Читать книгу Stseene boheemlaselust - Henri Murger - Страница 1

Boheemlastel, kellest selles raamatus juttu, ei ole midagi ühist nende boheemlastega, keda bulvarikirjanikud on kujutanud sulide ja mõrtsukatena. Nad ei kuulu ka karutantsitajate, mõõganeelajate, turvakettidega kaubitsejate, iga-pilet-võidab-loteriide korraldajate, börsihangeldajate ega tuhande muu kahtlase ja hämara ametimehe hulka, kelle peamine tunnus on igasuguse ameti puudumine ning kes on valmis kõigeks muuks kui headeks tegudeks.

Boheemlus, millest selles raamatus juttu, ei ole sugugi tänapäeval tekkinud nähtus, see on eksisteerinud kõigil aegadel ja kõikjal ning võib uhkust tunda vägagi kuulsusrikka mineviku üle. Laskumata sügavamale nähtuse ajaloosse, mainigem, et juba Vana-Kreekas oli üks kuulus boheemlane, kes rändas kerjaleiba süües muretult mööda õitsva Joonia avarusi ning peatus õhtuks mõne külalislahke katuse all, kus riputas varna kaunikeelse lüüra, mille viisid olid jutustanud Ilusa Helena armastusest ja Trooja langemisest. Ajas tagasi vaadates leiame nüüdisaegsete boheemlaste eelkäijaid kõigist kunsti ja kirjanduse ajajärkudest. Keskajal jätkasid Homerose traditsiooni menestrelid ja lauljad-improviseerijad, „rõõmsa teaduse” meistrid, Touraine’i provintsi kaunihäälsed vagabundid ja kõik ringi rändavad muusad, kes, kerjakott ja truvääriharf seljas, kulgesid lauldes mööda kauni maa tasandikke, kus pidi õitsele lööma emand Clémence Isaure’i kibuvitsaõis1.

Rüütlite ajastu ja renessansi koidiku vahelisel ajal hulkusid boheemlased jätkuvalt kuningriigi teedel ning jõudsid ka Pariisi tänavatele. Isand Pierre Gringoire, hulkurite sõber ja kasinuse vaenlane, kõhn ja nälginud nagu mees, kelle elu on üksainus lõppematu paastuaeg, mõõdab linnatänavaid, nina nuhutamas nagu koeral, kes haistab köökide ja praekodade lõhnu; ainuüksi tema ablas ja himukas pilk paneb kõhetuma vorstimeistrite poodides konksu otsas rippuvad singid, rikastades tema kujutlusvõimet, ent paraku mitte taskute sisu. Raehärrad olid talle lubanud kümme eküüd kohtupalee teatrietenduse tarbeks kirjutatud ülivaga ja harda sotii2 eest. Kõrvuti selle kurbliku ja melanhoolse Esmeralda austajaga kerkib boheemluse kroonikatest esile üks tema vähem askeetlik ja rõõmsama ilmega suguvend – François Villon3, kiivrit kandva kaunitari armuke. See mees oli täisvereline luuletaja ja vagabund! Tema kõrgelennulises luules, milles oma rolli etendas kindlasti etteaimamisvõime, mida vanad keldid arvasid ovaatidel4 olevat, kordus pidevalt võllapuu motiiv, kus seesama Villon pidi ühel päeval saama kaela kanepiköiest lipsu selle eest, et ta oli julgenud liiga lähedalt silmitseda kuninga eküüde kuldset sära. Seesama Villon, kes oli mitu korda hingetuna põgenenud tema kannul kihutava ratsapolitsei eest, see Pierre-Lescot’ tänava urgaste lärmakas külastaja, Egiptuse hertsogi õukonna muidusööja ja poeesia Salvatore Rosa5, riimis eleegiaid, mille südantlõhestav tundelisus ja siirus liigutavad isegi kõige kalgimaid südameid; selle poeedi pisaratest nõretava muusa palge ees ununeb täiesti tõsiasi, et nende autor oli maanteeröövel, hulkur ja liiderdaja.

