Читать книгу Stseene boheemlaselust - Henri Murger - Страница 2

Vaat mismoodi Juhus, mida skeptikud nimetavad Jumala volinikuks, viis ühel päeval kokku inimesed, kelle vennalikust ühendusest pidi hiljem saama boheemlaste ring, millega raamatu autor tahab lugejaid tutvustada.

Ühel hommikul – see oli 8. aprillil – äratas kahele vabale kunstile, maalimisele ja muusikale, pühendunud Alexandre Schaunardi ootamatult kellamäng, mida ajanäitaja asemel esitas naabruskonna kukk.

„Kurat võtku!” hüüatas Schaunard. „Mu suline äratuskell käib ette. Pole võimalik, et juba on käes tänane päev.”

Nende sõnade juures kargas ta välja oma nutikalt leiutatud mööblitükist, mis pidi teda öösel teenima voodina – olgu öeldud, et eriti hästi see välja ei kukkunud –, päeval aga asendama kõiki teisi möödunud talve käreda külma nahka läinud mööbliesemeid. Seega oli tegu igati väärt asjaga.

Selleks et kaitsta end hommikuse külma hammustuste eest, tõmbas Schaunard kiiruga ümber läikivate tähekestega üle külvatud roosast atlassist alusseeliku, mida ta kasutas hommikumantlina. Selle toretseva riidehilbu oli ühel maskiballiööl tema juurde unustanud Meeletuseks maskeerunud neiu, kes oli jäänud meeletusest uskuma Schaunardi petlikke lubadusi, kes tollel öösel kandis markii de Mondori kostüümi ning tõi oma taskust kuuldavale tosina eküü meelitavat kõlinat, mis olid tegelikult ühe teatri rekvisiidilaost laenatud metall-lehest välja lõigatud kettad.

Kodurõivasse riietunud, avas kunstnik akna ja luugid. Otsekohe tungis päikesekiir ereda noolena tuppa ning Schaunard pidi tahtmatult veel uneähmas silmad punni ajama; samal ajal kostis lähikonna kellatornist viis lööki.

„Tõepoolest koidik,” pomises Schaunard. „Imelik. Kuid,” lisas ta seinal rippuvat kalendrit uurides, „kõik on õige. Teadus kinnitab, et sel aastaajal tõuseb päike kell pool kuus. Praegu on alles viis, aga tema on juba üleval. Kohatu usinus! Päikesekera omavolitseb, ma kaeban astronoomiakomiteesse! Aga tuleb end liigutama hakata. On täielik alus arvata, et tänane päev saabus eilse järel, ja kuna eile oli seitsmes kuupäev, siis peab täna olema kaheksas aprill, kui just Saturn pole hakanud tagurpidi liikuma, ja kui uskuda seda paberit,” lausus Schaunard, lugedes seinale kinnitatud orderit kohtukorras väljatõstmise kohta, „siis pean ma täna täpselt kell kaksteist toa vabastama ja andma majaomanikule härra Bernardile kolme maksetähtaja eest tasumata jäänud seitsekümmend viis franki, mida ta minult äärmiselt viletsas käekirjas nõuab. Ma lootsin nagu tavaliselt, et õnnelik juhus lahendab olukorra, kuid paistab, et juhusel on teisi tegemisi. Aga aega on veel kuus tundi, ja kui neid hästi kasutada, siis võib-olla… Nii-nii, tuleb minna!” lausus Schaunard.

Ta hakkas juba selga tõmbama kunagi koheva karvaga mantlit, mis oli kõvasti kiilastunud, kui ta korraga, justkui tarantlitorkest tabatud, hakkas sooritama lennukaid koreograafilisi poognaid, mis olid tantsupidudel korduvalt pälvinud sandarmite pingsat tähelepanu.

„Mõelda vaid!” hüüatas ta. „Tätsa uskumatu, kuidas hommikune õhk soosib ideede sündi! Tundub, et ma sattusin viisijupi peale! Vaatame…”

Siinkohal istus poolpaljas Schaunard klaveri taha, äratas tukkuva instrumendi tormilise akordikaskaadiga unest üles ja hakkas pomina saatel klahvidel nii kaua otsitud meloodiat arendama.

„Do, sol, mi, do, la, si, do, re, põmm, põmm! Fa, re, mi, re. Ai-ai! Re valetab nagu Juudas,” pomises Schaunard kahtlast klahvi tagudes. „Proovime minooris… Minoor annab hästi edasi neiu kurbust, kui ta rebib sinise järve ääres valge karikakra õielehti. Idee pole muidugi kõige värskem. Aga mis parata, mood on selline ja mitte ükski kirjastaja ei söanda välja anda romanssi, milles puudub sinine järv. Sellega peab arvestama… Do, sol, mi, do, la, si, do, re. Pole paha! Annab ettekujutuse karikakrast, eriti neile, kes on botaanikas tugevad. La, si, do, re. On vast alatu see re! Ja nüüd: selleks et luua ettekujutus sinisest järvest, on vaja midagi niisket, asuurset, kuuhelgilist, sest kuuta ei saa kuidagi! Juba lähebki, luike ei tohi unustada! Fa, mi, la, sol,” jätkas Schaunard, jäljendades ülemise oktavi klahvidel kritalset veesulinat. „Nüüd jääb veel neiu hüvastijätt, kui ta otsustab hüpata sinisesse järve, et ühineda oma lume alla maetud armastatuga. Lõpp pole just selge,” pomises Schaunard, „aga on huvitav. Siia oleks vaja midagi õrna, melanhoolset. Tuleb, tuleb! Need taktid väänavad kivistki pisarad välja ja panevad südame lõhkema. Prr!” pomises tähtedega ülekülvatud aluskuue all külmast lõdisev Schaunard. Kui need helid suudaksid puid lõhkuda! Alkoovis on mul üks tala, mis segab hirmsasti, kui mul on külalisi… lõunatamas. Teeks sellega natuke tuld… La, re… re, mi… Niimoodi võib mu inspiratsioon nohu saada. Tühja sest! Jätkame neiu uputamist.”

