Читать книгу Modeste Mignon - Honoré de Balzac - Страница 5

Oktoobri algul aastal 1829 oli notar Simon Babylas Latournelle teel Havre’ist Ingouville’i; ta kõndis oma poja käevangus ja teda saatis ta naine, kelle kõrval, otsekui paaž, käis notari vanem kirjutaja, väike küürakas mehike, keda kutsuti Jean Butschaks. Kui need neli isikut, kellest vähemalt kaks igal õhtul sedasama teekonda sooritasid, jõudsid järjekordse käänakuni, mille poolest see mäeveerul looklev ja Itaalia jalgrada meenutav tee oli nii rikas, vaatas notar hoolega ringi, kas ehk mõnelt ees- või tagapool asuvalt terrassilt keegi teda ei kuula, ja ütles siis ettevaatusest summutatud häälel oma pojale:

«Exupère, püüa osavasti sooritada see väike manööver, mille ma sulle nüüd ära seletan, ja ära taha tema mõtet teada saada; kui sa aga seda iseenesest taipad, siis käsin sind selle heita Stüksi, mis igas notaris ja igas inimeses, kes valmistub astuma magistratuuri, peab olema selleks, et heita sinna ligimese saladused. Kõigepealt kinnitad sa muidugi oma lugupidamist, ustavust ja austust proua ja preili Mignonile, härra ja proua Dumay’le ja härra Gobenheimile, kui ta Šalees [šveitsi talumaja stiilis ehitatud villa] on; kui siis jälle kõik on vaikseks jäänud, viib härra Dumay sinu teistest veidi eemale ühte nurka; sealt võid sa kogu aeg, mil ta sinuga kõneleb, uudishimulikult silmitseda preili Modeste’i (ma luban sulle seda). Mu auväärt sõber palub sind siis toast lahkuda, jalutama minna ja umbes tund aega hiljem, kella üheksa paiku, näiliselt suure kiiruga tagasi tulla; püüa teeselda lõõtsutamist ja sosista härra Dumay’le kõrva sisse, kuid tingimata nii, et preili Modeste seda kuuleks: «Noormees on siin!»»

Järgmisel hommikul pidi Exupère siirduma Pariisi, et asuda seal õigusteadust õppima. See varstine ärasõit oligi põhjuseks, miks Latournelle oli otsustanud soovitada oma sõbrale Dumay’le, et see kasutaks tema poega kaasabilisena tähtsas salanõus, mida võis oletada ülaltoodud kõneluse põhjal.

«Kas preili Modeste’i siis kahtlustatakse armuintriigis?» küsis Butscha arglikult oma patrooni abikaasalt.

«Tasa, Butscha!» vastas proua Latournelle ja võttis nüüd oma mehel käe alt kinni.

Proua Latournelle, kelle isa on esimese asime kohtu sekretär, leiab, et sündimise poolest on tal õigus end pidada põlvnevaks auväärsest kohtutegelaste perekonnast. Juba see pretensioon näitab, miks too veidi liiga purpurpunase näoga naine püüab esineda niisama majesteetlikult nagu too aulik kohus, kelle otsuseid ta isa kirja paneb. Ta nuuskab tubakat, kuid hoiab oma keha sirge nagu vaia ja püüab esineda tähtsa naisena, kuid sarnaneb seejuures täielikult muumiaga, kellele galvaniseerimise abil on hetkeks elu tagasi antud. Oma kriiskavale häälele katsub ta anda aristokraatset kõla, kuid see õnnestub tal niisama vähe nagu oma harimatuse varjaminegi. Proua Latournelle’i ühiskondlik tähtsus näib olevat vaieldamatu, kui vaadelda neid lilledega ülekuhjatud tanusid, mida ta kannab, ta meelekohtadele asetatud võltslokke, ta enda poolt väljavalitud kleite. Kuhu küll kaupmehed paneksid oma kaubad, kui maailmas ei oleks proua Latournelle’i taolisi naisi? See auväärt daam, põhiliselt helde ja jumalakartlik, ei olekski ehk kõigi oma naeruväärsustega nii väga silma torganud, kui mitte loodus, mis mõnikord armastab nalja teha, paisates maailma selliseid kummalisi olevusi, poleks teda õnnistanud rügemendi trummilööja kasvuga, mis kõik selle provintsliku vaimu imelikud veidrused eriti esile tõstis. Proua Latournelle polnud kunagi Havre’ist välja saanud, ta uskus Havre’i ilmeksimatusse, ostis kõik, mida vajas, Havre’ist, laskis oma tualetid Havre’is õmmelda; ta pidas end läbi ja läbi normandlannaks, ta austas oma isa ja jumaldas oma meest. Väikesekasvulisel Latournelle’il oli olnud julgust tolle kolmekümne kolme aastase üliküpse neiuga abielluda, ta oli osanud temalt isegi poja saada. Kuna härra Latournelle oleks võinud kõikjalt saada selle kuuekümnetuhandelise kaasavara, mille kohtusekretär oma tütrele andis, siis seletati noormehe haruldast kartmatust sooviga vältida Minotaurose sissetungi, mille eest ta isiklikud omadused teda vaevalt oleksid kaitsnud, kui ta oma kodukolde rajamisel oleks sinna ettevaatamatult paigutanud mõne noore ja kauni naise. Tegelikult oli notar lihtsalt preili Agnese (neiu nimi oli Agnes) hindamatuist omadustest aru saanud ja pealegi tähele pannud, kui kiiresti naise ilu mehe silmis oma väärtuse kaotab. Mis puutub selle abielupaari tähtsusetusse järeltulijasse, kellele kohtusekretär ristimisel andis oma normandia nime, siis oli proua Latournelle veel praegugi nii üllatunud oma emakssaamisest ajal, mil ta oli kolmkümmend viis aastat ja seitse kuud vana, et isegi nüüd oleks ta võinud oma poega rinnaga toita, kui seda vaja oleks olnud; see on ainus hüperbool, mis on suuteline edasi andma ta meeletut emaarmastust.

«Vaadake, kas pole mu pojuke ilus! …» ütles proua Latournelle tavaliselt oma noorele sõbratarile Modeste’ile ja osutas ilma ühegi tagamõtteta Exupère’ile, kui nad olid teel kirikusse ja kui too «ilus poiss» sammus nende ees.

«Ta sarnaneb teiega,» vastas Modeste Mignon umbes nii, nagu oleks ta öelnud: «Milline vastik ilm!»

Exupère’i, selle kõrvalise isiku siluett on siiski vajalik, kui öelda, et juba ligi kolm aastat oli proua Latournelle saatjaks ja kaitsjaks sellele noorele neiule, keda notar ja ta sõber Dumay kavatsesid meelitada püünisesse, mida «Abielu füsioloogias» nimetatakse hiirelõksuks.

Mis puutub Latournelle’i endasse, siis kujutlege väikest mehikest, nii kavalat, kui kõige laitmatum ausus seda lubab; iga võõras aga peaks teda kelmiks, otsustades ta veidra näo järgi, millega Havre’i elanikud muide on harjunud. Nõrk nägemine sunnib auväärt notarit kandma rohelisi prille, et hoida silmi, mis tal alati on punased. Mõlemad kulmukaared koosnevad hõredaist udemeist ja asuvad kriipsuvõrra prillide pruunidest sarvraamidest kõrgemal, otsekui neid kahekordistades. Kui te notarist möödujate nägudel pole märganud seda hämmastavat muljet, mida põhjustavad need kaks otsekui ülekuti asetatud kulmukaart, mida teineteisest eraldab sügav lohk, siis ei suuda te mõista, kuivõrd selline nägu võib häirida, eriti kui see on kahvatu ja sisse langenud ning lõuast terav nagu Mefistol, nägu, mida kunstnikud kopeerivad kassi maski järgi ja mis täpselt sarnaneb Babylas Latournelle’i näoga. Hirmsate roheliste prillide kohal kerkib paljas kolp, mis on seda kummalisem, et teda kattev parukas on alati viltu peas ja nihkub iseenesest kord siia, kord sinna, paljastades ebadiskreetselt halle juuksesalke. Nähes seda auväärset normandlast, kes oma musta riietuse ja peenikeste jalgadega on just nagu kahe nööpnõela otsa torgatud mardikas, ja tundes teda ometi kui kõige ausamat inimest maailmas, otsid, ehkki asjata, mis on selliste füsiognoomiliste vasturääkivuste põhjuseks.

