Читать книгу Eugénie Grandet - Honoré de Balzac - Страница 2

Mõningais provintsilinnades leidub maju, mille välimus sisendab melanhooliat, sarnast sellega, mida kutsuvad esile kõige süngemad kloostrid, kõige värvitumad nõmmed või kõige kurvemad varemed. Võib-olla leidub neis majades nii kloostrite vaikust kui nõmmede viljatust ja varemete kõdunevust; elu ja liikumine toimub neis nii tasa, et võõras peaks neid vist mahajäetuks, kui ta äkki ei kohtaks mõne liikumatu olendi kahvatut ja külma pilku, kelle peaaegu mungalik nägu kerkib aknalaua kohale, kui kuuldub tundmatut sammudemüdinat. Selliseid melanhooliajooni leidub ühe elamu välimuses, mis asub Saumuris, mägise tänava lõpus, mis suundub linnast kõrgemal asetsevasse lossi. See tänav, nüüd vähe käidav, soe suvel, külm talvel ja pime mõningais paigus, on tähelepanuvääriv oma alati puhta ja kõmiseva kivisillutise, oma lookleva sõidutee kitsuse ja oma majade vaikuse poolest, mis kuuluvad vanasse linnaossa ja mille kohal kerkib endine kindlusevall. Kolme sajandit näinud majad on seal veel päris tugevad, olgugi nad ehitatud puust, ja nende mitmekesine ilme moodustabki selle algupärasuse, mis köidab antikvaaride ja kunstnike tähelepanu Saumuri selles linnaosas. Raske oleks neist majadest mööduda, imetlemata hiiglaslikke tammetalasid, mille otstesse on nikerdatud kummalised kujud ja mis musta bareljeefina ümbritsevad suurema osa majade alumist korda. Kohati on majade ristpalgid kaetud kiltkividega ja see moodustab siniseid jooni elamu haprail seintel, mida kroonib aastate jooksul kurdunud püstkatus, kus pehastunud sindlid on vihma ja päikese vahelduval toimel hoopis kõveraks tõmbunud. Teisal esinevad kulunud, mustunud aknalauad, mille peeni skulptuure veel vaevu on näha ja mis tunduvad liiga hapraina nende pruunide savipottide jaoks, kust kerkivad esile mõne vaese naistöölise nelgid või roosid. Taamal on uksi, mida kaunistavad hiiglasuured naelapead ja kuhu meie esivanemate tarkus on jäädvustanud perekondlikke hieroglüüfe, mille mõte jääb igavesti selgitamatuks. Kohati on mõni protestant nendega tunnistanud oma usku, kohati mõni liigamees sajatanud Henri IV-t. Mõni linnakodanik on sinna uuristanud oma patritsiaadimärgid, oma unustatud raevanema-kuulsuse. Kogu Prantsusmaa ajalugu on siin koos. Lihtsate krohvseintega vana tudiseva maja kõrval, mis kiidab oma ehitaja kätetööd, kerkib taeva poole aadlimehe uhke elamu, kus kivist uksekaarel on veel säilinud mõned jäljed aadlivapist, kuigi selle on hävitanud mitmed revolutsioonid, mis alates aastast 1789 on vapustanud maad. Selles tänavas ei toimu kauplemine poodides ega ärides, vaid keskaja sõbrad leiaksid siit meie esivanemate kaubakoja kogu tema naiivses lihtsuses. Nood madalad saalid, millel pole ei vaateakent, ei väljapanekuid ega vitriine, on sügavad ning pimedad ega oma mingeid väliseid ega sisemisi ilustusi. Nende tugevalt rautatud uks avaneb kahes osas: ülemine osa liigub sissepoole, moodustades akna, alumine, varustatud vedrukellukesega, on alatasa liikvel. Õhk ja valgus pääsevad sellesse niiskesse koopataolisse ruumi ukse ülemise osa kaudu või läbi avause, mis leidub laevõlvi ja madala, letikõrguse seinamüüri vahel. Sinna asetatakse tugevad luugid, mis eemaldatakse hommikul ja pannakse õhtul tagasi, kinnitades nad polditud raudlattidega. Sellele müürile laotakse kaubad ostjaskonnale vaatlemiseks. Ei ole siin mingisugust pettuskatset. Vastavalt kaupluse iseloomule koosnevad kaubaproovid kahest või kolmest tünnist, mis on täidetud soolaga või tursakalaga, mõnest pakist purjeriidest, laevaköitest, aampalkide külge riputatud messingist, seina äärde asetatud vitsrauast või mõnest riiulil lebavast kalevikangast. Astuge sisse. Noorusvärske, puhtalt rõivastatud tütarlaps, valges rätikus ja punaste käsivartega, tõuseb oma kudumistöö juurest üles ja kutsub kohale kas isa või ema, kes tuleb ja müüb teile, mida te soovite, tehes seda flegmaatiliselt, vastutulelikult või kõrgilt, vastavalt oma iseloomule, olgu siis kaupa kahe sou1 või kahekümne tuhande frangi eest. Te näete tammelaudadega kauplejat istumas oma ukse ees ja veeretamas pöidlaid, vesteldes mõne naabriga; näilikult ei oma ta muud kui viletsaid kastilaudu ja kaht või kolme kandamit latte; ent sadamas on tal tulvil täis puuhoov, mis varustab kõiki Anjou tünderseppi; ta teab täpselt, kui palju vaate ta hakkama paneb, kui lõikus tuleb hea; päikesepaiste rikastab teda, vihmane ilm laostab: ainsa ennelõuna jooksul võib vaatide hind langeda üheteistkümnelt frangilt kuuele frangile. Sellel maal, samuti nagu Touraine’iski, sõltub kaubanduslik elu atmosfäärilistest muutustest. Viinamarjakasvatajad, maaomanikud, puukaupmehed, tündersepad, võõrastemajapidajad, laevnikud – kõik nad piiluvad päikest; magama heites värisevad nad hirmust, et hommikul võivad kuulda öökülmast; nad kardavad vihma, tuult ning põuda ja tahaksid, et vesi, soojus ja pilved alistuksid nende tahtele.

Käib alatine kahevõitlus taeva ja maa huvide vahel. Baromeeter kurvastab, silub kortse, muudab näod taas rõõmsaks. Siin, selle Saumuri endise peatänava ühest otsast teise, võib iga ukse juures kuulda sõnu: «Kui kuldne ilm!» Samuti öeldakse sageli naabrile: «Nüüd sajab taevast kulda!» teades, kui palju üks päikesekiir või õigeaegne sagar vihma võib kasu tuua. Suvisel laupäeval ei saa te nende tublide ärimeeste käest keskpäevast alates enam ühegi sou eest kaupa. Igaühel neist on oma viinamägi, oma väike talu ja ta siirdub paariks päevaks maale. Siin, kus kõik on ette arvestatud: ost, müük ja kasu, siin veedavad ärimehed kaheteistkümnest tunnist kümme tundi lõbusa lobisemise, vaatlemise, targutamise ja alatise ringipiilumisega. Ükski perenaine ei saa osta põldpüüd, ilma et naabrid hiljem ei küsiks tema mehelt, kas praad oli ka küllalt küps. Ükski noor neiu ei saa aknast välja vaadata, ilma et kõik jõudeolijad teda kohe ei märkaks. Siin on kõik südamed avatud, samuti ei ole saladusi neis ligipääsmatuis, süngeis ja vaikseis majades. Elu kulgeb enamasti vabas õhus: iga perekond istub oma ukse ees; seal nad einestavad, lõunastavad, tülitsevad. Keegi ei saa läbida tänavat, ilma et teda ei uuritaks. Vanasti, kui keegi võõras saabus provintsilinna, tehti iga ukse ees tema kulul nalja. Sealt siis tekkisidki igasugu lõbusad jutukesed, sealt siis saigi alguse too hüüdnimi «hambamehed», millega tituleeriti Angers’ elanikke, kes olid kuulsad oma teravmeelse pilkamise poolest.

Vanalinna endised üksikelamud asetsevad juba mainitud tänava ülemises osas, kus vanasti elasid kohalikud aadlikud. Tulvil melanhooliat maja, kus toimusid selle jutustuse sündmused, oli just üks neist elamuist, auväärne jäänus sajandist, kus asjadel ja inimestel oli toda lihtsust, mis prantsuse kommetest päev-päevalt üha enam kaob. Kui te olete loogelnud selles maalilises tänavas, kus väiksemadki konarused äratavad teis mälestusi ja kus kõik kokku sunnib teid tahtmatult unelema, märkate lõpuks üht küllaltki tumedat orva, mille sügavusse on peidetud härra Grandet’ oma maja uks. Võimatu on mõista selle provintsliku väljendi tähendust, tundmata härra Grandet’ elulugu.

Härra Grandet’l oli Saumuris eriline reputatsioon, mille põhjust ja mõju ei suuda mõista inimesed, kes pole lühemat või pikemat aega provintsis elanud. Härra Grandet, keda mõningad inimesed kutsusid ka isa Grandet’ks, ehkki nende vanakeste arv päev-päevalt vähenes, oli 1789. aastal jõukas tünderseppmeister, kes oskas lugeda, kirjutada ja arvutada. Kui Prantsuse Vabariik laskis Saumuri ringkonnas müügile vaimuliku seisuse varandused, oli tündersepp just neljakümneaastane ja äsja abiellunud rikka puukaupmehe tütrega. Varustatud oma sularahaga ja naise kaasavaraga, üldsummas kahe tuhande luidooriga2, siirdus Grandet maakonda, ja seal, tänu kahesajale topeltluidoorile, mis ta äi andis altkäemaksuna metsikule vabariiklasele, kelle järelevalve all toimus riigimaade müük, õnnestus Grandet’l omandada seaduslikult, kuigi mitte õigel teel, ja otse võileivahinna eest ringkonna parimad viinamarjaistandused, ühe vana kloostri maad ja mõned talud. Saumuri elanikud, kes polnud kuigi revolutsioonilised, hakkasid isa Grandet’d pidama julgeks meheks, vabariiklaseks, patrioodiks, inimeseks, kes on huvitatud uutest ideedest, kuna meie tündersepp oli lihtsalt huvitatud viinamägedest. Ta määrati Saumuri ringkonnavalitsuse liikmeks, ja tema rahutaotlev mõju avaldus siin nii poliitiliselt kui kaubanduslikult. Poliitiliselt kaitses ta endisi inimesi ja kasutas kogu oma mõju selleks, et takistada emigrantide mõisate müümist; kaubanduslikult varustas ta vabariiklikku armeed ühe või kahe tuhande vaadi valge veiniga ja laskis endale selle eest maksta toredate heinamaadega, mis kuulusid ühele nunnakloostrile ja mille võõrandamine oli jäetud viimseks. Konsulaadi ajal sai meie Grandet linnapeaks, haldas targasti, kuid korraldas veelgi paremini oma viinamägesid; keisririigi ajal sai temast härra Grandet. Napoleon ei armastanud vabariiklasi: ta asendas härra Grandet’, kes olevat punast mütsi kandnud, ühe suurmaaomanikuga, keisririigi tulevase paruniga, kelle nime ees uhkeldas aadlisilp. Härra Grandet loobus ühiskondlikest auameteist ühegi kahetsuseta. Linna huvides oli ta lasknud ehitada oivalised maanteed, mis viisid tema mõisatesse. Tema majal ja maaomandeil, mis katastris olid väga mõõdukalt hinnatud, ei lasunud kuigi suured maksud. Pärast mitmesuguste istanduste korrastamist muutusid ta viinamäed, tänu püsivale hoolitsemisele, eesrindlikemaiks kogu maal, ja et nad andsid esmaklassilisi veinisorte, seati neid kõigile eeskujuks. Ta oleks nüüd võinud taotleda Auleegioni risti. Too sündmus leidiski aset 1806. aastal. Härra Grandet oli tollal viiekümne seitsme aastane ja ta naine umbes kolmekümne kuuene. Ainus tütar, nende seadusliku armastuse vili, oli kümneaastane. Härra Grandet, keda saatus kahtlemata tahtis hüvitada tema ebasoosingusse sattumise eest administratiivalal, sai sel aastal päranduse proua de la Gaudinière’ilt, sündinud de la Bertellière’ilt, proua Grandet’ emalt; siis vanalt härra Bertellière’ilt, lahkunu isalt, ja veel proua Gentillet’lt, emapoolselt vanaemalt: kolm pärandust, mille suurust ei teadnud keegi. Nende kolme vanakese ihnsus oli nii kirglik olnud, et juba pikemat aega olid nad raha hunnikusse kuhjanud, et seda siis salaja imetleda.

