Читать книгу Näidendid - Henrik Ibsen - Страница 3

Hubane ning maitsekalt, kuid mitte kallihinnalise mööbliga sisustatud võõrastetuba. Uks paremal taga viib esikusse; teine vasakul taga Helmeri kabinetti. Nende kahe ukse vahel on pianiino. Keset vasakut seina on uks ja sellest eespool aken. Akna lähedal on ümmargune laud tugitoolide ja väikese sohvaga. Paremas külgseinas, natuke tagapool, on uks ja samas seinas esiplaanile lähemal kahhelahi, mille ees on paar tugitooli ja kiiktool. Ahju ja külgukse vahel on väike laud. Seintel vaselõiked. Etažeer portselanesemete ja muude pisikeste kunstitoodetega; väike raamatukapp iluköites raamatutega. Põrandal vaip; ahjus tuli. Talvine päev.

Esikus heliseb uksekell; natukese aja pärast on kuulda, kuidas uks avatakse. Rõõmsalt laulda ümisedes tuleb Nora tuppa; tal on üleriided seljas ja ta kannab tervet virna pakke, mis ta paremal asuvale lauale paigutab. Ta jätab esiku ukse enese järel lahti ja seal on näha ekspress, kel on käes jõulukuusk ja korv; ta annab need toatüdrukule, kes neile ukse avas.

NORA: Peida jõulupuu hästi ära, Helene. Lapsed ei tohi seda mingi hinna eest näha enne õhtut, kui see on juba ehitud. (Ekspressile; võtab rahakoti välja.) Kui palju...?

EKSPRESS: Viiskümmend ööri.

NORA: Siin on üks kroon. Ei, tagasi ei ole vaja.

Ekspress tänab ja läheb ära. Nora suleb ukse. Üleriideid seljast võttes naerab ta ikka veel tasa ning rahulolevalt.

NORA (võtab taskust mandlikookide koti ja sööb paar tükki ära; seejärel läheb ettevaatlikult oma mehe ukse juurde ja kuulatab): Jah, ta on kodus. (Paremal oleva laua juurde minnes ümiseb taas laulda.)

HELMER (oma kabinetis): On see lõoke, kes seal lõõritab?

NORA (pakke lahti võtma hakates): Jah, on küll.

HELMER: On see orav, kes seal krabistab?

NORA: Jah!

HELMER: Kunas orav koju tuli?

NORA: Nüüdsama. (Topib mandlikookide koti tasku ja pühib suud.) Tule siia, Torvald, siis sa näed, mis ma olen ostnud.

HELMER: Ära mind sega! (Natukese aja pärast avab ukse ja vaatab sisse, sulg käes.) Ostnud, ütled sa? Kas siis väike pillaja on jälle raha lendu laskmas käinud?

NORA: Einoh, Torvald, tänavu me peaksime ometi tõesti endale natuke lubada võima. Need on ju esimesed jõulud, kus meil ei ole tarvis kokku hoida.

HELMER: Noh, tead sa, raisata me ei või.

NORA: Miks mitte, Torvald, natuke me võime nüüd ikka raisata. Eks ole? Ainult üsna pisut. Nüüd saad sa ju kõrget palka ja hakkad palju-palju raha teenima.

HELMER: Uuest aastast jah, aga enne möödub tervelt kolm kuud, kui ma tasu kätte saan.

NORA: Tühja kah! Seni me võime ju laenata.

HELMER: Nora! (Läheb tema juurde ja võtab tal naljapärast kõrvast kinni.) Kas kergemeelsus on nüüd jälle platsis? Ütleme, et ma laenan täna tuhat krooni, ja sa lased need jõulunädala jooksul lendu, ja mulle kukub siis vana-aastaõhtul katuselt kivi pähe ja ma olen siruli maas.

NORA (paneb talle käe suu peale): Vuih! Ära räägi nii jubedaid asju.

HELMER: Jah, aga ütleme, et midagi niisugust juhtub. Mis siis?

NORA: Kui midagi nii hirmsat juhtub, siis on täiesti ükskõik, kas mul on võlga või ei ole.

HELMER: Noh, aga neil, kellelt ma laenasin?

NORA: Neil? Kellele nad korda lähevad! Need on ju võõrad inimesed.

HELMER: Nora, Nora, sa oled naisterahvas! Aga räägime tõsiselt, Nora. Sa tead, missugune on minu seisukoht selles asjas. Ei mingit võlga! Mitte kunagi laenata! Selle kodu peale, mis laenudele ja võlgadele rajatakse, langeb mingi sõltuvuse ja järelikult ka mingi inetu vari. Meie kahekesi oleme kuni tänase päevani vapralt vastu pidanud ja peame vastu ka selle lühikese aja, mis veel üle on jäänud.

NORA (läheb ahju poole): Jajah, nagu sa tahad, Torvald.

