Читать книгу Skvotterid - Hugo Vaher - Страница 5

See riistapuu ei kõlvanud mitte kuskile. Hõbedased klambrid, mis laternaposti kõrvale üksteise järel maha kukkusid, olid liiga pehmest materjalist, et end koos valge alt narmaks lõigatud A4-formaadis paberilehega termotöödeldud puidu sisse suruda lasta. „Korralik üliõpilane otsib kodu” seisis paberil. Puhusin silmile vajunud juuksed eest ja kobasin võtmeketti eemale lükates auklike kulunud teksade tagataskut. Seal pidid olema igaks juhuks kaasa võetud vanad head knopkad. „Rõhknaelad” oli kirjas pruunikat karva papist karbil. „Vanad head” sellepärast, et nende valmistamiseks oli metalli kulutatud heldelt ja ilmselt harva kasutuses olnuna lebasid need nagu uhiuues karbis mu vanavanemate kirjutuslaua sahtlis juba õige mitukümmend aastat. Kuni üleeilseni, mil ma need sealt kaasa haarasin.

Ühes käes klammerdaja, teises mõned prinditud paberilehed hoolikalt sõnastatud ja mitu korda üle kontrollitud korteri üürikuulutusega, seisin ma tänavaposti ees ja üritasin ühte teadaannetest sellele kinnitada. Siin ei saanud midagi juhuse hooleks jätta. Selles linnaosas elasid kirjaoskajad inimesed. See oli professorite linnajagu ja kui eesmärgiks oli neilt midagi saada, siis ei tohtinud endast matsi muljet jätta. Oli suvi. Palav päike oli õhtusse vajumas ja erkrohelised tammelehed värelesid kerges tuules, mis tõi leevendust ligi kolmekümnekraadisele päevakuumusele. Mu kergelt väljaveninud kaelusega musta värvi T-särk lotendas piki majadevahet uitava iili käes. Õhk lõhnas justkui leivasupi järele. Tehas tegi uut laari õlut. Mõte külmast vahutavast joogist kiirustas mind tagant. Hermanni rist, siis poeesine, siis veel mõned nähtavamad kohad ja võiski rattaga Jakobi mäest alla pubisse põrutada. Või siis lihtsalt grüünesse. Pirogovi. Surusin viimase metallnööbi rohekashallikasse tolmuga kaetud puuposti. Valmis!

Olin tulnud hommikuse rongiga Tallinnast. Keskkooli lõpust ei olnud palju aega möödas, kuid ma teadsin, et endale eluruumi hankimisega võisin olla juba hiljaks jäänud. Tudengite korterid hakkasid liikuma uute elanike kätte juba varakevadel. Ükski üürileandja ei soovinud raisata aega närvesöövale ootamisele. Ja need, kes juba kevadel endale ulualust otsisid, olid reeglina ka asjalikumad ja usaldusväärsemad üürilised kui need, kes elukoha hankimise viimasele minutile jätsid. Ometi püsis minus väike lootus, et tänavapostikuulutusi on vähe kasutatud, ja et leidub ka neid omanikke, kes arvutit ei kasuta, kuid kel pind üürileandmise järele sügeleb. Ma olin oma nõudmised kõrgele seadnud. Teadsin, et tegelikult on võimalik saada ka mõnusaid ja hubaseid kortereid, kui vaid viitsimist vaeva näha ja otsida. Kinnisvaraportaalidesse ma seetõttu oma nina ei toppinud. Peavarju leidmine oli neis küll lihtsaks tehtud, aga selle luksuse eest tuli maksta. Ma ei soovinud anda raha maaklerile paari näpuliigutuse eest. Küllap peavad ka nemad kuidagi elama, aga minu arvates oli tüüpiline tingimus – ühe kuu üür ette ja teine vahendustasuks – liig. Pealegi, miks peaksin mina kinni maksma üürileandja ostetud teenuse? Kui tema soovib leida üürnikku ja otsustab kasutada maaklerit tema leidmiseks, siis tasugu aga ise oma arved. Sama hästi oleks võinud mina panna kuulutuse portaali, et otsin korterit, ja lisada, et üürist võetakse maha maakleri teenustasu. Üldiselt olin ma harjunud maksma asja kasutamise eest pärast, mitte enne.

