Читать книгу Palli mängiva kassi maja - Honoré de Balzac - Страница 2

Keset Saint-Denis’ tänavat, peaaegu Petit-Lioni tänava nurgal, seisis alles hiljuti üks neid haruldasi maju, mis aitavad ajaloolastel analoogia põhjal taastada muistset Pariisi. Selle vana pesa varisemisohtlikud müürid olid otsekui hieroglüüfidega kirjatud. Millist teist nime oleks uudishimulik lonkija võinudki anda tähtedele X ja V, mille moodustasid fassaadil risti ja nurgeti asetatud palgid, tekitades krohvis väikesi paralleelseid pragusid? Nähtavasti kõige kergemagi sõiduki möödumisel võnkus iga selline palk oma tapiaugus. Kõigiti auväärset hoonet kroonis kolmnurkne katus, mille sarnast Pariisis varsti enam ei näe. See katus, mille Pariisi tujukas ilmastik oli kaardu kiskunud, ulatus mõni kolm jalga tänava kohale välja, osalt selleks, et kaitsta ukseläve vihma eest, osalt et varjata pööningut ja selle luuki. Pööningukorrus oli ehitatud laudadest, mis tahvelkivide taoliselt olid üksteisele naelutatud, arvatavasti selleks, et habrast hoonet mitte koormata. Ühel vihmasel märtsikuu hommikul seisis üks hoolikalt mantlisse mähitud noormees väikese poe etteulatuva katuse all otse vana maja vastas, mida ta muinasteadlase vaimustusega silmitses. Tõepoolest, see kuueteistkümnenda sajandi kodanluse mälestis seadis vaatleja nii mõnegi probleemi ette. Igal korrusel oli oma iseärasus: esimesel – neli kitsast kõrget akent, mis asusid lähestikku ja mille alumistel osadel olid klaasi asemel puutahvlid, et saavutada kaupluses seda poolhämarust, mille kavala abiga osav kaupmees annab kangastele just sellise värvivarjundi, millist ostjad soovivad. Noormees näis olevat täis halvakspanu maja olulisema osa vastu, ta silmad ei peatunud sellel üldse. Teise korruse aknad, mille ülestõstetud žalusiid võimaldasid näha suuri böömi klaasist ruute ja nende taga väikesi tumekollaseid musliinkardinaid, ei huvitanud noormeest põrmugi rohkem. Kogu ta tähelepanu oli pööratud kolmandale korrusele, tagasihoidlikele akendele, mille jämedalt töödeldud puuraamid oleksid väärinud nende paigutamist rakenduskunsti- ja käsitöömuusemi selleks, et näidata prantsuse tisleritöö esimesi saavutusi. Nende akende väheldased ruudud olid nii rohekast klaasist, et ilma suurepärase nägemiseta poleks noormees üldse suutnud eraldada siniseruudulisi linaseid kardinaid, mis selle korteri saladusi labaste pilkude eest varjasid. Ajuti, tundes igavust tulemusteta vaatlemisest või surmavaikusest, mis valitses majas ja isegi kagu selles linnaosas, libistas vaatleja pilgu hoone alumisele osale. Tahtmatu naeratus ilmus ta huultele, kui ta jällegi nägi kauplust, kus tõepoolest hakkasid silma kaunis naljakad asjad. Üks tohutu rõhtpalk, toetudes neljale sambale, mis näisid tolle kõduneva maja raskuse all nõtkuvat, oli värskenduseks saanud nii arvukalt mitmesuguseid värvikihte, nagu mõne vana hertsoginna põsed on saanud ruuži. Selle laia nägusasti nikerdatud talapalgi keskkohas oli vanaaegne pilt, mis kujutas palli mängivat kassi. See maal tekitaski noormehes lõbusa tuju. Peab igatahes mainima, et kõige teravmeelsem kaasaegne kunstnik poleks suutnud välja mõelda naljakamat karikatuuri. Kass, kes seisis tagumistel jalgadel, hoidis esimese käpaga enesesuurust reketit, valmistudes sellega tagasi lööma tohutut palli, mille talle oli visanud tikitud kuues aadlik. Joonistus, värvid, lisandid see kõik pani tahtmatult uskuma, et kunstnik oli tahtnud narrida nii kaupmeest kui möödakäijaid. Aeg, muutes seda naiivset pilti, oli ta teinud veelgi grotesksemaks mõnede ebatäpsuste tõttu, mis kahtlemata häirisid asjalikke vaatlejaid. Nii oli kassi täpiline saba kujutatud sellisena, et seda võis pidada mõneks mängu pealtvaatajaks, – nähtavasti olid meie esivanemate kasside sabad väga jämedad, pikad ja kohevad. Pildist paremal, taevassinisel