HELMER (järgneb talle): Noo, noo, ärgu nüüd väike lõoke tiibu longu lasku. Mis? Või orav seisab seal ja mossitab. (Võtab rahatasku välja.) Nora! Mis mul siin sinu arvates on?

NORA (pöördub ruttu ümber): Raha!

HELMER: Säh, võta. (Ulatab talle mõned rahatähed.) Issand jumal, ma tean ju küll, et majas jõulu ajal üsna palju raha läheb.

NORA: Kümme – kakskümmend – kolmkümmend – nelikümmend. Oo, aitäh, aitäh, Torvald, nüüd saan ma kaua aega läbi.

HELMER: Jah, seda pead sa tõesti.

NORA: Jajah, küll ma saan. Aga tule siia, ma näitan sulle, mis ma kõik olen ostnud. Ja kui odavalt! Näe, siin on uued riided Ivarile – ja ka mõõk. Siin on hobune ja pasun Bobile. Ja siin on nukk ja nukuvoodi Emmyle, need on õige lihtsad, aga ta lõhub nad ju nagunii varsti ära. Ja siin on mul kleidiriided ja pearätikud teenijatele, vana Anne-Marie oleks küll palju rohkem pidanud saama.

HELMER: Ja mis seal selles pakis on?

NORA (hüüatab): Ei, Torvald, seda ei tohi sa enne kui alles õhtul näha!

HELMER: No nii. Aga ütle mulle nüüd, väike raiskaja, mida sa siis ise sooviksid saada.

NORA: Ah, tühja kah. Mina ise? Mina ei taha üldse mitte midagi.

HELMER: Muidugi tahad. Nimeta mulle nüüd midagi mõistlikku, mida sa kõige rohkem himustaksid.

NORA: Ei, tõesti ma ei tea. Või kuule, Torvald.

HELMER: Noh?

NORA (näpitseb tema nööpe; ilma talle otsa vaatamata): Kui sa mulle midagi kinkida tahad, siis sa võiksid ju... sa võiksid...

HELMER: Noh, noh, ütle välja.

NORA (ruttu): Sa võiksid mulle raha anda, Torvald. Ainult niipalju, kui sul enese arvates võimalik on, pärastpoole ostan ma siis ühel päeval selle eest midagi.

HELMER: Ei, Nora...

NORA: Oo, tee seda jah, kallis Torvald, ma palun sind nii väga. Siis riputaksin ma selle raha ilusasse kuldpaberisse mähitult jõulupuu otsa. Kas see ei oleks huvitav?

HELMER: Mis nende nimi on, kes alati raha lendu lasevad?

NORA: Jajah, raiskajad, ma tean seda küll. Aga teeme, nagu ma ütlen, Torvald, siis on mul aega järele mõtelda, mida mul kõige rohkem tarvis on. Kas see ei ole väga mõistlik? Mis?

HELMER (muiates): Muidugi on, see tähendab, kui sa seda raha tõesti hoida oskaksid, mis ma sulle annan, ja selle eest tõesti iseendale midagi ostaksid. Aga see läheb majapidamise ja nii paljude tarbetute asjade peale ja siis pean ma jälle kukrut kergendama.

NORA: Aga, Torvald...

HELMER: Seda ei saa eitada, mu kallis Norake. (Paneb käe talle piha ümber.) Mu raiskaja on kena ja armas, aga tarvitab kole palju raha. Otse uskumatu, kui kulukas on mehel säärast raiskajat ülal pidada.

NORA: Vuih, kuidas sa seda ometi ütelda võid? Ma hoian ometi tõesti nii palju kokku, kui iganes suudan.

HELMER (naerab): Jah, tõesõna. Nii palju, kui sa iganes suudad. Aga sa ei suuda põrmugi.

NORA (ümiseb laulda ja muheleb vaikselt ning rahulolevalt): Hm, kui sa vaid teaksid, Torvald, kui palju meil, lõokestel ja oravatel, väljaminekuid on!

HELMER: Sa oled väike kummaline olend. Päris oma isa moodi. Sa püüad igal viisil raha saada, aga niipea kui sul seda on, pudeneb see sul nagu liiv sõrmede vahelt; kunagi sa ei tea, kuhu sa ta paned. Noh, sind tuleb võtta sellisena, nagu sa oled. See on sul veres. Jajah, see on pärilik, Nora.

NORA: Ah, ma sooviksin, et ma palju papa omadusi oleksin pärinud.

HELMER: Ja mina ei sooviks, et sa põrmugi teistsugune oleksid, kui sa oled, mu väike armas lõoke. Aga kuule, mulle paistab, et sa oled täna nii – nii – kuidas ma peaksin seda nimetama? – kahtlase näoga.

NORA: Kas tõesti?

HELMER: Muidugi oled. Vaata mulle otse silma.

NORA (vaatab talle otsa): Noh?

