Читать книгу Isa Goriot - Honoré de Balzac - Страница 5

Proua Vauquer, sündinud de Conflans, on vana naine, kes peab Pariisis juba nelikümmend aastat kodust pansioni, mis asetseb Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavas, Ladina kvartali ning Saint-Marceli eeslinna vahel. Sellesse pansioni, mis on tuntud Vauquer’ maja nime all, võetakse vastu niihästi mehi kui ka naisi, noormehi kui ka rauku, ilma et kurjad keeled oleksid kunagi rünnanud selle auväärt asutuse kombeid. Ühtlasi peab aga tunnistama, et kolmekümne aasta jooksul ei ole siin kordagi nähtud noort inimest, ja selleks, et sinna asuks noormees, peaks perekond talle andma üpris kasinat kuuraha. Kuid siiski elas siin 1819. aastal, sellal kui see draama algab, keegi vaene noor tütarlaps. Nii diskrediteeritud kui ongi sõna draama liialdatud ning moonutatud käsitluse tõttu, mis lokkas nii lopsakalt tundeohtra kirjanduse aegadel, peame siiski seda siin tarvitama: mitte et see lugu oleks dramaatiline sõna tõsises mõttes, aga võib-olla on veerenud nii mõnigi pisar intra muros (intra muros – ladina k. seespool linnamüüre) ja extra (extra muros – ladina k. väljaspool linnamüüre), kui oleme selle teose lõpetanud. Kas suudetakse seda mõista väljaspool Pariisi? Lubatagu kahelda. Selle tähelepanekuilt ja lokaalkoloriidilt nii rikka loo iseärasusi võidakse hinnata vaid Montmartre’i kinkude ja Montrouge’i kõrgustikkude vahel, selles kuulsusrikkas orus, mille lobudikud on kokku varisemas ja mille rentslid on täis mulda, orus, mis on täis tõelisi kannatusi, sageli võltse rõõme ja mis alati on nii hirmsas erutuses, et ainult miski erakordne suudab sünnitada seal teatava vältusega sensatsiooni. Kuid siin ja seal kohtame siiski valusid, mida pahede ning vooruste kuhjumine teeb suureks ning pühalikuks: neid nähes peatuvad ja haletsevad egoism ning omakasu, sealt saadud mulje aga sarnaneb veetleva puuviljaga, mis neelatakse silmapilkselt. Tsivilisatsiooni sõjavanker nagu Džaggernauti iidoli omagi, vaevalt takistatud teel mõnest südamest, mis ei lase end nii kergesti purustada kui teised ja pidurdab ratast, purustab varsti sellegi ning jätkab oma võidukäiku. Nõnda teete teie, kes hoiate seda raamatut valges käes, teie, kes istute sügavalt pehmesse tugitooli, öeldes enesele: «Võib-olla lõbustab see mind.» Lugenud isa Goriot’ salajastest õnnetustest, lõunastate isuga, pannes oma tundepuuduse autori arvele, nimetades teda liialdajaks, süüdistades teda luules. Ah, teadke siis: see draama pole väljamõeldis ega romaan! All is true (All is true – inglise k. kõik on tõsi), ta on nii tõeline, et igaüks võib tunda tema sugemeid eneses, võib-olla oma südames.

Maja, kus see perekondlik pansion töötab, kuulub proua Vauquer’le. See asetseb Neuve-Sainte-Geneviève’i tänava lõpus, kohal, kus maapind laskub Arbalète’i tänava poole nii järsu ning kõrge kallakuga, et hobused siit harva üles või alla sõidavad. See asjaolu loob vaikuse kitsais tänavais, mis on surutud Val-de-Gràce’i ja Pantheoni doomide vahele. Need kaks monumenti mõjutavad siinse atmosfääri varjundit, heites siia kollaseid toone ning süngestades kõike oma kuplite range värvinguga. Tänavakivid on siin kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre. Muretuimgi inimene hakkab siin nukrutsema nagu kõik möödaminejadki; vankrimürin saab siin sündmuseks, majad on mornid, müürid lõhnavad vangla järgi. Äraeksinud pariislane näeb siin ainult perekondlikke pansione ning koole, viletsust või igavust, surmasuus vaakuvat vanadust, rõõmsat noorust, kes on sunnitud töötama. Ükski kvartal Pariisis pole hirmsam ning, kinnitame seda, tundmatum. Neuve-Sainte-Geneviève’i tänav moodustab nagu pronksraami, ainsa, mis sobib sellele jutustusele, millele ei oska kujutelma küllalt süngete värvidega ning tõsiste mõtetega ette valmistada. Nii väheneb aste-astmelt päevavalgus ja sumbub juhi laulev hääl, kui reisija laskub katakombidesse. Õige võrdlus! Kes otsustab, mis on hirmsam: kuivanud südamed või tühjad pealuud?

Pansioni fassaad on aiakese poole; maja moodustab täisnurga Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavaga, kust näete vaid tema otsmist seina. Piki seda fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane jalgtee, ääristatud geraaniumide, oleandrite ja granaatpuudega, mis on istutatud suurtesse sinivalgetesse fajanssvaasidesse. Sellele jalgteele pääseb väravast, millele kinnitatud sildilt võib lugeda: Vauquer’ maja, ja allpool: Perekondlik pansion mõlemast soost isikuile ja teistele. Kriiskava kellakesega varustatud võreuksest näeb päeval väikese sillutise lõpul vastasoleval seinal rohelist marmorit jäljendavat arkaadi, mille on maalinud keegi lähikonnas elutsev kunstnik. Selle maali petlikust sügavusest kerkib Amorit kujutav staatua. Nähes pudenevat lakki, mis katab kuju, leiaksid võib-olla sümbolite harrastajad selles müüti Pariisi armastusest, mida ravitakse sealt mõni samm kaugemal. Poolkustunud kiri sokli all tuletab oma Voltaire’i vaimustusega meelde selle kaunistise loomisaega, kirjaniku tagasitulekut Pariisi aastal 1777.

Olgu sa kes tahes, siin on sinu isand:

tahab, on sind kohe armukütke visand.

Öö tulekul asendatakse võreuks kinnisega. Aiake, mille laius võrdub maja esikülje pikkusega, surub end tänavapoolse müüri ning naabermaja piirimüüri vahele; naabermajalt langeb mantlina alla luuderohi, mis varjab teda täielikult ning mille Pariisi kohta nii maaliline mõju köidab möödaminejate pilke. Mõlemad müürid peituvad viljapuude rea ning viinapuude taha, mille kidur ning tolmune vili moodustab proua Vauquer’ iga-aastaste kartuste objekti ja on peateemaks vestlustes pansionäridega. Piki mõlemat müüri sirgub kitsas allee, mis viib pärnade varju, sõna, mida proua Vauquer, kuigi sündinud de Conflans, hääldab kangekaelselt päernad, hoolimata oma üürnike kõigist grammatilistest märkustest. Kahe kõrvalallee vahel asetseb nelinurkne artišokipeenar, mida palistavad ümmarguseks lõigatud viljapuud ning mille ääri raamivad hapuoblikad, latukad või petersellid. Pärnade varju on paigutatud roheliseks värvitud ümar laud, mille ümber on istmed. Küllalt rikkad pansionärid, kes võivad endale lubada tassi kohvi, tulevad hilissuvel seda siia nautima säärase kuumusega, milles võiks mune välja haududa. Kolmekorruseline fassaad ühes mansardkorrusega on ehitatud liivakivist ning üle võõbatud selle kollase värviga, mis annab nii jõleda iseloomu peaaegu kõigile Pariisi majadele. Iga korruse viit väikeseruudulist akent ehivad varbkardinad, millest ükski ei ole tõmmatud üles ühtlaselt, nii et kõik nende jooned on omavahel sõjajalal. Maja otsmises seinas on kaks akent, varustatud alumisel korrusel raudlattidest võrega. Hoone taga on umbes kahekümne jala laiune õu, kus põrsad, kanad ja kodujänesed elutsevad sõbralikus läbisaamises ja mille kaugemas otsas asetseb puukuur. Selle kuuri ja köögiakna vahel ripub toiduainetekapp, mille alt äravoolu-avausest piserduvad rasvased roiskveed. Kitsa värava kaudu pääseb siit õuest Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavale, kuhu köögitüdruk puistab välja kõik majapühkmed, puhastades seda mülgast katku kartusel ohtralt veega.

