Читать книгу Mardika umb ehk minu väike hullumaja - Holger Kaints - Страница 5

Tõstsin silmad ekraanilt. Mu õde kõhutas parajasti elutoa aknal ja tõmbas suitsu. Et mitte tubakavingu tuppa lasta, oli ta ennast kaugele aknast välja upitanud. Kortsus seeliku serv oli üles tõusnud ja paljastanud poolenisti ta vägevad kannikad. Stringid, mida ta kandis, ei varjanud peaaegu midagi.

Justkui tundnud, et ma teda vaatan, hakkas ta nõksatustega oma tagumiku- ja reielihaseid pingutama ja lõdvestama. Ka kintsud olid tal massiivsed, sääred lihaselised ja kummis. Kooliajal narriti teda selle pärast korduvalt, kummatigi ei pannud Pritta pahaks, pigem võttis tunnustusena, kui keegi talle „kobe kints” ütles. Pritta oli sel ajal kõva sportlane, tagus võrkpalli ja loopis oda, arenenud lihased olid temale auasi.

Sport jäi tagaplaanile pärast seda, kui Pritta ellu tuli „see mees”. Nüüd, kus lugu on ammu läbi, ei meenutanud meie peres keegi toda avalikkusele küllaltki tuntud tegelast muud moodi, kui väljendiga „see mees”. Sest Pritta, ja kahtlemata ka meie teiste elu muutis „see mees” üpris oluliselt.

Abituriendina oli Pritta kõigile ootamatult sukeldunud poliitikasse. Tema puhul oli see eriti suur ime, hoopis rohkem oleks olnud eeldusi poliitikaga tegelemiseks näiteks minul, kes ma juba poisikesest peast olin ümberringi toimuva vastu keskmisest koolipoisist enam huvi ilmutanud. Aga Pritta oli kogu aeg olnud teistsugune. Teda huvitasid peale ta oma treeningutulemuste enamasti ainult kerge sisuga filmid ja mingil lühikesel ajajärgul ka fantasy-kirjandus. Raadiost kuulas ta ainult muusikat, maailmaasjadest ei hoolinud ta mitte natukestki, kuni tuli ükskord koju ning kukkus seisukohti avaldama, otsekui mõne erakonna ametlik pressiesindaja. Silutud, lollikindlalt põhjendatud väited, mille puhul vastu vaidlemiseks ei olnud justkui kusagilt kinni hakata, voolasid Pritta suust nagu heliplaadilt. Tuli välja, et Pritta oli astunud ühe partei noorteorganisatsiooni liikmeks. Ta osales aktsioonidel, mida eakamad ja nimekamad parteiliikmed ei pidanud endale sobivaks, kuid samas hõõrusid noorte tegevuse peale käsi ja õhutasid, kui mitte lausa ei suunanud, neid kulisside varjust tagant. Isa nimetas Prittat selle tõttu paaril korral põlastavalt hungveipingiks. Seesugused olevat tegutsenud Hiinas kommunistliku kultuurirevolutsiooni ajal. Mida isa päris täpselt mõtles, jäigi mulle arusaamatuks, sest Hiina uuemat ajalugu käsitleti koolitundides kaunis põgusalt, ja tookord polnud mul mahti asja põhjalikumalt uurida.

Partei suvepäevadel, esimestel ja viimastel, millest Pritta osa võttis, ja kus ta tubli sporditüdrukuna kõigil aladel silma paistis, tutvuski ta „selle mehega”.

„See mees” oli üks omapärane kuju. Mina puutusin temaga vähe kokku, sest kuna ma olen Prittast kolm ja pool aastat noorem ja „see mees” oli temast üheksa aastat vanem, ei olnud mina tollele tegelasele loomulikult mingi vestluskaaslane. Küll aga kuulsin ma üht-teist isa ja ema käest. Näis, et „see mees” jäi alati kõikjale hiljaks. Nõukogude aja lõpul olevat ta teinud kiiret karjääri komsomolis, aga veel enne, kui ta mingile olulisele positsioonile sai jõuda, haihtus komsomol olematuks nagu kevadine lumi äkitsese soojalaine ajal. Seejärel üritas „see mees” mitmes vast tekkinud miniparteis mõnele juhtivale kohale tõusta. Ta esines, kirjutas artikleid, vahetas seisukohti, aga iga kord, kui ta hakkas juba midagi saavutama, partei kas kaotas valimistel, liitus mõne teisega või lagunes hoopis. Kõige paremal juhul langes „see mees” uues kokkuklopsitud erakonnas varasema kolmanda-neljanda positsiooni asemel esimese tosina lõppu, halvemal juhul tuli tal oma karjääri täiesti otsast alata. Nüüd proovis ta õnne selles parteis, mille noorteorganisatsiooniga Pritta pimesi liitunud oli. Seekord paistis kõik õnnestuvat: partei oli tugev, sel oli teatud rahvakihtide hulgas päris arvestatav toetus, koalitsiooni ühe osapoolena oli ta äsja võimule saanud.

Ent, nagu õige tihti juhtub, tuli ka nüüd pill pika ilu peale. Partei langes koalitsioonist välja, kaotas uutel valimistel, ja mõne valimisjärgse kuuga jooksis liikmeskond võistlevatesse erakondadesse laiali. Just väheke enne seda oli Pritta rasedaks jäänud. „See mees” tõmbas hõlmad vöö vahele ja kadus nii Pritta elust kui ka partei aktiivsete liikmete hulgast. Minu õde ei tahtnud ta enam mitte mingilgi moel tunda, nende üle aasta kestnud tutvust kuidagi tunnistada.

