Читать книгу Taevas ja Maa - Hille Karm - Страница 8

APRILLIS KEERULISELT ILMALE TULNUD TÜDRUK kasvab jõudsasti. Ema Alma 30. sünnipäeval 14. novembril on väike Hille seitsmekuune, ta istub diivanil sirge seljaga, ilma toeta – padjad on ümber vaid sellepärast, et need kuuluvad diivani juurde. Padjakatted on ema enese õmmeldud ja tikitud, nii nagu on ema kätetöö ka tütre kirju, valge pitskaelusega kleit, milles tüdruk fotole jääb. Veelgi uhkem pilt tuleb siis, kui ema võtab vaasist sünnipäevalilled, suured valged puhmas krüsanteemid, ja laseb end koos lillede, oma kalli mehe ja tütrega üles võtta.

Tüdruk on tragi, järgmise aasta varakevadeks on tal jalad all ja ta kummaliselt unelevasse pilku ilmub uudishimu maailma vastu.

Kord on uudishimu nii suur, et annab emale ja isale tõsise põhjuse ehmuda. Kevadel, kui tüdruk on saanud aastaseks, võtab ta ette iseseisva teekonna magamistoa aknalauale. Aga kümmekonna korteriga kommunaalmaja kolmanda korruse aken on lahti, sest väljas laulavad linnud ja liigub kevad! Kui ema köögist tuleb ja tüdrukut avatud aknal näeb, jätab ta süda löögi vahele. Siis ütleb vaist talle, et häält teha ei tohi – laps võib ehmuda ja alla õuele kukkuda, sest aknalaud on kitsuke. Kikivarvul hiilib ema lapse selja taha ja haarab ta hiljukesi sülle.

Tüdrukuga ei juhtu midagi, ta vaid naeratab emale ega saa aru, miks ema ja hetke pärast uksele ilmunud isa silmist jooksevad pisarad ning miks nad mõlemad teda sel päeval muudkui kallistavad.

ISA ei ole enam iga päev nendega. Mõni kuu pärast tüdruku sündi on isa Raul Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus ordineeritud kirikuõpetajaks. Seni, pärast kauast tööd apteekide kesklaos, on ta olnud jutlustaja Tallinna-lähedases Rannamõisa kirikus. Pärast ordineerimist määratakse ta aga kaugele – Saaremaale, teenima Kuressaare, Kaarma, Anseküla ja Jämaja kogudusi. Saaremaa pole isale võõras – sündinud küll Tallinnas, on ta lapsena Saaremaal elanud ja koolis käinud. Tema isa Karl, kes Kudjape kalmistul puhkab, oli saarelt pärit, Karli isa Peeter on aga kõrgest east hoolimata tegus ja elab siiani Kuressaares.

Raul on otsustanud, et esialgu võtab ta Saaremaa-teekonna ette üksinda ja üritab seal mõnda aega ise toime tulla, seejärel kolib kogu pere saarele. Pealegi on emal Tallinnas rohkemgi lapsi, kelle eest hoolitseda – juba enne tütre Hille sündi on ta võtnud enda juurde elama linnas koolis käiva õetütre Milvi ja vennapoja Reinu, mõlemad teismeeas.

Peagi jätab ema igapäevatöö laevaremonditehases, kus ta on olnud telefonist, ja jääb koduseks. Ta väike tütar on tragi, vahel liigagi tragi ja uudishimulik – laps, kes ei püsi pudeliski. Aknalaua-juhtum jääb emale sügavalt südamesse, ta teab nüüd, et seda last ei tohi hetkekski silmist lasta.

„Teisipäeval tegus...” muigab ema, kui meenutab sünnitusmajas tuhude vaheajal ümisetud lorilaulu.

Koduseinal on suur Eesti kaart, mida koolilastel Milvil ja Reinul vaja läheb. Kui koolitükid tehtud, võtavad lapsed ette pisikese sugulase õpetamise.

„Hille, näita, kus on Saaremaa!”

Tüdruk on oma nõo Milvi süles, pliiats käes – ja ennäe imet, pliiats väikses peos, näitabki kaardil õiget kohta.

Kui keegi külla tuleb, on teismelistel palju lõbu „nii tarka last” esitleda. Aga „ennenägematu tarkuse” taga peitub tükk aega treenimist. Tähtis on, et seesuguse trenni vastu näikse veidi üle aasta vanusel plikal olevat tõsine huvi. Tüdruku silmad löövad särama, kui kõlab järjekordne „Näita, kus on Saaremaa!”.