Alumine korrus, mis loomulikult on määratud pansionäridele ühiseks kasutamiseks, koosneb esimesest ruumist, mida valgustab kaks tänavapoolset akent ja kuhu pääseb klaasukse kaudu. Sellest ruumist pääseb söögituppa; seda eraldab köögist trepikoda, mille puuastmete ruudud on värvitud ning läikima nühitud. Miski ei avalda kurblikumat muljet kui see salong, sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida katab vahelduvalt läikivate ning tuhmide triipudega jõhvriie. Keskel seisab marmorplaadiga ümmargune laud, mida ehib valgest portselanist pooleldi tuhmunud kuldäärtega kohviserviis, nagu neid kohtame tänapäev kõikjal. Selle kaunis halbade põrandalaudadega ruumi seinu katab rinnakõrgune paneel. Muu osa seintest on kaetud lakkpaberiga, mis kujutab peastseene «Telemahhosest» ja mille klassikalised tegelased on koloreeritud. Võretatud akende vaheline paneel näitab pansionäridele pilti peast, mille Kalüpso andis Odüsseuse pojale. Nelikümmend aastat juba pakub see maal naljaainet noortele pansionäridele, kes arvavad tõusvat ümbrusest kõrgemale, naerdes lõuna üle, millega vaesus neid sunnib leppima. Kivikamina alaliselt puhas kolle tunnistab, et siin tehakse tuld ainult suurte sündmuste puhul. Seda kaminat kaunistab kaks klaaskupli all seisvat koltunud paberlilledega täidetud vaasi, mis kuuluvad sinakast marmorist erakordselt maitsetu seinakella juurde. Sellest esimesest ruumist hoovab hõngu, millele keel ei ole leidnud nime ja mida peaks hüütama pansionihõnguks. See lehkab umbuse, hallituse, kopituse järgi; see tekitab külmavärinat, tundub niiskena ninas, jääb rõivaste külge, maitseb toa järgi, kus on söödud, tast hoovab köögi, toidukambri, seegi haisu. Võib-olla võiks seda kirjeldada, kui oleks leiutatud viis, kuidas arvestada elementaarseid iiveldama panevaid kvantumeid katarraalset ning sui generis (sui generis – ladina k. kirjeldatavale esemele omane joon) lehka, mida pansionärid, nii noored kui ka vanad, siin levitavad. Ja siiski, kõigist neist labastest õudustest hoolimata, kui võrdlete seda ruumi tema kõrval asetseva söögitoaga, näiks teile see salong elegantsena ning lõhnavana nagu buduaar. Selle toa üleni puutahvlitega vooderdatud seinad olid muiste värvitud, ent praegu on see värv muutunud seletamatuks ning moodustab põhja, millele ladestunud mustusekihid moodustavad kummalisi kujutisi. Tuba on täis võidunud puhveteid, millel seisavad tuhmunud, murenenud servadega karahvinid, ümmargused metallist aluskausikesed, jämedast portselanist siniääreliste taldrikute virnad, valmistatud Tournais’s. Ühte nurka on paigutatud nummerdatud laegastega kast, kus hoitakse pansionäride määrdunud ning veiniplekilisi suurätikuid. Siin kohtab neid hävinematuid mööbleid, hüljatud küll juba kõikjal, mis on paigutatud siia nagu tsivilisatsioonijäänused Parandamatute hospidalis. Te näete siin baromeetrit kaputsiinlasega, kes välja kargab, kui sajab; vastikuid gravüüre, mis riisuvad isu, kõik kuldtriibulistes mustaks lakitud puuraamides; seinakella sarv- ja vaskinkrustatsiooniga, rohelist ahju, Argand’i seinalampe, kus tolm seguneb õliga; pikka, niivõrd rasvase vahariidega kaetud lauda, et mõni naljahambast kostiline võiks kirjutada sinna oma nime, tarvitades sõrme stüülosena; vigaseid toole, viletsaid matikesi espartorohust, mis üha lahti hargneb, ilma et ta siiski iialgi ära kuluks, siis veel vaevaseid, katkise võrega, lagunenud jalasoojendajaid, mille puuosad on söestumas. Et anda aimu, kuivõrd vana see mööbel on, kuivõrd pragunenud, pehastanud, logisev, puretud, käsitu, jalutu, vigane, hingevaakuv ta on, peaks tooma selle kohta kirjelduse, mis vähendaks huvi selle loo vastu ja mida kiirustavad inimesed ei andestaks. Punane paasikpõrand on täis lohke, mida on tekitanud alaline hõõrumine ja rohked värvimised. Lühidalt, siin valitseb viletsus ilma poeesiata, kokkuhoidlik, kontsentreeritud, närune viletsus. Kuigi ta pole veel mäda, on tal juba laigud, kuigi ta pole veel kaltsus ja räbalais, on ta juba kõdunemas.

See ruum särab oma täies hiilguses hommikul kella seitsme paiku, hetkel, mil proua Vauquer’ kass sammub oma käskijanna ees, hüpates puhveteile, nuusutades siin piima taldrikutega kaetud kaussides ning lastes kuulda oma hommikust nurru. Peagi ilmub lesk, peas mukitud tülltanu, mille alt ripub salk halvasti kinnitatud võltsjuukseid; ta kõnnib, vedades järel oma lohverdatud tuhvleid. Tema vanaldane rasvane nägu, mille keskelt kerkib papagoi noka taoline nina, väikesed lihavad käed, kogu tema isik, ümarik nagu viljasalve rott, liiga täidlane vabisev rind on kooskõlas selle saaliga, kus igritseb õnnetus, kus on vajunud norgu spekulatsioon ja mille sooja läpastanud õhku proua Vauquer sisse hingab, ilma et ta süda pööritama hakkaks. Tema jäine nägu nagu esimene sügiskülm, tema kortsus laugudega silmad, millel tantsijannale ettekirjutatud naeratus vaheldub liiakasuvõtja kibehapu grimassiga, ühe sõnaga, kogu tema isik seletab tema pansioni, nagu pansion viitab tema isikule. Sunnitöö ei ole mõeldav ilma kupjata, ei või kujutleda ühte teiseta. Selle väikese naise hahkjas täidlus on selle elu saadus, nagu tüüfus on haigemaja hõnguste tagajärg. Tema villane kootud aluskuub, mis paistab pealmise alusseeliku alt, mis omakorda on vanast kleidist, kust vatt tungib läbi katkise riide välja, pakub kokkuvõtliku ülevaate salongist, söögitoast, aiakesest, ennustab kööki ning laseb aimata pansionäre. Kui tema on kohal, on pilt täielik. Umbes viiekümne-aastane proua Vauquer sarnaneb kõikide naistega, kel on elus olnud õnnetusi. Tal on klaasine silm ja süütu ilme nagu kupeldajal, kes on valmis ägedasti häält tõstma, et nõuda kõrgemat hinda, kuid kes on nõus kõigega, et aga pehmendada oma saatust, kes reedaks Georges’i või Pichegru, kui Georges ja Pichegru ei oleks juba reedetud. Sellegipoolest on ta südamepõhjas hea naine, ütlevad pansionärid, kes arvavad ta olevat varanduseta, kuuldes teda samuti oigavat ning ägavat, nagu seda teevad nemad isegi. Kes oli olnud härra Vauquer? Kunagi ei kõnelnud ta midagi lahkunust. Kuidas oli ta kaotanud oma varanduse? «Õnnetustes,» vastas tema. Mees oli käitunud temaga halvasti, oli jätnud talle vaid silmad nutmiseks, selle maja elamiseks ning õiguse mitte ühegi õnnetu vastu kaastundlik olla, sellepärast, ütles proua Vauquer, et ta oli kannatanud kõike, mis on võimalik kannatada. Kuuldes oma käskijanna samme, tõttas paks köögitüdruk Sylvie viima sisepansionäridele hommikueinet.