Mõni aeg hiljem tõusis „see mees” taas teisejärguliste avalike nägude hulka, saavutamata kunagi sellist positsiooni, nagu tal oli Prittaga tutvumise aegu. Pritta ei olnud siis enam see tüdruk, kes ta oli olnud enne. Tema rasedusest enam ei räägitud. Muidugi toibus ta aja jooksul, ronis nii-öelda kraavist välja, aga ta oli muutunud iseenda vastu täiesti hoolimatuks. Ta ei pööranud tähelepanu oma välimusele, teda ei huvitanud, mida teised temast mõtlesid, ei tundnud millegi üle vaimustust. Ta kaotas kriitikameele selle üle, kui palju ta võib endale alkoholi lubada ning kellega vahekorda astuda. Ta ei hakanud küll otsesõnu öeldes jooma, ent midagi näitab ka see, et ma kuulsin teda päris paljudel kordadel pärast seda, kui ta oli hilja öösel koju jõudnud, tualettruumis oksendamas. Mõnikord nägin ma teda koos lausa jubedate tüüpidega, üks neist hoidis pargipingil istudes, kõigi nähes tal kätt jalgade vahel. Mitu korda sattus ta duši alt tulles ihualasti mu silme alla, ja erinevalt varasemast ajast, ei häirinud olukord teda üldse.

Ka seda, mis praegu sündis – poolpaljaste kannikate näitamist –, poleks mu endine õde kunagi juhtuda lasknud.

Pritta kustutas sigareti vastu aknaplekki ja ajas end sirgu. Nüüdki ei kohendanud ta oma seelikut.

„Sa muudkui luuletad ja luuletad,” ütles ta mulle.

Tõepoolest, ma istusin arvuti taga ja olin selle aja jooksul, mis ta oma kopsudest tossu välisõhku puhus, klaviatuuril mõne lause toksinud. Aga ma ei luuletanud. Ma polnud enam tükk aega luuletanud. Pritta varasemate samasuguste tõdemuste peale olin ma alati kostnud, et luulemuusa on mu ajutiseks hüljanud, või midagi ligilähedast, aga nii nagu korduma jäävad märkused näitasid, ei jõudnud minu jutt tema teadvuseni, ja seetõttu ei teinud ma nüüd enam suudki lahti, et tema arvamust ümber lükata. Vahel tundus mulle, et ta kujutleb, et nii mina kui ka isa ja ema, me kõik oleme jäänud samasugusteks ja tegeleme samade asjadega, nagu enne seda, kui tema „selle mehega” tutvus, sest siis oli ta eluga, mis teda ümbritses, päris hästi kursis.

Pritta läks toast välja, rasked rinnad vappusid T-särgi all: rinnahoidjat ei viitsinud ta kodus selga panna.

Ma ei olnud jõudnud veel ühtegi sõna juurde tippida, kui elutuppa tormas sisse ema. Ta rääkis telefoniga. Mobiiltelefon oli tema lahutamatu kaaslane nagu mõnel teismelisel.

„…Kuule, kuule, kuule… Tead, mina olen alati kõigile kuttidele öelnud… kõigile, kellega mul kunagi on tegemist olnud, et võtke arvesse, et koos minuga te jääte alati vahele… Et kui ei taha vahele jääda… kardate vahele jääda, siis hoidke jumalapärast minust eemale… Sest ma olen juba, ma ei tea… Kui ma oma esimese peikaga kohtingule läksin, midagi kolmteist-neliteist, või mis ma siis olin… muidugi jäin kohe vahele, jube plass, terve klassi tüdrukud rääkisid, issand jumal… see, mis mina teen, on alati kõigile teada, ainult teised teevad niisuguseid asju, mis kunagi välja ei tule… nii et võtke kõik arvesse… täiesti košmaar, ausalt, ma ütlen ka… Ja tõesti, kogu aeg, noorusest peale… aga ega ma siis sellepärast midagi tegemata pole jätnud, mine nüüd… Praegu on mul küll juba täiesti kama, tead… Aga, kui ma alguses ikka proovisin, teised ei jäänud ju vahele, noh… Ma olen juba harjunud, ma tean juba… keegi teine ei pööra sellele isegi enam tähelepanu, mu mees irvitab… ei, ta on tegelikult ammu kõigile mu seiklustele käega löönud, jumal küll, kellega ma kõik selle aja jooksul vahele olen jäänud… võimatu naine ju, mis sa sellisest tahad…”

Ema oli üles leidnud oma päikeseprillid, mis ta väljast tulles oli riiuliäärele poetanud, ja kadus tagasi koridori.

Vaatasin kella ja püüdsin mõtteid koguda. Ma pidin kirjutama valmis ühe jutluse või äratuskõne, et mu sõber ja kunagine klassikaaslane Ruut selle meie esimesel rahakummardajate kokkusaamisel ette võiks kanda.

Me olime hiljuti koos Ruudu, Vambola ja Karolliga otsustanud asutada rahakummardajate ususekti. Tegemist oli väga tõsise ettevõtmisega, mille põhiline eestvedaja oli muidugi Ruut. Temast pidi saama ka esijutlustaja. Häda oli ainult selles, et suulise sõnaseadmise talent oli tal küll esmajärguline, aga suurem asi kirjamees ta polnud. Jutluse tekst pidi aga kirjalikult samuti olemas olema, ja sellepärast ma tolle kallal nüüd pusisingi.

Ruut oli olnud mu klassivend esimesest klassist alates kuni gümnaasiumini välja. Meil on erinevad iseloomud, aga me oleme alati hästi kokku sobinud. Ruut oli rabeleja tüüp: tal oli alati peas palju mõtteid, ta tegutses mitmel alal korraga. Aga samas ei saanud sugugi öelda, et ta alustatu alati pooleli jätab. Mõni asi kohe sobis talle, ja siis see jäi, kui mitte just kogu eluks, siis õige pikaks ajaks. Samal ajal jõudis ta alustada ja lõpetada mitmeid asju, millest ta kiiremini tüdines. Eriskummalised ideed ja nendele teostamisvõimaluste otsimine oli ammusest ajast olnud tema nõrkus. Ta võis tõsisel ilmel rääkida päris pööraseid asju ja panna kõrvalseisjaid uskuma, et ta ise neisse uskus – ning tihtipeale tegelikult uskuski, vähemalt sel hetkel. Kord kavatses ta ellu äratada tehiskeele volapüki, hakata seda õpetama (ehkki seni teadis ta ainult keele nime) ja kujundada see valitud seltskonna salakeeleks, mille abil ennast muust maailmast eraldada. Ükskord, kui ta oli leidnud üles oma poisikesepõlves kasutusel olnud ragulkad, mille väljavoolimise ja täiustamisega ta oli omal ajal tugevasti vaeva näinud, ja nüüd neid uuesti proovinud, tuli Ruut mõttele hakata korraldama ragulkaga laskmise võistlusi, koostas võistlusmäärustiku – kes kuipalju tinahaavleid korvpallirõnga-suurusest avast läbi lasta suudab – ning õhutas meid kõiki ragulkast laskmist harjutama. Sealjuures ei unistanud ta ei vähemast ega rohkemast kui sellest, et ragulkaga laskmine ükskord olümpiamängude kavas oleks. Vahel Ruut ka lihtsalt veiderdas: rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas ta kavatseb vanalinna lugematute topless-baaride kõrvale asutada bottomless-baari, ning fantaseeris, mida kõike selle nime alla mahutada annab. Aga samas olid tal ka mõned igatpidi teostamist väärivad mõtted, mis jäid soiku pigem sellepärast, et mu sõbral polnud vajalikke sidemeid, mille abil oma plaane õigetele inimestele tutvustada. Näiteks oleks minu meelest võinud asja saada tema vaimukatest ideedest paari uue reality-show formaadi väljatöötamiseks.

