Читать книгу Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu» - Henry S. Whitehead - Страница 5

Esmakordselt nägin ma Fabriciust, puumeest, kohe esimesel nädalal Santa Cruzi saarel, üsna varsti pärast seda, kui Ühendriigid olid Taani Lääne-India ära ostnud ja nimetanud uue koloonia ametlikult Ühendriikide Neitsisaarteks.

Mu laev jõudis läänekaldale Frederikstedi sadamasse hämaruse hakul ja ma nägin esimest korda valge liivaranna ning selle keskel asuva võluva väikese linna kohale tõusnud poolkuud. Keset reidile ankrusse seadmise askeldusi ronis üle reelingu sirge rühiga säravvalges drellkangast vormis härrasmees, kes tuli minu juurde, kummardas nõnda, nagu kummardatakse kuningate ees, ja ütles: «Mul on au teid tervitada Santa Cruzil, härra Canevin. Mina olen direktor Despard Politseidepartemangust. Politseipaat on teie käsutuses, kui olete valmis kaldale minema. Kas ma võin võtta teie kohvrid?»

See oli tõepoolest uhke tervitus. Mul läksid taolisest ootamatust vastuvõtust peaaegu jalad nõrgaks. Tänasin direktor Despardi ja mõne minuti pärast olid mu kohvrid ja muu pagas hiivatud üle reelingu, asetatud redeli all ootavasse politseipaati, mina istumas mehe kõrval paadi ahtris ja tema hoidmas roolipinni, samas kui neli süsimusta sunnitöölist andsid aerudele valu ja nende hoogsate tõmmete tõukel liikusime kiiresti kalda poole.

Maabumispaigale lähemale jõudes märkasin tihenevas hämaruses, et kai kihas mustanahalistest. Nende selja taga seisis pool tosinat omavahel vestlevate valgete gruppi. Kaldaäärsete majade juures võis näha pikka autoderida. «Kas pole ebaharilik, et laeva saabumisel on sadamasillal nii palju rahvast, härra direktor?»

«Seda küll,» vastas väärikas härrasmees mu kõrval. «See on teie pärast, härra Canevin.»

«Minu pärast?» ei saanud ma aru. «Kummaline! Miks... minu pärast? Kindlasti mitte, mu armas härra, kindlasti mitte minu pärast. Aga see on ju...»

Hr Despard pööras ringi ja vaatas mulle naeratades otsa.

«Te teate, et te olete kapten McMillini sugulane, härra Canevin?»

Nii et selles oli siis asi. Minu vanaonu, üks mu šotlasest sugulasi, kes oli surnud palju aastaid enne seda, kui mina ilmavalgust nägin, mu vanaisa vanim vend, kes oli teeninud Briti armees ja olnud hiljem siin Santa Cruzil plantaator. Tema oleks olnud küll viimane inimene, kellele oleksin mõelnud, aga nüüd...

Politseipaat maabus sujuvalt betoonist sadamasilla ääres. Astusime koos hr Despardiga kaldale ja paratamatult panin tähele mõõdukalt väljendatud, ent väga siirast uudishimu, mis peegeldus selle tuhande või enama neegri olekus, kes tunglesid kail ja astusid viisakalt eest, nii et moodustus spaleer. Meie aga suundusime valgete grupikeste poole, kes trügisid nüüd samuti lähemale, kümnetel lahketel nägudel säramas otsekohene ja üksmeelne «tere tulemast».

Ma jätan vahele tolle esimese õhtu ülejäänud osa kaldapealsel. Selle ülevoolava külalislahke sündmuse lõppedes viidi mind väikesesse privaathotelli, kus pidin ajutiselt ootama viimaste ettevalmistuste lõpetamist omaenda üüritud residentsis. Ma avastasin, et kõik Santa Cruzi härrastemajad olid minu saabumisele avatud. Ma uppusin kõikjal külalislahkusesse, nii et see pani mind kohmetuma, mulle pakuti vajalikku ja asjalikku teavet, aidati igal võimalikul moel. Kõige selle käigus sain ma teada palju uut oma surnud vanaonu kohta, ning õige pea pärast saabumist organiseeriti mulle külaskäik tema valdusesse, Great Fountainisse.

Ma sõitsin koos Hans Grumbachiga tema Fordis, see oli üle kolme tunni pikkune vappuv teekond mööda ohtlikke, auklikke, looklevaid ja uskumatult primitiivseid mägiteid nõlvadest üles ja taas järsult alla.

Kogu selle aja jutustas Hans Grumbach saare sellest osast, mida nüüdsel ajal harva külastati. Alles kümme aastat tagasi oli Hans Grumbach elanud selles kandis kui viimane istanduseülemate pikas reas, kes olid olnud vana istanduse teenistuses alates 1879. aastast, kui mu šotlastest sugulased olid müünud oma Santa Cruzi valdused. Nüüd oli see Kopenhaageni Kompaniina tuntud suurima kohaliku suhkruroo kasvatusega tegeleva korporatsiooni omanduses. Selle koha raske ligipääsetavuse tõttu oli suhkruroo kasvatamine seal viimaks lõpetatud ning Hans Grumbach oli asunud elama Frederikstedi, abiellunud auväärsest kreooli suguvõsast pärit naisega ning hakanud ühel linnakese kõrvaltänaval poodi pidama.

Aga nagu selgus, oli Grumbach tahtnud kõik need kümme aastat põhjapoolsetesse mägedesse tagasi minna. Teekond vanasse kodukohta ergutas tema lobisemishimu. Ta kiitis seda paika taevani: selle piirkonna ilu, selle hunnituid vaateid ja pinnase hämmastavat viljakust.

Lõpuks jõudsime kohale. Taimestik oli kõikjal ümberringi kasvanud täiuslikult troopiliseks, vanamoodsates kalendrites piltidel kujutatud «troopika» sarnaseks! Pinnas tundus olevat rammus, «madalikuliselt» huumuseline.