taustal, mis halvasti maskeeris pehastanud puud, võisid möödakäijad lugeda: Guillaume, vasakul härra Chevreli järeltulija. Päike ja vihm olid hävitanud suurema osa kullatisest, mida kitsilt oli pandud selle sildi kirjale, kus U ja V vastastikku asendasid teineteist vastavalt meie vanaaegse ortograafia reeglitele. Et alla suruda nende uhkust, kes arvavad, et maailm läheb iga päevaga üha teravmeelsemaks ja et moodne šarlatanism ületab kõik, on siinkohal sünnis märkida, et need sildid, mille mõte näib kummalisena nii mõnelegi Pariisi suurkaupmehele, olid vaid surnud reproduktsioonid neist elavaist piltidest, mille abil meie humoorikad esiisad meelitasid oma kauplustesse ostjaid. Nii olid «ketrav emis», «roheline ahv» jne. puuri asetatud loomad, kelle osavus äratas möödujate imestust ja kelle dressuur andis tunnistust viieteistkümnenda sajandi kaupmeeste kannatlikkusest. Selletaolised imeloomad rikastasid õnnelikke omanikke palju kiiremini kui säärased sildid nagu «Helde Saatus», «Ausus», «Jumala Arm» ja «Ristija Johannese Pea Maharaiumine», milliseid veel praegugi võib näha Saint-Denis’ tänavas. Ent kindlasti mitte kassi imetlemiseks ei olnud too tundmatu noormees siia peatama jäänud – oleks piisanud ainsast tähelepanelikust pilgust, et looma kuju mällu suruda. Kuid noormehelgi olid oma iseärasused. Ta antiikse tooga taoliselt volditud mantli alt paistsid elegantsed jalatsid, mis seda enam torkasid silma Pariisi porisel tänaval, et noormees kandis valgeid siidsukki, mis ta kärsituse tõttu olid kaetud mudapritsmetega. Tundmatu tuli kahtlemata mõnelt pulmapeolt või ballilt, sest juba sel varajasel hommikutunnil kandis ta valgeid kindaid ja ta süsimustad lahtikeerdunud lokid, mis langesid õlgadele, kõnelesid soengust à la Caracalla mille Davidi koolkond ja vaimustus kreeka ning rooma vormide vastu olid käesoleva sajandi esimestel aastatel moodi viinud.

Hoolimata mürast, mida tekitasid mõned hilinenud aedviljamüüjad, kes galopis kihutasid peaturu suunas, valitses sel tavaliselt rahutul tänaval suur vaikus, mille võlu tunnevad vaid need, kes on ekselnud tühjaks jäänud Pariisis neil tundidel, kus hetkeks vaibunud müra ärkab uuesti ja kostab kaugele nagu võimas merekohin. See kummaline noormees huvitas kaupmehi «Palli Mängiva Kassi» kaubamajast just samal määral, kui palli mängiv kass ise huvitas noormeest. Tundmatu pimestavalt valge kaelaside tegi ta tusase näo veelgi kahvatumaks, kui see tõeliselt oli. Mustade silmade kord sünge, kord sädelev pilk oli kooskõlas näo eriskummaliste piirjoontega ja laia ning loogelise suuga, mis naeratades pisut kõverdus. Ägedast pahameelest kortsutatud otsmik peitis enda taga midagi saatuslikku. Eks ole ju otsmik see, mis inimeses on kõige prohvetlikum! Kui noormehe otsmikul väljendus äge meeleliigutus, põhjustasid seal moodustuvad kortsud tõelist hirmu oma tekkimise ägedusega; kui aga see kergesti erutuv inimene jälle rahunes, sai ta oma sädeleva võlu tagasi, ja ütlemata veetlev oli siis ta nägu, kus rõõm, valu, armastus, viha ja põlgus puhkesid nii nakatavalt, et see haaras ka kõige külmemat inimest. Tundmatu noormees oli hetkel nii tusane, et ta ei märganudki, kuidas äkki avati pööninguluuk ja nähtavale ilmus kolm ümarikku valkjasroosakat nägu, mis olid niisama tavalised, nagu on kaubandusjumalanna näod mitmesugustel monumentidel. Need kolm nägu pööninguluugi raamistuses meenutasid punnpõskseid inglikesi, kes hõljuvad pilvedel oma igavese isa ümber. Poesellid ahmisid tänavaõhku sellise aplusega, et kohe võis taibata, kui kuum ja lämmatav oli õhk nende pööningukambris. Märganud kummalist valvurit, eemaldus pealtnäha kõige lõbusam poesell ja tuli varsti tagasi, hoides käes instrumenti, mille paindumatu metall alles üsna hiljuti oli asendatud pehme nahaga; siis tegid kõik kavala näo, hakkasid vahtima all konutajat