HELMER (ähvardab sõrmega): Ega maiasmokk täna linnas ometi laial teel ole olnud?

NORA: Ei. Kuidas sa selle peale tuled?

HELMER: Kas maiasmokk tõesti kondiitri juures ei ole käinud?

NORA: Ei, kinnitan sulle, Torvald...

HELMER: Veidi moosi ei ole mekkinud?

NORA: Ei, sugugi mitte.

HELMER: Isegi mitte paari mandlikooki näsinud?

NORA: Ei, Torvald, ma tõesti kinnitan sulle...

HELMER: Noo, noo, noo; loomulikult heidan ma ju ainult nalja...

NORA (läheb paremal oleva laua juurde): Mul ei võiks ometi pähegi tulla sinu tahtmise vastu teha.

HELMER: Jah, tean küll; ja sa oled ju mulle sõna andnud... (Läheb tema juurde.) Noh, jäta oma väikesed jõulusaladused enesele, mu kulla Nora. Küllap nad õhtul, kui jõulupuu on süüdatud, päevavalgele tulevad.

NORA: Oli sul meeles doktor Ranki kutsuda?

HELMER: Ei. Aga seda ei ole ju vajagi. On ju enesestmõistetav, et ta meiega õhtust sööb. Muide, ma kutsun teda, kui ta enne lõunat siia tuleb. Head veini tellisin ma ka. Nora, sa ei või arvata, kui hea meel mul tänase õhtu üle on.

NORA: Minul ka. Ja kuidas lapsed rõõmustavad, Torvald!

HELMER: Ah, on ikka tore mõtelda, et oled saanud kindla koha ja oled majanduslikult kindlustatud, et sul on soliidne sissetulek. Eks ole, ütlemata mõnus on sellele mõtelda?

NORA: Oo, imehea!

HELMER: Mäletad sa eelmisi jõule? Tervelt kolm nädalat enne seda lukustasid sa end igal õhtul oma tuppa ja veel kaua aega pärast kesköödki valmistasid seal lilli jõulupuu jaoks ja kõiki teisi toredaid asju, millega sa meid üllatada tahtsid. Uh, see oli kõige igavam aeg, mida ma kunagi läbi olen elanud.

NORA: Minul ei olnud siis sugugi igav.

HELMER (muiates): Aga see kukkus siiski üsna nigelalt välja, Nora.

NORA: Oo, pead sa mind nüüd sellega jälle nokkima hakkama. Mis mina sinna parata sain, et kass oli sisse lipsanud ja kõik puruks rebinud?

HELMER: Muidugi sa ei saanud, mu vaene Norake. Sul oli kõige parem tahtmine meile kõigile rõõmu valmistada, ja see on peaasi. Aga ikkagi hea, et need kitsad ajad on möödas.

NORA: Jah, see on tõesti tore.

HELMER: Nüüd ei ole minul tarvis siin üksinda istuda ja igavust tunda, ja sinul ei ole tarvis oma kauneid silmi ja ilusaid õrnu käekesi vaevata...

NORA (plaksutab käsi): Jah, eks ole, Torvald, seda ei ole enam tarvis? Oo, kui ütlemata mõnus on seda kuulda! (Võtab tal käe alt kinni.) Nüüd ma räägin sulle, mis ma olen mõelnud, kuidas me end sisse seame, Torvald. Niipea kui jõulud on möödas...

Esikus heliseb uksekell.

NORA: Oo, helistatakse. (Korrastab veidi tuba.) Keegi tuleb vist. Kahju.

HELMER: Külastajate jaoks ei ole mind kodus. Pea seda meeles.

TOATÜDRUK (esiku uksel): Proua, siin on üks võõras daam.

NORA: Noh, las tuleb sisse.

TOATÜDRUK (Helmerile): Ja temaga ühel ajal tuli ka doktor.

HELMER: Läks ta kohe minu poole?

TOATÜDRUK: Jah, läks küll.

Helmer läheb oma kabinetti. Toatüdruk juhatab tuppa proua Linde, kes on reisiriietuses, ja suleb tema järel ukse.

PROUA LINDE (kohmetult ja pisut kõheldes): Tere, Nora.

NORA (ebakindlalt): Tere...

PROUA LINDE: Sa ei tunne mind vist küll ära.

NORA: Ei, ma ei tea... No muidugi, mulle näib... (Pahvatades.) Mis? Kristine! Oled see tõesti sina?

PROUA LINDE: Jah, see olen mina.

NORA: Kristine! Ja mina ei tundnud sind ära! Aga kuidas ma võisingi... (Tasemini.) Kuis sa oled muutunud, Kristine!

PROUA LINDE: Jah, küllap olen. Üheksa-kümne pika aastaga...

NORA: Ons sellest nii palju aega mööda läinud, kui me viimati nägime? Jah, nii see ongi. Oo, viimased kaheksa aastat on õnnelik aeg olnud, võid uskuda. Ja nüüd oled sa siis siia linna tulnud? Talvisel ajal selle pika reisi teinud. See on vapper tegu.