Vana istandus oli nukras seisus, lagunenud ja lohakil. Me kõndisime tubli osa sellest aupakliku mustanahalise valvuri saatel läbi ja silmitsesime selle rulluvat maastikku erinevatest vaatepunktidest. Neegrite küla oli pooleldi kokku varisenud. Kõik säilinud hütid vajasid remonti. Kõikjal oli näha söötijäänud maale iseloomulike röövretkede märke. Vana Suur Häärber oli täielikult hävinud. Põllumajanduslikud hooned, ehkki ehitatud tugevast kivist ja tsemendist, olid kohutavalt lagunenud.Sellel esimesel külaskäigul Great Fountainisse kogesin ma esimest korda, kui hästi aafriklaste hulgas suusõnaline info liigub. Ma olin viibinud saarel ehk neli päeva ja on üsnagi kindel, et ükski nendest inimestest polnud minu olemasolust varem kuulnudki. Need kaugete mägikülade neegrid olid ära lõigatud teistest, kellest lähemad elasid miilide kaugusel. Ent sellest hoolimata, kui olime vaevu jõudnud külavaremest kiviviske kaugusele, ümbritses meid juba kogu sealne elanikkond, umbes kakskümmend täiskasvanut ja vähemalt sama palju igas vanuses lapsi. Nagu arvata võis, olid need mustad väga toore väljanägemisega, nad polnud mitte ainult «maaneegrid», vaid lisaks veel selle liigi äärmuslikum vorm. Lääne-India saarte neegritel on tavaks jääda elama sinna, kust nad pärit on, ja seetõttu oli suurem osa neist neegritest siinsamas sündinud ja mitmed sugupõlved nende esiisasid samuti.

Me olime lõunasöögi kaasa toonud ja seda me koos Hans Grumbachiga ühe fantastilise mahagonipuu all Fordis istudes sõime, ja hiljem viis Grumbach mind jääraku kaudu allika^[1.] juurde, mille järgi vana istandus oli kunagi nime saanud.

Allikas ise oli peenike looduslik nire, mis voolas õhukese joana üle kõrge kaljuserva. Just sealt tagasi tulles, kui me naasime mööda veidi erinevat marsruuti, sest Grumbach tahtis, et ma näeksin kõike nii palju kui võimalik, märkasin puumeest.

See nooremapoolne, umbes kahekümne viie aastane räbaldunud särgis ja närustes pükstes süsimust neeger seisis umbes kümne jardi kaugusel põlluäärsest rajast, mida mööda me kõndisime ja millelt avanes korralik vaade endisele istandusele, ja tema kõrval kõrgus suurepärane kookospalmipuu. Neeger seisis liikumatult. Tegelikult jäi mulle mulje, et ta on seal seistes magama jäänud, hoides mõlema käega puu sileda, peenekoelise tüve ümbert kinni, parem põsk surutud selle vastu.

Aga ta siiski ei maganud, sest ma vaatasin tema poole tagasi ja ta silmad – need silmad tundusid mulle üsna intelligentsed – olid pärani lahti, ehkki minu üllatuseks ei olnud mees muutnud oma asendit ega isegi mitte pilgu suunda, et meid vaadata. Ja ma olin suhteliselt kindel, et ta polnud sellest külaelanike grupist, kes oli veidi enne lõunat meie ümber kogunenud.

Grumbach ei kõnetanud teda, nagu ta oli teinud iga viimase kui ühe neegriga, keda olime näinud. Tõepoolest, ma märkasin, et tema näoilme oli kergelt, kuidas ma ütleksingi, kartlik, ja mulle tundus, et ta kiirendas peaaegu märkamatult sammu. Kui me mehest ja puust möödusime, astusin talle lähemale ja panin tähele, et tema huuled liikusid ja veel lähemale astudes sain aru, et ta pomiseb midagi endamisi. Ma küsisin Grumbachilt väga vaikselt, peaaegu kõrva sisse sosistades: «Mis sellel mehel viga on?»

Grumbach heitis mulle silmanurgast pilgu ja minus süvenes mulje, et ta on tõsiselt häiritud.

«Ta kuulatab!» oli kõik, mis ma Grumbachi käest kuulda sain. Loomulikult ma eeldasin, et selle mehega on midagi valesti. Võib-olla oli ta kergelt dementne ja temast oli teistele tüli. Ja ma arvasin veel, et Grumbach tahtis mulle mõista anda, et see noor mees «kuulatas» meie võimalikke märkusi tema enda ja ta kummalise käitumise kohta. Hiljem, kui olime aupakliku valvuriga hüvasti jätnud ja ta oli meid esimesele mäenõlval kulgevale paljude rattarööbastega teele ära saatnud, võtsin puu juures seisnud noore neegri teema taas üles.

«Sa mainisid, et ta kuulatas,» alustasin, «mistõttu jätsin selle sinnapaika, aga miks ta seda teeb, Grumbach? Miks ta seisab nii kummalisel viisil end vastu puud surudes? Ta isegi ei kõõritanud silmi, et meid vaadata, ja see üllatas mind. Ma saan aru, et neil ei käi siin üleval iga päev külalisi.»

«Ta kuulatas... oma puud!» ütles Hans Grumbach otsekui vastumeelselt. «Seda pidasin ma silmas, härra Canevin.» Ja ta juhtis mu tähelepanu ebaharilikult maalilisele lagunenud tuuleveskile, taolisele, mida kasutati kunagi «muskovaado» suhkru tegemise ajal suhkruroo jahvatamiseks ja mis seisis meist vasakul koonusekujulisel mäenõlval, millest me auto rappudes mööda sõitsime. Alles mitu kuud hiljem olin ma võitnud Hans Grumbachi usalduse ja kõnealune isik valgustas mind rohkem selle mehe ja tema puu teemal.

Siis sain ma teada, et koos nostalgiaga põllumehe elu vastu – olen avastanud, et mõne inimese puhul on see parandamatu – oli tema tunnetesse Great Fountaini mõisavalduse suhtes segunenud ka vastuoluline tänulikkus, et ta enam alaliselt seal ei ela! See vastuolu, see, kuidas teda tõmbas emotsionaalselt vastassuundadesse, pakkus mulle huvi. Ma kohtasin aeg-ajalt Grumbachi ning sedamööda, kuidas mu esimene aasta saarel lõpule jõudma hakkas, saime temaga üsna headeks tuttavateks. Kild killuhaaval, talle omasel vastumeelsel viisil, sai see asi mulle lõpuks selgeks.

