Читать книгу Saskia läheb metsa - Häli Kivisild - Страница 3

Lumi krudises kolme ränduri jalgade all, kui nad lühikeste, ent kangekaelsete sammudega kruusateed mõõtsid. Nende hingetõmbed olid sügavad ning teekonna algusest saadik polnud nad omavahel ühtegi sõna vahetanud. Tummus on meie kolme vaikiv kokkulepe, mõtles Saskia irooniliselt muiates. Samal ajal kui teised ohtu tunnetades kas sellele vastu astuvad või põgenevad, jääme meie kohale, ent keeletult. On see siis vastuhakk või pagemine?

Ta kohendas koolikotti, mille rihmad ta õlgu rõhusid, ja heitis pilgu teed piiravale metsale. Suvisel ajal oli see kõhedakstegevalt müstiline oma suurte, otse teepervel kasvavate kuuskede ja kaskedega, salapärase, lilledega tähitud rohuvaiba ja mahalangenud puudega. Saskia oli lapsena alati tahtnud suvisel ajal sellesse metsa minna, sinna poolkogemata ära eksida ja oodata, kas kollid tulevad teda Nukitsamehe majja viima. Elu kollide keskel tundus siis, ja tegelikult ka praegugi, parem kui selle alternatiiv.

Me oleme rändurid, jätkas Saskia oma mõttelõnga. Vaprad naised ja mehed (ta saatis kiirpilgu oma väikevenna poole, kes enda järel nende kõige väiksemat kohvrit vedas, kael pingul, vaba käsi rütmiliselt sammule hoogu andmas, ja jättis sõna «mehed» «poisteks» korrigeerimata), trotsimas ilma ja maastiku iseärasusi, kandmas oma õlgadel mitte ainult koolikotte, vaid ka mineviku taaka, seades samme helge tuleviku (või vähemalt mingisugusegi tuleviku) poole. Saskia rõhutas sõna «rändurid», sest «põgenikud» kõlas liiga valmilt ja tõeselt ta peas. Ei, ma ei mõtle sellele, andis ta endale korralduse. Ei viimasele kahele päevale, ega sellele, mis kodus juhtus, ega üldse mitte millelegi.

Ta tõmbas oma kohvrit uuenenud hooga. Nad olid mööda kruusateed sammunud juba ligi kolm kilomeetrit ning nende sihtkoht oli vaid ühe käänaku taga. Võta end kokku! käsutas Saskia ennast. Vanaema ei tohi sind sellisena näha. Ta tegi paar kiiremat sammu ja seadis end Reimo kõrvale kõndima. Me astume lohekoopasse ühisrindena, midagi kartmata, kindlad oma eesmärgis ja lohest heitumata.

Silmanurgast märkas ta, kuidas nii Reimo kui ema pea õlgade vahele tõmbasid, kui vanaema maja nähtavale ilmus, ja kuulis muutust nende hingamises. Nii et läheb nii nagu alati. Saskia pigistas kohvrisanga tugevamini, kui vaja oleks olnud, ent jäi Reimo ja ema kõrvale. Ühisrinde võisid nad ikkagi luua, mis siis, et ainult Saskia sellest teadlik oli.

Paari minuti pärast seisid nad vanaema maja eeskojas, jalad lumest puhtaks trambitud, kohvrid, milles olid segamini riided, jalanõud, pesemisvahendid ja mõned mänguasjad Reimo jaoks, neile kogunenud lumest puhastatud ja keldriluugile tahenema asetatud, ning vaatasid eeskoja ja koridori vahel käed puusas seisvale vanaemale otsa.

Saskia vanaema oli matsakas, kurja näoga naine. Ta oli oma hallid juuksed hiljuti poisipeaks lõiganud ning see tõi esile tema massiivse lõua ja kõrged põsesarnad, ning andis ta silmadele eriliselt sadistliku läike.