Olin valinud piirkonnaks 30ndatel linna lähedale põllu peale rajatud elurajooni, kus olid suured aiad, palju rohelust ja mitte väga suured kortermajad. Palju eramaju. Õhkkond oli veidi väikekodanlik, aga see tagas selle, et ümbrus oli korras ja hoolitsetud, koerasitta tänaval ja pargis vähe ning öösiti ringiliikumist ei pidanud kartma. Siin elas palju õppejõude, kirjanikke, vaimuinimesi. Minu teine valik oli olnud puurajoon linna teises servas, kus elas mu sõber, kuid mõtlesin järele ja loobusin, kuna see jäi õppehoonest ikka liiga kaugele. Eriti olukorras, kus olin otsustanud pärast vanaisa surma minu omaks saanud auto igapäevasest kasutusest kõrvale jätta ja hakata jala- ja rattameheks.

Rongisõit oli olnud mõnus. Palju lahedam kui palavas ja kitsaste istmevahedega klaustrofoobiat tekitavas bussis. Olgugi et rongis puudus konditsioneer, puhus avatud aknast kosutavat õhku piisavalt, et juukseid sasida ja märga nahka jahutada. Olin vaadanud väikseid linnalähedasi asulaid, põlde ja metsi, jõgesid ja kruusateid raudtee kõrval, onnikesi aiamaadega. Ilm oli suurepärane ja ma olin lootnud kohale jõudes ka jõe äärde jõuda, et ujumas käia. Vesi oli nende päevadega üles soojenenud ja ilmaportaali andmetel peaaegu sama soe kui õhk. Õhtuti soojemgi.

„Mis sa sest rattast sinna vead,” hurjutas ema, kui ma end kodus minekule seadsin. „Varastatakse ära, keeratakse tuled küljest, kuhu sa selle seal paned?”

„Ära sina muretse, mul on sellega palju mõnusam liikuda. Tarvil on puukuur, panen ööseks sinna.”

Tarvi oli mu sõber puurajoonist. Tundsime mõned aastad, tegime bändi, siis läks tema lõunasse kunsti õppima ja meie kohtumised jäid harvemaks. Käisin tal külas, kui sain. Ta oli lahe tüüp ja ma juba ootasin, et saaks jälle vanasse heasse rutiini. Igav temaga ei hakanud. Nüüd oli lootust uuesti muusikat tegema hakata.

„Vaata, et sa seal siis lollusi ei tee!” jätkas ema kartulite pesemisest märgi käsi käterätti kuivatades.

Kodusöök – sellest pidin hakkama puudust tundma. Ma teadsin, mida tähendab tühi kõht. Korin ja õõnes tunne, ning kui lõpuks end täis sööd, siis on lihtsalt paha. Suvel malevas olles jäi söök sageli oluliste asjade nimekirjas viimasele kohale. Ja kui järsku avastasid, et seest on õõnes, siis polnud enam midagi hamba alla panna. Regulaarse söögi kaotusest rohkem pelgasin ma aga seda päris iseseisvat elu. Tibake kõhe oli. Samas aga põnev. Isa-ema lubasid mind igas kuus toetada kindla summaga. Kui tulen välja, siis on hästi, kui kõrvale panna saan, veel parem, kui aga poole kuu pealt papp otsa saab, siis pidin ise vaatama, kust puuduoleva hangin. Mu vanemad ei olnud kõrgepalgalised. Pensionieelikutena tuli neil lisaks minu eest hoolitsemisele hea seista ka iseenda tuleviku eest. Oli selge, et riik enam nõnda palju ei maksa, et kõigega hakkama saaks. See tähendab, et hinnatõus käis kaugel ees. Kui omal ajal tööle asudes oli mu vanematel selge pilt, milline saab olema elu pärast pensioniea saabumist, siis nüüd tuli neil kogeda teadmatust. Ootamatusi. Isa ootas oma väljateenitud puhkust juba ammu. Siis selgus aga, et tuleb veel aastaid rügada, sest riik oli otsustanud pensioniiga tõsta. Mulle see sobis, sest töötavalt vanemalt on igakuist toetust veidi lihtsam vastu võtta kui pensionärilt. Ilmselt oli selline pealesunnitud ajapikendus paslik ka mu vanematele. Rõõmsaks ei teinud see neid ometi.

Olin juba paar aastat siin-seal töötades omale taskuraha ise hankinud. Veidi raha sain ka koos sõpradega bändi tehes. Uskusin, et saan tegelikult ka ise hakkama, kuid vanemate panus oli sellegipoolest abiks. Ja raha kulus alati ühtemoodi üsna ruttu ära, oli seda siis vähe või veidi rohkem. Vaadates õlle hinda poodides, ei olnud ma päris kindel, kas mul raha söögi jaoks ikka jagub. Salamisi panustasin ka tulevastele võimalikele kursavendadele ja -õdedele. Vanemad tuttavad rääkisid, et koos tehtavat ühiseid söömasid, kus siis need, kel raha otsas, saavad oma jao kätte, kuid tingimusel, et nad ka ise teinekord kaaslasi külla paluvad. Mu õppelaen pidi minema korteri üürimiseks. Muud varianti ei olnud. Pangad pressisid juba nüüd oma laenupakkumistega uksest ja aknast sisse. Mida kõike sa ei pidanud saama, kui laenu võtad.