Viimasena oli Ruutu juba tükk aega köitnud, ja mitmed teised lühikiindumused üle elanud, idee sellest, et inimesed peaksid ükskord ometi endale tõtt tunnistama, et nende kõrgeim paleus on raha, ning raha jumalaks või jumala kehastuseks kuulutama ja pühenduma rahakummardamisele mitte ainult oma igapäevases, vaid ka vaimses elus.

Viimne kui üks, kes seda juttu esmakordselt kuulis, arvas kohe, et tegemist on mingi paroodiaga, tänapäeval valdava elustiili naeruvääristamisega. Ka mina mõtlesin alguses nii – julgen kinnitada, et päris kaua aega. Seetõttu ei võtnud ma Ruudu juttu eriti tõsiselt, õigupoolest ei kuulanudki teda lõpuni. Aga pikapeale õnnestus tal mulle ja teistele lähedastele kaaslastele oma mõttekäigu tuum selgeks teha: ainult raha kummardamine lõpetaks inimeste meeltes kahestumise, likvideeriks sügavale juurdunud ja inimolemusele peaaegu loomupäraseks saanud kaksikmoraali, mis ühiskonda mürgitab. Sest vaadake enda ümber: kes neist inimestest (välja arvatud mõni üksik, keda kohe hakatakse pidama erakordseks küünikuks) tunnistab, et raha on talle ülim eesmärk, et kogu tema elu ja igapäevased mõtted keerlevad ainult selle ümber, kuidas rohkem raha kokku ajada. Ja kui tal see ei õnnestu, siis valdab teda kadedus, viha ja võib-olla lausa saatanlik kättemaksusoov nende vastu, kes on jõudnud paremale elujärjele, kui tema kõigile oma pingutustele vaatamata on suutnud. Kas paljud suured ajaloo kataklüsmid polegi mitte sündinud ülespiitsutatud kadedusest ja sellest tulenenud kättemaksusoovist? Revolutsioonide juhid – võtame kas või üheksakümne aasta taguse Vene revolutsiooni, mis meie maastki üle käis – polnud ükski alamklassist, keda nad enda jutu järgi esindasid. Küll aga pimestas nende meeli vihaks arenenud vimm kõigi endast paremal järjel olevate vastu, arvamine, et just nemad ise peaksid väljavalitud olema, ning nad oskasid oma kadedust ja saamahimu väheosastes rahvakihtides menukalt levitada. Oludes, kus kõik teesklevad, et raha pole neile tähtis, aga kus selle valevagaduse varjus tegelikult õitseb ahnus ja täitmatus, on vaenu lõkkelepuhumine väga lihtne.

Ruudu seesuguseid mõtteavaldusi võis muidugi kritiseerida. Kahtlemata ei põhjustanud revolutsioone ainult ahnus ja kadedus. Alamate rahvakihtide väljapääsmatu vaesus oli samuti tõsiasi. Aga harimatud alamkihid poleks suutnud seesuguses mastaabis ja sääraste tulemustega revolutsioone läbi viia. Nad võisid tänavarahutusi korraldada ja mõisaid põletada, nagu juhtus 1905. aastal. Võimu ülevõtmiseks pidid neil olema haritumad juhid. Just need olidki selliste kihtide hulgast, kes poleks tohtinud oma elu üle nuriseda, aga kellel siiski oli piisavalt põhjust endast veel paremal järjel olevate peale silmitut vaenu kanda. Nii Lenin kui Lev Trotski ja teised olid pärit keskmiselt jõukatest perekondadest.

Terane paneb tähele, et tegelikult kaovad jutud ebavõrdsusest kohe, kui ise satutakse olukorda, kus ollakse teistest „ebavõrdsemad”. On küllalt nähtud neid, kes manavad ülekohut ja kutsuvad üles suurtele palkadele piiri panema. Aga niipea, kui nad ise teistest parema teenistuse peale satuvad, on endised jutud lõppenud, ja nüüd on ebaõiglased need, kes neile liiga head elu ette heidavad.

Kui inimesed kuulutaksid ausalt, et nad jumaldavad raha ja ainult raha, seletas Ruut, ei saaks keegi teeselda. Ahnus ja kadedus ei kaoks muidugi kuhugi, aga kaksikmoraalil, mis igasugusele demagoogiale soodsa pinnase loob, oleks kitsas käes. Paljudel šarlatanidel, kes seni on ebavõrdsuse kukil ratsutanud, võtaks see ära nende argumendid. Silmakirjalikkust jääks vähemaks ja Ruut pidas seda inimkonna vaimu tervendamise mõttes väga tähtsaks asjaoluks. Lisaks võiks rahakummardamine sisendada paljudele neile, kel praegu raha ei ole, lootust ja enesekindlust, et ka nende asjad võiksid edaspidi paremini minna. Jumala poole pöördutakse ju ikka sooviga soosingut pälvida.