Jean Butscha, vaene hüljatud vallaslaps, kelle kohtusekretär Labrosse ja ta tütar olid oma hoole alla võtnud, sai tänu virgale tööle notari vanemaks kirjutajaks; ta elas ja sõi oma patrooni juures ning sai aastas üheksasada franki palka. Butscha, kes oli peaaegu kääbus ja millegagi ei meenutanud noort inimest, oli Modeste’ist teinud oma ebajumala ja oleks tema eest valmis olnud oma elu ohverdama. See vaene olevus, kelle silmad olid otsekui suurtüki süüteaugud ja peitusid raskete laugude all, kelle nägu oli rõugearmiline ja raskest kräsulisest juuksepahmakast otsekui laiaks litsutud, kelle tohutu suured käed olid alati nagu tüliks ees, – see olevus elas juba seitsmendast eluaastast peale haletsevate pilkude all: eks piisa sellest, et taibata kogu ta olemust? Butscha oli vaikne, endasse süvenenud, eeskujuliku käitumisega, jumalakartlik; ta rändas neil otsatuil lagendikel, mida Õrnuse maakaardil nimetatakse Lootusetuks Armastuseks, ta eksles Ihaluse viljatus, kuid ülevas kõrbes. Modeste ristis selle veidra notarikirjutaja «saladuslikuks kääbuseks». See pilkenimi sundis Butschad Walter Scotti romaani lugema ja ta ütles Modeste’ile:

«Kas te ei sooviks hädaohu puhuks oma saladuslikult kääbuselt üht roosi?»

Modeste tallas oma jumaldaja tunded äkki porri, heites talle ühe neist hävitavaist pilkudest, mis noored neiud suunavad meestele, kes neile ei meeldi. Butscha ise oli endale nimeks võtnud tundmatu kirjutaja, teadmata, et ta kalambuur kuulus ajajärku, mil ametiisikute ustele hakkasid tekkima sildid; ent Butscha, samuti nagu ta patrooni abikaasagi, polnud kunagi Havre’ist välja saanud.

Võib olla, et nendele, kes Havre’it ei tunne, oleks vajalik anda mõningaid seletusi selle kohta, kuhu oli teel Latournelle’ide perekond (vanemat kirjutajat võis täiesti pidada selle perekonna liikmeks). Ingouville on Havre’ile seesama, mis Montmartre on Pariisile, – see on kõrge küngas, mille jalamil asub linn; vahe on selles, et Havre’it ja ta küngast ümbritseb peale Seine’i jõe ka meri, et Havre on fataalselt suletud tihedasse fortide rõngasse ja et lõpuks jõesuu, sadam ning dokid pakuvad hoopis teist pilti kui Pariisi viiskümmend tuhat maja. Kiltkivist katused Montmartre’i jalal meenutavad siniste tardunud lainetega ookeani. Ingouville’is näeb aga katuseid, mis otsekui hõljuvad tuules. See kõrgendik, mis Rouenist peale kuni mereni kulgeb piki jõge, jättes kord laiema, kord kitsama riba enda ning vee vahele ja peites oma rüpes tõelisi aardeid maaliliste linnade, mäekurude, orgude ja luhtade näol, omandas Ingouville’is tohutu tähtsuse alates 1816. aastast – ajajärgust, mil algas Havre’i õitseng. See maa-ala sai Havre’i ärimeestele uueks Auteuil’ks, Ville d’Avray’ks ja Montmorency’ks; astanguliselt tõusvale mäeveerule ehitasid nad oma villad ja nautisid seal mereõhku, mida lõhnastas nende luksuslikest aedadest tõusev lillede aroom. Nood julged spekulandid puhkasid neis villades oma väsitavast tööst kontoris ja oma linnamajade umbsest õhust; need linnamajad olid tihedalt surutud üksteise vastu, sageli polnud neil isegi hoovi; see kõik oli tingitud elanike arvu kasvamisest, dokkide laienemisest ja kindlusemüüride järeleandmatusest. Ja tõepoolest, kui kurb oli Havre’i südalinnas ja milline rõõm valitses Ingouville’is! Ühiskondliku arengu seaduse põhjal tekkis seenena Graville’i eeslinn, mis maona lookleb mäenõlvaku ääres ja on tänapäeval elanikerohkem kui Havre ise. Ingouville’i mäeharjal on üksainus tänav; täiesti arusaadav, et majadel, mille esikülg on suunatud vastu Seine’i jõge, on suur paremus nende villade ees, mis asuvad teispool teed ega oma seetõttu väljavaadet, kuid mis siiski nagu uudishimulikud vaatlejad ajavad end kikivarvule, et heita pilku üle katuste. Aga ka siin, nagu kõikjal mujalgi, valitseb ebaõiglus. Neil vähestel majadel, mis asuvad künka tipus, on suurepärane asend ja nad kasutavad õigust väljavaatele, sundides naabreid oma ehitusi nõutud kõrguses hoidma. Alamal on tujukas kalju õõnestatud teedest, mis teevad ta nõlvakud kättesaadavaks; nende kitsaste lõhede kaudu võib mõnest majast näha linna, jõge või merd. Küngas ise laskub kaunis järsult merre. Künka harjal lookleva tänava lõpust võib näha meresoppe, kus möirgab ookean, ja kitsaid orge, kus asuvad mõned villad: Püha Adresse’i nimeline ja veel kaks-kolm mingisuguste pühakute nimedega küla. See Ingouville’i peaaegu kõrbetaoline mäenõlvak moodustab üllatava kontrasti uhkete villadega, mis on suunatud vastu Seine’i orgu. Kas kardetakse siin lõõtsuvaid tuuli, mis taimestikku kahjustavad? Või tunnevad ärimehed hirmu kulutuste ees, mida kallakute harimine nõuab? … Olgu kuidas on, aga reisijad aurikutel on lausa imestunud, nähes Ingouville’i paljast ja uuristatud läänenõlva, mis on otsekui vaene kaltsudes kerjus uhkelt riietatud ja hästi lõhnastatud rikka härrasmehe kõrval.

Teatud maja, mis aastal 1829 oli mere pool küljes üks kõige kaugemaid ja mis tänapäeval on kahtlemata juba Ingouville’i keskpaigas, nimetati tollal ja võib-olla veel praegugi Šaleeks. Kunagi oli see väravavahi maja ühes selle juurde kuuluva väikese aiakesega. Uhke villa omanik, kellele kuulus too majake, samuti nagu park, aiad, lindla, kasvuhoone ja heinamaad, tuli äkki mõttele kooskõlastada see majake omandi üldise toredusega, ehitades ta ümber kotidži [väike inglise tüüpi maamajake] taoliseks. Ta eraldas tolle kotidži oma muruplatside, lillepeenarde ja terrassidega kaunistatud villaesisest, lastes ehitada madala kivimüüri, mida varjas hekk. Hoolimata villaomaniku vastuseismisest hakati kotidžit kutsuma Šaleeks, ja see nimi jäigi püsima. Šalee taga laiusid juurvilja- ja puuviljaaiad. See Šalee, kus ei ole ei lehmi ega piimamajandust, on teest eraldatud lihtsa pistandtaraga, mille teibad upuvad lokkava heki sisse. Teispool teed, otse Šalee vastas, on servituudiga koormatud maja, millel samuti on heki sisse uppuv pistandtara, kuid mis vaadet Havre’ile Šalee eest ei varja. Šalee tegi palju peavalu härra Vilquinile, villa omanikule, ja seda järgmisel põhjusel. Rahamees, kes oli ehitanud selle uhke villa, kus iga üksikasi aina kisendas: «Siia on maetud miljonid!», oli vaid selleks oma parki küla suunas laiendanud, et aednikud talle mitte külje alla ei tikuks, nagu ta ise ütles. Omal ajal, kui Šalee lõplikult valmis sai, oli kõigile selge, et see sobib elamiseks ainult mõnele sõbrale. Härra Mignon, villa endine omanik, armastas väga oma kassapidajat ja meie edaspidisest jutukäigust selgub, et Dumay vastas oma peremehele sellesamaga. Nii pakkus siis härra Mignon Šalee oma kassapidajale eluasemeks. Härra Dumay, kes igas asjas pidas rangelt vormist kinni, laskis koostada üürilepingu kaheteistkümne aasta peale, kusjuures aastane üüritasu oli kolmsada franki; härra Mignon kirjutas meeleldi sellele lepingule alla, öeldes:

«Kallis Dumay, kas mõtlesid ka järele? Sa kohustud ju sellega kaksteistkümmend aastat minu juures elama.»