Tüdruk näitab. Ja lisab: „Issi-issi.”

Nüüd peaks kõigile selge olema: „Seal on Saaremaa ja seal on isa.”

EMA JA TÜTAR on esialgu veel Tallinnas Pelgulinnas. Niipea kui ilm lubab, lähevad nad lähiümbrusse rändama. Neil on kaks mõnusat sihti – kas Hirvepark või Stroomi. Kui Paldiski maanteed mööda kesklinna poole minna, siis jõuavad nad Toompeale, Hirveparki. Lapsekäru pole liiga raske, selle võtab naine sülle ja väike tüdruk jaksab Toompea rinnakult alla parki viivast trepist ise alla tatsuda, et liivakastini jõuda.

Kui jalutada vastupidises suunas, siis on sihiks Stroomi rand. Nende Pelgulinnas asuva Mulla tänava kodu köögiaknast paistab mets ja seal on linna piir. Vasakule jääb Kristiine heinamaa, kus leidub sõja eel ehitatud eramaju. Mustamäe esimeste hoonete ehitamisele pole veel hakatud mõtlema, hipodroomist edasi laiub mets ja võsa. Ja muidugi meri – Stroomi rand, mis enne sõda on olnud uhke ja korras, puhkajatele mõnus paik.

Arhitekt Anton Soansi projekti järgi asusid ettevõtlikud pelgulinlased 1935. aastal rajama Stroomi rannahoonet. Sai valmis kahekorruseline einelaud, mille ülemise korruse kohvikus mängis orkester. Supelrannal olid lamamistoolid, riietusruumides veevärk ja dušid, rannas müügikioskid ja purskkaev. Rannahoone pidi täielikult valmima 1942. aasta suveks.

Kuid see kõik on täna minevik. Tuli sõda ja lõhkus Stroomi ilu.

Rand on räämas ja võssa kasvanud. Jalgteed pidi pääseb siiski vee ligi ja seda teed kasutavad paljud linlased, ka noored emad, kes oma väikeste lastega seal jalutamas käivad.

Hirvepargis liivakasti äärel istudes ja tütre askeldamist jälgides kordab noor naine tänumeeles mõtet: õnn, et Toompea on alles ja Hirvepark peaaegu samasugune, nagu oli enne sõda!

SÕDA SEOSTUB NAISELE ennekõike Tallinna pommitamisega 9. märtsil 1944.

Seda päeva ei saa naine peast, kui ta oma esimese lapsega ringi rändab, kui päike paistab ja pole karta, et vinguv õhuhäire vaikust läbistaks. Kõigest mõni aasta on möödas päevast, kui pommiplahvatused tabasid neid abikaasaga tagasiteel koju vennastekoguduse Kaupmehe tänava palvemajast. Nad jõudsid napilt kodumaja keldrisse sätitud pommivarjendisse.

Pilt, mis avanes siis, kui nad keldrist pääsesid, ei saa ununeda. Kodumajal polnud ees enam ühtki aknaklaasi, vastashoone aga oli saanud otsetabamuse ja põles lahinal.

Öösel tabas Tallinna teine rünnakulaine. Kahes rünnakus kokku hävis enam kui 2000 ja purunes ligi 5000 hoonet, koduta jäi üle 20 000 Tallinna elaniku ja hukkus ligikaudu 500 inimest.

Mulla tänava maja elanikud otsisid pärast pommitamist mõneks ajaks pelgupaika maasugulaste juures, sest aknaklaasideta korterites polnud võimalik märtsikuus elada. Nemad kahekesi, viie aasta pärast sündiva tüdruku ema ja isa, kolisid ema kodutallu Valingul. Paarikümnekilomeetrine teekond võeti ette kelguga, sest jalgrattasõiduks oli tee liiga libe ja lumine ning rongid pärast pommitamist ei käinud.

Ema õe ja tema pere vast valminud kodumajast Lasnamäel Künka tänavas ei jäänud sel öösel alles midagi peale tuhaaseme. Nemadki leidsid peavarju isatalus.

Kaupmehe tänava palvemaja sai samuti pommitabamuse, sest kesklinn oli pommirünnaku peamine sihtmärk. Tänapäeval on kunagise palvemaja asukohal mitmekorruseline kortermaja.