ja piserdasid teda peenikese valge uduvihmaga, mille lõhn näitas, et kõigi kolme lõuad olid hiljuti puhtaks raseeritud. Põgenenud oma pööningukambri tagumisse ossa ja tõusnud kikivarvule, et oma ohvri viha üle rõõmu tunda, lakkasid poesellid naermast, nähes muretut halvakspanu, millega tundmatu noormees oma mantlit raputas, ja sügavat põlgust, mis ta näol väljendus, kui ta oma pilgu tühjale luugile tõstis. Samal hetkel tuli nähtavale valge õrn käeke, mis tõstis üles kolmanda korruse kohmaka lükandakna alumise osa, toestades selle lükkeuurdes erilise pööraga, mis sageli, selle asemel et rasket ruutu üleval hoida, laseb ta äkki alla kukkuda. Nüüd sai noormees tasu oma pika ootamise eest. Noore neiu nägu, värske nagu veterüpes puhkenud valge õiekarikas, ilmus nähtavale, kroonitud öötanu muljutud musliinrüüžist, mis andis sellele peakesele imekena süütu ilme. Neiu kael ja õlad, ehkki kaetud pruuni salliga, kerkisid siiski esile ta unest veel rammetute liigutuste puhul. Ei mingi ebaloomulikkus moonutanud seda süütut nägu ega neid rahulikke silmi, mis juba ammu olid saanud surematuks Raffaeli ülevate teoste kaudu: see siin oli sama neitsilik graatsia, sama madonnalik rahulikkus, mis on saanud üldtuntuks. Noore neiu värske nägu, kus äsjane uni oli veel rohkem esile tõstnud elu ülevoolavuse, moodustas võluva kontrasti vana massiivse aknaga, selle kohmakate piirjoonte ja musta aluslauaga. Otsekui lill, mis pole hommikul oma öökülmast kokkutõmbunud õielehti veel lahti löönud, nii oli ka noor neiu veel osalt unekütkes, laskis oma sinistel silmadel ekselda naabermajade katustel ja vaatles taevast: siis suunas ta nagu harjumusest pilgu alla poolhämarale tänavale, kus otsemaid kohtas oma jumaldaja pilku: neiu koketsus sai kindlasti hoobi, kuna teda oli nähtud ööriietuses; ta tõmbus kiiresti tagasi, kulunud pöör klõpsatas ja aken vajus suure kiirusega alla – ega asjata ole sellele esivanemate leiutisele meie päevil antud nii halvustav nimetus. Nägemus haihtus. Noormehele tundus, et hiilgav koidutäht oli äkki pilve taha kadunud.

Nende väikeste sündmuste kestel avanesid nagu nõiduse väel rasked sisemised luugid, mis kaitsesid «Palli Mängiva Kassi» kaubamaja hapraid ruute. Vana koputusvasaraga uks lükati vastu sisemist seina ja elatanud teener, kes tõenäoliselt oli niisama vana nagu äri siltki, riputas väriseva käega üles nelinurkse kalevitüki, millele oli siidiga tikitud: Guillaume, Chevreli järeltulija Nii mõnelgi juhuslikul möödujal oleks raske olnud kindlaks teha, millega härra Guillaume kauples. Läbi tugeva raudvõre, mis kauplust väljastpoolt kaitses, võis vaevalt näha tumeda lõuendiga ümbritsetud kaubapakke, mida oli nii palju nagu heeringaid, kui need läbivad ookeani. Hoolimata oma kaupluse keskaegse fassaadi lihtsusest oli härra Guillaume üks neid Pariisi kalevikaupmehi, kelle äri oli alati kõige paremini kaubaga varustatud, kes omas kõige laiaulatuslikumaid sidemeid ja kelle ärimehelik ausus oli väljaspool igasugust kahtlust. Kui mõned tema ametivennad sõlmisid müügilepinguid valitsusega, omamata vajalikku hulka nõutavat kalevit, oli Guillaume alati valmis neile seda müüma, olgu tellimus nii suur kui tahes. Kavalal ärimehel oli tuhat võtet, kuidas kõige suuremat kasu saada, ilma et ta oleks tarvitsenud nagu teised kaupmehed mööda võimumehi joosta, end nende ees alandada või neile kalleid kingitusi teha. Kui ametivennad ei suutnud maksta teisiti kui ainult väga pikaajaliste, kuid kindlate vekslitega, juhatas Guillaume nad oma notari kui «vastutuleliku» inimese juurde, ja too oskas selliseid kliente kahekordselt koorida, nii et Saint-Denis’ tänava kaupmeestel sai kombeks iga raskesti diskonteeritava veksli puhul öelda: «Hoidku teid jumal härra Guillaume’i notari eest!» Hetkel, mil vana teener kadus, ilmus härra Guillaume nagu ime väel oma kaupluse