Читать книгу Intrigo - Håkan Nesser - Страница 6

Telefonikõne tuli kolmapäeva öösel vastu neljapäeva mõni minut pärast poolt nelja. Number oli tundmatu, arvatavasti välismaine, ja tavalises olukorras poleks ta vastanud.

Loomulikult mitte, kuid ta oli just unenäost ärkvele võpatanud ja tundis, et pea on täiesti selge, ehkki toas oli kottpime, samamoodi ka akna taga õues, kus suure sarapuu oks usalduslikult vastu aknaklaasi sahistas. Võimalik, et süüdi oli just pimedus, mingisuguses salapärases koosmõjus äkitselt katkenud unenäoga – mille sisu tal siiski ei õnnestunud meenutada ei siis ega ka hiljem –, mis sundis teda toru võtma ja kõnele vastama.

„Hallo?”

„Judith Bendler?”

„Jah.”

„Tom siin.”

Seejärel vaikus. Kui mitte arvestada liinihäireid. Nõrgalt pulseeriv krigin, hädavaevu kuuldav, otsekui kivisele rannale rulluvad väsinud lained. Pärastpoole, kui ta oli toru ära pannud, ilmus tema vaimusilma ette just niisugune pilt. Lained, mis saavad pärast pikka teekonda lõpuks ometi mõne lahe kaitstud, ent kivisel rannal vaikse valge vahuna puhata.

Kummaline. Tavaliselt pildid teda ei painanud. Harilikult ei langenud ta niisuguste odavate analoogiate lõksu, või kuidas seda nüüd nimetadagi. Ta ei olnud usklik ega sallinud luulet.

„Tom?” küsis ta viimaks. „Missugune Tom?”

„Tunned sa paljusid?”

Ta mõtles järele. Ei, oli ainult üks Tom.

Oli olnud.

„Ma mõtlesin, et peaksime ehk kokku saama. Nii mõnigi aasta on ju mööda läinud.”

„Jah ...”

Ta tundis, kuidas kehast judin läbi käis, võib-olla kaotas ta isegi sekundiks teadvuse. Oleks ilmselt minestanud ja põrandale prantsatanud, kui oleks püsti olnud.

Aga, jumal tänatud, ei olnud, ta lamas pimedas toas suures kaheinimesevoodis oma poolel, ja kui lühike atakk üle läks, sirutas ta automaatselt käe Roberti järele. Kulus veel sekund, enne kui talle meenus, et mees on Londonis. Oli esmaspäeval ära sõitnud ja pidi reede õhtul või hiljemalt laupäeva hommikupoolikul tagasi jõudma. Mingi filmiprojekt, mees oli vist selle nimegi öelnud ja maininud mõnda tuntud näitlejat, aga ta ei mäletanud. Mees oli isegi küsinud, kas ta ei tahaks kaasa tulla, aga tema oli ära öelnud. London ei kuulunud tema lemmiklinnade hulka.

„Hallo?”

Ta peletas eemale põgusa aje toru ära panna.

„Jah?”

„No mis sa siis ütled?”

„Mille kohta?”

„Kokkusaamise.”

„Jah ... ma ei saa päris hästi aru.”

Ta kuulis, kuidas helistaja midagi rüüpas.

„Kas tead, mis? Mõtle asja üle järele, ma helistan mõne päeva pärast uuesti.”

„Ma vist ei usu, et ...”

Kostis kilks ja kõne katkes. Ta pani toru ära ja lamas liikumatult voodis. Pani käed rinnale kokku. Sulges silmad, kuid tegi need uuesti lahti, ta pidi midagi kätte saama. Tundus, et pimedus tekitab endiselt noid aeglasi ummiklaineid, ta mõtles, et need peavad midagi tähendama, tahtma talle midagi seletada, ja see tähendus on seotud kaugusega. Kaduva suure kaugusega nii ajas kui ka ruumis, ja selle kauge, ent samal ajal nii ääretult lähedase udu sees on ka helistanud mehe hääl alles. Veidi kare ja natuke ... jah, missugune siis, mõtles ta. Irooniline? Enesekindel?

Tom?

Asja üle järele mõelda?

Ta rehkendas ning jõudis arusaamisele, et möödas on kakskümmend kaks aastat.

Kakskümmend kaks aastat ja kaks kuud, kui täpne olla.

Terapeudi nimi oli Maria Rosenberg. Tema kabinet asus Keymerstraatil ühe vana kivimaja kolmandal korrusel ja Judith Bendler oli peaaegu kümme aastat tema klient olnud. Muidugi ei mingeid tihedaid lämmatavaid seansse, nad kohtusid paar korda kuus, tavaliselt neljapäeva õhtupoolikul, kui Judithil nagunii Maardami linnasüdamesse asja oli. Pärast sõi ta meelsasti mõne sõbrannaga lõunat, kasutas juhust, et natuke poodides käia ja võib-olla Deijkstraa kvartalis mõnda galeriid külastada. Või Kupinski põiktänaval asuvat Krantze antikvariaati, kui see juhtus lahti olema. Rongisõit Holtenaarist võttis üle poole tunni ja ta pani tähele, kuidas iga aastaga kasvas tasapisi vastumeelsus lahkuda oma ilusast jõeäärsest majast ja veel ilusamast aiast. Miks paradiisist lahkuda, kui oled selle keskel?

„Võib-olla selleks, et endale taaskohtumise rõõmu lubada?” oli Robert pakkunud, kui ta selle teema mehega jutuks võttis, ja loomulikult oli selles oma iva. Robertil oli tihti võime igas võimalikus seoses oluline üles leida, seda pidi Judith mehe kasuks tunnistama.

Võib-olla oli ka taaskohtumises Maria Rosenbergiga mingi vaikne rõõm. Iga kord. Maailm võis kokku variseda, inimsugu sõdida, linnu maha põletada ja oma lapsi tappa, aga Maria Rosenberg istus seal kus ikka. Oma peatoega tugitoolis, toas, kus olid rasked kardinad ja põrandal Samarkandist pärit veripunase mustriga vaip.

Ja ta kuulas. Ta oli olnud vana juba siis, kui Judith temaga esimest korda kohtus – see oli umbes nädal aega peale Roberti skandaali –, ja sama vana oli ta nüüdki. Tal oli kombeks oma muutumatust seletada sellega, et on eluga jõudnud sellesse punkti, kus aastad ja ajahammas enam peale ei hakka. Arvatavasti on ta ühel päeval surnud, aga kuni selle viimase reisini – olenemata sellest, kas sinnani on mõni kuu või mitu aastat – polnud tal kavas vananeda. Võib-olla muutub ta veidi targemaks, pisut kogenumaks, niisuguste asjade vastu on raske ennast kaitsta.

Aga selles hämaras vaikses toas ei keerelnud jutt Maria Rosenbergi ümber, loomulikult mitte.

„Tere tulemast, Judith. Loodan, et sõit läks hästi.”

„Tänan. Sain vähemalt istekoha.”

„No näed siis. Lubame ju endale kannukese rooiboseteed?”

„Hea meelega.”

Sissejuhatavad fraasid olid umbes samasugused nagu alati. Kuni Maria Rosenberg kardina taga kööginurgas teed tegi, võttis Judith üleriided seljast ja kingad jalast. Istus diivaninurka, ruuduline pleed põlvedel ja padi seljanõgu toetamas. Oodates pani ta tähele, et hinges tiksub närvilisus, ja polnud kahtlustki, mis selle põhjuseks oli.

„Oma arust tajun ma teatavat rahutust. Aga paranda mind, kui ma eksin.”

Ta polnud veel otsustanud, kas telefonikõnest rääkida või ei, aga kui Maria teda nüüd kississilmi üle teekruusi serva uuris, siis ta otsustas. Kui on olemas pilke, mille vastu ei saa ennast kaitsta, siis Maria Rosenbergi pilk oli säärane. Muidugi oli see nii ja ilmselt oli ta teadnud seda juba siis, kui tund aega tagasi rongile astus. Et ta räägib.

„Juhtus üks asi.”

„Jah?”

„Mulle tuli imelik telefonikõne.”

Maria Rosenberg noogutas, rüüpas väikese lonksu teed ja pani kruusi käest.

„Täna öösel, keegi helistas kell pool neli.”

„Pool neli? Ja sa vastasid?”

„Jah. Mingil põhjusel olin just ärganud. Oma arust umbes pool minutit enne, kui telefon helises. See oli veider. Ja pärast oli mul pisut raske uuesti magama jääda.”

„Kes helistas?”

„Ma ei tea.”

„Sa ei tea?”

Ta tõmbas sügavalt hinge. Kohendas pleedi ja kinnitas pilgu maalile, mis rippus kahe kitsa raamaturiiuli vahel; see oli vähendatud reproduktsioon Caspar David Friedrichi „Mungast mererannal”. Küljetsi seisev kuju, kes vaatab süngele merele; ta oli mitu korda mõelnud, miks tema elutark terapeut oma kabinetti just niisuguse maali valis – see oli ruumi ainus maal –, aga polnud pärast rohkem kui sadat seanssi siiani kunagi küsinud.

„Ta väitis, et on Tom.”

„Tom? Sa tahad öelda ...”

Ta noogutas, kuid ei pööranud pilku maalilt. Silmanurgast nägi ta, kuidas Maria Rosenberg uue lonksu teed rüüpas ja siis käed sülle kokku pani. Ootas.

„Ta tahtis, et me kokku saaksime.”

Munk rannal ei liigutanud ennast. Maria Rosenberg ka mitte.

„Aga?” küsis ta.

„Mul on raske uskuda, et see oli tema.”

Ta oli Tomist rääkinud, aga see juhtus ammu. Mõne nende varasema kohtumise ajal oli see jutuks tulnud, algusaegadel olid nad mõne korra selle kurva loo juurde tagasi pöördunud, aga nii palju kui Judith mäletas, ei olnud nad temast neli või viis aastat rääkinud. Või oli sellest nähtavasti veel rohkem aega möödas, kui nad viimati tema nime nimetasid. Polnud põhjust olnud.

Tom oli lõpetatud peatükk. Sünge ja unustatud aeg elus, mida polnud enam põhjust analüüsida ega katsuda sellega toime tulla. Ka tema ja Robert ei rääkinud Tomist kunagi, isegi kui kokkulepe oli vaikiv ja kirjutamata, polnud kumbki seda rikkunud. Judithile ei meenunud, et pärast Holtenaari majja kolimist oleks Tom kunagi jutuks tulnud.

„Minu arust on kõige parem, kui sa natuke üle kordad. Kui sa pahaks ei pane. Ma mäletan seda ainult üldjoontes, see juhtus kindlasti hiiglama palju aastaid tagasi ...”