PROUA LINDE: Ma saabusin just täna hommikul aurikuga.

NORA: Et jõulu ajal meelt lahutada, loomulikult. Oh, kui tore see on! Me hakkame päris tõesti lõbusalt aega veetma. Aga võta ometi üleriided seljast ära. Ega sul ometi külm ei ole? (Abistab teda.) No nii, nüüd istume mugavalt siia ahju juurde. Ei, sinna leentooli. Siia kiiktooli istun mina. (Võtab tal kätest kinni.) Noh, nüüd on sul ju jälle su endine nägu; see oli ainult esimesel hetkel... Pisut kahvatumaks oled sa siiski muutunud, Kristine, ja võib-olla ka pisut kõhnemaks.

PROUA LINDE: Ja palju-palju vanemaks, Nora.

NORA: Jah, võib-olla natuke vanemaks, õige vähe; sugugi mitte palju. (Äkki peatub, tõsiselt.) Oh, kui mõtlematu ma olen, istun siin ja lobisen! Armas, kulla Kristine, saad sa mulle andeks anda?

PROUA LINDE: Mida sa sellega mõtled, Nora?

NORA (tasakesi): Vaene Kristine, sa oled ju leseks jäänud.

PROUA LINDE: Jah, kolme aasta eest.

NORA: Oo, ma teadsin seda küll, lugesin seda ju lehest. Oo, Kristine, sa pead mind uskuma, tol ajal mõtlesin ma tihtipeale sulle kirjutada, aga alati lükkasin ma edasi ja alati tuli midagi vahele.

PROUA LINDE: Armas Nora, sellest saan ma väga hästi aru.

NORA: Noh, see oli minust inetu, Kristine. Oh sa vaeseke, kui palju sul kindlasti läbi on tulnud elada. Ja ta ei jätnud sulle ju midagi, millest elada?

PROUA LINDE: Ei.

NORA: Ja lapsi ka mitte?

PROUA LINDE: Ei.

NORA: Järelikult mitte midagi?

PROUA LINDE: Isegi mitte põhjust teda leinata või tema järele puudust tunda.

NORA (vaatab talle umbusklikult otsa): Aga kuidas see võimalik on, Kristine?

PROUA LINDE (naeratab nukralt ja silitab tema juukseid): Oo, mõnikord tuleb seda ette, Nora.

NORA: Nii üksinda. Kui kohutavalt raske sul peab olema. Minul on kolm kena last. Jah, praegu sa neid näha ei saa, sest nad on lapsehoidjaga väljas. Nüüd aga pead sa mulle kõik ära rääkima...

PROUA LINDE: Ei, ei, ei, räägi parem sina.

NORA: Ei, sina pead alustama. Täna ei taha ma egoistlik olla. Täna tahan ma üksnes sinu asjadele mõtelda. Aga üht pean ma sulle siiski ütlema. On sul see suur õnn teada, mis meile neil päevil osaks sai?

PROUA LINDE: Ei ole. Mis õnn see on?

NORA: Mõtle, mu mees sai Aktsiapanga direktoriks.

PROUA LINDE: Sinu mees? Oo, milline õnn!

NORA: Jah, ääretu! Advokaadiamet ei anna ju äraelamiseks midagi kindlat, eriti kui ei taha võtta enese peale niisuguseid asju, mis ei ole ilusad ja puhtad. Ja seda ei ole Torvald kunagi tahtnud; ja selles olen ma temaga täiesti päri. Oo, sa võid arvata, kuidas me rõõmustame! Ta astub juba uuest aastast ametisse, ja siis hakkab ta kõrget palka ja suuri protsente saama. Nüüdsest peale me võime elada hoopis teisiti kui seni – täpselt nii, nagu tahame. Oo, Kristine, kui kerge mul süda on ja kui õnnelik ma olen! Jah, sest on ometi mõnus, kui on hästi palju raha ja ei ole tarvis muret tunda. Eks ole?

PROUA LINDE: Jah, igatahes peaks mõnus olema, kui on kõike, mis tarvis.

NORA: Ei, mitte ainult seda, mis tarvis, vaid hästi-hästi palju raha!

PROUA LINDE (naeratab): Nora, Nora, kas sa ei ole ikka veel mõistlikuks muutunud? Kooliajal olid sa suur raiskaja.

NORA (naerab vaikselt): Jah, seda ütleb Torvald veel nüüdki. (Ähvardab sõrmega.) Aga „Nora, Nora” ei olegi nii hull, kui teie arvate. Oo, me ei ole tõesti nii heas olukorras olnud, et ma oleksin raisata võinud. Me oleme mõlemad tööd pidanud tegema.

PROUA LINDE: Sina ka?