Vana härra de la Bertellière pidas rahamahutust pillamiseks, leides suuremat naudingut kulla vaatlemisest kui liigkasuvõtmisest. Saumuri linn aga hindas rikkuse väärtust vaid sissetulekute järgi, mida andsid avalikkusele nähtavad varad. Härra Grandet sai siis tolle uue aadlitiitli, mida meie võrdsustamismaania ei ole kunagi suuteline hävitama; ta sai kõige kõrgemini maksustatud kodanikuks kogu ringkonnas. Tema kasutada oli sada vakamaad viinamägesid, mis saagirikkail aastail andsid seitse- kuni kaheksasada vaati veini. Tal oli kolmteistkümmend talu, üks vana klooster, kus ta kokkuhoiu mõttes oli lasknud aknad, teravkaared ja värvilised klaasid kinni müürida, et neid paremini säilitada, ja sada kakskümmend seitse vakamaad heinamaad, kus kasvas ja paisus kolm tuhat paplit, istutatud 1793. aastal. Lõpuks oli ka maja, milles ta elas, tema oma. Selliseks oli kujunenud tema nähtav varandus. Mis puutub ta kapitalidesse, siis oli ainult kahel inimesel umbkaudset ettekujutust nende suurusest: üks oli härra Cruchot, notar, kelle hooleks oli härra Grandet’ raha laenutamine kõrgete protsentide vastu; teine härra des Grassins, Saumuri rikkaim pankur, kelle operatsioonidest viinamarjakasvataja salaja osa võttis. Ehkki vanal Cruchot’l ja härra des Grassins’il oli toda sügavat diskreetsust, mis provintsis loob usalduse ja suurendab rikkust, ilmutasid nad avalikult härra Grandet’ suhtes nii suurt lugupidamist, et pealtvaatajad võisid mõõta endise linnapea kapitalide suurust selle roomava austuse järgi, mille objektiks ta oli. Saumuris polnud kedagi, kes ei oleks uskunud, et härra Grandet’l on mingi eriline aare, mõni peidik täis kuldmünte, ja et ta igal ööl naudib kirjeldamatuid rõõme, mida pakub suure kullakoguse vaatlemine. Ihnurid olid selles isegi täiesti veendunud, nähes härra Grandet’ silmi, millele kollane metall näis olevat andnud oma värvuse. Inimesel, kes on harjunud oma kapitalidest tohutut tulu saama, tekivad paratamatult nagu kiimlejail, hasartmängijail või õukondlastel silmavaates mõningad seletamatud harjumused, vargsed, ahned, saladuslikud liigatused, mis ei jää varjule tema usuvendade eest. Too salajane keel moodustabki teataval määral kirgede vabamüürluse. Härra Grandet sisendas austavat lugupidamist, millist vääris inimene, kes kunagi kellelegi midagi ei võlgnenud, kes vana tündersepana ning vana viinamarjakasvatajana aimas täheteadlase täpsusega, millal oli vaja saagikoristamiseks valmistada tuhat vaati, millal ainult viissada, kes ühegi spekulatsiooni puhul märgist mööda ei lasknud, kel oli vaate müüa ka siis, kui vaat oli kallim temasse mahutatavast ainest, kes oma veinisaagi võis keldrisse panna ja oodata momenti, millal veinivaadi võis müüa kahesaja frangi eest, kuna väikeste istandike omanikud müüsid veini viie luidoori eest vaat. Grandet’ kuulus 1811. aasta saak, targalt talletatuna ja pikkamisi müüduna, tõi talle sisse üle kahesaja neljakümne tuhande frangi. Kui väljenduda rahamehelikult, siis leidus härra Grandet’s tiigri ja boamao omadusi: ta oskas maha heita, küürutada, oma saaki kaua silmitseda ja lõpuks sellele kallale karata; siis avas ta oma rahakoti lõuapärad, ahmis sinna terve koorma eküüsid3 ja heitis seejärel rahulikult magama, ükskõikne, külm ja pedantne nagu seediv madu. Kui härra Grandet kellestki möödus, siis tunti imetlust, mis segatud austuse ja hirmuga. Kas ei olnud igaüks Saumuris tunda saanud tema viisakaid, ent tuliteravaid terasküüsi? Ühele oli notar Cruchot hankinud raha, mida ta vajas maakoha ostmiseks, ent üheteistkümne protsendiga; teisele oli härra des Grassins diskonteerinud vekslid, kuid võtnud ette kohutavad protsendid. Möödus vähe päevi, kus ei mainitud härra Grandet’ nime, olgu siis turul, olgu õhtustel jutlemistel linnas. Mõningaile inimestele oli vana viinamarjakasvataja varandus patriootilise uhkuse objektiks. Nii mõnigi kaupmees ja mõnigi võõrastemajapidaja seletas võõrastele teatava rahuldustundega:

«Mu härra, meil on siin kaks või kolm kaupmeest-miljonäri; kuid mis puutub härra Grandet’sse, siis ei tea ta vist isegi oma varanduse suurust.»

Aastal 1816 hindasid kõige osavamad Saumuri arvutajad vanamehe maaomandeid ligikaudu neljale miljonile; et ta aga ajavahemikus 1793 kuni 1817 sai oma maaomandeist keskmiselt sada tuhat franki aastast sissetulekut, siis võis oletada, et tal oli sularahas summa, mis umbkaudu võrdus tema kinnisvarade väärtusega. Kui mõnikord pärast bostonipartiid või mõnda kõnelust viinamägede üle jutt pöördus härra Grandet’le, laususid asjatundjad: «Isa Grandet? … Isa Grandet’l peab olema viis või kuus miljonit.»

«Teie olete siis targemad kui mina, ma ei ole kunagi suutnud üldsummat kindlaks teha,» vastas härra Cruchot või härra des Grassins, kui juhtusid kuulma sellist arvamust.

Kui mõni pariislane kõneles Rotschildidest või härra Laffitte’ist, küsisid Saumuri elanikud, kas nad on niisama rikkad kui härra Grandet. Juhtus siis pariislane üleolevalt muiates jaatama, vaatasid somüürlased üksteisele otsa ja vangutasid umbusklikult pead. Nii suur varandus kattis kuldse mantliga kõik tolle inimese teod. Kui algul nii mõnedki tema elu iseärasused andsid põhjust naermiseks ja pilkamiseks, siis nüüd oli naer ja pilge vaikinud. Kõige väiksemaiski asjades oli härra Grandet’ seisukoht kindel nagu jõustunud kohtuotsus. Tema sõnad, ta riided, ta liigutused, ta silmapilgutamine olid seaduseks kogu maal, kus igaüks, olles teda tundma õppinud, nagu loodusteadlane õpib tundma instinkti toimet loomade juures, oli võinud veenduda tema vähimategi liigutuste sügavas ning sõnatus tarkuses.

«Talv tuleb sel aastal vali,» räägiti Saumuris. «Isa Grandet pani oma karusnahksed kindad kätte – vaja viinamarjad ära korjata.» – «Isa Grandet ostab palju tammelaudu – veinisaak tuleb hea.»

Härra Grandet ei ostnud kunagi liha ega leiba. Tema talunikud tõid talle rendi alusel igal nädalal küllaldaselt kohikukki, kanapoegi, mune, võid ja teravilja. Tal oli oma veski, mille rentnik oli kohustatud lisaks rendilepingule vedama teatava koguse peremehe teravilja oma veskisse, selle seal ära jahvatama ja jahu ning kliid peremehele tagasi toimetama. Pikk Nanon, härra Grandet’ ainus teenija, ehkki mitte enam noor, küpsetas isiklikult iga laupäev majapidamiseks vajaliku leiva. Härra Grandet oli oma rentnike-aedviljakasvatajatega kokku leppinud, et need teda varustaksid juurviljaga. Mis puutub puuviljasse, siis toda kasvas tal nii suurel hulgal, et enamik sellest tuli turustada. Oma põletuspuud laskis ta raiuda oma hekkidest või kasutas selleks vanu poolmädanenud kände, mis ta oma põldude äärest laskis üles juurida; tema talunikud vedasid need talle linna, ladusid vastutulelikult puukuuri ja said selle eest ta tänu osaliseks. Tema ainsaiks teadaolevaiks kulutusteks olid õnnistatud leib, tema naise ning tütre rõivad ja tasu nende toolide eest kirikus; siis veel valgustus, pika Nanoni palk ja kastrulite tinutamine; lõpuks maksud, hoonete remont ja tööstuskulud. Tal oli kuussada vakamaad metsa, mis ta alles hiljuti oli ostnud ja mis oli naabri metsavahi valve all, kellele ta selle eest oli lubanud eritasu maksta. Alles pärast selle omandi soetamist hakkas ta ulukeid sööma. Selle inimese käitumine oli ülilihtne. Ta kõneles vähe. Tavaliselt väljendas ta oma mõtteid väikeste keerukate lausetega, neid tasa hääldades. Alates revolutsioonipäevist, mil ta oli tähelepanu äratanud, kogeles ta tüütavalt, kui oli tarvis pikema kõnega esineda või mõnest vaidlusest osa võtta. Ta pomisemine, katkendlik kõne, sõnademulin, millesse uppus mõte, ja ilmne, puudulikust haridusest tingitud loogikavaesus – see kõik oli teeseldud ja saab küllaldaselt mõistetavaks käesoleva jutustuse edaspidiste sündmuste kaudu. Muide, neli lauset, täpsed nagu algebra valemid, aitasid tal tavaliselt üle saada kõigist raskustest nii elus kui ärialal: «Ma ei tea. Ma ei või. Ma ei taha. Küll näeme.» Ta ei öelnud kunagi «jah» või «ei», ei kirjutanud kunagi midagi. Kui temaga räägiti, kuulatas ta külmalt, hoidis lõuga parema pihu sees ja toetas paremat küünarnukki pahema käe seljale; ta kujundas endale kõigis asjus omaenda arvamuse, millest ta ei taganenud. Ta kaalus kaua kõige väiksemaidki äritehinguid. Kui pärast tarka vestlust tema vastane, arvates teda juba käpa all olevat, usaldas talle oma salajasemad kavatsused, vastas härra Grandet:

«Ma ei saa midagi otsustada, enne kui olen oma naisega nõu pidanud.»

Tema naine, kelle ta oli viinud täieliku orjuseni, moodustas talle äriasjus ülimõnusa kattevarju. Härra Grandet ei külastanud kunagi kedagi, ei korraldanud enda juures vastuvõtte või lõunasööke; ta ei lärmitsenud kunagi ja näis kõike kokku hoidvat, isegi liigutusi. Ta ei tekitanud kunagi teiste juures korratust, sest ta austas väga eraomandit. Siiski, tasasest häälest ja ettevaatlikust hoiakust hoolimata, oli tündersepa kõneviis ja käitumine terav, eriti oma kodus, kus ta end vähem ohjeldas kui mujal. Välimuselt oli Grandet viis jalga pikk, masajas, nurgeline, kaheteistkümne tolli jämeduste säärtega, pahklike kederluudega ja laiade õlgadega; ta nägu oli ümarik, päevitunud, rõugearmiline; ta lõug oli sirge, huultel ei mingit kaarjoont ja hambad olid valged; silmis oli rahulik ja ablas ilme, nagu öeldakse olevat sisalikul; sügavate põikjoontega laubal olid paljutähendavad mügerikud; juuksed, kollakad ja kergelt hallid, olid nagu hõbe ja kuld – mõne nooruki ütluse kohaselt, kes veel ei teadnud, mis kaalus härra Grandet’ kohta tehtud märkus. Jämeda otsaga ninal oli sinisooneline muhk, milles lihtrahva päris õigustatud ütluse järgi peitus õelus. Nägu väljendas kardetavat kavalust, külma õiglust ja egoismi, nagu see on omane inimesele, kes on harjunud koondama oma tundeid ihnsuse nautimiseks; ainus olevus, kellest ta tõesti midagi pidas, oli ta tütar Eugénie, ta ainus pärija. Käitumine, kombed, kõnnak – kõik väljendas muide toda usku iseendasse, mis tekib harjumusest olla alati edukas kõigis oma ettevõtteis. Ehkki härra Grandet näilikult käitus lahkelt ja pehmelt, oli tal siiski raudne iseloom. Ta riietus alati ühetaoliselt; kes teda nägi täna, nägi teda säärasena, nagu ta oli juba alates aastast 1791. Ta tugevad kingad käisid nahksete rihmadega kinni; igal ajal kandis ta vanutatud villast sukki, lühikesi hõbepannaldega jämedast kastanpruunist kalevist pükse, kaherealist kollaste ja punakaspruunide triipudega sametvesti, laia kastanpruuni pikkade hõlmadega sabakuube, musta kaelasidet ja kveekeri kübarat. Ta kindad, tugevad nagu mõnel sandarmil, teenisid teda kakskümmend kuud, ja et neid puhtaina hoida, asetas ta nad alati erilise kindlakskujunenud liigutusega teatud kohale kübara äärel. Muud ei teadnud Saumur tema isikust midagi.

Ainult kuuel inimesel oli õigus külastada härra Grandet’ maja. Tähtsaim esimesest kolmest oli härra Cruchot’ vennapoeg. Pärast tema nimetamist Saumuri esimese astme kohtu eesistujaks lisas too noormees Cruchot’ nimele juurde veel teise nime – de Bonfons – ja tegi kõik selleks, et Bonfons omandaks ülekaalu Cruchot’ üle. Ta juba kirjutaski oma nimena alla C. de Bonfons. Protsessija, kes oli küllalt mõtlematu, et nimetada teda härra Cruchot’ks, taipas kohtuistungil peagi oma rumalust. Kohtunik soosis neid, kes nimetasid teda härra eesistujaks, ent ta kinkis oma kõige lahkemad naeratused neile meelitajaile, kes kutsusid teda härra de Bonfons’iks. Härra eesistuja oli kolmekümne kolme aastane ja tema oma oli Bonfons’i (Boni Fontis)4 mõis, mis andis seitse tuhat franki aastast sissetulekut; tal oli oodata pärandust oma notarist onult ja veel teiselt onult, abee Cruchot’lt, kes oli kõrge aukandja Saint-Martin de Tours’i kapiitlis; mõlemad onud teati olevat küllaltki rikkad. Need kolm Cruchot’d, keda toetas suur hulk õe- ja vennapoegi, kes omakorda olid suguluses umbes kahekümne selle linna perekonnaga, moodustasid omaette erakonna, nagu vanasti Medicid Firenzes; ja nagu Medicitelgi, nii olid ka Cruchot’del oma Pazzid5. Proua des Grassins, kahekümne kolme aastase poja ema, külastas väga hoolega proua Grandet’d, lootes naida oma kalli Adolphe’i preili Eugénie’ga. Härra des Grassins, Saumuri pankur, toetas kõvasti oma naise püüdeid, osutades vanale ihnurile alatasa salajasi teeneid ja olles alati õigel ajal käepärast. Nendel kolmel des Grassins’il olid samuti oma poolehoidjad – õe- ja vennapojad ning ustavad liitlased.