«Nii et ta viskas teid kodunt välja? Oli ka viimane aeg. Mina oleks seda teinud juba mitu kuud tagasi. Ega sa muud polnudki kui muiduleivasööja. Ja nüüd muidugi lönta-lönta minu juurde,» ütles vanaema. Tema hääletoonis kõlas magus kiskjalikkus, mida ta varjata ei püüdnud. Kui kolmik talle midagi ei vastanud, jätkas vanaema:

«Ema, võta meid vastu, ema, toida ja kata meid! See üksi…» ta nookas peaga Saskia poole, «…sööb nagu hobune. Ja see siin,» ta puuris pilguga 8-aastase Reimo kõhna keha, «see on nii ära näljutatud, et…»

«Kohvi, vanaema?» küsis Saskia, laskmata tal lõpetada. Ta oli koolikoti seljast libistanud ja sealt välja võtnud paki vanaema lemmikkohviga ning lehvitas seda vanaema näo ees. Enne bussi peale tulekut oli ta selle viimasel hetkel poest kaasa kahmanud ja ostukorvi libistanud. Emale polnud kohv isegi meelde tulnud.

Vanaema pilk jäi kohvipakil pidama. Tema Reimo pihta käivad sõnad jäid välja ütlemata; selle asemel maigutas ta suud ning tõmbas keelega kiirelt üle huulte, samal ajal kohvipaki sillerdavat liikumist jälgides. Saskia hoidis pakki väljasirutatud käes nagu merikurat oma uimekiirt õndsas teadmatuses olevate saakloomade ees. Kohe-kohe ta kapituleerub, mõtles ta. Tal oli õigus. Nagu kõik sõltlased, ei suutnud ka vanaema paki sisu kutsele vastu panna.

«Noh, tulge sisse, mis te seisate siin nagu nutunaised külasandi matustel,» mühatas ta ja tegi sammu tagasi.

Saskia andis kohvipaki ema kätte ning aitas Reimol saapad ning talvejope seljast. Koos vennaga kööki astudes nägi ta, et vanaema oli veekeetja juba tööle pannud ning kapist kohvikruusi haaranud.

Võtnud ema käest Reimo koolikoti, mida ema oli kogu tee seljas kandnud, viis Saskia selle koos oma koolikotiga elutuppa.

«Ära mõtlegi oma kodinaid sinna laiali laotada,» hõikas vanaema köögist. «Vähemalt üks tuba selles majas võiks puhtaks jääda.» Saskia pööras end diivani juurest eemale ja jalutas elutoaga külgnevasse magamistuppa, Reimo truult slepis. Ta võttis enda valdusse akna all oleva üksikvoodi, jättes emale soemüüriga külgneva teise üksikvoodi. Emal oli alati külm.

«Kas sa tahad süüa?» küsis ta Reimolt. Too raputas pead. «Sinu mänguasjad jäid kohvrisse, aga ma panin mõned asjad oma kotti,» ütles Saskia. Ta avas koolikoti ja võttis sealt välja rohelise plastkarbi, mis liigutamisel kolises. Saskia naeratas, kui ta nägi Reimo nägu elavnevat.

«Ma mõtlesin, et unustasin nad koju,» ütles ta.

«Sa unustasidki,» vastas Saskia ja ulatas karbi Reimole, kes selle hellalt kätte võttis. «Mängi siin, kuni vanaema on oma esimese kohvitassi lõpetanud,» sosistas ta Reimo poole kummardudes. «Siis ta lubab sul ehk elutoas mängida või telerit vaadata.»

Reimo noogutas ning läks soemüüri juures olevale voodile mängima. Saskia võttis pükstetaskust oma telefoni välja. Selle aku näitas 16%. Ühe silmaga Reimot kõõritades otsis ta koolikotist laadija ning ühendas telefoni vooluvõrku. Pärast veendumist, et see oli hääletu režiimi peal ning ilma vibrata, lükkas ta telefoni padja alla. Polnud vaja, et sissetulevad kõned Reimot häiriksid.

«Ma lähen kööki,» ütles ta Reimole, kes oli karbi sisu – tillukesed loomakujud, mille nende vanaisa oli puust välja voolinud ja ükshaaval kirkaks värvinud – voodile kallanud ning sättis neid nüüd ainult temale teadaolevasse järjestusse. Vastuseks sai ta ebamäärase mõmina.

Köögis oli vesi keema läinud ning vanaema kallas selle oma kruusi sisse. Saskia vanaema ei tunnistanud ühtegi teist kohvivalmistamise liiki kui pätikohv, mis Saskiale meenutas tõrva nii värvilt, lõhnalt kui maitselt, aga sellel oli üks hea omadus – see oli nad majja sisse aidanud.