NORA: Jah, mitmesugust tühja-tähja: käsitöö, heegeldamine, väljaõmblemine ja muu selletaoline. (Käega heites.) Ja ka muid töid. Küllap sa tead, et kui Torvald ministeeriumist ära tuli, me abiellusime? Tema kontoris ei olnud ametikõrgenduse saamiseks mingeid väljavaateid, ja pealegi pidi ta ju rohkem raha teenima kui varemalt. Aga esimesel aastal pingutas ta end päris kohutaval kombel üle. Ta pidi ju kõiksugu kõrvalteenistusi otsima, nagu sa isegi võid arvata, ja hommikust õhtuni tööd tegema. Seda aga ei kannatanud ta välja ja jäi nii haigeks, et oli suremas. Siis pidasid arstid tarvilikuks, et ta lõunasse sõidaks.

PROUA LINDE: Jah, te veetsite ju terve aasta Itaalias?

NORA: Nojah. Ei olnud kerge seda teekonda ette võtta, usu mind. Ivar oli siis parajasti sündinud. Aga minema me loomulikult pidime. Oo, see oli imetore reis! Ja päästis Torvaldi elu. Aga läks hirmus palju raha maksma, Kristine.

PROUA LINDE: Seda võib arvata.

NORA: Tuhat kakssada speetsiet läks see maksma. Neli tuhat kaheksasada krooni. See on suur raha.

PROUA LINDE: Jah, aga niisugusel juhul on igatahes suur õnn, kui seda on.

NORA: Jah, ma pean sulle ütlema, et me saime selle papalt.

PROUA LINDE: Või nii. Minu meelest suri su isa just tol ajal.

NORA: Jah, Kristine, just siis. Ja mõtle, ma ei saanud tema juurde sõita ja tema eest hoolitseda. Ma ootasin siin ju iga päev väikese Ivari ilmaletulekut. Ja peale selle oli mul ju mu suremas haige Torvald talitada. Mu hea, armas papa! Ma ei saanud teda enam iialgi näha, Kristine. Oo, see oli kõige raskem aeg, mis ma pärast abiellumist läbi olen elanud.

PROUA LINDE: Ma tean, et sa teda väga armastasid. Siis te aga sõitsite niisiis Itaaliasse?

NORA: Jah, siis oli meil ju raha; ja arstid kiirustasid meid. Me sõitsimegi siis kuu aja pärast.

PROUA LINDE: Ja su mees tuli täiesti terveks saanult tagasi?

NORA: Tervena nagu kala vees!

PROUA LINDE: Aga – doktor?

NORA: Doktor?

PROUA LINDE: Minu arust ütles teenija, et see härra, kes minuga ühel ajal tuli, on doktor.

NORA: Jah, see on doktor Rank. Aga ta ei käi siin mitte arstlikul visiidil, ta on meie kõige lähem sõber ja astub vähemalt korra päevas meie poole sisse. Ei, Torvald ei ole pärast seda tundigi haige olnud. Ka lapsed on täiesti terved, samuti mina. (Kargab püsti ja lööb käsi kokku.) Oh jumal, jumal, on ikka imetore elada ja õnnelik olla! Oo, aga see on minust ometi inetu: ma räägin ju ainult omaenese asjadest. (Istub päris proua Linde juurde järile ja paneb käed talle põlvedele.) Oo, sa ei tohi mu peale pahane olla! Ütle mulle, on see tõesti tõsi, et sa oma meest ei armastanud? Miks sa talle siis läksid?

PROUA LINDE: Mu ema elas veel, oli voodis maas ja abitu. Ja peale selle tuli mul hoolitseda oma kahe noorema venna eest. Minu meelest ei olnud mul õigust tema ettepanekut tagasi lükata.

NORA: Jah, selles võib sul õigus olla. Ta oli siis tol ajal rikas?

PROUA LINDE: Ta oli üsna jõukas, arvan ma. Kuid tema äriasjad olid ebakindlad, Nora. Kui ta suri, lendas kõik korstnasse ja üle ei jäänud mitte midagi.

NORA: Ja siis?

PROUA LINDE: Noh, siis pidin ma end väikese poe ja väikese kooli ja muu varal, mida ma välja nuputada oskasin, vee peal hoidma. Viimased kolm aastat on mulle nagu üksainus pikk ja puhkuseta tööpäev olnud. Nüüd on see lõppenud, Nora. Mu vaene ema ei vaja mind enam, sest ta on siit ilmast lahkunud. Ja poisid ka mitte: nad on nüüd koha peal ja suudavad ise enese eest hoolitseda.

NORA: Kui kerge su süda nüüd peab olema...

PROUA LINDE: Ei ole, mind on vallanud vaid kirjeldamatu tühjus. Ei ole enam kedagi, kellele elada. (Tõuseb erutatult püsti.) Sellepärast ei kannatanud ma seal väikeses kolkas enam välja. Siin peaks ikkagi kergem olema leida midagi, mis kogu tähelepanu nõuab ja millega mõtted võivad tegelda. Kui mul vaid õnnestuks mõnda kindlat kohta saada, mingit kontoritööd.