„Kakskümmend kaks,” vastas Judith. „Kakskümmend kaks aastat ja mõni kuu.”

„Ja tähendab, siis oli ta ...”

„Seitseteist.”

„Räägi edasi. Või äkki sa ei taha sellest rääkida? Täiesti sinu enda otsustada. Mina olen ainult kuulaja, kes peab saladuses seda, mida sina tahad saladuses pidada. Aga seda pole mul vist tarvis sulle meelde tuletada.”

Judith rüüpas teed ja kõhkles. Aga see oli arvatavasti üksnes teeseldud kõhklus. Ta oli öelnud A, ja kuna oli ilmselgelt kas teadlikult või alateadlikult nii otsustanud, oli ta ju katet juba kergitanud. Sellepärast ma ju siin istungi, mõtles ta. Et öelda ka B. Kui ma seda praegu ära ei räägi, siis käin ringi ja ketran seda peas kogu aeg.

„Jah, kui see juhtus, oli Tom seitseteist aastat vana,” lausus ta. „Oli just saanud, ehkki mingist sünnipäevapeost ei tulnud midagi välja. Ma mäletan, et ta sai Robertilt kella, üsna kalli käekella, aga ta oli selle juba järgmisel päeval maha müünud.”

„Kas ta müüs oma sünnipäevakingi maha?”

„Kahjuks jah.”

„Sellepärast et?”

„Sellepärast et tal oli uimastite jaoks raha vaja. Või ehk maksta uimastite eest, mille oli endale juba sisse pumbanud. Me ei teadnud siis, kui palju tal võlgu oli ja kui paljudesse kuritegudesse ta segatud oli. Võib-olla aimasime, aga kogu pildi saime selgeks alles hiljem. Või vähemalt suure osa sellest.”

„Noor mees keerulises olukorras?”

„Pehmelt öeldes. Temaga olid lood kehvad juba puberteedieast saadik, jah, tegelikult veelgi varasemast ajast. Koolitöö ei olnud kunagi edenenud, ta tülitses pidevalt sõprade ja õpetajatega. Ta käis uuringutel ja ma ei tea, kui palju eri diagnoose talle pandi. Ja kui uimastid mängu tulid, läks kõik muidugi otseteed allamäge. Ükskord, kui me ühe sotsiaaltöötajaga rääkisime, kasutas tema isa väljendit „ta tormab kinnisilmi kuristikku”, ja see oli üsna tabavalt öeldud.”

„Ta oli Roberti poeg varasemast abielust, kas pole?”

„Jah. Tema ema suri, kui poiss oli kõigest kaheaastane. Mina tulin mängu umbes aasta hiljem. Mina ja Robert abiellusime suvel enne seda, kui Tom kooli läks.”

„Ja sa lapsendasid ta?”

„Jah, ma kirjutasin alla paberile, millega võtsin endale igas mõttes vanemliku vastutuse. Robert tahtis nii ... ja loomulikult mina ka.”

„Loomulikult?”

„Jah.”

Maria Rosenberg kergitas kulmu, ent ei öelnud midagi. Tekkis paus, tänaval möödus põrinal üks mootorratas. Muidu ei pääsenud tuppa kuigi palju linnahääli; maja oli vana ja hästi ehitatud ning raskete kardinate taga oleval aknal paks ja hästi isoleeriv klaas.

Tegelikult oli terapeut kunagi alguses maininud, et kindlasti on enamasti soovitatav, et jutuajamised mähkuksid vaikusse, aga ei tee ka paha, kui välise maailma olemasolu aeg-ajalt meelde tuletatakse. Judith köhatas ja püüdis sirgeks siluda toda malbet küsimärki, mis näis toas hõljuvat.

„Mul ei olnud tõepoolest mingeid kahtlusi,” selgitas ta. „Alguses mitte. Ma tahtsin olla Tomi ema, tema pärisema oli ju surnud ja ma ei usu, et poiss teda üldse mäletas. Aga selge see, et hiljem, kui ta arenes niisuguseks, nagu ta arenes, hakkasin ma mõtlema.”

„Mitu aastat hiljem?”

„Jah. Aga sellel ei olnud ju mingit tähtsust. Arvan, et mul oleksid olnud poisi vastu teistsugused tunded, kui ta oleks tõesti minu oma laps olnud. Kuigi ma Robertiga sellest muidugi iialgi ei rääkinud. See oli ... tjah, lihtsalt natuke liiga tundlik teema.”

„Täiesti arusaadav. Mõningad asjad maanduvad terapeudi kõrvu pehmemalt ja paremini, seda tasub meeles pidada. Kui palju su mees nüüd sinust vanem ongi ... kümme aastat, või ma eksin?”

„Peaaegu üksteist. Ta saab suvel seitsekümmend. Ta pole päris terve, me oleme ju sellest rääkinud, aga ei tasu mõeldagi sellele, et sundida teda tööst loobuma. Ta väidab, et filmiprodutsendid on seitsmekümne viie ja kaheksakümne aasta vahel kõige paremad, ma ei tea, kui palju selles tõtt on.”

Maria Rosenberg puhkes naerma. „Meie, terapeutidega, on sama lugu. Me jõuame tippu vahetult enne seda, kui kõrvad pea alla paneme. Aga mis siis tolle vaese eksiteele sattunud seitsmeteistkümneaastasega juhtus? Ta kadus jäljetult, kui ma õigesti mäletan.”

Judith ohkas. „Täiesti õige. Ta haihtus õhku.”

„Hm. Ja teda otsiti hoolega?”

„Tikutulega. Mitte ainult Robert ja mina. Politseil oli küllalt põhjust Tomi taga otsida. Mitte üksnes sellepärast, et tema kadumise taga aimati mingit kuritegu, vaid ka sellepärast, et teda kahtlustati üsna mitmes asjas. Kui ta poleks kadunud, oleks teda tõenäoliselt oodanud umbes aasta noortevanglas. Meile näidati nimekirja tegudest, millesse ta oli segatud, ja see polnud tõesti kuigi meeldiv lugemine, seda võin ma kinnitada.”

Maria Rosenberg noogutas taas. „Mis sinu arvates Tomiga juhtus? Mul on meeles, mis sa eelmine kord ütlesid, aga inimeste arvamused võivad ju muutuda.”

„Ma ei ole oma arvamust muutnud. Ma olen veendunud, et Tom on surnud. Keegi kas tappis ta ... või lõi maha, torkas talle noa keresse või ükspuha mida. Või siis tegi ta seda ise.”

„Jälgi jätmata?”

„Niisuguseid asju juhtub.”

„Kahtlemata. Kuidas on, kas võimud on ta surnuks tunnistanud? Tavaliselt tehakse seda siis, kui inimene on kümme või viisteist aastat kadunud olnud?”

Judith raputas pead. „Ei, ta ei ole surnuks tunnistatud.”

„Miks siis?”

„Sellepärast, et Robert on vastu. Tavaliselt on nii, et kui lähisugulased on elus, siis on nende asi seda taotleda.”

„Jah, seda ma tean. Ja miks su mees seda sammu astuda ei taha? Sellepärast, et ta loodab ikka veel?”

„Arvan küll. Aga me ei räägi enam sellest asjast. Ja surnuks tunnistamine oleks nagunii ainult formaalsus. Tomil polnud mingit varandust, mina ja Robert oleksime ainukesed pärijad ... aga eks see varem või hiljem juhtub. Kindlasti on ühiskonnas ka selles mõttes toimivad tavad.”

„Oletame,” nõustus Maria Rosenberg, kummardus ettepoole ja manas näole oma leebe, ent samal ajal nõudliku naeratuse. „Aga niisiis helistab nüüd keegi, kes väidab, et on teie poeg ... keset ööd. Poeg, kes on üle kahekümne aasta kadunud olnud. Ma pean ütlema, et sa paistad ennast ometi paremini valitsevat kui enamik teisi niisuguses olukorras.”

Judith Bendler silmitses mõne sekundi munka, enne kui vastas.

„Ma ei valitse ennast sugugi. Hommikul oksendasin hommikusöögi välja ja tulin Keymer Plejni asemel Zwilles rongilt maha. Sellepärast ma viis minutit hiljaks jäingi.”

Terapeudi näol püsis diskreetne naeratus. „Ma ei öelnud, et sa ennast valitsed, sa lihtsalt paistad valitsevat. Ühesõnaga, mis sina arvad?”

„Telefonikõnest?”

„Jah.”

„Ma mitte ainult ei arva. Ma tean.”

„Mida sa tead?”

„Et see oli mõni petis.”

„Ja mida ta siis jahiks? Petistel on kombeks mingit kasu taga ajada.”

Judith raputas pead. „Ei tea. Mul pole tõesti õrna aimugi.”

„Aga ta helistab uuesti?”

„Nii ta ütles.”

Maria Rosenberg naaldus toolileenile ja mõtles natuke aega.

„Anna andeks, et ma küsin, aga oled sa kaalunud võimalust, et nägid kõike seda unes?”

Ta oli seda küsimust niihästi kaalunud kui ka oodanud.

„Olen küll. Aga täna hommikul enne kodunt lahkumist vaatasin ma telefoni. Meil on sihuke numbrinäitaja, ja number oli alles.”

„Saan aru. Kas sa kirjutasid selle üles?”

„Ei, kavatsesin kirjutada, aga ei leidnud pastakat. Ja just siis helistas Robert Londonist ja mul olid muud asjad peas. Aga see oli välismaine number, niipalju ma igatahes tean, Ja see ...”

„Jah?”

„See seletab, miks ta niisugusel kellaajal helistas.”

„Mingi teine ajavöönd?”

„Jah.”

„Teisisõnu, üpris kaugel olev petis?”

„Mm.”

Judithil oli raske otsustada, kas Maria Rosenberg on kaastundlik või lihtsalt leebelt irooniline. Või siis on tal võime olla ühel ajal nii seda kui ka teist – sel juhul sulam, mis sobib kokku tema kasvava tarkusega.

„Mida Robert sellest kõnest arvas? Oletan, et sa rääkisid talle, kui ta helistas?”

„Ei ... ei, ma ei rääkinud.”

„Miks siis?”

„Tal oli kiire. Pidi just mingile koosolekule minema. Helistas lihtsalt selleks, et tere hommikust öelda.”

„Saan aru.”

Maria Rosenberg tõusis ja tegi toas tiiru. See kuulus rutiini juurde ja oli kuidagi seotud tema jalgade verevarustusega. Aga see oli ka viis tekitada jutusse vaheaeg, vähemalt kujutas Judith niimoodi ette. Mingisugune hingetõmbepaus ja taktitundeline vihje, et võib-olla on aeg jutuainet muuta. Ta ootas, kuni terapeut taas tugitooli istus. Ootas teemamuutust.