uksele. Ta silmitses Saint-Denis’ tänavat, naabruses asuvaid kauplusi ja taevast otsekui inimene, kes on Havre’is laevalt maale tulnud ja näeb jälle Prantsusmaad pärast kauakestnud reisi. Jõudnud veendumusele, et öö jooksul pole midagi muutunud, märkas ta äkki valvepostil seisvat noormeest, kes omakorda silmitses kalevikaubanduse patriarhi, nagu vist Humboldt vaatles esimest elekterangerjat, keda ta nägi Ameerikas. Härra Guillaume kandis laiu mustast sametist kintspükse, kirjusid sukki ja hõbepannaldega tömbininalisi kingi. Rohekast kalevist frakk nelinurksete sabade, nelinurksete hõlmade ja nelinurkse kaelusega kattis ta pisut vimmas keha ja oli kaunistatud suurte valgest metallist nööpidega, mis kandmisest olid punakaks kulunud. Vanamehe hõredad hallid juuksed olid nii siledad ja nii hoolikalt kollasele kolbale laiali kammitud, et sundisid meenutama vagudesse aetud põldu. Väikesed rohelised silmad olid otsekui pähe puuritud ja leegitsesid kahe punaka kaare all, mis asendasid kulme. Mured olid vajutanud vanamehe otsmikule nii palju rõhtkortse, nagu ta frakil oli volte. Kahvatu nägu väljendas kannatlikkust, ärialast tarkust ja seda kavalat rahaahnust, mida nõuavad äriasjad. Tol ajal võis sagedamini kui tänapäeval näha vanu perekondi, kus väärtuslike traditsioonidena säilitati kombeid ja riideid, mis iseloomustasid nende omanike elukutset ja püsisid moodsa tsivilisatsiooni keskel otsekui nood veeuputuseelsed kivistised, mida Cuvier leidis kivimurdudest. Guillaume’ide perekonnapea oli üks neid vanade traditsioonide silmapaistvamaid säilitajaid: ta meenutas vahel leinates endist kaupmeeskonna vanemat ja iialgi ei kõnelnud ta kommertskohtu otsusest, ilma et ta seda poleks nimetanud konsulite resolutsiooniks. Ärganud oma vanade harjumuste tõttu esimesena majas, ootas ta resoluutselt oma kolme selli saabumist, et neid hilinemise pärast noomida. Need noored Merkuriuse õpilased ei kartnud midagi rohkem kui tumma püsivust, millega peremees esmaspäeva hommikul nende nägusid ja liigutusi uuris, otsides sealt prassimise jälgi. Praegusel hetkel ei pööranud vana kalevikaupmees vähimatki tähelepanu oma õpipoistele, vaid püüdis välja selgitada põhjust, mis sundis siidsukis ja uhkes mantlis noormeest nii suure hoolega silmitsema ta kaupluse silti ja äri sisemust. Päevavalguse särama lüües võis kaubamajas näha võretatud ja rohelistest siidkardinatest ümbritsetud väikest bürooruumi, kus hoiti tohutu suuri äriraamatuid, neid kaupluse tummi oraakleid. Liiga uudishimulik võõras puuris pilkudega seda väikest ruumi, püüdes avastada kõrvalasuvat söögituba, mida valgustas lakke kombineeritud aken ja kus perekond, istudes söögiaegadel laua ümber, võis kergesti näha vähimaidki sündmusi, mis toimusid kaupluse ukse juures. Kaupmehele, kes oli läbi teinud «maksimumi» režiimi, näis selline liiga suur huvi tema elamu vastu kahtlasena. Härra Guillaume mõtles täiesti õigustatult, et see kurjaennustav tüüp kavatseb temalt röövida «Palli Mängiva Kassi» kaubamaja kassa. Kui vanem poesell oli salamahti nautinud pilkude tumma kahevõitlust oma peremehe ja tundmatu vahel, söandas ta astuda samale kiviplaadile, kus seisis härra Guillaume, ja siit ta nägi, kuidas noormees salaja kolmanda korruse aknaid jälgis. Vanem poesell tegi paar sammu tänava suunas, vaatas üles ja arvas nägevat preili Augustine Guillaume’i, kes kiiruga tagasi tõmbus. Tusastunud oma esimese selli taiplikkusest, suunas kaupmees talle kõõrdpilgu; ent kartused, mis tundmatu oli tekitanud kaupmehe ja armunud poeselli hinges, haihtusid äkki. Tundmatu noormees hõikas voorimehe, kes parajasti lähedasele väljakule sõitis, ja astus kiiresti troskasse, teeseldes ükskõiksust. See ärasõit oli teataval määral palsamiks noorte poesellide südamele, sest nad kartsid, et neil tuleb oma nalja ohvriga veel kord kohtuda.