Et panna kokku kogu tema nägemus sellest asjast, tekkis mul mõte, et Grumbach, kannatades pidevalt kerge nostalgia käes sisemaal asuva vana elukoha suhtes, tundis end siin linnas siiski kuidagi turvaliselt. Kui ta kaebas moepärast linnaelust ja poepidamisest lähtuvate piirangute üle, oli siiski täiesti kindel, et «miski» – esialgu ähmane lugu, kui see hakkas ilmsiks tulema – vaevas teda kogu see aeg, miski, mis oli seotud püsiva hirmutundega.

Selgus, et neegrid – loomulikult jõudis see kõik minuni tükkhaaval – seal üleval Great Fountainis ei olnud päris samasugused kui saare ülejäänud mustanahaline elanikkond. Nad olid erinevad nendest, kes elasid kahes linnas, paljudes suhkrurooistandustes, erinevad isegi nendest, kes elasid külakogukonna jäänustena selles soodsas kliimas endiselt mahajäetud istandusemaadel, sest keegi polnud piisavalt huvitatud nende skvotterite minema ajamisest. Ei – Great Fountainis oli mingil moel, vähemalt Hans Grumbachi hämarate vihjete järgi, teistsugune, sui generis, kummaline rahvas.

Kõigepealt olid nad peaaegu puhas Dahomee tõug. Need dahomeelased olid tasapisi saabunud saartele Haitilt, varsti pärast üheksateistkümnenda sajandi alguses toimunud ülestõusu Prantsusmaa vastu. Nad olid pikka kasvu, väga musta nahavärviga, äärmiselt klannilikult kokkuhoidvad neegrid. Ja samamoodi nagu Loromantyni orjad Briti Jamaical olid toonud Lääne-India saartele oma obay-i ehk taimemaagia, näis, et need dahomeelased olid toonud Guineast kaasa oma vodu, mis täpselt defineerituna tähendab «Mao» kummardamisega kaasnevaid riitusi.

Seda kummardamist, mis oli kasvanud vabaks saanud Haitil ja Lõuna-Ameerikas Guajaana sisemaal laialt levinud kultuseks, mõistetakse väga puudulikult. Aga sellega kaasnev atribuutika – kõik need amuletid, ohutised, ouanga’d, talismanid, armujoogid, «ravitsemine» ja mis kõik veel – on levinud üle kogu Lääne-India saarte ja neid kultiveeritakse kõrgeltarenenud ja laialt varieeruvates vormides. Loomulikult on Haiti selle uskumuse Lääne-India koduks. Aga Prantsuse Martinique’il on selle ulatus ja intensiivsus Haiti ülemvõimule parajaks konkurendiks. See on laialt levinud Dominical, Guadeloupe’il, isegi Briti Montserrat’l. Tegelikult võib nimetada mis tahes saare Kuubast Trinidadini ja jättes kõrvale variatsioonid, kohalikud iseärasused ja kõik taolised nüansid, võib ausalt kinnitada, et vodu, mida mustad ise nimetavad enamasti obi’ks, on ajanud juured väga sügavale.

Grumbachi jutu järgi oli käputäis Great Fountaini külaelanikke sedasorti tegevusega väga tõsiselt hõivatud. Omaette jäetuna, nagu nad juba mitmeid aastaid olid elanud, moodustades peaaegu puhtaverelistest dahomeelastest väikese eraldatud kogukonna, olid nad taas tagasi langenud oma aafrikalike kommete juurde, ja see, nagu väitis Grumbach, oli fakt, hoolimata nende muretust sõbralikkusest, nende «inglise keele» oskusest ja mitmest muust välisest tunnusest, mis ei näidanud neid väga palju erinevana teistest Santa Cruzi saare «maaneegritest».

Grumbach oli tundnud Silvio Fabriciust sellest ajast, kui too olnud veel väike istanduses elav neegrijõmpsikas. Ta teadis Silvio kohta kõike, nii palju kui tema piiratud arusaam mustanahaliste maagiast võimaldas. Ta oli töötanud istanduses töödeülemana, kui poiss oli hakanud suurt kookospalmi tähele panema. Ta oli kuulnud ja näinud seda, mida ta nimetas «lolluseks», mis kaasnes selle neofüüdi eristamisega teistest. Oli olnud kolm päeva ja ööd – eriti ööd –, mille jooksul ükski istanduse tööline ei liigutanud lillegi, ei teinud mitte mingisugust tööd. Nagu Grumbach seda kibestunult meenutas, oli parajasti «lõikuse aeg». Tema tööandjad, kes ei saanud aru – ärimehed nagu nad olid – põhjustest, miks farmis tööd ei tehta, kui nemad ootavad oma veskisse Great Fountainist saabuvat suhkruroogu, olid olnud temaga karmid. Nad olid Santa Cruzi sõnakasutuse järgi teda «pressinud», et rookoormad liiguksid. Ja seal, tema külas, olid need mustad täielikult ignoreerinud tema võimu istanduse juhatajana ning kolme strateegilistelt tähtsa päeva ja öö jooksul tantsinud, tagunud trumme, teinud lõkkeid ja õõtsutanud end edasi-tagasi oma lõpututel tseremooniatel – «lollustel» –, mille keskseks põhjuseks oli Silvio Fabriciuse, tollal kasvueas oleva kahe- või kolmeteistaastase neegrirübliku enda valdusesse haaranud vägi. Polnud ime, et Hans Grumbach raevutses ja tõenäoliselt vandus mehemoodi ning ähvardas istanduse töölisi.

Aga tema raev, pahameel, ähvardused ja meelitused, «rummišnapsi» pakkumised ja lubadused maksta tükitöö eest – kõik need küpse roo lõikamiseks ja sihtkohta viimiseks tehtud pingutused ei aidanud midagi. Kärud seisid tühjalt. Muulad krõmpsutasid tõsiselt pikka guinea-rohtu. Roog õõtsus vaikses kirdetuules, kuni need kolm päeva hakkasid jõudma lõpplahenduseni.