Tegelikult me olime alles päris alguses. Rahakummardajate ususekti idee elas üksnes Ruudu, ja tema poolt süstituna ka minu, Vambola, Karolli ja veel mõne Ruudu semu peas, kellele ta oli oma mõtteid avaldanud ja kes olid pikapeale samuti tuld võtnud. Me alles kavandasime üritust, mis oleks meie usuliikumisele esimest korda üldsuse tähelepanu tõmmanud. Ettevalmistused olid vaevalt poole peal.

Tõusin püsti. Ehkki ema ja Pritta olid juba tükk aega mu silme alt kadunud ning keegi ei takistanud mul mõtteid mõlgutada ja tööd teha, ei olnud ma sel hommikul kolme ridagi kirja pannud. Lülitasin arvuti välja ja viisin selle oma tuppa. Olin istunud suures toas sellepärast, et minu tuba oli hommikupoolikuti päikest täis ja töö tegemiseks oleksin ma pidanud paksud kardinad akna ette vedama. Hämaras toas istumise asemel eelistasin ma suunata pilgu elutoa avarast aknast välja, mis oli eriti toona, kui ma veel luuletasin, olnud väga virgutav. Pealegi viibis meil päeva ajal tegelikult harva keegi kodus.

Tundsin, et pean end natuke tuulutama. Keegi kodustest ei pööranud mu lahkumisele tähelepanu. Juba ammu ei uuri me üksteiselt, kuhu keegi läheb ja millal tuleb. Aeg-ajalt avastan ma, et inimene, keda olen arvanud väljas viibivat, on tegelikult kodus, või vastupidi: see, keda ma just nüüdsama köögis ja koridoris kohtasin, on mõni minut hiljem kadunud.

Oli pilves, aga soe suvepäev, riideid ma ei pidanud vahetama.

Korterist lahkudes ei näinud ma kedagi, trepist alla tänavale jõudes kohtasin ma aga meie maja alumisel korrusel elavat Tirkmanni, meest, kes oli mulle põhikooli aastatel füüsikat õpetanud. Füssaõps, nagu kõik minuvanused tema kohta ütlesid. Nüüd oli meie füssaõps pensionil. Mul oli Tirkmanniga alati hea läbisaamine olnud, sest tookord, kui ta meid õpetas, oskas ta asja huvitavaks teha ja poisid jooksid talle vahel lausa järele, lunides, et nad veel mingeid katseid korrata saaksid. Keskkooli jõudes tulid teised füüsikaõpetajad ja sestpeale muutus aine õppimine rohkem rutiiniks.

Meie ajal oli Tirkmann juba üle viiekümne, kuid nägi välja nagu kolmekümnene: vibalik, reibas, liikuv, hea suhtleja. Viimaste aastatega oli ta jäänud vanaks ja käis kookus. Ta oli tõmbunud endasse. Teadsin, et tema naise surm paar aastat tagasi oli olnud väga ootamatu. Aga vaim oli füssaõpsil endiselt erk. Mees pidas mind käeviipega kinni.

„Tere, Matt!” kõnetas ta mind, õhin hääles. „Kas tead, ma olen nüüd järeldusele tulnud, et ruum pole mitte lihtsalt multi-, vaid lausa lõpmatutasandiline. Vaat nii!”

„Ah soo,” kohmasin erilise üllatuseta. Ma olin tema teooriaid palju kuulnud, sest ta rääkis mulle neist peaaegu iga kord, kui me kokku juhtusime. Pensionile jäänuna oli füssaõps hakanud tegelema talle huvi pakkuvate teoreetiliste füüsikaprobleemidega, tõlgendas neid ja võib-olla isegi arendas edasi. Ma ei tea, kui palju olid need seotud praeguse teoreetilise füüsika tegelike avastustega. Võibolla mitte väga palju, aga ma võin ka eksida. Pigem ammutas ta oma fantaasiale toitu paljudest spekulatsioonidest, mis igasuguste avastuste ümber ikka tekivad. Ise suhtus ta asjasse tõsisemast tõsisemalt ja käis iga paari-kolme päeva tagant linnas, Akadeemilises Raamatukogus või mujal, uut informatsiooni hankimas.

Kunagi ammu rääkis Tirkmann mulle, et ta on teaduslikke raamatuid uurides jõudnud järjest kindlamalt arvamusele, et on olemas vähemalt kaks paralleelset aegruumi. Nii et teoreetiliselt võiks olla võimalik ühest ruumist teise liikuda. Mitmed elementaarosakesed, arvas vana, liiguvad kahe ruumi vahel vabalt edasi-tagasi, aga suured keerulise ehitusega kehad seda ilmselt teha ei saa, või on selle juhtumise tõenäosus otsatult väike.

Mõni aeg hiljem tutvustas füssaõps mulle selle teooria edasiarendust: paralleelruume ei ole mitte kaks, vaid rohkem, ja nad asuvad päris suure tihedusega üksteise kõrval. Kui palju neid on, seda ei osanud ta oletada, sest seni polevat tema teada suudetud tuletada valemit, millega seda välja arvutada. Ka tema ise polnud selleks võimeline, sest tal puudus sedavõrd hea ettevalmistus kõrgemas matemaatikas. Ja puhas matemaatika see olema pidi. Küll aga oskas vana õpetaja öelda, et kui oletus, et maailm on multiruumiline, tõele vastab, on ruumidevaheline „rändamine” tunduvalt tõenäolisem, kui tema varasemate oletuste puhul.

Nüüd siis arvas füssaõps, et paralleelruume on lõpmatu hulk. Minu jaoks polnud sel ja tema varasematel hüpoteesidel palju vahet. Papi aga andis mõista, et vahe on põhimõtteline.

Ta silmad suurte, allapoole rippuvate tuhmhallide kulmude all vaatasid mulle sisendavalt otsa.