«Hei, mu härrad, mis te seal seisate nagu päevavargad!» hõikas härra Guillaume oma kolmele jüngrile. «Tuhat ja tuline, kui mina veel isand Chevreli juures teenisin, oli mul selleks kellaajaks juba rohkem kui kaks pakki kalevit järele vaadatud.»

«Siis läks vist hommikul varem valgeks,» ütles teine sell, kellele kuulus see tööülesanne.

Vana kaupmees pidi tahtmatult muigama. Kaks noort poeselli, keda nende isad, rikkad Louviers’ ja Sedani manufakturistid, olid usaldanud härra Guillaume’i hoole alla, võisid kumbki oma isadelt saada kuni sada tuhat franki kapitali, et täisealiseks saamisel iseseisvat äritegevust alustada, ent Guillaume pidas siiski oma kohuseks hoida neid noormehi muistse despotismi ikkes, mida meieaegseis moodsais ja hiilgavais kaubamajades enam ei tunta, sest äriteenijad soovivad seal rikastuda juba kolmekümne-aastastena. Härra Guillaume sundis oma selle töötama nagu neegreid. Kolmekesi sooritasid nad ülesandeid, mis oleksid andnud küllalt rabelemist kümnele äriteenijale, kelle sübariitlus tänapäeval paisutab eelarvet. Ükski müra ei rikkunud selle maja pühalikku vaikust, kus uksehinged alati näisid olevat õlitatud ja kus vähimalgi mööbliesemel oli see auväärne puhtus, mis räägib rangest korrast ja kokkuhoidlikkusest. Kõige üleannetum poesell lõbustas end sageli sellega, et kirjutas Gruyère’i juustule, mida tavaliselt sellidele anti eineks ja mida nad eelistasid mitte puudutada, juustu esmakordse laualeilmumise kuupäeva. See kelmlus ja veel teisedki selletaolised sundisid vahel muigama noorimat Guillaume’i kahest tütrest, ilusat neidu, kes äsja oli end näidanud oma tundmatule austajale. Ehkki mõlemad õpipoisid ja isegi vanem sell maksid kõva söögiraha, ei julgenud ükski neist jääda peremehe lauda, kui hakati serveerima magusrooga. Ja kui proua Guillaume valmistus salatit segama, värisesid vaesed noormehed mõtte juures, et ta kokkuhoidlik käsi võiks liiga kitsilt söögiõliga ümber käia. Poesellid ei tohtinud ühtki ööd veeta väljaspool kodu, ilma et nad juba varakult oleksid ette teatanud sellise korrarikkumise vabandava põhjuse.