„Tahad sa sellest kõnest veel midagi rääkida või püüame eluga ka muus osas edasi jõuda?”

Küsimus oli nii retooriline, kui veel olla sai. Judith mõtles korraks uuesti kivisele rannale loksuvatele lainetele. Kaugus, see tohutu kaugus.

„Aitäh, aitab sellest küll.”

„Kindel?”

„Jah, muidugi. Kui ta uuesti helistab, siis võime sellest ju järgmisel korral rääkida?”

„Suurepärane. Niisiis oleme otsustanud. Kuidas su koer ennast pärast operatsiooni tunneb?”

Kui Robert neljapäeva õhtul helistas, ei maininud Judith telefonikõnet sõnagagi. Mees tundus väsinud ja hingetu, Judith mõtles, kas haigus kurnab meest rohkem, kui too tunnistada tahab.

Aga ta ei tõstatanud ka seda küsimust. See oleks meest ainult ärritanud, ja kui Judith oli toru ära pannud, mõtles ta, kas mees tegelikult üldse elabki oma seitsmekümnenda sünnipäevani, millest ta Maria Rosenbergile rääkis. Võib-olla elab, võib-olla mitte. Kujutluspilt sellest, et ta istub ühel päeval selles ilusas majas lesena, oli Judithil juba mõnda aega peas olnud, ja see kujutluspilt ei pannud teda eriti muretsema. Oleks liig öelda, et ta seda ootas, kuid mida vanemaks ta sai, seda magusama ja rahuldustpakkuvama seisundina tundus üksindus, suhteline üksindus. Ilmselt johtus see tõigast, et tal ei olnud vendi ega õdesid, ta oli üles kasvanud ilma teiste inimeste häiriva sekkumiseta. Ainult tema ema ja isa, keda peaaegu kunagi kodus ei olnud. Vähe sõpru, harjunud ise enda eest hoolt kandma ja iseenda seltskonda nautima, jah, kindlasti olid need tegurid taustaks. Ta oli kusagilt lugenud, et see, kes teeb üksindusest oma sõbra, ei pettu kunagi, ja see oli tõetera, mille ta võis reservatsioonideta omaks võtta.

Seega ei olnud sellest midagi, et Robert pidi veel üheks päevaks Londonisse jääma. Tõepoolest ei olnud. Ta magas terve öö hästi, oli muidugi natuke kartnud, et telefon varahommikul jälle heliseb, aga see püsis niisama vaikne ja tagasitõmbunud nagu ka ülejäänud maja. Django lamas köögis pingi all oma madratsi peal nagu ikka. Täpselt nii, nagu Judith oli Maria Rosenbergile öelnud, oli koera operatsioon hästi läinud, aga loom oli üksteist aastat vana ja loomulikult olid ka selle kord nii tugeva koera päevad loetud. Judith teadis, et kui Robertit ükskord enam ei ole, ei abiellu tema iialgi uuesti ega alusta üleüldse mingit uut suhet, aga uue koera muretseb ta kindlasti. Arvatavasti rotveileri, täpselt nagu Django. Isiklikul mugavusel on ikkagi piirid, nii emotsionaalsed kui ka praktilised. Üksik naine suures majas on midagi hoopis muud kui üksik naine samas majas koos ustava valvekoeraga.

Pärast hommikusööki käis ta Djangoga jalutamas. Läbi hõreda lehtmetsa üles veetorni poole, siis alla ja edasi natuke maad mööda jõekallast, üle vana puitsilla ja teisele poole tagasi. Napp tund aega; vanasti, kui koer oli noor ja perenaine polnud veel viitkümmetki, oleks teekond poole vähem aega võtnud. Puude lehed olid hakanud kolletuma, aga mitte veel langema, oli üks ilus sügispäev ning ta püüdis oma mõtted Tomist ja telefonikõnest eemal hoida nii hästi, kui suutis.

See ei olnud just kõige kergem, kui need olid teda kord juba vaevama hakanud. Taas meenusid ka pildid tollest kahekümne kahe aasta tagusest päevast, justkui oleks keegi – ta ise, kes siis veel – leidnud vana unustatud pildialbumi ning ei suuda jätta seda avamata ega lehitsemata.

Kuid pildid olid sassis. Pigem nagu filmiarhiivist, mitte albumist. Ta ise. Tom. Siis Robert.

Korter Aarlachis Kantorsteegil.

Too juulikuu.

Too viimane öö.

Vägivald. Paanika. Tegutsemine.

Kuidas sai nii noor inimene nii katkine olla? Nii ülbe ja nii vaenulik. Kõige ja kõikide, eeskätt oma vanemate vastu.

Seda oli ta toona imeks pannud ja pani veel praegugi.

Ta mäletas ka ammuseid stseene. Kui Tom Robertile hambad säärde lõi, et oma tahtmist saada, ja keeldus lahti laskmast, peaaegu nagu lõuapärad kokku surunud võitluskoer. Viieaastaselt; Robert oli pidanud talle raske raamatuga virutama, et poisist lahti saada.

Tema viha, mida oli peaaegu võimatu kontrollida. Judithile meenus, et üks kooli psühholoog oli öelnud, et Tom ja tema sorti poisid – ta kasutas tõesti sõnu „tema sorti” – tavaliselt rahunevad, kui murdeikka jõuavad, tont võtaks, kust tal küll oli õnnestunud niisuguseid teadmisi hankida? Igatahes oli see paika pidanud, vähemalt osaliselt. Kolmeteistkümneaastaselt oli Tom muutunud, aga tegelikult mitte paremuse poole. Oli olnud rohkem enesesse sulgunud. Tõrjuv ja raskesti ligipääsetav. Tõsi, ta oli hakanud endale sõpru soetama, aga need olid niisugust sorti, kes oleksid ükskõik missugused vanemad pimedat kartma pannud. Eriti hästi oli Judithil meeles üks neist, tema nimi oli Shark – või vähemalt kutsuti teda selle nimega – ja tal oli käsivarrele tätoveeritud haakrist. Tomist vähemalt kolm aastat vanem, isa ja vanem vend istusid üks mõrva, teine tapmise eest vangis. Ja Shark polnud ainuke.

See kuri aeg, kui Judith tagasi mõtles, siis tuli talle sageli pähe just see nimetus.

Ta avas värava ja laskis Django aeda. Eemale kõik see, mõtles ta. See on minevik ja maha maetud. Ükspuha, kes ka ei helistanud, ei olnud see Tom. Kui inimene surnuist üles tõuseb, peab ta seda tegema kolmandal päeval, mitte äkitselt kakskümmend kaks aastat hiljem.

Terve reedese pärastlõuna istus ta kirjutuslaua taga ja tegi tööd. Rotterdami Erasmuse suur elulugu oli planeeritud järgmiseks sügiseks, ja ta oli lubanud kirjastusele, et annab esimese täieliku käsikirja üle enne jõule. Ta oli selle projekti kallal nüüd juba peaaegu neli aastat töötanud, algul arvestati kolmega, aga see oli enne, kui ta täielikult aru sai, missugune gigant Erasmus oli olnud ja kui palju temast on kirjutatud. Ja tema ise kirjutanud. Ent kirjastus oli mõistlik ja maksujõuline ning tema nimi ja varasemad tööd tagasid just niisuguse kvaliteedi, nagu nad nõudsid ja mille poolest tuntud olid. Parem hea raamat iga viie aasta tagant kui keskpärane üle aasta.

Robert helistas uuesti kella seitsme paiku. Ta hääl oli veidi reipam kui hommikul, kõik koosolekud ja veidrad takistused, mis alati iga uue filmiprojektiga kaasnesid, olid vähemalt ajutise lahenduse saanud, seega arvas Judith, et on aeg mehele teatada. Et komplikatsioone vältida, nihutas ta siiski juhtumit ühe ööpäeva võrra edasi, tõenäoliselt ei saanud sellel mingit tähtsust olla.

„Täna öösel juhtus üks asi. Ma ei tahtnud sulle hommikul rääkida, ma teadsin ju, et sul on raske päev ees.”

„Ah soo?”

„Mulle tuli üks telefonikõne.”

„Mhm?”

„Kell pool neli hommikul. Keegi, kes väitis, et ta on Tom.”

„Mis asja?”

„Jah. Telefon helises ja ma võtsin vastu ... ilma et oleksin enne järele mõelnud. Ta väitis, et on Tom ja arvas, et me peaksime kokku saama.”

„Mida paganat?”

„Täpselt. Ma olin täiesti pahviks löödud. Nägin vahetult enne seda imelikku und ka.”

„Mis ... mis ta ütles?”

„Peaaegu mitte midagi. Tahtis lihtsalt, et me kokku saaksime. Ütles, et helistab uuesti. Pani siis toru ära, me ei rääkinud rohkem kui minut aega ... või veel vähem.”

Torus valitses vaikus. Kuid Judith kuulis Roberti hingamist. See tundus järsku jälle vaevaline nagu hommikulgi. Ma poleks pidanud midagi ütlema, mõtles Judith. Seda temaga üldse mitte jutuks võtma.

„Kust ta helistas?”

„Välismaalt, ma ei tea, kust.”

„Kas telefon numbrit ei näidanud?”

„Näitas küll. Aga, kui ma kontrollida tahtsin, siis oli see kadunud.”

„Kadunud?”

„Jah, ilmselt vajutasin kogemata vale nuppu. Ma ei tea, aga alles seda igatahes ei ole.”

Sest nii oligi. Kui ta pärast terapeudi juures käimist koju tuli, oli ta numbrit otsinud, aga seda ei olnud. Või siis oli ta selle eksikombel ära kustutanud, sel juhul siis, kui ta Robertiga rääkis.

Või siis ...

Ent ta peletas selle mõtte eemale.

„Missugune ta hääl oli?”

„Tema hääl oli ... tjah, ei midagi erilist. Üsna normaalne mehehääl. Mitte eriti jäme, mitte eriti peenike ... võib-olla pisut kähe. Nojah, ega me kuigi pikalt ei rääkinudki.”

„Ja ta lubas uuesti helistada?”

„Nii ta ütles.”

„Kas sulle ... kas ta ei tundunud sulle kuidagi tuttav?”

„Issand jumal, Robert, loomulikult mitte.”

„Anna andeks. See on lihtsalt veidike hämmastav. Muidugi on meil tegemist petisega. Keegi, kes väidab, et on Tom ... aga miks siis? Selles on küsimus.”