„Võlg on võõra oma,” oli isa mulle öelnud.

Oli küll.

Hüppasin ratta selga ja väntasin majade vahelt peatänavale. Punastest tellistest kiriku juurest paremale ja seal all see oligi. Üks mu lemmikkohtadest. Seekord suitsetas pubi ees kamp laigulistes pükstes kiilaspäid ning ma mõtlesin, et teen kõigepealt visiidi Tarvi juurde ja võtan oma õlle pärastpoole. Tarvi oli päev tagasi Tallinnasse sõitnud, kuid pidi järgmisel päeval tagasi Tartusse hääletama ja mind öömajale võtma. Vihisesin mäest alla ja pubist mööda. Kamp sumises ja mõned tüüpidest vaarusid kõnnitee serval. Hetkel, mil ma nendega kohakuti olin jõudnud, astus üks punase T-särgiga väike kiilaspea otse minu ette, nii et sain temast vaevu mööda. Mu õlg müksas teda selga. Auto mu vasaku külje peal andis signaali.

„Heil Hitler, türa!” kuulsin läbi õhuvihina kõrvades.

Ma teadsin, et neist vendadest on tüli ja oma välimuse tõttu võisin ma olla neile selgeks sihtmärgiks. Pöörasin pilgu selja taha. Väike kiilaspea oli oma käe ette sirutanud ja näitas mulle keskmist näppu. Mulle või signaali andnud autole. Küllap mulle. Kõnnitee pubi ees oli kitsas, nii et kui kliendid seal suitsu tegid, siis tuli möödujal end sageli sõiduteele asutada. Viisakamad külalised võtsid end koomale, eriti kui tulija oli lapsevankriga ema või ratta seljas vingerdav koolieelik. Muudel juhtudel võisid sattuda vestlusse, halvematel päevadel pidid taluma purjus kalkarite möla ja märkusi. Tarvi juures öömajal olles külastasime seda kohta sageli, sest hoolimata kõigest oli see hubane koht.

„Miks sa juurat õppida tahad?” küsis Tarvi, valades klaasist vett kapil ilutsevale kanepitaimele.

„Mida sa ise minu asemel vastaksid?” küsisin vastu.

„Et ma oskaks end välja rääkida, kui keegi hakkab minu hobiaiandust lähemalt uurima,” naeris Tarvi.

„Vist selleks, et ma ei kannata ebaõiglust. Öeldakse, et inimesed ei tea oma õigusi ja seetõttu lasevad endale pähe sittuda. Ma ei kavatse sellel juhtuda lasta.”

„Oojaa,” tegi Tarvi käega õhus kaare. „Ma läksin arstiks õppima, sest ma tahan inimesi aidata. Ma läksin psühholoogiat õppima, sest ma tahan maailma paremaks muuta. Ja pärast lõpetamist, mõne aasta pärast me näeme, kuidas need arstid meid aitavad. Kui sul raha on. Ja kuidas need psühholoogid meile antidepressante kirjutavad, silmagi pilgutamata.”

Tarvi teadis, millest ta rääkis. Aga need antidepressandid olid teda aidanud. Kuus kuud oli ta neid söönud ja pärast seda kuus kuud kannatanud järelmõjude all. Küll surid tal käed ära, küll käis pea ringi, aga ta oli oma august välja rabelenud ja võis nüüd kogu asjale tagasi vaadata.

„Sa mõtled psühhiaatreid,” pomisesin.

„Pohh. Tee on valmis, jood ka?”

Tarvi mõistis teed keeta. Minu jaoks oli see lihtsalt tass kuuma vee ja mingi puruga. Tema aga silistas ja solistas vett ja kraadis seda ja mida kõike veel, enne kui jook valmis oli. Ma pidin tunnistama, et see oli hea. Parem, kui see vedelik, mida ma mõnikord kiiruga tegin. Jõin ja siis ajasin keelega suus teepuru taga. Lihtsam oleks olnud õlu lahti korkida. Tarvi pidas oma teetseremooniat pühaks ja austusest tema vastu või lihtsalt sõbramehe poolest osalesin ma selles kannatlikult ja nurisemata. Sireliõied köögiakna taga kõikusid soojas tuules. Ma lasin oma tassil jahtuda. Palavaga kuuma juua ma ei suutnud. Tarvi pani mu ette teise tassi.