Välispansionärid aboneerusid harilikult ainult lõunasöögiks, mis maksis kolmkümmend franki kuus. Sellal kui see lugu algab, elas majas seitse pansionäri. Esimesel korrusel asus maja kaks paremat korterit. Proua Vauquer elutses vähem ilusas, kuna teine kuulus proua Couture’ile, Prantsuse vabariigi arvekomissari lesele. Temaga ühes oli keegi väga noor neiu, keda kutsuti Victorine Tailleferiks, kellele lesk asendas ema. Nende kahe daami pansionimaks tõusis tuhande kaheksasaja frangini. Teisel korrusel oli kaks korterit; esimeses elas keegi Poiret’-nimeline rauk, teises umbes neljakümne-aastane mees, kes kandis musta parukat, värvis oma põskhabet, ütles enese olevat endise kaupmehe ning nimetas end härra Vautriniks. Kolmas korrus koosnes neljast toast, millest kaks olid välja üüritud: esimene kellelegi vanapiigale, nimega preili Michonneau, teine endisele nuudli-, makaroni- ning tärklisevabrikandile, keda hüüti isa Goriot’ks. Mõlemad teised toad olid määratud läbisõitvaile lindudele, neile õnnetuile üliõpilastele, kes samuti nagu isa Goriot ja preili Michonneau ei suutnud maksta üle neljakümne viie frangi kuus toidu ning toa eest; proua Vauquer aga ei igatsenudki suuremat nende järele ja võttis neid vastu ainult parema puudusel: nad sõid liiga palju leiba. Sel hetkel kuulus üks tuba noormehele, kes Angoulème’i ümbrusest oli sõitnud Pariisi õigusteadust õppima. Tema arvukas perekond hoidis kokku kõige suuremate loobumiste hinnaga, et saata talle tuhat kakssada franki aastas. Eugène de Rastignac oli neid noormehi, keda õnnetus on harjutanud tööle, kes mõistavad juba õrnas eas neid lootusi, mis vanemad neile panevad, ja kes loovad enesele ilusa tuleviku, arvestades oma õpingute tähtsust ja kohandades need juba ette ühiskonna oodatavale liikumisele, et olla esimesi selle kasutamisel. Kui poleks tema huvitavaid tähelepanekuid ning oskust, millega ta suutis esineda Pariisi salongides, ei oleks seda jutustust varjundanud õiged nüansid, mille eest see kahtlemata võlgneb tänu tema teravale vaimule ning soovile tungida kohutavatesse saladustesse, mida peitsid nii hoolikalt need, kes olid loonud selle olukorra, kui ka see, kes pidi kannatama selle all.

Neljandal korrusel oli pööning pesu kuivatamiseks ja kaks katusekambrit, kus magasid jooksupoiss Christophe ja paks Sylvie, köögitüdruk. Peale nende seitsme sisepansionäri toitis proua Vauquer, olgu aasta hea või halb, veel kaheksat arsti- või õigusteaduskonna üliõpilast ning kaht või kolme alalist käijat, kes elasid lähikonnas. Kõik nad olid aboneerunud üksnes lõunasöögile. Söögisaali kogunes lõunasöögiks kaheksateist inimest, – mahutada oleks see võinud kahekümne ümber; ent hommikul leidus seal ainult seitse üürnikku, kelle koosviibimine pakkus söögiajal perekondlikku pilti. Kõik tulid siia tuhvleis, lubasid enesele intiimseid märkusi välispansionäride riietumisviisi või väljanägemise ning eelmise õhtu sündmuste kohta, väljendudes koduse usaldusega. Need seitse pansionäri olid proua Vauquer’ helliklapsed; proua mõõtis neile astronoomilise täpsusega hoolt ning tähelepanu, vastavalt nende pansioni arvesummale. Ühesugune õnnetus rõhus neid juhuslikult siia kogunenud inimesi. Teise korruse kaks elanikku maksid ainult seitsekümmend kaks franki kuus. Säärane odav hind, mida leidub ainuüksi Saint-Marceli eeslinnas, Bourbe’i ja Salpêtrière’i vahel, ja millest üksinda proua Couture moodustas erandi, annab tunnistust sellest, et need pansionärid pidid ägama enam või vähem silmanähtava õnnetusekoorma all. Lohutamatu pilt, mida selle maja sisemus pakkus, kordus samuti tema elanike riietuses, kes olid ühteviisi maha käinud. Mehed kandsid kuubi, mille värv oli muutunud kahtlaseks, jalanõusid, nagu neid elegantsetes kvartalites visatakse pühkmekastidesse, kulunud pesu, riideid, mis olid viimasel veerandil. Naistel olid kleidid, mis olid pleekinud, üle värvitud ning juba uuesti värvi kaotanud, vanad nõelutud pitsid, kandmisest läikima löönud kindad, kollakad kraed ning lipendavad rätid. Vaatamata sellistele riietele oli neil peaaegu kõigil hea kehaehitus, tervis, mis oli vastu pannud elutormidele, nägu, mis oli külm, kalk, kulunud nagu väärtuse kaotanud raha. Närtsinud suud olid relvastatud ahnete hammastega. Need pansionärid lasksid aimata möödunud või küpsevaid draamasid; mitte aga draamasid, mida mängitakse rambivalgusel, maalitud lõuendi ees, vaid elavaid ning tumme draamasid, jäiseid draamasid, mis hõõgusid kuumalt südames, draamasid, mil pole lõppu.

Vana preili Michonneau kandis oma väsinud silmil vasktraadiga ümbritsetud rohelisest võidunud taftist varju, mis oleks kohutanud isegi halastuseinglit. Tema harvade ning nagu nutvate narmastega sall näis katvat luukeret: niivõrd nurgelised olid vormid, mida see varjas. Milline hape oli röövinud sellelt olevuselt tema naiselikud vormid? Ta pidi kunagi olema ilus ning kauni kehaehitusega; kas oli see pahe, kurbus, ahnus? Kas oli ta liialt armastanud? Kas oli ta kaubelnud pruugitud riietusesemetega, oli ta olnud lihtsalt kurtisaan? Kas lunastas ta nüüd jultunud nooruse triumfe, kus lõbu oli taga ajanud lõbu, ja tasus nüüd seda vanadusega, mille eest möödaminejad põgenesid? Tema mitte-midagi-väljendav pilk ajas peale külmavärina; tema krimpsunud nägu oli ähvardav. Tal oli hele hääl nagu ritsikal, kes siristab põõsas talve tulekul. Ta ütles, et oli hoolitsenud kellegi vanahärra eest, kes põdes põiekatarri ja keda tema lapsed olid maha jätnud, arvates teda olevat rahata. See vanamees oli pärandanud temale tuhat franki eluaegset rendist, mille vastu aeg-ajalt protesteerisid pärijad, kelle laimujuttude märklauaks ta oli. Kuigi kirgede mäng oli laastanud tema näo, leidus seal siiski veel valge ning peene nahakoe jälgi, mis lubasid oletada, et ta kehagi oli veel säilitanud mõned ilu riismed.