Kord ühest, kord teisest poesellist saadetuna käis Guillaume’ide perekond igal pühapäeval Saint-Leu kirikus missal ja pärastlõunasel jumalateenistusel. Neiud Virginie ja Augustine, riietatud tagasihoidlikesse puuvillastesse kleitidesse, hoidsid kumbki poeselli käe alt kinni ja sammusid ees ema puurivate pilkude all; ema ise lõpetas selle väikese perekondliku rongkäigu ühes oma abikaasaga, kelle ta oli harjutanud kandma kaht paksu palveraamatut, mis olid köidetud musta marokäännahka. Teine poesell ei saanud palka. Mis aga puutub vanemasse selli, keda kaksteist aastat visa tööd ja tagasihoidlikku elu olid teinud perekonna saladuste kaasteadjaks, siis tema sai oma raske vaeva tasuks kaheksasada franki. Teatud perekondlike pühade puhul tehti talle mõningaid kingitusi, mille väärtus seisis ainuüksi selles, et neid jagas proua Guillaume’i kuivetanud ja kortsus käsi; kingitusteks olid kootud rahakotid, kuhu perenaine hoolikalt toppis vatti, et aukkirjaline muster paremini välja paistaks, siis veel mõned tugevad traksid või paar jämedaid siidsokke. Mõnikord harva kutsuti seda peaministrit perekonna lõbustustest osa võtma, olgu siis, kui perekond tegi väljasõidu maale, või kui ta kuudepikkuse ootamise järel otsustas kord üürida looži teatrisse ja minna vaatama mõnd näidendit, millele Pariisis enam ei mõeldudki. Mis puutub kahte ülejäänud poeselli, siis aukartuse tõkkepuu, mis vanasti kaupluseomanikku ta sellidest eraldas, püsis siin veel nii tugevana, et kergem oleks noormeestel olnud tükki kalevit varastada kui rikkuda seda majesteetlikku etiketti. Selline rangus võib tänapäeval tunduda naeruväärsena, kuid need vanad kaubamajad olid ühtlasi kõlbluse ja aususe kooliks. Peremehed peaaegu lapsendasid oma õpilased. Majaema hoolitses noormeeste pesu eest, paikas seda ja asendas vahel mõned esemed uutega. Kui poesell haigestus, hoolitseti tema eest emaliku õrnusega. Võttis haigus ohtliku pöörde, ei hoolinud peremees väljaminekuist, vaid kutsus kohale kõige kuulsamad arstid, sest õpipoiste vanemate ees ei vastutanud ta mitte ainult oma õpilaste kommete ja teadmiste eest. Kui mõnd noormeest, kel oli aus iseloom, tabas mingi õnnetus, siis oskasid need vanad kaupmehed hinnata kogemusi, mida nad ise olid arendanud, ja usaldasid kõhklemata tütregi õnne inimese kätte, kelle kätte nad juba varem olid usaldanud oma varanduse. Ka Guillaume oli üks selliseid vanaaegseid kaupmehi, ja kui tal leidus nende naeruväärsusi, siis olid tal ühtlasi ka kõik nende väärtuslikud omadused; nii pidas ta mõttes Joseph Lebas’d, oma esimest selli, kes oli orb ja ilma varanduseta, oma vanema tütre Virginie tulevaseks abikaasaks. Ent Joseph ei jaganud sugugi oma peremehe sümmeetrilisi mõtteid, sest terve impeeriumi eest poleks see peremees naitnud oma teist tütart enne esimest. Õnnetu poesell aga tundis, et ta süda kuulub täielikult preili Augustine’ile, nooremale õele. Selle salaja kasvanud kire selgitamiseks on vaja sügavamini tungida absoluutse võimu valdkonda, mis valitses vana kalevikaupmehe majas.

Guillaume’il oli kaks tütart. Vanem, preili Virginie, oli ema täielik koopia. Proua Guillaume, isand Chevreli tütar, istus nii sirgelt oma kassalaua taga, et nii mõnigi kord juhtus ta kuulma, kuidas naljahambad vedasid kihla: kas ta on vardasse pistetud või mitte. Kogu ta kõhn ja pikk nägu kõneles liialdatud usklikkusest. Proua Guillaume, kel polnud graatsiat ega meeldivaid kombeid, kaunistas oma peaaegu kuuekümneaastast pead tanuga, mille kuju ta kunagi ei muutnud ja mis nagu leskedel oli kaunistatud rippuvate lintidega. Kogu ümbruskond kutsus teda nunnakloostri eeskujul õeks-väravavahiks. Ta kõne oli napisõnaline ja liigutused meenutasid signaliseerimist. Ta