„Ka mina olen seda terve päeva peas kedranud. Ning vastust pole leidnud. Ta peaks ju midagi jahtima ... kui tegemist pole lihtsalt mõne naljavennaga.”

„Naljavennaga?”

Robertit tabas köhahoog, Judith kuulis, kuidas mees näo torust eemale pööras ja kelleltki klaasi vett palus.

„Kas sa pole üksi?”

Mees jõi paar lonksu, enne kui vastas.

„Ma helistan alt hotelli baarist. Ära karda, mind ei kuulata pealt.”

Ei kuulata pealt? Miks peaks keegi teda pealt kuulama.

„Ma jõuan homme õhtupoolikul koju. Siis saame sellest rääkida.”

„Jah, muidugi, tore on.”

„Aga kui ta peaks uuesti helistama, siis vaata, et sa numbri üles märgid. Ja helista mulle kohe, olgu või keset ööd. Mis kell ta helistaski?”

„Pool neli hommikul. Paar minutit üle.”

„Ptüi, kurat.”

„Jah. Aga nagu sa ütled, arutame seda homme. Arvatavasti oli see mingi lollpea, kellele meeldib niimoodi ennast lõbustada.”

Robert mõtles järele ja hingas mõne sekundi raskelt.

„Jah, jääme selle tõlgenduse juurde. Vähemalt mõneks ajaks. Maailm kubiseb idiootidest.”

„Ma kuulen, et mu isand töötab filminduses.”

See oli vana nali. Robert naeris ja pani siis toru ära.

Judith mäletas ka ühte politseinikku. Too ilmus tema vaimusilma ette just siis, kui ta oli pärast kella üheksasi uudiseid teleri välja lülitanud; see oli üks uurija, kes oli seotud Tomi kadumise looga.

See oli olnud üsna noor kriminaalinspektor, Judithile tundus, et mehe nimi oli deJong või ehk deJung. Või lihtsalt Jung; pärast Tomi kadumist oli see mees mitu korda nendega rääkimas käinud, ükskord koos naissoost kolleegiga, teistel kordadel üksi. Mehe ettevaatlik ja viisakas käitumine oli talle ja ka Robertile muljet avaldanud. Ta oli neid ju tegelikult üle kuulanud, aga ei tema ega Robert näinud seda nii, et mees oleks püüdnud neid vahele võtta. Või vähemasti veenduda, et nad ei ole kuidagi Tomi kadumisse segatud, et võib-olla olid nad aru saanud, missuguses täbaras olukorras poiss on ja seepärast hoolitsenud selle eest, et too leiaks turvapaiga kusagil teisel kontinendil mingis hämaras kohas, kuhu seaduse pikk käsi ei ulatu. Igatahes mitte Maardami politsei pikk käsi.

Ent mõistmine, et just see oli olnud tegelik või vähemalt osaline eesmärk, tuli neile alles tagantjärele ja Judithil oli meeles, et tema ja Robert olid mõlemad oma naiivsuse pärast pead vangutanud.

Ükskord oli deJong/deJung/Jung küsinud, kas nad oleksid üllatunud, kui selguks, et Tom on kuidagi suure summa raha saanud ning otsustanud koos selle summaga põgeneda, identiteeti vahetada ja ennast terve ülejäänud elu varjata.

„Kas sa tahad öelda, et ta võis mõnda panka röövida?” oli Robert küsinud.

„Seda ma ei öelnud,” oli rahulik inspektor vastanud. „Aga kuna sa selle välja pakud, mida te sellest teooriast arvate?”

„Vaevalt usutav,” oli Robert pärast lühikest järelemõtlemist nentinud. „Tom on uimastisõltlasest pisivaras, mitte kuritegelik geenius.”

Judith oli mõelnud, et omaenda poja kohta ei ole see just eriti meelitav hinnang, aga deJong/deJung/Jung oli ainult noogutanud ja endale diskreetse muige lubanud.

Judith mõtles, kas see meeldiv uurija ikka veel politseis töötab ja kas oleks võimalik just tema poole pöörduda, kui petis oma lubaduse teoks teeb ja uuesti helistab.

Kindlasti mitte, otsustas ta ja rüüpas teleuudistele saatjaks olnud veiniklaasist viimased tilgad ära. Politseid ei tohi mitte mingil juhul asjasse segada.

Ent mees ei helistanud.

Ei laupäeval, ei pühapäeval ega terve järgmise nädala jooksul. Ka ülejäänud kuu jooksul mitte. Judith ja Robert arutasid asja paar korda ja Judith pani peagi tähele, et mehel on teatavad kahtlused. Äraseletatult tähendas see seda, et küllap oli Judith seda kõike unes näinud. Et mingit telefonikõnet pole kunagi olnud; mees ei surunud seda teesi kuigi kõvasti peale ja Judith ei vaevunud ka vastu vaidlema. Aga talle meenus, et Maria Rosenberg oli sama asja välja pakkunud, ning sedamööda, kuidas päevad läksid ja midagi ei juhtunud, hakkas ta ka ise kahtlema.

Telefonikõne keset ööd, mis lõppes poole minuti pärast.

Inimeselt, kes oli kakskümmend kaks aastat kadunud olnud.

Numbrinäitajast kustutatud number.

Mis ütleb, et kõik ei rääkinud just sellest? Et ta kujutas endale ette. Et ta oli und näinud. Ükskõik kui reaalne see ka ei tunduks, pole seda kunagi toimunud.

Judith kahetses, et oli terapeudile kõnest rääkinud.

Ta kahetses, et oli Robertiga rääkinud.

Aeg läks, puudelt olid lehed langenud ja Judith süvenes üha enam kuueteistkümnendasse sajandisse ja Rotterdami Erasmusesse.

Teine kõne tuli novembri esimesel nädalal.

Hallil vihmasel teisipäeva õhtupoolikul, Judith vaatas parajasti üle oma raamatu kõige raskemat peatükki – see rääkis Erasmuse ja Martin Lutheri keerulistest suhetest – ja mõtles algul mitte vastata. Tavaliselt oli tal töötamise ajaks telefon välja lülitatud, aga ta oli lõuna paiku oma kirjastajaga rääkinud ja unustanud nuppu vajutada.

Pärast, kui ta oli toru ära pannud, mõtles ta, kas tal oli olnud mingi eelaimus ja kas sel juhul sundis see eelaimus teda toru tõstma. Kuid arvatavasti mitte, mõtles ta, tagantjärele on nii kerge märke ja ohusignaale kokku fantaseerida. Meil on vajadus tahavaatepeeglist selgelt näha, kui tulevik tundub palju ebaselgem; talle meenus, et Robert oli mitte väga ammu niisugusest nähtusest rääkinud. Mustritest ja sihukesest. Lihtsustamistest.

„Hallo?”

„Judith Bendler?”

„Jah.”

„Tom siin.”

Judithi kehast käis läbi põgus võbelus – alt ülespoole, samasugune nagu seitse nädalat tagasi, jõudis ta oma hämmastuseks registreerida – ja sekundi pärast ahenes tema vaateväli tunneliks. Kitsaks kollakaks tunneliks, mille seinad näisid tukslevat ja liikuvat. Siiski kogus ta ennast otsekohe, tal oli isegi nii palju selget mõistust, et heita pilk väikesele ekraanile, mis näitas helistaja numbrit.

Tundmatu.

„Hallo?”

„Jah, ma kuulen. Mis sa tahad?”

Mees puhkes naerma. Lühidalt ja kähedalt.

„Mis ma tahan? Loomulikult seda, et me kokku saaksime. Ma ju eelmine kord ütlesin.”

„Kes sa oled?”

„Tom. Ära ütle, et oled mu unustanud.”

„Missugune Tom?”

„Tom, sinu poeg. Sa oled mu ema, mida sa ka väita ei püüaks?”

„Ma ... ma ei väida midagi. Aga mul on raske uskuda, et sa tõtt räägid.”

„Ja kuidas sa selleni jõuad?”

Judith mõtles hetke. Mehe hääl oli nüüd irooniline, peaaegu nöökav. Otsekui teeks talle nalja Judithiga niimoodi rääkida. Judith neelatas ja võttis hoogu.

„Minu poeg Tom kadus rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Nii mina kui ka minu mees, me oleme veendunud, et ta on surnud.”

„Ma ei ole surnud.”

„Jah, arvatavasti mitte. Aga sa ei ole ka see Tom, kelle sa väidad end olevat.”

„Häbene!”

„Kuidas palun?”

„Ma ütlesin, häbene! Kas sa aru ei saa, et sul peaks häbi olema minuga niiviisi rääkida?”

„Ei. Mitte siis, kui sa mõni petis oled.”

„Ma pole mingi petis.”

„Kuidas mina seda teada võin?”

„Minuga kokku saades. Sellepärast ma helistangi. Ma lubasin eelmisel korral, on sul meelest läinud?”

Judith mõtles hetke järele.

„Ja miks sa tahad minuga kokku saada?”

„Kas on imelik, et poeg tahab emaga kohtuda?”

„Jah, kui ta on kakskümmend kaks aastat ära olnud.”

„Sa tead küll, et sellel olid oma põhjused.”

„Ei, ma ei tea, mis põhjustest sa räägid.”

„Ma seletan kõik, kui me kokku saame.”

„Mul ei ole vist mingit tahtmist sinuga kohtuda. Ja pole ka tahtmist seda juttu jätkata.”

Nüüd valitses torus viis sekundit või kauem vaikus. Ei mingit hingamist, ei kaugeid laineid. „Armas Jumal, tee nii, et ta vait jääks,” mõtles Judith. „Tee nii, et ta toru ära paneks ja mitte kunagi enam endast elumärki ei annaks.”

Mees köhatas. „Ma usun, et sa kahetsed, kui ei nõustu minuga kohtuma.”

Ähvardus? Judith ei osanud otsustada, aga mees oli häält tasandanud ja rääkis aeglasemalt.

„Kus sa oled?” küsis Judith.

„Siin,” vastas mees kohe. „Siin Maardamis. Me võiksime homme kohtuda.”

„Homme?”

„Miks mitte?”

„Robert on reisil. Ta ei jõua koju enne kui pühapäeval.”

„Piisab sinust ja minust. Mis sa ütled?”

„Miks?” mõtles Judith. „Miks ma pole seda kõnet juba tükk aega tagasi katkestanud?”

Ja justkui oleks juba liiga hilja, lausus ta:

„Kus siis? On sul mõni koht välja pakkuda?”

„Intrigo. Ma pakun välja Intrigo, homme kell kolm. Õhtupoolikul on seal tavaliselt piisavalt vabu kohti.”

Judith neelatas. „Okei. Aga mul on kell neli linnas koosolek, et sa teaksid.”