Schaunardi sõrmed piinasid tukslevat klaviatuuri, tema silmad põlesid, kõrv oli terav; ta jätkas oma meloodiat, ent see lendles kättesaamatu sülfiidina helide udus, millega instrument täitis tervet tuba.

„Vaatame nüüd,” jätkas Schaunard, „kuidas muusika luuletaja sõnadega kokku läheb.”

Ning ta ümises nohinal järgmisi ridu, mis sobinuksid pigem koomilisse ooperisse või tänavalaulukesse:

„Mis jama see on!” hüüatas Schaunard õiglases nördimuses. „Sinised vood hõbejal järvel! Seda pole ma veel näinud. Liiga romantiline! Poeet on idioot! Ta pole vist kunagi näinud ei hõbedat ega järve. Üleüldse on terve see ballaad üks jamps. Värsid ainult segavad minu muusikat. Edaspidi kirjutan sõnad ise, ja hakkan sellega kohe pihta. Praegu on hoog sees, vihun salmid valmis ja panen viisi juurde.”

Schaunard toetas pea kätele ning tardus pidulikku poosi nagu surelik, kes suhtleb muusadega.

Selle püha ühteheitmise tulemusena nägid ilmavalgust kehvad värsid, mida iga libretokirjutaja nimetab õigustatult õuduseks ning mida ta vorbib arvestusega, et heliloojale kuluvad need ära kui inspiratsiooni ärgitamise esialgne kondikava.

Ent Schaunardi õuduses peitus mõte, see andis üpris selgelt edasi autori ärevust saatusliku kaheksanda aprilli kättejõudmise pärast.

Ja siin on salm:

Refrään:

„Pagan võtku!” hüüatas Schaunard oma vaimusünnitist üle lugedes. „Üleval ja õiendand pole küll teab mis asi riim, aga selle parandamiseks pole aega. Vaatame nüüd, kuidas noodid silpidega kokku sobivad.”

Ning talle omasel nasaalsel häälel hakkas ta uuesti romanssi laulma. Tulemusega ilmselgelt rahul, tervitas Schaunard seda rõõmsa grimassiga, mis ilmus tema näole iga kord, kui ta endaga rahul oli. Ent uhkusest pakatav õndsustunne ei kestnud kuigi kaua. Kell lõi tornis üksteist. Löögid kandusid üksteise järel tuppa ning pilkav heli näis õnnetult Schaunardilt pärivat: „Oled sa valmis?”

Schaunard võpatas toolil.

„Aeg lendab nagu lind,” nentis ta. „Seitsmekümne viie frangi ja uue peavarju otsimiseks pole jäänud rohkem kui kolmveerand tundi. Vaevalt et ma jõuan selle ajaga midagi ette võtta, kui just maagia appi ei tule. Annan endale viis minutit selle probleemi lahendamiseks.” Ning pea rüppe langetanud, laskus ta mõtiskluste sügavusse.

Viis minutit läksid mööda ning Schaunard tõstis pea, leidmata midagi, mis kas või natukenegi meenutaks seitsetkümmend viit franki.

„Ega muud üle jää kui siit lihtsalt jalga lasta. Ilm on ilus ja ehk jalutab mu sõber Juhus kusagil päikesepaistel. Ta peab tahes või tahtmata minu eest hoolt kandma, kuni ma leian mooduse, kuidas härra Bernardiga sotid selgeks teha.”

Schaunard toppis oma mantli koopasügavustesse taskutesse kõik, mis sinna mahtus, korjas siis rätiku sisse kompsu mõned pesutükid ning lahkus toast, lausudes enne oma ulualusele mõned hüvastijätusõnad.

Niipea kui ta õue jõudis, peatas teda uksehoidja, kes paistis olevat seal varitsenud.

„Kuulge, härra Schaunard,” hüüatas uksehoidja helikunstnikul teed tõkestades. „Kas olete unustanud? Täna on kaheksas kuupäev!

ümises Schaunard. „Muust ma ei mõtlegi!”

„Te olete kolimisega hilja peale jäänud,” lausus uksehoidja. „Kell on pool kaksteist ja uus üürnik, kellele teie tuba anti, võib iga minut kohal olla. Peaksite kiirustama!”

„Laske mul siis minna,” vastas Schaunard. „Ma lähen kolimiseks sõidukit otsima.”

„Muidugi, muidugi, aga enne väljakolimist on vaja õiendada üks väike formaalsus. Mul on käsk, et ma ei tohi lasta teil kuhugi minna enne, kui olete ära maksnud kolm üürivõlga. Teil muidugi on see raha olemas?”