«Mis ta siis seekord tegi?» küsis vanaema, kruusi kätte võttes ja köögi söögitoapoolsesse osasse tatsudes, kus ema oli end toolile istuma sättinud.

Ära vasta, ära vasta! hoiatas Saskia teda mõttes. Sa tead, et see pole niisama küsimus!

«Võttis armukese,» vastas ema. Saskia pööritas vanaema selja taga seistes ema poole silmi. Vanaema potsatas toolile.

«Litsinahk säändene!» pugistas ta enda ette, vaatas siis ema ja sõnas nagu muuseas:

«Kui sa enda eest paremini hoolt kannaks, poleks seda juhtunud. Ime, et keegi sinusugust sorakat üldse nii kaua välja on kannatanud.»

Ema nägu tõmbles, aga ta ei vastanud midagi. Vanaema jätkas, kohvipuru kruusi serva poole puhudes. «Ei oska sa ei meest valida ega hoida. Priit on kena mees, rikas pealekauba. Muidugi tahtis ta ringi täkutada, enne kui liiga hilja pole.» Saskia vaatas, kuidas ema niigi kahvatu nägu veel hallimaks muutus ning ta õlad tavalisest rohkem längu vajusid. Ütle talle midagi vastu, ära lase end nii tümitada! tahtis ta emale karjuda, aga vanaema kohalolek nullis selle võimaluse.

«Sina oled lahja kronu, aga mees tahab ikka noort prinki sälgu,» sõnas vanaema ja proovis kohvi, luristades kuuma vedelikku kaalutud aeglusega. «Pole sul seda meeste veetlemise oskust. Vaata mind! Oli su isa, mis ta oli, aga naistes ta ei käinud. S e l l e s osas oli mul kord majas.»

«Võib-olla see oligi põhjus, miks ta end ära tappis,» pistis Saskia vahele, nähes, et ema oli kohe-kohe nutma puhkemas.

«Vait, plikanatt! Sinu vanaisa uppus.»

«Kas tõesti?» Saskia liikus vanaema selja tagant välja ning ema kõrvale, andes oma õla talle toetuseks. «Konstaabel Saareste näib teisiti arvavat.»

«See könn ei näe oma persest kaugemale,» vastas vanaema, põlgus hääles. «Mis tema ka teab.»

«Ta teab, et vanaisa oli viimastel aastatel rohkem külapoe taga kui kodus.»

Vanaema lõi kruusi nii tugevasti vastu lauda, et must vedelik lauale loksus.

«Luisa, kui sa oma nähvitsat korrale ei kutsu, siis ma lähen metsa ja murran paar kaseraagu. Hea urvaplaaster on nii mõnegi suu kinni ehmatanud.»

Saskia ootas, et ema midagi ütleks, tema poolt välja astuks. Tal oli vaja teada, et ema vähemalt siin ja pärast kõike, mis oli juhtunud, omaenda tütart kaitseks. Ema suust ei tulnud aga ühtegi sõna ning Saskia tundis, kuidas ema käsivars tema oma vastas värises. Ei või olla, et ta ei suuda midagi öelda! Just praegu, kus ma teda nii väga vajan! ahastas Saskia mõttes. Järsku tundis ta, et ei suuda sekundikski kauem vanaema majja jääda. Kui nende praegune siinviibimine läheb sama rada pidi nagu alati, peab ta selle väljakannatamiseks kõigepealt jõudu ammutama. Vastasel juhul ei vastuta ta ei enda sõnade ega käitumise eest. Pingpongipalli suurune muhk ta kuklas oli tunnistuseks sellest, mis võib olla tema emotsionaalse väljapurske tulemus. Saskia saatis vanaemale oma kõige laiema võltsnaeratuse.

«Pole vaja, vanaema, ma lähen ise,» sõnas ta koridori poole astudes. Köögiukseni jõudes vaatas ta tagasi ja tegi, nagu juurdleks millegi üle. «Kas urvaplaaster tõesti toimib vaigistajana, vanaema?» küsis ta mõtlikult. «Äkki oleks sinu ema pidanud seda sinu peal veidi rohkem kasutama?»

«Sa igavene…» alustas vanaema, aga Saskia oli juba koridoris, kus ta haaras nagist oma jope ja tõttas eeskotta. Saabaste jalgapanek võttis vaid loetud sekundid, seejärel sulgus maja uks tema selja taga ning ta sai uuesti hingata.