„Ühest tunnist peaks piisama. Tore, kohtume siis homme.”

Mul on kell neli koosolek. Miks ta oli selle välja mõelnud? Mingisuguse õhust võetud kindlustuse, aga kui ta oli kõik Erasmust ja Lutherit käsitlevad dokumendid kõrvale lükanud ja istus, lõug kätele toetatud, ning aknast vihma ja raagus puid vaatas, tundus talle siiski, et praeguses kontekstis oli see adekvaatne vale.

Aga Robert? Kas ta peaks Robertile teatama? Mees sõitis hommikul Genfi ega tule tagasi enne pühapäeva. Täpselt nagu ta oli petisele öelnud, seekord ei olnud ta tõde väänanud.

Ei, otsustas ta. Robert peab ootama. Ta arvab nagunii, et ma kujutan endale ette, ja kui mul ka õnnestuks teda vastupidises veenda, hakkab ta ainult muretsema ja külvab mu hulga mõttetute juhtnööridega üle. Parem räägin talle siis, kui ta koju tuleb, kuidas läks. Ma pean ... ma pean seda mängu üksinda mängima.

Vähemalt esialgu.

Mängu?

Ta ei olnud kindlasti kümmekond aastat Intrigosse oma jalga tõstnud, aga kohvik nägi välja niisugune, nagu ta mäletas. Vähemalt väljastpoolt, veidi räämas, veidi nukker, ent siiski kuidagi puutumatu. Pisut mahajäetud, mõtles ta, küllap johtus see tõigast, et laialt kõnniteelt olid lauad ja toolid sisse tõstetud – oli ikkagi november ja õuesistumise hooaeg läbi.

Jah, ühel päeval on kõik läbi, mõtles ta ja tõrjus selle klišee eemale samal hetkel, kui see talle pähe turgatas. Ta oli tulnud Holtenaarist kella poole kahese rongiga ja kohtumiseni oli peaaegu tund aega. Võib-olla tuligi ta meelega varakult välja, aga nüüd uduvihma käes teisel pool tänavat seistes oli tal raske ootamises mingit mõtet leida. Olla sunnitud viiskümmend minutit niisama tühjalt passima, enne kui on aeg oma surnud kasupojaga ühe laua äärde istuda ... jah, see ei olnud tõepoolest just sinekuur.

Pean millelegi muule mõtlema, taipas ta. Pean ennast kokku võtma, muidu läheb asi käest ära.

Ta hakkas astuma. Kõndis mööda kujasid Langgraachtini ja sealt edasi mööda kanali äärt põhja poole. Tundis äkitselt ära neljakümne aasta taguse iseenda, ajast, kui ta oli linna tulnud ja ülikoolis õppima hakanud. Kirjandusteadust ja filosoofiat. Koos paari teise tüdrukuga oli neil Leuwenstraatil kamba peale väike korter, ta oli seal katuseharja all elanud ainult kolm semestrit, aga see oli olnud pingeline ja oluline aeg tema elus. Raske oli aru saada, et Robert oli mängu tulnud vähem kui aasta hiljem, et ülikooliaeg, mis oli – nii tollal, kui see kestis, kui ka pärastpoole – tundunud nii sisukas ja paljutõotav, oli tegelikult nii lühike.

Ja elu koos Robertiga nii pikk – see oli paratamatult järgnev sedastus. Kolmkümmend seitse aastat, mõtles ta. Ma olen varsti neli aastakümmet ühe ja sama mehega elanud, terve oma täiskasvanuelu. Mis juhtus?

See küsimus ei kerkinud esimest korda, loomulikult mitte, aga just praegu, kui ta aeglasel sammul Kuijverstraati ja Lenerstraati nurgal asuvast vanast Bachtermanni veini- ja juustukauplusest möödus, tundus see üle hulga aja palju rõhuvam. Mis on see, mis inimese elu kord keeruliseks teeb, selle mõtte ja sisuga täidab, siis jälle lahjendab ja maha jahutab? Kiiruse maha võtab, mõtles ta. Nagu lennuk, mis valmistub maandumiseks ja maandumisraja nimi on Surm.

Veel üks imelik pilt. Lained kivisel rannal? Maandumine surnuaiale?

Ta raputas pead ja pani vihmavarju kinni. Vihm oli ajutiselt järele jäänud ja järsku pistis päike Wilmersgraachti-äärsete raagus puude vahelt nina välja. Muidugi on see Wilmersgraacht? Ta nägi nurga peal väikest silti, mis kinnitas, et ta oli õigesti arvanud.

Ma tean, kus ma olen, nentis ta. Vähemalt ruumis.

Seejärel kontrollis ta aega. Kolmveerand kolm. Ta taipas, et jääb vist Intrigosse paar minutit hiljaks.

Aga see oli suurepärane. Siis istub too mees seal ja ootab teda, mitte vastupidi.

Ta tõmbas ukse lahti ja sisenes. Astus kitsas L-tähe kujulises saalis kaks sammu edasi ja jäi seisma. Libistas pilgu üle otse ees ja vasakul olevate lauaridade. Ootas, et keegi teda märkaks.

Ootas, et too mees teda märkaks. Niipalju kui tema mäletas, Intrigos rohkem ruume ei olnud, ei mingeid varjatud nurki, kus oleks saanud veidi rohkem omaette olla. Kõik kohvikus olevad külastajad paistsid ukse juurest kätte, sealt, kus tema oli seisma jäänud.

Rahvast oli kaunis hõredalt. Peale vasakpoolses ruumis istuva nelja vanema daami istus natuke suuremas saali osas kolm härrat, igaüks eraldi. Kaks tükki teine teises aknaaluses lauas ja üks teisel pool baariletti seina ääres. Kõik kolm olid näoga välisukse poole ja kõik kolm – talle tundus, et kordamööda – tõstsid pilgu ja silmitsesid teda. Põgusalt, enne kui igaüks pöördus tagasi oma ajaviite juurde: üks pastaroog, üks raamat, üks õlu ja ... traavivõistluste kava, kui ta ei eksinud. Ta vaatas käekella. Seitse minutit kolm läbi.

Ilmus kelner ja kinkis talle pooliku naeratuse.

„Ma ... ma ootan oma kaaslast. Minu meelest pole ta veel tulnud.”

„Ehk sooviksite seniks istet võtta?”

Judith tegigi nii. Istus uksele kõige lähema laua taha, kuid ei tellinud midagi. Kelner kadus. Kolm meest istusid endiselt oma kohtadel, ja kuna keegi neist ei paistnud teda tähele panevat, sai ta neid natuke hoolikamalt vaadata.

Otsekohe turgatas talle pähe, et kõik kolm tunduvad õiges vanuses olevat. Nelikümmend pluss-miinus viis. Kui Tom oleks elus olnud, oleks ta kolmkümmend üheksa. On see ikkagi üks nendest, mõtles ta. Miks ta siis lihtsalt seal istub? Ja miks me mingisugust tunnusmärki kokku ei leppinud? Isegi kui ta oleks Tom, ei saaks ta ju nõuda, et ma ta ära tunnen. Ja mis ütleb, et tema teab, kuidas mina praegusel ajal välja näen?

Ehkki teisest küljest olid nad kokku leppinud, et kohtuvad kell kolm, ja saalis oli ainult üks üksik naine. Teisisõnu, mõtles ta, teisisõnu pole ta veel tulnud. Mingil põhjusel.

Või?

Ta uuris mehi ükshaaval natuke lähemalt. Ka välimuselt olid nad kummalisel kombel sarnased. Ühelgi polnud habet ega vuntse, ükski ei kandnud prille. Juuksed olid kõigil kolmel ka üsna lühikesed, ehkki kui see, kes istus kõige kaugemal, korraks pead pööras, nägi ta, et mehel on tegelikult hobusesaba. Kõik kolm näisid olevat võrdlemisi heas vormis, keskmise kehaehitusega, mitte paksud. Üks hallikasmust pintsak ja tume päevasärk, üks valge päevasärk ja kootud vest, üks tumesinine polosärk. Ei midagi silmatorkavat. Kolm keskea künnisel olevat harilikku eurooplasest meest.

Kes, mõtles ta jälle. Kui ta oleks sunnitud otsustama.

Võib-olla see, kes istus talle kõige ligemal? Aknaaluses lauas, kohvitass ees, ja ilmselgelt süvenenud paksu kapsaks loetud pehmekaanelisse raamatusse. Aga nägu ei tahtnud hästi sobida, kui ta meenutas, kuidas Tom oli seitsmeteistaastaselt välja näinud. Silmad olid liiga lähestikku ja lõuapartii liiga pikergune. Suu liiga õhuke.

Aga taevas hoidku, mõtles ta. See ei saa ju tema olla. Miks ma siin niimoodi oletan? Tom on surnud.

Sel ajal, kui ta nende viljatute mõtetega tegeles, oli kelner vasakpoolses saali osas neljalt daamilt raha vastu võtnud ja naasis nüüd tema laua juurde.

„Kas olete kindel, et ei soovi midagi?”

Ta vaatas uuesti kella. Veerand neli.

„Ei, tänan,” seletas ta. „Ma usun, et see oli mingi eksitus. Mu tuttav nähtavasti ei tule. Aitäh, et lubasite mul ikkagi istuda.”

Kelner noogutas ja tõmbus tagasi. Judith tõusis, lükkas tooli laua alla ja lahkus Café Intrigost.

„Imelik, eks ole?”

Maria Rosenberg oli tõeliselt mureliku moega. Otsekui oleks ta ükskord ometi puutunud kokku inimliku käitumisega, mis raamidesse ei mahtunud. Tema isiklikesse väga laiadesse raamidesse.

„Minu meelest ka,” lausus Judith Bendler ja kohendas patja oma selja taga. „Ma ei saa tõepoolest aru, milles küsimus.”

„Oleks üllatav, kui sa saaksid,” sedastas terapeut. „Ma pean ütlema, et olen sinu pärast natuke mures.”

Oli neljapäeva hommikupoolik. Kohtumine oli ammu kokku lepitud, kuid Judith mõtles, et oleks igal juhul konsultatsiooni taotlenud. Ükskõik mis tingimustel; õhtu ja öö pärast asjatut Café Intrigos käimist olid olnud rasked. Nii rongiga Holtenaari tagasi sõites kui ka esimestel tundidel pärast kojujõudmist oli ta ennast kuidagimoodi valitsenud. Aga kui ta oli Djangoga lühikese õhtuse jalutuskäigu teinud ja koer siis kööki madratsi peale heitnud, tundus, nagu oleks ta sisemuses midagi katkenud. Avanes mingi pragu ja sellest praost voolas välja ebamäärane hirm. Kui Robert kella üheksa paiku õhtul helistas, oli Judithil juba kolm klaasi punast veini hinge all; kahtlemata kuulis mees tema häälest, et ta on joonud, ja Judithil õnnestus tõelist põhjust varjata üksnes suure eneseületuse hinnaga.