Sündmuste tõttu, millest selles teoses hiljem juttu tuleb, sattusid härra Mignoni, Havre’i omaaegse kõige rikkama ärimehe maaomandid ostu teel tema kohapealse võistleja Vilquini kätte. Ostja, kes tundis suurt rõõmu Mignoni kuulsa villa omandamisest, unustas nõuda ülalmainitud üürilepingu tühistamist. Et mitte müüki nurja ajada, oleks Dumay tollal igale Vilquini nõudele alla kirjutanud; kui müük aga oli teostunud, otsustas Dumay oma üürilepingust kui kättemaksuvõimalusest kõvasti kinni pidada. Ta jäi Vilquini nina alla, elas Vilquini perekonna keskel, jälgis Vilquini, tülitas Vilquini, oli kõikidele Vilquinidele tüütavaks parmuks. Kui Vilquin hommikuti oma akna juurde astus, tundis ta kibedat tuska, nähes Šaleed, seda ehituskunsti pärlit, mis maksis oma kuuskümmend tuhat franki ja mis rubiinina sädeles päikeses. See võrdlus rubiiniga oli täiesti õige! Arhitekt oli selle kotidži ehitanud kõige ilusamat värvi punastest tellistest, liites need kokku valge seguga. Aknaraamid ja luugid olid värvitud heleroheliseks, kõik muud puuosad olid kollakaspruunid. Katus ulatus mitme jala võrra üle seinte. Ilus nikerdatud galerii ümbritses maja teist korrust, kus keset fassaadi asus kinnine klaasveranda. Alumine korrus koosnes ilusast salongist ja söögitoast, mis olid teineteisest lahutatud puutrepiga, mille kuju ja kaunistused olid elegantselt lihtsad. Otse söögitoa kõrval asus köök, kuna salongi juurde kuulus veel kabinet, mis sel ajal oli härra ja proua Dumay magamistoaks. Teisele korrusele oli arhitekt planeerinud kaks suurt tuba; kummalgi toal oli eraldi riietumisruum ja veranda oli neile ühiseks salongiks; pööningukorrusel, üsna katuse all, mis meenutas kaht vastamisi ülesseatud mängukaarti, oli kaks ruumikat ärklituba teenijate jaoks; valgust said need ruumid ümmarguste katuseakende kaudu.

Vilquinil oli küllalt väiklust, et puu- ja keeduviljaaia äärde müür püstitada. Pärast seda kättemaksuakti muutusid need mõned ruutmeetrid maad, mis üürileping jättis Šaleele, tõeliseks Pariisi aiakeseks. Majapidamishooned, mis stiililt ja värvuselt olid kooskõlas kotidžiga, nõjatusid naaberkrundi müüri vastu.

Selle veetleva elamu sisemus harmoneeris ta välimusega. Mingi troopilise puuliigiga tahveldatud salong pakkus silmale oivalist pilti oma maalingutega, mis matkisid hiina lakkmaale. Kuldraamidega ümbritsetud mustal taustal särasid kirjud linnud, kummalised rohelised oksad, fantastilised hiina joonised. Söögituba oli üleni kaetud männipuust tahveldisega, mille peen nikerdus meenutas ilusaid vene talutaresid. Trepirõdust ja trepikäigust moodustatud väike esik oli värvitud vana puu taoliseks ja kaunistatud gooti stiilis ornamentidega. Kirju lõuendiga üle tõmmatud magamistoad väärisid tähelepanu oma kalli lihtsuse poolest. Kabinetis, kus kassapidaja ja ta naine käesoleval ajal magasid, olid seinad ja lagi kaetud puutahveldisega nagu laevakajutis. Kõik need rikka reederi kummalised tujud seletasid Vilquini raevu põhjust. Too õnnetu ostja oli kavatsenud kotidži oma tütrele ja väimehele eluasemeks anda. Dumay oli sellest kavatsusest teadlik, ning see aitab meil mõista tema bretoonlikku kangekaelsust.

Šaleesse pääses väikese raudvõrest jalgvärava kaudu, mille odataolised varvad ületasid mõne tolli võrra pistandtara ja heki. Aiake, mis oma suuruselt võrdus mõne uhke muruplatsiga, oli tollal tulvil lilli, roose ja daaliaid, kõige kaunimaid, kõige haruldasemaid triiphoonetaimede eksemplare. Väike elegantne kasvuhoone, kaunis kui unelm, nõndanimetatud printsessi kasvuhoone, mis kuulus Šalee juurde ja andis Vilquinile veel ühe põhjuse kadestamiseks, eraldas või, kui soovite, ühendas kotidžit Vilquini villaga. Dumay puhkas oma kassapidamise muredest, hoolitsedes kasvuhoone korrashoiu eest, kuna tolle eksootilised saadused rõõmustasid Modeste’i. Vilquini villa galeriitaoline piljardituba oli vanasti tohutu suure tornikujulise linnumaja kaudu ühendatud kasvuhoonega; ent pärast seda, kui Vilquin laskis ehitada müüri, mis varjas vaadet viljapuuaiale, müüris Dumay ka ühendava vaheukse kinni.

«Müür müüri eest!» ütles ta.

«Teie ja Dumay muudkui «müüritate»!» naljatasid teised suurkaupmehed, et Vilquini nokkida. Ja iga päev tervitati kadestatud spekulanti tema börsile ilmumisel mõne uue kalambuuriga.

Aastal 1827 pakkus Vilquin Dumay’le kuus tuhat franki palka ja kümme tuhat franki kahjutasu üürilepingu tühistamise eest. Kassapidaja keeldus, ehkki ta palk Gobenheimi, ühe ta endise patrooni ametniku juures oli kõigest tuhat eküüd. Ei tohi unustada, et Dumay oli bretoon, kes saatuse tahtel oli Normandia mulda ümber istutatud. Kujutlege nüüd seda vihavaenu, mida normandlane Vilquin, kolmekordne miljonär, tundis eneses tekkivat Šalee elanike vastu. Milline kuritegu miljonite suhtes – näidata rikastele nende kulla võimetust! Vilquin, keda ta ahastav kadedus tegi kogu Havre’i naeruks, pakkus Dumay’le jällegi üht ilusat elamut täielikuks omandiks, kuid Dumay keeldus uuesti. Havre hakkas selle kangekaelsuse piirast juba rahutust tundma, paljud aga põhjendasid seda järgmise lausega: «Dumay on ju bretoon.» Kassapidaja ise aga mõtles vaid seda, et proua ja eriti preili Mignonile poleks kuskil leidunud nii häid elamistingimusi kui Šalees. Need kaks Dumay ebajumalat elasid nüüd templis, mis neid vääris, ja kasutasid vabalt seda uhket onni, kus isegi troonilt tõugatud kuningad oleksid võinud säilitada oma tavalise majesteetlikkuse, selle välise etiketi, mis langenud suurustel sageli puudub. Võib-olla polegi sest kahju, et oleme lugejaid juba varakult tutvustanud Modeste’i eluaseme ja teda ümbritseva seltskonnaga, sest Modeste’i eluaastates avaldavad inimesed ja esemed saatuse kujunemisele sarnasugust mõju nagu iseloomgi, kui viimast pole veel mõjutanud kustutamatud muljed.

Otsustades selle järgi, kuidas Latournelle’id Šaleesse sisenesid, võis kohe aimata, et nad olid siin igaõhtused külalised.

«Teie juba siin, peremees? …» lausus notar, märgates salongis üht Havre’i noort pankurit, Gobenheimi, kes oli sugulane Gobenheim-Kelleriga, suure Pariisi pangamaja omanikuga.