NORA: Oo, Kristine, see on hirmus pingutav ja sa näed juba selletagi nii kurnatud välja. Sulle oleks palju parem, kui sa mõnda kuurorti saaksid minna.

PROUA LINDE (läheb akna poole): Mul ei ole papat, kes mulle reisiraha võiks anda, Nora.

NORA (tõuseb püsti): Ära mulle pahane ole!

PROUA LINDE (läheb tema juurde): Armas Nora, ära sina minule pahane ole. Niisuguses olukorras nagu minul on kõige halvem see, et südamesse koguneb nii palju kibedust. Ei ole kedagi, kelle heaks tööd teha; ja sellegipoolest oled sunnitud igati rassima. Elama peab ju; ja nii muutud egoistlikuks. Kui sa rääkisid mulle sellest õnnelikust muutusest teie olukorras – usud sa seda? –, ei rõõmustanud ma mitte niivõrd sinu, kuivõrd enese pärast.

NORA: Kuidas nii? Oo, ma mõistan. Sa arvad, et Torvald saaks sinu heaks ehk midagi teha.

PROUA LINDE: Jah, seda ma mõtlesin.

NORA: Seda ta teebki, Kristine. Ainult jäta see minu hooleks; ma teen sellest nii peenelt, nii peenelt juttu – mõtlen välja midagi armastusväärset, mis talle õige meeltmööda oleks. Oo, ma tahaksin nii kangesti sind aidata.

PROUA LINDE: Kui kena see sinust on, Nora, et sa mu murest nii soojalt osa võtad. Iseäranis kena sinust, kes sa ise eluraskusi ja muresid nii vähe tunned.

NORA: Mina...? Mina tunnen nii vähe...?

PROUA LINDE (naeratades): Noh, issand jumal, see raasuke käsitööd ja muud selletaolist... Sa oled laps, Nora.

NORA (viskab pea selga ja käib mööda tuba): Seda ei peaks sa nii üleolevalt ütlema.

PROUA LINDE: Soo?

NORA: Sa oled samasugune kui teised. Te kõik arvate, et ma ei kõlba mitte millekski päris tõsiseks...

PROUA LINDE: Noo, noo...

NORA: ...et mul siin keerulises maailmas mingeid katsumusi ei ole olnud.

PROUA LINDE: Armas Nora, sa rääkisid mulle nüüdsama ju kõik oma ebameeldivused ära.

NORA: Päh – need pisiasjad! (Tasakesi.) Seda, mis suur on, ei ole ma sulle rääkinud.

PROUA LINDE: Mida suurt? Mis sa sellega tahad ütelda?

NORA: Sa alahindad mind täielikult, Kristine, aga seda ei peaks sa tegema. Sa uhkustad, et sa oma ema pärast nii kaua ja nii rasket vaeva oled näinud.

PROUA LINDE: Ma ei alahinda muidugi mitte kedagi. Aga tõsi on see: ma olen ühtaegu uhke ja õnnelik, et mulle oli võimalus antud oma ema viimaseid elupäevi enam-vähem mugavaks teha.

NORA: Ja sa oled ka selle peale mõteldes uhke, mis sa oma vendade heaks oled teinud.

PROUA LINDE: Ma arvan, et mul on selleks õigus.

NORA: Seda arvan minagi. Aga nüüd saad sa midagi kuulda, Kristine. Ka minul on midagi, mille üle uhke ja õnnelik olla.

PROUA LINDE: Selles ma ei kahtle. Aga mida sa sellega mõtled?

NORA: Räägi tasa. Mõtle, kui Torvald seda kuuleb! Ta ei tohi mingi hinna eest... mitte keegi ei tohi seda teada saada, Kristine, mitte keegi peale sinu.

PROUA LINDE: Aga mis asi see siis on?

NORA: Tule siia. (Tõmbab ta enese kõrvale sohvale.) Jah, vaata, ka minul on midagi, mille üle uhke ja õnnelik olla. Mina päästsin Torvaldi elu.

PROUA LINDE: Päästsid...? Mismoodi?

NORA: Ma rääkisin sulle ju meie Itaalia-reisist. Torvald ei oleks oma haigusest paranenud, kui me ei oleks sinna pääsenud...

PROUA LINDE: Nojah, su isa andis teile ju vajaliku raha...

NORA (muigab): Jah, seda arvavad nii Torvald kui ka kõik teised. Aga...

PROUA LINDE: Aga...?

NORA: Papa ei andnud meile mitte krossigi. Selle raha muretsesin mina.

PROUA LINDE: Sina? Kogu selle suure summa?

NORA: Tuhat kakssada speetsiet. Neli tuhat kaheksasada krooni. Mis sa selle kohta ütled?