Härra Poiret oli mingi üleskeeratud mehhanism. Silmates tema pikka halli varjutaolist kuju Botaanika-aia alleel, vana lopergune mütsilott peas, koltunud elevandiluust nupuga kepp lõdvalt peos, pleekinud kuuehõlmad lehvimas, mis vaevalt varjasid peaaegu tühje pükse ning siniseis sukis jalgu, vaaruvaid nagu joodikul, nähes ta valget võidunud vesti ning jämedast musliinist krussis žabood, mis liitus halvasti ta kalkunikaela ümber keerduva kaelasidemega, küsisid eneselt paljud: kas see hiina varjukuju kuulub tõesti Jahveti poegade julgesse rassi, kes sagivad Itaalia bulvaril? Milline vaev oli teda nõnda kuivatanud? Milline kirg oli kõrvetanud pruuniks ta mugulataolise näo, mis karikatuurina oleks tundunud ebatõelisena? Mis oli ta olnud? Võib-olla ametnik kohtuministeeriumis, selles osakonnas, kuhu timukad saadavad oma kuluaruanded, kokkuvõtted sellest, kui palju on tarvitatud musta kreppi isatapjate jaoks, kliisid korvide jaoks ning nööri nugade tarvis. Võib-olla oli ta olnud vastuvõtja tapamaja väraval või puhtuse alaminspektor. Lühidalt, see mees näis olevat üks meie suure sotsiaalse veski eesleid, neid Pariisi Ratone, kes ei tunne isegi oma Bertrand’e, mingi teljeke, mille ümber ühiskondlikud õnnetused ja mustused olid keerelnud, ühe sõnaga, inimene, keda nähes ütleme: «On sääraseidki vaja.» Ilus Pariis ei tea midagi neist moraalseist või füüsilistest kannatustest surnukahvatuks muutunud nägudest. Kuid Pariis on tõeline ookean. Visake siia lood: kunagi ei ulatu ta põhjani. Rännake ta risti ja rästi läbi, kirjeldage teda: millise hoolega küll rändategi seal, kirjeldategi teda, kuivõrd arvurikkad ning innukad ongi selle mere uurijad, ikka leidub siin neitsilikke kohti, tundmatuid mülkaid, lilli, pärleid, ebardeid, midagi enneolematut, mis on jäänud kirjanduslikele tuukreile silmapaari vahele. Vauquer’ maja on üks selliseid huvitavaid koledusi.

Kaks nägu moodustasid siin terava kontrasti kõigi teiste pansionäride ning alaliste külalistega. Kuigi preili Victorine Taillefer oli näost haiglaselt valge, nagu on seda noored tütarlapsed, kes kannatavad kahvatustõve all, harmoneerisid ta püsiv nukrus, ta häbelik hoiak, ta vaene ning hädine välimus kõigi nende kannatustega, mis moodustasid selle pildi tagaseina. Ometi ei olnud ta nagu vana, ta liigutused ning ta kõneviis olid nobedad. See noor õnnetus sarnanes koltunud lehtpõõsaga, mis on hiljuti istutatud ebasoodsasse maapinda. Tema õrn jume, punakasblondid juuksed ja liiga ahtake piht väljendasid seda graatsiat, mida moodsad poeedid leiavad olevat keskaegsetel skulptuuridel. Tema tumehallid silmad väljendasid kristlikku pehmust, alistumist. Tema lihtsad, odavad riided lasksid aimata noori kehavorme. Ta oli ilus kontrastina. Õnnelikuna oleks ta olnud hurmav: õnn on naiste luule, nagu tualett on nende mink. Kui mõne balli rõõm oleks heitnud oma roosilist helki tema kahvatule näole, kui elegantse elu mõnusused oleksid täitnud, oleksid pannud punetama need juba veidi lohkuvajunud põsed, kui armastus oleks elustanud neid kurbi silmi, siis oleks Victorine võinud võistelda kõige ilusamate neidudega. Tal puudus see, mis sünnitab naise teist korda: hilbud ja armastuskirjad. Tema lugu oleks pakkunud ainet terveks raamatuks. Ta isa arvas endal olevat põhjusi teda mitte oma tütreks tunnistada, keeldus teda enese juurde jätmast, andis talle ainult kuussada franki aastas ning oli teinud kogu oma varanduse rahaks, et seda tervena pärandada oma pojale. Kaugelt sugulane Victorine’i emale, kes oli meeleheites tulnud tema juurde surema, hoolitses proua Couture vaese orvu nagu oma lapse eest. Õnnetuseks ei omanud Vabariigi sõjaväearvekomissari lesk midagi maailmas peale oma leseosa ja pajuki; ühel heal päeval võis ta jätta maailma hooleks selle tütarlapse, kes oli kogemusteta ning rahata. See hea naine viis Victorine’i igal pühapäeval messile, iga viieteistkümne päeva järel pihile, et temast igaks juhuks kasvatada jumalakartlik tütarlaps. Tal oli õigus. Usulised tunded võisid avada tuleviku sellele äratõugatud lapsele, kes armastas oma isa ja kes käis iga aasta tema pool, et viia talle oma ema andestus, ent kes aastast aastasse koputas asjatult isamaja armutult suletud uksele. Tema vend, tema ainuke vahemees, ei olnud teda nelja aasta kestel kordagi külastanud ega saatnud talle mingit abi. Ta palus jumalat, et see avaks ta isa silmad, teeks härdaks ta venna südame, ja palus nende eest, neid süüdistamata. Proua Couture ja proua Vauquer ei leidnud küllalt sõnu oma sõimuleksikonis, et kvalifitseerida seda barbaarset kohtlemist. Kui nad needsid seda alatut miljonäri, kõlasid Victorine’i suust leebed sõnad, mis sarnanesid haavatud tuvi lauluga, kelle valukarje väljendab ikkagi armastust.

Eugène de Rastignac oli näolt täielik lõunamaalane: valge näonahk, mustad juuksed, sinised silmad. Tema kuju, tema maneerid ja hoiak tähistasid aadliku perekonna võsu, kus algkasvatus hõlmab vaid hea maitse traditsioone. Kuigi ta hoidis oma riideid, kandes äripäevadel möödunud aasta ülikondi, võis ta sellegipoolest vahel väljuda nii riides, nagu seda on elegantne noormees. Harilikult kandis ta vana kuube, kulunud vesti, üliõpilase kombel hooletult seotud musta koltunud kaelasidet, kõigele sellele vastavaid pükse ning tallutatud saapaid.

Ülemineku nende kahe isiku ja teiste pansionäride vahel moodustas Vautrin, neljakümne-aastane, värvitud põskhabemega mees. Ta oli neid mehi, kellest rahvas ütleb: «Näe, kus on kange poiss!» Tal olid laiad õlad, hästiarenenud rind, väljapaistvad musklid, jämedad neljakandilised käed, sõrmelülid olid kaetud lopsakate tulipunaste karvapuhmastega. Enneaegselt kortsunud nägu avaldas ranguse tunnusmärke, millele olid kontrastiks tema painduvad ning sujuvad maneerid. Tema sügav hääl oli kooskõlas ta toorevõitu lõbususega ega olnud sugugi ebameeldiv. Ta oli vastutulelik ning armastas nalja heita. Kui mõni lukk käis halvasti, kruvis ta selle peagi lahti, parandas ära, õlitas, viilis ja pani tagasi sõnadega: «Seda ma oskan.» Muide, ta tundis kõike: laevu, merd, Prantsusmaad, välismaad, äriasju, inimesi, sündmusi, seadusi, hotelle ja vanglaid. Kui keegi liialt kaebas, pakkus ta kohe oma abi. Mitmel puhul oli ta laenanud raha proua Vauquer’le ning teistelegi pansionäridele; kuid tema võlglased oleksid ennem surnud, kui oleksid jätnud selle talle tagasi maksmata, nii suurt hirmu sisendas ta oma heasüdamlikust ilmest hoolimata teatava läbitungiva pilguga, mis oli sügav ja täis otsustavust. See viis, kuidas ta lirtsatades sülitas, kõneles vankumatust külmaverelisusest, mis kindlasti ei oleks tagasi kohkunud roimastki, et pääseda kahtlasest seisukorrast. Nagu range kohtuniku vaade näis ta pilk tungivat kõikide küsimuste, kõikide südametunnistuste, kõikide tundmuste põhjani. Tema harjunud kombeks oli väljuda peale einet, ilmuda tagasi lõunasöögiks, kaduda kogu õhtuks ning tulla koju keskööl, sisenedes võtme abil, mille proua Vauquer oli talle usaldanud. Tema üksinda kasutas sellist eesõigust. Ta oli ju kõige paremas vahekorras lesega, keda ta hüüdis mammaks, võttes tal piha ümbert kinni, – meelitus, mille tagamõtet ei osatud taibata. Hea naine arvas selle olevat veel praegugi väga hõlpsa asja, sest Vautrinil üksinda olid küllalt pikad käed, et pigistada säärast tüsedat perifeeriat. Teda iseloomustavaks jooneks oli maksta suuremeelselt viisteistkümmend franki kuus glooria (pisike tass kohvi suhkrul põletatud konjakiga) eest, mis ta võttis desserdi juurde. Isegi vähem pealiskaudsed inimesed, kui seda olid need noormehed, keda Pariisi elumöll enesega ühes kiskus, või nood vanamehed, kes säilitasid täieliku ükskõiksuse, kui asi ei puutunud otsekohe neisse isiklikult, poleks lähemalt juurelnud selle kahtlase mõju kallal, mida Vautrin avaldas. Tema teadis või aimas teda ümbritsevate inimeste äriasju, kuna seevastu ükski ei suutnud tungida tema mõtteisse või toiminguisse. Kuigi ta oli seadnud oma näilise heasüdamlikkuse, oma alalise vastutulelikkuse ning lõbususe barjäärina teiste ja enese vahele, laskis ta siiski sageli läbi paista oma iseloomu kohutavat sügavust. Sageli libises ta huulilt pilkesõna, mis oleks väärinud Juvenalist ja millega talle näis meeldivat irvitada seaduste üle, piitsutada kõrgemat seltskonda, näidates sellele selle sisemist ebajärjekindlust, lastes aimata oma vimma sotsiaalse korra vastu ja mingit hoolikalt peidetud saladust oma hinge sügavas sopis.