See lõpplahendus, mis oli tseremoniaalne, toimus päevasel ajal, neljandal hommikul umbes kella kümne ajal. Pärast seda – ja see oli väga lühike ning ilmselt tähtsusetu episood – pöördusid töölised häbelikult tagasi oma muulavankrite ajamise ja roolõikamisnugadega vihtumise juurde, ja taas rändas Fountaini suhkruroog mäest alla vabriku poole. Tollel hommikul enne tööle asumist oli kogu küla vaikides Silvio Fabriciuse järel üles kõndinud, voolava allika juurde, kus too pööras põllule ja põimis käed noore, ent kõrge ja paljutõotava kookospalmi ümber, mis kasvas seal otsekui juhuslikult üksildases suursugususes. Seejärel pöördusid külaelanikud ringi, jättes väikese musta poisi sinna, ja kõndisid hanereas aeglaselt ning vaikides tagasi külasse, kus asusid pooleli jäänud töid tegema.

Ja seal, selle puu kõrval, oli Silvio Fabricius seisnud sellest ajast peale, tulles vaid harva külasse, ja seda suvalisel ajal, päeval või öösel, ilmselt «ette kandes» midagi kõige vanemale elanikule, valgeks tõmbunud juustega pahklikule muldvanale ätile. Pärast taolist lühikest külaskäiku pöördus Fabricius otsekohe kõigutamatult tõsise näoilmega tagasi oma puu juurde. Grumbach ütles, et toitu viiakse talle alati külast. Ta ei teinud põllu- ega käsitöid! Seal – päeval ja ööl, kõrvetava päikese ja läbileotavate vihmahoogude käes, sirgeselgselt, ilmselt mitte magades –, kui ta just ei maganud püsti vastu puud toetudes, nagu Grumbach kahtlustas –, seisis Silvio Fabricius, ja seal oli ta seisnud üksteist aastat järjest, välja arvatud need hetked, kui ta ronis puu otsa, et pügada narmasjuuri või ajada ära mõni rott, kes kavatses sinna pesa teha, või korjata kookospähkleid.

Näis, et kookospähklid on tema töötasu. Grumbach ütles, et teistele olid need täielikuks tabuks. Just selle suursuguse puu mõnede roheliste kookospähklite pärast oli Grumbach ise, hoolimata kogu tema istandusejuhataja autoriteedist ja võimust, Silvio Fabriciusega, või olles täpsem, kõigi istanduseküla elanikega vastasseisu sattunud.

Ma ei saanud kogu seda lugu Grumbachilt üksikasjadeni kätte, sest talle oli sellest rääkimine silmanähtavalt vastumeelne. Saate aru, see tuletas talle meelde, et tema autoriteet istandusejuhatajana ja tema uhkus olid saanud tugevalt riivatud. Aga nii palju kui ma aru sain, oli tema teener, kes oli saadetud selle konkreetse puu juurde korvitäit rohelisi pähkleid tooma – Grumbach võõrustas mõningaid sõpru ja soovis pakkuda kookospähkleid – naasnud poole tunni pärast kookospähklitega ja alles hiljem selgus, et mees oli läinud mäest alla naaberistandusse, et sealt pähkleid tuua. Kui teener käsu mittetäitmise eest noomida sai, puikles ta selgitusest kõrvale, läks kogu loo peale «täitsa lolliks» ja sellele järgnenud vaidlusega oli ühinenud kogu küla. Selle loo seletuseks, nii palju kui Grumbach aru sai, oli tema suureks hämmastuseks asjaolu, et kookospalm «kuulub» Silvio Fabriciusele, on tabu ja et küla on selles asjas ühiselt ja kindlalt tema vastu. Tema, juhataja, kes otsustas kõige üle, ei saanud kookospähkleid oma farmi kõige paremalt puult! See, mida ta pidas mustade harilikuks «lolluseks», oli talle hinge jäänud. Vähemal või rohkemal määral selgitas see Grumbachi suhtumist Silvio Frabiciusesse, mille tunnistajaks olin olnud ka oma silmaga. Ma tajusin siiski, et tema hirm selle noore neegri ees oli tingitud millestki veel tõsisemast. Hiljem sain ma näha, et see kahtlus oli õigustatud.

Mul polnud pikka aega juhust Great Fountainit uuesti külastada. Aga kuus aastat hiljem, kui ma veetsin suve Ühendriikides, tutvusin seal mehega, kes tahtis «Neitsisaartest kõikekõike teada saada», sest tal oli plaanis investeerida sinna raha, et hakata suuremas koguses ananasse kasvatama. Ma ajasin hr Carringtoniga veidi aega juttu ja meie vestluse käigus torkas mulle pähe, et Great Fountaini istandus võiks olla tema jaoks praktiliselt ideaalne paik. See oli ju märkimisväärselt suur tükk viljakat pinnast ja Kopenhaageni Kompanii rendiks selle tõenäoliselt kümneks aastaks väga mõistliku hinna eest välja, sest see ei toonud neile midagi sisse. Ma kirjeldasin Carringtonile neid soodsaid võimalusi ja ta sõitis koos minuga samal sügisel koha peale, et asjaga isiklikult tutvuda.

Carrington, kes oli õppinud puuviljakasvataja, veetis minuga ühe päeva istanduse maadel ja hakkas seejärel ameeriklasele iseloomuliku energiaga kohe tegutsema, et plaan ellu viia. Koht saadi kergesti rendile, külaehitisi remonditi, kokkuvajunud hütid ehitati uuesti üles ja mõne nädala pärast hakkas Frederikstedi sadamakaile saabuma kõige moodsamat tüüpi põllumajandusmasinaid.

Pärast põhjalikke arutelusid Hans Grumbachiga, kelle kaeblemist kammitseva linnaelu üle olin kuulnud aastaid, otsustasin soovitada teda hr Carringtonile töödejuhatajaks, ja Hans, pärast arupidamist oma toreda naisega ja jõudmist sõbralikule üksmeelele, pöördus tagasi Great Fountainisse, kus tema jaoks ehitati ühe lagunenud hoone vundamendile töödejuhataja maja. Carringtoni juhiste järgi pani Grumbach töölised teid parandama ja sedamööda, kuidas külaonnid üksteise järel kerkima hakkasid, asusid töölised hea palga ootuses nendesse elama ja vanast Great Fountainist sai taas elust pulbitsev majand.

