Muinsuste muuseum

Оглавление

Honoré de Balzac. Muinsuste muuseum

MUINSUSTE MUUSEUM

Отрывок из книги

Kallis parun.

Minu pikk ja ulatuslik prantsuse üheksateistkümnenda sajandi kommete ajalugu äratas teis nii elavat huvi ja te suhtusite minu töösse nii julgustavalt, et see lubab mul siduda teie nime ühe katkendiga sellest suurest tervikust, Eks ole ju teie väga virga ja kohusetruu Saksamaa üks tähtsamaid esindajaid? Teie hea hinnang minu tööle toob kindlasti kaasa veel teisigi tunnustusi ning soodustab seega mu julget ettevõtet. Olen uhke teie kiitusele ja püüan seda pälvida, jätkates oma tööd sama meelekindlusega, mis iseloomustas teie teaduslikke uurimusi ja teie püsivust kõigi nende dokumentide hankimisel, ilma milleta kirjanduslik maailm poleks rikastunud selle tohutu mälestusmärgiga, mis on teie püstitatud. See kiindumus, millega tegite oma vaevarikast tööd ja kasutasite seda idamaise ühiskonna huvides, tiivustas minugi tööindu neil unetuil öödel, mil tegelesin meie moodsa ühiskonna üksikasjadega. Ehk rõõmustab see teadmine teidki, kui te sellest kuulete, sest olete nii lihtsameelselt heasüdamlik, et teid võiks võrrelda meie La Fontaine’iga.

.....

See juhtus meie sajandi teisel aastal. Preili d’Esgrignon oli tollal kahekümne seitsme aastane. Ta oli kaunis. Üks kohaliku päritoluga tõusik, vabariigi sõjaväe varustaja, kelle aastane sissetulek oli tuhat eküüd, saavutas pärast pikka vastupanu Chesneli nõusoleku selleks, et see esitaks preili d’Esgrignonile tema abiellumisettepaneku. Vend ja õde vihastasid ühel määral sellise jultumuse üle. Chesnel oli ahastuses, et too härra du Croisier oli suutnud teda oma võrku meelitada. Alates sellest päevast ei märganud ta markii d’Esgrignoni käitumises või ta sõnades enam seda lahket heasoovlikkust, mida võis pidada sõpruseks. Nüüdsest peale avaldas markii talle ainult oma tänulikkust. See õilis ja siiras tänulikkus põhjustas aga notarile kestvaid piinu. On selliseid ülevaid hingesid, kellele tänulikkus tundub liiga suure tasuna, nad eelistavad pigem meeldivat võrdsustunnet, mida annavad mõtete kooskõlastamine ja hingede vabatahtlik liitumine. Notar Chesnel oli sellist austavat ja rõõmustavat sõprust juba maitsta saanud; markii oli teda enese kõrgusele tõstnud. Vanale aristokraadile oli ta endine varavalitseja midagi lapse ja teenija vahepealset, ta oli vabatahtlik vasall ja pärisori, kes oli kõigi südamesoonekestega oma läänihärra külge kasvanud. Juba ammu ei näinud d’Esgrignonid Chesnelis enam notarit, nende suhteid juhtis ainult tõsine ja kestev vastastikune kiindumus. Markii silmis ei olnud Chesnelil kui ametlikul notaril mingit tähtsust; temale oli Chesnel ta endine teenija, ainult notariks ümber riietatuna. Chesneli silmis oli aga markii mingi jumaliku päritoluga kõrgem olevus. Notar austas aristokraatiat; ta meenutas ilma häbenemata, kuidas ta isa markii ülemteenrina oli avanud salongiukse ja teatanud: «Härra markii, laud on kaetud.» Ta truudus sellele laostunud aristokraatlikule perekonnale ei tulenenud niivõrd tema aususest kui ta egoismist: pidas ta ju ennast selle perekonna liikmeks. Chesneli kurbus sõprussidemete katkemise pärast oli väga suur. Kui ta markii keelust hoolimata siiski julges oma eksimusest rääkima hakata, vastas vana aadlik sügava tõsidusega:

«Chesnel, enne segadusi sa ju ei oleks meile esinenud nii teotava ettepanekuga? Millised peavad küll olema need uued doktriinid, kui nad sinugi on ära rikkunud!»

.....