüli viimased järelkajad.

„Iga päev üks ja seesama,” ütleb mulle Paradis. „Eile kippus Plaisance iga hinna eest Fumex’ile vastu lõugu virutama, ei teagi õieti miks, vist oopiumipillide pärast. Kord ähvardab üks ühte, kord teine teist läbi pista. Kas tõesti muutume loomasarnasteks ainult seetõttu, et elame nagu loomad?”

„Neid mehi ei saa tõsiselt võtta,” väidab Lamuse, „nad on poisikesed.”

„Seda küll, aga inimesed ikkagi.”

*

Päev jõuab edasi. Läbi maad katva udu on tunginud natuke rohkem valgust. Aga ilm on endiselt pilvine ja pöördub vihmale. Veeaur tiheneb ja laskub madalamale. Tibutab uduvihma. Tuul toob lootusetu aeglusega meie kohale oma suure niiske tühjuse. Udu ja vihmapiisad immutavad kõike ja muudavad kõik tuhmiks, – isegi Lamuse’i põskede punase andrinoopoli ja Tulacque’i sidrunkollase soomuse. Vesi kustutab me rinnast elava rõõmu, millega toit meid täitis. Vaateväli on ahenenud. Tihedalt maa, selle surmavälja kohal lasub kurb taevaväli.

Seisame paigal ilma tegevuseta, nagu oleksime siia istutatud. Täna kujuneb raskeks venitada päeva õhtuni, surmata pealelõunast aega. Lõdiseme, meil on halb; tammume paigal nagu loomakari sulus.

Cocon selgitab oma naabrile meie kaevikute paigutust ja hargnemist. Ta on näinud üht juhtplaani ja teinud arvutusi.

Meie rügemendi piirkonnas on viisteistkümmend liini Prantsuse kaevikuid. Mõned on maha jäetud, rohtunud ja peaaegu kinni varisenud; teised on korras hoitud ja mehi täis. Need rööbiti jooksvad kaevikud on ühendatud loendamatute jooksukraavidega, mis looklevad ja teevad haake nagu vanad linnatänavad. Kaevikute võrk on palju tihedam kui arvasime meie, kes elame seal sees. Meie armee kahekümneviiekilomeetrise rindelõigu pikkusele tuleb arvestada tuhat kilomeetrit maasse kaevatud liine: kaevikuid, sappe, ühenduskäike. Ja Prantsuse sõjavägi koosneb kümnest armeest. Niisiis on prantslaste poolel umbes kümme tuhat kilomeetrit kaevikuid ja sakslaste poolel niisama palju… Ja Prantsuse rinne moodustab ligikaudu ainult ühe kaheksandiku kõigist rinnetest maakeral.

Nii kõneleb Cocon ja lõpetab naabri poole pöördudes:

„Näed nüüd, kui tühised oleme meie selles kõiges.”

Vaene Barque tal on agulilapse veretu nägu, mida rõhutab ruuge kitsehabe ja tähistab hüüdmärgina laubal ripnev juuksetukk – laseb pea norgu.

„Tõsi jah, kui mõtlema hakata, siis ei tähenda üks sõdur – või isegi mitu sõdurit – mitte kui midagi kogu selle suure hulga seas; tunned end ses inimeste ja asjade uputuses nii otsatult kadununa, uppununa, justkui üksik veretilk.”

Barque ohkab ja vaikib. Vestluse lõppemisel on kuulda osake loost, mida jutustatakse poolsosinal:

„Ta tuli kahe hobusega. Bssss… mürsk! Jäi järele ainult üks hobune…”

„Igav on,” ütleb Volpatte.

„Pole midagi, peame vastu!” pomiseb Barque.

„Peab!” ütleb Paradis.

„Miks?” küsib Marthereau kahtlevalt.

„Mis siin põhjust otsida, lihtsalt peab.”

„Põhjus on siiski olemas,” lausub Cocon. „Isegi mitu põhjust.”

„Lõuad! Parem, kui neid ei oleks, niikuinii peame vastu pidama.”

„Mis muud,” tähendab tuimalt Blaire, kes ei kaota kunagi juhust, et korrutada oma armastatud lauset, „mis muud, kui et nad tahavad meie nahka!”

„Algul mõtlesin paljude asjade üle,” ütleb Tirette, „arutasin ja kalkuleerisin. Nüüd ma ei mõtle üldse enam.”

„Mina ka mitte.”

„Mina ka mitte.”

„Mina pole seda katsunudki.”

„Sa polegi siis nii loll, kui välja näed, täikrae,” ütleb André oma terava ja pilkava häälega.

Teine tunneb end kuidagi meelitatuna ja täiendab oma mõtet:

„Kõigepealt, sa ei võigi midagi teada sellest, mida sa ei tea.”

„Teada on tarvis ainult ühtainust asja, seda, et bošid on meie maal, et nad on siin juuri ajanud, ja et neid ei tohi edasi lasta, et nad tuleb kord välja ajada! Ja mida varem, seda parem,” ütleb kapral Bertrand.

„Ja-jah, neil tuleb tallad kuumaks kütta, see on õige! Mis sest muidu välja tuleks? Ei maksa oma nuppu muudele asjadele mõtlemisega üldse vaevatagi. Ainult et see venib pikale.”

„Ah, et sarvik neid sööks!” hüüab Fouillade.

„Mina ei nurise enam,” ütleb Barque. „Algul kargas mul hing kõigi vastu täis, kirusin tagalamehi, eraisikuid, elanikke ja viilijaid. Jah, ma kirusin, aga see oli sõja algul. Ma olin noor. Nüüd võtan asju mõistlikumalt.”