PROUA LINDE: Jah, aga kuidas see võimalik oli? Võitsid sa siis loteriil või?

NORA (halvakspanevalt): Loteriil? (Põlastab.) Mis kunst see siis oleks olnud?

PROUA LINDE: Aga kust sa selle raha siis said?

NORA (ümiseb laulda ja muheleb saladuslikult): Hm; trallallaa!

PROUA LINDE: Sest laenata sa seda ju ei võinud.

NORA: Soo? Miks siis mitte?

PROUA LINDE: Naine ei saa ju ilma oma mehe nõusolekuta laenata.

NORA (viskab pea selga): Oo, kui naine vähegi asja oskab ajada, kui ta pisutki targalt tegutseda mõistab, siis...

PROUA LINDE: Ma ei saa, Nora, mõhkugi aru...

NORA: Sul ei ole ju tarviski aru saada. Ei ole ju sugugi öeldud, et ma selle raha laenasin. Ma võisin ta ju teisel teel saada. (Heidab end sohval tahapoole.) Ma võisin ta ju mõnelt oma austajalt saada. Kui nii veetleva väljanägemisega ollakse nagu mina...

PROUA LINDE: Sa oled hull.

NORA: Nüüd oled sa kindlasti ääretult uudishimulik, Kristine.

PROUA LINDE: Kuule, armas Nora, kas sa mitte mõne mõtlematu teoga hakkama ei ole saanud?

NORA (istub jälle sirgelt): Ons oma mehe elu päästmine mõtlematu tegu?

PROUA LINDE: Minu meelest on mõtlematu, et sa ilma tema teadmata...

NORA: Aga ta just ei tohtinudki midagi teada saada! Issand jumal, kas sa sellest aru ei saa? Ta ei tohtinud sedagi teada saada, kui kardetavas seisukorras ta on. Minule ütlesid arstid, et tema elu on ohus, et miski muu ei suuda teda päästa kui mõnda aega lõunas viibimine. Arvad sa, et ma esmalt ei katsunud talle kavalusega auku pähe rääkida? Ma rääkisin talle, kui suurt mõnu see mulle pakuks, kui minagi välismaale saaksin sõita nagu teised noored naised; ma küll nutsin, küll anusin; ütlesin, et ärgu ta unustagu, missuguses seisukorras ma olen, et ta peab mu vastu hea olema ja mulle järele andma; ja siis viisin ma jutu sellele, et ta võiks väga hästi laenu teha. Aga siis sai ta peaaegu pahaseks, Kristine. Ta ütles, et ma olen kergemeelne ja et tema kui abielumehe kohus on minu tujudele ja kapriisidele mitte järele anda – nagu ta seda minu arust nimetas. Jajah, mõtlesin ma, päästa sind tuleb; ja siis leidsingi pääsetee...

PROUA LINDE: Ja kas su mees ei saanud su isa käest teada, et see raha ei tulnud mitte tema käest?

NORA: Ei, ei saanud. Papa suri just samal ajal. Ma olin mõelnud teda asjasse pühendada ja paluda, et ta midagi välja ei räägiks. Aga kuna ta nii haige oli... Kahju küll, seda ei olnud tarvis.

PROUA LINDE: Ja kas sa ei ole kunagi hiljem oma mehele üles tunnistanud?

NORA: Ei, taeva pärast, kuidas võid sa seda mõtelda? Temale, kes selles suhtes nii range on! Ja peale selle – Torvald oma meheliku iseteadvusega –, kui piinlik ja alandav oleks talle teadmine, et ta minule midagi võlgneb. See rikuks täielikult meie vahekorra: meie ilus, õnnelik kodu ei oleks enam see, mis ta on.

PROUA LINDE: Kas sa iialgi seda talle ei ütle?

NORA (mõtlikult, pooleldi naeratades): Ütlen küll, võib-olla kunagi, paljude aastate pärast, kui ma enam nii ilus ei ole kui nüüd. Ära naera! Ma tahtsin loomulikult ütelda, kui ma Torvaldile enam nii ei meeldi kui praegu; kui see talle enam mõnu ei paku, et ma talle tantsin, end kostümeerin ja talle deklameerin. Siis võib hea olla, kui midagi varuks on... (Katkestades.) Lori, lori, lori! See aeg ei tule iialgi. Noh, mis sa nüüd mu suure saladuse kohta ütled, Kristine? Kas minagi millekski ikka kõlban? Sa võid mind muide uskuda, et see asi on mulle palju muret teinud. Mul ei ole tõesti kerge olnud õigel ajal oma kohustusi täita. Ma pean sulle ütlema, et ärimaailmas on midagi niisugust, mida nimetatakse kvartaliprotsentideks ja võla osade kaupa tasumiseks; ja raha on selleks alati hirmus raske muretseda. Nii olen ma pidanud, tead sa, küll siit, küll sealt, kust aga sain, pisut kokku hoidma. Majapidamisrahast ei võinud ma ju kuigi palju kõrvale panna, sest Torvald peab ju hästi sööma. Lapsi ei võinud ma ju kehvalt riides lasta käia; ma arvasin, et pean kõik ära tarvitama, mis ma nende jaoks sain. Olgu nad õnnistatud, need armsad maimukesed!