On palju luuletajaid, kelle looming on tuntud ainult neile, kelle jaoks prantsuse kirjandus ei alga sugugi sellest päevast, mil „ilmus Malherbe6”, vaid hoopis varem, ning nende poeetide seast on just François Villonilt kõige rohkem varastatud ja seda au on talle osutanud isegi kõige nimekamad tänapäeva parnassi kujud. Nii mõnedki sööstsid vaese luuletaja värsipõllule ja vermisid tema tagasihoidlikust varamust endale kuulsusemedaleid. Nii mõnigi kodutu hulkuri viluvõitu päeval teeäärse piiriposti juures või vihmaveetoru all loodud ballaad või armastuslaul, mis sai inspiratsiooni hurtsikus, kus „kiivris kaunitar” esimese ettejuhtuva mehe ees oma kuldse vöö valla päästis, ilutseb tänapäeval mõne aristokraatliku Chlorise vapiga albumis, ent nüüd on need ümber muudetud peenele seltskonnale sobilikkudeks galantseteks värssideks ning lõhnavad muskuse ja ambra järele.

Kuid kätte jõuab suur renessansiajastu. Michelangelo maalib tellingutel Sixtuse kabeli lage ja jälgib murelikult, kuidas noor Raffael läheb üles Vatikani trepist, kaenla all freskode visandid. Benvenuto Cellini kavandab oma „Perseust”, Ghiberti nikerdab baptisteeriumi uksi, Donatello aga raiub Arno jõe sildade kaunistuseks marmorkujusid. Ning sel ajal, kui Medicite linn võistleb kunstitööde külluse poolest Leo X ja Julius II Roomaga, kaunistavad Tizian ja Veronese doodžide linna; püha Markus võistleb püha Peetrusega7.

Itaalia poolsaarel epideemiliselt vallandunud geniaalsuspuhang levib nakatavalt tervesse Euroopasse. Jumalaga rivaalitsev kunst tõuseb võrdväärsena kuningate kõrvale. Karl V kummardub üles tõstma Tiziani pintslit, François I aga ootab eestoas, et Étienne Dolet võtaks ta vastu trükikojas, kus ta ehk parandab parajasti „Pantagrueli” veerge.

Balzaci sõnul otsivad boheemlased sel mõistuse taassünni ajastul, nii nagu varemgi, endale jätkuvalt peavarju ja ninaesist. Clément Marot’st8, Louvre’i eestubade omainimesest, saab hilisema kuninga favoriidi, kauni Diane’i9 lemmik, ning selle naise naeratus valgustab kolme kuninga valitsemisaega. Diane de Poitiers’ buduaarist lendab muutliku meelega luulemuusa Marguerite de Valois’10 juurde – ohtlik soosing, mille eest Marot’l tuleb maksta vanglakaristusega. Enam-vähem samal ajal ilmub üks teine boheemluse esindaja – Tasso –, kelle lapsepõlve olid mere lähedal Sorrentos hellitanud eepose muusa suudlused, Ferrara hertsogi õukonda, nii nagu Marot’ oli ilmunud François I lähikonda, ent Tassol ei olnud sellist õnne nagu Diane’i ja Marguerite’i armukesel, ning „Jeruusalemma” autoril tuli maksta julguse eest armastada Estede suguvõsa esindajat nii mõistuse kui ka ande kaotamisega.

Ususõjad ja poliitilised tormid, mis käisid kaasas Medicite trooniletõusmisega Prantsusmaal, ei takistanud sugugi kunstide arengut. Sel ajal, mil Pheidiase paganliku skulptoripeitli taasleidnud Jean Goujoni11 tabas Süütute purskkaevu tellingutel kuul, võttis Ronsard Pindaroselt lüüra üle ja pani koos oma Plejaadiga aluse prantsuse lüürika suurele koolkonnale. Sellele uuendusele järgnes Malherbe’i ja tema pooldajate reaktsioon, kes juurisid keelest välja kõik eksootilised võlud, mida nende eelkäijad olid üritanud parnassil kodustada. Ja just boheemlaste esindaja Mathurin Régnier oli üks viimastest lüürilise luule kantsi kaitsjatest seda ründavate ilukõnelejate ja grammatikute faalanksi eest, kes kuulutasid Rabelais’ barbariks ja Montaigne’i raskestimõistetavaks. Seesama küünik Régnier lisas Horatiuse satiiripiitsale veel mõned sõlmed ja hüüatas nördinult oma ajastu kommete peale:

Au on nõder pühak, kellest enam lugu ei peeta!