Vanaema kodu asus Kesk-Eestis, lähimast külast kilomeetri kaugusel metsade keskel, kuhu ei viinud isegi asfaltteed. Kodu oli vana talukoht, mille põllumaad oli vanaema kohalikule põllumajandusühistule rendile andnud, jättes endale vaid majaümbruse põllu ja peenramaa. Maja ise oli viimastel aastatel üles kõpitsetud (peamiselt Saskia ema rahaga), aga õu oli räämas ja hooldamata. Kogu talukompleks, välja arvatud hekiga piiratud põhjakülg, oli ümbritsetud pooleteist meetri kõrguse traatvõrkaiaga, mis lisas veel ühe lootusetu tooni talve hallidesse varjunditesse. Saskia sammus väravani ja tegi selle poltriivi lahti. Värav oli samuti traatvõrgust, aga kõrgem kui ülejäänud kaitsetara, ning kui see polnud poltriiviga suletud, sai seda edukalt painutada ning tekkinud avast välja lipsata, ilma et oleks pidanud väravapoolt jääga täidetud august välja sikutama.

Kuhu nüüd? mõtles Saskia, kui ta sissesõidutee lõppu jõudis. Suur tee koos bussipeatusega jäi temast kolm kilomeetrit paremale, lõunasse, ning sinna viis kiina-käänaline kruusatee, millel ta vaevalt poole tunni eest oli koos ema ja Reimoga kõmpinud ja mõtteis suuri loosungeid hüüdnud.

«Mõttetu!» turtsatas ta enda nina alla, kirudes oma kujutlusvõimet, mis ennast alati kõige kohatumatel hetkedel ilmutas. Kõik on metsa süü, ütles ta endale. Nukitsamees! Metsakollid! Kui ta aga enda vastu täiesti aus oli, siis tema jaoks oleks kollide keskel elamine ja nende teenijaks olemine olnud sada korda parem, kui vanaema näägutamist kuulata.

Saskia judistas selga. Kõik suved ja koolivaheajad veetsid nad siin, vanaema juures, unistus metsa eksimisest aga unistuseks jäigi. Vanaemal külas olles pandi nad kõik tööle – Saskia ema ja vanaisa lauta või maja parandama, Saskia ja Reimo suvel ja sügisel peenramaad rohima, sõstraid korjama või kurke-tomateid-muid-aiasaadusi sissetegemiseks korjama ja pesema, kartuleid võtma ja sorteerima, muru niitma, kanu söötma ja mune korjama. Kevadel ja talvel lund rookima või puid ja hekki kärpima, lauta koristama, kanu kitkuma, vanaema valvsa silma all sahvrit inspekteerima ja säilivusaja ületanud purke välja tooma.

Saskia tegi kõik tööd kiiresti ja piinliku hoolega ära. Polnud vaja anda vanaemale põhjust Saskia ema kallal võtma hakata – «ei oska sa ise midagi teha, ja su lapsed pole ka paremad», «no mis sa sealt saada tahad, sa ise olid samasugune räpakoll ja lohe». Eriti õelaks läksid vanaema tänitused pärast seda, kui vanaisa kolm aastat tagasi täis peaga porilompi kukkus ja uppus. Kui ta ikka uppus. Konstaabel Saareste polnud selles nii kindel ning Saskia usaldas tema arvamust rohkem kui vanaema oma.

Saskia keeras suurele teele selja ja hakkas küla poole sammuma. Ta hingamine taastus ning ta ei kahetsenudki oma otsust majast välja pääseda, eriti kuna ilm oli päris talutav – märtsi alguse kohta oli see küllaltki pehme, tuuletu ja sula poole kaldu. Taevas oli küll kaamete pilvedega kaetud, aga sadu – lund ega lörtsi – polnud oodata.

Saskia jõudis esimese käänaku taha ning peatus. Seal, kus veel talvise koolivaheaja ajal oli seisnud tihe mets, laius nüüd lageraiest rüüstatud lagendik, ning selle taga kõrge valliga kuivenduskraav. Saskia jäi kraavitagust padrikut silmitsema ning enne kui ta arugi sai, oli ta juba üle kruusatee kõmpinud, roninud üle väljapraagitud palkide ning võtnud suuna padriku poole.

