Читать книгу Eugenie Grandet - Honoré de Balzac - Страница 5

Mõningais provintsilinnades leidub maju, mille välimus sisendab melanhooliat, sarnast sellega, mida kutsuvad esile kõige süngemad kloostrid, kõige värvitumad nõmmed või kõige kurvemad varemed. Võib-olla leidub neis majades nii kloostrite vaikust kui nõmmede viljatust ja varemete kõdunevust; elu ja liikumine toimub neis nii tasa, et võõras peaks neid vist mahajäetuks, kui ta äkki ei kohtaks mõne liikumatu olendi kahvatut ja külma pilku, kelle peaaegu mungalik nägu kerkib aknalaua kohale, kui kuuldub tundmatut sammudemüdinat. Selliseid melanhooliajooni leidub ühe elamu välimuses, mis asub Saumuris, mägise tänava lõpus, mis suundub linnast kõrgemal asetsevasse lossi. See tänav, nüüd vähe käidav, soe suvel, külm talvel ja pime mõningais paigus, on tähelepanuvääriv oma alati puhta ja kõmiseva kivisillutise, oma lookleva sõidutee kitsuse ja oma majade vaikuse poolest, mis kuuluvad vanasse linnaossa ja mille kohal kerkib endine kindlusevall. Kolme sajandit näinud majad on seal veel päris tugevad, olgugi nad ehitatud puust, ja nende mitmekesine ilme moodustabki selle algupärasuse, mis köidab antikvaaride ja kunstnike tähelepanu Saumuri selles linnaosas. Raske oleks neist majadest mööduda, imetlemata hiiglaslikke tammetalasid, mille otstesse on nikerdatud kummalised kujud ja mis musta bareljeefina ümbritsevad suurema osa majade alumist korda. Kohati on majade ristpalgid kaetud kiltkividega ja see moodustab siniseid jooni elamu haprail seintel, mida kroonib aastate jooksul kurdunud püstkatus, kus pehastunud sindlid on vihma ja päikese vahelduval toimel hoopis kõveraks tõmbunud. Teisal esinevad kulunud, mustunud aknalauad, mille peeni skulptuure veel vaevu on näha ja mis tunduvad liiga hapraina nende pruunide savipottide jaoks, kust kerkivad esile mõne vaese naistöölise nelgid või roosid. Taamal on uksi, mida kaunistavad hiiglasuured naelapead ja kuhu meie esivanemate tarkus on jäädvustanud perekondlikke hieroglüüfe, mille mõte jääb igavesti selgitamatuks. Kohati on mõni protestant nendega tunnistanud oma usku, kohati mõni liigamees sajatanud Henri IV. Mõni linnakodanik on sinna uurendanud oma patritsiaadimärgid, oma unustatud raevanema-kuulsuse. Kogu Prantsusmaa ajalugu on siin koos. Lihtsate krohvseintega vana tudiseva maja kõrval, mis kiidab oma ehitaja kätetööd, kerkib taeva poole aadlimehe uhke elamu, kus kivist uksekaarel on veel säilinud mõned jäljed aadlivapist, kuigi selle on hävitanud mitmesugused revolutsioonid, mis alates aastast 1789 on vapustanud maad. Selles tänavas ei toimu kauplemine poodides ega ärides, vaid keskaja sõbrad leiaksid siit meie esivanemate kaubakoja kogu tema naiivses lihtsuses. Nood madalad saalid, millel pole ei vaateakent, ei väljapanekuid ega vitriine, on sügavad ning pimedad ega oma mingeid väliseid ega sisemisi ilustusi. Nende tugevalt rautatud uks avaneb kahes osas: ülemine osa liigub sissepoole, moodustades akna, alumine, varustatud vedrukellukesega, on alatasa liikvel. Õhk ja valgus pääsevad sellesse niiskesse koopataolisse ruumi ukse ülemise osa kaudu või läbi avause, mis leidub laevõlvi ja madala, letikõrguse seinamüüri vahel. Sinna asetatakse tugevad luugid, mis eemaldatakse hommikul ja pannakse õhtul tagasi, kinnitades nad polditud raudlattidega. Sellele müürile laotakse kaubad ostjaskonnale vaatlemiseks. Ei ole siin mingisugust pettuskatset. Vastavalt kaupluse iseloomule koosnevad kaubaproovid kahest või kolmest tünnist, mis on täidetud soolaga või tursakalaga, mõnest pakist purjeriidest, laevaköitest, aampalkide külge riputatud messingist, seina äärde asetatud vitsrauast või mõnest riiulil lebavast kalevikangast. Astuge sisse. Noorusvärske, puhtalt rõivastatud tütarlaps, valges rätikus ja punaste käsivartega, tõuseb oma kudumistöö juurest üles ja kutsub kohale kas isa või ema, kes tuleb ja müüb teile, mida te soovite, tehes seda flegmaatiliselt, vastutulelikult või kõrgilt, vastavalt oma iseloomule, olgu siis kaupa kahe sou või kahekümne tuhande frangi eest. Te näete tammelaudadega kauplejat istumas oma ukse ees ja veeretamas pöidlaid, vesteldes mõne naabriga; näilikult ei oma ta muud kui viletsaid kastilaudu ja kaht või kolme kandamit latte; ent sadamas on tal tulvil täis puuhoov, mis varustab kõiki Anjou tünderseppi; ta teab täpselt, kui palju vaate ta hakkama paneb, kui lõikus tuleb hea; päikesepaiste rikastab teda, vihmane ilm laostab: ainsa ennelõuna jooksul võib vaatide hind langeda üheteistkümnelt frangilt kuuele frangile. Sellel maal, samuti nagu Touraine’iski, sõltub kaubanduslik elu atmosfäärilistest muutustest. Viinamarjakasvatajad, maaomanikud, puukaupmehed, tündersepad, võõrastemajapidajad, laevnikud – kõik nad piiluvad päikest; magama heites värisevad nad hirmust, et hommikul võivad kuulda öökülmast; nad kardavad vihma, tuult ning põuda ja tahaksid, et vesi, soojus ja pilved alistuksid nende tahtele. Käib alatine kahevõitlus taeva ja maa huvide vahel. Baromeeter kurvastab, silub kortse, muudab näod taas rõõmsaks. Siin, selle Saumuri endise peatänava ühest otsast teise, võib iga ukse juures kuulda sõnu: «Kui kuldne ilm!» Samuti öeldakse sageli naabrile: «Nüüd sajab taevast kulda!» teades, kui palju üks päikesekiir või õigeaegne sagar vihma võib kasu tuua. Suvisel laupäeval ei saa te nende tublide ärimeeste käest keskpäevast alates enam ühegi sou eest kaupa. Igaühel neist on oma viinamägi, oma väike talu ja ta siirdub paariks päevaks maale. Siin, kus kõik on ette arvestatud: ost, müük ja kasu, siin veedavad ärimehed kaheteistkümnest tunnist kümme tundi lõbusa lobisemise, vaatlemise, targutamise ja alatise ringipiilumisega. Ükski perenaine ei saa osta põldpüüd, ilma et naabrid hiljem ei küsiks tema mehelt, kas praad oli ka küllalt küps. Ükski noor neiu ei saa aknast välja vaadata, ilma et kõik jõudeolijad teda kohe ei märkaks. Siin on kõik südamed avatud, samuti ei ole saladusi neis ligipääsmatuis, süngeis ja vaikseis majades. Elu kulgeb enamasti vabas õhus: iga perekond istub oma ukse ees; seal nad einestavad, lõunastavad, tülitsevad. Keegi ei saa läbida tänavat, ilma et teda ei uuritaks. Vanasti, kui keegi võõras saabus provintsilinna, tehti iga ukse ees tema kulul nalja. Sealt siis tekkisidki igasugu lõbusad jutukesed, sealt siis saigi alguse too hüüdnimi «hambamehed», millega tituleeriti Angers’ elanikke, kes olid kuulsad oma teravmeelse pilkamise poolest.