Seitsmeteistkümnendal sajandil kohtab boheemluse kroonikas nimesid, mis kaunistavad Louis XIII ja Louis XIV ajajärgu kirjandust; selle liikmeid leiab Rambouillet’ salongi12 säravamate tähtede hulgast, kus nad osalevad „Julie vaniku” loomisel; boheemlased käivad ka kardinali13 palees, kus nad panevad koos monarhia Robespierre’iks saanud poeedist ministriga kirja Marianne’i tragöödia. Boheemlased ujutavad madrigalidega üle Marion Delorme’i buduaari ja kurameerivad PalaisRoyali puude all Ninoniga14; hommikueinet võetakse Õgardite tavernis või Kuningliku Mõõga kõrtsis, õhtust aga süüakse hertsog Jouyeuse’i lauas; tänavalaternate valgel peetakse duelli: sonett „Uranie” soneti „Job” vastu15. Boheemlased tegelevad armastuse, sõja ja koguni diplomaatiaga, ning vanaduspõlves, seiklemisest väsinuna, panevad nad värssidesse Vana ja Uue Testamendi, esitavad toetusetaotlusi ning seavad end soojadest kohtadest priskelt toidetuna sisse piiskoplikus kantslis või tugitoolis akadeemias, mille on asutanud üks nendesarnaseid.

Seitsmeteistkümnendal, kaheksateistkümnendal sajandil ilmuvad kaks suurt geeniust, keda nende kaasmaalased kirjanduslikus võistluses teineteisele vastandavad: Molière ja Shakespeare, kuulsad boheemlased, kelle saatustes on nii palju ühist.

Boheemluse arhiividest võib leida nii mõnegi kaheksateistkümnenda sajandi mõjuka kirjaniku nime: selle ajajärgu kuulsuste hulgast nimetagem Jean-Jacques’i ja d’Alemberti, Jumalaema kiriku trepi eest leitud last, ning tunnustuseta jäänud Malfilâtre’it ja Gilberti – põhjuseta üleskiidetud kujusid, kellest esimese luule ei kujutanud midagi enamat kui Jean-Jacques Rousseau kahvatu poeesia kahvatut jäljendust ning teise oma oli võimetuse ja vimma kõrk segu, kusjuures vimma ei õigustanud isegi siirus, kuna see polnud kaugeltki omakasupüüdmatu ning väljendas pelgalt ühe osapoole tigedust ja solvumist.

Sellega paneme punkti lühikesele ülevaatele boheemluse ajaloost; meie sissejuhatus kubiseb kuulsatest nimedest ning me meenutasime neid sihilikult raamatu esimestel lehekülgedel selleks, et lugeja ei mõistaks valesti sõna „boheemlus”, mis pikka aega on tähistanud ühiskonnakihti, mille liikmed, kelle kombeid ja keelepruuki me oleme püüdnud kujutada, peavad oma kohuseks end sellest distantseerida.

Nii nagu vanasti, on ka tänapäeval iga kunstirajale astuv inimene, kellel pole muid elatusvahendeid peale kunsti enda, sunnitud tallama boheemluse radu. Enamik meie kaasaegseid, keda ehivad kunsti loorberid, on nooruses kuulunud boheemlaste ridadesse; jõudnud rahuliku ja materiaalselt kindlustatud kuulsuseni, meenutavad nad tihtipeale – ja võib-olla igatsusega – neid aegu, mil neil polnud nooruse haljastest küngastest üles rühkides muud varandust kui noortele omane söakus ja lootus, see vaeste ainuke rikkus.

Kannatamatule lugejale, kartlikule kodanlasele ja kõigile neile, kes ihaldavad täpseid definitsioone, kordame aksioomina:

Boheemlus on kunstniku elus proovilepaneku aeg; see juhatab teda kas akadeemikuellu, haiglasse või surnukuuri.

