Оглавление
Henry Kissinger. Maailmakord
SISSEJUHATUS. MAAILMAKORRA KÜSIMUS
Maailmakorra erikujud
Legitiimsus ja võim
ESIMENE PEATÜKK. EUROOPA: PLURALISTLIK RAHVUSVAHELINE KORD
Euroopa korra eripära
Kolmekümneaastane sõda: mis on legitiimsus?
Vestfaali rahu
Vestfaali süsteemi toimimine
Prantsuse revolutsioon ja selle tagajärjed
TEINE PEATÜKK. EUROOPA JÕUDUDE TASAKAALU SÜSTEEM JA SELLE LÕPP
Vene mõistatus
Viini kongress
Rahvusvahelise korra eeldused
Metternich ja Bismarck
Jõudude tasakaalu dilemmad
Legitiimsus ja võim maailmasõdade vahel
Sõjajärgne Euroopa kord
Euroopa tulevik
KOLMAS PEATÜKK. ISLAMISM JA LÄHIS-IDA: KORRATUSE MAAILM
Islami maailmakord
Osmanite impeerium: Euroopa haige mees
Vestfaali süsteem ja islamimaailm
Islamism: revolutsiooniline laine – kaks filosoofilist tõlgendust117
Araabia kevad ja Süüria kataklüsm
Palestiina probleem ja rahvusvaheline kord
Saudi Araabia
Riigi langus?
NELJAS PEATÜKK. USA JA IRAAN: ARUSAAM KORRAST
Iraani riigivalitsemiskunsti traditsioon
Khomeini revolutsioon
Tuumarelva levik ja Iraan
Visioon ja tegelikkus
VIIES PEATÜKK. AASIA ERIPALGELISUS
Aasia ja Euroopa: erinevad arusaamad jõudude tasakaalust
Jaapan
India
Mis on Aasia piirkondlik kord?
KUUES PEATÜKK. AASIA KORRA POOLE: VASTASSEIS VÕI PARTNERLUS?
Aasia rahvusvaheline kord ja Hiina
Hiina ja maailmakord
Pikem perspektiiv
SEITSMES PEATÜKK. TEGUTSEDES KOGU INIMKONNA NIMEL: AMEERIKA ÜHENDRIIGID JA TEMA MAAILMAKORRA KONTSEPTSIOON
Ameerika maailmaareenil
Theodore Roosevelt: Ameerika kui maailmavõim
Woodrow Wilson: Ameerika kui maailma südametunnistus
Franklin Roosevelt ja uus maailmakord
KAHEKSAS PEATÜKK. AMEERIKA ÜHENDRIIGID: AMBIVALENTNE SUPERRIIK
Külma sõja algus
Külma sõja korra strateegiad
Korea sõda
Vietnam ja rahvusliku konsensuse kokkuvarisemine
Richard Nixon ja rahvusvaheline kord
Uuenduste algus
Ronald Reagan ja külma sõja lõpp
Afganistani ja Iraagi sõda
Eesmärk ja võimalikkus
ÜHEKSAS PEATÜKK. TEHNOLOOGIA, TASAKAAL JA INIMTEADVUS
Tuumaajastu maailmakord
Tuumarelva leviku väljakutse
Kübertehnoloogia ja maailmakord
Inimfaktor
Välispoliitika digiajastul
LÕPPJÄRELDUS. MAAILMAKORD MEIE AJAL?
Rahvusvahelise korra areng
Kuhu me siit edasi läheme?
TÄNUAVALDUSED
Отрывок из книги
1961. aastal, kui olin Kansas Citys loengut pidamas, kohtusin noore teadlasena president Harry S. Trumaniga. Küsimusele, mis on presidendiks oleku ajal pannud teda kõige enam uhkust tundma, vastas Truman: „See, et me lõime täielikult oma vaenlasi ja seejärel tõime nad tagasi rahvaste ühendusse. Sooviksin mõelda, et ainult Ameerika oleks seda teinud.” Teadlik Ameerika määratust jõust, oli Truman uhke ennekõike selle humanistlike ja demokraatlike väärtuste üle. Ta tahtis, et teda mäletataks mitte niivõrd Ameerika võitude, kuivõrd tema lepitustegevuse pärast.
Kõik Trumani ametijärglased on järginud mõnd selle loo versiooni ja tundnud uhkust Ameerika kogemuse sellesarnaste iseloomulike joonte üle. Ja suurema osa sellest ajast on rahvaste ühendus, mida nende eesmärgiks oli toetada, kajastanud Ameerika konsensust – vääramatult laienevat riikide ühiskorda, mille puhul järgitakse ühiseid reegleid ja norme, mis hõlmavad liberaalset majandussüsteemi, territoriaalsest vallutusest lahtiütlemist, riigi suveräänsuse austamist ning osalusdemokraatia ja demokraatliku valitsemissüsteemi heakskiitmist. Ameerika presidendid mõlemast parteist on jätkuvalt teisi valitsusi üles kutsunud, sageli suure kire ja ilukõnelisusega, võtma omaks inimõiguste alalhoidmist ja tõhustamist. Paljudel juhtudel on nende väärtuste kaitsmine USA ja tema liitlaste poolt viinud oluliste muudatusteni inimeste olukorras.
.....
Uusaeg andis endast teada siis, kui ettevõtlikud ühiskonnad hakkasid otsima au ja rikkust, uurima ookeane ja kõike seda, mis on nende taga. 15. sajandil söandasid Euroopa ja Hiina minna liikvele peaaegu samal ajal. Hiina laevad, mis olid tol ajal maailma suurimad ja tehnoloogiliselt kõige arenenumad, võtsid ette uurimisreise, jõudes Kagu-Aasiasse, Indiasse ja Aafrika idarannikule. Nad vahetasid kingitusi kohalike aukandjatega, värbasid valitsejaid Hiina keiserlikku tribuutide süsteemi ja tõid koju kaasa kultuurilisi ja zooloogilisi haruldusi. Kuid pärast meresõitja Zheng He surma 1433. aastal lõpetas Hiina keiser ülemereseiklused ja laevastik hüljati. Hiina rõhutas jätkuvalt oma maailmakorra põhimõtete universaalset kehtivust, kuid kavatses edaspidi viljelda neid kodus ja oma piiriäärsete rahvaste seas. Ta ei võtnud enam kordagi ette sellesarnaseid merelisi ponnistusi – kuni ehk meie ajani.
Kuuskümmend aastat hiljem läksid Euroopa riigid võistlevate suveräänsete valitsejate maailmajaost liikvele; iga monarh toetas merede uurimist, suuresti lootuses saavutada oma konkurentide ees kaubanduslikke või strateegilisi eeliseid. Portugali, Hollandi ja Inglise laevad purjetasid Indiasse; Hispaania ja Inglise laevad seilasid läänepoolkeral. Mõlemad hakkasid kõrvale tõrjuma olemasolevaid kaubandusmonopole ja poliitilisi struktuure. Maailmas oli alanud kolme sajandi pikkune Euroopa ülekaaluka mõju aeg. Rahvusvahelised suhted, mis kunagi olid piirkondlikud, pidid edaspidi olema geograafiliselt globaalsed, raskuskeskmega Euroopas, kus maailmakorra mõiste määratleti ja selle rakendamist otsustati.
.....