Vanalinna endised üksikelamud asetsevad juba mainitud tänava ülemises osas, kus vanasti elasid kohalikud aadlikud. Maja, tulvil melanhooliat, kus toimusid selle jutustuse sündmused, oli just üks neist elamuist, auväärne jäänus sajandist, kus asjad ja inimesed omasid toda lihtsust, mis prantsuse kommetest päev-päevalt üha enam kaob. Kui te olete loogelnud selles maalilises tänavas, kus väiksemadki konarused äratavad teis mälestusi ja kus kõik kokku sunnib teid tahtmatult unelema, märkate lõpuks üht küllaltki tumedat orva, mille sügavusse on peidetud härra Grandet’ oma maja uks. Võimatu on mõista selle provintsliku väljendi tähendust, tundmata härra Grandet’ elulugu.

Härra Grandet’l oli Saumuris eriline reputatsioon, mille põhjust ja mõju ei suuda mõista inimesed, kes pole lühemat või pikemat aega provintsis elanud. Härra Grandet, keda mõningad inimesed kutsusid ka isa Grandet’ks, ehkki nende vanakeste arv päev-päevalt vähenes, oli 1789. aastal jõukas tünderseppmeister, kes oskas lugeda, kirjutada ja arvutada. Kui Prantsuse vabariik laskis Saumuri ringkonnas müügile vaimuliku seisuse varandused, oli tündersepp just neljakümne-aastane ja äsja abiellunud rikka puukaupmehe tütrega. Varustatud oma sularahaga ja naise kaasavaraga, üldsummas kahe tuhande luidooriga, siirdus Grandet maakonda, ja seal, tänu kahesajale topeltluidoorile, mis ta äi andis altkäemaksuna metsikule vabariiklasele, kelle järelevalve all toimus riigimaade müük, õnnestus Grandet’l omandada seaduslikult, kuigi mitte õigel teel, ja otse võileivahinna eest ringkonna parimad viinamarjaistandused, ühe vana kloostri maad ja mõned talud. Saumuri elanikud, kes polnud kuigi revolutsioonilised, hakkasid isa Grandet’d pidama julgeks meheks, vabariiklaseks, patrioodiks, inimeseks, kes on huvitatud uutest ideedest, kuna meie tündersepp oli lihtsalt huvitatud viinamägedest. Ta määrati Saumuri ringkonnavalitsuse liikmeks, ja tema rahutaotlev mõju avaldus siin nii poliitiliselt kui kaubanduslikult. Poliitiliselt kaitses ta endisi inimesi ja kasutas kogu oma mõju selleks, et takistada emigrantide mõisate müümist; kaubanduslikult varustas ta vabariiklikku armeed ühe või kahe tuhande vaadi valge veiniga ja laskis endale selle eest maksta toredate heinamaadega, mis kuulusid ühele nunnakloostrile ja mille võõrandamine oli jäetud viimseks. Konsulaadi ajal sai meie Grandet linnapeaks, haldas targasti, kuid korraldas veelgi paremini oma viinamägesid; keisririigi ajal sai temast härra Grandet. Napoleon ei armastanud vabariiklasi: ta asendas härra Grandet’, kes olevat punast mütsi kandnud, ühe suurmaaomanikuga, keisririigi tulevase paruniga, kelle nime ees uhkeldas aadlisilp. Härra Grandet loobus ühiskondlikest auastmeist ühegi kahetsuseta. Linna huvides oli ta lasknud ehitada oivalised maanteed, mis viisid tema mõisatesse. Tema majal ja maaomandeil, mis katastris olid väga mõõdukalt hinnatud, ei lasunud kuigi suured maksud. Pärast mitmesuguste istanduste korrastamist muutusid ta viinamäed, tänu püsivale hoolitsemisele, eesrindlikemaiks kogu maal, ja et nad andsid esmaklassilisi veinisorte, seati neid kõigile eeskujuks. Ta oleks nüüd võinud taotleda Auleegioni risti. Too sündmus leidiski aset 1806. aastal. Härra Grandet oli tollal viiekümne seitsme aastane ja ta naine umbes kolmekümne kuuene. Ainus tütar, nende seadusliku armastuse vili, oli kümneaastane. Härra Grandet, keda saatus kahtlemata tahtis hüvitada tema ebasoosingusse sattumise eest administratiivalal, sai sel aastal päranduse proua de la Gaudinière’ilt, sündinud de la Bertellière’ilt, proua Grandet’ emalt; siis vanalt härra Bertellière’ilt, lahkunu isalt, ja veel proua Gentillet’lt, emapoolselt vanaemalt: kolm pärandust, mille suurust ei teadnud keegi. Nende kolme vanakese ihnsus oli nii kirglik olnud, et juba pikemat aega olid nad raha hunnikusse kuhjanud, et seda siis salaja imetleda. Vana härra de la Bertellière pidas rahamahutust pillamiseks, leides suuremat naudingut kulla vaatlemisest