Lisagem, et boheemlus on võimalik ja eksisteerib ainult Pariisis.

Nii nagu igal ühiskonnakihil, on ka boheemlusel palju nüansse ja vorme, millel on omakorda mitmesuguseid alajaotusi, ja neid on kasulik teada.

Alustagem kõige arvukamast – tundmatust boheemlusest. See koosneb rohkest vaeste kunstiteenrite hulgast, kes jäävad vältimatult tundmatuks, kuna ei oska või ei suuda saavutada kas või põgusat mainimist trükisõnas, mis annaks tunnistust nende olemasolust kunstimaailmas ning näitaks juba saavutatule tuginedes, kelleks nad võivad edaspidi saada. Need on igavesed unistajad, kelle jaoks kunst on usk, mitte elukutse; nad on entusiastlikud ja veendunud inimesed, keda meistriteose nägemine viib ekstaasi, nende üllad südamed löövad värelema kõige kauni ees, sõltumata teose autori nimest või koolkonnast. Sellise boheemlaskonna read saavad täiendust noorte hulgast, kelle kohta öeldakse, et nad on lootustandvad, kuid samuti nende hulgast, kes on juba lootusi õigustanud, ent kas hoolimatuse, ujeduse või eluvõõruse tõttu arvavad, et niipea kui töö lõpetatud, ongi asi vask, ning siis pole muud kui oodata, kuni kuulsus ja rikkus hoobilt nende katuse alla tulevad ja sinna püsima jäävad. Need inimesed elavad nii-öelda ühiskonnast väljaspool, eraldatuses ja inertsuses. Kunstis kinni, mõistavad nad otsesõnu akadeemilisi ditürambe, milles poeedi pea on ümbritsetud oreooliga; nad peavad end valgusekandjateks pimeduses ning ootavad, et rahvas nad üles leiaks. Me tundsime vanasti üht koolkonnakest, mis koosnes enneolematult veidratest tüüpidest; nad nimetasid end „kunst kunsti pärast” jüngriteks. Nende lihtsameelsete arvates seisnes „kunst kunsti pärast” pelgalt üksteise jumaldamises ja Juhuse trotsimises, sel aga polnud õrna aimugi, kus nad pesitsevad, kuigi nemad ootasid, et aujärg iseenesest nende jalge alla libiseb.

Naeruväärne stoitsism! Kuid usutavuse mõttes korrakem veel kord, et tundmatu boheemluse rüpes on tõepoolest sääraseid olendeid, kelle vaesus kutsub esile haletsust ja sümpaatiat, ehkki terve mõistus sellele vastu vaidleb, sest kui te neile veidrikele rahulikult meenutate, et praegu on üheksateistkümnes sajand, et inimkonna käskijaks on sajasuuline münt ning uued saapad ei kuku niisama taevast sülle, siis pööravad nad teile selja ja nimetavad teid väikekodanlaseks.

Oma arutus egoismis on nad muide äärmiselt järjekindlad: nad ei halise ega kaeble, nad alistuvad vaikselt tumedale ja karmile saatusele, mida ise endale sepitsevad. Enamiku neist viib hauda haigus, mida meditsiin ei söanda õige nimega nimetada – vaesus. Ent tarvitseks neil vaid tahta, ning paljud neist võiksid vältida saatuslikku lõpplahendust, mis katkestab nende elu eas, kus kõik alles algab. Piisaks vaid väikestest järeleandmistest reaalsuse karmidele seadustele, oskusest kahestuda, luua endas kaks erinevat olendit: esiteks poeet, kes uneleb kättesaamatutes kõrgustes, kus helisevad innustavad inglikoorid, teiseks inimene, oma elu peremees, kes suudab teenida igapäevast leiba. Selline kahestumisvõime on enamasti omane tugevatele natuuridele, olles neid eristavaks omaduseks, ent see puudub täiesti enamikul noortel, kes uhkusest – võltsuhkusest – jäävad mõistuse häälele kurdiks. Sellised inimesed surevad noorelt, jättes mõnikord maha teose, mida hiljem kõik imetlevad, kuid võinuksid imetleda ka varem, kui nende looming poleks jäänud tundmatuks. Võitlus kunstipõllul sarnaneb suuresti sõjaga: väejuhti pärjatakse kuulsusega, armee aga peab rahulduma mõnerealise tänuga päevakäsus. Lahingus langenud sõdurid maetakse sealsamas maha ning kahekümnele tuhandele tapetule piisab ühestainsast epitaafist.