Kuivenduskraav oli laiem, kui ta oli arvanud, ning ta pidi selle ületamiseks kõndima üle mahakukkunud puutüve, mis asus veepiiril – pool tüvest jää sees, pool üle selle. Kraav ületatud, seisis ta silmitsi järgmise takistusega – kraaviperv oli täis külg-külje kõrval kasvavaid kuuse-, kase- ja pajuvõrseid ning hulganisti muid kuivanud taimi. Saskia vaatas selja taha. Kraav paistis siit vaadatuna veelgi laiem kui enne.

Ma tulin juba nii kaugele, ütles ta endale. Mis see väike padrik ära ole. Ta haaras kõige lähemal kasvava kase tüvest kinni ning vinnas ennast mööda kraaviperve üles. Padrikust läbisaamine võttis ta võhmale ja ta peatus hetkeks, et ringi vaadata. Tema ees, kõigest 5–6 meetri kaugusel seisis haraliste okstega kuusk. Saskia kallutas pead. Teatud nurga all paistis, nagu kuusk oleks veidi kühmus ja pahur, mulje, mida veelgi tugevdasid kaks lähestikku kasvavat, mahamurdunud oksa kuuse põhjaküljel, mis muutsid selle koha torssis huulte sarnaseks. Kuuse Saskia-poolne külg oli paljas, oksad kas sügistormides murdunud või ise maha kukkunud.

Saskia kummardas ja haaras maast lund. Seda palliks patsutades uhkasid temast üle (Saskia tahte vastaselt ja sellele allumatult) viimase kahe päeva sündmused. Ta käsi tõusis iseenesest ja saatis lumepalli kuuse poole teele.

Nätaki! Pall tabas kuusetüve ning jättis sellele ebakorrapärase kujuga lumepannkoogi, mille vähem haakunud tükid tuhmi potsatusega maapinnale langesid. Saskia kraapas uue peotäie lund ning vormis palliks. Esimese palli lennutamine oli tema sees vallandanud siiani tagasihoitud raevu ning ta tundis, kuidas tema sisemusest tõusis karje, mida ta polnud võimeline tagasi hoidma.

«Ma ei tahtnud siia tulla!» karjus ta täiest kõrist ja virutas lumepalli kuuse pihta.

«See siin on kõige jäledam koht üldse!» üürgas ta järgmist lumepalli visates, mis tabas kuusetüve eelmisest kahest pallist veidi ülespool. Ta tegi järgmise palli.

«See pole õiglane!» Järgmine pall.

«Sina tegid seda!» Järgmine pall.

«Sina ja sinu politseinikest «sõbrad»!» Järgmine pall.

«Jah, vanaema, aga muidugi, vanaema! Meile nii meeldib, kui meid mõnitustega vastu võetakse!» Järgmine pall.

«Ja sina, ema, kas ei võiks korragi oma elus selgroogu näidata?» Järgmine pall.

«Miks mina sind kogu aeg vanaema ja isa eest kaitsma pean!» Järgmine pall.

«Ma olen kõigest kuueteistaastane!» Järgmine pall.

«Ma olen väsinud meie perekonna täiskasvanu olemisest!» Järgmine pall.

«Ma vihkan sind!»

Saskia jäi lõõtsutades seisma. Ta kindad olid lumest märjad, käed külmetasid ja silmis olid vihapisarad. Vihkan sind – vihkan sind! kaikus metsasalus vastu.

Saskia põrnitses kuuske, mille tüvi oli tihedalt valgeid lumeplekke täis pikitud. Ta oli lootnud, et pallide lennutamine ta olemise paremaks teeb, aga seda polnud juhtunud. Ta oli ikka veel vihane. Kõige hullem oli aga see, et ta ei teadnud, keda ta kõige rohkem vihkas.

Isa? Saskia nägu ja kukal valutasid veel praegugi tema antud hoopidest, kuigi verevalumeid polnud näha. Isa oskas lüüa ilma jälgi jätmata.

Ema? Et ta oli lasknud sellel kõigel nii kaugele minna ja polnud osanud muud teha, kui nad vanaema juurde tuua?

Vanaema? Et temas polnud niigi palju inimlikkust, et neid ilma ilkumiseta vastu võtta?