Cruchot’de poolel oli abee, too perekonna Talleyrand6, see mees, kes tõhusalt toetatuna oma notarist venna poolt ägedasti võitles pankuriproua vastu, püüdes reserveerida rikka pärandi oma kohtueesistujast vennapojale. See salajane võitlus Cruchot’de ja des Grassins’ide vahel, mille hinnaks oli Eugénie Grandet, huvitas kirglikult Saumuri mitmesuguseid seltskonnakihte. Kas preili Grandet abiellub härra kohtueesistujaga või härra Adolphe des Grassins’iga? Käsitledes seda probleemi arvasid mõned, et härra Grandet ei anna oma tütart ei ühele ega teisele. Endine tündersepp, keda pureb auahnus, ütlesid nad, ootab vist endale väimeheks mõnd Prantsusmaa peeri, keda kolmsada tuhat franki aastast sissetulekut sunniksid leppima kõigi Grandet’ endiste, praeguste ja tulevaste vaatidega. Teised jälle vastasid, et härra ja proua des Grassins on aadlisoost ja küllaltki rikkad, et Adolphe on kõigiti meeldiv kavaler ja et nii sobiv abielu, kui pole just varuks paavsti vennapoega, tohiks küll rahuldada noid tähtsusetuid inimesi, meest, keda kogu Saumur oli näinud, tündersepa kaapraud käes, ja kes muide oli kandnud punast mütsi. Arukamad juhtisid tähelepanu sellele, et härra Cruchot de Bonfons võib Grandet’ maja külastada igal kellaajal, kuna tema rivaali võetakse seal vastu ainult pühapäeviti. Ühed väitsid, et kuna proua des Grassins on palju lähemas sõpruses Grandet’ maja naistega kui Cruchot’d, on tal võimalik neile sugereerida teatavaid mõtteid, mis tal varem või hiljem aitavad sihile jõuda. Teised jälle vastasid, et abee Cruchot on kõige osavam meelitaja maailmas ning et naine ühelt poolt ja munk teiselt poolt – see teeb partii võrdseks.

«Nad on ühejõulised,» ütles üks Saumuri vaimukaid inimesi. Kohalikud põliselanikud, kes olid asjaga rohkem tuttavad, väitsid: Grandet’d olevat selleks liiga ettevaatlikud, et lasta varandust oma perekonnast välja libiseda; preili Eugénie Grandet Saumurist abielluvat arvatavasti rikka veinikaupleja ja suurärimehe Grandet’ pojaga Pariisist. Sellele vastasid nii krüšotiinid kui grassänistid:

«Esiteks, vennad ei ole teineteist kolmekümne aasta jooksul kordagi näinud. Ja teiseks, Pariisi Grandet’l on muidugi oma poja suhtes auahned kavatsused. Ta on oma ringkonnavalitsuse esimees, rahvasaadik, kommertskohtu liige, rahvuskaardi kolonel; ta ei tunnistagi oma Saumuri sugulasi ja püüab liituda mõne Napoleoni armust hertsogiseisusse tõstetud perekonnaga.»

Mida kõike ei räägitud rikka pärijanna kohta, kellest oli juttu kogu ümbruskonnas kahekümne miili kaugusel ja isegi avalikes postvankreis Angers’st kuni Blois’ni! 1811. aasta algul saavutasid krüšotiinid märgatavat edu grassänistide suhtes. Froidfond’i mõis, mis tähelepanuvääriv oma pargi ja imestlusväärse lossi, oma farmide, jõgede, tiikide ja metsade poolest, kõik kokku kolm miljonit väärt, lasti müügile, sest noor markii de Froidfond oli sunnitud oma kapitale realiseerima. Notar Cruchot, kohtueesistuja Cruchot ja abee Cruchot, keda aitasid nende poolehoidjad, suutsid ära hoida mõisa müügi väikeste osade viisi. Notar sõlmis noore markiiga kasuliku lepingu, tehes talle selgeks, et tuleks alustada arvutuid kohtuprotsesse üksikosade ostjate vastu, enne kui neilt õnnestuks võlgujäänud summasid kätte saada; targem oli müüa see härra Grandet’le, maksuvõimelisele isikule, kes muide oli suuteline tasuma kogu ostuhinna puhtas rahas. Uhke Froidfond’i markisaat langes niisiis härra Grandet’ küünte vahele, kes kogu Saumuri suureks imestuseks selle pärast kõiki formaalsusi diskontosoodustusega kinni maksis. See tehing äratas tähelepanu nii Nantes’is kui Orléans’is. Härra Grandet sõitis oma lossi vaatama, kasutades selleks juhuslikku kaarikut, mis oli parajasti sinna tagasiteel. Heitnud uuele omandile peremeheliku pilgu, sõitis ta jälle Saumuri, olles kindel, et on paigutanud oma kapitalid viiele protsendile ja hellitades mõtet Froidfond’i markisaati laiendada, koondades selle ümber kõik teised maaomandid. Siis, et täita uuesti oma peaaegu tühja kassat, otsustas ta maha võtta oma metsad ning laaned ja lasta müügile paplid, mis kasvasid tema heinamaadel.

Nüüd on kerge mõista kogu ulatuses väljendit «härra Grandet’ oma maja»; see oli kahvatu, külm, vaikne elamu, mis asus linnast kõrgemal, varjatuna kindlusemüüri varemeist. Kaks sammast ja võlv, mis moodustasid värava, olid nagu majagi ehitatud tufist, valgest lubjakivist, mida leidub Loire’i kaldail ja mis on nii pehme, et tema keskmine iga on vaevalt kakssada aastat. Halvast ilmastikust tekitatud kummalised ebaühtlased augukesed andsid väravapiitadele ja võlvkaarele ussitanud kivide ilme, mis on omane prantsuse ehituskunstile, ning mõninga sarnasuse vangla sissekäiguga. Võlvkaarest ülalpool asetses kõvast kivist nikerdatud pikk bareljeef, mis kujutas nelja aastaaega ja mille kujud olid juba kulunud ning päris mustad. Bareljeefist kõrgemal oli etteulatuv plint, millel kasvasid mitmesugused juhuslikud taimed: kollased müürinõgesed, kassitapud, lipuvaarikad, teelehed ja üks väike kirsipuu, juba kaunis kõrge. Massiivsest tammest pruun värav oli kuivanud ja täis pragusid; ta paistis nõrk ja seisis üleval terve poltide süsteemi abil, mis moodustasid sümmeetrilisi mustreid. Nelinurkne võre, väike, kuid tihedate varbadega, mis punetasid roostest, asetses jalgvärava keskkohas ja oli nii-öelda aluseks haamrile, mis oli kinnitatud sinna rõnga abil ja millega koputati hiiglasuure lõustliku naelapea pihta. Too haamer, kujult piklik ja sellest liigist, mida meie esivanemad kutsusid kellahaamriks7, sarnanes paksu hüüumärgiga; uurides teda hoolikalt, oleks mõni antikvaar võinud temalt leida jälgi tollest narrinäost, mida ta kunagi endast oli kujutanud ja mis pika tarvitamisaja jooksul ära oli kulunud. Läbi väikese võre, mis määratud sõprade äratundmiseks kodusõdade ajal, nägid uudishimulikud pimeda ja roheka võlvialuse lõpus mõnda lagunenud trepiastet, mis viisid üles aeda, mida pitoreskselt piirasid paksud niiskust immitsevad, siin-seal kidurate põõsastega kaetud müürid. Need müürid olid osa endisest linnavallist, millel asetsesid veel mõnede naabermajade aiad.

Maja alumisel korrusel oli kõige tähtsamaks ruumiks saal, mille sissekäik asetses väravavõlvi all. Vähe inimesi tunneb saali tähtsust Anjou, Touraine’i ja Berry väikestes linnades. Saal on ühtaegu esik, salong, kabinet, buduaar ja söögituba; ta on koduse elu areen, selle keskpunkt; siin käis kohalik juuksur kaks korda aastas härra Grandet’l juukseid lõikamas; siia tulid oma asjaõiendustega talunikud, koguduse õpetaja, allprefekt, möldripoiss. See ruum, mille kaks akent avanesid tänavale, oli laudpõrandaga; hallid vanaaegsete nikerdustega paneelid katsid seinu; kassettlagi koosnes nähtavatest taladest, mis samuti olid halliks värvitud; kassettide põhjad olid kaetud koltunud savikrohviga. Sarvainest arabeskidega kaunistatud vana vaskne seinakell ilutses kaminasimsil, mis oli tehtud valgeist, halvasti voolitud kividest; kamina kohal asetses rohekas peegel, mille ääred olid lõigatud luipa, et näidata klaasi paksust; peeglist hüppas valgusviirg üle gooti trümoole, mille raam oli kullaga inkrusteeritud terasest. Kaks kullatud vasest kandelaabrit, mis kaunistasid kaminasimsi nurki, teenisid kahte otstarvet: kui neilt võeti ära roosid, mis ühtlasi täitsid küünlapesade aset ja sobisid oma peaharuga vana vasega kaunistatud sinakast marmorist pjedestaali sisse, moodustas too pjedestaal ise lihtsa küünlajala; seda võis kasutada väikestel vastuvõttudel. Antiiksed tugitoolid olid kaetud tikandustega, mis kujutasid La Fontaine’i valme; ent seda pidi teadma, kui tahtsid nende sisust aru saada: niivõrd olid värvid luitunud ja näod nõelumisest läbi torgitud, et vaevalt veel nähtavad. Saali neljas nurgas olid kapid, midagi puhvetite taolist, kus ülemisteks osadeks räpased riiulid. Üks vana puumosaiik-kaardilaud, mille ülemine plaat oli ühtlasi ka malelauaks, asetses kahe akna vahel. Selle laua kohal oli ovaalne musta äärisega baromeeter, mida kaunistasid kullatud puuribad, kus kärbsed olid nii ohjeldamatult vallatlenud, et kullatisest polnud säilinud peaaegu jälgegi. Kamina vastas oleval seinal oli kaks pastellvärvides näopilti, mis pidid kujutama proua Grandet’ vanaisa, vana härra de la Bertellière’i, Prantsuse kaardiväe leitnandina ja kadunud proua Gentillet’d lamburneitsina. Mõlemad aknad olid drapeeritud punasest Tours’i siidist eesriietega, mida paksude topsudega siidnöörid ülal hoidsid. See luksuslik dekoratsioon, mis nii vähe sobis Grandet’ harjumustega, oli kaasa saadud maja ostuga, samuti nagu trümoo, seinakell, gobeläänmööbel ja roosipuust nurgakapid. Uksele lähema akna all oli õlgtool, mille jalad olid asetatud puupakkudele, et tõsta proua Grandet’ sellisele kõrgusele, kust ta võiks näha möödaminejaid. Luitunud metskirsipuust käsitöölauake täitis aknaorva, ja Eugénie Grandet’ väike tugitool asetses lauakese kõrval. Viieteistkümne aasta kestel olid kõik ema ja tütre päevad möödunud sellel kohal rahulikus pidevas töös, alates aprillist kuni novembrini. Tolle kuu esimesel päeval võisid nad asuda oma tavalisele kohale kamina juures. Alles siis lubas Grandet saali kaminas tule süüdata, ja 31. märtsil laskis ta selle kustutada, arvestamata esimesi külmasid sügisel ja vilusid ilmu kevadel. Üks väike jalasoojendaja, kuhu pandi köögist saadavaid hõõguvaid süsi, mida pikk Nanon oskas osavasti selleks säästa, aitas proua ja preili Grandet’l üle saada jahedamaist hommikuist ning õhtuist aprilli- ja oktoobrikuus. Ema ja tütar hoidsid terve maja pesu korras, ja nad tegid seda tõelist lihtinimese tööd nii kohusetundlikult kogu päeva läbi, et kui Eugénie tahtis oma emale tikkida mõnd kraekest, oli ta selleks sunnitud tarvitama tunde oma magamisajast ja petma isa, et saada küünalt. Juba pikemat aega jagas ihnur jaopärast küünlaid nii tütrele kui pikale Nanonile, samuti jagas ta ise hommikuti välja leiva ja muud toiduained päevaseks tarviduseks.