Nende ettevalmistustööde ajal veetsin ka mina palju aega istanduses, sest olin loomulikult huvitatud, et Joseph Carringtoni ettevõtmine oleks edukas. Tegelikult olin panustanud sellesse ettevõtmisesse mitme tuhande dollariga ka ise, aga mitte ainult seetõttu, et see tundus hea investeeringuna, vaid osaliselt minu vanaonuga seotud sentimentaalsetel põhjustel. Olles selleks ajaks põhjalikult tuttav kohalike veidra kõnepruugiga, võtsin kätte ja läksin külasse, et «rahvaga» pikemalt rääkida. Nad olid minuga viisakad, kohe silmatorkavalt viisakad, õigem sõna nende suhtumise kirjeldamiseks oleks «aupaklik». Loomulikult olid selle taga täielikult perekondlikud sidemed. Ainult mõned üksikud neist mäletasid isiklikult kapten McMillinit, aga see mälestus oli neil kindlasti väga eredalt vaimusilmas. Saare neegrid olid vanahärrat siiralt armastanud.

Olin kohalike kohta palju lugenud ning leidnud midagi ka «puumehe» kummalisse juhtumisse puutuvat. Seetõttu mõistsin ma Silvio Fabriciuse staatust selles veidras mustanahaliste kogukonnas, seda, miks ta oli puule «pühendatud» ja mis olid selle võõristust tekitava ohverduse sügavamad põhjused.

Selles mu vanaonu vana farmi juures elava käputäie peaaegu puhtavereliste dahomeelastest külaelanike seas oli toimunud ühe tavandi taassünd, mis on tõenäoliselt sama pika ajalooga kui Aafrika tsivilisatsioon ise. Sest aafriklasel on tsivilisatsioon. Kui ta elab valgete seas, on ta – nagu vältimatult olema peabki – meeletult halvemas seisus võrreldes valgete «kultuuridega». Tema probleemid kodumaal on hoopis teistsugused, tohutult erinevad valge inimese omadest. Kogu aafriklaste ajalugu Euroopa päritolu inimeste seas on vähem või rohkem õnnestunud kohandumise ajalugu. Aga viige keskmine Ameerika ärimees «tsiviliseerimata» Aafrika südamesse, näiteks Libeeria sisemaale, ja mida ta seal teeb, kuidas hakkama saab? Vastus on lihtne. Ta hukkub seal armetult, seistes vastakuti kottpimeda džungliöö, mürgiste roomajate ning putukatega, metsloomade rünnakutega, põhiprobleemiga, kuidas süüa saada ja end soojendada, sest isegi see viimane on Aafrika probleem. Ma tean. Ma olen käinud safaritel Ugandas, Briti Ida-Aafrikas, Somaalias. Ma räägin enda kogemustest.

Aafriklased, kes on väidetavalt kultuurilistes asjades vähearenenud, on kõik need probleemid lahendanud. Ja kõige silmatorkavam neist – mis puudutab eriti põlluharimisega tegelevaid rahvaid, sest tõenäoliselt eksisteerib sama palju erinevaid musti rahvaid, hõime ja keeli kui valgetel – on loomulikult ilma küsimus.

Siit ka see «puumees».

Kasutades tseremooniaid, mis olid igivanad juba siis, kui Hammurabi Babüloonias troonil istus, pühitsetakse üks noor poiss metsas kasvavale puule. Pärast seda veedab too oma ülejäänud elu selle puu kõrval, hoolitseb selle eest, teenindab seda, kuulatab seda, muutub ajapikku «puu vennaks». Ta «eristatakse» sõna otseses mõttes. Ta pühendab sellele puule kogu oma elu, surres lõpuks selle kõrval, selle varjus. Ja palun väga – see ongi aafriklaste «kultuur», millest meie, eurooplased, taipame ehk ainult pealiskaudseid nüansse neegrite (meie jaoks) tähenduseta ebausu sõnamulinast, mida me kõikjal enda ümber märkame, Lääne-India saarte «lollustest» ja arusaamatute detailidega süsteemist, mis on sama praktiline, utilitaarne ja dogmaatiline kui nüüd peaaegu universaalseks muutunud väljamõeldud harjutuste süsteem väsinud ärimeestele, mida nimetatakse golfiks!

Great Fountaini neegrid olid valdavalt põlluharijad. Mulla ja huumuse kasutamine oli neil sügaval veres ja kontides. See on tegelikult ka põhjus, miks kavalad prantslased tõid oma Hispaniola orjad Dahomeest. Santa Cruzi keskpõhja mägedesse vanasse farmi omapäi jäetult pöördus väike kogukond kiiresti oma aafrikalike tavade juurde. On tõsi, et nad harisid põldu, sporaadiliselt, aga ikkagi harisid. Nad vajasid ilmaennustajat. Üle terve laia Lääne-India kaarekujulise saarestiku käivad suviti purustavad tormid, tõelised orkaanid, samuti pikad, hävitavad põuaperioodid. Neil seal üleval oli vaja puumeest. Nad valisid selleks välja Silvio Fabriciuse.

See asjaolu muutis nooruki taoliseks, mille kohta valge mees kasutaks sõna «püha». Mitte niisama polnud nad kolme pika päeva ja öö jooksul tantsinud ja riitusi läbi viinud ning Hans Grumbachi kaubasaadetistele tõsist põntsu pannud. Ei. Hetkest, mil ta põimis käed ümber selle kasvava kookospalmi, oli ta samavõrra «väljavalitud» isik, pühendunu, kui ükskõik milline valge mehe preester, joogi või pandit. Sellest ka need erinevad tabud, mis – nagu suurte kookospähklite episoodi puhul – olid Hans Grumbachis arusaamatust tekitanud. See mees ei tohi puud mitte kunagi tähelepanuta jätta. Seal, puu kõrval, oli määratud tal elada ja surra. Kui ta oma puust «venna» juurest lahkus, siis ainult selleks, et anda edasi teateid millestki, mida hõim peab teadma, see tähendab, mida tema vend puu oli talle öelnud! Järgmisel päeval on oodata raju vihmasadu. Kolm päeva hiljem tuleb väikeste roheliste kärbeste parv kariloomi kimbutama. Banaanisalu tuleb otsekohe kindlustada, vastasel juhul rikub kaks päeva hiljem saabuv tuul kogu nende istutamise ja hoolitsemisega nähtud vaeva.