Kütkestatud, võib-olla enese teadmata, ühe jõust ja teise ilust, jagas preili Taillefer vargseid pilke ning salajasi mõtteid selle neljakümne-aastase mehe ning noore üliõpilase vahel: ent kumbki neist ei näinud mõtlevat temast, kuigi juhus oleks ühel ilusal päeval võinud muuta ta seisukorda ja teha temast rikka partii. Pealegi ei võtnud ükski neist inimestest vaevaks järele uurida, kas need ühe või teise poolt mainitud õnnetused olid tõelised või välja mõeldud. Kõik tundsid üksteise vastu umbusaldusega segatud ükskõiksust, mis kasvas välja nende vastastikustest vahekordadest. Nad teadsid, et ei suuda kergendada üksteise vaevu, ning jutustanud neid üksteisele, olid kõik tühjendanud oma kaastundeavalduste karika. Nagu vanadel abieluinimestel ei olnud neil üksteisele enam midagi ütelda. Neile olid jäänud vaid mehaanilise elu vahekorrad, õlitamata rataste mäng. Igaüks neist oleks möödunud tänaval pimedast, igaüks neist kuulas meeleliigutuseta jutustust õnnetusest ning nägi surmas viletsusprobleemi lahendust, mis tegi nad külmaks hirmsaimagi agoonia vastu. Õnnelikem neist lohutamatuist hingedest oli proua Vauquer, kes troonis selles vabatahtlikus seegis. Ainult temale üksi näis naeratleva puudepuhmana see väike aiake, mille vaikus ja jahedus, kuivus ja niiskus tegid avaraks nagu stepi. Ainult temale üksi oli see kollane ning morn maja, mis lehkas poeleti vaseroheluse järele, täis õndsust. Need pimedad vangikongid kuulusid temale. Tema toitis neid eluajaks sunnitööle mõistetuid, lastes neid tunda oma võimu, millest kõik lugu pidasid. Kus oleksid need vaesed olevused leidnud Pariisis säärase hinnaga nagu tema juures tervet, jagusat toitu ning ruume, mis nad võisid muuta kui mitte just elegantseks või mugavaks, siis vähemalt tervishoiunõuete kohaselt puhtaks. Kui ta olekski olnud karjuvalt ülekohtune, oleks ohver kannatanud seda kaebuseta.

Säärane inimeste kogu pidi pakkuma ning pakkuski väikesel viisil täielikku läbilõiget kogu ühiskonnast. Nende kaheksateistkümne lauanaabri hulgas leidus nagu kooliski, nagu kogu maailmaski vaene tõugatud olevus, pilkelaud, kelle pihta sadasid kõik naljad. Teise aasta algul äratas see kuju Eugène de Rastignacis kõige suuremat huvi kõigist neist, kelle keskel ta oli sunnitud elama veel kaks aastat. See patuoinas oli endine nuudlivabrikant, isa Goriot, kellele niihästi maalikunstnik kui ka ajaloolane oleksid koondanud pildil kogu valguse. Millise juhuse tõttu oli see poolvihkav põlgus, see kaastundega segatud tagakius, see lugupidamatus õnnetuse vastu tabanud kõige vanemat pansionäri? Oli ta andnud seks põhjust mõne naeruväärsuse või iseärasusega, mida andestatakse vähem kui pahesid? Need küsimused riivavad juba sotsiaalse ülekohtu nähtusi. Võib-olla on inimese loomuses lasta osaks saada kõik kannatused sellele, kes talub kõik tõsiselt alandlikust meelest, nõrkusest või ükskõiksusest. Kas ei armasta me kõik näidata oma jõudu kellegi või millegi kulul? Nõrgim olevuski, uulitsapoiss, kõlistab külmaga kõikide uste taga või upitab end kirjutama oma nime neitsilikule monumendile.

Lahkudes oma ärist, oli isa Goriot, umbes kuuekümne üheksa aastane vanamees, asunud 1813. aastal proua Vauquer’ juurde elama. Alguses oli ta üürinud korteri, mis oli nüüd proua Couture’i käes, ja maksis siis tuhat kakssada franki pansioni eest mehena, kellele viis luidoori ees või taga oli tühine asi. Proua Vauquer värskendas seda kolmetoalist korterit Goriot’lt saadud käsirahaga, mis tasus, nagu öeldi, kogu selle odava mööblikrempli, kuhu kuulusid kollasest kalingurist aknaeesriided, utrehti sametiga kaetud lakeeritud puust tugitoolid, mõned liimitrükk-pildid ja tapeedid, mida alevikõrtsidki oleksid põlanud. Võib-olla et just see muretu heldus, kuidas isa Goriot laskis end ninapidi vedada – teda nimetati sel ajal veel aupaklikult härra Goriot’ks – panigi lese vaatama temale kui lollile, kellel ei ole äriasjust aimugi. Goriot saabus sinna väga korraliku garderoobiga varustatult, kaupmehe suurepärase kaasavaraga, kes ärist lahkudes ei keela enesele midagi. Proua Vauquer imetles ta kaheksatteistkümmend hollandi poollõuendist särki, mille peenus äratas seda suuremat tähelepanu, et nuudlivabrikant kandis lamedal žabool kahte ketiga ühendatud nõela, kumbki kaunistatud suure briljandiga. Harilikult rõivastus ta rukkilillesinisesse kuube, vahetas iga päev valget pikeevesti, mille all vabises ta pirnivormiline õieli kõht sellel hõljuva, ripatsitega kaunistatud raske kuldketiga. Tema tubakatoos, samuti kullast, sisaldas juustega täidetud medaljoni, mis äratas näiliselt usku, nagu oleksid tal seljataga mõnedki armulood. Kui perenaine nimetas teda elumeheks, ilmus ta huulile rõõmus naeratus nagu inimesel, keda meelitatakse tema nõrgast küljest. Tema suhvlid (ta väljendas seda mõistet lihtrahva viisil) olid täidetud rohkearvuliste hõbenõudega. Lesknaise silmad lõid põlema, kui ta aitas lahkelt välja võtta ning korraldada kulpe, raguulusikaid, lauanõusid, õlipudeleid, kastmekanne, mitmesuguseid taldrikuid, kullatud kohviserviisi, ühe sõnaga, mitmesuguses raskuses enam või vähem ilusaid asju, millest Goriot polnud raatsinud lahkuda. Need kingitused tuletasid talle meelde ta perekonnaelu pühalikke momente.