Pikk Nanon oli vist küll ainuke inimlik olend, kes suuteline taluma oma peremehe despotismi. Kogu linn kadestas härra ja proua Grandet’d tema pärast. Pikk Nanon, keda kutsuti nii ta kõrge kasvu pärast, mis küündis viie jala kaheksa tollini, oli Grandet’ teenistuses juba kolmkümmend viis aastat. Ehkki tema palgaks oli kõigest kuuskümmend liivrit, peeti teda siiski Saumuri kõige rikkamaks majateenijaks. Need kuuskümmend liivrit, mis kolmekümne viie aasta jooksul olid aina kasvanud, võimaldasid tal hiljuti paigutada neli tuhat liivrit notar Cruchot’ juurde eluaegse pensioni kindlustamiseks. See pika Nanoni kauaaegse ja püsiva kokkuhoiu tulemus näis hiiglaslikuna. Iga majateenija, nähes, et vaesel kuuekümneaastasel naisel on leib vanaduspäeviks kindlustatud, oli kade, mõtlemata raskele orjatööle, millega see oli saavutatud. Kahekümne kahe aastasena ei õnnestunud vaesel tütarlapsel kellegi juures kohta leida, sest ta välimus oli niivõrd eemaletõukav; ent see suhtumine oli täiesti ebaõiglane: mõne kaardiväegrenaderi õlgadele panduna oleks too nägu olnud imetlusväärne; kuid iga asi, nagu öeldakse, peab olema parajal kohal. Sunnitud lahkuma mahapõlenud talust, kus ta oli olnud lehmakarjuseks, saabus Nanon Saumuri ja hakkas siin teenistust otsima, innustatuna kõikumatust julgusest, mis ei tagane millegi ees. Härra Grandet kavatses tol ajal abielluma hakata ja tahtis endale majapidamist sisse seada. Ta pilk jäi peatuma just tollel tüdrukul, keda iga ukse juurest tagasi saadeti. Osates endise tündersepana hinnata kehalist jõudu, aimas ta kasu, mida võis saada ühelt naisolevuselt, kes oli voolitud nagu Hercules ja seisis nii tugevasti jalgadel nagu kuuekümneaastane tamm juurtel, kes oli tugev puusadest, laia seljaga, kel olid veovoorimehe käed, kõikumatu ausus ja puutumatu neitsilikkus. Ei soolatüükad, mis katsid seda sõjakat nägu, ei telliskivipunane näojume, ei soonilised käsivarred ega Nanoni armetud riideräbalad hirmutanud tünderseppa, kes oli tollal veel neis aastates, kus süda tuikab. Ta muretses vaesele tüdrukule riided ja jalatsid, andis talle süüa ja palka ning rakendas ta tööle, kohtlemata teda üleliia karmilt. Nähes nii lahket suhtumist, nuttis pikk Nanon salaja rõõmu pärast ja kiindus siiralt tündersepasse, kes muide teda feodaalselt ekspluateeris. Nanon tegi kõik: keetis süüa, pesi leelisega pesu, tassis selle loputamiseks õlal Loire’i äärde ja hiljem jälle koju tagasi; ta tõusis koidikul ja läks hilja magama; ta toitis kõiki viinamarjakorjajaid saagikoristamise ajal ja vaatas tööliste järele; ta kaitses nagu truu koer oma peremehe varandust; et ta usaldas oma isandat pimedalt, alistus ta tõrkumatult tema kõige veidramaile tujudele. Pärast kuulsat 1811. aastat, mil saagikoristamine kuulmatuid pingutusi nõudis, otsustas Grandet, kahekümneaastase laitmatu teenistuse järel, kinkida Nanonile oma vana taskukella; see oli ainus kingitus, mis Nanon temalt kogu selle aja jooksul oli saanud. Ehkki Grandet tavaliselt loovutas Nanonile oma vanad kingad (need olid viimasele parajad), oleks mõttetu pidada Grandet’ kingadest saadavat tulu kingituseks: nii tugevasti olid nad kulunud. Puudus tegi selle vaese tüdruku nii ihnsaks, et Grandet hakkas teda lõpuks armastama nagu armastatakse koera, ja Nanon oligi lasknud endale kaela panna okkalise kaelarihma, mis teda enam ei torganudki. Kui Grandet veidi liiga kokkuhoidlikult leiba lõikas, ei nurisenud Nanon selle üle; ta jagas rõõmsalt hügieenilist tulu, mida võimaldas majas valitsev karm režiim, majas, kus keegi kunagi haigeks ei jäänud.

Nanon kuulus perekonda; ta naeris siis, kui Grandet’gi naeris; ta jagas ühes temaga külma ja sooja, kurbust ja tööraskust. Kui palju armast vastutasu peitus selles võrdsuses! Kunagi ei olnud peremees teenijale ette heitnud puu alt võetud virsikuid või ploome.

«Noh, lase hea maitsta, Nanon!» ütles Grandet tavaliselt Nanonile aastail, mil oksad paindusid vilja all, nii et talunikud olid sunnitud seda sigadele söötma.

Maatüdrukule, kes lapsepõlves oli näinud vaid halba kohtlemist, vaesele, kes oli armu poolest üles korjatud, tundus isa Grandet’ kahemõtteline naer päikesekiirena. Muide, Nanoni lihtne süda ja kitsas aju võisid sisaldada ainult ühte tunnet ja ühte mõtet. Kogu kolmekümne viie aasta vältel nägi ta end ikka jälle saabuvat palja jalu ja räbaldunud riietes härra Grandet’ töökoja ette ja kuulis ikka jälle, kuidas tündersepp talle ütles: «Mida te vajate, mu kullake?», ning ta tänutunne oli alati värske ja uus. Mõnikord mõtles Grandet sellele, et too vaene olend pole kunagi kuulnud vähematki meelitussõna, et tal pole aimugi neist õrnadest tunnetest, mida sisendab naine, et ta võib ühel päeval jumala ette ilmuda veelgi süütumana kui neitsi Maarja ise, ja siis ütles Grandet, haaratud kaastundest oma ümmardaja vastu:

«Vaene Nanon!»

Sellele hüüatusele järgnes alati seletamatu pilk, mille vana ümmardaja heitis oma isandale. Too sõna, mida korrati aeg-ajalt, moodustas juba ammugi katkestamatu sõprusahela, millele iga hüüatus lisandas ühe lüli. Selles kaastundes, mis peitus Grandet’ südames ja mis vanapiiga poolt tänulikult vastu võeti, oli midagi mõistmatult jubedat. See ihnuri julm kaastunne, mis äratas vana tündersepa südames tuhat rõõmu, oli Nanonile kogu tema õnneks. Kes teine oskaks nõnda öelda: «Vaene Nanon!» Jumal tunneb oma ingleid nende hääle varjunditest ja sellest, kuidas nad teisi salaja kahetsevad. Saumuris oli suur hulk perekondi, kus teenijaid koheldi palju paremini, ent pererahval polnud sellest mingit rõõmu. Sealt siis too ütlus: «Mis need Grandet’d ometi teevad oma pikale Nanonile, et too neisse nii kiindunud on? Ta läheks nende eest kas või tulle!» Nanoni köök, mille võretatud aknad olid vastu hoovi, oli alati puhas, korras, külm, tõeline ihnuri köök, kus midagi ei raisata. Kui Nanon oli riistad puhtaks pesnud, lõunasöögi jäänused ära pannud ja tule kustutanud, lahkus ta köögist, mida kitsas koridor saalist lahutas, ja siirdus pererahva juurde kanepit ketrama. Ühestainsast küünlast jätkus tervele perekonnale kogu õhtuks. Teenija magas koridori lõpus, ühes urkas, kuhu vaevu tungis päevavalgus. Tema tugev tervis lubas tal kahjustamatult elada selles punkris, kust ta võis kuulda vähematki krõbinat, tänu sügavale vaikusele, mis valitses majas öösel ja päeval. Nanon pidi magama vaid ühe kõrvaga nagu politseikoer ja puhkama valvates.

Elamu teisi osi kirjeldatakse ühenduses selle jutu sündmustikuga; muide, visand saalist, kus hiilgas Grandet’ perekonna kogu luksus, laseb juba ette aimata ülemiste kordade lagedust.

Aastal 1819 ühel hilisel õhtupoolikul novembrikuu keskpaiku süütas pikk Nanon esimest korda kaminas tule. Sügis oli väga kena olnud. Käesolev päev oli hästituntud pidupäevaks krüšotiinidele ja grassänistidele. Kõik kuus vastast pidid varsti saabuma, varustatud kõige vajalikuga, et kohtuda saalis ja seal üksteist sõprusetõendustega üle trumbata. Hommikul oli kogu Saumur näinud, kuidas proua ja preili Grandet läksid Nanoni saatel oma koguduse kirikusse missale, ja igaühele oli siis meenunud, et täna oli preili Grandet’ sünnipäev. Kalkuleerides aega, millal lõunasöök lõpeb, tahtsid notar Cruchot, abee Cruchot ja härra C. de Bonfons jõuda pärale enne des Grassins’e, et preili Grandet’d esimestena õnnitleda. Kõigil kolmel olid kaasas tohutud lillekimbud, nopitud nende isiklikest väikestest kasvumajadest. Kohtueesistuja lillekimbu varre ümber oli leidlikult mähitud kuldsete narmastega valge siidlint. Hommikul, nagu tavaliselt Eugénie sünni- ja nimepäevadel, oli härra Grandet astunud oma tütre tuppa, kui see veel voodis oli, ja andnud talle pidulikult üle oma isaliku kingituse, mis juba kolmteist aastat järjest koosnes ühestainsast haruldasest kuldrahast. Proua Grandet kinkis harilikult oma tütrele vastavalt vajadustele ühe talve- või suvekleidi. Need kaks kleiti ja kuldrahad, mis Eugénie sai oma isalt uueks aastaks ja nimepäevaks, moodustasid tema väikese, umbes saja eküü suuruse sissetuleku, mida Grandet teda heameelega nägi säästvat. Eks olnud see vaid raha ühest kaukast teise paigutamine ja nii-öelda oma tütre ning pärija ihnsaks õpetamine! Vahel päris ta Eugénie’lt aru tema varanduse kohta, mida omal ajal la Bertellière’id oma annetusega olid suurendanud, ja ütles talle:

«Sellest saab sinu «kaasavaratosin».»

«Kaasavaratosin» on muistne komme, mis veel praegugi on jõus ja pühalikult säilinud mõningais provintsides Prantsusmaa südames. Kui Berrys või Anjous noor neiu abiellub, on tema enda või ta noormehe perekond kohustatud talle kinkima kukru, milles vastavalt perekonna jõukusele leidub kas üks tosin või kaksteist tosinat või sada tosinat hõbe- või kuldraha. Ka kõige vaesem lamburneitsi ei abielluks ilma «kaasavaratosinata», olgu see siis koostatud kas või lihtsaist sou’dest. Veel praegugi räägitakse Issoudunis mingisugusest «kaasavaratosinast», mille oli saanud üks rikas pärijanna ja mis sisaldas sada nelikümmend neli kuldportugiisi. Paavst Clemens VII, Katariina Medici onu, kinkis viimasele tema abiellumise puhul Henri II-ga tosina väga kõrgeväärtuslikke antiikseid mälestusrahasid puhtast kullast.

Lõunasöögi ajal oli isa rõõmus, kui nägi, et Eugénie on uues kleidis palju kenam, ja hüüdis:

«Et täna on Eugénie sünnipäev, siis süütame kaminas tule! See toob õnne.»

«Preili läheb sel aastal mehele, see on kindel,» ütles pikk Nanon ja viis ära ülejäägi hanest, tollest tünderseppade faasanist.

«Ma ei näe tema jaoks Saumuris ühtki partiid,» vastas proua Grandet, heites oma abikaasale argliku pilgu, mis, arvestades tema aastaid, rääkis selgesti tollest abieluorjusest, mille all see vaene naine ägas.

Grandet silmitses oma tütart ja hüüdis lõbusalt:

«See laps saab täna juba kahekümne kolme aastaseks; vaja varsti tema eest tõsiselt hoolitsema hakata.»

Eugénie ja ta ema vahetasid omavahel mõistva pilgu.

Proua Grandet oli kuivetanud ning kõhn naine, kollane nagu kreeta õun, kohmakas ja pikaldane, üks neid naisi, kes näivad selleks loodud olevat, et neid türanniseeritaks. Tal olid suured kondid, suur laup, suured silmad ja esimesel pilgul näis ta sarnanevat käsnunud puuviljaga, millel pole enam ei maitset ega mahla. Ta hambad olid mustad ja harvad, ta suu kortsuline, ta lõug aga oma kujult selline, et seda oleks võinud puukinga ninaks pidada. See oli tubli naine, tõeline la Bertellière. Abee Cruchot oli osanud talle mõnel puhul öelda, et ta kunagi olevat kaunis kena olnud, ja ta uskus seda. Ingellik õrnus, saatusele alistumine nagu putukal, keda lapsed piinavad, haruldane vagadus, rikkumatu hingeline tasakaal ja hea süda sundisid igaühte teda haletsema ja austama. Tema abikaasa ei andnud talle kunagi üle kuue frangi ta pisiväljaminekuiks, ehkki see naine oma kaasavara ja pärandite kaudu oli toonud Grandet’le üle kolmesaja tuhande frangi kapitali. Kuigi välimuselt naeruväärne, tundis proua Grandet nii sügavat alandust oma sõltuvusest ja orjusest, millele tema pehme süda ei lubanud vastu hakata, et ta kunagi ei palunud endale ühtegi sou’d ega teinud vähimatki märkust aktide kohta, mis notar Cruchot talle allakirjutamiseks esitas. Too rumal salajane uhkus, too pidevalt Grandet’ poolt solvatud ja hindamata jäetud hingeõilsus määrasid selle naise käitumise. Proua Grandet riietus eranditult rohekasse levantiinkleiti, mille kestvust ta oskas pikendada ligikaudu aastani; ta kandis suurt valget puuvillast rätikut ning õlgkübarat ja peaaegu alati oli tal mustast taftist põll ees. Lahkudes harva oma korterist, kulutas ta vähe kingi. Tal ei olnud enda suhtes üldse mingisuguseid soove. Grandet, kes vahel oli haaratud hingepiinast, meenutades, et oli juba möödunud hulk aega sellest, kui ta viimati oli andnud naisele kuus franki, eraldas temale tavaliselt «nõelaraha» oma aastasaakide müümisel. Need neli või viis luidoori, mis proua Grandet sai mõne hollandlase või belglase kaudu, kes omandas Grandet’ viinamarjalõikuse, moodustasid lõviosa tolle naise aastasest sissetulekust. Ent kui ta oli kätte saanud oma viis luidoori, sõnas ta abikaasa sageli, nagu oleks neil olnud ühine rahakott: «Kas sa saaksid mulle laenata mõned sou’d?» – ja vaene naine, õnnelik, et võis midagi teha tolle mehe heaks, keda tema pihiisa esitas talle nagu ta isandat ja peremeest, tagastas ihnurile talve jooksul nii mõnegi eküü oma «nõelarahast». Kui Grandet võttis taskust sajasou’se raha, mis oli määratud tema tütre igakuiseks väljaminekuks niidi, nõelte ja tualeti pisiasjade peale, ei unustanud ta kunagi, juba vestitaskut kinni nööpides, naiselt küsida:

«Ja sina, ema, kas sina ka soovid midagi?»

«Mu sõber,» vastas proua Grandet, haaratud emaliku väärikuse tundest, «eks me seda veel näe.»