Sellised olid sõnumid, mida Silvio Fabricius, lihtne, mõtliku pilguga, ümbritsevat mittemärkav, mõtted ainuüksi puuga seotud vendluse juures, oma hõimule tõi, naastes otsekohe, kui sõnum oli edasi antud, tagasi oma alalisse asupaika hunnitu palmi kõrval.

Kuna olin vana bukra^[2.] venna lapselaps – ta meenutas meest armastuse ja austusega –, ja kuna ta avastas, et ma tean puumeestest ja paljudest teistest asjadest, millest bukra’tel tavaliselt aimugi polnud, kinnitas vanamees, kes oli küla patriarh ja kel oli vanuse tõttu õigus vastu võtta ning edastada sõnumeid, mida Silvio oli saanud oma vennalt puult, kõike seda täielikult. Kui ta juba kord oli teada saanud minu huvist nende asjade vastu, ei olnud tema suhtumises enam midagi salatsevat. Taoline protseduur nagu oli oma hõimule puumehe väljavalimine, tundus vanamehele täiesti mõistlik. Seda polnud vaja üldse mitte varjata, eriti mitte minusuguse sümpaatse inimese, Great Fountaini farmi «noore massa» eest.

Ja Hans Grumbach, olles teeparandustööd lõpule viinud, teadmata kõigest sellest midagi, aga tajudes Silvio Fabriciuse ja tema puu juures midagi ebaharilikku ja seega kardetavat, otsustas sellele «lollusele» lõpu peale teha. Grumbach otsustas puu maha võtta.

Kui mul oleks sellest kavatsusest natukenegi aimu olnud, oleksin võinud Grumbachi päästa. See oleks olnud suhteliselt lihtne, kui ma oleksin maininud Carringtonile, et ta keelaks selle ära, või siis, olles istanduse kaasomanik, selle ise ära keelanud. Aga ma ei teadnud sellest midagi ja ma pean vaid oletama, miks ta sellele mõttele tuli.

Grumbach, olgugi välimuse poolest sisuliselt europiidsest rassist, oli segavereline ja ilma igasuguse taolise euroopaliku taustata ja vastavate õilsamate isikuomadusteta, mis teevad haritud Lääne-India mestizo’st nii meeldiva isiksuse, nagu too paljudel juhtudel on. Tema valge päritolu tuli vanaisa poolt, kes elas Schleswig-Holsteinis, oli teeninud Taani vägedes Santa Cruzil seersandina ja oli pärast teenistusaja lõppu abiellunud auväärsest segavereliste perest pärineva naisega ning jäänud saarele elama. Grumbachil puudus valge aristokraadi sallivus mustade kommete vastu. Tema silmis olid taolised asjad lihtsalt «lollus». Teiste omasuguste sarnaselt suhtus ta mustadesse teatava põlgusega ega tundnud minu arvates nende vastu vähimatki sümpaatiat, ehkki oli omal piiratud moel üsna tubli mees. Ja võib-olla ei olnud temas endas nii palju neegri verd, et mõista instinktiivselt puumees Silvio Fabriciust ja seda, mille eest too oma kogukonnas seisis.

Te ehk mäletate, et ka mina olin selle kuue aasta jooksul ühtteist teada saanud: tema vaadetest, reageerimisest «lollustele» ja eriti mõningast teavet vähemalt tema vahetu reaktsiooni kohta, solvumisest ja pahameelest, mis olid seotud kokkupuudetest puumehega. Nagu ma olen märkinud, andis sellele suhtumisele värvi hirmutunne.

Ta valis kavalalt välja ühe sellise hetke, mil Fabricius oli puu juurest ära, külas sõnumit viimas. Oli varajane pärastlõuna ja Grumbach, kes oli teetööd mitu päeva varem lõpetanud, juhendas ühte tööliste gruppi, kes juuris kuivanud «põõsast» – tugevamat alustaimestikku, puhmaid, umbrohtu, puuvõsusid – lookleva raja ääres, mis viis küla juurest allika või väikese kose juurde. See toitis nüüd kiire vooluga oja, millele Carrington kavatses allavoolu tammi ette ehitada, et moodustuks keskne veereservuaar

Suurem osa, kui mitte kõik need töölised, kellel ta hetkel silma peal hoidis, olid külas uued, kuuludes selle grupi hulka, mis asustas nüüd tasapisi üles ehitatud onne, sedamööda kuidas need elamiskõlblikuks muutusid. Nad lõikasid väiksemaid taimi matšeetede ja laiade roolõikamisnugadega ning väiksemate puude peal tarvitati aeg-ajalt paari kirvest. See toimus küllaltki lähedal suurele puule ja oma asukohast teel, kust talle avanes ülevaade brigaadile, pidi ta nägema, kuidas puumees oma asupaigast lahkus ja «sõnumiga» küla poole suundus.

See juhus – Grumbach oli kahtlemata selle kõige kohta juba varem otsuse teinud – oli liiga hea, et lasta sel kaotsi minna. Nagu ma kuulsin hiljem kahelt mehelt, kelle ta võsalõikamissalgast välja kutsus ja endaga kaasa võttis, oli Silvio Fabricius vaevalt jõudnud kaduda põllu madalamat osa kõrgemast eraldava künkaharja taha, mille lähedal kõrgus ka see kookospalm, kui Grumbach hõikas kahele kirvemehele, et need temaga kaasa tuleks, ja andnud ülejäänud salgale suunised kätte, läks ees üle põllu serva puu poole.

Umbes samal ajal pöördusin mina koos Carringtoniga tagasi ühelt meie vaatlusretkelt allika juurde. Me olime käinud seal üleval viimastel aegadel korduvalt, sest meie peas liikus tammi ehitamise plaan. Me olime tagasiteel külla ehitustegevust vaatama mööda sama rada üle suure põllu, kus ma aastaid tagasi olin esimest korda puumeest näinud.