«See siin,» ütles ta proua Vauquer’le, hoides käte vahel alustassi kausikesega, mille kaas kujutas kaht teineteist suudlevat tuvikest, «see on minu naise kingitus mulle meie esimesel pulmapäeval. Vaene kallis, ta ohverdas selleks oma neiupõlve hoiukopikad. Vaadake, proua, pigem kraabiksin ma mulda küüntega, kui et lahkuksin sellest. Jumalale tänu, võin juua sellest nõust igal hommikul kohvi niikaua, kui mulle elupäevi on antud. Ma ei või nuriseda, minu leivapaluke on kindlustatud nii mõnekski ajaks.»

Pealegi olid proua Vauquer’ harakasilmad näinud mõningaid riigivõlapabereid, mis umbkaudselt kokkuarvatult võisid anda sellele tublile Goriot’le umbes kaheksa kuni kümme tuhat franki aastast tulu. Sellest päevast peale hakkas proua Vauquer, sündinud de Conflans, hellitama mõtteid; ta oli sel ajal neljakümne kaheksa aastane, võttis aga omaks vaid kolmkümmend üheksa aastat. Kuigi isa Goriot’ pisarakotid olid punsunud ning rippuvad, mis sundis teda sageli silmi kuivatama, leidis leskproua ta olevat meeldiva ning comme il faut (seltskonna nõuete kohase)! Pealegi tunnistasid ta lihavad, tugevad jalamarjad nagu ta pikk, neljakandiline ninagi moraalseist omadustest, mida lesknaine näis hindavat ja milliseid omadusi kinnitas pealegi vanamehe kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Ta näis olevat tugeva kehaehitusega mürakas, kes kulutab tundmustes vististi kogu oma vaimukuse tagavara. Tema tuvitiivana soetud juuksed, mida polütehnikumi juukselõikaja käis igal hommikul puuderdamas, joonistusid viie lokina ta madalale otsaesisele, dekoreerides kenasti ta nägu. Kuigi pisut talupoeglikult kohmakas, oli ta nagu nõelasilmast tulnud, tarvitas rikkalikult tubakat, nuusutas seda mehena, kes on täiesti kindel, et ta toosist kunagi ei puudu makubaatubakas, nii et sel päeval, kui härra Goriot asus lese juurde elama, heitis proua Vauquer õhtul magama, küpsedes nagu pekiga pikitud teder igatsustules, mis valdas teda mõtte juures lahkuda Vauquer’ surnulinikust ning sündida uuesti Goriot’na. Abielluda, müüa ära oma pansion, ulatada käsivars sellele kodanluse peenele õiele, saada tähtsaks prouaks kvartalis, korjata armuande vaestele, korraldada pühapäeviti väikesi väljasõite Choisysse, Soissysse, Gentillysse; minna oma vaba soovi järgi teatrisse, istuda loožis, ilma et oleks vaja oodata autoripääsmeid, mida mõned pansionärid talle juulikuus tõid; ta lõi unistades kõigi Pariisi väikekodanlike perekondade Eldorado. Ta ei olnud kellelegi kõnelnud, et omas nelikümmend tuhat franki, mis ta oli korjanud sou sou kõrval. Kindlasti pidas ta end varanduslikust seisukohast päris viisakaks partiiks.

«Mis puutub kõigesse muusse, ei ole ma vanamehest põrmugi halvem!» ütles ta end voodis pöörates, nagu tõendades iseenesele oma võlusid, mille ümaruste jälgi paks Sylvie leidis igal hommikul aseme lohkuvajutatud õnaruses.

Sellest päevast peale, umbes kolme kuu jooksul, kasutas Vauquer’ lesk härra Goriot’ juuksekammijat ja kulutas pisut tualeti peale, vabandades seda vajadusega parandada maja dekoorumi, et kooskõlastada oma pansioni seda külastavate auväärsete isikutega. Ta nägi palju vaeva, et muuta pansionäride koosseisu, esitades nõude võtta edaspidi vastu ainult igas suhtes kõige valitumaid isikuid. Kui ilmus mõni võõras, kiitles ta sellele, et härra Goriot, Pariisi silmapaistvamaid ning lugupeetavamaid kaupmehi, oli lasknud talle osaks saada au, eelistades tema pansioni. Ta laotas laiali prospekte, mille pealkirjal võis lugeda: Vauquer’ Pansion. «See on,» ütles ta, «vanemaid ning lugupeetavamaid perekondlikke pansione Ladina linnajaos.» Ses prospektis esinesid kauneim vaade Gobelins’i orgu (seda võis näha kolmandalt korruselt) ja ilus aed, mille tagapõhjal sirgub pärnade allee. Ta kõneles seal heast õhust ning üksindusest. See prospekt tõi talle proua de l’Ambermesnili, kolmekümne kuue aastase naise, kes ootas siin oma asjade likvideerimist ning elatise väljamaksu korraldust, mida tal oli õigus saada kindrali lesena, kelle mees oli langenud lahinguväljadel. Proua Vauquer hoolitses laua eest, küttis kuue kuu jooksul salongis kaminat ja pidas nii hästi oma prospekti tõotusi, et pani omast taskust juurde. Pealegi lubas krahvinna proua Vauquer’le, keda hüüti kalliks sõbrannaks, muretseda talle paruniproua de Vaumerland’i ja kolonel krahv Picquoiseau lese, mõlemad oma sõbrannad, kes elasid Marais’s oma maksutermini lõpuni palju kallimas pansionis, kui seda oli Vauquer’ oma. Pealegi tõotas nende daamide varanduslik seisukord kujuneda väga heaks, kui Sõjabüroo oma töö lõpetab.

«Kuid,» lisas ta, «büroos venitatakse ju neid asju lõpmatuseni.»

Peale lõunasööki läksid mõlemad lesed üles proua Vauquer’ tuppa ning jutlesid seal mugavalt, juues mustasõstralikööri ning süües maiustusi, mida oli hoitud majaproua suu jaoks. Proua de l’Ambermesnil kiitis väga oma perenaise kavatsusi Goriot’ suhtes; suurepärased kavatsused, mida ta oli aimanud pealegi juba esimesest päevast; ta leidis Goriot’ olevat eeskujuliku mehe.

«Ah, mu armas proua, terve mees nagu karu!» vastas talle lesk. «Hästisäilinud mees, kes võib pakkuda veel palju lõbu naisele.»

Krahvinna pööras suuremeelselt proua Vauquer’ tähelepanu ta tualetile, mis ei olnud sugugi kooskõlas ta pretensioonidega.

«Peate sõjajalale asuma,» ütles ta temale.

Rohkete arutuste järel läksid mõlemad lesed koos Palais-Royali, kus ostsid ühest kauplusest sulgedega kübara ning tanu. Krahvinna viis oma sõbranna «Väikese Jeanette’i» magasini, kus nad valisid kleidi ning salli. Kui see lahingumoon oli tarvitusele võetud ja lesk oli sõjariistus, sarnanes ta täiesti «Boeuf à la mode’i» sildiga. Sellegipoolest leidis ta enda niivõrd muutununa paremuse poole, et pidas end krahvinna võlglaseks, ja kuigi just mitte helde käega, palus ta teda vastu võtta kahekümnefrangise kübara. Õigust öelda kavatses ta paluda krahvinnat, et see sondeeriks Goriot’ juures pinda ning katsuks äratada viimases huvi tema, proua Vauquer’ vastu. Proua de l’Ambermesnil oli sellega väga sõbralikult nõus ja piiras vana nuudlitegijat, kellega tal õnnestuski saavutada kokkusaamine; ent leidnud ta häbelikuna, et mitte öelda tõrksana, püüete vastu, mida sisendas talle ta isiklik soov võluda Goriot’d enda huvides, lahkus krahvinna, vihastatuna vanamehe jõhkrusest.