See surnukahvatu noormees oli üks neid tumedasilmalisi blondiine, kelle liikumatus pilgus on mingisugune maagiline võim; mõõdukas oma sõnades ja tegudes, kandis ta alati musta ülikonda, oli kõhn nagu tiisikushaige, kuid tugeva kehaehitusega; ta suhtles oma endise patrooni ja oma praeguse kassapidaja perekondadega mitte niivõrd sõprustunde kui kaalutluse pärast: siin mängiti visti kaks sou’d silm, siia võis tulla lihtsas riietuses, siin võis juua vaid suhkruvett ega tarvitsenud selle eest omalt poolt seltskondlikku vastutasu anda. See näiline poolehoid Mignoni perekonnale tekitas arvamist, et Gobenheimil on hea süda; see vabastas teda kohustustest liikuda Havre’i kõrgemas seltskonnas, mis oleks nõudnud asjatuid kulutusi ja rikkunud ta kokkuhoidliku koduse elu päevakorda. See kuldvasika kummardaja heitis õhtul kell pool üksteist magama ja tõusis hommikul kell viis üles. Olles kindel Latournelle’i ja Butscha diskreetsuses, arutas Gobenheim nende ees oma keerukaid äriasju, kasutades seejuures notari tasuta nõuandeid, ja tungis kohaliku keelepeksu saladustesse. See noor «kullaneelaja», nagu Butscha Gobenheimi kutsus, sarnanes kuidagi nende ollustega, mida keemias nimetatakse absorbeerivaiks. Pärast katastroofi, mis hukutas Mignoni pangamaja, kuhu Kellerid olid Gobenheimi meresuurkaubandust õppima pannud, ei olnud keegi Šalee elanikest palunud tollelt noormehelt mingit teenet, ka kõige väiksematki mitte – ta vastus oli juba ette teada. Gobenheim vaatas Modeste’ile nii ükskõikselt, nagu silmitseks ta mõnd paarikrossist litograafiat.

«See on üks kolb selles tohutus masinas, mida nimetatakse Kaubanduseks,» ütles Gobenheimi kohta vaene Butscha, kelle vaimukus ilmnes ta aralt väljendatud teravmeelsustes.

Kõik neli Latournelle’i tervitasid austava lugupidamisega elatanud daami, kes kandis musta sametkleiti; daam ei tõusnud oma tugitoolilt, kus ta istus, kuna ta mõlemad silmad olid kaetud kollaka kirmega, mida põhjustas läätsekae. Proua Mignoni võiks kirjeldada üheainsa lausega. Igaühe pilk langes otsemaid selle perekonnaema ülevale näole, kus peegeldus ta laitmatu elu, mis ei tarvitsenud karta saatuselööke; ent saatus oli selle naise siiski oma noolte märklauaks välja valinud, suurendades temaga arvurikast Niobe suguharu. Proua Mignoni kaunilt lokitud ja hästi pähe asetatud blond parukas sobis ta kahvatu, otsekui tardunud näoga, mis meenutas Mirevelti maalitud hollandi pürjermeistrite abikaasasid, Proua Mignoni erakordselt hoolikas riietus, ta sametkingad, pitskrae, meeldivalt asetatud sall – see kõik kõneles Modeste’i hoolitsusest ema eest.

Kui Šalee ilusas salongis oli saabunud notari poolt ette nähtud vaikusehetk, pöördusid kõikide pilgud Modeste’ile, kes istus ema läheduses ja tikkis talle pearätikut. See varjatud uudishimu, mis peitus nende labaste küsimuste taga, mida külalised ja omad inimesed üksteisele esitasid, oleks igale kõrvalseisjalegi reetnud selle koduse saladuse, mis oli sihitud noore neiu vastu; ent Gobeheim, kes oli enam kui ükskõikne, ei märganud midagi ja süütas kaardilaual küünlad. Dumay olek ei hirmutanud mitte ainult Butschad ja Latournelle’i, vaid isegi proua Dumay’d, kes teadis, et ta mees võiks Modeste’i armastatu nagu hullu koera maha lasta. Pärast lõunasööki oli kassapidaja läinud jalutama, saadetuna kahest suurepärasest lambakoerast, keda ta enam ei usaldanud ja jättis nad sellepärast härra Mignoni ühe endise rentniku juurde; siis, mõni minut enne Latournelle’ide saabumist, oli ta võtnud oma voodipeatsis rippuvad püstolid ja asetanud kaminale, kuid nii, et Modeste seda ei näinud. Noor neiu ei pannud neid enam kui kummalisi ettevalmistusi vähimalgi määral tähele.

Ehkki Dumay, see tõeline bretoon ja endine Napoleoni kaardiväeleitnant, oli väheldast kasvu, jässakas, rõugearmiline ja kõneles tasa, nagu oleks ta iseennast kuulatanud, väljendus ta näos selline meelekindlus ja külmaverelisus, et armees polnud keegi kahekümne aasta jooksul julgenud tema üle nalja heita. Ta väikesed rahulikud sinisilmad meenutasid kaht terasetükikest. Ta kombed, näoilme, kõnelus ja käitumine – see kõik oli kooskõlas ta lühikese nimega. Oma üldiselt tuntud füüsilise jõu poolest ei tarvitsenud ta karta ühtki kallaletungi. Suutes ainsa rusikahoobiga inimese maha lüüa, oli Dumay ühe sellise kangelasteo sooritanud Bautzenis, kui sattus seal ilma relvadeta ja oma kompaniist mahajäänuna silm silma vastu saksiga. Käesoleval silmapilgul oli Dumay kindel ja tasane nägu ülimal määral traagiline; kahvatud huuled kõnelesid energiliselt mahasurutud ärevusest; kerge külm higi, mida igaüks pidi märkama, niisutas ta laupa. Notar taipas, et see kõik võis põhjustada draama, mille lõppvaatus toimuks vandemeeste kohtus. Ja tõepoolest, selles loos Modeste Mignoniga olid kaalul kassapidaja au, usk ja tunded, mis olid talle palju tähtsamad kui seltskondlikud sidemed, kuna nad tulenesid sellisest lepingust, mis katastroofi puhul allus vaid taevasele kohtule. Enamiku draamade põhjuseks on kujutlused, mis me ise endile asjadest loome. Meile dramaatilistena näivad sündmused on vaid teemad, mis meie hing, vastavalt iseloomule, muudab kas tragöödiateks või komöödiateks.

Prouad Latournelle ja Dumay, kelle ülesandeks oli Modeste’i jälgida, käitusid kuidagi sunnitult ja nende hääled värisesid, ent ilus kaebealune ei märganudki seda, olles näiliselt süvenenud oma tikandisse. Modeste’i iga nõelapiste oli nii täiuslik, et elukutselised tikkijad oleksid võinud teda kadestada. Ta näol väljendus rõõm, mida põhjustas tikitava lille viimase õielehe lõpetamine. Kääbus, kes istus proua Latournelle’i ja Gobenheimi vahel, hoidis vaevaga pisaraid tagasi; ta kaalus, kuidas Modeste’ile läheneda, et talle mõnd hoiatussõna kõrva sosistada. Notari abikaasa, kes vagatsejale omase saatanliku kavalusega oli istunud proua Mignoni vastu, isoleeris sellega Modeste’i ülejäänud seltskonnast. Pime proua Mignon oli vaiksem ja kahvatum kui tavaliselt; ta näis teadvat, milline katsumus ta tütart ootab. Võib olla, et talle lõppude lõpuks ei meeldinud see sõjakavalus, mille vajadust ta siiski taipas. Sellest oligi tingitud ta vaikimine. Ta süda nuttis.

Exupère’il, ülesseatud püünise päästikul, polnud vähimatki aimu näidendist, milles juhus temalegi oli osa määranud. Oma iseloomu tõttu väljendas Gobenheim sama muretust, mida võis märgata Modeste’i juures. See kontrast ühe poole absoluutse teadmatuse ja teise poole äreva ootuse vahel oli asjatundlikule vaatlejale täis ülimat pinget. Tänapäeval kasutavad romaanikirjanikud selliseid efekte rohkem kui kunagi varem, ja täiesti õigustatult, sest loodus on kõikide aegade kõige meisterlikum romaanide looja. Käesoleval juhul, nagu edaspidisest nähtub, oli ühiskondlik loodus, see loodus looduses, huvitatud sellest, et tegelikkus oleks huvitavam kui romaan, samuti nagu sageli veevood moodustavad fantastilisi joonistusi, milleni kunstnikud ei küüni, ja loovad tõelisi kunstiimesid, nihutades ja lihvides kive, nii et kujuritel ja arhitektidel jääb üle vaid imestada. Kell oli kaheksa õhtul. See on tund, mil tollel aastaajal hakkab kaduma viimane ehavalgus. Sel õhtul oli taevas täiesti pilvitu; soe, mahe õhk silitas maad; lilled lõhnasid; liiv krabises kojuruttavate jalutajate jalge all. Meri helkis nagu peegel. Õhk oli nii vaikne, et kaardilaual põlevate küünalde tulukesed ei vilkunud, ehkki aknad olid avatud. Too salong, too õhtu, too elamu – milline oivaline raam selle noore neiu portreele, keda kohalviibijad silmitsesid niisama sügava tähelepanuga, nagu maalikunstnik oleks silmitsenud Margherita Donit, naist, kelle portree on palazzo Pitti suurimaid tähelepanuväärsusi. Ent kas Modeste, too samasuguse hoolega hoitud lill nagu Catullusegi oma, vääris kõiki neid ettevaatusabinõusid? … Te tunnete juba puuri, tutvuge siis nüüd ka linnukese endaga.