Vihkas ta ennast? Et ta pidi JÄLLE! täiskasvanut mängima. Saskia raputas lumest raskeid kindaid ja matkis ema hääletooni ja sõnu, mida too jõuluvaheajal oli kasutanud, kui Saskia oli pareerinud vanaema salvava märkuse ema söögitegemisoskuse kohta:

«Ära pane tähele, vanaema lihtsalt on selline ja teda sa ümber ei kasvata.»

«Ma ei tahagi teda ümber kasvatada, ma lihtsalt tahan, et ta sinuga viisakalt käituks,» pobises Saskia enda ette ja võttis kindad käest, et need kuivaks väänata.

Ja mida ema oli selle peale teinud? Ohanud. See oli nii temalik! See ohe tähendas, et ema jaoks oli teema ammendatud, vaiba alla pühitud ja sügavale sisemusse ära peidetud. Saskia jaoks tähendas see ohe, et ema lasi endast taas kord üle sõita ja jättis probleemi lahendamata, mis siis, et see tema sees vaikselt edasi kasvas ja teda mädandas.

Miski torkas Saskia säärt ning tüdruk vaatas alla.

«Noh, muidugi,» turtsatas ta, pani kindad taskusse ja hakkas teksadelt kuivanud ohakatutte eemaldama. Need priiküüdilised olid ennast tema külge haakinud arvatavasti siis, kui ta end padrikust läbi murdis. «Oportunistid,» pomises Saskia, ent jätkas nende minemakitkumist. Kui ta enam ühtegi ohakatutti ega oga ei näinud, sirutas ta selga.

Ta seisis peaaegu ruudukujulise soise metsasalu lõunapoolseimas sopis. Sügav kuivenduskraav tegi salu kolme külje ümber viisaka kaare, jättes vaid kruusateepoolse serva terveks, ent üks väiksem kraav lõikas salu kirde-loodesuunal diagonaalselt pooleks, ning sellesse suubuvad väiksemad harud muutsid kraavi kuusepuu sarnaseks. Kraavide vahel kasvasid vibalikud kuused ja lepad ning põhja poole vaadates nägi Saskia ka kaskede äratuntavaid tüvesid. Suure kraavi perved olid tihedalt pisikesi kuuski täis kasvanud, ning vanad pajud laiutasid seal oma ümaraid võrasid. Saskiast läände jäi tihe noorkuusepadrik ning selle taga kõrguvad üksikud puud. Saskia seadis sammud läände, otsustades, et kuusepadrikutest läbirühkimine on just see, mida ta vajas.

Ettevaatlikult mööda kraaviperve kõndides jõudis ta padrikuni, kuid mõtles siis ümber. Puud kasvasid siin liiga tihedalt. Ta vaatas ringi ja otsustas padrikut poolitava kraavi jääd katsetada. Jää pidas vastu ning Salia libistas-uisutas end läbi padriku. Taas kraavipervele ronides ja ringi vaadates märkas ta kolme ruudukujulist jääga kaetud auku maapinnas.

Turbaaugud, mõtles ta ja liikus neile lähemale. Turbaaugud olid umbes kolm korda kolme meetri suurused ning kõrgete servadega. Neil oli uisutamiseks ideaalselt sile pind, ent nende jää oli tumedam kui kraavi oma. Saskia laskus esimese turbaaugu servale põlvili ja takseeris jääd. See oli läbipaistev ning sellesse olid kinni jäänud pruunid lehed, puuoksad ja isegi mõned eelmise aasta võililled, mis ikka veel kollaselt helkisid. Saskia pani märjad kindad kätte, haaras turbaaugu kaldal kasvavast kuusest kinni ja sättis ennast augu serva peale istuma. Ta sirutas jala välja, jääle lähemale.

«Sinu asemel ma seda ei teeks!» kõlas hääl ta selja taga. Saskia võpatas, haaras kuusest veelgi tugevamini kinni ja pööras end ringi.

Temast paari meetri kaugusel seisis umbes ühe-kaheteistaastane tüdruk. Tal olid ebaühtlaselt lõigatud, põseni ulatuvad piimvalged juuksed, mis vasakul peaküljel tema kodukootud, pika sabaga tuttmütsi alt välja turritasid, kõrged põsesarnad ja kiitsakas nägu. Seljas olid tal kõrge kraega valge kampsun, õhuke tumeroosa jope ning sinised liibuvad teksad, mis ta niigi kõhnad jalad tokisarnasteks muutsid. Jalavarjudeks olid tal roosade mummudega sokid.