Varemetesse jäi Estonia teater, mis rahva ühisel jõul pärast sõda taastati. Harju tänaval, kus enne toda õhtut olid asunud romantiliste nimedega hotell Kuld Lõvi ja kino Amor, olid varemed näha veel enam kui pool sajandit pärast märtsipommitamist. Niguliste kirik seisis aastaid varemetes.

Kevade edenedes oma koju tagasi tulles avastasid Mulla tänava maja elanikud vastashoone asemel tühja platsi veel koristamata ahervaremega. Kui noor naine kord kevadisel õhtul üle platsi jalutas ja pilgu hetkeks maha lõi, helkis miski talle vundamendivaremetest vastu. Naine kummardus, et paremini näha, mis see on – ja võttis maast kaelaketi väikese kuldristiga. Keti kinnitus oli katki, muidu oli ehe täiesti terve.

Naine vaatas otsivalt ringi, justkui soovides ketti omanikule tagasi anda, kuid taipas järgmisel hetkel, et soov on võimatu, ja torkas kuldristi käekotti, andes endale lubaduse kanda seda kellegi mälestuseks. Kellegi, keda ta ei tundnud ega pidanud kunagi tunda saama, kuid kelle mälestust sai ta ainult nõnda austada. Naine ei armastanud end ehtida, kuid varemetes antud lubadust meeles pidades võttis ta selle terveks tehtud kuldketi eriti tähtsatel puhkudel laekast ja sättis kaela.

TÄNA LÜKKAB noor naine lapsekäru Stroomi ranna poole. Ilm on nii soe, et ahvatleb mere äärde. Varbaga saab ometigi vett katsuda ja lapse võib lubada madalasse vette – aga Stroomil jätkub madalat vett meetrite kaupa! – kalda äärde sulistama.

Tüdruk ei malda rahulikult kärus istuda, tema tahab maha tulla ja ise käia. „Ise! Ise!” on olnud lapse üks lemmiksõnu, mille ta oli „tähhi” ehk „aitähhi” järel kohe selgeks saanud. Naine teab, et tütar ei jäta, tema peab oma tahtmise saama, ja tõstab ta kärust maha.

Kingad võib lapsel täna jalast võtta. Naine koorib endagi jalad paljaks, veendub, et vesi on tõesti soe, ning võtab tüdruku käekõrvale. Nii nad jalgupidi vees sulistavad. Laps kilkab vaimustunult: „Esi! Esi!”, ema mõtted aga kanduvad Stroomist kaugele Saaremaale. Kuidas lapse isa seal toime tuleb? – uus koht, palju tööd – nii mitu kogudust korraga –; on tal seal süüa ja kes tal pesu peseb? Hea, et saarlased on mandrilt tulnud noore õpetaja soojalt vastu võtnud, see teadmine teeb naise südame kergemaks ja annab tuge tulevikuks – neil tütrega seisab ju samuti varsti ees pikk teekond samade inimeste keskele.

AASTAKÜMNEID HILJEM leiab tütar emast järelejäänud asjade hulgast mõned kirjad, mis ema on saatnud 1950. aastal isale Saaremaale. Kirju on ilmselt olnud hulgi, sest kirjavahetus oli tollal põhiline ja levinuim sidepidamisvõimalus. Ema sahtlist ilmub välja vaid paar kirja, mis on üle elanud vahepealsed kolimised. Tütar leiab need pärast ema lahkumist igavikku: joonelised vihikulehed, mille serv on hoolikalt sirgeks lõigatud. Kirjutatud on sinise tindiga, korralikult ja selgelt, ema käekiri on äratuntav. Isegi ümbrikud on alles, ainult margi asemel haigutab auk – ilmselt on usinad margikogujad teinud oma töö. Kirjad on ema öökapi sahtlis kohe kõige peal. „Siis neid ema lugeski, kui ta nädal enne oma siitilmast lahkumist voodiveerel istus, kirjaümbrik käes...” mõtleb tütar. Ta hoiab käes koltunud kirja ja läheb varakevadesse 1950:

„On möödunud nädal, kui viimati nägime. Ei mõelnud sellel hetkel, kui Sa lennujaama maha jäid, et niipea ei näe. Sest kindlasti mõtlesin, et ka sellel päeval lennuk ei lenda, ilm oli nii paha. Ootasin lõunani – ei, siis veel õhtuni ja siis ei jäänud muud üle, kui jääda sellega rahule, et oled SEAL.