„Kas sa saad aru, Matt, mis ma sulle räägin? See muudaks kogu maailmakäsitlust täielikult ja teeks selle ühtlasi märgatavalt võimalusterohkemaks! See tähendab tegelikult, et erinevad ruumid ei ole mitte lihtsalt üksteise kõrval, vaid seda, et üleminek ühest ruumist teise on sujuv, ilma vaheta. Mingit nii-ütelda seina, mida tuleks läbida, tegelikult polegi. Ja kui lõputu hulk ruume on nii üksteise kõrval, siis on see tegelikult veel üks ruumi, ehk õigemini, aegruumi, lisadimensioon. Nii et, kui tavaline ruum on kolmedimensiooniline: üles-alla, vasakule-paremale, ette-taha, ja aeg annab sellele neljanda dimensiooni, siis lõpmata ulatuses vahedeta üksteise kõrval seisvad ruumid annavad kogu süsteemile omakorda viienda dimensiooni. Ma tegelikult juba aimangi, et suur hulk füüsilisi kehi, mis meid ümbritseb, ei ole korraga mitte ühes ruumis, vaid nad ulatuvad ka kõrvalruumidesse. Huvitav oleks sellisel juhul teada, mis juhtub siis, kui neid nõnda-ütelda nihutada. Ütleme nii, -suunas asuvatest järjestikulistest ruumidest veidi -suunas asuvate ruumide poole, mööda seda viienda dimensiooni koordinaattelge. Aga võib-olla me saame seda juba õige varsti teada…” rääkis füssaõps ennastunustavalt. Ta silmad, mis vahepeal olid uidanud kõrgemates sfäärides, leidsid taas üles minu pilgu, otsides justkui minupoolset tunnustust kõigele sellele, mis ta öelnud oli. „Kohe-kohe pannakse Šveitsi Alpide kaljusügavustesse raiutud maailma kõige pöörasem katseseade tööle. Kõik on juba valmis, ainult nupule vajutada. Ma ei tahaks olla prohvet, aga ma arvan küll, et kui see kiirendi või põrkur ikka nii tööle hakkab, nagu mõeldud on, siis lendab just sealt esimene hulk meie ruumidimensioonis materialiseerunud ainet teiste ruumide poole ja kui selleski vallas kehtiks mingi aine või muu substraadi jäävuse seadus, siis peaks mujalt meile sama kvantum midagi muud tagasi tulema. Äärmiselt huvitav. Kas veel võimsam protsess kui tuumareaktsioon? Aga võib-olla hoopis midagi täiesti tühist, mida isegi teadlased ise ei suuda tähele panna. Ootame ja vaatame, noor sõber!” Füssaõps patsutas mulle heatahtlikult õlale. „Sa oled mul selline õpilane, kelle üle mul on elu lõpuni hea meel.”

Noogutasin kiituse peale, mida ma Tirkmanni suust ei kuulnud muidugi mitte esimest korda, ja me läksime lahku. Vana füüsikaõpetaja ronis nelja astmega välistrepist üles. Ta käe otsas lõnkus vana portfell, arvatavasti oli ta käinud linnas.

Minagi võtsin suuna sama tänavanurga poole, kust tema just tulnud oli. Muud võimalust ei olnudki. Meie umbtänav ehk umb suubus seal linnaosa läbiva peatee poole suunduvasse Mardika tänavasse. Nurgal, naabermaja aia küljes oli ainuke silt, mis möödajalutajale meie umbtänava olemasolust aimu andis. See oli samasugune pruun ja valgete tähtedega, nagu kõik meie linnaosa tänavasildid, ja ütles selgelt: MARDIKA UMB – ilma punktita lühendi lõpus. Grammatikareegel vist ütleb, et lühendi lõppu ei pea punkti panema, kui punktita lühend arusaamatust ei tekita. Kui tänavasildil on tänavanime järel „umb”, siis on igaühele arusaadav, et tegemist on umbtänavaga. Ent suurem osa meie maja elanikke on juba pikka aega kasutanud lühendit „umb” iseseisva sõnana. Millal see alguse sai, ma ei mäleta, ilmselt olin siis päris laps. Ja varsti (aga võib-olla ka kohe algusest peale) hakati seda sõna käänama nii nagu sõnu vimb või kumb: umb, umma, umba… Nii me ütlemegi, et elame Mardika ummas, ja kui tahame endale kedagi külla kutsuda, siis mainime, et too võiks meid umba vaatama tulla.

Meie maja on tegelikult Mardika umma ainuke maja, millel muud aadressi pole. Õigupoolest on ka naabermajal umbtänava järgi number (Mardika 37/Mardika umb 1), aga tolle jaoks piisab Mardika tänava aadressist küll. Meie majja jõuab post kohale ainult siis, kui ümbrikule on kirjutatud „Mardika umb 3”.

Mardika umb on tegelikult üks sillutamata liivane teejupp vaikse äärelinna ühes kõige kaugemas sopis. Mardika tänav jätkub meie ristist veel mõnisada meetrit edasi ja siis tuleb elamurajooni ja linna piir. Meie maja on siinkandis ainuke mitmekordne kortermaja – ümberringi on varjuline, rohelusse uppuv ning veidi pehkinud aedlinn. Meie maja ümbrus on ainukesena suhteliselt lage. See pole siiski juhtunud mitte suure puudelangetustöö tulemusena, vaid sellepärast, et kunagi ammu, vist üheskoos eeslinna kerkimisega, tekkis siia üks väike saekaater koos puidumaterjali laoplatsiga. See tegutses päris kaua, peaaegu Nõukogude aja lõpuni, aga siis otsustati ta ikkagi kinni panna, sest kusagil oli valminud suurem ja moodsam puidutööstus. Siia sai aga Tarbijate Kooperatiivile alluv ettevõte, kellele saekaater oli lõpuks kuulunud, loa ehitada oma töötajatele kaks maja. Plank, mis saekaatrit oli ümbritsenud, ning kõik muu, mis platsil oli, lammutati ära. Esimene maja ehitati valmis. Isa räägib, et nii nagu Nõukogude ajal harilik, läks meie väikese maja valmissaamiseks aega üle kolme aasta. Teist maja ei jõutudki enam alustada, sest ajad muutusid, Nõukogude kord kukkus kokku ja vahepeal olid aastad, kui ehitamiseks polnud peaaegu mitte kellelgi raha.

