Читать книгу Julgus elada - Herdis Ojasu - Страница 6

Ma lahkun kodust ühel juulikuu varahommikul, kui väljas on veel hämar ja jahe. Joon kiirustades tassi kohvi, meigin end suurema entusiasmita, suudlen magavaid lapsi, teen rullivatele kassidele pai ja vean oma kohutavalt raske kohvri hingeldades trepist alla. Silmitsen taksoaknast hämarat, koiduvalguses kergelt kumavat Vabaduse sammast, viimaseid öiseid pidulisi kakerdamas Söögiplatsil, Viru keskuse sära tõusva päikese esimestes kiirtes, ja uniseid, varajasi tramme ootavaid töölisi ning ma ei tunne mitte midagi.

Ei mingit kahjutunnet, hirmu, ootusärevust, kahetsust – kohe mitte midagi.

Vahepeatumisel Riia Lennujaamas joon suure, vahuse Cafe Latte ja üritan lugeda. Olen kaasa võtnud vaid ühe raamatu, kuid sellest piisab. Ma olen seda juba kuus korda lugenud, kuid ma võin seda teha ikka ja jälle – nuttes ja naerdes. Alati. See raamat on mulle kullahinnaga. Kapsaks loetud kuld. Lennujaamas on kohutavalt külm ja lugemisest ei tule suurt midagi välja. Võdisedes kugistan mingi leige seljankalaadse supi ja püüan magada.

Ei suuda.

Kohe mitte midagi ei suuda.

Pea on tühi ja mitte midagi teha ning mitte millelegi mõelda on kõige lihtsam.

Ja nii teengi.

Otsustan, et hakkan nüüdsest tegema vaid seda, mida tahan.

Niipalju kui see võimalik on. Peab ju ometi olema?