kui liigkasuvõtmisest. Saumuri linn aga hindas rikkuse väärtust vaid sissetulekute järgi, mida andsid avalikkusele nähtavad varad. Härra Grandet sai siis tolle uue aadlitiitli, mida meie võrdsustamismaania ei ole kunagi suuteline hävitama; ta sai kõige kõrgemini maksustatud kodanikuks kogu ringkonnas. Tema kasutada oli sada vakamaad viinamägesid, mis saagirikkail aastail andsid seitse- kuni kaheksasada vaati veini. Tal oli kolmteistkümmend talu, üks vana klooster, kus ta kokkuhoiu mõttes oli lasknud aknad, teravkaared ja värvilised klaasid kinni müürida, et neid paremini säilitada, ja sada kakskümmend seitse vakamaad heinamaad, kus kasvas ja paisus kolm tuhat paplit, istutatud 1793. aastal. Lõpuks oli ka maja, milles ta elas, tema oma. Selliseks oli kujunenud tema nähtav varandus. Mis puutub ta kapitalidesse, siis omasid ainult kaks inimest umbkaudset ettekujutust nende suurusest: üks oli härra Cruchot, notar, kelle hooleks oli härra Grandet’ raha laenutamine kõrgete protsentide vastu; teine härra des Grassins, Saumuri rikkaim pankur, kelle operatsioonidest viinamarjakasvataja salaja osa võttis. Ehkki vana Cruchot ja härra des Grassins omasid toda sügavat diskreetsust, mis provintsis loob usalduse ja suurendab rikkust, ilmutasid nad avalikult härra Grandet’ suhtes nii suurt lugupidamist, et pealtvaatajad võisid mõõta endise linnapea kapitalide suurust selle roomava austuse järgi, mille objektiks ta oli. Saumuris polnud kedagi, kes ei oleks uskunud, et härra Grandet’l on mingi eriline aare, mõni peidik täis kuldmünte, ja et ta igal ööl naudib kirjeldamatuid rõõme, mida pakub suure kullakoguse vaatlemine. Ihnurid olid selles isegi täiesti veendunud, nähes härra Grandet’ silmi, millele kollane metall näis olevat andnud oma värvuse. Inimesel, kes on harjunud oma kapitalidest tohutut tulu saama, tekivad paratamatult nagu kiimlejail, hasartmängijail või õukondlastel, silmavaates mõningad seletamatud harjumused, vargsed, ahned, saladuslikud liigatused, mis ei jää varjule tema usuvendade eest. Too salajane keel moodustabki teataval määral kirgede vabamüürluse. Härra Grandet sisendas austavat lugupidamist, millist vääris inimene, kes kunagi kellelegi midagi ei võlgnenud, kes vana tündersepana ning vana viinamarjakasvatajana aimas täheteadlase täpsusega, millal oli vaja saagikoristamiseks valmistada tuhat vaati, millal ainult viissada, kes ühegi spekulatsiooni puhul märgist mööda ei lasknud, kel oli vaate müüa ka siis, kui vaat oli kallim temasse mahutatavast ainest, kes oma veinisaagi võis keldrisse panna ja oodata momenti, millal veinivaadi võis müüa kahesaja frangi eest, kuna väikeste istandike omanikud müüsid veini viie luidoori eest vaat. Grandet’ kuulus 1811. aasta saak, targalt talletatuna ja pikkamisi müüduna, tõi talle sisse üle kahesaja neljakümne tuhande frangi. Kui väljenduda rahamehelikult, siis leidus härra Grandet’s tiigri ja boamao omadusi: ta oskas maha heita, küürutada, oma saaki kaua silmitseda ja lõpuks sellele kallale karata; siis avas ta oma rahakoti lõuapärad, ahmis sinna terve koorma eküüsid ja heitis seejärel rahulikult magama, ükskõikne, külm ja pedantne nagu seediv madu. Kui härra Grandet kellestki möödus, siis tunti imetlust, segatud austuse ja hirmuga. Kas ei olnud igaüks Saumuris tunda saanud tema viisakaid, ent tuliteravaid terasküüsi? Ühele oli notar Cruchot hankinud raha, mida ta vajas maakoha ostmiseks, ent üheteistkümne protsendiga; teisele oli härra des Grassins diskonteerinud vekslid, kuid võttes ette kohutavad protsendid. Möödus vähe päevi, kus ei mainitud härra Grandet’ nime, olgu siis turul, olgu õhtustel jutlemistel linnas. Mõningaile inimestele oli vana viinamarjakasvataja varandus patriootilise uhkuse objektiks. Nii mõnigi kaupmees ja mõnigi võõrastemajapidaja seletas võõrastele teatava rahuldustundega:

«Mu härra, meil on siin kaks või kolm kaupmeest-miljonäri; kuid mis puutub härra Grandet’sse, siis ei tea ta vist isegi oma varanduse suurust.»