«Mu ingel,» ütles ta oma kallile sõbrannale, «te ei saavuta sellelt mehelt midagi! Ta on naeruväärselt umbusklik, rahakoi, elajas, loll, kellest teie ei näeks muud kui meelepaha.»

Härra Goriot’ ja proua de l’Ambermesnili vahel juhtus sääraseid asju, et krahvinna ei tahtnud enam viibida temaga ühes majas. Järgmisel päeval lahkus ta, unustades maksmata kuue kuu pansioni eest, ja jättis maha vaid mingi hilbu, mille väärtus hinnati viiele frangile.

Nii agaralt kui proua Vauquer otsiski, ei leidnud ta Pariisis krahvinna de l’Ambermesnilist ainustki jälge. Ta kõneles sageli sellest kahetsetavast loost, hädaldades oma liiga suure usaldavuse pärast, kuigi oli umbusklikum kui kass; ent ta sarnanes paljude inimestega, kel ei ole usaldust oma lähedaste inimeste vastu, kes aga anduvad esimesele vastutulijale. Iseäralik, kuid vaieldamatult esinev psühholoogiline nähtus, mille juure leiame kergesti inimeste südamest. Võib-olla ei ole mõnedel inimestel enam midagi võita isikute juures, kellega nad koos elavad; paljastanud neile oma hinge tühjuse, tunnevad nad nende salajast, teenitud ja valju hukkamõistu; kuid võitmatu tarvidus puuduvate meelituste järele või kirglik soov näidata omadusi, mida neil ei ole, äratab neis tahte võita võõraste austuse ning südame, riskeerides kaotada ühel ilusal päeval sellegi. Lühidalt, on olemas alatuid hingi, kes ei tee iialgi head oma sõpradele või lähedastele, sest et nad seda peavad; kuid näidates vastutulelikkust tundmatuile, võidab sellest nende enesearmastus: mida lähem neile on nende kiindumuste ring, seda vähem nad armastavad; mida kaugemale ta venib, seda teenistusvalmimad nad on. Proua Vauquer’l oli kahtlemata neid mõlemaid omadusi, äärmiselt väiklasi, valelikke, põlgusväärseid.

«Kui mina oleksin siin olnud,» ütles talle siis Vautrin, «ei oleks seda õnnetust teile juhtunud. Selle veiderdaja oleksin peagi paljastanud. Tunnen nende molusid.»

Nagu kõigil piiratud inimestel, nii oli ka proua Vauquer’l harjumuseks keerelda sündmuste ringis ja mitte otsida nende põhjusi. Ta armastas veeretada teistele oma vigu. Selle kaotuse järel pidas ta ausat nuudlikaupmeest oma õnnetuse aluseks, ja sestsaadik, ütles proua Vauquer, hakkas ta tema suhtes kainenema. Mõistes oma edvistamise ning esinduskulude asjatust, aimas ta peagi oma nurjumiste põhjust. Ta märkas, et ta pansionäril olid juba, tema enda sõnade järgi, omad riukad. Lühidalt, talle sai selgeks, et tema nii õrnalt hellitatud lootus oli rajatud õhku ja et ta midagi ei saavuta sellelt mehelt – nagu oli väljendunud krahvinna, kes näis olevat asjatundja. Ta läks, nagu oli oodata, oma antipaatias kaugemale, kui oli läinud sõpruses. Ta vihkamise põhjus ei olnud armastus, vaid tema petetud lootused. Kui inimsüda paiguti puhkab, tõustes armu kõrgustele, peatub ta harva vaenutunnete järsul nõlval. Ent härra Goriot oli tema pansionär ning lesk oli sunnitud suruma tagasi oma solvatud enesearmastuse prahvatusi, matma maha ohkeid, mis talle see pettumus valmistas, ning neelama alla oma kättemaksuiha nagu munk, keda prior kiusab. Piiratud vaimud rahuldavad oma tundeid, häid või halbu, alaliste väikluste kaudu. Lesk tarvitas kogu oma naisekavalust igasuguste varjatud tagakiusamisviiside leidmiseks oma ohvri vastu. Ta alustas sellega, et eemaldas kõik liigse, mida ta oli kasutama hakanud oma pansionis.

«Lõpp kurkidel ja sardellidel: see kõik on puha lollus!» ütles ta Sylvie’le hommikul, mil asus muutma tavaks kujunenud menüüd.

Härra Goriot oli väga vähenõudlik söögi ning joogi suhtes. Ihne kokkuhoidlikkus, mida vajavad inimesed, kes ise koguvad endale varanduse, oli mandunud harjumuseks. Supp, keedetud liha, juurvili olid olnud ning pidid ka tulevikus jääma tema eelistatud lõunaroaks. Nõnda oli siis proua Vauquer’l õige raske piinata pansionäri, kelle maitset ta kuidagi ei küündinud solvama. Meelt heites, et ta vastaseks on sattunud nii ligipääsmatu inimene, hakkas ta teda põlgama ning seda vastikusetunnet isa Goriot’ vastu mõjutas ta jagama ka oma pansionäre, kes nalja pärast avitasid teda ta kättemaksus. Esimese aasta lõpul oli lesk jõudnud säärase umbusalduse astmeni, et küsis eneselt, mispärast elas tema juures see kaupmees, kes omas seitse kuni kaheksa tuhat franki aastast tulu, kel oli tore lauahõbe ning kalliskivid, nii ilusad nagu mõnel vanal kokotil, makstes talle, võrreldes oma varandusega, oma pansioni eest nii tagasihoidlikku hinda. Esimesel aastal oli Goriot algul sageli lõunastanud üks või kaks korda nädalas väljas; siis oli ta jõudnud tähelepanematult selleni, et lõunastas väljas vaid kaks korda kuus. Isand Goriot’ väikesed meelelahutuskäigud vastasid liiga hästi proua Vauquer’ huvidele, nii et ta ei saanud loomulikult jätta pahandamata oma pansionäri kasvava täpsuse üle koduste söögiaegade suhtes. See muutus kirjutati niisama palju ta varanduse aeglase kahanemise kui ka soovi arvele vihastada perenaist. Üks tühiste hingede põlgusväärsemaid harjumusi on oletada teistes niisamasugust väiklust, kui seda leidub neis enesteski. Teise aasta lõpul õigustas härra Goriot õnnetuseks neid tema kohta käivaid lobajutte, paludes, et proua Vauquer annaks talle teise korruse korteri ning vähendaks ta pansioniraha üheksasajale frangile. Ta oli sunnitud olema niivõrd kokkuhoidlik, et ei kütnud enam talvel tubagi. Vauquer’ lesk nõudis, et talle ette makstaks, millega härra Goriot, keda ta nüüdsest peale nimetas isa Goriot’ks, meeleldi nõustus. Üksteise võidu püüdsid kõik välja uurida selle languse põhjusi. Raske ülesanne! Nagu oli öelnud valekrahvinna, oli isa Goriot kinnine, pidas kõik enesele. Kõlkapäiste inimeste loogika järgi, kes on kõik ebadiskreetsed, sest neil enestel pole midagi öelda peale tühisuste, peavad kõik need, kes ei kõnele oma asjust, ajama halba äri. See lugupeetav kaupmees muutus seetõttu kelmiks, elumehest sai vana narr. Vautrini sõnade järgi, kes sellal asus Vauquer’ majja elama, oli Goriot mees, kes käis börsil; olles läbi löönud oma varanduse, nokkis nüüd selle kübemeid, nagu finantsmaailma energilises keeles öeldakse. Vahel oli ta neid väikesi mängijaid, kes lähevad õhtul hea õnne peale välja, et võita kümme franki. Vahel tehti tast salapolitsei teenistuses olev nuuskur, kuid Vautrin avaldas arvamist, et ta pole küllalt kaval, et olla üks neist. Kõigele lisaks oli isa Goriot veel ihnuskoi, kes kõrgete protsentidega laenas lühiajaliselt raha välja, mees, kes toitis end loteriipiletite müügist. Temast tehti pahe, häbi ja võimetuse salapäraseim sünnitis. Kuid nii alatu kui oligi ta käitumine või ta pahed, see antipaatia, mida ta äratas, ei läinud niikaugele, et teda oleks välja heidetud: ta maksis oma pansioni eest. Pealegi oli ta kasulik: igaüks valas tema kaela välja oma hea või halva tuju, kas naljatlustega või teravustega. Ent kõige tõenäolisemaks peeti proua Vauquer’ oletust, mis võetigi üldiselt omaks. Tema sõnade järgi pidi see nii hästi säilinud mees, kes oli terve nagu purikas ning kes võis veel palju meeldivat pakkuda, olema imelikkude kalduvustega naistekütt. Ennäe, milliste faktidega põhjendas Vauquer’ lesk oma laimujuttu. Mõni kuu pärast õnnetusttoova krahvinna kadumist, kes oli osanud elada tema kulul kuus kuud, kuulis ta ühel hommikul, enne veel kui oli üles tõusnud, siidkleidi kahinat ning noore naise kerget jalaastumist; naine oli lipsanud Goriot’ juurde sisse, kelle uks oli targu avanenud. Varsti tuligi paks Sylvie perenaisele teatama, et keegi naisterahvas, liiga ilus, et olla aus, riides nagu jumalanna, prünell-poolsaabastes, millel ei olnud mudakübetki, oli libisenud nagu angerjas tänavalt kööki ning oli pärinud temalt härra Goriot’ eluruumi järele. Proua Vauquer ja ta köögitüdruk seadsid end ukse taha kuulama ning püüdsid kinni mõned õrnad sõnad, mis lausuti selle üsna pikale veniva visiidi ajal. Kui härra Goriot läks oma daami saatma, võttis paks Sylvie kohe korvi, tehes, nagu läheks turule, et jälgida armastajapaarikest.