Ta seletas, et oli tõesti joonud paar klaasi hõõgveini. Kuna tundis ennast natuke tõbisena. Aga purjus? Loomulikult mitte.

Mida mees oleks öelnud, kui ta oleks rääkinud oma ärajäänud kohtumisest nende surnud pojaga, selle peale ei tahtnud Judith mõeldagi.

„Miks siis?” tahtis see-eest teada Maria Rosenberg. „Miks on nii oluline Robertit asjasse mitte segada? Ka sa oleksid nii kena ja teeksid mulle selgeks.”

Ta mõtles paar sekundit järele, kuid ei leidnud ühtegi pehmendavat eufemismi.

„Ta arvab, et ma kujutan seda ette. Asjaolu, et see neetud tüüp kohvikusse ei ilmunud, üksnes kinnitab tema arvamust. Ära unusta, et ...”

„Jah?”

„Ära unusta, et mul on selja taga paar perioodi.”

„Kas sa pead silmas Majornat?”

„Jah, muidugi pean ma silmas Majornat. Kui inimene on kord närvihaige olnud, on tagasitee lühike, seda tead sina teistest paremini.”

Maria Rosenberg noogutas. Mõmises ja porises natuke rahulolematult asjade seisu ja inimeste rumaluse üle ning rüüpas lurinal lonksu teed. „See on luul.”

„Luul?”

„Robertil, mõtlen ma. Ma ei usu sekunditki, et sa endale ette kujutad. Ei kujutanud ka siis, kui ravil olid. Ja ma tahan meelde tuletada, et see oli kümme aastat tagasi, paranda mind, kui ma eksin.”

See pidas paika. Nii üks kui ka teine. Judith oli hakanud teraapias käima seoses Majornast välja kirjutamisega, ja ükskõik, mis tal tollal, vastavalt kaksteist ja kümme aastat tagasi, ka viga oli, ei olnud hallutsinatsioonid kunagi kordunud. Ükskõik, mida Robert ka ei arvaks. Ja tegelikult ei olnud ta ravil olnud pikemalt kui kaks nädalat korraga.

„Muide, kama puha,” jätkas terapeut. „Jätame Roberti korraks kõrvale. Aga püüame natuke ratsionaalsed olla. Mis on see, mida me kindla peale teame?”

Judith kehitas õlgu. „Räägi edasi.”

„Hea meelega. Jah, kindla peale teame, et mingi tolgus tahab sind ärritada. Ta on kaks korda helistanud ja väitnud, et on sinu poeg, kes on üle kahekümne aasta kadunud olnud ja tõenäoliselt surnud. Sa lepid selle tolgusega kokku, et kohtute kohvikus, aga tema ei ilmu välja. Küsimus on ... küsimus on muidugi, mis tal plaanis on. Kas see kokkuvõte on õige?”

„Täiesti õige,” kinnitas Judith.

„Teine küsimus on see, kas me peaksime mingisugused ettevaatusabinõud tarvitusele võtma.”

Judith pani tähele, et ta on hakanud kasutama asesõna „meie” ja temas tärkas tänulikkus. Ilmselt ei olnud küsimus selles, et keegi tema eest hoolitseks, aga tal oli vähemasti usaldusmees. Keegi, kes teadis ja hoolis. Kes oli valmis esilekerkinud probleemi koos temaga lahendama.

Aga abinõud? Ettevaatusabinõud?

„Mida sa sellega mõtled?” küsis ta.

Maria Rosenberg võttis prillid eest ja näris ühte sanga.

„Mida sa peaksid tegema, kui ta järgmine kord helistab. Minu arust peaksime seda küsimust arutama.”

„Mul ei tulnud täna öösel neli tundi und ja ma mõtlesin selle asja üle järele,” sõnas Judith. „Kahjuks ei jõudnud ma kusagile.”

Terapeut vangutas murelikult pead. „Tema esimese ja teise rünnaku vahel oli üsna pikk aeg,” nentis ta. „Tahaks teada, kas sama juhtub jälle. Peaaegu kaks kuud, oli vist nii?”

„Laias laastus,” lausus Judith. „Seitse nädalat, kui ma õigesti rehkendasin.”

„Hm. Kuidas sa politseiga ühenduse võtmisse suhtud?”

„Ei,” vastas Judith kohe. „Loomulikult mõtlesin ma selle võimaluse peale, kui und ei tulnud, aga jõudsin otsusele, et jätan asja sinnapaika. Mida nad uurida saaksid? Neil pole ju ühtegi juhtlõnga, millest kinni hakata. Ei telefoninumbrit ega midagi. Ja ta pole ju ...”

„Jah?”

„Ta pole tegelikult kuidagimoodi ähvardanud. Ainult ütles, et tahab minuga kokku saada. Minu teada pole see seadusevastane.”

„Ilmselt mitte,” nõustus Maria Rosenberg ohates. „Jah, küllap peame keskenduma sellele, et asi ilma politseita ära klaarida. Vähemalt esialgu. Kuidas sa praegu tunned? Kas suudad elada ja tööd teha nagu tavaliselt?”

Judith mõtles hetke. „Ma tahaksin meelsasti sinuga natuke tihedamat kontakti. Kas ma tohiksin näiteks helistada?”

„Loomulikult,” hüüatas terapeut ja ajas käed laiali.

Peaaegu nii, nagu oleks ta tahtnud oma klienti emmata, kui see ainult poleks nii mugavalt istunud ja kui vahemaa nende vahel oleks olnud natuke väiksem kui poolteist meetrit.

„Sa võid helistada mulle kakskümmend neli tundi ööpäevas. Ja teen ettepaneku, et kohtume kord nädalas isegi siis, kui midagi ei juhtu. Kui sa tunned, et sul vaja on, siis sagedamini. Kuidas tundub?”

„Kõlab hästi,” lausus Judith.

„Ja Robert? Millal sa oma mehele asjade seisust teatada kavatsed?”

„Ma ei tea.”

„Kus ta praegu on?”

„Genfis.”

„Film?”

„Jah. Ta jõuab pühapäeval koju.”

Maria Rosenberg mõtles hetke järele. „Siis on sul otsusele jõudmiseks mõni päev aega. Aga asi kisub vist ...”

„Sinnapoole, et ma ootan, kuni uus kõne tuleb,” sõnas Judith Bendler. „Jah, mulle tundub, et ma eelistan seda võimalust.”

„Allright, jääb siis nii,” võttis terapeut kokku. Ja ikkagi, mõtles ta natuke aega hiljem, kui oli Keymerstraatile jõudnud. Muidugi peab Robert ikkagi teada saama.

Vähemalt mingi aja pärast, sest seda, mis tol ööl tegelikult juhtus, teavad ju ainult nemad kahekesi. Ta võis Maria Rosenbergiga ühte ja teist arutada, aga oli piir, mida ületada ei tohtinud. Millele oli kindlam isegi mitte läheneda.

Ta taipas, et oli unustanud oma vihmavarju üles kabinetti, aga vihm oli lakanud ja jaamani oli ainult kakssada meetrit.

Ei läinud seitse nädalat.

Läks kolm päeva.

Alates tema asjatust käigust Café Intrigosse. Laupäeva pärastlõunal mõni minut pärast kella poolt kolme, ja seekord oli tal kindlasti eelaimus. Numbrinäitaja teatas jälle, et number on tundmatu, ning kui ta toru võttis, oleks ta olnud üllatunud, kui helistanuks keegi muu.

„Jah?”

„Judith Bendler?”

Täpselt nii nagu kahe eelmise kõne ajal, alustas mees sellest, et küsida, kas see on tema. Ta peast vilksatas läbi mõte: mis siis, kui ta vastaks, et on keegi teine? Näiteks naissoost politseiinspektor, kes tegeleb ahistamiste ja muude seesuguste kuritegudega ning kes on helistamist ette aimates kohale kutsutud. Mis siis saaks?

Ent ta heitis selle mõtte kõrvale.

„Mis sa tahad? Mul pole aega.”

„Minu arust on küll. Sul oli ju ometi aega kohvikusse tulla.”

„Kust sina seda tead? Sind ju seal ei olnud.”

„Ma olin seal.”

„Jama. Ma ootasin sind veerand tundi ja sa ei tulnud.”

„Ma olin seal. Loomulikult olin ma seal.”

Mis ta sonib, mõtles Judith ja manas taas silme ette pildi kolmest eri lauas istuvast mehest. Raamat, pastaroog ja traavivõistluste kava. Polosärk, pintsak ja kootud vest. Nende täielik huvipuudus sel ajal, kui tema seal istus ja ootas. Pisut eemalt asjale vaadates tundus see talle peaaegu distantseeruv. Kas üks neist ikkagi ...

„Sul oli helebeež mantel ja sinine sall. Sa panid mantli toolikorjule ja istusid üsna ukse ligidale lauda. Kas sa mind tõesti ei mäleta?”

Judith ei vastanud. Ühtegi sõna ei tulnud pähe ja korraga tundus, nagu oleks tema teadvus kõikuma hakanud. Või mõranema, või mõlemat. Ühtegi mõtet pähe ei tulnud ja ta mõtles, kas ta on tõesti psüühilise kokkuvarisemise lävel.

Mõni sekund möödus vaikides.

„Miks sa mind ei mäleta?”

Pane toru ära, püüdis Judith ennast manitseda. Pane toru ära, sulle helistab surnud inimene. Sa hakkad mõistust kaotama.

Kuid ta ei suutnud. Pigistas hoopis kõvasti telefonitoru ja vajus esikusse toolile. Ta oli kõne seal vastu võtnud, ta oli just asutanud Djangoga välja minema, ning nüüd seisis koer ukse juures ja vaatas teda leebe etteheitva pilguga. Liputas kõhklevalt saba.

Ta on ju surnud, mõtles Judith. Tom on surnud, sellepärast ma teda ei näinudki.

Torus valitses endiselt vaikus. Ei mingit lainevalli ega hingamist.

Surnutel pole vaja hingata.

Ta tuli tagasi mind karistama.

„Miks sa midagi ei ütle? Kohvikus sa ju rääkisid minuga.”

Judithil õnnestus nõrgaks protestiks jõudu leida.

„Ma ei rääkinud sinuga kohvikus. Sind ei olnud seal ...”

Aga ta taipas peaaegu vahetult enne, kui mees seda ütles.