Rahvamass, kelle pilk on alati suunatud ülespoole, ei langeta seda kunagi kusagil all sügavustes peituvale maailmale, kus rügavad tundmatud töömehed; nende olemasolu jääbki teadmatuks ning enamasti ei lange neile osaks isegi viimast lohutust – vaadata naeratusega lõpetatud teosele – ja nad lahkuvad elust, ümber ükskõiksuse surilina.

Tundmatus boheemluses on teinegi kategooria ning see koosneb petetud või end petvatest noortest inimestest. Nad peavad juhuharrastust kutsumuseks ning hukkuvad armutu saatuse tormides: ühed talumatu uhkuse ohvritena, teised ebajumalakummardajatena.

Siinkohal lubame endale väikese kõrvalekaldumise.

Kunsti rajad, niivõrd takistusi täis ja ohtlikud, muutuvad iga päevaga aina kitsamaks, ning seetõttu on boheemlaskond muutunud eriti rohkearvuliseks.

Niisuguse juurdevoolu paljude põhjuste seas võib ilmselt pidada peamiseks järgmist.

Paljud noored on võtnud tõsiselt õnnetute kunstnike ja poeetide kohta räägitavat. Liiga ettevaatamatult ja sageli, ja mis peamine – ilma piisava aluseta – on pruugitud Gilberti, Malfilâtre’i, Chattertoni16 ja Moreau17 nime. Nende õnnetute haudadest on tehtud tribüün, kust jutlustatakse piinlemisest kunsti ja luule nimel.

Neist Victor Escousse’i meeleheitlikest värsiridadest täis lämmatavat uhkust, mida temasse oli sisendanud kunstlikult esile kutsutud edu, sai mõneks ajaks nende kunsti vabatahtlike marseljees, kes olid valmis lisama oma nime keskpärasuse märtrite nimekirja.

Nõrkadele hingedele ja nende ambitsioonikale edevusele on säärased leinalised apoteoosid ja ülistav reekviem hukatuslikult külgetõmbavad; andudes nende võlule, arvavad paljud, et õnnetu saatus on pool geniaalsust; paljud unistavad haiglavoodist, kus Gilbert hinge heitis, kuna nad usuvad, et siis saab neistki poeet, nagu oli saanud tollest mehest veerand tundi enne surma18; nende arvates on see kohustuslik etapp teel kuulsuse poole.

Ei leidu küllalt karme sõnu mõistmaks hukka neid moraalituid valesid ja hukatuslikke paradokse, mis kallutavad paljusid inimesi kõrvale teelt, mis võiks neid edule juhtida, ning kelle karjäär lõpeb kehvasti rajal, kus nad ainult segavad teisi, kes on sinna astunud tõelise kutsumuse sunnil, mis ainsana õigustab säärast sammu.

Just nimelt need ohtlikud jutlused ja kasutud postuumsed ülistamised sünnitasidki tunnustuseta jäänud boheemlaste, halisevate poeetide hõimu, kelle muusal on silmad kogu aeg nutust punased ja juuksed sakris – võimetu keskpärasuse hõimu, kes avaldamatute kilda kuuludes nimetavad muusat võõrasemaks ja kunsti timukaks.

Kõigil tõepoolest säravatel vaimudel on, mida öelda, ning varem või hiljem ütlevad nad selle välja. Geniaalsus ja anne ei ole inimkonna ajaloos juhuslikud nähtused; nende olemasolul on teatud mõte ning seetõttu ei jää nad kunagi varju, sest kui massid ei lähe nende juurde, siis leiavad nemad ise tee masside juurde. Geenius on päike, mida näevad kõik. Anne on teemant, mis võib pikaks ajaks varju jääda, ent lõpuks märgatakse seda ometi. Sellepärast on asjatu kaasa tunda tühiõiekeste ja sissepugejate kaeblemisele ja halamisele, kes on roninud kunsti juurde kunstist hoolimata ning kes kuuluvad sellesse boheemlaste kategooriasse, mille peamised alustalad on laiskus, liiderdamine ja parasiteerimine.