„Loomulikult!” vastas Schaunard ja astus sammu ettepoole.

„Sellisel juhul,” vastas uksehoidja, „tulge minu ruumi, ma annan teile kviitungi.”

„Ma võtan selle tagasi tulles.”

„Miks mitte kohe?” käis uksehoidja peale.

„Ma lähen rahavahetaja juurde… Mul pole peenraha.”

„Või nii!” hüüatas teine murelikult. „Ah et lähete peenraha võtma? Sel juhul lubage, et ma jätan enda kätte selle kompsu, mida te kaenla all hoiate ja mis teile ebamugavust valmistab.”

„Härra uksehoidja, te vist ei usu mind?” küsis Schaunard väärikalt. „Kas te tõesti arvate, et selle räti sees on mu mööbel?”

„Andeks, härra, aga mul on niisugune käsk,” ütles uksehoidja veidi leebemal toonil. „Härra Bernard andis korralduse mitte lubada teil juuksekarvagi paigast liigutada enne, kui olete talle maksnud.”

„Aga vaadake ometi,” ütles Schaunard kompsu lahti tehes, „siin pole mingeid juuksekarvu, ainult särgid, mis ma viin pesunaisele, kes elab rahavahetaja kõrval, siit paarikümne sammu kagusel.”

„Siis on teine asi,” kostis uksehoidja kompsu sisu nähes. „Vabandage mu uudishimu, härra Schaunard, kas tohib küsida teie uut aadressi?”

„Ma hakkan elama Rivoli tänavas,” vastas kunstnik külmalt, olles juba ühe jalaga kõnniteel ja pannes kiiruga punuma.

„Rivoli tänavas,” pomises uksehoidja sõrmega ninajuurt triikides. „Imelik, et meilt järele pärimata talle Rivoli tänavas tuba üüriti. Väga imelik! Olgu kuidas on, ega ta mööblit ilma maksmata ikka ära viia saa. Kui ainult uus üürnik just sel ajal välja ei ilmuks, kui härra Schaunard alles välja kolib. See tekitaks trepil igavese mäsu. – No vaat kus!” hüüatas uksehoidja pead õhuaknast välja pistes. „Seal ta ongi, see uus üürnik!”

Vestibüüli astus noormees, peas Louis XIII ajastu valge kübar, tema järel pakikandja, keda kandam ei paistnud eriti koormavat.

„Härra, kas minu korter on juba vaba?” küsis noormees talle vastu tõttavalt uksehoidjalt.

„Ei veel, härra, aga kohe saab. Härra, kes seal elas, läks kolimiseks sõidukit otsima. Aga seni võib härra oma mööbli õue panna.”

„Kardan, et võib sadama hakata,” kostis noormees, nätsutades rahulikult hammaste vahel kannikesekimpu. „Mööbel võib rikutud saada. Pakikandja!” pöördus ta oma selja taga seisva mehe poole, kes hoidis kuhja esemeid, mille otstarvet usehoidja ei suutnud ära arvata. „Pange need siia vestibüüli, minge tagasi mu endisesse elukohta ja tooge ära ülejäänud hinnaline mööbel ja kunstiesemed.”

Pakikandja sättis seina äärde hunniku kuue-seitsme jala kõrguseid lõuendiga ülelöödud raame; üksteise najale toetumas, võis neid soovi korral lehvikuna laiali tõmmata.

„Vaadake!” lausus noormees pakikandjale ning osutas ühele raamidest, kus lõuendis paistis auk. „Milline õnnetus! Te olete mu Veneetsia peegli ära rikkunud! Kui ülejäänud asjade järele lähete, siis olge ettevaatlikum, eriti raamatukoguga.”

„Mis Veneetsia peeglist ta räägib?” pomises seina najale asetatud raamide ümber tammuv uksehoidja. „Ma ei näe mingit peeglit. See on vist küll nali, mina ei näe muud kui sirmi. Eks näis, mis teise korraga kohale tuuakse.”

„Kas üürnik vabastab varsti toa? Kell on juba pool üks ja ma tahaksin sisse kolida,” lausus noormees.

„Ega tal enam kaua lähe,” kostis uksehoidja. „Häda pole midagi, kuna teie mööbel pole ju veel kohal,” lisas ta paljutähenduslikult.

Noormees ei jõudnud vastatagi, kui õue ilmus tragunist virgats.

„Kas härra Bernard elab siin?” päris ta ning võttis puusal tolknevast suurest nahkkotist välja ümbriku.

„Siin jah,” vastas uksehoidja.

„Talle on kiri,” ütles virgats. „Andke allkiri.” Ta ulatas uksehoidjale lehe ning too läks oma ruumi sellele allkirja andma.

„Andke andeks, et ma teid üksi jätan,” lausus ta kannatamatult mööda õue tammuvale noormehele. „Mu peremehele härra Bernardile on ministeeriumist kiri, ma pean selle talle kätte viima.”

Kui uksehoidja härra Bernardi juurde sisenes, ajas see parajasti habet.

„Mida te tahate, Durand?”

„Härra,” kostis uksehoidja mütsi peast võttes, „virgats tõi teile kirja. Ministeeriumist.”

Ning ta ulatas härra Bernardile sõjaministeeriumi pitsatiga ümbriku.