„Jah, sinu ühiskonnaklassist pärit inimesed ei pane just meelsasti tähele, kes neid teenindab.”

Kelner.

Judith pani toru ära.

Tõusis püsti ja võttis koera rihma pihku.

Kui inimesel on mingi probleem ja ta ei suuda sellega oma koeraga pikka jalutuskäiku tehes toime tulla, siis on kõige parem see lahendamata jätta.

Õpetaja Klimke, kes talle gümnaasiumis filosoofiat ja usundiõpetust andis, kirjutas ükskord tunni ajal selle mõttetera mustale tahvlile. Pärastpoole seletas õpetaja, et see on praktiline juhis ühe teise klassikalise probleemi tarbeks: vali oma sõda.

Laupäevane aeglane jalutuskäik Djangoga kestis peaaegu kaks tundi, ja kui Judith oleks oma vana õpetaja nõuannet järginud, oleks ta pidanud sõjast loobuma. Tal ei olnud ühtegi lahendust ja järelikult oleks ta pidanud kõige peale sülitama, eirama petist, kes mingil arusaamatul ja arvatavasti täiesti tobedal põhjusel oli pähe võtnud talle neid ebameeldivusi tekitada.

Siiski oli konks selles, et sõda ei lasknud ennast eirata. Teoorias võib-olla küll, aga mitte tegelikus elus.

Teadmine, et süüdlane oli kelner, tähendas vähemasti ühte head asja – ta võis üleloomulikkuse soost välja tulla. Selgitus ei olnud seal. Ta ei seisa silmitsi surnud kättemaksjaga, mingi vaimuga. Ükspuha, kes see vihaleajav idioot ka ei oleks ja misssugused tobedad sihid tal ka poleks, on ta lihast ja luust inimene.

Asi seegi, mõtles Judith Bendler, kui põlvili maas koera käppi puhastas – sealsamas hubases turvalises külalislahkes esikus, kus ta oli kolmandat korda petisega rääkinud. Asi seegi, homme helistan ma Café Intrigosse ja saan nime teada. Mul on ju üsna hästi meeles, kuidas ta välja nägi.

Miks ta asja homse peale lükkas, seda ei osanud ta iseendale päris hästi seletada.

Võib-olla sellepärast, et kelner oli olnud neljakümnendates aastates nagu ka teised kolm meessoost külastajat.

Ja võib-olla sellepärast, et vähemalt tagantjärele tundus tema näos olevat midagi ähmaselt tuttavat.

Vastas noor naisehääl.

Judith palus oma ebatavalise küsimuse pärast vabandust, kuid ütles, et tahaks saada kontakti ühe Intrigos töötava kelneriga. Põhjus olevat selles, et kui Judith paar päeva tagasi kohvikus käis, aitas mees teda ühes väikeses asjas ja nüüd tahaks ta meeleldi seda meest isiklikult tänada.

Täpsemalt öeldes kolmapäeva õhtupoolikul. Kella kolme paiku; mees on neljakümnendates aastates, tumedate lühikeste juustega, viisakas ja heatahtlik. Ja abivalmis, nagu öeldud.

Noor naine kõhkles, aga mitte kuigi kaua. Palus, et Judith ootaks, kuni ta töögraafikute kaustast järele vaatab. Oli poole minuti pärast uuesti toru otsas.

„Kas ma tohiksin kõigepealt teie nime küsida, minu meelest oleks nii kõige parem.”

„Jah, muidugi. Judith Simmering.”

Ta oli seda küsimust oodanud ja neiupõlvenimi oli juba keele peal valmis.

„Tänan. Jah, kelner, kellest jutt käib, on ilmselt Tom Bendler. Ta oli kolmapäeval tööl.”

Bendler. Judith surus maha aje toru ära panna.

„Aitäh. Äkki sa tead, kuidas ma temaga kontakti saan? Või millal ta järgmine kord tööl on?”

„Ta ei tööta enam meil. Ta lahkus reedel.”

„Lahkus reedel? Kuidas ... kuidas siis nii?”

„Ta oligi ainult üheks kuuks tööle võetud. Lühike asendus, alaline töötaja on nüüd tagasi.”

„Saan aru. Aga ehk on sul tema telefoninumber? Või aadress.”

„Tegelikult ainult aadress. Armastenstraat 25B. Aga ma pean nüüd oma tööd tegema. Loodan, et leiate ta üles.”

„Aitäh. Suur tänu abi eest.”

„Pole tänu väärt. Ja tere tulemast meile.”

Kui talle tuli pähe mõte kasutada eradetektiivi, tundus see niihästi üllatav kui ka iseenesestmõistetav. Ta taipas, et ... kuidas nüüd öeldagi ... antud olukorras oleks see täiesti õige tegu. Politsei poole ta pöörduda ei saa. Robertit ta asjasse segada ei taha, igatahes veel mitte. Maria Rosenberg on välistatud, ta on seitsmekümne kahe aastane terapeut, mitte nuhk, ning Armastenstraatile minna ja püüda omal käel midagi ära teha tundus kõige vähem ahvatlev võimalus.

Lihtsalt kõige peale sülitada? Sõjast loobuda?

Ei tule mõttessegi. Kui mängu astud, pead vastu pidama. Ta oli Café Intrigo sööda alla neelanud ja ennast sellega sidunud. Polnud selge, millega, aga igatahes paistis, et on viimane aeg teatud initsiatiivi ilmutada. Siiani, need kaks kuud, mis kogu loo algusest möödas olid, olid ohjad olnud petise käes, petis oli see, kes teda narris ja ta oma pilli järgi tantsima pani. Nüüd oli aeg positsioone veidi parandada. Viimane aeg, nagu öeldud.

Ta asus tegutsema enne, kui kõhklused oleksid jõudnud talle küüned sisse ajada. Otsis välja telefoniraamatu paksu ametitelefonide osa ja leidis pealkirja „Eraviisilised juurdlused, detektiivid” alt kaheksa firmat. Põhjusel, mida ta seletada ei osanud, valis ta number seitsme. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et see nimi meeldis talle. Tema kõige esimese peika nimi oli olnud Herbert.

Herbert Knoll. Eradetektiiv. Diskreetsus on auasi. Maardam 500221.

Ta valis numbri, ja kuigi oli ikka veel pühapäeva hommikupoolik, võeti kõne vastu. Meesterahvas, arvatavasti temaga ühevanune; mehe hääl oli pisut väsinud ja veidi äraolev, aga ta seletas siiski, et on valmis kuulama, milles Judith abi vajab. Mees ütles, et kui Judith oskab asja viie minutiga ära seletada, siis ta ütleb, kas võtab selle käsile või ei.

Judith seletas. Ilmselt võttis see natuke rohkem aega kui ettenähtud minutid, kuid Herbert Knoll ümises ja kuulas ning tema lühikestest küsimustest ja märkustest võis Judith järeldada, et ta on huvitatud. Aina rohkem huvitatud, ja kui Judith oli rääkinud oma tänahommikusest vestlusest Intrigo ettekandjaga, seletas Herbert Knoll, et kogu see juhtum on tema pädevusvaldkond. Pakkus välja, et nad võiksid võimalikult pea kokku saada, ning nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval tema kontoris. Ruydersteeg 6 kell 11, kas sobib?

Judith Bendler lausus, et see sobib suurepäraselt.

Kui ta oli toru ära pannud, mõtles ta, et see on niisugune tunne, nagu oleks lõpuks ometi õnnestunud hambaarsti juures aeg kinni panna, ja järgmised neli tundi tegeles ta täie jõuga Rotterdami Erasmusega.

Ta ei olnud lubanud Robertile lennujaama vastu minna, ent otsustas siiski seda teha. Võib-olla sellepärast, et võlgnes Robertile pisikese kompensatsiooni, hea tahte žesti, näitamaks, et peab mehest lugu, kuigi oli otsutanud varjata tema eest infot Tomi juhtumi viimase aja arengute kohta.

Kuna Robert ei suudaks iialgi seda žesti tõlgendada või sellest aru saada, oli niisugune arutlusviis ilmselt ekslik, aga ta ei hoolinud sellest. Abielu on ju kaal, oli Maria Rosenberg kunagi öelnud; heade tegude kaalukaussi lisamine ei tee ju kunagi paha, isegi kui neid kohe tähele ei panda või ei hinnata.

Saabuvate lendude saalis oodates käisid need mõtted tal peast läbi, kuid haihtusid samal hetkel, kui ta oma meest nägi.

Too nägi vilets välja.

Justkui oleks ta kaotanud kümme kilo ja sama arvu sentimeetrite võrra lühemaks jäänud. Ta teadis, et Robertile ei meeldi lennata, kuigi mõnikord näis talle, et mees veedab õhus rohkem aega kui maa peal. See oli kuidagi seotud Roberti kehva hingamisega, midagi seoses lennukisalongi kuiva õhuga, probleem ei olnud aastatega vähenenud.

Aga sel pühapäevaõhtul adus ta midagi enamat: et sel kokkukuivanud vanemal mehel, kes on tegelikult tema abikaasa ja kelle ülikond näib kaks numbrit suurem, pole arvatavasti enam kaua elada jäänud.

Vastavalt Roberti soovile ei olnud nad mehe haigusest kunagi eriti põhjalikult rääkinud, aga viimastel aastatel oli sellel olnud nende suhtes siiski oma koht. Mingisugune nähtamatu kohalolek, mõtles ta tavaliselt, midagi, mida teatakse olemas olevat, aga välditakse sellest rääkimist või isegi sel teemal mingi seisukoha võtmist. Judith oli Maria Rosenbergiga seesugusest suhtumisest mitu korda rääkinud, nad mõlemad olid selles kahelnud, aga kuna haige oli Robert, oli temal strateegia valikul teatav ülevõim.

Aga praegu ei olnud ta enam lihtsalt haige, praegu oli ta suremas.

Kui mees teda tava kohaselt põgusalt suudles, rääkis tema hingeõhk selget keelt.

Veel selgemaks sai see Sechshafenist koju sõites.

„Ma pean ühe asja üles tunnistama,” alustas mees. „Genfis pole mingit filmiprojekti. Muidugi, ilmselt on, aga ei ühtegi, millega mina seotud oleksin. Ma käisin spetsialisti juures.”

„Spetsialisti?”

„Arsti. Ma olin neli päeva haiglas uuringutel, seal võeti kümme tuhat proovi ning tulemus oli ... jah, tulemuseks oli prognoos.”

Judith ei vastanud. Ma tean, mõtles ta. Ma teadsin.

„Kuus kuud,” lausus Robert. „Äärmisel juhul üks aasta. Vaeva saab pisut leevendada, aga selle peale ma välja minna ei kavatse.”