Kui me jõudsime puu nägemiskaugusesse, ja puu poole vaatasin ma selle lähedusse jõudes alati, nägin loomulikult, et Fabriciust ei ole seal. Puu all seisid Grumbach ja tema kaks töölist. Grumbach rääkis neile midagi. Kui me lähemale astusime – olime ikka veel umbes saja jardi kaugusel – raputas üks neist ägedalt pead. Ta ütles mulle hiljem, et Grumbach oli viinud nad otse puu juurde ja käskinud selle maha raiuda.

Mõlemad mehed olid keeldunud. Oli tõsi, et kumbki neist ei olnud pärit külast, ja kindlasti polnud nad dahomeelased. Aga isegi pärast mitmeid sugupõlvi «Guineast» eemal olnuna tajusid nad, et selles asjas on midagi imelikku, mille puhul on kõige õigem «lolliks minna». Seetõttu läksidki mõlemad mehed «lolliks».

Grumbach, õnnetu tüüp, ärritus selle peale kõvasti, nagu tema puhul tavaline. Ma kuulsin, kuidas ta tööliste peale karjus, nägin, kuidas kätega vehkis. Seejärel haaras ta lähemal seisva mehe käest kirve ja asus ise puu kallale. Ta andis metsiku löögi, seejärel kogus end veidi, sest nagu kõik tema seisusest keskealised mehed, oli ka tema tüsedusele kalduv ega olnud harjunud sellist tööd tegema. Siis lõi ta uuesti, ehk veidi kõrgemale sellest kohast, kuhu oli tabanud esimene löök.

«Parem oleks, kui sa ta peataks, Carrington,» ütlesin, «ja ma selgitan sulle kõik hiljem.»

Carrington tõstis käed suu juurde toruks ja hüüdis, mille peale mõlemad neegrid vaatasid meie poole. Aga Grumbach polnud ilmselt kuulnud või kui oli, siis arvas, et hüüded olid suunatud kellelegi teisele, mitte temale. Seega, pange tähele, olid kõik vaateväljas asuvad isikud tegevuses – Carrington vaatas Grumbachi poole, kaks töölist vaatasid meie poole, Grumbachil oli tegemist, et sitkest kookospalmi puidust jagu saada. Ainult mina mõtlesin äkki mingil instinktiivsel põhjusel Silvio Fabriciusele ja pöörasin pilgu madalama põllu horisondile, kust pidi puuvalvur tagasi tulles nähtavale ilmuma.

Võib-olla oli see tema puust venda tabanud kirvelöögi heli, mida tema seitseteist aastat puu tujude ja sahinate ning puu saadetud «sõnumite» järgi häälestatud meeled tajusid, võibolla lihtsalt mingi üleloomulik instinkt, mis sundis teda teelt külasse tagasi pöörduma, kuhu ta oli viimas puu järjekordset «sõnumit» järgmise päeva ilma kohta.

Panin tähele, kuidas Silvio Fabriciuse kergel jooksusammul lähenev sirgeseljaline kogu madalama põllu juurest horisondil nähtavale ilmus. Ta seisatas seal kaugel, ent ma nägin teda siiski selgesti. Pilku temalt pööramata kõnetasin veel kord Carringtoni. «Sa pead Grumbachi peatama, Carrington, see asi on keerulisem, kui sa oskad arvata. Peata ta otsekohe!»

Ja samal ajal kui Carrington hüüdis teist korda, tõstis Grumbach kirve kolmandaks löögiks, löögiks, mis ei langenud.

Kui kirves kerkis, sirutas Silvio Fabricius, kaugel taamal seisev kogu, käe väikese terava suhkruroonoa järele, mis rippus ta pükstevöö küljes puusal. Selle lõikeriistaga silus ta aeg-ajalt oma puuvenna koort, lõikas kord aastas ära puulatva tekkivat tihedat narmasjuurte massi, eemaldas kuivanud oksad niipea, kui nendest puule enam kasu polnud, lõikas küljest kookospähkleid. Ma nägin, kuidas ere päikesevalgus välgatas roolõikamisnoa laialt teralt nagu oleks see väike heliograafpeegel. Fabricius oli umbes tuhande jardi kaugusel. Ta tõstis roonoa pea kohale ja tegi sellega järsu lõikamisliigutuse ülevalt alla, tõsise, peaaegu sümboolse liigutuse. Vaatasin lummatult, kuidas ta noa konksuga oma kohale vasakul puusal tagasi pani.

Ent ühtäkki tõmmati mu tähelepanu sellele, mis toimus palju lähemal. Carringtoni hõige katkes ilma seda lõpetamata. Samal hetkel kuulsin puu juures seisvate tööliste ootamatust õudusest tulvil karjeid. Mu pilk pöördus välgukiirusel kaugelt puumehelt minu kõrval seisvale Carringtonile, tabades tema hirmust kangestunud ja midagi ootava näoilme, ning seejärel sama kiiresti puu poole, kus üks töömees oli parajasti näoli ettepoole maha langemas – ma jõudsin märgata tema tagurpidi pöördunud silmade valget tooni –, samas kui teine, kes pöördus puu juurest eemale, näoga meie poole, oli käsi silme ees hoides toore surmahirmu elav kehastus. Ja ma jõudsin pöörata pilgu sinnapoole täpselt õigel ajal, et näha, kuidas üks suur kookospähkel, mis oli oma tugevatest kiulistest väätidest lahti pääsenud, tabas Grumbachi otse pähe keset troopikakaabut, mida ta kandis kaitseks päikese eest ja hoidis plantaatorile omaselt kergelt viltu.

Tundus, et hoop lõi ta peaaegu maa sisse. Kirves lendas puust eemale.

Ta ei teinud enam ühtegi liigutust. Ja kui me olime lasknud põõsaid lõikavatel töölistel käru tuua ning tõstsime Carringtoniga kahe töömehe abil Grumbachi selle peale, oli õnnetu mehe pea lihtsalt üks pehme löga mass.

Hakkasime kärule tõstetud surnukehaga mööda teed allapoole, äsja valminud töödejuhataja maja suunas liikuma. Saime vaevalt mõne jardi jagu minna, kui meile tuli vastu Silvio Fabricius, jooksusammul, selg sirge, nägu tõsine, ilmetu, jooksurütmis mingisugune väärikas hoiak, heitmata pilku vasakule ega paremale, kiirustamas otse oma venna, puu juurde, kellele oli tema äraolekul viga tehtud.