„Issand jumal!” hüüatas härra Bernard nii erutatult, et pidi endale äärepealt sisse lõikama. „Sõjaministeeriumist! Ma olen kindel, et nad teatavad minu nimetamisest Auleegioni ordeni kavaleriks, mida ma juba nii kaua olen oodanud, ja viimaks ometi on mind vääriliselt hinnatud! Siin on teile, Durand, sada suud. Jooge minu terviseks!” lausus ta vestitaskus tuhlates. „Mul pole rahakotti käepärast, aga kohe annan, oodake.”

Uksehoidja oli peremehe puhul harjumatust ülevoolavast suuremeelsusest niivõrd liigutatud, et pani mütsi uuesti pähe.

Tavaliselt oleks härra Bernard säärase ühiskonna hierarhia reeglite rikkumise karmilt hukka mõistnud, kuid praegu ei paistnud ta seda märkavat. Ta sättis prillid ette, avas õndsas erutuses, nagu sultani käskkirja saanud vesiir, ümbriku ning hakkas saadetist lugema. Juba esimeste ridade juures ilmusid tema rasvunud mungapõskedele punased laigud, näkku tekkis koletu grimass, väikesed silmad pildusid niisuguseid sädemeid, mis võinuksid tema sakris paruka põlema süüdata.

Kogu tema ilme oli niivõrd moondunud, nagu oleks see üle elanud maavärina.

Vaat milline oli sõjaministeeriumi päisega paberile kirjutatud saadetise sisu, mille oli ekstra kohale toimetanud tragun ja mille kättesaamise kohta härra Durand oli allkirja andnud:

„Austatud härra majaomanik!

Viisakus, mida mütoloogia peab heade kommete esiemaks, sunnib mind Teile teatama, et julmade asjaolude tõttu ei ole mul võimalik järgida üldlevinud tava maksta korteri eest, eriti antud juhul, kui ollakse võlgu. Kuni täna hommikuni hellitasin ma lootust, et saan tähistada seda päeva kõigi kolme arve tasumisega. Fantaasia, pettekujutlus, unistus! Sel ajal, kui ma tukkusin muretusepadjal, hajutas saatus – kreeka keeles ananke – kõik minu lootused. Raha, millega olin arvestanud (jumal, kui halvasti läheb praegu äris!), jäi laekumata ning märkimisväärsest summast, mille pidin saama, pole mul praegu rohkem kui kolm franki – needki laenatud – ja neid ei söanda ma teile pakkuda. Kuid uskuge, härra, et peagi saabuvad meie kaunile Prantsusmaale ja minulegi paremad päevad. Niipea kui need koidavad, lendan ma linnutiivul sellest teada andma ning viin Teie majast ära sinna jäänud hinnalised asjad, mille ma seniks usaldan Teie ja seaduse kaitse alla, mis keelab Teil neid enne aasta möödumist maha müüa – juhul kui Teil peaks tulema tahtmine sel teel tagasi saada summat, mille olete kandnud minu aususe registriraamatusse. Eriti palun Teil hoolt kanda minu klaveri ja suures raamis kuuekümne erinevat värvi juukseloki eest, mis on lõigatud Armastuse skalpelliga graatsiate laubalt.

Niisiis, austatud härra majaomanik: Teil on vaba voli kasutada oma äranägemisel seinu, mille vahel ma elasin. Annan Teile selleks lahke loa, mida kinnitan oma allkirjaga.

Alexandre Schaunard.”

Lugenud läbi läkituse, mille kunstnik oli sõjaministeeriumi kantselei ametnikust sõbra juures kirja pannud, kägrutas härra Bernard selle nördinult kokku. Ning kui tema pilk langes papa Durandile, kes ootas endiselt lubatud tasu, küsis ta järsult, mida too seal teeb.

„Ootan, härra!”

„Mida?”

„Eks ikka teie suuremeelset lubadust… hea uudise puhul!” pomises uksehoidja.

„Välja! Mida see tähendab? Seisate minu ees, müts peas!”

„Aga, härra…”

„Ei mingit aga! Välja! Või ei, oodake. Lähme selle närukaelast kunstniku tuppa, kes maksmata jalga laskis.”

„Kuidas? Kas te peate silmas härra Schaunardi?” küsis uksehoidja.

„Keda siis veel?” jätkas majaomanik, kelle viha aina kasvas. „Ja kui ilmneb, et ta on sealt midagi ära viinud, siis ajan ma teid minema! Ajan mii-ne-ma!”

„Aga see pole võimalik,” pomises vaene uksehoidja. „Härra Schaunard pole veel välja kolinud, ta läks raha vahetama, et teile ära maksta, ja tooma mööbli jaoks veokit.”

„Mööbli jaoks!” hüüatas härra Bernard. „Kähku sinna! Ma olen kindel, et ta vedas teid ninapidi, meelitas teid meelega oma ruumist välja, et te teda ei segaks! Olete teie vast loll!”

„Jumal küll! Olen tõesti loll!” hüüatas papa Durand peremehe olümposliku raevu ees värisedes. Too aga tiris teda trepist alla.

Vaevalt olid nad õue jõudnud, kui uksehoidjale tuli vastu valge kübaraga noormees.

„No kuulge,” hüüatas ta, „millal ma lõpuks oma toa kätte saan? Täna on ju kaheksas aprill. Kui ma ei eksi, siis üürisin just siin toa ja andsin teile veel käsirahagi. Oli nii või ei olnud?”