Olin lõpmata kurb ja mures, aga Jumalale tänu, päevad ja ööd on möödunud ilusti. Panen Hille nüüd iga päev enda juurde voodi. Ta on nii armas, võtab mu kaissu ja räägib väheke minuga omas keeles ja jääb siis rahuliste magama. Erilist igatsust Sinu järele ei saa aru.

Ainult sellel pühapäeva õhtul, kui Sa hommikul läksid ja mina Peetelis olin, siis oli ta Mamma juures mängides haledasti nutma puhkenud ja jäänud omaette mõttesse. Ta on imeline laps, et ta niimoodi nagu sügavasti mõtlema jääb… Sinu pilti, seda viimast, armastab ta tihti päevas vaadata. Näitab aga sinna kapi peale, öeldes ise „iss-iss”. Muidu mängib hulgad ajad oma aias ja ajab oma juttu, aga praegu istub mul süles, ei lase kirjutada, tahab minult sulepead kätte saada, muudkui näitab ja ütleb: „Anna, anna!””

Kui meheema ehk Mamma ehk Linnamamma last hoidma tuleb või jäävad kostil olevad suuremad lapsed Hillet vaatama, siis läheb ema teiste sekka, Peeteli laulukoori. Hea lähedal on minna. Peeteli on Pelgulinna oma pühakoda Preesi tänavas, seni Eestis uusim, enne sõda, aastal 1938 sisse õnnistatud luteri kirik. Naine saab sealses laulukooris laulda kuni Saaremaale kolimiseni.

Pommitamistes on purunenud uue kiriku kaunid maalitud altariaknad, õnneks ei ole kirik palju kannatada saanud. Kevadel ja suvel 1950 ei oska kirikulised veel koledaimaski unenäos ette näha armsa pühakoja lähitulevikku.

Nimelt tehakse sellest Eesti Telefilmi võttepaviljon, mistarvis müüritakse kinni hoone kõik aknad ja kirik lakkab olemast kirik. Kiriku varad tassitakse laiali, lõhutakse tornikiiver, läheb kaduma kirikukell…

Helgeimgi unenägu aga ei ennusta Peeteli laulukooris käivale ja tütrekesega Pelgulinnas jalutavale noorele naisele, et tal on õnn näha Peeteli kiriku uuestisündi. Ometi osaleb ta 1998. aasta kaunil sügispühapäeval koos ammu suureks saanud tütrega rõõmsal sündmusel, Peeteli kiriku uute akende avamisel. Elusügisel saab ta omal jalal veel kaua käia uuesti toimivas Peeteli kirikus. Samast, helevalgest ja üleni uuendatud pühakojast saadetakse ta samuti sügisel, 16. oktoobril 2010, viimsele teekonnale.

Ent nüüd, suvel 1950, on terve elu veel ees.

„KOTORÕI TŠAS?”^[1.] äratab vastutulija küsimus noore naise mõtetest. Naine tõstab pilgu: küsijaks on teine noor naine, natuke vanem laps käe otsas. Siin kandis liigub nüüd palju vene keele kõnelejaid. Kuidas saabki teisiti olla, venelased ju võitsid sõja. Ja kuuldavasti tuleb inimesi Venemaalt aina juurde ja juurde, sest Eesti on nüüd suure kodumaa üks osa. Siinsamas Koplis töötab täistuuridel Balti Manufaktuur, suur vabrik, kuhu on vaja kangruid – tööd tulijatele jätkub.

Noored eesti emad ei oska vene keelt, ei oska temagi, kellelt nüüd kellaaega küsitakse. Aga seda lauset ta teab ja see meenutab talle taas midagi, mida ta ei tahaks meelde tuletada, kuid mis meenub vägisi.

Pärast Punaarmee sissemarssi Tallinna ilmus kamp vene sõdureid hobuste ja vankritega ka nende tallu. Sõdurid olid näljased ja kolistasid aidaukse taga, teades, et uks varjab liha ja muud söödavat, ennekõike aga vilja.

Naise abikaasa Raul, kes tulijatele esimesena ette jäi, kinnitas, et aida ust ei saa lahti, võtmed on vanaperenaise käes ja vanaperenaine on Keilas kirikus. Sissemurdjad jäid vaevu seda uskuma, ust siiski esialgu maha ei murdnud, kuid tühjade kätega samuti lahkuda ei kavatsenud.