«Proua,» ütles ta tagasi tulles perenaisele, «härra Goriot peab olema siiski pagana rikas, et suudab neid nii uhkelt ülal pidada. Kujutlege vaid, Estrapade’i tänava nurgal ootas tore tõld, millesse tema astus.»

Lõunasöögi ajal tõusis proua Vauquer üles eesriiet kohendama, et päikesekiir, mis langes Goriot’le silma, ei tülitaks teda.

«Härra Goriot, teid armastavad ilusad preilid, päike otsib teid,» ütles ta, vihjates sellega hommikusele visiidile. «Pagana pihta! Maitse on teil hea, ta oli väga ilus.»

«See oli minu tütar,» vastas Goriot teatava uhkustundega, milles pansionärid tahtsid näha vanamehe edvistamist, kes püüab säilitada väliseid viisakusvorme.

Kuu aega pärast seda visiiti külastati Goriot’d uuesti. Tema tütar, kes esimene kord oli käinud tänavariietuses, tuli pärast lõunasööki ja õhtutualetis, nagu läheks ta suurilma vastuvõtule. Pansionärid, kes vestlesid salongis, nägid õrna pihaga ilusat blondiini, graatsilist ning liiga peent, et olla kellegi isa Goriot’ tütar.

«Juba teine!» ütles paks Sylvie, kes ei tundnud teda ära.

Mõni päev pärast seda küsis härra Goriot’ järele teine neiu, suur, kauni kehaehitusega brüneti, mustajuukseline ning elavasilmne.

«Juba kolmas!» ütles Sylvie.

See teine tütar, kes esimene kord oli külastanud isa hommikul, tuli mõni päev hiljem õhtul, ballitualetis ning tõllas.

«Juba neljas!» hüüdsid proua Vauquer ja paks Sylvie, kes ei leidnud selles tähtsas daamis jälgegi hommikusest lihtsalt riietatud tütarlapsest, kes oli teinud esimese visiidi.

Goriot maksis sellal veel tuhat kakssada franki. Proua Vauquer’ meelest oli see üsna loomulik, et rikkal mehel on neli või viis armukest, ja leidis selle olevat isegi väga osava, et Goriot nimetas neid oma tütardeks. Ta ei pannud seda põrmugi pahaks, et isa Goriot tõi neid Vauquer’ majja. Ent kuna need visiidid seletasid talle tema pansionäri ükskõiksust tema suhtes, lubas ta enesele teise aasta algul nimetada teda vanaks isakassiks. Lõpuks, kui ta pansionäri arve langes üheksasaja frangini, nähes üht neist daamidest trepist alla minevat, küsis ta Goriot’lt õige häbematult, mis ta õige mõtlevat teha tema majast. Isa Goriot vastas, et see daam olevat tema vanem tütar.

«Kas teil on neid tütreid siis kolmkümmend kuus tükki?» küsis proua Vauquer lõikavalt.

«Mul on neid ainult kaks,» vastas pansionär ruineeritud mehe pehmusega, keda vaesus on õpetanud kõigega leppima.

Kolmanda aasta lõpul piiras isa Goriot veelgi oma väljaminekuid, kolides kolmandale korrusele ning makstes nelikümmend viis franki kuus pansionist. Ta loobus tubakast, ütles ära juukselõikajale ega tarvitanud enam puudrit. Kui isa Goriot ilmus esimene kord puudrita, karjatas perenaine üllatusest, nähes tema loomulikke juukseid, mis olid määrdunult hall-rohekad. Tema nägu, mida salamured olid muutnud päev-päevalt ning tähelepanematult kurvemaks, näis kõige õnnetum nende hulgast, kes ümbritsesid seda lauda. Siis ei olnud enam mingit kahtlust: isa Goriot oli vana elumees, kelle silmad polnud kannatanud arstirohtude lagastavast mõjust, mida ta oli sunnitud tarvitama oma haiguste arstimiseks, ainult tänu arsti osavusele. Tema juuste vastik värvus tuli liialdustest ning droogidest, mis ta oli sisse võtnud, et liialdusi jätkata. Vanamehe kehaline ning vaimne seisukord õigustas neid lobajutte. Pesutagavara kantud, ostis ta kalinguri, neljateistkümne sou eest küünar, et asendada oma ilusat pesu. Tema teemandid, ta kuldne tubakatoos, ta kett, tema ehteasjad kadusid üksteise järel. Ta oli loobunud oma rukkilillesinisest kuuest, kogu oma rikkast kostüümitagavarast ning kandis niihästi suvel kui ka talvel jämedast kalevist kastanpruuni saterkuube, kitsekarvast vesti ja pakse halle villaseid pükse. Ta muutus järk-järgult kõhnemaks; tema sääremarjad kidunesid; tema nägu, mida kodanlik õnn oli paisutanud, läks kipra; otsaesisele ilmusid voldid, tõug tungis esile. Peale nelja-aastast elutsemist Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavas ei võinud teda enam äragi tunda. Kuuekümne kahe aastane tüse nuudlivabrikant, kellele ei võinud aastaid rohkem anda kui nelikümmend, suur ning tüse kodanlane, pisut rumalavõitu värske näoga, kelle vallatlev olek valmistas möödaminejatele lõbu, kelle naeratuses oli midagi nooruslikku, näis nüüd töntsina, tudisevana, tuhakarva hallina, seitsmekümne-aastasena. Tema nii elavad sinised silmad olid muutunud tuhmiks ning raudhalliks, nad olid pleekinud, ei pisardunud enam ja nende punane äär näis verd nutvat. Ühtedes tekitas ta õudust, teistes äratas kaastunnet. Noored arstiteaduse üliõpilased, märganud tema rippuvat alumist huult ning mõõtnud tema näonurga kõrgust, tülitasid teda kaua küsimustega, ilma et oleksid temalt midagi kuulnud, ja leidsid, et teda on tabanud kretinism. Ühel õhtul, kui proua Vauquer oli talle pärast õhtusööki pilketoonil öelnud: «Noh, te tütred ei tulegi teid enam vaatama?» ning avaldanud kahtlust tema isaduses, võpatas isa Goriot, nagu oleks perenaine teda torganud tulise rauaga.