Aastal 1816 hindasid kõige osavamad Saumuri arvutajad vanamehe maaomandeid ligikaudu neljale miljonile; et ta aga ajavahemikus 1793 kuni 1817 sai oma maaomandeist keskmiselt sada tuhat franki aastast sissetulekut, siis võis oletada, et tal oli sularahas summa, mis umbkaudu võrdus tema kinnisvarade väärtusega. Kui mõnikord pärast bostonipartiid või mõnda kõnelust viinamägede üle jutt pöördus härra Grandet’le, laususid asjatundjad: «Isa Grandet? … Isa Grandet’l peab olema viis või kuus miljonit.»

«Teie olete siis targemad kui mina, ma ei ole kunagi suutnud üldsummat kindlaks teha,» vastas härra Cruchot või härra des Grassins, kui juhtusid kuulma sellist arvamust.

Kui mõni pariislane kõneles Rotschildidest või härra Laffitte’ist, küsisid Saumuri elanikud, kas nad on niisama rikkad kui härra Grandet. Juhtus siis pariislane üleolevalt muiates jaatama, vaatasid somüürlased üksteisele otsa ja vangutasid umbusklikult pead. Nii suur varandus kattis kuldse mantliga kõik tolle inimese teod. Kui algul nii mõnedki tema elu iseärasused andsid põhjust naermiseks ja pilkamiseks, siis nüüd oli naer ja pilge vaikinud. Kõige väiksemaiski asjades oli härra Grandet’ seisukoht kindel nagu jõustunud kohtuotsus. Tema sõnad, ta riided, ta liigutused, ta silmapilgutamine olid seaduseks kogu maal, kus igaüks, olles teda tundma õppinud, nagu loodusteadlane õpib tundma instinkti toimet loomade juures, oli võinud veenduda tema vähimategi liigutuste sügavas ning sõnatus tarkuses.

«Talv tuleb sel aastal vali,» räägiti Saumuris. «Isa Grandet pani oma karusnahksed kindad kätte – vaja viinamarjad ära korjata.» – «Isa Grandet ostab palju tammelaudu – veinisaak tuleb hea.»

Härra Grandet ei ostnud kunagi liha ega leiba. Tema talunikud tõid talle rendi alusel igal nädalal küllaldaselt kohikukki, kanapoegi, mune, võid ja teravilja. Tal oli oma veski, mille rentnik oli kohustatud lisaks rendilepingule vedama teatava koguse peremehe teravilja oma veskisse, selle seal ära jahvatama ja jahu ning kliid peremehele tagasi toimetama. Pikk Nanon, härra Grandet’ ainus teenija, ehkki mitte enam noor, küpsetas isiklikult iga laupäev majapidamiseks vajaliku leiva. Härra Grandet oli oma rentnike-aedviljakasvatajatega kokku leppinud, et need teda varustaksid juurviljaga. Mis puutub puuviljasse, siis toda kasvas tal nii suurel hulgal, et enamik sellest tuli turustada. Oma põletuspuud laskis ta raiuda oma hekkidest või kasutas selleks vanu poolmädanenud kände, mis ta oma põldude äärest laskis üles juurida; tema talunikud vedasid need talle linna, ladusid vastutulelikult puukuuri ja said selle eest ta tänu osaliseks. Tema ainsaiks teadaolevaiks kulutusteks olid: õnnistatud leib, tema naise ning tütre rõivad ja tasu nende toolide eest kirikus; siis veel valgustus, pika Nanoni palk ja kastrulite tinutamine; lõpuks maksud, hoonete remont ja tööstuskulud. Tal oli kuussada vakamaad metsa, mis ta alles hiljuti oli ostnud ja mis oli naabri metsavahi valve all, kellele ta selle eest oli lubanud eritasu maksta. Alles pärast selle omandi soetamist hakkas ta ulukeid sööma. Selle inimese käitumine oli ülilihtne. Ta kõneles vähe. Tavaliselt väljendas ta oma mõtteid väikeste keerukate lausetega, hääldades neid tasa. Alates revolutsioonipäevist, mil ta oli tähelepanu äratanud, kogeles ta tüütavalt, kui oli tarvis pikema kõnega esineda või mõnest vaidlusest osa võtta. Ta pomisemine, katkendlik kõne, sõnademulin, millesse uppus mõte, ja ilmne loogikavaesus, tingitud puudulikust haridusest, – see kõik oli teeseldud ja saab küllaldaselt mõistetavaks käesoleva jutustuse edaspidiste sündmuste kaudu. Muide, neli lauset, täpsed nagu algebra valemid, aitasid tal tavaliselt üle saada kõigist raskustest nii elus kui ärialal: «Ma ei tea. Ma ei või. Ma ei taha. Küll näeme.» Ta ei öelnud kunagi jah või ei, ei kirjutanud kunagi midagi. Kui temaga räägiti, kuulatas ta külmalt, hoidis lõuga parema pihu sees ja toetas paremat küünarnukki pahema käe seljale; ta kujundas endale kõigis asjus omaenda arvamuse, millest ta ei taganenud. Ta kaalus kaua kõige väiksemaidki äritehinguid. Kui pärast tarka vestlust tema vastane, arvates teda juba käpa all olevat, usaldas talle oma salajasemad kavatsused, vastas härra Grandet:

«Ma ei saa midagi otsustada, enne kui olen oma naisega nõu pidanud.»