„Andestust, härra, andestust,” lausus majaomanik, „ma olen täiesti teie teenistuses. Ma klaarin ise härraga,” lisas ta uksehoidja poole pöördudes. „Teie aga minge ruttu üles. Küllap see närukael Schaunard on juba tagasi ja pakib asju. Kui ta seal on, siis pange ta luku taha ja minge ruttu politseid kutsuma.”

Papa Durand kadus trepikotta.

„Vabandust, härra,” lausus majaomanik kummardades, kui oli noormehega omavahele jäänud. „Kellega on mul au rääkida?”

„Härra, mina olen teie uus üürnik. Ma üürisin toa selle maja seitsmendal korrusel ja hakkan juba kannatust kaotama, et tuba veel seni vabastatud pole.”

„Mul on äärmiselt kahju, härra,” vastas Bernard, „mul on arusaamatus ühe elanikuga, teie eelkäijaga.”

„Härra, härra!” karjus viimase korruse aknast pea välja pistnud papa Durand. „Härra Schaunardi pole siin… aga tuba on… Olen mina alles lollpea… see tähendab, et ta pole midagi ära viinud, härra, mitte juuksekarvagi.”

„Hästi, tulge alla,” kamandas härra Bernard. „Härra, palun veidi kannatust,” lausus ta noormehele. „Otsekohe viib uksehoidja mu maksejõuetu üürniku asjad keldrisse ja poole tunni pärast on tuba teie käsutuses. Pealegi pole teie mööbel veel kohale jõudnud.”

„Vabandust, härra, aga mis see seal siis on?” vastas noormees rahulikult.

Härra Bernard vaatas ringi ega märganud muud kui suuri sirme, mis olid uksehoidjat hämmastanud.

„Kuidas? Vabandust…” pomises ta, „aga mina ei näe küll midagi.”

„Siinsamas,” kostis noormees, tõmmates lahti sirmi paanid ning avades hämmastunud majaomaniku pilgule võrratu palee interjööri jaspisest sammaste, bareljeefide ja suurte meistrite maalidega.

„Aga kus on teie mööbel?” päris härra Bernard.

„Siin see ongi,” vastas noormees ja osutas „palee” luksuslikule maalitud interjöörile. Selle oli ta äsja ostnud Bullioni villast, kus oli aset leidnud ühe asjaarmastajate teatritrupi dekoratsioonide väljamüük.

„Härra,” jätkas majaomanik, „ma tahaksin uskuda, et teil leidub soliidsemat mööblit kui see siin…”

„Kuidas? See on ju kõige ehtsam Boulle22!”

„Nagu te isegi aru saate, vajan ma üürnikult garantiid.”

„Pagan! Kas paleest siis ei piisa mansardkorruse üüri garantiiks?”

„Ei, härra, on vaja mööblit, tõelist mahagonipuust mööblit!”

„Kahjuks ei peitu õnn kullas ja mahagonipuus, nagu ütles vanaaja tark. Pealegi ei talu ma üldse mahagoni. Tobe puit. Tänapäeval on seda kõigil.”

„Härra, aga teil ikka on mööbel, ükskõik mis materjalist?”

„Ei, see võtab korteris liiga palju ruumi. Muretsed endale toolid, ja ei tea enam, kuhu istuda.”

„Voodi on teil ju ikka olemas? Kus te muidu puhkate?”

„Mina loodan jumalikule ettehooldusele!”

„Andeks, veel üks küsimus,” jätkas härra Bernard, „mis amet teil on?”

Sel hetkel ilmus õue pakikandja noormehe teise kolikoormaga. Asjade seas, mis rippusid tema ümber, võis märgata molbertit.

„Härra!” hüüatas papa Durand hirmunult ja osutas majaomanikule molbertit. „Ta on kunstnik!”

„Kunstnik! Seda ma arvasin!” hüüatas härra Bernard omakorda, ja tema juuksed tõusid õudusest püsti. „Kunstnik!!! Kas te siis ei uurinudki noormehe kohta?” päris ta uksehoidjalt. „Te ei teadnudki, millega ta tegeleb?”

„Mis teha,” vastas vaene mees. „Ta andis mulle käsirahaks viis franki ja mulle ei tulnud pähegi…”

„Kas läheb veel kaua?” küsis noormees.

„Härra,” alustas majaomanik prille ninale sättides, „kuna teil mööblit pole, siis ei saa te sisse kolida. Seadus lubab ära öelda üürnikule, kellel pole mingisugust tagatist.”

„Aga minu aumehe sõna?” lausus kunstnik väärikalt.

„See ei kaalu mööblit üles… Otsige endale teine korter. Durand annab teile käsiraha tagasi.”

Uksehoidja mühatas jahmunult. „Ma panin selle juba hoiuraamatu peale.”

„Kuulge, härra,” jätkas noormees, „kust ma nii äkki uue toa leian? Andke mulle peavarju kas või üheks päevaks.”

„Minge hotelli,” vastas härra Bernard. „Aga kui tahate,” lausus ta ootamatult pähe tulnud mõtte ajel, „siis üürin ma teile sellesama toa, kus on siiani mu võlgniku mööbel, aga siis juba möbleeritud toana. Kuid sellisel juhul, nagu te teate, tuleb ette maksta.”

„Kõigepealt öelge, kui palju te selle ubriku eest tahate?” vastas väljapääsmatusse olukorda sattunud kunstnik.

