Читать книгу Pruune - Håkon Øvreås - Страница 4

1

Kogu selle päeva, kui vanaisa suri ja ema-isa olid haiglas, pidi Rune veetma tädi Ranveigi pool. Tädi Ranveigi kodu lõhnas maksapasteedi järele. Igal pool olid klaasist kujukesed – teleril, riiulitel –, isegi kempsus oli klaasist põhjapõder. Elutoas mängis päev otsa vaikselt raadio.

Õhtusöögiks sai rannakarpe. Rune istus kaua ja vaatas taldrikul kõrguvat kuhja. Kahvel tundus käes raske.

„Söö nüüd,” ütles tädi Ranveig. „Kas sulle meeldivad rannakarbid?”

„Mulle meeldivad kommikarbid,” vastas Rune.

Õhtupoole tuli isa Runele järele. Siis ütleski isa seda. Ütles, et vanaisa on surnud.

„Ahah,” vastas Rune ja pani jopi selga.

Ta läks välja ja istus autosse. Jäi sinna istuma ja näppima armatuurlaualt kleepsu lahti. Isa tuli talle veidi aja pärast järele. Ta istus juhiistmele ja pistis võtme süütelukku, aga ei keeranud seda.

„Kas kõik on kombes?” küsis ta.

„Jah, on küll,” vastas Rune. Ta vahtis kleepsust jäänud valgeid ribasid.

Isa käivitas auto ja nad sõitsid koju.