Tema naine, kelle ta oli viinud täieliku orjuseni, moodustas talle äriasjus ülimõnusa kattevarju. Härra Grandet ei külastanud kunagi kedagi, ei korraldanud enda juures vastuvõtte või lõunasööke; ta ei lärmitsenud kunagi ja näis kõike kokku hoidvat, isegi liigutusi. Ta ei tekitanud kunagi teiste juures korratust, sest ta austas väga eraomandit. Siiski, hoolimata tasasest häälest ja ettevaatlikust hoiakust, oli tündersepa kõneviis ja käitumine terav, eriti oma kodus, kus ta end vähem ohjeldas kui mujal. Välimuselt oli Grandet viis jalga pikk, masajas, nurgeline, kaheteistkümne tolli jämeduste säärtega, pahklike kederluudega ja laiade õlgadega; ta nägu oli ümarik, päevitunud, rõugearmiline; ta lõug oli sirge, huuled ei omanud mingit kaarjoont ja hambad olid valged; silmis oli rahulik ja ablas ilme, nagu öeldakse olevat sisalikul; sügavate põikjoontega laubal olid paljutähendavad mügerikud; juuksed, kollakad ja veidi hallikad, olid nagu hõbe ja kuld – ütlesid mõned noorukid, kes veel ei teadnud, mis kaalus härra Grandet’ kohta tehtud märkus. Jämeda otsaga ninal oli sinisooneline muhk, milles lihtrahva päris õigustatud ütluse järgi peitus õelus. Nägu väljendas kardetavat kavalust, külma õiglust ja egoismi, nagu see on omane inimesele, kes on harjunud koondama oma tundeid ihnsuse nautimiseks; ainus olevus, kellest ta tõesti midagi pidas, oli ta tütar Eugénie, ta ainus pärija. Käitumine, kombed, kõnnak – kõik väljendas muide toda usku iseendasse, mis tekib harjumusest olla alati edukas kõigis oma ettevõtteis. Ehkki härra Grandet näilikult käitus lahkelt ja pehmelt, oli tal siiski raudne iseloom. Ta riietus alati ühetaoliselt; kes teda nägi täna, nägi teda säärasena, nagu ta oli juba alates aastast 1791. Ta tugevad kingad käisid nahksete rihmadega kinni; igal ajal kandis ta vanutatud villast sukki, lühikesi hõbepannaldega pükse jämedast kastanpruunist kalevist, kaherealist sametvesti kollaste ja punakaspruunide triipudega, laia kastanpruuni sabakuube pikkade hõlmadega, musta kaelasidet ja kveekeri kübarat. Ta kindad, tugevad nagu mõnel sandarmil, teenisid teda kakskümmend kuud, ja et neid puhtaina säilitada, asetas ta nad alati erilise kindlakskujunenud liigutusega teatud kohale kübara äärel. Muud ei teadnud Saumur tema isikust midagi.

Ainult kuuel inimesel oli õigus külastada härra Grandet’ maja. Tähtsaim esimesest kolmest oli härra Cruchot’ vennapoeg. Pärast tema nimetamist Saumuri esimese astme kohtu eesistujaks lisas too noormees Cruchot’ nimele juurde veel teise nime – de Bonfons – ja tegi kõik selleks, et Bonfons omandaks ülekaalu Cruchot’ üle. Ta juba kirjutaski oma nimena alla C. de Bonfons. Protsessija, kes oli küllalt mõtlematu, et nimetada teda «härra Cruchot’ks», taipas kohtuistungil peagi oma rumalust. Kohtunik soosis neid, kes nimetasid teda «härra eesistujaks», ent ta kinkis oma kõige lahkemad naeratused neile meelitajaile, kes kutsusid teda «härra de Bonfons’iks». Härra eesistuja oli kolmekümne kolme aastane ja omas Bonfons’i (Boni Fontis) mõisat, mis andis seitse tuhat franki aastast sissetulekut; tal oli oodata pärandust oma notarist onult ja veel teiselt onult, abbe Cruchot’lt, kes oli kõrge aukandja Saint-Martin de Tours’i kapiitlis; mõlemad onud teati olevat küllaltki rikkad. Need kolm Cruchot’d, keda toetas suur hulk õe- ja vennapoegi, kes omakorda olid suguluses umbes kahekümne selle linna perekonnaga, moodustasid omaette erakonna, nagu vanasti Medicid Firenzes; ja nagu Medicitelgi, nii olid ka Cruchot’del oma Pazzid. Proua des Grassins, kahekümne kolme aastase poja ema, külastas väga hoolega proua Grandet’d, lootes naita oma kalli Adolphe’i preili Eugénie’ga. Härra des Grassins, Saumuri pankur, toetas kõvasti oma naise püüdeid, osutades vanale ihnurile alatasa salajasi teeneid ja olles alati õigel ajal käepärast. Need kolm des Grassins’i omasid samuti poolehoidjaid – õe- ja vennapoegi ning ustavaid liitlasi.