Minu isa oli just õigel ajal saanud puidutööstuse peainseneriks. Tema oli üks esimesi, kellele siia majja korter anti. Meie, lapsed, olime siis mõlemad juba sündinud. Mina olin nii väike, et oma esimest elukohta ma ei mäleta, aga Pritta oli kolides juba nelja-aastane. Alguses olid kõik meie majanaabrid ühtlasi ka isa töökaaslased. Hiljem on mitmed korterid müüdud, mõne on vanemad loovutanud oma lastele, aga siiski on üle poole maja asukatest siin elanud algusest peale. Isa oli tookord kõige suurem ülemus, kes korteri sai, seepärast on meie korter ka maja kõige ruumikam: viis tuba. Üleval ja all nii suuri kortereid ei ole. Tegelikult kutsuti meie maja juba algusest peale ülemuste majaks, vahel olen kuulnud ka täpsustust: punaülemuste maja. Teadagi said Nõukogude ajal sellistesse eriprojekti järgi ehitatud majadesse korterid peamiselt juhtivad tegelased. Töölistele kõlbas Lasnamäele elama minna küll. Aga siiski ei olnud meie maja mitte ainult ülemuste maja ja punaülemusi oli siin vähem, kui rahvas arvas. Minu isa näiteks parteisse ei kuulunud. See-eest oli tähtis ja, isa jutu järgi, päris kardetud parteilane füssaõpsi naine, ametilt asutuse pearaamatupidaja; pärastpoole oli ta sama kõigutamatu iseseisvuse eest võitleja. Aga Tirkmanni kõrval, allkorrusel, elasid kahes korteris täiesti tavalised inimesed, üks remondilukksepp ja teine saekaatri operaator, ainuke, kes varem siinsamas hoovis oli tööd teinud. Öeldi, et nemad tuli kampa võtta, kuna sotsialistlikus riigis ei tohtinud olla ühtegi maja, kus elavad ainult juhtivtöötajad. Kas see on tõsi, seda mina ei tea, olen ainult sellist väidet kuulnud. Teised rääkisid, et remondilukksepale anti korter sellepärast, et ta oleks kohe käepärast, kui maja juures on vaja mingit pisiremonti teha. Mõlemad korterid on nüüdseks juba ammu edasi müüdud ja seal elavad võõrad inimesed. Millal remondilukksepp oma korteri müüs, seda ma ei mäletagi, saetöölise minekut ootasid aga kõik: mees oli algusest peale pummeldaja, aga pärast seda, kui teda erastatud ettevõttesse enam tööle ei jäetud ja tal oma endiste ülemustega enam distsiplineerivat suhet ei olnud, läksid joomingud allkorrusel väga hulluks.

Terve minu lapsepõlve seisis meie maja keset lagedat liivast platsi, mis oli otsekui äraspidine oaas ülejäänud aedlinna tihedalt kasvavate puude vahel. Ehitusrisu oli maja ümbert ära koristatud, aga kõik muu oli jäänud nii nagu oli: rubla ei maksnud enam midagi ja tööd maja ümber jäid seisma. Mõtlen nüüd vahel, et võib-olla hüüdsid ümberkaudsed naabrid meie maja punaülemuste majaks just korrastamata ümbruse pärast; kõigele lisaks võis kolmekordne hoone ümbritsevate eramajade hulgas näha välja justkui sadul sea seljas. Nii arutlen ma praegu, täiskasvanuna. Tookord oli meie maja liivane ümbrus lastele tore mängumaa (ehkki mõistagi polnud tegu mingi mängukastiliivaga: ehitusprahi väiksemaid tükikesi ja teravaid kive leidus selle sees õige ohtrasti). Meie liiva peal käisid oma mänge mängimas ka ümbruskonna väikemajade lapsed, kelle oma aias olid ainult mullased peenrad, kiviplaatidega sillutatud teed ja igal pool mujal tihe rohukasv, mida mõnel pool muruniitjaga kärbiti. Tänava väljanägemise sai umb alles siis, kui mina olin mängimiseks juba liiga suur. Siis organiseeris majaühistu mõned koormad mulda, mis maja ümber ära tasandati ja millele muru külvati. Istutati ka paar puud ja mõned põõsad. Asfalteeriti kõnnitee meie maja ukse eest kuni Mardika tänava nurgani. Sõidutee jäi samasuguseks, nagu ta oli, selle oleks pidanud ära sillutama linn.

Vahepealsete aastatega on istutatud puud jõudsasti kasvanud, muru on segunenud muude rohttaimede ja umbrohuga, nii et see ei erine enam ümbritsevast maakamarast. Maja, ehkki tema silmatorkav kogukus ümbritseva taustal ei ole kuidagimoodi vähenenud, sulas nüüd märksa orgaanilisemalt keskkonda sisse.

Ma olin harjunud, et me elame ühe kõige vaiksema eeslinna kõige kaugemas ja unustatumas otsas, ühe kitsa ja igava tänava umbsopi lõpus. Äärelinna äärel, viimases otsas. Edasi ei tulnud enam suurt midagi: veel paar viljapuudesse uppuvat eramaja ja soine songermaa, kuhu aegade jooksul oli veetud loendamatuid autokoormaid juhuslikku prahti. Esimesest klassist peale tuli mul kooli sõita bussiga, mu teekond bussipeatusesse oli pikem kui paljude klassikaaslaste koolitee. Aga kaugel elamisel olid ka omad võlud: kui sa olid juba ükskord koju jõudnud, olid sa nagu vanajumala selja taga. Keegi ei nõudnud, et sa läheksid pärast uuesti kooli tagasi, ükski tüütus ei tulnud sind siia segama. Kõik muutused jäid siit kaugele. Näis, nagu mõjutaks meie ümbrust ainult loodus: ümbritsevate majade aiad ja aiapostid pehastusid pikkamööda, kividele, isegi kivistele kõnniteedele kasvas sammal, puud sirutusid iga aastaga ennast päikesele üha lähemale, võrad kasvasid suuremaks ja haralisemaks, varju tuli juurde, põõsad vohasid ja muutsid aiad järjest läbipääsmatumaks; aeg-ajalt murdis tuul mõne suure puu, aga kohe, kui saed olid oma töö lõpetanud, paistis kõik välja endine; sügisel langenud lehed jäid paljudes aedades maha lebama ja väetasid järgmisel kevadel tärkavaid taimi.