„Tuba on täitsa viisakas, asjaolusid arvesse võttes on üür kakskümmend viis franki kuus. Ettemaks.”

„Seda te juba ütlesite. See lause ei vääri kordamise au,” sõnas noormees taskus tuhnides. „Kas teil on viiesajast frangist tagasi anda?”

„Mida?” päris jahmunud majaomanik. „Mida te ütlesite?”

„No teiste sõnadega poolest tuhandest. Kas te pole sellist rahatähte varem näinud?” küsis kunstnik ja vehkis rahaga majaomaniku ja uksehoidja nina all, kes pidid selle nägemisest peaaegu pikali kukkuma.

„Ma annan tagasi,” vastas härra Bernard lugupidavalt. „Võtan ainult kakskümmend franki, kuna Durand tagastab teile käsiraha.”

„Jätku endale,” sõnas kunstnik. „Tingimusel, et ta tuleb igal hommikul ja teatab, mis päev, kuupäev ja milline Kuu seis parajasti on, milline on ilm ja millise valitsemisvormi all me elame.”

„Suurima heameelega, härra!” hüüatas papa Durand ja tegi üheksakümnekraadise kummarduse.

„Tore, tubli mees, teist saab minu kalender. Seniks aga aidake pakikandjal asju kanda.”

„Otsekohe saadan teile kviitungi, härra,” lausus majaomanik.

Juba selsamal õhtul seadis härra Bernardi uus üürnik kunstnik Marcel end sisse jalgalasknud Schaunardi paleeks muudetud eluasemes.

Mainitud Schaunard aga vantsis sel ajal raha otsinguil mööda Pariisi.

Schaunard oli tõstnud laenamise tõelise kunsti tasemele. Nähes ette, et vahel tuleb pigistada ka võõramaalasi, oli ta viie frangi küsimise selgeks õppinud kõigis maailma keeltes. Ta oli põhjalikult tundma õppinud riukaid, mida metall oma jahtijate eest kõrvalepõiklemiseks kasutab; paremini kui kapten tõusude ja mõõnade aegu teadis Schaunard, millal vesi on kõrge või madal, see tähendab päevi, millal tema sõbrad ja tuttavad raha saavad. Seetõttu ei öeldud mõnes majas tema ilmumisel: „Seal on härra Schaunard”, vaid nenditi: „Täna on siis esimene (või viieteistkümnes) kuupäev!” Selleks et lihtsustada ja süstematiseerida maksuvõimelistelt kodanikelt häda sunnil kogutavat kümnist, oli Schaunard koostanud tabeli, kuhu ta oli tähestiku järjekorras sisse kandnud kõik oma erinevates linnajagudes elutsevad sõbrad ja tuttavad. Iga nime taha oli märgitud summa, mida temalt vastavalt varanduslikule seisukorrale oli võimalik laenata, ning kuupäevad, mil tal pidi raha olema, samuti lõunaja õhtusöögi kellaaeg koos majale iseloomuliku menüüga. Peale tabeli pidas Schaunard veel väikest märkmeraamatut, kuhu kandis hoolikalt kõik talle laenatud summad, kaasa arvatud kõige pisemad, kuna ta ei tahtnud, et laenude üldsumma kasvaks suuremaks kui pärand, mida ta lootis kord saada ühelt Normandias elutsevalt onult. Niipea kui võlg kellegi juures kasvas kahekümne frangini, peatas Schaunard tema arve ning maksis summa tagasi isegi juhul, kui selleks tuli laenata teistelt inimestelt, kellele ta võlgnes vähem. Seetõttu ei keeldutud talle kunagi laenamast ja ta nimetas seda kõikuvaks võlaks. Ning kuna kõik teadsid, et ta esimesel võimalusel raha tagastab, siis aidati ta alati meelsasti hädast välja.

Ent seekord, olles juba kell üksteist hommikul suundunud vajaliku seitsmekümne viie frangi otsinguile, oli ta oma kuulsa nimekirja tähtede M, B ja R abil suutnud kokku korjata ainult mõned tühised eküüd. Ülejäänud tähestiku tähed, kel nagu Schaunardil endalgi olid võlatähtajad uksele koputamas, polnud saanud teda aidata.

Kell kuus andis tema kõht endast teada tungivalt hädakella lüües ja lõunale kutsudes. Ta oli parajasti Maine’i värava lähedal, kus elutses täht U. Schaunard suundus U poole, sest seal ootas teda alati kaetud laud (neil päevil, kui üldse lauda kaeti).

„Kelle juurde, härra?” päris uksehoidja tal teed tõkestades.

„Härra U juurde,” vastas kunstnik.

„Teda pole kodus.”

„Aga proua?”

„Teda pole ka. Nad palusid mul nende juurde tulevale sõbrale edasi öelda, et söövad täna külas. Aga kui teie oletegi see, keda nad ootasid, siis siin on nende jäetud aadress,” ning uksehoidja ulatas Schaunardile paberitüki, millele tema sõber U oli kirjutanud:

„Läksime sööma Schaunardi poole, see ja see tänav, maja number… Tule järele.”

„Väga hea,” lausus Schaunard lahkudes. „Kui Juhus otsustab sekkuda, siis mängib ta eriskummalist vodevilli!”