„Kui sa just pead.”

Ma võtsin oma tee ja valasin selle teise tassi ümber. Siis uuesti tagasi. Siis uuesti teise. Ja nii õige mitu korda, kuniks kuum vedelik enam ei auranud ja kõlbas kulinal ära juua. Suhu jäi mõrkjaskuiv maik. Tarvi mõistis tõesti seda teed keeta.

„Ma peaksin oma ratta su kuuri panema,” ütlesin tassi lauale asetades.

„Mis kuuri?” päris Tarvi.

„No kuskile, kust seda pihta ei panda.”

„Too aga üles, mul ei ole kuuri.”

Ma imestasin. Teadsin, et tal oli kuur olnud, ise veel aitasin eelmisel sügisel sinna puid laduda.

„Kuur põles ära. Mäletad seda sauna seal, keegi küttis korralikult. Ja läks. Kõik.”

„Ei ole,” kargasin ma laua tagant püsti ja pistsin pea avatud aknast välja.

Kuid tõepoolest, kevadel oli saunakorstna süttimisel väljakaranud leek süüdanud ka selle kõrval asunud puukuuri ja nüüd kõõlusid seal hunnikus söestunud lauad. Üks ratas oli sisse põlenud. Must varreta labidaots paistis selle kõrval.

„Sant lugu ju. Kuidas sa siis kütad?” Ma sain aru, et mu küsimus oli väljas hõljuvat kuumust arvesse võttes rumal. „Kuidas sa kevade üle elasid?”

„Radikas oli taga. Nüüd omanik ütles, et tuli on halb variant ja et kütku kõik elektriga. Mida kuradit! Nagu mul oleks raha selle põlevkivienergia eest maksta. Sandorile palgaks. No way!”

„Sandorile läheb see muidugi korda. Sitt lugu. Kuidas sa seda talle ütlesid? Otse näkku või saatsid messi?” itsitasin.

„Ääh! Tead ju küll.” Tarvi luristas oma teed. „Ühesõnaga, ei mingeid kuure. Omanik arvas, et võib-olla paneb sinna hoopis uue maja püsti. Rääkis mingist planeeringust. Aga ma ei usu, et see tal õnnestub. See piirkond siin on ju kaitse all. Või noh … peaks olema miljööväärtuslik, ei ole ikka nii, et paned oma klotsi püsti.”

Mõned head aastad tagasi oli lähedusse aga üks modernsem kuup ilmunud. See linnaosa vaevles samade haiguste käes nagu kõik teisedki vähegi ilusamad ja arhailisemad kohad. Ikka leidus mõni totakas, kel raha oli, aga ei olnud nõnda palju, et endale arukaid arhitekte palgata. Odavus üle kõige. See paistis kaugelt silma. Mulle meeldisid siinsed vanad puitelamud, mõnel veel puuseppade nikerdatud kaunistused säilinud. Mõned olid korda tehtud. Maitsekalt. Aga mõned nägid oma plastakende ja moodsate tule- ja vargakindlate ustega välja, nagu oleks neid tasuta jagatud. Koos ettepanekuga. Sellisele jamale raha kulutada tundus meile mõlemale mõttetu. Seda enam, et rikuti mõnusat agulimiljööd.

Tarvi aknad olid vanad. Tarvi oli need sisse kolides värvist puhtaks teinud ja siis puidukaitsega üle võõbanud. Nüüd elasid need oma uut elu. Ukski oli vana. Seest kaetud helikindla kunstnahast vooderdusega, nagu neid ikka tehti. Või oli see soojustuseks mõeldud. Või mõlemaks. Aga kõik oli ehe. Vanad asjad meeldisid mulle. Ja osalt ka seetõttu ei otsinud ma omale korterit uutes linnaosades, vaid neis, kus ajalugu sinuga iga päev kaasas käis. Läksime Pirosse.

„No sa vaata näiteks seda näitsi seal,” Tarvi näitas näpuga kaugenevale neiule. „Nägu oli tal ju kena, eks, aga mis värk on sellega seal allpool?” Tarvi muheles. „Õlad, okei, siis tuleb üks kõige kitsam rinnakorv, mida ma näinud olen. Tema ümbert võiks peoga kinni võtta. Mõne naise kintsud on paksemad kui selle neiu rinnakorv. Ja edasi – mis moodustis see seal on? Ei, need ei ole puusad. Puusad, vaata, need on hoopis allpool, seal, kus püksid algavad. Aga mis see seal vahel on? Seal särgi ja püksiserva vahel. Mis kuradi pragu see on ja miks see nii välja peab paistma?”