Aksioom:

Tundmata boheemlus ei ole tee, see on ummik.

Ja tõepoolest – selline elu ei vii kuhugi. See on nüri viletsus, kus vaim kustub nagu lamp õhuta ruumis, kus süda kivineb julmas inimvihkamises ning parimaistki natuuridest saavad halvad. Kui keegi iseendale õnnetuseks sinna liiga kauaks pidama jääb ja liiga sügavale takerdub, on tal väljapääsuks ainult ohtlikud praod, ja sedagi üksnes selleks, et langeda teise boheemlaskonda, kus valitsevad juba sootuks teised kombed, mis viivad mitte esteetika-, vaid kriminaalkoodeksi rikkumiseni.

Mainigem veel üht omapärast boheemlaste liiki, keda võiks nimetada asjaarmastajateks. Tähelepanu pälvivad nemadki. Nende jaoks on boheemlaselu tulvil erakordset võlu: mitte iga päev lõunat süüa, magada vihmastel öödel lahtise taeva all ja kanda detsembrikuus kerget mantlit näib neile inimliku õnne tipuna ning selle pärast jätavad nad maha kodukolde ja õpingud, mis kindlustaksid nende tuleviku. Nad pööravad viimasele otsustavalt selja ja annavad end seiklusliku elu juhuste meelevalda. Aga kuna kõige tugevamadki ei pea vastu elukorraldusele, mis võtaks läbi isegi Heraklese kopsud, siis astuvad nad varsti mängust välja ning pagevad tuhatnelja tagasi isakodu katuse alla, kosivad naiseks mõne kaugema sugulase ning seavad end notarina sisse mõnes kolmekümne tuhande hingega väikelinnas, õhtuti aga vestavad kamina ees rahuolevalt oma kunstnikuelu viletsusest, ja sellise ilmekusega nagu rännusell tiigrijahist. Teised peavad jonnakalt vastu ja langevad enesearmastuse ohrviks, ent niipea kui nad on ammendanud krediidivõimalused, mis tavaliselt on tagatud heast perekonnast pärit noorukitele, on nad õnnetumadki kui tõelised boheemlased, sest viimastel, kellel pole mingisuguseid ressursse, on vähemalt eelis, mida pakub vahe mõistus. Me tundsime üht asjaarmastajast boheemlast, kes elas kolm aastat boheemlasena, läks oma perekonnaga tülli, ühel ilusal päeval suri ning maeti vaeste puusärgis ühishauda. Aga tal oli kümnetuhandene aastarendis!

Pole vist vaja öelda, et sellistel boheemlastel pole midagi ühist kunstiga ning nad on kõige tumedamad kujud kõige tunnustamatumate boheemlaste seas.

Nüüd jõuame tõelise boheemlaskonna juurde, mis ongi osaliselt selle raamatu aine. Need, kes sinna kuuluvad, on tõepoolest kunstitandrile kutsutud ning neil on lootust saada äravalituks. Ka nende boheemlaste elu on täis ohte; seda varitsevad kaks häda: vaesus ja kahtlused. Kuid hädade vahel on vähemalt sihile viiv rada ja seda sihti võivad boheemlased käega katsumise ootuses silme ees näha.

See on tunnustatud boheemlaskond; seda võib niimoodi nimetada, kuna selle liikmed on avalikult oma olemasolust märku andnud, nad pole pelgalt nimed meetrikaraamatus, ning lõpuks – kasutades nende oma keelepruuki – vilksatavad nende nimed kuulutustel, neid teatakse kirjanduse- ja kunstipõllul, nende talendi pitserit kandvaid teoseid nõutakse, ehkki nende eest makstakse üpris tagasihoidlikku hinda.