Modeste oli tollal kahekümne aastane; ta oli sale ja sihvakas nagu üks neid inglise kunstnike poolt loodud sireene, kes esinevad nende «iluduste albumites»; Modeste, nagu omal ajal ta emagi, kehastas graatsiliselt seda Prantsusmaal vähe hinnatud võlu, mida meil nimetatakse «sentimentaalsuseks», kuid mis sakslaste juures on väliskujus peegelduv sisemine poeesia: rumalate neidude juures muutub see edvistamiseks, tarkade juures – jumalikuks võluks. Väärides tähelepanu oma valkjaskullakate juuste poolest, kuulub Modeste nende naiste hulka, keda kindlasti nende esiema Eeva mälestuseks kutsutakse «taevalikeks blondiinideks» ja kelle atlass-sile epidermis on nagu õhuke siidpaber, mis väriseb talviselt külma pilgu all ja õitseb leebe pilgu soojas päikeses, tekitades kätes kadedust silma vastu. Juuksed, mis on kerged nagu marabusuled ja inglise moe järgi lokitud, ümbritsevad otsaesist, mille kohta võiks öelda, et see on konstrueeritud sirkli abil – nii puhtad on selle jooned; alati on see otsaesine kaine, viimase võimaluseni rahulik ja vaikne, ehkki hingestatud mõtteist, mis kunagi ega kuskil ei saa olla tasakaalukamad või selgemad ja läbipaistvamad. See otsaesine on nagu pärl, mis kiirgab tasast valgust. Sinakashallid silmad, selged nagu lastel, väljendavad neiu kelmikust ja süütust, ning see ilme on kooskõlas ta kulmukaartega – need koosnevad õrnadest karvakestest ja jätavad mulje, nagu oleksid nad hiina kunstniku maalitud. Neiu hingelist süütust ja puhtust rõhutab veel enam ta õrn nahk, mis silmade ümber ja meelekohtadel on sinakate joonekestega ja läikiv-valge nagu pärlmutter – valgevereliste eriline omadus. Nägu, mille ovaali võib sageli leida Raffaeli madonnade juures, kütkestab oma põsenukkide mõõduka neitsiliku punaga, mis on nii õrn nagu bengaali roos ja millele läbipaistvate laugude pikad ripsmed heidavad kergeid varje. Langetatud pea ja piimvalge habras kael meenutavad neid pehmeid jooni, mida Leonardo da Vinci nii väga armastas. Üksikud väikesed tedretähed, mis meenutavad XVIII sajandi iludustäppe, kõnelevad sellest, et Modeste on siiski maine neiu ja mitte üks neid õhulisi olevusi, kes Itaalias olid «inglite koolkonna» unistuseks. Õrnad, kuid ühtlasi täidlased huuled on veidi iroonilised ja väljendavad himurust. Piht on nõtke, kuid siiski mitte habras ja ei karda emakssaamist, nagu seda võib märgata noorte neiude juures, kes loodavad edu vaid sellest, et pressivad end korsetiga hirmsasti kokku. Korseti jäme lõuend, terasest varvad ja tugevad pihanöörid ainult toonitasid, mitte aga ei kujundanud Modeste’i piha nõtkeid ja elegantseid jooni, mis meenutasid noort tuules õõtsuvat paplit. Pika taljega pärlhall kleit, mida kaunistasid kirsspunased poordid, piirjoonestas kõlblalt rinda, kuna pitsist peleriin varjas tütarlapselikult kõhnu õlgu, lastes siiski aimata nende veetlevat ümarust.

Nähes seda unistavat ja ühtlasi intelligentset nägu, millele roosakate sõõrmete ja tugevate piirjoontega kreeka nina andis midagi positiivset, nähes seda himurate huultega suud, mis otsekui eitas müstilisel otsaesisel peegelduvat poeesiat, nähes neid sügavaid ja muutlikke silmi, kus süütus vaheldus targalt muigava kelmikusega, nähes kõike seda, pidi vaatleja tulema otsusele, et see terava kõrvaga noor neiu, kes püüdis kinni kõik elu häälitsused, kelle nina haistis Ideaali sinise lillekese lõhna, pidi kujutama endast areeni, kus toimus võitlus päikesetõusuga kaasaskäiva poeesia ja päevase raske töö vahel, fantaasia ja reaalsuse vahel. Modeste oli teadmishimuline ja häbelik noor neiu, ta tundis oma saatust ja oli ühtlasi täis süütust; see oli pigem hispaania meistrite kui Raffaeli madonna.

Kui Dumay ütles Exupère’ile: «Noormees, tulge siia!» – kergitas Modeste pead, kuid nähes mõlemaid ühes toanurgas omavahel vestlevat, arvas neiu, et Dumay tahab noormehele Pariisi sõidu puhuks mõnd ülesannet anda. Modeste silmitses oma sõpru, kes teda ümbritsesid, oli otsekui imestunud nende vaikimisest ja hüüdis kõige loomulikuma häälega:

«Noh, miks te siis ei mängi?» Ta osutas rohelisele kaardilauale, mida suurekasvuline proua Latournelle nimetas «altariks».

«Eks mängime pealegi!» ütles Dumay, kes noore Exupère’i oli ära saatnud.

«Istu sinna, Butscha,» ütles proua Latournelle, asetades küüraka teispoole lauda, kaugele grupist, mille moodustasid proua Mignon ja ta tütar.

«Ja sina istud siia!» ütles Dumay oma naisele, käskides teda jääda enda kõrvale.

Proua Dumay, kena kolmekümne kuue aastane ameeriklanna, pühkis salaja pisaraid, sest ta jumaldas Modeste’i ja kartis katastroofi.

«Te pole täna õhtul kuigi lõbusad,» ütles Modeste.

«Me mängime,» vastas Gobenheim kaarte segades.

Kui käesolev situatsioon tundub põnevana, siis muutub see veelgi huvitavamaks, kui lugejale selgub Dumay suhtumine Modeste’isse. Püüame sellest jutustada kokkusurutult, mis paraku teeb jutustuse kuivaks, kuid loodetavasti andestatakse see meile, kuna püüame sellega eelmise stseeni kiiremini lõpule viia ja panna aluse järgnevatele dramaatilistele sündmustele.