Ta pani käe naise põlvele.

„Anna andeks, Judith, aga ma jätan su maha.”

„Robert, ma ei tea, mida ütelda. Anna andeks.”

Ta nuuksatas ja silitas mehe kätt.

„Sul pole vaja üldse midagi öelda. Mina igatahes arvan, et veedame koos viimased ilusad jõulud. Ja alustame uut aastat. Doktor Celan ütles, et valusid ei tunne ma veel kaks-kolm kuud ... eriti ei tunne. Siis ...”

„Siis?”

„Siis läheb asi ilmselt hullemaks. Kuidas Erasmusega läheb? Ma tõepoolest ootan, et jõuaksin enne sinu käsikirja läbi lugeda ja seda sinuga arutada.”

Judith mõtles, et see on nii Roberti moodi. Omaenda eesootavat surma tahab ta arutada kolm minutit, aga tema kuuesaja lehekülje pikkust teksti võiks mees kindlasti ööd ja päevad lahata. Oli, nagu oli, ja tegelikult oli ta tänulik, et mees on niisuguseks loodud.

Ent kas mees on valmis ka Tomist rääkima?

Hea küsimus, mõtles Judith Bendler Holtenaari viivale teele keerates. Kuid praegusele olukorrale mõeldes lükkan ma selle vist mõne päeva edasi.

Eradetektiiv Knolli kontor oli umbes kaksteist ruutmeetrit suur.

Kirjutuslaud ja pöördtool, dokumendikapp ja tugitool külastajale. See oli kõik.

Peale kirjutuslauast paremat kätt oleval seinal rippuva kahe klaasitud diplomi. Need olid tolmused ja loetamatud. Väike määrdunud aken, kust avanes vaade kivimüürile ja mis laskis sisse minimaalse hulga tumehalli päevavalgust.

Mehe vanus näis Judithi oletusega klappivat. Sama vana kui ta ise. Mehe kaal – tema enda oma korrutatud umbes kahega – täitis ruumi peaaegu muljetavaldaval moel. Kergelt pruunikaks toonitud klaasidega prillid laubale lükatud. Lihav nina, paljaks aetud pea, raseerimata põsed ja lõug.

„Tere tulemast doktor Knolli mõttesepikotta,” sõnas mees sissejuhatuseks. „Ükspuha, missugune teie esmamulje minu spartalikust ümbrusest ka ei oleks, tahan ma teile teatada, et lahendan üheksakümmend protsenti ülesannetest, mille ma vastu võtan. Võin kinnitada, et seda on rohkem, kui ükski teine kolleeg siin linnas saavutada suudab, tunduvalt rohkem. Olge nii kena ja istuge.”

Judith istus lihtsasse nahktugitooli. „Doktor?” mõtles ta. Talle tuli põgusalt pähe stseen mõnest Roberti filmist – et tegelikult istub tema ees kuulus näitleja, mitte päris eradetektiiv.

Aga ilmselt ei ole sellel mingit tähtsust, mõtles ta hämmeldunult. Võib-olla on nii, nagu Robert tavaliselt ütleb: film on kontsentreeritud elu, midagi muud imelikku siin ei olegi.

„Võtame kogu loo veel kord läbi, veendumaks, et mul mõni oluline pisiasi kahe silma vahele pole jäänud,” jätkas Herbert Knoll ja avas märkmikus uue lehekülje. Klõpsutas paar korda pastakat ja silmitses teda kergelt kissis silmil. „Laske tulla, parem olgu kümme fakti ülearu kui üks puudu.”

Judith rääkis. Kolmest telefonikõnest. Café Intrigos käimisest. Kolmest mehest ja kelnerist.

Sellest, et vastavalt saadud andmetele ei tööta see kelner enam kohvikus, aga et mehe oma jutu järgi on tema nimi Tom Bendler ja tema aadress on Armastenstraat 25B.

Ning taustast. Tomi kadumisest 1973. aasta juulis, loomulikult mitte kõiki üksikasju, neid ei olnud ta kunagi kellelegi rääkinud, ent esitas ametliku versiooni. Selle, mille põhjal politsei töötas ja mis oli tal pärast kõiki neid aastaid endiselt peas. Pärast kõiki harjutamisi.

„No nii,” sedastas Herbert Knoll, kui Judith oma jutu lõpetas, ja palus mõnes punktis täpsustust: petturi üksikasjalik välimus; Tomi välimus tema kadumise ajal; Judithi enda hinnang sellele, milles tegelikult asi on; mida tema mees asjast arvab; kuidas peaks jälitaja tema meelest petturiga toimima, kui on temast haisu ninna saanud (kas tal tuleb lihtsalt silm peal hoida või on Judithil mingid muud abinõud plaanis?); kuidas ta ettekandeid tahab ja kas ta on valmis esimeste päevade töö eest otsekohe tasuma, seejärel vastavalt taksile, võttes arvesse ettenägematuid väljaminekuid ja komplikatsioone.

Judith vastas jõudumööda küsimustele, palus ettekannet asjade käigu kohta nii tihti, kui on, mida ette kanda, tore oleks iga päev, ja maksis kolme päeva eest ette.

Herbert Knoll sirutas üle kirjutuslaua käe ja seletas, et helistab kahekümne nelja tunni jooksul olenemata sellest, missugune seis on.

„Kes ta on?” ütles Judith. „See on muidugi kõige tähtsam küsimus. Ja mida ta taga ajab?”

„Saan aru,” vastas Herbert Knoll ja siis läksid nad lahku. „Võite ennast kindlalt tunda ja mind usaldada.”

Rongiga Holtenaari tagasi sõites puhkes Judith ootamatult nutma.

Võimalik, et Maria Rosenbergi arvates poleks see sugugi ootamatu olnud, kuid Judithile endale küll. Harilikult ta ei nutnud. Ei suutnud meenutada, millal ta seda viimati teinud oli, aga kindlasti hulk aastaid tagasi. Ilmselt seoses teise Majornas viibimisega, isegi kui ta oma psüühilisi madalseise mingilgi moel pisaratega ei seostanud.

Miks ta siis nüüd linnalähirongis nuttis? Õnneks oli nii varasel õhtupoolikul reisijaid hõredalt, keegi ei pööranud tema seisundile tähelepanu ja tema ei püüdnudki seda varjata. Ta nentis veidi hämmastunult, et see tundus hea, midagi kõva ja pingsat andis järele ning ta adus, et ilmselt just see ongi nutmise iva. Sellepärast inimesed nutavadki.

Ta ei teadnud hästi, mida eradetektiivilt oodata. Ilmselt ei suuda too leida kuigi palju niisugust, mis midagi väärt oleks, aga kõige väiksem asi, mida tahta võis, oli ju see, et ta tolle vale-Tomi üles leiaks ja tema kohta üht-teist välja uuriks. Võib-olla teeks tema õige identiteedi kindlaks ja sel juhul oleks hea võimalus kogu asi varsti kaelast ära saada. Eks ole?

Kuid küllap ei olnud nutul Herbert Knolli ja petturiga kuigi palju pistmist. Ta sai peagi aru, et lahtiharutamist vajava sõlme sees on Robert. Aasta pärast sel ajal pole teda enam olemas. Nad olid kohutavalt pika aja koos elanud; tõsi küll, ühiseid lapsi neil ei olnud ja kahtlemata olid nende suhted juba mitu aastat üsna reserveeritud. Voodielu oli lakanud koos tema mensiga, kuid see ei kurvastanud eriti ei teda ega Robertit. Mõnikord oli ta mõelnud, et Robert oleks sama hästi võinud olla tore nõbu, kellega ta juhtumisi ühe katuse all elab. Ja see ei olnudki kõige halvem. Nad ei tülitsenud, üks ei käinud teisele närvidele, nad käitusid teineteisega peaaegu alati sõbralikult ja heatahtlikult ning neil oli ühine sünge saladus.

Jah, umbes niimoodi, ning kui see viimane tema peas vaikselt kuju võttis, mõtles ta, kas ta suudab viimased petturiga seotud sündmused endiselt maha vaikida. Rahurikkujaga. Vale-Tomiga või missugust silti talle ka ei soovitaks külge panna. Lõppude lõpuks, kas Robertil pole õigus teada?

Või tuleks teda säästa?

Holtenaaris rongilt maha tulnud, ei olnud ta veel otsustanud, kuid oli pisarad ära kuivatanud ja nina kuivaks nuusanud.

Otsuse langetas klaas vahuveini.

Ilmselt mitte esimene ega teine. Ent tõenäoliselt kolmas. Robert oli õhtupoolikul veinikeldris ringi vaadanud ja leidnud paar pudelit ning ta ei tahtnud kohe kindlasti, et Judith neid üksinda jooks, kui tema juba mullas on ja ussidega suhtleb. Või siis pilvepadjal ringi hõljub ning harfi mängib.

Niisiis tuli õhtusöök koorikloomade, põlevate küünalde ja šampanjaga, ehkki oli tavaline hall novembrikuu esmaspäev. „Aga tuhka sellest,” arvas Robert, „kui väga ma ka ei tahaks, maksatsirroosi ma nagunii surra ei jõua.”

Ta rääkis veel, et oli suurpäeva oodates ära öelnud kõikidest filmiga seotud töödest, viimasest kui ühest. Ta tahtvat viimase aja rahulikult kodus veeta, olgu seda siis kolm kuud või kümme. Lugeda, muusikat kuulata, juua veini nii kaua, kui jaksab, ning olla oma ilusa, hea ja targa naise lähedal.

Ennekõike tahtvat ta süveneda tema kopsakasse Rotterdami Erasmust käsitlevasse käsikirja, naine ei kavatse ju talle seda lihtsat, kuid hingekosutavat lõbu keelata, kui ta juba kord oma luigelaulu laulab.

Loomulikult naine ei tahtnud.

Krevetid olid head. Homaar taevalik.

Judith teadis, et ta kannatab kaks klaasi šampanjat, kuid ei tohiks kolmandat juua, kui ei taha kontrolli kaotada.

Miks ma peaksin tahtma ennast kontrollida, mõtles ta ja noogutas Robertile, kui too jahutajast pudeli võttis, et juurde valada. Ma olen terve elu liiga korralik olnud.

Ja nii juhtuski, et kui Robert pool klaasi hiljem küsis, kas tema Genfis viibimise ajal oli midagi erilist juhtunud, rääkis Judith nii, nagu asi oli.

Põhjalikult ja üksikasjalikult, ainus, mille ta välja jättis, oli eradetektiiv Herbert Knoll.

„Aga püha müristus!” hüüatas Robert, kui Judith jutu lõpetas. „Miks sa midagi ei öelnud?”