PROUA LINDE: Vaene Nora, küllap sa pidid seda seega omaenese vajadustest pigistama?

NORA: Muidugi mõista. Minusse puutus see ju ka kõige rohkem. Iga kord, kui Torvald mulle uute kleitide ja muu selletaolise jaoks raha andis, ei tarvitanud ma kunagi rohkem kui poole ära; ostsin alati kõige lihtsamat ja odavamat. Jumala õnn, et kõik mulle nii hästi sobib, et Torvald seda ei märganud. Kuid nii mõnigi kord oli see mulle raske, Kristine, sest on ikkagi mõnus hästi riides käia. Eks ole?

PROUA LINDE: Ojah, on küll.

NORA: Noh, peale selle on mul ju ka muid sissetulekuallikaid olnud. Möödunud talvel õnnestus mul suurt hulka ümberkirjutustöid saada. Igal õhtul lukustasin ma end siis oma tuppa ja kirjutasin hilise ööni. Ah, nii mõnigi kord olin ma nii väsinud, nii väsinud. Aga oli siiski hirmus mõnus niimoodi istuda ja tööd teha ja raha teenida. Mul oli peaaegu tunne, nagu oleksin ma mees.

PROUA LINDE: Aga kui palju oled sa siis sel viisil suutnud ära maksta?

NORA: Noh, seda ei oska ma nii täpselt ütelda. Niisugustes asjades, vaata, on väga raske sotti pidada. Tean vaid seda, et olen maksnud nii palju, kui kokku kraapida suutsin. Nii mõnigi kord ma ei teadnud, mis peale hakata. (Naeratab.) Siis kujutasin ma ette, et üks vana rikas mees on minusse armunud.

PROUA LINDE: Mis? Missugune mees?

NORA: Ah, ma lobisen niisama... et ta on surnud, ja kui tema testament avatakse, siis seisab seal suurte tähtedega: „Kogu mu raha tuleb armastusväärsele proua Nora Helmerile kohe sularahas välja maksta.”

PROUA LINDE: Aga, armas Nora, kes see mees siis on?

NORA: Issand jumal, kas sa sellest aru ei saa? Seda vana meest ei ole ju üldse olemaski, ma mõtlesin ta lihtsalt välja, kui ma raha muretsemiseks mingit nõu ei leidnud. Aga on ka ükstapuha, minupärast võib see igav vanamees jääda sinna, kus ta on, ma ei hooli ei temast ega tema testamendist, sest nüüd olen ma mureta. (Kargab püsti.) Oh issand, kui mõnus on ometi sellele mõtelda, Kristine! Mureta! Võida mureta olla, päris ilma mureta! Võida lastega mängida ja hullata; võida maja ilusalt ja maitsekalt sisse seada, kõik nii, nagu Torvaldile meeltmööda on! Ja mõtle, siis tuleb varsti kevad oma avara ja sinise õhuga. Siis võime ehk natuke reisima minna. Võib-olla saan ma jälle merd näha. Ojah, jah, on tõesti tore elada ja õnnelik olla!

Esikus heliseb kell.

PROUA LINDE (tõuseb püsti): Helistatakse, võib-olla on kõige targem, et ma ära lähen.

NORA: Ei, jää veel, siia ei tule kindlasti keegi; küllap vist Torvaldi juurde...

TOATÜDRUK (esiku uksel): Vabandust, proua siin on üks härra, kes tahab advokaadiga rääkida...

NORA: Pangadirektoriga, mõtled sa.

TOATÜDRUK: Jah, pangadirektoriga, aga ma ei teadnud, kuna doktor on seal...

NORA: Kes see härra on?

JURISKONSULT KROGSTAD (esiku uksel): See olen mina, proua.

Proua Linde põrkab tagasi, võpatab ja pöördub akna poole.

NORA (astub ühe sammu Krogstadi poole, põnevalt, poolsosinal): Teie? Mis see tähendab? Mida te mu mehega rääkida tahate?

KROGSTAD: Pangaasjad – teatavas mõttes. Mul on Aktsiapangas väike ametikoht ja teie abikaasa saab ju nüüd meie šefiks, kuulsin ma...

NORA: Seega siis...

KROGSTAD: Ainult kuivad ametiasjad, proua, mitte midagi muud.

NORA: Noh, olge siis nii hea ja minge kabinetiuksest. (Jätab ükskõikselt hüvasti, sulgedes esikusse viiva ukse, seejärel läheb ahju juurde ja vaatab seda.)