Asjatu suuremeelsus! Grandet uskus, et ta on väga helde oma naise suhtes. Filosoofid, kes kohtavad inimesi nagu Nanon, proua Grandet ja Eugénie, peaksid õigustatult uskuma, et iroonia on saatuse üks põhilisi iseloomujooni.

Pärast lõunasööki, kus esmakordselt oli juttu Eugénie abiellumisest, läks Nanon härra Grandet’ tuppa, et tuua sealt pudel mustsõstralikööri; alla tulles pidi ta peaaegu kukkuma.

«Oh sa lojus!» ütles talle peremees. «Kas sina siis ka käpuli kukud nagu iga teinegi!»

«Härra, see on teie trepiastme süü: ta logiseb.»

«Nanonil on õigus,» ütles proua Grandet. «Te oleksite selle juba ammu pidanud ära parandada laskma. Eile oleks Eugénie seal peaaegu oma jala ära nikastanud.»

«Vaata,» ütles Grandet Nanonile, nähes teda kahvatuna, «et täna on Eugénie sünnipäev ja sa oleksid peaaegu kukkunud, siis võta üks väike klaasike mustsõstralikööri: see kosutab sind.»

«Tõepoolest, selle olen ma küll ära teeninud,» ütles Nanon. «Minu asemel oleks iga teine pudeli katki teinud; mina aga vigastaksin ennemini oma küünarnukki, kui laseksin pudeli kukkuda.»

«Vaene Nanon!» ütles Grandet, kallates talle likööri.

«Kas sa said haiget?» küsis Eugénie, silmitsedes Nanoni huviga.

«Ei, ma sain ju ristluude najale pidama jääda.»

«Ilus – et täna on Eugénie sünnipäev,» ütles Grandet, «siis parandan teile teie trepiastme ära. Teie ju ei oska ükski astuda sinna nurka, kus aste veel peab.»

Grandet võttis küünla, jättes oma naise, tütre ja teenija vaid kaminatule valgusele, mis leegitses kaunis heledasti, ja läks kööki, et tuua sealt laudu, naelu ja tööriistu.

«Kas teile on abi vaja?» hüüdis Nanon, kuuldes Grandet’d trepil kolistavat.

«Ei, ei! Ma tunnen seda tööd,» vastas endine tündersepp.

Sellal kui Grandet isiklikult parandas oma pehkinud treppi ja hoogsalt vilistas, meenutades oma noorusaastaid, koputasid kolm Cruchot’d värava pihta.

«Kas see olete teie, härra Cruchot?» küsis Nanon, vaadates läbi väikese võre.

«Jah,» vastas kohtueesistuja.

Nanon avas jalgvärava, ja kaminatule valgus, mis peegeldus võlvil, võimaldas kolmel Cruchot’l saali sissekäigu üles leida.

«Ah, teie olete siis õnnesoovijad,» ütles Nanon, haistes lillelõhna.

«Vabandust, mu härrad!» hüüdis Grandet, tundes ära oma sõprade hääled. «Tulen kohe teie juurde! Ma ei ole uhke, kõbin ise oma trepiastet.»

«Töötage aga edasi, härra Grandet! Omas kodus on söepõletajagi peremees,» ütles kohtueesistuja õpetlikult, naerdes üksipäini oma vihje üle, mida keegi ei mõistnud.

Proua ja preili Grandet tõusid püsti. Kohtueesistuja kasutas pimedust ja ütles Eugénie’le:

«Lubage mul, armuline preili, soovida teile teie tänasel sünnipäeval palju õnnelikke aastaid ja head tervist, nagu te seda olete nautinud seni.»

Ta andis üle suure lillekimbu, mis oli koostatud Saumuri kohta haruldastest lilledest; siis surus neiu küünarnukke ja suudles teda sellise galantsusega mõlemale poole kaelale, et Eugénie’l hakkas häbi. Kohtueesistuja, kes sarnanes suure roostetanud naelaga, arvas, et nii toimubki õige kurameerimine.

«Ärge laske end segada,» ütles Grandet tuppa astudes. «Kui on pidu, siis olgu pidu, härra kohtueesistuja!»

«Koos armulise preiliga,» vastas abee Cruchot, kes samuti oli varustatud lillekimbuga, «on kõik päevad minu vennapojale pidupäeviks.»

Abee suudles Eugénie kätt. Mis puutub notar Cruchot’sse, siis too suudles tütarlast lihtsalt mõlemale põsele ja ütles:

«Kuidas ta meil küll kasvab! Iga aasta kaksteistkümmend kuud.»

Asetanud küünla kaminale kella ette, ütles Grandet, kes ei loobunud nii kergesti oma naljast ja kordas seda tüütuseni, kui see talle oli hakanud meeldima:

«Et täna on Eugénie sünnipäev, siis süüdakem küünlad!»

Ta eemaldas hoolikalt kandelaabrite harud, asetas kummalegi pjedestaalile küünlapesa, võttis Nanoni käest uue, paberi sisse keerutatud küünla, torkas pessa, seadis kindlalt seisma, läitis ja istus siis oma naise kõrvale, silmitsedes vaheldumisi sõpru, tütart ja kaht küünalt. Abee Cruchot, väike lihav mehike punaka sileda parukaga ja kavala vanaeideliku näoga, sirutas oma tugevates hõbepannaldega kingades jalgu ja ütles:

«Kas des Grassins’id pole veel tulnud?»

«Veel mitte,» lausus Grandet.

«Aga kas neid on oodata?» küsis vana notar, krimpsutades nägu, mis oli rõugearmidest auklik nagu vahukulp.

«Ma arvan küll,» vastas proua Grandet.

«Kas viinamarjakoristamine on teil juba lõpetatud?» küsis kohtueesistuja de Bonfons Grandet’lt.

«Jah, kõikjal!» vastas vana viinamarjakasvataja ning tõusis püsti, et kõndida piki tuba edasi-tagasi, kergitades rinnakorvi sama uhkusega, mida oli täis tema sõna «kõikjal».

Koridori kaudu silmas ta äkki läbi lahtise köögiukse pikka Nanoni, kes istus pliidi juures; ta oli süüdanud küünla ja valmistus köögis ketrama, et sünnipäevakülalisi mitte segada.

«Nanon,» ütles Grandet koridori astudes, «kustuta kohe tuli pliidi alt ning küünal ja tule meie juurde! Pagana pihta, saalis on küllalt ruumi meie kõikide jaoks.»

«Aga, härra, teile tuleb kõrgest soost külalisi.»

«Kas siis sina neid ei vääri? Kõik nad pärinevad ju Aadamast nagu sinagi.»

Grandet tuli tagasi kohtueesistuja juurde ja ütles:

«Kas olete oma saagi juba ära müünud?»

«Ei ole; tõesõna, ma hoian selle alal. Kui praegu vein on hea, siis kahe aasta pärast on ta veel parem. Te ju teate, et viinamägede omanikud tõotasid kokkulepitud hindadest kinni pidada, ja sel aastal ei saa belglased küll võitu meie üle. Kuigi nad alguses ära lähevad, mingu, küll tulevad jälle tagasi.»

«Jah, aga jääme kindlaks,» ütles Grandet nii käskiva tooniga, et sundis kohtueesistuja võpatama.

«Ei tea, kas tal endal müük juba käib,» mõtles Cruchot.

Sel hetkel teatas haamrilöök des Grassins’ide perekonna saabumisest ja nende tulek katkestas kõneluse, mis oli alanud proua Grandet’ ja abee vahel.

Proua des Grassins oli noid väikesi elavaloomulisi priskeid valge ja roosa jumega naisi, kes tänu provintsis kehtivale kloostrirežiimile ja vooruslikele elukommetele säilivad noorena veel neljakümneaastaselt. Nad on nagu need hilissügisesed roosid, mida on armas näha, ent mille õielehed on kuidagi külmad ja vähese lõhnaga. Ta riietus kaunis hästi, tellis oma rõivad Pariisist, oli tooniandjaks kogu Saumurile ja korraldas enda juures õhtusi koosviibimisi. Tema mees, endine keiserliku kaardiväe kortermeister, kes oli Austerlitzi juures raskesti haavata saanud ja siis erru läinud, oli kõige oma lugupidamise juures Grandet’ vastu sõjaväelase kombel karmilt otsekohene.

«Tervist, Grandet,» ütles ta viinamarjakasvatajale, sirutades tollele käe ja teeseldes allakriipsutatud üleolekut, millega ta alati masendas Cruchot’sid. «Armuline preili,» ütles ta Eugénie’le, olles tervitanud proua Grandet’d, «teie olete alati nii kaunis ja tagasihoidlik, et ma tõepoolest ei tea, mida teile võiks soovida.»

Siis andis ta üle väikese kasti, mille ta teener sisse tõi ja mis sisaldas üht äsja Euroopasse imporditud väga haruldast Kapimaa nõmmelille.

Proua des Grassins süleles Eugénie’d väga hellalt, surus ta kätt ja ütles:

«Adolphe annab teile edasi minu väikese mälestuseseme.»

Adolphe oli suur blond noormees, kahvatu ja habras, küllaltki heade kommetega ja väliselt arg, kes siiski oli osanud kulutada Pariisis, kus ta õigusteadust oli õppinud, kaheksa või kümme tuhat franki lisaks oma elatusrahale. Adolphe lähenes Eugénie’le, suudles teda mõlemale põsele ja andis talle üle käsitöökasti, mille tarbeesemed olid ülekullatud hõbedast; see oli tõeline laadakaup, hoolimata vapikilbist, kuhu olid graveeritud ilusad gooti tähed «E. G.», mis oleksid pidanud tagama üldise korraliku töötluse. Kingitust avades tajus Eugénie toda ootamatut ja täielikku rõõmu, mis paneb noored tütarlapsed punastama, võpatama, rõõmust värisema. Ta suunas oma pilgu isale, nagu tahtes teada, kas ta tohib seda kingitust vastu võtta, ja härra Grandet lausus: «Võta, mu tütar!», öeldes neid sõnu sellise hääletooniga, mis igale näitlejale oleks kuulsust toonud. Kolm Cruchot’d olid hämmastunud, nähes, millise rõõmsa ja hingestatud pilgu Adolphe sai pärijannalt, kellele säärane rikkus oli ennenägematu.

Härra des Grassins pakkus Grandet’le tubakat, võttis ka ise näputäie, pillates mõned raasud maha, mis langesid Auleegioni lindile tema sinise sabakuue nööpaugus, ja heitis siis Cruchot’dele pilgu, mis näis ütlevat: «Eks pareerige see löök!» Pilkehimulise naise teeseldud lihtsameelsusega silmitses proua des Grassins siniseid karikaid, kus asetsesid Cruchot’de lillekimbud, ja tegi, nagu otsiks nende kingitusi. Sellises pinevas olukorras asetas abee Cruchot seltskonna poolringis kamina ette istuma ja hakkas ise Grandet’ga saali sügavuses edasi-tagasi kõndima. Kui mõlemad vanakesed jõudsid aknaorva, mis asetses des Grassins’idest kõige kaugemal, ütles abee ihnurile kõrva sisse:

«Need inimesed ju loobivad oma raha aknast välja.»

«Mis sellest, kui see aga jälle minu keldrisse tagasi tuleb!» vastas vana viinamarjakasvataja.

«Kui teie tahaksite oma tütrele kuldseid kääre kinkida, oleks teil selleks küllalt võimalusi,» ütles abee.

«Ma kingin talle paremaid asju kui käärid,» vastas Grandet.

«Mu vennapoeg on tobu,» mõtles abee, silmitsedes kohtueesistujat, kelle sassis juuksed suurendasid omakorda ta tõmmu näo ebameeldivust. «Kas ta ei võinud mõnd kallihinnalist väikest tühiasja välja mõelda!?»

«Meist saavad teie mängukaaslased, proua Grandet,» ütles proua des Grassins.

«Et meid on nüüd palju inimesi koos, siis võiksime mängida kahe lauaga.»

«Et täna on Eugénie sünnipäev, siis tehke üks üldine loto,» ütles isa Grandet. «Need kaks last mängivad ka kaasa.»

Endine tündersepp, kes ise kunagi ei mänginud ühtki mängu, viitas oma tütrele ja Adolphe’ile.

«Noh, Nanon, sea lauad üles.»

«Meie aitame teid, preili Nanon,» ütles proua des Grassins lõbusalt, õnnelik rõõmu üle, mida ta oli valmistanud Eugénie’le.

«Ma ei ole kunagi elus nii rahul olnud,» ütles pärijanna. « Ma ei ole kuskil näinud midagi nii ilusat.»

«See oli Adolphe, kes selle Pariisist kaasa tõi ja selle seal välja valis,» sosistas proua des Grassins Eugénie’le kõrva sisse.

«Võrguta aga peale, neetud intrigant!» pomises kohtueesistuja endamisi. «Kui sul kunagi tuleb kohut käia, sinul või su mehel, küll siis teie asi veel viltu läheb!»

Notar, kes istus nurgas, silmitses abeed päris rahuliku ilmega ja mõtles:

«Asjata need des Grassins’id nii väga püüavad: minu varandus, mu venna ja mu vennapoja oma teevad kokku miljon ükssada tuhat franki. Des Grassins’idel on sellest vaid pool, ja neil on veel tütar; kinkigu nad, mis nad tahavad, pärijanna ja kingitused – kõik on ühel päeval meie omad.»