Esimesest šokist ülesaanuna tõmbas Saskia end püsti ja turbaaugust eemale.

«Kus su saapad on?» küsis ta ainukese pähetulnud küsimuse.

«Seal augus,» vastas tüdruk, peaga turbaaugu poole noogutades.

Saskia laskis silmad üle jääpinna käia. See oli terve, ilma igasuguste pragudeta.

«Ega ma neid täna sinna jätnud,» sõnas tüdruk ninakalt, kui Saskia oma umbusaldava pilgu tema poole pööras.

«Ma ei saa aru…»

«Muidugi sa ei saa aru,» ütles tüdruk, üht sokis jalga üles tõstes ja sellega teist jalga sügades. Saskia oli nüüdseks end kogunud ning küsis, kasutades oma kõige mõjuvõimsamat hääletooni, mis enamikel kordadel ka vanaema tänitamisele lõpu tegi:

«Kes sa oled? Mida sa siin teed?»

Tüdruk asetas sügamiseks kasutatud jala taas maha ning piidles Saskiat.

«Sa näed kuidagi tuttav välja,» ütles ta. Tema hääles kõlas sihilik trots. Saskia kortsutas kulmu. Tema küsimusi oli õigus eirata ainult tema emal, mitte võõral tüdrukul, kellel polnud isegi saapaid jalas.

«Ma küsisin sinu käest midagi.»

«Oled sa siin varem käinud?» Tüdruk tippis kikivarvul turbaaugu servani ja kiikas selle tumedat pinda.

Saskia purskas naerma. Kogu see olukord oli absurdne – õhukese jääga turbaauk, sokkides tüdruk ja nendevaheline vestlus.

«OK, mängin kaasa. Ei, ma ei ole siin varem käinud. Mu vanaema ei lasknud meil kunagi metsas hulkuda.» Ta matkis oma vanaema veidi susisevat häält:

««Töö vajab tegemist, te laisad tolavasikad!» oli tema lemmiklause, mis tähendas, et mina ja mu vend olime alati…»

Tüdruk oli Saskia matkimise ajal võpatanud ja sammu tagasi astunud.

«Hei! Mis juhtus?» küsis Saskia ning astus tüdruku poole. Too astus veel ühe sammu tagasi ning komistas mahakukkunud oksa otsa. Saskia vaatas kohkumusega, kuidas tüdruk kukkus ja turbaaugu poole veeres. Ta sööstis ettepoole ning sirutas käe välja, et tüdrukut peatada, aga komistas ka ise ja kukkus turbaaugu serva peale pikali.

«AUUU!» karjatas ta ning ajas end vaevaliselt püsti. Ta vaatas turbaaugu poole, ent seal polnud kedagi. Jää pind oli terve ning tüdrukust polnud jälgegi.

«Hei, tüdruk? Kus sa oled?» hõikas ta, enda ümber ringi vaadates ja haigetsaanud külge käega masseerides, aga vastust ei tulnud. Ta astus turbaaugust eemale, mõeldes, kas ta seda kõike hoopis ette ei kujutanud.

«Näed nüüd, mis võib juhtuda, kui sa ettevaatlik pole!» kõlas ta selja tagant tüdruku etteheitev hääl. Saskia pööras end ringi. Tüdruk toetus lähedalseisva puutüve vastu, käed rinnal ja suu kriipsuks tõmmatud.

«Kuidas sa sinna said?» küsis Saskia, kõhedus kõhtu pugemas. «Sa olid ju…»

«Kas sinu vanaema nimi on Ester Kalvik?» küsis tüdruk. Ta hääl väratas veidi nime väljaütlemisel ja ta kortsutas selle peale kulmu.

«Jah, aga mis see siia puutub?»

Tüdruk ajas end puutüve najalt püsti ja vahtis Saskiat pingeliselt.

«Kas sa oled Luisa tütar?» küsis ta pärast mitut valestarti, kogu ninakus ja trots häälest kadunud.

«Kust sa seda tead?» küsis Saskia jahmunult.

«Sest Luisa on minu õde,» sosistas tüdruk. Saskia ahmis õhku.

«See pole võimalik!» hüüatas ta. «Minu tädi Liina uppus, kui ta oli alles laps.»

Tüdruk noogutas.

«Uppusin jah. Sinna,» ütles ta, sõrmega turbaaugu poole näidates.