Cruchot’de poolel oli abbe, too perekonna Talleyrand, see mees, kes tõhusalt toetatuna oma notarist venna poolt ägedasti võitles pankuriproua vastu, püüdes reserveerida rikka pärandi oma kohtueesistujast vennapojale. See salajane võitlus Cruchot’de ja des Grassins’ide vahel, mille hinnaks oli Eugénie Grandet, huvitas kirglikult Saumuri mitmesuguseid seltskonnakihte. Kas preili Grandet abiellub härra kohtueesistujaga või härra Adolphe des Grassins’iga? Käsitledes seda probleemi arvasid mõned, et härra Grandet ei anna oma tütart ei ühele ega teisele. Endine tündersepp, keda pureb auahnus, ütlesid nad, ootab vist endale väimeheks mõnd Prantsusmaa peeri, keda kolmsada tuhat franki aastast sissetulekut sunniksid leppima kõigi Grandet’ endiste, praeguste ja tulevaste vaatidega. Teised jälle vastasid, et härra ja proua des Grassins on aadlisoost ja küllaltki rikkad, et Adolphe on kõigiti meeldiv kavaler ja et nii sobiv abielu, kui pole just varuks paavsti vennapoega, tohiks küll rahuldada noid tähtsusetuid inimesi, meest, keda kogu Saumur oli näinud, tündersepa kaapraud käes, ja kes muide oli kandnud punast mütsi. Arukamad juhtisid tähelepanu sellele, et härra Cruchot de Bonfons võib Grandet’ maja külastada igal kellaajal, kuna tema rivaali võetakse seal vastu ainult pühapäeviti. Ühed väitsid, et kuna proua des Grassins on palju lähemas sõpruses Grandet’ maja naistega kui Cruchot’d, on tal võimalik neile sugereerida teatavaid mõtteid, mis tal varem või hiljem aitavad sihile jõuda. Teised jälle vastasid, et abbé Cruchot on kõige osavam meelitaja maailmas ning et naine ühelt poolt ja munk teiselt poolt – see teeb partii võrdseks.

«Nad on ühejõulised,» ütles üks Saumuri vaimukaid inimesi. Kohalikud põliselanikud, kes olid asjaga rohkem tuttavad, väitsid: Grandet’d olevat selleks liiga ettevaatlikud, et lasta varandust oma perekonnast välja libiseda: preili Eugénie Grandet Saumurist abielluvat arvatavasti rikka veinikaupleja ja suurärimehe Grandet’ pojaga Pariisist. Sellele vastasid krüšotiinid ja grassänistid:

«Esiteks, vennad ei ole teineteist kolmekümne aasta jooksul kordagi näinud. Ja teiseks, Pariisi Grandet’l on muidugi oma poja suhtes auahned kavatsused. Ta on oma ringkonnavalitsuse esimees, rahvasaadik, kommertskohtu liige, rahvuskaardi kolonel; ta ei tunnistagi oma Saumuri sugulasi ja püüab liituda mõne Napoleoni armust hertsogiseisusse tõstetud perekonnaga.»

Mida kõike ei räägitud rikka pärijanna kohta, kellest oli juttu kogu ümbruskonnas kahekümne miili kaugusel ja isegi avalikes postvankreis Angers’st kuni Blois’ni!

1811. aasta algul saavutasid krüšotiinid märgatavat edu grassänistide suhtes. Froidfond’i mõis, tähelepanuvääriv oma pargi ja imestlusväärse lossi; oma farmide, jõgede, tiikide ja metsade poolest, mis kõik kokku olid kolm miljonit väärt, lasti müügile, sest noor markii de Froidfond oli sunnitud oma kapitale realiseerima. Notar Cruchot, kohtueesistuja Cruchot ja abbé Cruchot, keda aitasid nende poolehoidjad, suutsid ära hoida mõisa müügi väikeste osade viisi. Notar sõlmis noore markiiga kasuliku lepingu, tehes talle selgeks, et tuleks alustada arvutuid kohtuprotsesse üksikosade ostjate vastu, enne kui neilt õnnestuks võlgujäänud summasid kätte saada; targem oli müüa härra Grandet’le, maksuvõimelisele isikule, kes muide oli suuteline tasuma kogu ostuhinna puhtas rahas. Uhke Froidfond’i markisaat langes niisiis härra Grandet’ küünte vahele, kes kogu Saumuri suureks imestuseks selle pärast kõiki formaalsusi diskontosoodustusega kinni maksis. See tehing äratas tähelepanu nii Nantes’is kui Orleans’is. Härra Grandet sõitis oma lossi vaatama, kasutades selleks juhuslikku kaarikut, mis oli parajasti sinna tagasi sõitmas. Heitnud uuele omandile peremeheliku pilgu, sõitis ta jälle Saumuri, olles kindel, et on paigutanud oma kapitalid viiele protsendile, ja hellitades mõtet laiendada Froidfond’i markisaati, koondades selle ümber kõik oma teised maaomandid. Siis, et täita uuesti oma peaaegu tühja kassat, otsustas ta maha võtta oma metsad ning laaned ja lasta müügile paplid, mis kasvasid tema heinamaadel.