Kella poole üheksaks õhtul oli kaks lauda üles seatud. Ilusal proua des Grassins’il õnnestus paigutada oma poeg Eugénie kõrvale. Selle huvitava, kuigi näilikult tavalise stseeni tegelased, varustatud kirjulaiguliste nummerdatud pappkaartidega ja sinisest klaasist mängumarkidega, näisid kuulatavat vana notari naljatlemist, kes ei tõmmanud välja ühtki numbrit, ilma et ta poleks teinud mõnd märkust; tegelikult aga mõtlesid kõik Grandet’ miljonitele. Vana tündersepp vaatles ülbelt proua des Grassins’i roosasid sulgi ja ta värsket tualetti, pankuri sõjakat pead, Adolphe’i, kohtueesistujat, abeed, notarit ja mõtles endamisi:

«Nad on siin minu raha pärast. Nad tulevad siia igavust tundma mu tütre pärast. Ehee, mu tütart ei saa ei ühed ega teised, kõik need inimesed on mulle vaid harpuunideks kalapüügil!»

See lõbus perekondlik koosviibimine tolles vanas hallis saalis, mida ähmaselt valgustas kaks küünalt, see naer, mida saatis pika Nanoni voki vurin ja mis oli siiras vaid Eugénie või tema ema huulil, see väiklus, mis oli seoses nii suurte sissetulekutega, see noor neiu, sarnane linnukestega, kes langevad selle kõrge hinna ohvriks, mis nende eest makstakse ja millest nad ise midagi ei tea, see neiu, kes osutus tagaaetuks, ülekülvatuks sõprusavaldustega, millega teda tüssati, – see kõik aitas selleks kaasa, et teha toda stseeni kurvalt koomiliseks. Eks olnud see ju muide stseen, mis kordub kõigil aegadel ja kõigis paigus, kuid mis oli viidud kõige lihtsamasse väljendusvormi.

Grandet’ kuju, kes ekspluateeris kahe perekonna variserlikku kiindumust temasse ja tema tütresse, saades sellest tohutuid tulusid, domineeris selles draamas, valgustas seda. Eks olnud see ju ainus moodne jumal, keda tänapäeval usutakse – Raha kogu tema võimuga, mis oli kehastunud ühesainsas isikus! Elu õrnematel tundmustel oli siin ainult teisejärguline koht; nad elustasid vaid kolme puhast südant, Nanoni, Eugénie ja tema ema oma. Ja pealegi, kui palju teadmatust oli nende naiivsuses! Eugénie ja ta ema ei teadnud midagi Grandet’ rikkusest, nad hindasid elus ettetulevaid asju oma kahvatute ideede valguses, ei armastanud ega põlanud raha, sest olid harjunud ilma selleta läbi saama. Nende tunded, mis nende teadmata alla suruti, ent mis siiski olid elujõulised, moodustades nende olemuse salajase põhialuse, tegid neid kummaliseks erandiks teiste inimeste hulgas, kelle elu oli puhtakujuliselt materiaalne. Hirmus seisukord! Pole olemas õnne, mis ei baseeruks mingisugusel teadmatusel. Hetkel, mil proua Grandet parajasti võitis kuueteistkümnesou’se loto, suurima, mis kunagi oli võidetud selles saalis, ja kui pikk Nanon naeris heameelest, nähes prouat nii tohutut summat taskusse panevat, kostis haamrilöök majauksele ja sünnitas nii suurt kolinat, et naisterahvad oma toolidel võpatasid.

«See ei ole Saumuri inimene, kes nii koputab,» ütles notar.

«Kuidas võib niiviisi taguda!» ütles Nanon. «Kas nad tahavad meie ukse sisse murda?»

«Kes pagan seal on?» hüüdis Grandet.

Nanon võttis ühe kahest küünlast ja läks ust avama; Grandet saatis teda.

«Grandet! Grandet!» hüüdis tema naine, sööstes ebamäärases hirmus saaliuksele.

Kõik mängijad vaatasid üksteisele otsa.

«Kui meiegi läheksime sinna!» ütles härra des Grassins. «Mulle tundub, et see haamrilöök on halbaennustav.»

Härra des Grassins’il õnnestus vaid hetkeks silmata ühe noormehe nägu, keda saatis postijaama pakikandja, tassides kaht hiiglasuurt kohvrit ja lohistades enda järel kotti magamistarvetega. Grandet pöördus äkki naise poole ja ütles:

«Proua Grandet, minge oma loto juurde tagasi! Laske ma ajan ise selle härraga asjad joonde.»

Siis sulges ta kähku saaliukse ja erutatud mängijad asusid jälle oma kohtadele, kuid nad ei jätkanud mängu.

«Kas see on keegi Saumurist, härra des Grassins?» küsis pankurilt tema naine.

«Ei, see on keegi reisija.»

«Ta ei või tulla mujalt kui Pariisist.»

«Tõepoolest,» ütles notar, tuues esile oma vana kahe sõrme paksuse taskukella, mis sarnanes hollandi lodjaga, «kell on üh-hek-sa. Tuhat ja tuline! Peakontori postitõld ei hiline kunagi.»

«Ja too härra, on ta noor?» küsis abee Cruchot.

«Jah,» vastas härra des Grassins. «Tal on kaasas pagas, mis kaalub vähemalt kolmsada kilo.»

«Nanon ei tulegi tagasi,» ütles Eugénie.

«See võib olla vaid üks teie sugulasi,» lausus kohtueesistuja.

«Uuendagem oma panused!» hüüdis proua Grandet tasase häälega. «Ma sain härra Grandet’ häälekõlast aru, et ta on pahane; võib-olla ei meeldiks talle, kui meie neist asjust räägime.»

«Armuline preili,» ütles Adolphe oma naabrinnale, «see on kahtlemata teie nõbu Grandet, väga kena noormees, keda ma kohtasin härra de Nucingeni8 ballil.»

Adolphe ei jätkanud, sest ema astus talle jala peale; siis aga, küsides pojalt kõva häälega kaks sou’d panuse jaoks, sosistas talle kõrva sisse:

«Kas sa oled vait, lollike!»

Sel hetkel astus Grandet saali, kuid ilma pika Nanonita, kelle sammud ühes pakikandja omadega kostsid nüüd trepilt; Grandet’d saatis reisija, kes mõni hetk tagasi oli tekitanud nii suurt uudishimu ja ajanud kihevile kõikide kujutlusvõime; ta saabumist sellesse elamusse ja sattumist tolle seltskonna keskele võiks võrrelda juhusega, kus tigu satub mesipuusse või kus paabulind tuuakse mingisse tavalisse küla kanaaeda.

«Istuge kamina juurde,» ütles Grandet saabunule.

Enne kui noor külaline istet võttis, tervitas ta väga armastusväärselt kogu seltskonda. Mehed tõusid, et vastata viisaka kummardusega, ja naised tegid piduliku reveransi.

«Teil on kindlasti külm, mu härra?» ütles proua Grandet. «Võib-olla te saabusite.?»

«Nii need naised on!» ütles vana viinamarjakasvataja, katkestades hetkeks kirja lugemise, mis tal käes oli. «Laske inimesel ometi puhata!»

«Aga, isa, võib-olla me külaline ehk vajab midagi,» ütles Eugénie.

«Tal on ju keel suus,» vastas viinamarjakasvataja rangelt.

Tundmatu üksi oli üllatunud sellest stseenist. Teised kõik olid harjunud ihnuri despootliku käitumisega. Siiski, kohe pärast neid kahte küsimust ja vastust tõusis tundmatu püsti, pööras selja tule poole, tõstis ühe oma jala üles, et soojendada saapatalda, ja ütles Eugénie’le:

«Tänan teid, onutütar, ma lõunastasin Tours’is.» Ja heites pilgu Grandet’le, lisas: «Ma ei vaja midagi, ma pole isegi väsinud.»

«Kas härra tuleb pealinnast?» küsis proua des Grassins.

Härra Charles, nagu kutsuti Pariisi Grandet’ poega, võttis temale esitatud küsimust kuuldes väikese monokli, mis rippus tal ketiga kaelas, asetas selle oma parema silma ette, et näha, mis on laual ja kes istuvad selle ümber, ning fikseeris väga viisakusetult proua des Grassins’i, öeldes tollele, kui ta kõike oli näinud:

«Jah, armuline proua.» – «Te mängite lotot, tädi,» lisas ta kohe. «Palun, jätkake oma mängu, see on liiga huvitav, et sellest loobuda…»

«Ma olin kindel, et see on onupoeg,» mõtles proua des Grassins, tehes noormehele silmi.

«Nelikümmend seitse,» hüüdis vana abee. «Markeerige ometi, proua des Grassins, see on ju teie number!»

Härra des Grassins asetas ühe mängumärgi oma naise kaardile, too aga, haaratuna kurbadest eelaimustest, silmitses vaheldumisi nii Pariisi nõbu kui Eugénie’d, mõtlemata lotole. Aeg-ajalt heitis noor pärijanna põgusaid pilke oma nõbule, ja pankuri naine võis neis kergesti avastada imestuse ja uudishimu crescendot.

Härra Charles Grandet, ilus kahekümne kahe aastane noormees, moodustas sel hetkel kummalise kontrasti nende lihtsate provintslastega, keda juba tema aristokraatne käitumine oli küllaltki vihastanud ja kes kõik teda hoolega jälgisid, et hiljem ta üle naerda. See asjaolu nõuab selgitust. Kahekümne kahe aastaselt on noored inimesed veel küllaltki lähedal oma lapsepõlvele, et teha lapsikusi. Võib öelda, et saja hulgast oleks leidunud vist kindlasti üheksakümmend üheksa, kes oleksid käitunud nagu Charles Grandet. Mõni päev enne käesolevat õhtut oli isa talle teinud ettepaneku sõita mõneks kuuks onu juurde Saumuri. Võib-olla oli Pariisi härra Grandet mõelnud Eugénie’le. Charles, kes esimest korda elus sattus provintsi, kavatses seal esineda moodsa nooruki üleolekuga, viia kogu ümbruskonna oma luksusega meeleheitele, luua uue ajajärgu ja levitada provintsis kõiki Pariisi elu uusleiutusi. Lõpuks, et seletada kõike ühe sõnaga, tahtis ta Saumuris hoolikamalt harjata oma küüsi kui Pariisis ja uhkustada siin tolle liigselt rafineeritud riietusega, millest elegantne noormees loobub vahel lohakuse kasuks, millel ei puudu oma võlu. Charles võttis kaasa oma kõige ilusama jahiülikonna, kõige ilusama püssi, kõige ilusama noa ja kõige ilusama Pariisis tehtud tupe. Ta võttis kaasa oma kunstipäraste vestide kollektsiooni: seal oli halle, valgeid, musti, sitikavärvilisi, kullahelgilisi, litrilisi, kirjumustrilisi, kaherealisi, ümmarguse ja sirge kraega, mahapööratud kraega, kurguni kinninööbitavaid ja kuldsete nööpidega. Ta võttis kaasa igasuguseid kraesid ja kaelasidemeid, mis tol ajajärgul olid moes. Ta võttis kaasa kaks Buissoni ülikonda ja oma kõige peenema pesu. Ta võttis kaasa oma ilusad kuldsed tualetitarbed, mis olid ema kingitud. Ta võttis kaasa oma keigarlikud nipped-näpped, unustamata imekaunist väikest kirjutusgarnituuri, mille talle oli kinkinud armastusväärseim naistest – vähemalt tema suhtes, keegi suursugune daam, keda ta kutsus Anette’iks ja kes praegu oli koos oma abikaasaga igaval sundreisil Šotimaal, sest ta oli langenud mõningate kahtlustuste alla, millele tuli hetkeks ohverdada oma õnn; siis veel väga palju ilusat paberit, et oma daamile kirju kirjutada, üks iga kahe nädala tagant. See oli terve laadung Pariisi tühja-tähja, võimalikult täielik laadung, kus alates ratsapiitsast, millega algatatakse kahevõitlust, kuni ilusate nikerdatud püstoliteni, millega see lõpetatakse, leidusid kõik vajalikud riistad, millega noor logeleja harib oma elupõldu. Et isa oli tal käskinud reisida üksinda ja tagasihoidlikult, oli ta kasutanud postitõlda, mille oli reserveerinud vaid üksi enda jaoks, õnnelik, et ta ei tarvitse kulutada oivalist reisitõlda, mille ta oli tellinud selleks, et sõita vastu Anette’ile, suursugusele daamile, kes… jne. ja keda ta pidi juunikuus kohtama Badeni tervisvetel. Charles lootis onu juures kohata palju inimesi, pidada ajujahti onu metsades, elada tõelist lossielu; ta ei lootnudki kohata onu Saumuris, kus ta tema järele küsis vaid selleks, et talle juhatataks teed Froidfond’i; ent kuuldes, et onu on linnas, arvas ta teda siin asuvat mõnes suures härrastemajas. Et onu juures väärikalt esineda, olgu Saumuris, olgu Froidfond’is, oli ta end reisi jaoks ehtinud väga koketselt, väga rafineeritult, väga jumalikult, kui tarvitada sõna, millesse tol ajal koondusid kõik mõne asja või isiku täiuslikud omadused. Tours’is oli keegi juuksur värskelt lokkinud ta ilusaid tumepruune juukseid; seal oli ta ka pesu vahetanud ja võtnud tarvitusele mustast siidist kaelasideme, mille ta koos ümmarguse kraega kombineeris nii, et see meeldivalt raamis ta värsket, naeratlevat nägu. Pooleldi kinninööbitud reisisaterkuub piirjoonestas hästi ta taljet ja võimaldas näha sallina seotud kašmiirvesti, mille all oli veel teine, valge vest. Noormehe uur, mis hooletult oli visatud ühte taskusse, rippus lühikese kuldketiga nööpaugu küljes. Hallid püksid olid nööbitavad külgedelt, kus mustad siidtikandid kaunistasid õmblusi. Charles käsitses meeldivalt oma jalutuskeppi, mille voolitud kuldnupp ei tumestanud sugugi ta hallide kinnaste värskust. Ja lõpuks oli ta sonimütski oivalise maitsega. Pariislane, ainult kõige kõrgemasse sfääri kuuluv pariislane võis end ehtida selliselt, muutumata seejuures naeruväärseks, vaid andes, ümberpöördult, teatud harmoonilise meeldivuse kõigile neile tühistele pisiasjadele, mida muide kroonis mehine olek, noormehe olek, kellel on uhked püstolid, kindel käsi ja kellele kuulub Anette.