silmad olid heledad nagu kassil ja näisid vihkavat kogu maailma, sellepärast et ta oli inetu. Preili Virginie, kasvanud nagu ta nooremgi õde ema despootliku valitsuse all, oli juba kahekümne kaheksa aastane. Noorus pehmendas rohmakust, mis mõnikord andis talle sarnasuse emaga, ent ema karm kasvatus oli teda varustanud kahe väga hea omadusega, mis kõik muu üles kaalusid: ta oli tasane ja kannatlik. Preili Augustine, vaevalt kaheksateistkümne aastane, ei sarnanenud ei isa ega emaga. Ta oli üks neid tütreid, kel puudub igasugune füüsiline side oma vanematega ja kes sunnivad uskuma tarka vanasõna: «Lapsed annab jumal.» Augustine oli väheldast kasvu või, õigemini öeldes, üliarmas lapsuke, täis võlu ja süütust. Sellele armsale olevusele võis seltskonnainimene ette heita vaid arglikkust liigutustes või mõningal määral kohmakat käitumist ja vahel ka liigset häbelikkust. Ta kinnisest ja liikumatust näost õhkus põgusat kurbust, mis valdab kõiki noori neide, kes on liiga nõrgad, et julgeda ema keelust üle astuda. Kandes alati tagasihoidlikku riietust, ei saanud mõlemad õed teisiti rahuldada oma sünnipärast naiselikku edevust kui ainult luksusliku puhtuse kaudu, mis neile oivaliselt sobis ja oli kooskõlas läikivate lettide ning riiulitega, kus vana teener ei sallinud ühtki tolmukübet, ja kogu selle vanaaegse lihtsusega, mis neid ümbritses. Kuna Virginie ja Augustine’i eluviis sundis neid otsima õnneraasukesi püsivast tööst, siis ei olnud nad seni millegagi pahandanud oma ema, kes salaja rõõmustas tütarde eeskujuliku iseloomu üle. Kerge on kujutleda selle kasvatuse tulemusi, mille said Virginie ja Augustine. Neid valmistati ette kauplemisele, harjutati kuulama igavaid ärilisi kalkulatsioone ja kaalutlusi, neile õpetati ainult grammatikat, raamatupidamist, veidi pühakirja ja Prantsusmaa ajalugu Le Ragois’ järgi, nad tohtisid lugeda ainult neid raamatuid, mida ema lubas, ja seepärast ei olnud neil kuigi ulatuslikku mõttelendu; nad oskasid aga eeskujulikult juhtida majapidamist, tundsid asjade väärtust, teadsid, milliste raskustega on seotud raha kokkukuhjamine, nad olid kokkuhoidlikud ja tundsid suurt austust kaupmehelike omaduste vastu. Ehkki nende isa oli rikas, oskasid nad mitte ainult hästi brodeerida, vaid ka nõeluda; nende ema kõneles sageli sellest, et nad peavad õppima keetma – kuidas muidu oskaksid nad lõunasööki tellida või köögitüdrukuga asjatundlikult tõrelda. Kuna neiud ei tundnud ilmalikke lõbusid ja nägid, kui eeskujulikult kulgeb nende vanemate elu, ei eksinud Virginie ja Augustine’i pilk peaaegu kunagi kaugemale vanast isamajast, mis nende emale oli terveks maailmaks. Pidulikud koosviibimised, mis toimusid perekondlike tähtpäevade puhul, olid neidudele ainsaiks ning kauaoodatud maisteks rõõmudeks. Kui teisel korrusel asuvasse suurde salongi pidid ilmuma proua Roguin, sündinud Chevrel, kes oli viisteist aastat noorem kui ta lelletütar ja kandis briljante, edasi noor Rabourdin, osakonnaülema abi rahandusministeeriumis, härra César Birotteau, rikas lõhnaõlikaupmees, ja ta naine, keda kutsuti proua Césariks, härra Camusot, kõige rikkam siidikaupmees Bourdonnais’ tänavast, ja ta äi härra Cardot, lõpuks kaks-kolm vana pankurit ja nende laitmatut naist, siis tõi lauahõbeda, saksi portselani, küünalde ja kristalli väljaotsimine ning puhastamine suurt vaheldust kolme naise monotoonsesse ellu; nad jooksid edasi-tagasi ja askeldasid nii innukalt nagu nunnad, kes valmistuvad piiskoppi vastu võtma. Hiljem, õhtul, kui nad kõik kolm olid väsinud kuivatamisest, nühkimisest ja piduasjade ärapanemisest ja kui siis tütred abistasid ema lahtiriietumisel, lausus proua Guillaume:

«Lapsed, täna ei ole me midagi teinud!»