„Käi kanni, kurat,” itsitasin mina. „Aga mida sa mölised, mis asi see sul seal endal püksivärvli juurest välja tolkneb?”

„Mis asi?” tegi Tarvi naeru tagasi hoides imestusest pikaks veninud grimassi.

„No kui sa ise ka ei tea, siis on tegu juba anomaaliaga. See rasvavolt on sul sinna kahtlemata ühe ööga tekkinud.”

„Hommikul igatahes seda ei olnud,” muheles Tarvi.

„Ah, mine kah. A mis siis, kui ta rase on?”

„Kuule, kõht kasvab neil ikka ette, mitte külgedele,” naeris Tarvi.

„Ei tea, ei saa ikka välimuse järgi niimoodi öelda …”

„Mida ma öelnud olen? Ma ei öelnud midagi, ma juhtisin tähelepanu,” segas Tarvi vahele.

„Nojah, aga see, kuidas sa tähelepanu juhtisid. Pisut halvustav, eks? Anyway, võib-olla on tal mingi haigus, võib-olla on ta lihtsalt heal toidul ja ta ei hinda inimeses välimust, vaid hingelist ilu,” jätkasin.

„Nojah, ega vist see kõige õigem ei ole, niiviisi välimuse järgi paika panna, mul on isa paras paks. Oih. Noh, selline suure kondiga, öelgem siis nii. Tead, aga maalt tulnud inimesed söövadki rohkem, teevad kõvasti tööd ja siis söövad ka mitme eest. Ja kui linna ära tulevad, siis jääb ju rabelemist vähemaks, söömisharjumused on aga ikka samad.”

„Nüüd ajad sa ikka jama juba,” lõin ma käega.

„Aga tegelikult, niimoodi kaugelt vaadates, ega tal ju viga ei ole?” poetas Tarvi lõpetuseks.

Ma ümisesin nõusolevalt.

„Ja niimoodi pimedas, kui valgust pole …”

Lõin teda naerdes vastu õlga: „Idioot!”

„Ma olen esteet jah, mulle meeldib ilu, aga tõsi – ka barokis on omad võlud. Ilu on väga mitmepalgeline. Üksnes välimuse järgi võiks ju näiteks prostituute hinnata. Aga mine sa kurat tea, mõni jälle tahab vaid juttu ajada ja muret kurta. Siis ei saa päris lollile ka ju rääkida.”

Tarvi vaatas unelevalt kaugenevat tüdrukut.

„Ja mitu aastat sa siis ise siin tänaval töötanud oled?” pahvatasin.

Tarvi irvitas vastu.

„Ei. No on ju nii. Nii nad räägivad. Mingites saadetes ja dokkides.”

Tarvi sobras seljakotis ja võttis sealt kaks purki Alexandrit. Püüdsin mulle visatud õlle ja avasin selle. Tänasesse kuuma ilma sobis see suurepäraselt. Õlu pressis end väikesest avast välja ja voolas vahutades mu käele. Lebasime muru peal ja vahtisime enda ümber toimuvat.

„Mis sinu sellest Riinust sai?” küsis Tarvi järsku.

See oli minu jaoks ikka veel ebameeldiv teema. Riin oli minu jaoks esimene tõeline tüdruk, kelle juures mulle meeldis enamjaolt kõik, mida ma nägin või kuulsin või tundsin. Aga keskkooli lõpu poole hakkas ta rääkima äraminekust ja kevadel selguski, et ta sõidab Prantsusmaale ja kauaks. Ma olin ilmselt sinisilmsem kui tema või oli asi milleski muus, aga vastupidiselt minu ootustele oli ta öelnud, et ei ole mõtet kaugsuhet pidada. Hiljem ma sain aru küll, et see oleks olnud kurnav ja mõttetu. Eriti meie vanust arvestades, kuid ma ei suutnud võtta lõppu nagu täiskasvanu. Nii olin ma endast kooli lõppedes mõelnud – kui täiskasvanust. Selgus, et tundeelus oli mul nii mõndagi veel kõrva taha panna. Või ei tähendanud ma siis Riinule nii palju, et ta oleks minu nimel olnud valmis loobuma ahvatlevatest võimalustest välismaal targaks saada. Ju siis ei olnud minus ka seda seiklejahinge. Pidasin end oma vaadetelt maailmakodanikuks, kuid kodumaa omas minu jaoks siiski mingit nii olulist rolli, et ma pidasin õigemaks end siin harida, emakeeles.