Kui ma teekäänaku juures tagasi vaatasin, nägin, kuidas ta oli astunud otse puu juurde ja tema pikad sõrmed kompisid kahte sälku, mille Hans Grumbach, kes ei pidanud enam kunagi ühtegi kirvest kätte võtma, oli umbes kahe jala kõrgusele maapinnast teinud. Võimsa puu suursugused lehtedega kaetud oksad kumerdusid kõrgel nagu suured purjed pärastlõunases meretuules.

Õhtupoolikul saatsime Hans Grumbachi maised jäänused mööda pikka mägiteed käruga alla Frederikstedi poole, et need korralikult maha matta, olles helistanud tema naise sugulastele, et nood kurvast uudisest abikaasale teataksid. See oli Carrington, kes minu soovituse peale telefonikõne tegi. Ma ütlesin talle, et nad hindaksid seda, kuna tema oli kompanii juht. Taolised nüansid omavad tähendust Lääne-India saarestikus, kus peenemaid varjundeid peetakse tähtsaks. Ta selgitas, et see oli õnnetusjuhtum, ja kirjeldas üksikasju, nii nagu ta neid oma silmaga nägi: Grumbach oli töötanud kõrge kookospalmi all ja üks raske kookospähkel oli kukkunud, tabanud teda pähe ja surm oli silmapilkne. See oli olnud üsna halastav surm.

Järgmisel hommikul kõndisin pärast rahutuid mõtteid täis unetut ööd taas üles allika poole. Olin üksi. Läksin üle äsja puhtaks roogitud teeserva ja suure puu vahele jääva põllu. Astusin otse puumehe juurde, jäin ta kõrvale seisma. Ta ei pööranud mulle mingisugust tähelepanu. Kõnetasin teda.

«Fabricius,» ütlesin, «ma pean sinuga rääkima.»

Puumees pööras tõsise pilgu minu poole. Niimoodi lähedalt otsa vaadates oli ta silmatorkavalt kena välimusega noormees, nüüd umbes kolmekümne aastane, näojooned korrapärased, ilme rahulik, läbitungimatu, pilk tarkusest – kindlasti mitte valge mehe omast – tulvil. See oli taoline tarkus, mis meenutas mulle fraasi «mitte sellest maailmast». Ta kummardas tõsisel ilmel, otsekui kinnitades mulle, et kuuleb mind.

Mina ütlesin: «Ma vaatasin sind eile pärastlõunal, kui sa üle põllu madalama osa oma puu juurde tagasi tulid – seal eemal.» Ma näitasin käega sinnapoole, kus ta oli seisnud. Ta kummardas taas, tema näoilme ei muutunud karvavõrdki.

«Ma tahan, et sa teaksid,» jätkasin, «et ma saan aru. Et keegi teine peale minu ei näinud sind, ei näinud, mida sa tegid – ma pean silmas su suhkruroonuga. Ma tahan, et sa teaksid, et ma ei räägi sellest, mida ma nägin, mitte kellelegi. See on kõik.»

Silvio Fabricius, puumees, vaatas mulle endiselt ainiti otsa, nii et ta näoilmes ei toimunud mingisugust muutust. Ta noogutas kolmandat korda, arvatavasti näitamiseks, et ta saab aru sellest, mida ma ütlesin, ent sealjuures ilma vähimagi mõistetava emotsioonita. Siis hakkas ta sügaval kõmiseval häälel rääkima, esimest ja viimast korda, mil ma teda üldse kõnelemas kuulsin.

«Teie tahtma teada, noor massa,» ütles ta muljetavaldavalt tõsiselt, «mu vennas» – ta asetas käe puu sileda tüve vastu – «mõtlema teist easti, ärra. Ja ananassikasvatusest ka. Tema rahul, ärra.» Puumees kummardas taas ja lausumata enam ainsatki sõna ega heitmata ainsatki pilku minu poole, pööras tähelepanu minult samavõrra kaalutletult eemale, nagu ta oli selle alguses mulle suunanud, kui ma teda esimest korda kõnetasin, pöördus näoga oma venna, puu poole, surus näo vastu selle koort ja võttis massiivse tüve ümbert kahe musta, suure, lihaselise käega kinni.

Ma saabusin saarele 1928. aasta oktoobri keskel, tulles nagu harilikult New Yorgist, olles veetnud suve Ühendriikides. Great Fountain oli eelmisel kuul saart räsinud orkaanis kõvasti kannatada saanud ja kui ma sinna kohale jõudsin, nägin, et Carrington oli taastamistöödega juba poole peale jõudnud. Palju ettevaatusabinõusid oli tarvitusele võetud juba varem ja seetõttu olid meie valduste kahju palju väiksem kui teistes istandustes. Ma olin rääkinud Carringtonile, kes teataval määral austas mu kursisolekut «kohalike tavade ja kommetega», piisavalt palju puumehest ja tolle ülesannetest hõimu juures, nii et ta võttis tõsiselt hoiatust, mis jõudis temani nüüd jõuetuks muutunud küla patriarhi kaudu, kes omakorda oli saanud teate puumehelt neli päeva enne orkaani algust – ja kaks päeva enne seda, kui saarele oli jõudnud valitsuse teade telegraafi teel.

Silvio Fabricius oli jäänud oma puu kõrvale. Kolmandal päeval, kui külaelanikel õnnestus esimest korda allikalähedase suure põllu ülemise servani jõuda, oli mees leitud surnult maas lebamas, näol läbitungimatu rahu, tema puuvenna võimas tüvi üle rinna, mis oli selle suure raskuse all lömastunud, kui tormituul selle maast lahti tõmbas ja pikali paiskas.

Ja Carrington ütles, et kõigi dahomeelastest külaelanike, aga ka mitmete uute tööliste ning nende pereliikmete pead ja näod olid poriga kokku määritud, kuni see lõpuks maha kulus.

1 Kohanimi Great Fountain tähendab suurt allikat või suurt purskkaevu. – Tlk. [ ↵ ]

2 Bukra – aafriklastest orjade termin valge mehe jaoks. – Toim. [ ↵ ]