Isegi paaniline kinnisvaraarendus ja odavad laenud ei toonud meie lähedusse palju muutusi. Paar armetut individuaali lammutati maha (teadsin lapsepõlvest, et nii kutsutakse halli telliskivivooderdise, viilkatuse ja ärklikorrusega väikesi majakesi, mille taolisi meie lähiümbruses kuigi palju ei olnud; ülejäänud maju, väheste eranditega läbinisti puidust ehitisi, mis olid valminud enne sõda, kutsusid mu vanemad eestiaegseteks eramuteks – isegi siis, kui nad individuaalidest veel õnnetumad välja nägid), nende vundamendidki kaevati maa seest välja, ning asemele kerkisid uued villad, siledad aiad ümber, üleskistud õunapuude kohal tasaseks lakutud muru, mis erines sissesõidutee asfaldist ainult värvi poolest, kõik muugi täiesti steriilne ja arhitektooniline. Nüüd, kus meie maja oli juba päris hästi ümbrusesse sulandunud, tundusid hoopis need uued majad ebakehad, mida paljud võõristusega vaatasid. Läheb pisut aega, ehk kümmekond aastat, võib-olla natuke rohkem, ja küllap on ka siis nii, et loodus on haaranud uued villad oma embusse, kust nad enam ei pääse, sama moodi, nagu pole pääsenud muu ümbritsev.

Ei saa muidugi öelda, et vanade majade juures poleks nende aastate jooksul, mis minu lapsepõlve tänasest päevast lahutab, mitte midagi muutunud. Vastupidi, vahe on kokkuvõttes isegi päris suur. Aga need muutused on toimunud jupp-jupilt, mitte korraga: siin on ehitatud uus aed, seal värvitud maja, kolmandas kohas uus katus peale pandud, mitmel pool on peenramaad taganenud ja rohelised istumisnurgad asemele tekkinud… Üldmulje pole sellest muutunud, või kui mõne koha pealt ongi, siis nii pika aja jooksul, et kõigiga on olnud aega harjuda.

Ümber Mardika tänava nurga keerates pidin peaaegu kokku põrkama Suislepa-mutiga, meie maja kolmanda korruse elanikuga, kes tuli poest, suur kilekott käes. Suislepad olid samuti algusest peale meie majanaabrid. Mees-Suislepp oli isa kolleeg, kuid mis ametit ta pidas, pole mul meeles. Ta käis tähtsalt ringi ja lapsi ta ei armastanud, seda ma mäletan. Aga veel üleolevam oli Suislepa-mutt. Kui ta tööl käis, oli tal alati kõrgele üles aetud soeng peas ja ta kandis esinduslikku rõivastust. Ta oli kaubandustöötaja, ja temalt sai, kui oskasid talle õigesti läheneda, „defitsiiti”. Mäletan täpselt oma ema sõnu: „Suislepa-mammile tuleb osata õigesti läheneda.” „Defitsiit” oli üks minu varase lapsepõlve erilisemaid sõnu, mida täiskasvanud inimeste suust kuulda võis. Erilisemaid just selle pärast, et sellesse suhtuti väga tõsiselt. Minu isa oskas Suislepa-mutile õigesti läheneda. Temal polnud see ju kuigi raske, sest paps oli selle ettevõtte juhtkonnas, kus muti mees töötas. Aga vahel oli mutil nii kange vajadus oma tähtsust toonitada, et ka sellest jäi väheseks. Kui defitsiidiajastu lõppes, jäi Suislepa-mutt kohe pensionile. Ta oli enne kiuslik, aga pärast seda veel eriti. Äkitselt polnud ta enam mitte keegi. „Seda te veel kahetsete!” käratas ta meile sel ilusal augustiõhtul, kui me saabusime koos ema ja Prittaga koju kusagilt Rapla kandist, seismast Balti ketis, mina arvatavasti neljane, Pritta umbes seitse. „Ilma Nõukogude varustussüsteemita olete te näljas ja palja taguotsaga niikuinii!” Ema, kellel olid metsa vahel kätest kinni hoides silmad märjad olnud, hakkas seepeale uuesti vesistama. Kogu see imelik õndsus, mida ma täiskasvanute selle päeva tegemisi pealt vaadates olin tunda saanud, haihtus pärast Suislepa-mutiga kohtumist korrapealt.

Pensionil olles hakkas Suislepa-mutt kassipidajaks. Alguses oli tal neid üks, aga pärast seda, kui ta mees suri (mul on silme ees pilt mustade lintidega matuseautodest, tõenäoliselt oli see üheksakümnendate keskel), mõnikord neli või viiski. Kassihaisu pärast on koridori peal palju pahandusi olnud. Ükskord ütles Suislepa-mutt isale, kui see soovitas tal kasside arvu piirata, et seesuguse ärastaja ja vargaga, nagu isa on, ei luba tema väärikus mingit tegemist teha, veel vähem taolise inimese pilli järgi tantsida. Küllap ei mahtunud mutile ikka veel hinge see, et isa, erinevalt tema mehest, oli omal ajal tsehhi väljaostmiseks raha kokku saanud. Viimasel ajal on mutil siiski üksainus kass järel ja sõnelusi majarahvaga pole enam olnud.

Otse sülle ma Suislepa-mutile ei jooksnud, suutsin selle õigel hetkel ära hoida, aga me mõlemad ehmatasime. Pomisesin eidest eemale hüpates midagi ebamäärast, tema aga tervitas mind ülevoolava sõbralikkusega. Sellist suhtumist olin ma tundnud juba mõnda aega, põhjuste üle ma juurelda ei viitsinud. Küllap oli balansseerimine kõrkuse ja lipitsemise vahel selle naise loomuses. Sain väga hästi aru, et tema leebe küsiv toon andis märku soovist alustada vestlust, kuid ma ei pööranud vihjele tähelepanu, lasin mammi endast mööda ja astusin edasi.

Kõndisin rahuliku sammuga mööda Mardika tänavat. Neli tähtsusetut tänavaristi, ja siis tuleb magistraaltee.

Olin tulnud kodust välja ilma kindla eesmärgita, aga nüüd ma juba teadsin, kuhu ma sammud sean. Ega palju võimalusi polekski olnud. Üks oleks olnud bussipeatusesse seisma jääda ja linna sõita, vaadata seal, mis silma hakkab. Mina otsustasin aga teise võimaluse kasuks: üle magistraaltee, järgmises põiktänavas elas Iiris, tema juurde võisin ma iga kell sisse astuda.