Mitmed mu varasemad tuttavad olid läinud. Ja jäänud. Nad käisid küll aeg-ajalt siin, kuid nad olid justkui teisest maailmast. Meil ei olnud teha muud, kui vanu aegu meenutada, sest keskkonnad, milles me elasime, olid siiski väga erinevad. Nojah, maailma asju sai arutada. Aga midagi oli puudu. Nad olid minu jaoks kadunud. Kuid ma ei tahtnud kaotada sõpru.

Ma elasin Riinu minekut raskelt üle. Minus kadus mõneks ajaks igasugune isu midagi teha, ükskõik mida. Mulle meeldis istuda ja norutada, mõelda, kuidas end veelgi sandimalt tundma panna. Haletsesin end ja nutsin vanu häid aegu taga. Neid, mil kõik veel hästi oli. Ma teadsin, et kedagi ei saa sundida armastama. See peab olema spontaanne, ei saa öelda: „Miks sa mind ei armasta?” Ma teadsin ja ikkagi küsisin endamisi ja vist ka mõnes SMS-is, mida ma purjus peaga suures ahastuses talle olin saatnud. SMS-idega on nii, et iga jumala kord, kui ma mõne sellise olin Riinule teele pannud, kahetsesin seda. Jätsin endast mulje kui nõrgast, võib-olla isegi kergelt maniakaalsest tüübist. Üritasin end õigustada, et mul on nõrkus jah, olen aga nii tugev, et seda tunnistada. Jah, ma armastan seda tüdrukut ja elu ilma temata tundus võimatu. Hiljem end analüüsides näisin enesele aga rumal ja lapsik. Suvega arvasin, et kasvan Riinust välja. Maailm oli ju naisi täis. Kusjuures ilusaid. Riin ei olnud ainus. Ja küllap võisin ma kunagi endale tunnistada sedagi, et tegelikult oli meil koos ikka lahe ja Riin on ka ilma minu kõrval voodis lebamiseta tore inimene. Ma püüdsin enda suhtumist muuta. Armastus, mis vihkamiseks oli saanud, pidi edasi muutuma ükskõiksuseks ja sellest omakorda pidi arenema sümpaatia. Andsin enesele oma eesmärgini jõudmiseks rammusalt aega.

„Riin läks ja jäi,” ütlesin mõtlikult.

„Ja sa oled sellest üle saanud?” uuris Tarvi.

„Ah, naised.” Ma naeratasin. „Mis seal siis saada ei ole …”

Seadsin end paremini istuma. Ebamugav oli.

„Tegelikult oli ikka väga sitt lahkuminek. Persse.”

Ma ei tahtnud sellest pikalt rääkida. Tarvi teadis ise ka. Tema pikaaegse depressiooni põhjustas samuti üks imeilus neiu. Jah, ta oli ilus olnud, kuid temas ei olnud kõik tasakaalus. Silmipimestava kauniduse taga peitus suhteliselt litsakate kommetega peoloom ja kui ma neid esimest korda koos nägin, siis olin kohe veendunud, et neist pikka asja ei saa. Pigem selline nädalane fling. Kuu maksimum. Kuid Tarvi võttis end kokku, ajas harja maha, pani triigitud särke selga ja julges tantsumuusika saatel isegi klubis jalga keerutada. Aga ta ei olnud seda tüüpi. Nägin, kuidas ta piinles. Ju siis ikka oli tal tõsi taga. Kui tüdruk ühe majandusteaduskonna noore ärigeeniusega Taisse puhkama läks, püüdsin Tarvisse sisendada veendumust, et asi ei ole sugugi nii räbal, kui ta arvab, et tüdruk oli loll, seda oli ju kohe näha. See loomulikult tegi Tarvi tõredaks, ta tõmbus mõneks ajaks endasse ja meievaheline sõprus seisis terve üleeelmise talve külma duši all. Kuid siis võttis ta end kokku, käis ja rääkis oma murest teistelegi. Mulle eelistas ta arsti. Ja siis neelas ta tablette ja aasta pärast oli uuesti vormis. Ja vahel heitis juhtunu üle naljagi.

Pirogovi kuju kõrval pärnaokstesse mattunud pingil lärmasid natsiskinnid. Vähemalt ühte neist olin ma varem näinud. Selle pubi ees, seal, kus ta mulle teele ette kakerdas.

„Näiteks need seal. Sa tunned neid?” osutasin lõuaga laigulistes pükstes poiste poole.

Nende hulgas oli tegelikult nüüd juba ka paar näitsikut.

„Hoian eemale,” Tarvi tõmbas oma kerge jaki hõlmasid koomale, nagu sooviks peita oma T-särgi rinnaesisele trükitud suurt valget anarhiamärki. „Eks ma olen ikka kokku puutunud. Mõnel rokiklubi üritusel ja tsiklimeeste juures. Aga jah … Ma ei saa aru sellest, kuidas nende molkustega üldse koos eksisteerida annab. Kaine peaga veel …”

„Sa mõtled, kui sina oled kaine,” torkasin vahele.