Selleks et saavutada eesmärki, mille nad on üsna täpselt seadnud, on kõik teed head ning boheemlased oskavad ära kasutada kõike, ka teel ette tulevaid õnnetusi. Ei vihm ega tolm, pimedus ega päike suuda peatada neid vapraid seiklejaid, kelle elus käib patt käsikäes voorusega. Nende vaimu hoiab ärksana auahnus, mis kutsub neid lahingusse tuleviku nimel, nad on nutikad; võideldes pideva puudusega, lähevad nad sütitava innuga edasi ja purustavad iga teel oleva takistuse. Iga nende elatud päev on meistriteos, iga hommik uus probleem, millele nad mingisuguse keerulise matemaatika abil alati lahenduse leiavad. Need inimesed suudaksid isegi Harpagonilt19 raha välja õngitseda ja leiaksid ka Méduse’i parve20 alt trühvleid. Vajaduse korral võivad nad elada kasinalt nagu eremiidid, ent niipea kui nende näppude vahele satub kas või natukenegi raha, pannakse püsti kõige pillavamad lustipeod, armutakse kõige noorematesse ja kaunimatesse neidudesse, juuakse parimaid ja vanimaid veine ning pillutakse raha paremale ja vasakule. Ning kui viimasedki eküüd on surnud ja maha maetud, otsitakse taas lõunasööki Juhuse juurest, kus laud on alati kaetud, ning lastes käiku igasuguseid nippe, sehkendatakse mitmesugustes kunstiga seotud ametites, jahtides hommikust õhtuni saaki, mida kutsutakse viiefrangiseks mündiks.

Boheemlased teavad kõike ja käivad igal pool sõltuvalt sellest, millised jalavarjud neil parajasti on – kas lakknahast saapad või auklikud kotad. Neid kohtab suurilma salongis kaminale nõjatumas, teisel päeval aga mõne kahtlase kõrtsi lehtlalaua taga. Nad ei saa astuda bulvaril kümmetki sammu kohtamata mõnda sõpra ega kolmekümmend sammu põrkamata kokku võlausaldajaga.

Boheemlased räägivad üksteisega ateljeede sõnavarast, teatrikulisside žargoonist ja ajalehtede toimetustest laenatud erilist keelt. Selles ennekuulmatus kõnepruugis sulanduvad kokku eklektilised stiilid; apokalüptilised kujundid on kõrvuti veidra sõnamulinaga, rahvalike kõnekäändude mahlakus on ühendatud peenekõlaliste fraasidega, mis pärinevad samadest vormidest, millest Cyrano valas oma kõrgelennulisi tiraade; paradoks, see tänapäeva kirjanduse lemmiklaps, paneb mõistuse proovile nagu laadapantomiim Kassandra; iroonia mõjub nagu surmav mürk ja rabab jalust nagu osavaima küti kinnisilmi tulistatud nool; nende keel on teravmeelne, kuigi arusaamatu neile, kellel puudub mõistmiseks vajalik võti, ning julguses pole ka kõige vabameelsemast keelest sellele võistlejat. Boheemlaste sõnavara on kõnekunsti põrgu ja uudissõnade paradiis.

Selline on lühidalt öeldes boheemlaste elu – vähe tuntud suurilma puritaanidele, kunstipuritaanidest häbistatud, argpükslikust ja kadedast keskpärasusest solvatud, kuid ükskõik kui kõvasti nad kisavad, valetavad ja laimavad, ei suuda nad summutada nende hääli ja nimesid, kes talendi ja vaprusega käsikäes läbi selle kuulsusevestibüüli sammuvad.

Nõuab kannatust ja mehisust, et selles ringkonnas elada; seal suudab võidelda ainult see, keda kaitseb rumalate ja kadedate eest tugev ükskõiksuse soomusrüü; minutikski ei tohi kaotada eneseuhkust, kuna see on toetuspunkt, ilma milleta võib kergesti komistada; see on on võluv ja kohutav elu, kus on oma võitjad ja märtrid, ning sellele teele võib astuda ainult see inimene, kes on valmis omaks võtma halastamatu seaduse: vae victis.21

Mai 1850 H. M.