Kui õde-väravavaht neil pidulikel koosviibimistel tantsida lubas, sulgedes bostoni-, visti- ja triktraki-mängijad oma magamistuppa, peeti seda järeleandmist ootamatuks õnneks ja see ei rõõmustanud vähem kui need kaks või kolm suurt balli, kuhu Guillaume oma tütred karnevali ajal viis. Lõpuks, üks kord aastas korraldas lugupeetud kalevikaupmees suure peo, kartmata seejuures ühtki kulutust. Kutsutud külalised, kui rikkad ja elegantsed nad ka olid, hoidusid hoolega sellelt peolt puudumast, sest isegi kõige soliidsemad kaubamajad vajasid härra Guillaume’i tohutut krediiti, ta rikkust või ta suuri kogemusi. Ent väärika kaupmehe kaks tütart ei saanud, nagu seda võiski oodata, kuigi palju kasu sellest õppusest, mida seltskond annab noortele hingedele. Nad ilmusid nendele koosviibimistele, mis muide jätsid jälgi kaubamaja arveraamatutesse, alati nii kehvades tualettides, et neil tuli häbist punastada. Nende tantsuoskuses polnud midagi erilist ja ema range järelevalve tõttu ei julgenud nad oma kavaleridele muud vastata kui «jah» ja «ei». Pealegi nõudis «Palli Mängiva Kassi» vana firma au, et nad lahkuksid peolt juba kell üksteist, hetkel, mil ballid alles hakkavad hoogustuma. Nii muutusid nende lõbustused, mis näiliselt olid kooskõlas nende isa varandusega, sageli kahvatuks just asjaolude tõttu, mis olid seotud perekonna harjumuste ja põhimõtetega. Mis puutub igapäevasesse ellu, siis piisab selle kirjeldamiseks ühestainsast tähelepanekust. Proua Guillaume nõudis oma tütardelt, et nad juba hommikul vara oleksid riietatud, et nad iga päev tuleksid alla ühel ja samal kellaajal ning täidaksid oma ülesandeid kloostrielule omase korrapärasusega. Ent Augustine’il oli juhuslikult küllalt ülev hing, et tajuda sellise elu tühjust. Ajuti tõstis ta oma sinisilmad üles, nagu otsiks ta midagi pimeda trepi ja rõskete ladude sügavusest. Kui ta oli süvenenud sellesse kloostrivaikusse, näis ta kaugelt kuulvat tolle kirgedeküllase elu ähmast vastukaja, kus tunded on palju kõrgemas hinnas kui reaalsed asjad. Neil hetkil ta nägu jumestus, loiud käed lasksid valge musliini poleeritud tammepuust letile langeda ja ema, kelle hääl jäi teravaks ka kõige lahkema tooni puhul, hõikas kohe:

«Augustine, millele te ometi mõtlete, mu kallis?»

Võib olla, et «Hippolyte, krahv Douglas» ja «Krahv de Comminges», kaks romaani, mis Augustine leidis ühe proua Guillaume’i poolt vallandatud köögitüdruku kapist, mõjutasid neiu vaimset arengut – eelmise talve pikkadel öödel neelas ta neid romaane salaja ja ahnelt. Augustine’i unistav ilme, ta mahe hääl, jasmiinvalge nahk ja sinised silmad olid süüdanud vaese Lebas’ hinges ägeda, kuid ühtlasi austava armastuse. Täiesti mõistetava tujukuse tõttu ei tundnud Augustine orvu vastu mingit poolehoidu, võib-olla sellepärast, et ta tema armastusest midagi ei teadnud. Vastutasuna olid aga esimese poeselli pikad koivad, tumepruunid juuksed, suured käed ja tugev turi leidnud salajase imetleja preili Virginie’ isikus, keda hoolimata ta kaasavarast, mis ulatus viiekümne tuhande eküüni, polnud seni veel keegi kosinud. Ei võinudki olla midagi loomulikumat kui need kaks vastandlikku kirge, mis olid ellu tärganud pimeda poe vaikuses ja õitsesid nagu kannikesed metsa sügavuses. Tumm ja pidev vastastikune vaatlemine, milles noorte inimeste silmad ühinesid, – nad vajasid ju mingit meelelahutust keset pingutavat tööd ja kloostrivaikust – pidi lõpuks paratamatult tekitama armastustunnet. Mõne näo alatine nägemine sunnib selles märkamatult avastama hingeomadusi ja otsekui pühib ära kõik puudused.

«Kui see inimene aina endise hooga edasi läheb, siis peavad meie tütred viimati veel kosilaste ees põlvitama hakkama!» mõtles härra Guillaume, lugedes Napoleoni esimest dekreeti, millega see nekrutid enne tähtaega väeteenistusse kutsus.

Sellest päevas peale, nähes oma vanema tütre närtsimist, hakkas vana kalevikaupmees mõtlema sellele, kuidas ta ise oli abiellunud preili Chevreliga umbes samas olukorras, milles praegu viibisid Joseph Lebas ja Virginie. Kui hea oleks tütar mehele panna ja tasuda oma püha võlg, andes Josephile kui orvule tagasi varanduse, mis ta kunagi samadel asjaoludel oli saanud oma eelkäijalt! Ent Joseph Lebas, kes oli kolmkümmend kolm aastat vana, mõtles neile takistustele, mille põhjuseks oli tema ja Augustine viieteistkümneaastane vanusevahe. Olles muide küllalt teravapilguline, et härra Guillaume’i plaane aimata, tundis Lebas ühtlasi küllalt hästi oma peremehe vääramatuid põhimõtteid ja teadis, et noorem õde ei saaks kunagi abielluda enne vanemat. Vaene poesell, kelle süda oli niisama õilis, kui ta koivad olid pikad ja rind tugev, kannatas vaikides.