Nüüd, kui tahate hästi mõista Saumuri kodanike ja noore pariislase vastastikust üllatust ja selgesti näha hiilgavat sära, mida reisija elegants heitis saali hallidele varjudele ja ühtlasi tolle perekondliku pildi kujudele, siis püüdke kujutleda Cruchot’sid. Kõik kolm nuuskasid tubakat ega hoolinud juba ammugi enam tatitilkadest ja väikestest mustadest täppidest, millega olid üle külvatud rinnakrooked nende punakollastel särkidel, mis olid kortsunud kraedega ja koltunud voltidega. Nende pehmed kaelasidemed tõmbusid varsti pärast kaela asetamist nöörina keerdu. Tohutu suur pesutagavara, mis neil võimaldas vaid kord kuue kuu tagant pesu pesta ja seda kappide põhjas alal hoida, oli süüdi selles, et aeg jättis pesule oma hallikaid ja luitunud jälgi. Cruchot’d olid sõna otseses mõttes ebameeldivuse ja vanadusnõrkuse kehastuseks. Nende näod, mis olid niisama närtsinud nagu nende viimseni ärapeetud riided, niisama kortsunud nagu nende püksidki, näisid kulunuina, kivinenuina ja moonutatuina. Üldine lohakus teistegi ülikondades, mis kõik olid kuidagi poolikud, ilma värskuseta, nagu seda on tavaliselt kehakatted provintsis, kus märkamatult jõutakse selleni, et enam ei rõivastuta ligimese pärast ja arvestatakse isegi iga kindapaari hinda – see kõik sobis hästi Cruchot’de hoolimatusega. Hirm moodide ees oli ainus punkt, milles grassänistid ja krüšotiinid omavahel täielikult sobisid. Kui pariislane võttis oma monokli, et vaadelda saalis olevaid kummalisi esemeid, lae aampalke, puutahveldiste värvivarjundeid või punktikesi, mis kärbsed sinna olid trükkinud ja mille arvust oleks piisanud, et interpunkteerida «Metoodilist entsüklopeediat»9 ja «Moniteuri»10, tõstsid lotomängijad kohe ninad püsti ja silmitsesid pariislast samasuguse uudishimuga, nagu oleksid nad silmitsenud kaelkirjakut. Härra des Grassins ja tema poeg, kellele moodsalt riietatud inimese kuju ei olnud tundmatu, ühinesid ometi naabrite imestusega, olgu siis et nad allusid üldise arvamuse seletamatule mõjule või kiitsid selle heaks, öeldes kaaskodanikele iroonilise muigega: «Näe, millised on nemad seal Pariisis.» Kõik võisid muide vabalt silmitseda Charles’i, kartmata sellega majaperemeest pahandada. Grandet oli süvenenud pika kirja lugemisse, mida ta käes hoidis, ja võtnud selleks ainsa küünla laua pealt, hoolimata külalistest ja nende heaolust. Eugénie, kellele igasugune täiuslikkuse tipp, olgu riietuses, olgu isikus, oli täiesti tundmatu, arvas nägevat oma onupojas kuskilt seeravite11 valdkonnast saabunud olevust. Ta haistis hurmavaina tunduvaid lõhnu, mida levitas noormehe hiilgav soeng oma võluvate lokkidega. Meeleldi oleks ta puudutanud tema ilusate peenikeste kinnaste siidsiledat nahka. Ta kadestas Charles’i väikesi käsi, tema jumet, tema näojoonte värskust ja õrnust. Kui lõpuks lühidalt summeerida kõik need muljed, mis too noor peenutseja jättis harimatusse neiusse, kes pidevalt tegeles sukkade nõelumisega ning isa riiete parandamisega ja kelle elu oli kulgenud nende räpaste seinte vahel, selles vaikses tänavas, kus vaevalt võis näha ühte inimest tunni kestel, siis tekitas onupoja nägemine neiu südames sellist peeniharat naudingut, millist põhjustavad mõnele noormehele fantastilised naiskujud, mis Westall12 on joonistanud inglise keepsake’idesse13 või mis Finden14 on nii osavasti graveerinud vasesse, et kardad kõige väiksematki hingust, mis need taevalikud ilmutused sunniks haihtuma. Charles tõi oma taskust esile ninarätiku, mis oli tikitud tolle suursuguse daami poolt, kes reisis Šotimaal. Nähes seda ilusat käsitööd, mis andumusega oli tehtud armastusele kadunud tundide jooksul, heitis Eugénie pilgu oma onupojale, et näha, kas too tõesti mõtleb seda rätikukest tarvitada. Charles’i käitumine, ta liigutused, ta viis tarvitada monoklit, ta teeseldud häbematus, ta halvakspanu kingituse suhtes, mis rikkale pärijannale oli nii palju rõõmu teinud ja mida noormees nähtavasti pidas väärtusetuks või naeruväärseks, – lõpuks kõik, mis šokeeris Cruchot’sid või des Grassins’e, meeldis Eugénie’le nii väga, et enne uinumist ta uneles kaua tollest fööniksist onupoegade hulgas.

Numbrite hõikamine edenes kaunis pikkamisi ja peagi lõpetati mäng. Pikk Nanon astus tuppa ja ütles valjusti:

«Proua, te peate mulle linu andma, vaja sellele härrale ase ära teha.»

Proua Grandet järgnes Nanonile. Proua des Grassins lausus siis tasase häälega:

«Säästame oma sou’d ja lõpetame mängu.»

Igaüks võttis oma kaks sou’d vanalt konarlikult alustassilt tagasi ja siis tõusis kogu seltskond püsti ning siirdus kamina juurde.

«Kas lõpetasite juba?» küsis Grandet, panemata kirja käest.

«Jah,» vastas proua des Grassins, istudes Charles’i kõrvale.

Eugénie, keda innustas üks neist mõtteist, mis tekivad noorte neidude südames, kui sinna esmakordselt asub sügavam tunne, lahkus saalist, et minna abistama ema ja Nanoni. Oleks teda tol hetkel küsitlenud mõni osav pihiisa, oleks Eugénie kõhklemata tunnistanud, et ta ei mõelnud ei emale ega Nanonile, vaid et teda kiusas piinav soov oma onupoja tuba üle vaadata, seal temast unistada, asetada sinna ükspuha mida, hoolitseda selle eest, et midagi ei unustataks, teha kõik, et muuta too ruum nii elegantseks ja puhtaks kui võimalik. Eugénie uskus juba, et ainult tema on suuteline mõistma oma onupoja soove ja mõtteid. Ja tõesti, ta saabus just õigel hetkel, et tõendada emale ja Nanonile, et kõik on veel tegemata, kuna nood juba kavatsesid lahkuda, arvates, et kõik on tehtud. Eugénie soovitas Nanonile, et too paneks sütepanni tuliseid süsi ja soojendaks nendega voodilinu; ta laotas isiklikult vanale lauale väikese linakese ja soovitas tungivalt, et Nanon linakest igal hommikul vahetaks. Ta veenis oma ema, et kaminas on tarvis tuli süüdata, ja mõjutas Nanoni, et viimane tooks ilma isa teadmata suure hunniku puid koridori. Ta jooksis saali, võttis ühest nurgakapist vanaaegse lakitud kandmiku, kadunud vanahärra de la Bertellière’i pärandi, hankis veel sealtsamast kuuetahulise kristallklaasi, väikese, kullatise kaotanud teelusika, antiikse veekarahvini, millele olid graveeritud amorid, ja asetas kõik need esemed võidurõõmsalt kaminanurgale. Veerandtunni vältel oli tal tekkinud rohkem ideesid kui kogu aja jooksul, mis ta maailmas oli elanud.

«Ema,» hüüdis Eugénie, «kindlasti ei suudaks mu nõbu taluda rasvaküünla lõhna. Kui ostaksime õige vahaküünlaid?..»

Kergelt nagu linnuke hüppas ta püsti ja võttis oma rahakotist sajasou’se mündi, mille ta oli saanud oma sellekuiseiks väljaminekuiks.

«Säh, Nanon,» ütles ta, «mine kähku!»

«Aga mis su isa ütleb?»

See kohutav vastuväide esitati proua Grandet’ poolt, kes nägi oma tütre käes vanast Sèvres’i portselanist suhkrutoosi, mille Grandet oli toonud Froidfond’i lossist.

«Ja kust sa võtad suhkrut? Kas oled hull?»

«Ema, küll Nanon ostab suhkrut, nagu vahaküünlaidki.»

«Aga su isa?»

«Kas see siis sobiks, kui ta vennapojal ei oleks siin klaasi suhkruvettki juua? Isa ei pane seda muide tähelegi.»

«Su isa näeb kõik,» ütles proua Grandet pead vangutades. Nanon kõhkles, ta tundis oma peremeest.

«Aga mine siis ometi, Nanon, täna on ju minu sünnipäev!»

Nanon hakkas kõva häälega naerma, kuuldes esimest nalja oma noore perenaise suust, ja täitis käsku. Sellal kui Eugénie ja ta ema püüdsid kõigest jõust kaunistada tuba, mille härra Grandet oli määranud oma vennapojale, oli Charles proua des Grassins’i tähelepanu objektiks ja meelituste märklauaks.

«Teie olete õige vapper, mu härra,» ütles proua des Grassins noormehele, «kui julgete loobuda pealinna lõbudest talvisel ajal ja tulla elama Saumuri. Ent kui meie teid nii väga ei hirmuta, siis näete, et ka siin võib veel lõbutseda.»

Ta heitis noormehele salajase pilgu, nagu seda tavaliselt tehakse provintsis, kus naistel on silmades nii palju tagasihoidlikkust ja ettevaatust, et see annab neile tolle maia himukuse, mis on iseloomustav mõnele vaimulikule, kellele igasugune lõbu näib vargusena või eksimusena. Charles tundis end selles saalis nii võõrana, nii kaugel avarast lossist ja hiilgavast elust, mida ta onu juures oli lootnud leida, et silmitsedes tähelepanelikult proua des Grassins’i, avastas temas põgusa sarnasuse pariislike kujudega. Leebelt võttis ta vastu kaudse kutse, mis talle esitati, ja nüüd arenes muidugi keskustelu, milles proua des Grassins järk-järgult tasandas häält, et viia see kooskõlla oma pihtimuste iseloomuga. Temal ja Charles’il oli mõlemal ühesugune vajadus vastastikuseks usalduseks. Pärast mõnehetkelist edevat lobisemist ja tõsisemat naljatlemist õnnestus osaval provintslannal öelda oma kaasvestlejale, ilma et teda oleksid kuulnud teised isikud, kes kõnelesid veinimüügist, millega tol hetkel tegelesid kõik Saumuri kodanikud:

«Mu härra, kui tahaksite meid austada oma külaskäiguga, siis teeksite kindlasti palju meelehead nii mu mehele kui mulle. Meie salong on ainuke Saumuris, kust leiate nii kõrgema äriringkonna esindajaid kui ka aadlikke: meie kuulume kahte seltskonnakihti, kes soovivad kohtuda vaid meie juures, sest meil on lõbus. Minu mees – ütlen seda uhkusega – on väga lugupeetud nii ühtede kui teiste poolt. Niisiis püüdkem teie siinviibimise ajal teist igavust eemale peletada. Kui jääksite ainult härra Grandet’ juurde, mis teist siis küll saaks, armas jumal! Teie onu on ihnuskoi, ta mõtleb vaid oma viinamägedele; teie tädi on palveõde, kes paari mõtetki ei oska siduda, ja teie nõbu on kasvatamatu lihtlabane lollike, ilma hariduseta ja kaasavarata, kes veedab oma elupäevi vanade kaltsude lappimisega.»

«See daamike on päris kena,» mõtles Charles Grandet endamisi, vastates proua des Grassins’i edvistamisele.

«Mulle näib, naisuke, et sina tahad võõrast härrat päris oma käpa alla saada,» ütles suur ja paks pankur naerdes.

Selle märkuse puhul laususid notar ja kohtueesistuja mõned enamvähem salakavalad sõnad, ent abee heitis neile kavala pilgu ja resümeeris nende mõtted, võttes endale näputäie tubakat ja lastes siis toosi ringi käia:

«Kes siin Saumuris,» ütles ta, «võiks külalist veel armastusväärsemalt kohelda kui armuline proua?»

«Ah nii! Mis te sellega öelda tahate, härra abee?» küsis härra des Grassins.

«Seda, mu härra, mis on kõige meelitavam nii teile, armulisele prouale, Saumuri linnale kui ka võõrale härrale,» lisas kaval vanamees, pöördudes Charles’i poole.

Ilma et ta näiliselt oleks kuulatanudki, millest Charles ja proua des Grassins kõnelesid, oli abee Cruchot taibanud nende kõneluse mõtet.

«Mu härra,» ütles lõpuks Adolphe Charles’ile, püüdes käituda sundimatult, «ma ei tea, kas teil on säilinud mõningat mälestust minust; mul oli õnn olla teie vis-à-vis ühel ballil, mille andis härra parun de Nucingen, ja…»

«Muidugi, mu härra, muidugi,» vastas Charles, kes imestas, et temast oli äkki saanud üldise tähelepanu objekt.

«Kas see härra on teie poeg?» küsis ta proua des Grassins’ilt.

Abee heitis emale salakavala pilgu.

«Jah, mu härra,» vastas proua des Grassins.

«Teie olite siis väga noorena Pariisis?» ütles Charles, pöördudes jälle Adolphe’i poole.

«Mis seal parata, mu härra!» ütles abee. «Me saadame nad Paabelisse otsekohe, kui nad emapiimast on ära võõrutatud.»