„Ei, mõlemad,” vastas Tarvi ja jätkas: „Nii, kui pudel lahti, kohe on möla üleval. Tahaks nagu olla niisama, aga nad ju tulevad norima. Et kuradi kommunist, kuradi antifa. Rohusööja. Mida sa teed sellistega.”

„Et siis nemad ei või ja sina võid?” üritasin Tarvit torkida.

„Putsi, mina ju ei räägi kellegi ahjuajamisest või kellelegi peksaandmisest seetõttu, et ta teist värvi nahaga on. Türa, kui üks ülikoolis õppiv must saab tappa põhjendusega, et nad võtavad meilt töö ära, siis on ikka midagi lahti küll. Mõned agaramad vennad on sügisel ja talvel nädala sees linnast ära. Aga kui need tagasi tulevad, siis on põrgu lahti. Toovad raha ja laaberdavad ringi.”

Tarvi rääkis ega märganudki, kuidas plekkpurk tema sõrmede vahel summutatud prõksatustega kokku kägardub.

„Kust nad siis raha toovad?”

„Soomes käivad tööl, raisk,” läks Tarvi nägu nüüd naerule ja ta kostitas end tubli sõõmuga.

Me naersime.

„Soomes, jah? Kas pole kummaline.”

„Need kõige õigemad patrioodid käivad jah üle lahe ehitamas,” kostis Tarvi. „Aga jah, me talume üksteist üsna vähe. Aga me ei alusta kunagi ise.”

„Sa räägid, justkui peaksite mingeid hulle lahinguid maha. Ma ei teagi nüüd, peaksin oma riietuse vast ka üle vaatama, saab veel peksa.”

„Jajaa, ära targuta. Sa ise oled ka punkar, pealinnas ju sama asi või ei ole või?”

Ma ei olnud kodus elades väga suuri probleeme täheldanud. Samas, ülesaetud harjaga ei käinud ma viimasel ajal palju ringi. Ei viitsinud ja vanemaid tuttavaid vaadates, kel pealagi hõrenema kippus kiiremini kui teistel eakaaslastel, hakkas juustest kahju. Anarhiamärke ja särke erinevate loosungitega kandsin aga ikka ja muud kila-kola ka. Just enne korteriotsinguile tulekut olin lõpetanud oma tagi neetimise, mis nüüd tublisti rohkem kaalus. Mul oli üks vana rokipeeru nahkjakk, mille olin ära augustanud ja neetinud kõikidest võimalikest kohtadest, kuhu vähegi ligi pääses, ilma et jaki voodrit väga lõikuma oleks pidanud. Jah, päris nahk oli. Ma jagasin loomakaitsjate seisukohti, kuid päris loomaõiguslane ma ei olnud, ka vegan mitte, et oleksin loobunud täielikult loomanahast või -lihast toodetest. Ma olin näinud tehisnahka ja seda, kuidas see vananeb ja mulle lihtsalt ei meeldinud see krobeliseks ja tükiliseks muutuv materjal. Ma lohutasin end ja tõin vabanduseks alati asjaolu, et rokkari väitel oli see konkreetne loom, kelle nahk nüüd minu seljas oli, vanadusse surnud, ja mina olin selle jaki taaskasutaja. Esimene osa mu ettekäändest kõlas väheusutavana, kuid teine pidas paika ja õnneks ei löödud mind seltskondades seepärast risti, leidus ju veel ka mitmeid teisi, kes ei olnud loobunud nahast, olgugi et suund sellele oli võetud. Siia sõites olin ma oma tagi aga koju jätnud, sest ilm oli lihtsalt selline. Kuidas Tarvi suutis oma jakki seljas hoida, oli mõistatus.

„Siin torkavad need tüübid justkui rohkem silma,” märkisin oma mõtiskluse lõpetuseks valjusti.

Tarvi ajas end püsti ja pühkis rohupuru põlvedelt ja seejärel hoolikamalt oma tagumikult.

„Davai, Hando. Lähme jõkke. Tuleb ka väljast end leotada. Enne kui hilja. Lenno ütles, et läheb Sireli ja Pilliga EPA-biitšile võrku mängima. Sa ju mängid?”

„Mis asja? Lenno kes? Mis põõsaga?”