Nüüd on kerge mõista kogu ulatuses väljendit «härra Grandet’ oma maja»; see oli kahvatu, külm, vaikne elamu, mis asus linnast kõrgemal ja oli varjatud kindlusemüüri varemeist. Kaks sammast ja võlv, mis moodustasid värava, olid nagu majagi ehitatud tufist, valgest lubjakivist, mida leidub Loire’i kaldail ja mis on nii pehme, et tema keskmine iga on vaevalt kakssada aastat. Halvast ilmastikust tekitatud kummalised ebaühtlased augukesed andsid väravapiitadele ja võlvkaarele ussitanud kivide ilme, mis on omane prantsuse ehituskunstile, ning mõninga sarnasuse vangla sissekäiguga. Võlvkaarest ülalpool asetses kõvast kivist nikerdatud pikk bareljeef, mis kujutas nelja aastaaega, kuid mille kujud olid juba kulunud ning päris mustad. Ülalpool bareljeefi oli etteulatuv plint, millel kasvasid mitmesugused juhuslikud taimed: kollased müürinõgesed, kassitapud, lipuvaarikad, teelehed ja üks väike kirsipuu, mis oli juba kaunis kõrge. Massiivsest tammest pruun värav oli kuivanud ja täis pragusid; ta oli näiliselt nõrk ja seisis üleval terve süsteemi poltide abil, mis moodustasid sümmeetrilisi mustreid. Nelinurkne võre, väike, kuid tihedate varbadega, mis punetasid roostest, asetses jalgvärava keskkohas ja oli nii-öelda aluseks haamrile, mis oli kinnitatud sinna rõnga abil ja millega koputati hiiglasuure naela lõustliku pea pihta. Too haamer, kujult piklik ja sellest liigist, mida meie esivanemad kutsusid kellahaamriks, sarnanes paksu hüüumärgiga; uurides teda hoolikalt, oleks mõni antikvaar võinud temalt leida jälgi tollest narrinäost, mida ta kunagi endast oli kujutanud ja mis pika tarvitamisaja jooksul ära oli kulunud. Läbi väikese võre, määratud sõprade äratundmiseks kodusõdade ajal, nägid uudishimulikud pimeda ja roheka võlvialuse lõpus mõningaid lagunenud trepiastmeid, mis viisid üles aeda, mida pitoreskselt piirasid paksud niiskust immitsevad müürid, kaetud siin-seal kidurate põõsastega. Need müürid olid osa endisest linnavallist, millel asetsesid veel mõnede naabermajade aiad.

Maja alumisel korrusel oli kõige tähtsamaks ruumiks saal, mille sissekäik asetses väravavõlvi all. Vähe inimesi tunneb saali tähtsust Anjou, Touraine’i ja Berry väikestes linnades. Saal on ühtaegu esik, salong, kabinet, buduaar ja söögituba; ta on koduse elu areeniks, selle keskpunktiks; siin käis kohalik juuksur kaks korda aastas härra Grandet’l juukseid lõikamas; siia tulid oma asjaõiendustega talunikud, koguduse õpetaja, allprefekt, möldripoiss. See ruum, mille kaks akent suundusid tänavale, oli laudpõrandaga; hallid, vanaaegsete nikerdustega paneelid katsid seinu; kassettlagi koosnes nähtavatest taladest, mis samuti olid halliks värvitud; kassettide põhjad olid kaetud koltunud savikrohviga. Sarvainest arabeskidega kaunistatud vana vaskne seinakell ilutses kaminasimsil, mis oli tehtud valgeist, halvasti voolitud kividest; kamina kohal asetses rohekas peegel, mille ääred olid lõigatud luipa, et näidata klaasi paksust; peeglist hüppas valgusviirg üle gooti trümoole, mille raam oli kullaga inkrusteeritud terasest. Kaks kullatud vasest kandelaabrit, mis kaunistasid kaminasimsi nurki, teenisid kahte otstarvet: kui neilt ära võeti roosid, mis ühtlasi täitsid küünlapesade aset ja sobisid oma peaharuga sinakast marmorist pjedestaali sisse, mis oli kaunistatud vana vasega, moodustas too pjedestaal ise lihtsa küünlajala, mida võis kasutada väikestel vastuvõttudel. Antiiksed tugitoolid olid kaetud tikandustega, mis kujutasid La Fontaine’i valme; ent seda pidi teadma, kui tahtsid nende sisust aru saada: niivõrd olid värvid luitunud ja näod nõelumisest läbi torgitud, et vaevalt olid nad veel nähtavad. Saali neljas nurgas olid kapid, midagi puhvetitetaolist, mille ülemisteks osadeks olid räpased riiulid. Üks vana puumosaiik-kaardilaud, mille ülemine plaat oli ühtlasi ka malelauaks, asetses kahe akna vahel. Selle laua kohal oli ovaalne baromeeter musta äärisega, mida kaunistasid kullatud puuribad, kuid kärbsed olid neil nii ohjeldamatult vallatlenud, et kullatisest polnud säilinud peaaegu jälgegi. Kamina vastas oleval seinal oli kaks pastellvärvides näopilti, mis pidid kujutama proua Grandet’ vanaisa, vana härra de la Bertelliére’i, Prantsuse kaardiväe leitnandina ja kadunud proua Gentillet’d lamburneitsina. Mõlemad aknad olid drapeeritud punasest Tours’i siidist eesriietega, mida paksude topsudega siidnöörid ülal hoidsid. See luksuslik dekoratsioon, mis nii vähe sobis Grandet’ harjumustega, oli kaasa saadud maja ostu puhul, samuti nagu trümoo, seinakell, gobeläänmööbel ja roosipuust nurgakapid. Uksele lähema akna all oli õlgtool, mille jalad olid asetatud puupakkudele, et tõsta proua Grandet’ sellisele kõrgusele, kust ta võiks näha möödaminejaid. Luitunud metskirsipuust käsitöölauake täitis aknaorva, ja Eugénie Grandet’ väike tugitool asetses lauakese kõrval. Viieteistkümne aasta kestel olid kõik ema ja tütre päevad möödunud sellel kohal rahulikus pidevas töös, alates aprillist kuni novembrini. Selle kuu esimesel päeval võisid nad asuda oma tavalisele kohale kamina juures. Alles siis lubas Grandet saali kaminas tule süüdata, ja 31. märtsil laskis ta selle kustutada, arvestamata esimesi külmasid sügisel ja vilusid ilmu kevadel. Üks väike jalasoojendaja, kuhu asetati köögist saadavaid hõõguvaid süsi, mida pikk Nanon oskas osavasti selleks säästa, aitas proua ja preili Grandet’l üle saada jahedamaist hommikuist ja õhtuist aprilli- ja oktoobrikuus. Ema ja tütar hoidsid terve maja pesu korras, ja nad tegid seda tõelist lihtinimese tööd nii kohusetundlikult kogu päeva läbi, et kui Eugénie tahtis oma emale tikkida mõnd kraekest, oli ta selleks sunnitud tarvitama tunde oma magamisajast ja petma isa, et saada küünalt. Juba pikemat aega jagas ihnur jaopärast küünlaid nii tütrele kui pikale Nanonile, samuti jagas ta ise hommikuti välja leiva ja muud toiduained päevaseks tarviduseks.