Dumay (Anne-François-Bernard), sündinud Vannes’i linnas, astus aastal 1799 sõdurina Itaalia armeesse. Ta isa, revolutsioonilise tribunali esimees, oli tegutsenud nii energiliselt, et hukkus pärast üheksandat thermidori tapalaval, ja pärast tolle kaunis andetu advokaadi surma ei saanud ta poeg enam kodukohta jääda. Kui noormehe emagi kurvastusest suri, müüs Dumay kõik oma varanduse maha ja tõttas kahekümne kahe aastasena Itaaliasse, kus prantsuse väed olid parajasti lüüa saanud. Vari departemangus kohtas Dumay üht noormeest, kes umbes samadel põhjustel nagu temagi tõttas kuulsust otsima, leides, et lahinguväli on talle ohutum kui Provence. Charles Mignon oli viimane võsu sellest perekonnast, kellele Pariis võlgneb kardinal Mignoni poolt ehitatud tänava ja palee. Charles’i isa, kaval rebane, tahtis revolutsiooni küüsist päästa La Bastie, oma ilusa läänimõisa, mis asus Comtat’s. Nagu kõik tolle aja arad inimesed, nii leidis ka krahv de la Bastie, kellest nüüd oli saanud kodanik Mignon, et kasulikum on raiuda teiste päid, kui oma pead kirve alla panna. See võlts terrorist kadus üheksandal thermidoril ja ta nimi kanti emigrantide registrisse. La Bastie mõis läks müügile. Teotatud lossi bastionid kisuti maha. Kodanik Mignon leiti lõpuks siiski Orange’ist üles ja tapeti koos oma naise ja lastega, välja arvatud Charles Mignon, kes oli isa poolt saadetud Kõrg-Alpidesse perekonnale uut varjupaika otsima. Rabatud kohutavaist uudistest, peatus Charles ühes orus Mont-Genevre’i jalamil ja jäi sinna rahulikumaid aegu ootama. Seal elas ta kuni 1799. aastani neist mõnest luidoorist, mis isa talle lahkumisel oli andnud. Lõpuks, kahekümne kolme aastasena, omamata muud varandust peale aristokraatliku rühi ja lõunamaise ilu, mis mõnikord oma täiuslikkuse tipus meenutab Antinoost, Hadrianuse kuulsat lemmikut, otsustas Charles proovida õnne verisel sõjatandril, pidades, nagu paljud teisedki, oma lõunamaist julgust sõjamehe kutsumuseks. Siirdudes Nizzasse, kus asus armee reserv, kohtus Charles Mignon bretoon Dumay’ga. Nad said peagi sõpradeks tänu ühesugusele saatusele ja erinevaile iseloomudele; need kaks jalaväelast jõid ühest veekruusist ja jagasid omavahel viimaseid kuivikuid; rahu sõlmimisel, mis järgnes Marengo lahingule, olid nad mõlemad juba seersandid.

Kui algas uus sõda, õnnestus Charles Mignonil pääseda ratsaväkke ja ta kaotas oma sõbra silmist. Aastal 1812 oli viimane võsu Mignon de la Bastie perekonnast juba Auleegioni kavaler ja ratsaväe rügemendiülema abi; ta lootis, et keiser nimetab ta koloneliks ja annab talle tagasi krahv de la Bastie tiitli. Kuid Charles Mignon sattus venelaste kätte vangi ja saadeti ühes paljude teistega Siberisse. Ta sooritas selle teekonna koos ühe kuulsusetu leitnandiga, kelles tundis ära oma sõbra Dumay; viimane ei omanud ühtki ordenit, oli vahva sõdur, kuid õnnetu nagu kõik need sajad tuhanded villaste õlakutega jalaväelased, kes moodustasid selle kanvaa, millele Napoleon tikkis oma impeeriumi pildi. Siberis, et aega surnuks lüüa, õpetas kolonelleitnant oma sõbrale rehkendust ja kalligraafiat, sest vana Dumay oli pidanud üleliigseks oma pojale haridust anda. Charles avastas oma teekaaslases haruldase südamega inimese ja usaldas temale kõik oma mured ja rõõmud. Lõpuks kohtas Provence’i poeg õnnelikku juhust, nagu see ootab kõiki nägusaid poisse: aastal 1804 armus temasse Frankfurdis Maini ääres Bettina Wallenrod, pankuri ainus tütar, ja Charles Mignon abiellus temaga seda suurema entusiasmiga, et Bettina oli rikas ning üks ilusamaid neide kogu linnas, ja Charles ise oli alles leitnant ega omanud mingit varandust peale oma ebakindla tuleviku, nagu see tollal oli kõigil sõjaväelastel. Vana Wallenrod, saksa parun ühest kustuvast suguvõsast (pankurid on alati parunid), oli vaimustatud, et ilus leitnant kuulus suursugusesse Mignon de la Bastie perekonda, ja kiitis oma blondijuukselise tütre valiku heaks. Üks kunstnik, kes tollal elas Frankfurdis, oli ilusat Bettinat lasknud poseerida oma pildi jaoks, milles andis Saksamaa allegoorilise kujutuse. Wallenrod, kes oma tulevasi tütrepoegi nimetas juba krahvideks de la Bastie-Wallenrodideks, paigutas Prantsuse väärtpaberitesse summa, mis oli vajalik, et kindlustada tütrele kolmkümmend tuhat franki rendist. See kaasavara ei tekitanud kuigi suurt auku panga kassasse, sest kulutatud summa polnud liiga suur. Impeerium, jäljendades paljude teistegi võlglaste poliitikat, maksis oma laenudelt harva protsente; sellepärast oli Charles veidi ehmunud sellisest kapitalipaigutusest – temal polnud nii suurt usku keiserlikku kotkasse nagu saksa parunil. Sellised hingelised nähtused nagu usk või vaimustus – viimane aga pole muud kui kiiresti mööduv usk – tekivad harva ebajumala vahetus läheduses. Masinist ei usalda vedurit, mida reisija imetleb, Napoleoni ohvitserid olid aga teataval määral tema veduri kütjad, kui mitte selle veduri kütmiseks tarvitatav süsi. Parun Wallenrod-Tustall-Bartenstild lubas noorpaari majapidamist toetada. Charles armastas Bettina Wallenrodi niisama kuumalt nagu Bettina teda, ja sellega on juba palju öeldud: kui provanslane satub vaimustusse, siis ei ole ta tunnetel piiri. Ja kuidas võiski ta mitte jumaldada blondjuukselist kaunitari, kes nagu Albrecht Düreri pildilt oli maha astunud, kellel oli ingli iseloom ja pealegi veel üle Frankfurdi kuulus varandus? Charles’ile sündis neli last, ent hetkel, mil ta oma hädasid sõbrale kaebas, oli tal elus vaid kaks tütart. Dumay hakkas neid tüdrukukesi armastama, ilma et ta neid oleks tundnudki; see sündis südameheadusest, mida Charlet nii hästi oskab kujutada ja mis sõdurist teeb iga lapse isa. Vanem tütar, kelle nimi oli Bettina-Caroline, oli sündinud aastal 1805; noorem, Marie-Modeste, sündis 1808. aastal. Õnnetu kolonelleitnant, kellel ei olnud mingeid teateid oma armastatud perekonnast, saabus koju aastal 1814, olles koos leitnandiga jalgsi läbinud kogu Vene- ja Preisimaa. Need kaks sõpra, kes olid unustanud oma aukraadide erinevuse, jõudsid Frankfurti samal päeval, mil Napoleon maabus Cannes’is. Charles leidis küll Frankfurdist eest oma naise, kuid sügavas leinas: Bettina oli oma suureks kurvastuseks kaotanud isa, kes oli teda jumaldanud ja ikka tahtnud näha naeratavana, isegi oma surivoodi juures. Vana Wallenrod ei elanud üle Impeeriumi hävingut. Seitsmekümne kahe aastasena oli ta hakanud puuvillaga spekuleerima, uskudes Napoleoni geeniusse, kuid teadmata, et sageli on küll geenius sündmuste peremees, ent vahel peab temagi alluma sündmustele. Too viimane Wallenrod tõelisest Vallenrod-Tustall-Bartenstildide suguvõsast oli ostnud peaaegu niisama palju puuvillapalle, kui keiser oma kuulsas «prantsuse kampaanias» oli kaotanud inimesi.

«Mina suren puufilla bärast! …» ütles oma tütrele see hea isa, see vana Goriot’ taoline õrn hoolitseja, kes veel surivoodilgi lohutas oma tütart, tundes muret ta kurvastuse pärast. «Jah, mina suren, aga ei fölgne kellelegi midagi.» See Prantsuse-sõbralik sakslane püüdis isegi surres rääkida oma tütre armastatud keelt.

Charles Mignon oli õnnelik, et võis oma naise ja kaks tütart päästa suurest ja kahekordsest õnnetusest; ta siirdus Pariisi, kus keiser nimetas ta kaardiväe kürassiiride koloneliks ja Auleegioni komandöriks. Kolonel unistas, et juba Napoleoni esimese triumfi puhul saab ta kindrali aukraadi ja krahvitiitli, kuid see unistus uppus Waterloo vereojadesse. Kergesti haavatud kolonel taganes oma väeosaga Loire’i äärde ja lahkus Tours’ist enne armee laialisaatmist.