Sealsamas meenus Schaunardile läheduses Maine’i maanteel asuv vaeste boheemlaste ringis Ema Cadet’ nime all tuntud söögiasutus, kus ta oli paar-kolm korda odavalt kõhtu täitnud. Tegu oli kabareega ühendatud söögimajaga, mille tavalisteks kundedeks olid Orléansi maantee voorimehed, Montparnasse’i lauljannad ja Bobino teatri esimesed armastajad. Suvisel ajal käis Ema Cadet’ juures kampade viisi paljude Luxembourgi aia naabruses asuvate ateljeede kunstnikuõpilasi, avaldamata kirjamehi ja tundmatute ajalehtede ajakirjanikuhakatisi, sest paik oli tuntud küülikuhautise, ehtsa hapukapsa ja ränikivi kõrvalmaiguga odava valge veini poolest.

Schaunard võttis sisse koha metsasalus – nii kutsuti Ema Cadet’ juures paari igeriku puu hõredat varjualust.

„Mis siis ikka!” lausus Schaunard endamisi. „Laen end kurguni täis ja korraldan Belsatsari-väärilise söömaaja.”

Pikalt mõtlemata tellis ta supi, pool portsjonit hapukapsast ja kaks poolikut jäneseraguud. Ta oli märganud, et poolt portsjonit tellides tuuakse vähemalt kolmveerand.

Säärane tellimus äratas valges kleidis ja ballikingades, juustesse torgatud apelsiniõitega noore daami tähelepanu; tema õlgade ümber, mida olnuks parem mitte paljastada, hõljus hale looriräbal. See oli lauljanna Montparnasse’i teatrist, mille kulissid avanesid enam-vähem otse Ema Cadet’ kööki. Lauljanna oli tulnud „Lucia” vaheajal einet võtma ning oli poole tassikese kohviga lõpetamas söömaaega, mis koosnes ainult äädika- ja õlikastmes artišokist.

„Kaks raguud hommikul!” sosistas naine ettekandjaneiule. „Sööb vast hästi see noormees! Kui palju ma võlgnen, Adèle?”

„Neli suud artišoki eest, neli poole kohvi eest ja suu leiva eest. Kokku üheksa suud.”

„Võtke,” lausus lauljanna ja lahkus ümisedes:

„Vaata, kuidas la välja võtab!” märkis Schaunardiga ühes lauas istuv salapärane isik, keda pooleldi varjas kõrge raamatukuhi.

„Ei võta ta midagi!” vaidles Schaunard vastu. „Minu arvates jättis ta selle endale. Ja mõelda vaid,” jätkas ta, osutades taldrikule, millest Lucia di Lammermoor oli äsja artišokki söönud, „marineerib oma falsetti äädikas!”

„Äädikas on muidugi tugev hape,” lisas tundmatu. „Egas Orléansi äädikas asjata kuulus ole!”

Schaunard silmitses tähelepanelikult tüüpi, kes ilmselt üritas temaga vestlust alustada. Suurte siniste silmade terav pilk, mis näis justkui midagi otsivat, andis mehe ilmele seminaristile omase õndsa rahulikkuse. Tema jume sarnanes vana vandliga, kui mitte arvestada põski, mida oleks nagu telliskivitolmuga puuderdatud. Tema suu näis olevat joonistanud ettevalmistusklassi õpilane, keda on selle juures küünarnukist müksatud. Neegri moodi pruntis huulte vahelt paistsid hagija hambaid meenutavad kihvad ja topeltlõua voldid toetusid valgele kaelasidemele, mille üks ots pürgis tähtede kõrgustesse, teine aga püüdles maapinna poole. Tohutult laia äärega kulunud viltkaabu alt tolknesid välja heledad juuksesalgud. Ta kandis pähkelpruuni peleriiniga mantlit, mille ammuilma karvutuks kulunud kangas oli kare nagu riiv. Mantli haigutavatest taskutest paistsid mingisugused paberinutsakad ja brošüürid. Laskmata end silmitsemisest häirida, nautis mees garneeringuga hapukapsast, väljendades valjult oma rahulolu. Süües luges ta enda ees lebavat raamatut, tehes aeg-ajalt leheservale märkusi pliiatsiga, mida hoidis tavaliselt kõrva taga.

„Kuhu mu raguu siis jääb?” hüüdis korraga Schaunard ja koputas noaga vastu joogiklaasi.

„Härra, raguu on otsas,” vastas taldrikuga tulnud neiu. „Siin on viimane portsjon sellele härrale,” lisas ta ning asetas toidu raamatutega mehe ette.

„Pagan võtku!” hüüatas Schaunard.

Tema hüüatusest kostis säärast pettumust ja kibedust, et raamatutega mees oli hingepõhjani liigutatud. Ta nihutas enda ja Schaunardi vahel kõrguvat kuhja, pani taldriku laua keskele ja lausus kõige leebemal häälel:

„Härra, lubage ette panna, et jagaksite minuga rooga.”

„Ma ei taha teid sellest ilma jätta,” vastas Schaunard.

„Aga sel juhul jätate mind ilma rõõmust teile rõõmu valmistada.”

„Kui nii, härra, siis…” Ja Schaunard lükkas oma taldriku ettepoole.

„Lubage mul pea endale jätta,” lausus võõras.

„Ei, härra, sellega ei saa ma kuidagi nõustuda,” vastas Schaunard.