Ma ei helistanud ette. Mulle meeldib vahetevahel Iirist üllatada. Iiris oli sel suvel linna jäänud. Ta käis ristluslaevadega saabuvatele turistidele lühikesi linnaekskursioone tegemas, oli selle tõttu pidevalt telefonivalves ja kiirustas kohe sadamasse, kui mõni suur laev oli sisse tulnud ja teda vajati.

Ronisin vana puumaja aastakümneid laguneda lastud puutrepist üles. Mingit ebameeldivat lehka trepikojas siiski ei olnud. Pigem oli siinne hõng mulle meeldima hakanud. Sellel lõhnal oli midagi ühist Iirisega, ehkki Iiris ise lõhnas alati puhtuse ja värskuse järele.

Koputasin – uksekelli selles majas ei olnud. Iiris tuli väga kähku, nii nagu ta oleks mu tulekut oodanud või aknast mind tulemas näinud. Ta oli nutnud ja pühkis ka minu nähes silmi. Iiris oli lühikest kasvu, nääpsuke, väga heleda ja läbipaistva näonaha ja suurte pruunide silmadega tüdruk. Tal olid ilusasti harjatud pikad pähklikarva juuksed, mida ta peaaegu mitte kunagi kokku ei sidunud ja mis ulatusid õlgadest allapoole, varjates tihti, otsekui ettetõmmatud külgkardinad, tema pikliku näo.

Me oleme olnud Iirisega üle kolme aasta tuttavad ja meie vahel oli, kui parafraseerida kõigile tuttavat kolmnurgale viitavat kõnekujundit, armastuse üksnurk. See tähendab, Iiris on minust tugevasti sisse võetud, aga mina olen see kalgi ja kõva südamega inimene, kes armunud ei ole. Ma pole ka kellessegi teise armunud – seepärast võibki kõnelda armastuse üksnurgast, nii imelik kui see sõna, eriti kui püüda vastavat geomeetrilist kujundit ette kujutada, ka ei ole. Aga just nii kummalised ongi meie suhted kogu aeg olnud. Ma austan Iirist väga, mulle meeldib temaga koos olla, me saame suurepäraselt läbi. See kõik on kestnud juba pikka aega, ma pole vahepeal ühtegi teist Iirisega võrreldavat tüdrukut kohanud. Ehk nii ongi kõige parem?

Läksin Iirise sabas ta kitsukesse üürituppa; ukse minu järel sulgenud, puhkes Iiris lörinal nutma.

„Mis lahti on?”

„Ma suren… varsti ära!”

„Sured varsti ära?” kordasin ma õudusega.

„Jah, mustlane ennustas! Ma lasin rumala peaga mustlasel endale kaarte panna. Mõtlesin, et mis ta ikka räägib. Maksin kakskümmend viis krooni. Tahtis viiskümmend saada, aga ma ütlesin, et mul rohkem pole. Ta ütles mulle…, et ma… suren… enne seda, kui… nelikümmend täis saan!” Iiris pahvatas uuesti ulguma.

Võtsin tal õlgade ümbert kinni ja surusin ta enda vastu.

„Neljakümneni on sul ju nii palju aega!” ütlesin talle. „Sa oled ju alles kakskümmend kolm, lollike!”

„Ma ei taha noorelt surra!” luksus Iiris vastu. „Ma tahan kaua elada!”

Istusime mõlemad suurele vanale, võib-olla eelmisest Eesti ajast pärit sohvale.

„See mustlane kindlasti valetas. Tal oli kahtlemata oma tagamõte, miks ta nii ütles. Võib-olla arvas ta, et kahekümne viieka eest ei saagi paremat ennustada. Et kui oleksid talle andnud viiskümmend, siis oleks ta lubanud sul elada kuuekümneni, sajase eest kaheksakümneni. Sa tead väga hästi, et kaartidega ennustamine on jama.”

„Ta ütles veel, et ta saab ehk mult nõiduse pealt ära võtta. Sel juhul, kui ma ise sisemiselt nõidust kinni ei hoia, on see võimalik, ja siis mu eluiga kohe pikeneb. Nõiduse äravõtmine muidugi maksab, seda pidi olema keeruline teha. Ta ütles, et ma peaks selle eest maksma südametunnistuse järgi, nii palju kui ma arvan, et pikem elu mulle väärt on…”

„Väljapressimine!” kihvatasin mina.

„Aga ta ütles mulle, et ma suren enne neljakümnendat eluaastat!” alustas Iiris uuesti. „Ta ütles seda nii, et ma teadsin kohe, et see on õige. Varem ma mõtlesin küll, nagu sinagi, et kaardipanemine on jama, aga kui sulle sedasi ennustatakse… Ma tunnen, ma ei tea, kuidas, aga ma tunnen, et nii lähebki…”

Arutlesime natuke veel ja siis hakkas Iiris kohvi keetma. Küsisin, kas tal on midagi kangemat kodus, talle kuluks see praegu ära. Iiris tõi väikese suveniirpudeli Jägermeisterit: keegi oli selle talle millalgi kinkinud. Ma loobusin temaga kokku löömast, sest minu meelest ei olnud siin midagi jagada, väiksemast kogusest ei oleks Iirise meeleolu turgutamiseks kasu olnud.

Kui kohvi oli laual ja Iiris oli klaasi ürdilikööri hinge alla visanud, hakkasime rääkima Ruudu uuest kavatsusest, millele ta nüüd ennastunustavalt oli pühendunud ja millesse mindki kaasa meelitanud. Iiris suhtus Ruudu kõikvõimalikesse ja tavaliselt üsna hullumeelsetesse ettevõtmistesse harilikult hoopis kriitilisemalt kui mina, aga tema praegusel plaanil olid tüdruku jaoks mingid ainult talle teada võlud. Seepärast oli mul hea meel, et ma just selle teema olin valinud: paistis, et rahareligiooni idee oli just midagi sellist, mis võis Iirise surma ümber tiirlevatest mõtetest eemale tõmmata.