1816. aasta kevadel realiseeris Charles oma kolmekümne tuhande frangise rendise, mis andis talle ligikaudu nelisada tuhat franki kapitali, ja otsustas minna Ameerikasse õnne otsima, lahkudes maalt, kus Napoleoni sõdureid hakati juba taga kiusama. Charles Mignon sõitis Pariisist Havre’i, saadetuna Dumay’st; ühe õnneliku juhuse tõttu, nagu neid sõda sageli pakub, oli Mignonil korda läinud päästa oma sõbra elu, võttes ta oma ratsule keset seda möllu, mis järgnes Waterloo lahingule. Dumay jagas koloneli vaateid ja ta pettumusi. Charles, kellele bretoon järgnes nagu puudel (vaene sõdur jumaldas ta kaht tütrekest), arvas, et leitnandi harjumus käske täita, ta kuulekus; ausus ja andumus teevad temast ustava ning kasuliku teenri, ja tegi talle seepärast ettepaneku ka eraelus tema teenistusse jääda. Dumay oli väga õnnelik, et tema adopteeris perekond, kus ta lootis elada nagu puuvõõrik tammel.

Oodates sobivat ärasõiduvõimalust, valides laeva ja kaaludes, milliseid õnnevõimalusi nende sihtkohad pakuvad, kuulis kolonel jutte hiilgavast tulevikust, mis ootavat Havre’it pärast sõda. Kahe kodaniku vaidlus, mida ta juhuslikult pealt kuulis, näitas talle kätte õnnetee, ja temast sai ühe hoobiga reeder, pankur ning maaomanik; ta ostis kahesaja tuhande frangi eest krunte ja maju ning lähetas New Yorki laeva, mille laadungiks olid Lyounis odavasti kokkuostetud siidkangad. Dumay sõitis Mignoni usaldusmehena laevaga kaasa. Seni kui kolonel kolis oma perekonnaga kõige ilusamasse majja Royale’i tänavas ja soetas enesele algteadmisi pangandusest, ilmutades seejuures provanslastele omast aktiivsust ja haruldast taibukust, kahekordistas Dumay temale usaldatud kapitali, saabudes Havre’i puuvillalaadungiga, mis oli ostetud muinasjutuliselt odava hinna eest. See kahekordne äritehing andis Mignoni pangamajale tohutu kapitali. Kolonel soetas siis endale villa Ingouville’is ja kinkis Dumay’le tänutäheks tagasihoidliku majakese Royale’i tänavas. Töökas bretoon oli New Yorgist ühes puuvillaga kaasa toonud ka kena nooriku, kellele eelkõige meeldisid prantslaste iseloomuomadused. Miss Grummer tõi abiellu kaasa neli tuhat dollarit, s. o. kakskümmend tuhat franki, mis Dumay paigutas oma koloneli ettevõttesse. Bretoon, kellest oli saanud laevaomaniku alter ego [teine «mina» (ladina k.)], õppis vähese ajaga selgeks raamatupidamise, selle teaduse, mis kaubanduses, nagu ta ütles, andis veltveebli aukraadi. See naiivne sõdur, keda saatus oli kakskümmend aastat vaeslapsena kohelnud, pidas end kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas, kui asus peremehena majakesse, mis ta šefi helde käe läbi oli varustatud kena mööbliga; pealegi hakkas ta oma kapitalilt saama tuhat kakssada franki protsente ja sellele lisaks veel kolm tuhat kuussada franki palka. Leitnant Dumay polnud sellisest elust undki näinud; veel rohkem rahuldust andis talle aga teadmine, et tema on Havre’i kõige rikkama pangamaja tähtsamaid tegelasi. Proua Dumay, kena väike ameeriklanna, kaotas õnnetuseks kõik oma lapsed nende varajases eas ja pärast viimast nurisünnitust ei jäänud talle üldse enam lootust lapsi saada; nii kiindus ta siis Mignonide kahesse tütresse niisama suure armastusega nagu Dumay’gi, kes koloneli tütreid peaaegu eelistas oma lastele. Proua Dumay, pärit maaharijate perekonnast ja harjunud kokkuhoidlikult elama, rahuldus kahe tuhande neljasaja frangiga aastas, kattes sellest oma isiklikud väljaminekud ja majapidamiskulud. Nii paigutas Dumay igal aastal üle kahe tuhande frangi oma peremehe ettevõttesse. Kontrollides aastabilanssi, suurendas patroon oma kassapidaja jooksvat arvet gratifikatsiooniga, mis oli kooskõlas ta teenetega. Aastal 1824 tõusis kassapidaja pangakonto viiekümne kaheksa tuhande frangini. Samal aastal Charles Mignon, krahv de la Bastie (tiitel, millest üldse enam ei räägitud), gratifitseeris oma kassapidajat erakordselt hästi, paigutades ta elama Šaleesse, kus käesoleval hetkel Modeste ja ta ema elasid vaikselt ja tähelepandamatult.

See haletsemisväärne seisund, milles viibis proua Mignon, kes abikaasa lahkumisel oli veel ilus naine, põhjenes katastroofil, millest oli tingitud Charles’i lahkumine. Kurvastus oli kolme aastaga hävitanud selle õrna sakslanna; teda näriv valu oli otsekui uss, mis urgitseb kõige kaunima puuvilja südamikus. Proua Mignoni südamevalude bilanssi pole raske teha. Kaks varajases eas kaotatud last jätsid kahekordse leina sellesse hinge, mis midagi ei suutnud unustada. Charles’i vangipõlv Siberis oli armastavale naisele pikaldaseks agooniaks. Rikka Wallenrodi pangamaja kokkuvarisemine ja õnnetu pankuri surm tühjadel rahakottidel oli mehe saatuse pärast muretsevale Bettinale hirmsaks hoobiks. Meeletu rõõm Charles’i taasleidmise üle oleks selle õrna saksa lille peaaegu hävitanud. Siis tuli Impeeriumi teine langemine ja lahkumine kodumaalt, mis kõik tundus endise palaviku uute hoogudena. Ja lõpuks kümme aastat kestvat hüvangut, alalised lõbustused omas majas, mis oli üks esimesi Havre’is, dineed, ballid ja pidustused, mida andis edukas suurkaupmees, villa «Mignon» toredus ja hiilgus, ülisuur lugupidamine ja austus, mida osutati Charles’ile, jagamatu poolehoid mehelt, kes vastas oma naise ainulaadsele armastusele samasuguse ainulaadse armastusega, – see kõik oli vaese proua Mignoni eluga lepitanud. Hetkel, mil ta enam ei kahelnud, mil ta uskus, et ta tormised elupäevad lõpevad ilusa õhtuga, juhtus ootamatu katastroof, millest tuleb juttu allpool ja mis viimase saatuselöögina oli maetud nende inimeste südamesse, kes moodustasid Mignon-Dumay kaksikperekonna.

Jaanuaris 1826, keset pidustust, kus kogu Havre juba Charles Mignoni oma deputaadiks pidas, saabusid New Yorgist, Pariisist ja Londonist kolm kirja, mis nagu haamrilöögid purustasid Mignonide õnne kristallpalee. Kümne minutiga oli laostumine nagu raisakull laskunud Mignoni ennekuulmatule õnnele ja selle hävitanud, nagu külm oli aastal 1812 hävitanud Napoleoni suure armee.

Üheainsa öö jooksul, mil Charles Mignon koos Dumay’ga arveid klaaris, tuli ta kindlale otsusele. Kogu ta varandusest, kaasa arvatud mööbel, piisas kõikide võlgade katteks.

«Havre ei pea mind nägema põrmus,» ütles kolonel leitnandile. «Dumay, ma laenan sinult su kuuskümmend tuhat franki kuue protsendiga aastas …»

«Kolmega, härra kolonel.»

«Siis juba hoopis ilma protsentideta,» vastas Charles Mignon otsustavalt. «Võtan sinu oma uutesse äritehingutesse osanikuks. Laev «Modeste», mis ei kuulu enam minule, sõidab homme Havre’ist välja ja kapten võtab mu pardale. Oma naise ja tütre usaldan ma sinu hoolde. Ärge oodake minult kirju! Kui minult teateid ei tule, läheb mul hästi.»

Dumay, kes end ikka veel tundis leitnandina, ei esitanud oma kolonelile tema kavatsuste suhtes ühtki küsimust.

«Ma arvan,» ütles ta Latournelle’ile asjatundliku ilmega, «et kolonelil on oma kindel plaan.»

Järgmise päeva varahommikul saatis Dumay oma patrooni «Modeste’ile», mis asus teele Konstantinoopolisse. Laeva ahtris ütles bretoon provanslasele:

«Missugused on teie viimased korraldused, härra kolonel?»