Pikk Nanon oli vist küll ainuke inimlik olend, kes oli suuteline taluma oma peremehe despotismi. Kogu linn kadestas härra ja proua Grandet’d tema pärast. Pikk Nanon, keda kutsuti nii ta kõrge kasvu pärast, mis küündis viie jala kaheksa tollini, oli Grandet’ teenistuses juba kolmkümmend viis aastat. Ehkki tema palgaks oli kõigest kuuskümmend liivrit, peeti teda siiski Saumuri kõige rikkamaks majateenijaks. Need kuuskümmend liivrit, mis kolmekümne viie aasta jooksul olid aina kasvanud, võimaldasid tal hiljuti paigutada neli tuhat liivrit notar Cruchot’ juurde eluaegse pensioni kindlustamiseks. See pika Nanoni kauaaegse ja püsiva kokkuhoiu tulemus näis hiiglaslikuna. Iga majateenija, nähes, et vaesel kuuekümne-aastasel naisel on leib vanaduspäeviks kindlustatud, oli kade, mõtlemata raskele orjatööle, millega see oli saavutatud. Kahekümne kahe aastasena ei õnnestunud vaesel tütarlapsel kellegi juures kohta leida, sest ta välimus oli niivõrd eemaletõukav; ent see suhtumine oli täiesti ebaõiglane: asetatuna mõne kaardiväegrenaderi õlgadele oleks too nägu olnud imetlusväärne; kuid iga asi, nagu öeldakse, peab olema parajal kohal. Sunnitud lahkuma mahapõlenud talust, kus ta oli lehmakarjuseks olnud, saabus Nanon Saumuri ja hakkas siin teenistust otsima, innustatuna kõikumatust julgusest, mis ei tagane millegi ees. Härra Grandet kavatses tol ajal abielluma hakata ja tahtis endale majapidamist sisse seada. Ta pilk jäi peatuma just tollel tüdrukul, keda iga ukse juurest tagasi saadeti. Osates endise tündersepana hinnata kehalist jõudu, aimas ta kasu, mida võis saada ühelt naisolevuselt, kes oli voolitud nagu Herkules ja seisis nii tugevasti jalgadel nagu kuuekümne-aastane tamm juurtel, kes oli tugev puusadest, laia seljaga, omas veovoorimehe käsi, kõikumatut ausust ja puutumatut neitsilikkust. Ei soolatüükad, mis katsid seda sõjakat nägu, ei telliskivipunane näojume, ei soonilised käsivarred ega Nanoni armetud riideräbalad hirmutanud tünderseppa, kes oli tollal veel neis aastates, kus süda tuikab. Ta muretses vaesele tüdrukule riided ja jalatsid, andis talle süüa ja palka ning rakendas ta tööle, kohtlemata teda üleliia karmilt. Nähes nii lahket suhtumist, nuttis pikk Nanon salaja rõõmu pärast ja kiindus siiralt tündersepasse, kes muide teda feodaalselt ekspluateeris. Nanon tegi kõik: keetis süüa, pesi leelisega pesu, tassis selle loputamiseks õlal Loire’i äärde ja hiljem jälle koju tagasi; ta tõusis koidikul ja läks hilja magama; ta toitis kõiki viinamarjakorjajaid saagi koristamise ajal ja vaatas tööliste järele; ta kaitses nagu truu koer oma peremehe varandust; et tal oma isanda vastu oli pime usaldus, alistus ta tõrkumatult tema kõige veidramaile tujudele. Pärast kuulsat 1811. aastat, mil saagikoristamine kuulmatuid pingutusi nõudis, otsustas Grandet, pärast kahekümne-aastast laitmatut teenistust, kinkida Nanonile oma vana taskukella; see oli ainus kingitus, mis Nanon temalt kogu selle aja jooksul oli saanud. Ehkki Grandet tavaliselt loovutas Nanonile oma vanad kingad (need olid viimasele parajad), oleks mõttetu pidada Grandet’ kingadest saadavat tulu kingituseks: nii tugevasti olid nad kulunud. Puudus tegi selle vaese tüdruku nii ihnsaks, et Grandet hakkas teda lõpuks armastama, nagu armastatakse koera, ja Nanon oligi lasknud endale kaela panna okkalise kaelarihma, mis teda enam ei torganudki. Kui Grandet veidi liiga kokkuhoidlikult leiba lõikas, ei nurisenud Nanon selle üle; ta jagas rõõmsalt hügieenilisi kasusid, mida võimaldas majas valitsev karm režiim majas, kus keegi kunagi haige ei olnud.

Nanon kuulus perekonda; ta naeris siis, kui Grandet’gi naeris; ta jagas ühes temaga külma ja sooja, kurbust ja tööraskust. Kui palju armast vastutasu peitus selles võrdsuses! Kunagi ei olnud peremees teenijale ette heitnud puu alt võetud virsikuid või ploome.