Ent taldrikut enda poole tõmmates märkas ta, et tundmatu oli talle andnud just selle tüki, mille oli lubanud endale jätta.

„No küll alles mängib viisakat!” torises Schaunard endamisi.

„Kui inimesel on pea kõige õilsam kehaosa,” lausus tundmatu, „siis küülikul on see kõige ebameeldivam. Paljud ei saa seda üldse süüa. Aga minuga on vastupidi: ma jumaldan seda.”

„Sel juhul on mul väga kahju, et te minu pärast end sellest ilma jätsite.”

„Kuidas nii? Vabandust, pea on minu taldrikul,” vaidles raamatutega mees vastu. „Mul oli ju au teile selgitada, et…”

„Lubage,” kostis Schaunard, nihutades oma taldriku tundmatu nina alla. „Mis tükk see teie arvates on?”

„Õiglane taevas! Mida ma näen! Issand! Veel üks pea! See küülik on bikefaalne!” hüüatas tundmatu.

„Bike…” kogeles Schaunard.

„…faalne. See tuleb kreeka keelest. Tõepoolest, härra de Buffon, kes kirjutas oma teosed varrukamansettidele23, mainib sääraseid iseäralikke juhtumeid. Mis siis ikka, mul pole midagi selle vastu, et sarnast looduse imet süüa.”

Tänu sellele vahejuhtumile sai lauakaaslaste vahel alguse vestlus. Schaunard ei tahtnud viisakuses alla jääda ning tellis liitri veini. Raamatutega mees tellis veel teise. Schaunard kostitas teda salatiga, raamatutega mees vastas magustoiduga. Kella kaheksaks õhtul ilutses nende laual kuus tühja veinipudelit. Vestluse edenedes muututi avameelseks, ohtralt veini pruukides jutustasid ta teineteisele oma elulugusid ning viimaks tundsid üksteist nii hästi, nagu oleks nad ammuilma tuttavad olnud. Schaunardi jutu ära kuulanud, teatas raamatutega mees, et tema nimi on Gustave Colline; ta on filosoof ja elatub matemaatika, skolastika, botaanika ja terve rea teiste ika-silbiga lõppevate ainete tundide andmisest.

Kogu vähese raha, mis Colline tunnist tundi jooksmisega teenis, kulutas ta raamatute ostmiseks. Tema pähkelpruun mantel oli tuttav kõigile Concorde’i ja Saint-Micheli sildade vahel tegutsevatele bukinistidele. Mida ta kogu selle raamatuhulgaga tegi – neid oli nii arvutult, et ühest elust oleks nende läbilugemiseks väheks jäänud –, seda ei teadnud keegi ega teadnud ta isegi. Ent see maania oli tema juures omandanud lausa kire mõõtmed. Ja kui juhtus, et ta õhtul ilma uue raamatuta koju jõudis, siis ohkas ta Titust jäljendades: „Päev on tühja läinud.”24 Tema leebed maneerid ja kõnepruuk, millesse nagu mosaiiki olid ühendatud kõik stiilid, ning vestlusesse pikitud vaimukad kalambuurid vallutasid Schaunardi südame, nii et ta otsekohe küsis Colline’ilt luba lülitada tema nimi oma kuulsasse registrisse, millest me juba rääkisime.

Kell üheksa õhtul väljusid nad tublisti nokastanult Ema Cadet’ juurest; nende kõnnak andis tunnistust elavast dialoogist pudelitega.

Colline tegi Schaunardile ettepaneku juua tass kohvi ning too nõustus tingimusel, et tema kanda jäävad joogid. Nad läksid ühte SaintGermain-l’Auxerrois’ tänava kohvikusse, mis kandis mängude ja naeru jumala Momose nime.

Hetkel, mil nad kõrtsi sisenesid, käis kahe külastaja vahel äge sõnavahetus. Üks neist oli noormees, kelle nägu uppus kohevasse kirjusse habemepõõsasse. Otsekui vastukaaluks lõua karvaküllusele oli tema pea enneaegu kiilastunud, nii et see sarnanes palja põlvega, mille siledust üritasid tulutult varjata sedavõrd hõredad juuksesalgud, et kõik karvad võinuks ükshaaval kokku lugeda. Mees kandis küünarnukkide kohalt paigatud musta frakki ning kui ta käed üles tõstis, siis paistsid kaenla all õhutusaugud. Tema pükse võinuks pidada mustaks ning saabaste ilmest, mis polnud vist kunagi uued olnudki, võis arvata, et need olid mõne Igavese Juudi jalas maakerale mitu tiiru peale teinud.

Schaunard oli märganud, et tema sõber Colline oli habemepuhmakaga noormeest tervitanud.

„Kas te tunnete seda härrat?” päris ta filosoofilt.

„Ei,” vastas too, „aga ma kohtun temaga mõnikord raamatukogus. Ma arvan, et ta on kirjamees.”

„Paistab jah sedamoodi,” nõustus Schaunard.

Isikul, kellega noormees vaidles, oli aastaid neljakümne ümber; otsustades suure pea järgi, mis näis kaela vahele jättes otse õlgadest välja kasvavat, oli tal kalduvus apopleksiaks. Väikese musta pigimütsiga kaetud lame laup andis tunnistust täielikust juhmusest. See oli härra Mouton, kes pidas IV linnarajooni valitsuses surnute registrit.