«Et ükski mees ei läheneks Šaleele!» hüüdis isa vaevaga pisaraid tagasi hoides. «Dumay! Hoia nagu buldog mu viimast last. Surm igaühele, kes püüab mu nooremat tütart võrgutada! Ära karda midagi, isegi mitte tapalava – ma järgnen sinna sinule.»

«Te võite rahulikult oma asju ajada, härra kolonel. Ma mõistan teid. Oma tagasitulekul leiate Modeste’i niisama süütuna, nagu ta on praegu, – või mind ei ole enam elus! Te tunnete mind ja tunnete meie kaht lambakoera. Keegi ei pääse teie tütrele ligi. Andestage, et räägin nii palju!»

Mõlemad sõjamehed viskusid teineteise embusse nagu inimesed, kes Siberi sügavuses olid harjunud teineteist hindama.

Samal päeval tõi «Havre’i Teataja» esimesel leheküljel järgmise kohutava kuulutuse, mis oli lihtne, energiline ja siiras:

«Charles Mignoni pangamaja lõpetab väljamaksu-operatsioonid. Allakirjutanud likvideerijad kohustuvad tasuma kõik neile esitatud võlanõuded. Alates tänasest päevast toimub tähtajaliste käskvekslite diskonteerimine. Pangale kuuluvate maaomandite müük katab täielikult jooksvad arved.

See teadaanne avaldatakse selleks, et kaitsta Mignoni pangamaja au ja takistada tema krediidi kõigutamist Havre’i börsil.

Härra Charles Mignon sõitis täna hommikul «Modeste’i» pardal Väike-Aasiasse, jättes allakirjutanuile täielikud volitused kõikide ta varanduste ja isegi kinnisvarade realiseerimiseks.

Dumay (pangakontode likvideerija).

Latournelle – notar (linnas ja maal asuvate omandite likvideerija).

Gobenheim (kaubanduslike väärtuste likvideerija).»

Latournelle võlgnes oma õnne härra Mignoni lahkusele, kes aastal 1817 oli laenanud talle sada tuhat franki, et osta kõige parem notarikontor Havre’is. See õnnetu, ilma varanduseta inimene, kes kümme aastat oli teeninud notari esimese kirjutajana, oli tollal juba neljakümne aastane ja tal puudusid lootused, et ta väljavaated tulevikuski paranevad. Latournelle oli Havre’is ainus inimene, kes Mignonile oli niisama ustav nagu Dumay’gi; Gobenheim aga kasutas likvideerimist selleks, et härra Mignoni ärisidemed ja äriasjad üle võtta, ning ta avaski hiljem oma isikliku väikese pangamaja. Seni kui börsil, sadamas ja perekondades üksmeelselt kahetseti Charles Mignoni, seni kui tolle laitmatu, ausa ja heldekäelise inimese nimi oli kõigil suus, tegutsesid Latournelle ja Dumay virgalt ning vaikselt nagu sipelgad, müües ja realiseerides, makstes ja likvideerides. Vilquin tahtis näidata oma suuremeelsust ja omandas Mignoni villa, ta linnamaja ja ühe talu. Latournelle aga kasutas seda esimest helduspuhangut ja nööris Vilquinilt hea hinna. Paljud soovisid proua ja preili Mignoni külastada, ent viimased olid kuulanud Charles’i sõna ja läinud varjule Šaleesse; nad olid teinud seda just sel hommikul, mil Charles ära sõitis, varjates esialgu oma lahkumist naise ja tütre eest. Et end oma armsate valust mitte kõigutada lasta, oli julge pankur oma naist ja tütart nende magades hüvastijätuks suudelnud. Kolmsada visiitkaarti jäeti Mignonide maja vestibüüli. Ent vaevalt oli kaks nädalat möödunud, kui laostunud perekond vajus unustusehõlma, nii nagu Charles seda oli ette kuulutanud, ja see näitas kahele õnnetule naisele, kui tark ja õige oli pankuri poolt tehtud korraldus. Dumay määras New Yorgis, Londonis ja Pariisis oma peremehele volinikud ning jälgis hoolega, kuidas toimus likvideerimine kolmes suurlinna pangamajas, mille kokkuvarisemine oli põhjustanud Mignoni laostumise. Ajavahemikul 1826–1828 õnnestus Dumay’l realiseerida viissada tuhat franki, mis moodustas ühe kaheksandiku Charles’i varandusest; vastavalt ärasõiduööl kirjalikult tehtud korraldusele saatis Dumay selle summa 1828. aasta algul Mongenod’ pangamaja kaudu härra Mignonile New Yorki. See kõik täideti sõjaväelise täpsusega, välja arvatud üks punkt: Dumay ei pidanud sellest summast kinni kolmekümmend tuhat franki, mis Charles oli käskinud jätta proua ja preili Mignonile isiklikuks tarvitamiseks. Selle asemel müüs bretoon oma linnamaja maha ja andis saadud kakskümmend tuhat franki proua Mignonile; ta arvas, et mida rohkem raha on koloneli käsutuses, seda kiiremini tuleb ta tagasi.

«Mõnikord võib inimene hukkuda, kui tal pole käepärast kolmekümmend tuhat franki,» oli Dumay öelnud Latournelle’ile, müües talle oma maja ilma vahekasuta; ta oli nimelt kindel, et Šalee elanikud võivad seal alati leida ulualust.

Selliselt lõppes kuulsale Mignoni pangamajale Havre’is see kriis, mis ajavahemikus 1825–1826 tuulispeana vapustas tähtsamaid kaubanduskeskusi ja mäletatavasti põhjustas mitmete Pariisi pankurite laostumise; teiste hulgas pankroteerus ka kommertskohtu esimees. On selge, et see tohutu langus, millega lõppes kümme aastat kestnud kodanlik õnn, oleks Bettina Wallenrodile võinud anda surmava hoobi: veel kord tuli tal oma mehest lahkuda ja olla teadmatuses ta saatusest, mis oli nähtavasti niisama ohtlik ja seiklusrikas nagu Siberi vangipõlv; ent mis oli see mure, mida ta võis avalikult näidata kõigile, võrreldes selle valuga, mis salaja näris ta südant, tõugates teda haua poole! Selle oma tütre õnnetu saatuse pärast kannatava ema südant rõhus põrgukivina mälestusmärk, mis leidus ühel haual Ingouville’i väikesel kalmistul ja millelt võis lugeda:

BETTINA-CAROLINE MIGNON,

surnud kahekümne kahe aastaselt.

PALVETAGE TEMA EEST.

1827.

See kiri noore neiu hauakivil, nagu paljude teistegi surnute hauakividel, oli otsekui tundmatu raamatu sisukord. Järgnevalt esitame lühikese kokkuvõtte selle raamatu jubedast sisust, mis aitab selgitada koloneli ja leitnandi teineteisele antud tõotust nende lahkumise silmapilgul.

Üks kauni välimusega noormees, kelle nimi oli Georges d’Estourny, saabus kord Havre’i päris lihtsa kavatsusega merd näha ja nägi siin Caroline Mignoni. Ükski Pariisi keigar ei sõida kuhugi, ilma et tal poleks taskus soovitusi; nii sai ka too noormees ühe Mignoni sõbra kaudu kutse pidustusele Ingouville’is. Armudes kirglikult nii Caroline’isse kui ka ta kaasavarasse, lootis pariislane, et kõik lõpeb hästi. Kolm kuud kuhjas ta igasuguseid võrgutusvahendeid üksteise otsa ja põgenes lõpuks koos Caroline’iga. Perekonnaisa, kellel on tütreid, ei tohiks oma majja lasta noormehi, keda ta ei tunne, samuti ei tohiks ta jätta vedelema raamatuid ja ajalehti, mida ta ise pole lugenud. Noorte tütarlaste süütus on otsekui piim, mis ainsast välgusähvatusest, mõnest mürgisest lõhnast, soojast ilmast, igast pisimast tühiasjast või isegi kergest hingusest hapuks läheb. Kui Charles Mignon oma vanema tütre hüvastijätukirja läbi oli lugenud, saatis ta otsemaid proua Dumay Pariisi. Perekond kinnitas kõigile, et Caroline’i ootamatu ärasõit oli toimunud koduarsti korraldusel, ja viimane nõustus seda hädavalet toetama. Ent see kõik ei saanud takistada arvukate kuulujuttude tekkimist.