„Kotorõi tšas?” küsis üks neist ja kui Raul oma käekella vaatama hakkas, murdis üks sõdureist tal käed oskuslikult selja taha, teine aga võttis kella randmelt ja libistas oma sõduripükste taskusse. Sama taheti teha ka mehe abielusõrmusega, kuid mees osutus kallaletungijatest kiiremaks, kiskus käe lahti ja sõrmuse kiiruga sõrmest ning heitis selle kivivaresse. Sõdurid sobrasid tükk aega kivide keskel, lootes vääriseset leida, kuid sõrmus oli kadunud nagu tina tuhka. Imekombel ei võtnud sõjamehed relva välja, küll aga läksid uuesti aidaukse taha, murdsid selle maha ja laadisid vilja vankritele.

Peremees Herman vaatas, kuidas täislastis vankrid õuelt minema veeresid, rada taga, vili vankrilt lohakalt maha pudenemas. „Sellepärast nad on näljas,” pressis Herman läbi hammaste. „Nemad ei tea, mis vaevaga leiba saadakse…”

Kui kutsumata külalised olid läinud, astunud noore naise mees, Raul, kivihunniku juurde, kergitanud esimest kivi ja… võtnud selle alt välja oma sõrmuse.

„Kotorõi tšas?” kostab nüüd uuesti naise kõrvu nõudlik küsimus. Ta vaatab küsijale altkulmu otsa, siis aga mõistab, et äsja meenunust hoolimata pole mõtet küsija vastu vaenulik olla. Küsija ja tema laps on lähiminevikus sama vähe süüdi kui tema oma lapsega.

Sõda on süüdi.

Naine raputab vastuseks vaid pead ja näitab oma kätt – tal ei ole kella, täna on ta unustanud kella randmele panemata. Teine naine noogutab, naeratab ja ütleb: „Do svidanija.”^[2.] Eestlanna teab sedagi sõna ja noogutab vastu. Naeratada pole tal aga nii kerge.

Aeg on koju minna, tütreke on vees sulistamisest tüdinud ja nõuab: „Uppauppa!” Mis muud kui sülle, aga enne seda on vaja laps veest välja tõsta, ta jalad kuivatada ja kingad jalga sättida.

Kingad, jah. Kuid kärus on ootamas vaid üks king. Teist ei ole. Naine pöörab käru pahupidi, käib läbi rannaääre ja laps juba kärus, vaatab hoolikalt üle teeraja, mida mööda nad mere äärde tulid. Ei midagi. King jääb kadunuks.

SELLEST SEIGAST saab aastakümneid hiljem pealkirja Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15. aastapäevaks korraldatud esseevõistluse võidutöö „Kadunud kinga otsimas”, milles kirjelduse taustaks on samuti Stroomi rand ja autoriks seal toona emaga jalutamas käinud väike tüdruk, ammu suureks saanud Hille Karm.

Kindlustusfirmas kommunikatsioonijuhi ametis oldud aastate järel on see üle pika aja mu tõsisem kirjatükk. Essee kirjeldab riigi ja inimeste omavahelisi suhteid, kirjelduse taustaks on Stroomi rand. See paik on vaba riigi üks mudel: vahepeal kaotatud, siis uuesti leitud ning korda tehtud maalapp seal liikuvate inimeste, nende elukäikude ja kommete ning kõneldavate keeltega.

Nüüd lehvib Stroomil sinimustvalge lipp ja samas on kuulda palju vene keelt. Merelähedasele pingile istudes võid seal kaaslaseks saada pensionieas naise, kes jutustab kogu oma eluloo. Alates sõjajärgsest ajast, mil tema ohvitserist isa Tallinna suunati, seejärel sellest, kuidas temast endast sai mõne aasta pärast Balti Manufaktuuri kangur, kuidas ta õppis eesti keelest aru saama, aga kuidas tal ikkagi on kergem emakeeles rääkida… See, mida ta räägib, on pigem monoloog, mõeldud talle enesele psühholoogiliseks eneseabiks.

Võib-olla said aastaid tagasi siinsamas kokku just meie emad ja tema ema küsis minu emalt kella? Noored naised, kes nii eneste kui ka oma laste edaspidist saatust ei saanud kuigivõrd juhtida.

1 Mis kell on? (vene k) [ ↵ ]

2 Nägemist (vene k) [ ↵ ]