Proua des Grassins heitis abeele küsiva pilgu, milles peitus sügav imestus:

«Peab tulema provintsi,» jätkas abee, «et leida naisi, kes kolmekümne möödudes on veel nii värsked, nagu seda on armuline proua, ehkki neil on juba pojad, kes on lõpetanud õigusteaduskonna. Mulle näib, nagu poleks veel praegugi möödas need päevad, mil noormehed ja daamid tõusid ballisaalis toolidele, et näha teid tantsimas, armuline proua,» lisas abee, pöördudes oma naisrivaali poole. «Mulle näib, nagu oleks teie edu alles eilne.»

«Oh, see vana riivatu!» mõtles proua des Grassins endamisi. «Kas ta tõesti näeb mind läbi?»

«Näib, et Saumuris ootab mind suur edu,» mõtles Charles, nööpides oma saterkuue lahti, asetades käe vestipõue ja suunates pilgu kaugusse, et jäljendada poosi, mille Chantrey15 on omistanud lord Byronile.

Isa Grandet’ tähelepanematus või, õigust öelda, murelikkus, mis tekkis kirja lugemisel, ei jäänud märkamata ei notaril ega kohtueesistujal, kes püüdsid mõistatada kirja sisu nende vaevunähtavate liigutuste järgi vanamehe näol, mida küünal heledasti valgustas. Viinamarjakasvatajal oli raske säilitada oma näol tavalist rahulikkust. Muide, igaüks võib kujutleda, kui raske oli teeselda tasakaalukust, lugedes saatuslikku kirja, mis ütles järgmist:

«Mu vend, sellest on nüüd varsti kakskümmend kolm aastat möödas, kus me teineteist enam pole näinud. Minu abiellumine oli meie viimase kohtumise põhjuseks ja pärast seda me lahkusime teineteisest rõõmsatena. Tõesti, ma ei võinud tol korral aimata, et ühel päeval oled sina ainsaks toeks perekonnale, kelle õitsenguks sa siis edu soovisid. Kui sa seda kirja oma käes hoiad, ei ole mind enam siin maailmas. Oma endise kõrgepositsiooni pärast ei suuda ma taluda laostumise häbi. Ma hoidsin end viimse hetkeni kuristiku äärel, lootes ikka veel pääseda. Nüüd aga on langemine kindel. Minu börsimaakleri ja mu notari Roguini ühtesattunud pankrotid röövivad mult mu viimased ressursid ega jäta mulle midagi järele. Ma võlgnen oma kurvastuseks ligi neli miljonit, suutmata pakkuda rohkem kui kakskümmend viis protsenti aktivat. Mu laos seisvad veinid kannatavad praegusel hetkel laostava hinnalanguse all, mida põhjustab teie saakide rohkus ja kõrge kvaliteet. Kolme päeva pärast öeldakse Pariisis: «Härra Grandet oli petis!» Ma poen, kuigi ausana, teotatud surnurüüsse. Ma röövin oma pojalt ta ausa nime, mille olen teotanud, ja tema ema varanduse. Ta ei tea sellest veel midagi, too õnnetu laps, keda ma jumaldan. Meie hüvastijätt oli väga õrn. Ta ei teadnud õnneks, et see oli mu elu viimne voogamine, mis avaldus selles jumalagajätus. Ehk hakkab ta mind veel ühel päeval sajatama? Mu vend, mu vend, kui kohutav on laste needus! Nemad võivad meie needusest vabaneda, ent nende needus on igavene. Grandet, sa oled mu vanem vend, sa oled kohustatud mind kaitsma: tee nii, et Charles ei langetaks ühtki kibedat sõna mu hauale! Mu vend, kui kirjutaksin sulle oma vere ja pisaratega, ei tunneks ma mitte nii palju valu, kui leidub selles kirjas; sest siis ma nutaksin, jookseksin verest tühjaks, sureksin ega kannataks enam; nüüd aga ma kannatan ja vaatan kuivade silmadega surmale näkku. Sa oled nüüd Charles’i isa! Tal ei ole emapoolseid sugulasi, mispärast – seda sa ju tead. Miks ma ei arvestanud seltskondlikke eelarvamusi? Miks ma alistusin armastusele? Miks abiellusin suurest soost isanda mitteseadusliku tütrega? Charles’il ei ole enam perekonda. Oh, mu õnnetu poeg! Mu poeg!..

Kuule, Grandet, ma ei palu sind enda pärast; muide, su varandus ei ole ehk küllalt suur, et taluda kolmemiljonilist hüpoteeki; ent ma palun sind oma poja pärast! Tea, vennas, ma panin oma käed anudes kokku, kui mõtlesin sinule. Grandet, surres usaldan ma Charles’i sinu hooleks. Ma vaatan oma püstoleid ilma südamevaluta, mõeldes, et sinust saab mu poja isa. Charles armastas mind väga; ma olin nii hea tema vastu, ma ei keelanud talle midagi; ta ei hakka mind sajatama. Muide, küll sa näed: ta on pehme südamega, oma ema moodi, ta ei tee sulle kunagi tuska.

Vaene laps! Harjunud nautima luksust, ei tunne ta ühtki neist viletsustest, mida meid sundis kannatama meie noorpõlve vaesus… Ja nüüd on ta laostunud ning üksinda! Jah, kõik ta sõbrad hülgavad tema ja mina olen see, kes on kõigi ta alanduste põhjuseks. Ah! oleks mul küllalt tugev käsi, et saata ta ühe pauguga taevasse tema ema juurde. Milline hullumeelsus!

Ma tulen jälle tagasi enda ja Charles’i õnnetuse juurde. Ma läkitasin ta sinu poole, et teataksid talle ettevaatlikult mu surmast ja saatusest, mis teda ootab. Ole temale isaks, aga heaks isaks! Ära kisu teda ühe hoobiga tema jõudeelust välja: sa tapaksid tema. Ma palun teda põlvili maas, et ta loobuks võlanõudeist, mida ta oma ema pärijana oleks õigustatud esitama minu vastu. Ent see on ülearune palve; tal on ju küllalt autunnet ja ta mõistab, et tema ei tohi astuda mu võlausaldajate hulka. Ütle, et ta loobuks mu pärandist õigel ajal. Selgita talle selle karmi elu tingimusi, millesse ma tema olen asetanud, ja kui tal siiski säilivad õrnemad tunded minu vastu, siis ütle talle minu nimel, et kõik ei ole veel tema jaoks kadunud. Jah, töö, mis on päästnud meid kahte, võib ka temale tagastada varanduse, mille ma temalt röövisin, ja kui ta tahab kuulda võtta oma isa nõuannet, kes tema pärast hetkekski tahaks väljuda hauast, siis sõitku ta siit ära ja mingu Indiasse! Kallis vend, Charles on aus ja vapper noormees. Varusta teda kõige reisiks vajalikuga ja tea, et ta ennem sureb, kui jätab sulle tasumata selle esimese põhivara, mille sa temale laenad; sest sa ju laenad selle temale, Grandet! Muidu su südametunnistus ei annaks sulle rahu. Ah, kui mu laps ei leiaks sinu juures ei abi ega õrnust, paluksin ma igavesti jumalat, et ta sulle su karmuse eest kätte maksaks. Kui mul oleks õnnestunud päästa mõned väärtused, oleks mul küll olnud õigus anda talle mingisugune summa tema ema varanduse arvel, ent maksukohustused kuu lõpul neelasid kõik mu rahatagavarad. Mul on raske surra, olles teadmatuses oma lapse saatuse suhtes; oleksin tahtnud tunda pühalikke lubadusi su soojas käepigistuses, mis mind oleks elustanud, ent mul pole enam aega. Sellal kui Charles reisib, pean ma oma bilansi tegema. Aususega, mis on juhtinud kogu mu äritegevust, püüan ma tõendada, et mitte mu eksimused või mu ebaausus polnud mu suure õnnetuse põhjuseks. Eks ole seegi hoolitsemine Charles’i eest? – Jumalaga, mu vend! Saagu sulle osaks kõik taevased õnnistused selle suuremeelse hoolduse eest, mille ma sulle usaldan ja mille sa vastu võtad – ma ei kahtlegi selles! Nüüdsest peale on alati üks hääl, kes palvetab sinu eest selles maailmas, kuhu me kõik peame ühel päeval minema ja kus mina nüüd juba olen.

Victor Ange Guillaume Grandet.»

«Vestlete veel?» küsis isa Grandet, pannes kirja täpselt endiste murdjoonte järgi kokku ja pistes selle oma vesti tasku.

Ta heitis vennapojale tagasihoidliku ja kartliku pilgu, mille taha ta peitis oma erutuse ja kalkulatsioonid.

«Kas olete juba sooja saanud?»

«Täiesti, kallis onu.»

«Noh, kus on siis meie naised?» ütles Grandet, kes oli juba unustanud, et vennapoeg ööbib tema juures.

Sel hetkel astusid Eugénie ja proua Grandet saali.

«Kas kõik seal üleval on korras?» küsis vanamees, olles juba oma rahulikkuse tagasi saanud.

«Jah, isa.»

«Noh, vennapoeg, kui olete väsinud, siis juhatab Nanon teid teie kambrisse. Muidugi ei ole see mõne moenarri tuba, kuid ehk vabandate meid, vaeseid viinamarjakasvatajaid, kel pole kunagi sou’dki hinge taga. Maksud neelavad kõik.»

«Me ei taha pealetükkivad olla, Grandet,» ütles pankur. «Teil ehk on oma vennapojaga midagi rääkida. Soovime teile head õhtut! Homseni!»

Nende sõnade juures tõusis kogu seltskond püsti ja igaüks kummardas oma iseloomu kohaselt. Vana notar otsis ukse juurest oma laterna üles ja süütas selle põlema, tehes des Grassins’idele ettepaneku nad koju saata. Proua des Grassins polnud ette näinud juhtumit, mis selle koosviibimise nii enneaegselt lõpetas, ja tema teener ei olnud veel saabunud.

«Kas teeksite mulle au ja võtaksite mu käe alt kinni, armuline proua?» ütles abee Cruchot proua des Grassins’ile.

«Tänan, härra abee. Mul on mu poeg,» ütles proua des Grassins kuivalt.

«Minuga ei tarvitse daamid kompromiteerimist karta,» ütles abee.

«Võta ometi härra Cruchot’ käsivars,» ütles härra des Grassins oma abikaasale.

Abee eemaldus kena daamiga õige nobedasti, jõudes varsti mõne sammu võrra teistest ette.

«See noormees on väga kena, armuline proua,» ütles abee, surudes daami käsivart. «Jumalaga, korvid, viinamarjalõikus on läbi! Peate preili Grandet’ga jumalaga jätma. Eugénie saab pariislasele. Kui too nõbu mitte mõnesse pariislannasse armunud pole, siis leiab teie poeg Adolphe temas vastase, kes on kõige…»

«Jätke juba, härra abee! Küllap too noormees märkab varsti, et Eugénie on rumalakene, ilma värskuseta. Kas olete teda tähele pannud? Ta oli täna õhtul kollane nagu kreeta õun.»

«Teie võib-olla juhtisite juba nõbugi tähelepanu sellele?»

«Jah, lubasin endale küll seda vabadust…»

«Istuge alati Eugénie kõrvale, armuline proua, ja teil ei tarvitse siis tollele noormehele enam suurt midagi rääkida tema nõbu suhtes: küll ta teeb isegi võrdluse, mis…»

«Kõigepealt lubas ta ülehomme minu juurde lõunale tulla.»

«Ah, kui te tahaksite, armuline proua…» ütles abee.

«Ja mis te siis tahate, et ma tahaksin, härra abee? Kas mõtlete mulle halba nõu anda? Ma ei ole, jumal tänatud, mitte selleks kolmkümmend üheksa aastat vanaks saanud ja oma reputatsiooni ilma ühegi häbiplekita hoidnud, et nüüd end kompromiteerida, olgu mängus või Suur-Moguli riik. Me mõlemad oleme neis aastates, kus teatakse, mis sõnad kaaluvad. Vaimuliku jaoks on teil tõesti sündmatud ideed. Päh! See meenutab juba «Faublasi»16.»

«Teie olete siis «Faublasi» lugenud?»

«Ei, härra abee, ma tahtsin öelda «Ohtlikke suhteid»17.»

«Ah! See raamat on juba võrratult moraalsem,» ütles abee naerdes. «Ent teie tahate mind tembeldada niisama rikutuks, nagu on nüüdisaja noormehed! Ma tahtsin teile lihtsalt…»

«Eks julgege vaid öelda, et teie ei kavatsenud mulle soovitada inetuid asju. Kas see ei ole siis selge? Kui too noormees, kes muide on väga kena, olen sellega nõus, hakkaks minuga kurameerima, siis ei mõtlekski ta enam oma onutütrele. Ma tean küll, et Pariisis mõned head emad ohverdavad end oma laste õnne ja rikkuse heaks; aga meie elame provintsis, härra abee.»

«Jah, armuline proua.»

«Ei mind,» alustas daam jälle, «ega Adolphe’i – meid kumbagi ei meelitaks isegi sada miljonit, mis on saadud sellise hinna eest.»

«Armuline proua, ma ei rääkinudki sajast miljonist. Kiusatus oleks siis vahest ületanud meie mõlema jõu. Ma arvan ainult, et aus naine võib kõige oma korralikkuse juures vahel väikest viisi edvistada, muidugi ilma et ta kaugemale läheks, ja see moodustaks siis osa tema seltskondlikest kohustustest ning…»

«Kas arvate?»

«Armuline proua, miks ei peaks me püüdma teineteisele vastutulelikud olla!.. Lubage, et ma oma nina nuuskan. Kinnitan teile, armuline proua,» alustas ta jälle, «et noormees fikseeris teid hoopis säravama ilmega kui mind; ent ma andestan talle täielikult, kui ta eelistab ilu vanadusele…»