„Loll! Lenno, sõber mul. Sireli ja Pill, kaks neidu. Tüdrukut. Emajõe randa. Sa vaid oota, kui nad seal võrku mängima hakkavad. Pilli bikiinid on ühed napimad, mida sa näinud oled. Küll ma sind nendega tuttavaks teen.”

Tarvi oli ilmselgelt terveks saanud.

„Pall!” kilkas neiu, kes ilmselt oleks võinud samahästi ka riieteta rannas olla, sest imenapid bikiinid ei jätnud kujutlusvõimele just palju ruumi.

Valge, kuid juba kulunud olekuga nahkpall lendas mulle vastu otsaesist. See raputas mu joodud kesvamärjukesest ja palavusest tingitud uimast uuesti üles. Kummardusin alla ja pühkisin näole paiskunud liiva ära. Ja kui ma silmi suureks ajades ja neid ärritavatest liivateradest tingituna pilgutades jälle pea tõstsin, seisis pruuniks põlenud tütarlaps juba otse minu ees, käsi välja sirutatuna.

„Hando, ei ole vaja kummardada. Ja ürita oma imestust varjata, mida sa jõllitad. See on siis meie Pill. Pill, see on mu sõber Hando, tulevane õigusteadlane.”

Tarvi seisis naerulsui mu kõrval. Pidin tunnistama, et kõrvalseisjale võis mu sebimine totakana näida ja Pill kinnitas seda oma heliseva naeruga.

„Tšau, djuud! Meeldiv.” Siis viipas käega juba lähemale jooksvale poisile ja teisele, tumedapäisele neiule: „Lenno! Sireli! Vaadake, kelle Tarvi meile tõi!”

Kätlesime ja tutvusime. Lenno oli Tarvi vana sõber kunstikoolist. Ta nägi välja, nagu ikka tänapäeval nähakse. Ta ei olnud punkar, aga liikus nende seltskonnas ringi. Juuksepahmakas oli tal pleekinud, kadestamisväärt. Hooletult ripnevate salkudena hõljusid need igal pool. Tema paremat käsivart ilustas tätoveering. Pill, kellel ei olnud peaaegu midagi seljas, oli lühikeseks pöetud peaga, juuksed olid tal tavaliselt vist tumedad, praegu aga blondeeritud. Ninas oli rõngas, mõlemad kõrvad augustatud ja kaunistatud erinevate kulinatega. Tal oli vastupandamatu naer ja siniseks lakitud küüned. Pilli kohta rääkis Tarvi, et ta on vegan. Menüü mõjus talle kahtlemata hästi. Sportlik keha, laitmatu figuur. Sireli soeng oli huvitavalt 80ndalik, triibulised ujumisriided mõjusid väga retrolikult. Tarvi mainis teda kui loomakaitsjat. Käivat nädalavahetustel Raadil abiks. See sobis mulle. Ma armastasin loomi. Peale hamstri ja roti ei olnud mul ühtegi lemmikut kunagi olnud. Igatsesin oma koera. Ja mulle meeldis aidata. Mul tekkis mõte, kuidas saaksin end kasulikuks teha. Sireli ei olnud nõnda kriips nagu Pill, aga mul ei olnud ühtegi etteheidet ka tema tõmmuks tõmmanud kehale. Mitte et välimus oleks olnud kõige olulisem. Ma ei tundnud neid sugugi. Üksnes selle põhjal, mida Tarvi mulle teel randa oli rääkinud. Põgusalt olid nad tema jutust vist ka varem läbi käinud, aga ju ma siis ei olnud nii keskendunud. Nad olid ka talle üsna uued seltsilised.

„Hando jah, minu nimi. Rõõm. Kas vesi on soe?”

Ma ei osanud kohe midagi muud öeldagi. Vedasime end tagasi palliplatsile ja tegime ühe raundi.

Mulle näis, et poistest ei olnud keegi tüdrukute suhtes ükskõikne. Kuid Lennol tundus suhtlemine Sireliga üsna hästi välja kukkuvat ja oli kohati ka parasjagu vaba. Koos palli järele hüpates jäid nad paaril korral liiva sisse püherdama ja ühel hetkel jooksid Sireli bikiinid kannikate vahele, mis loomulikult lausa karjus aplausi järele. Meie Tarviga avaldasime heakskiitu valju käteplaginaga.

Sirelit väljaku teisel poolel vaadates tundsin, kuidas tema alla kummarduva keha ülaosa katvatest rinnahoidjatest kiirguv vaatepilt mind erutas. Igatahes pidin nende neidudega koos mängides end tõsiselt kokku võtma. Vaadata oli palju. Katsuda kahjuks mitte.

Olin esimene, kes vette tormas. Kui ma lasin end jahutavasse jõevoolu kukkuda, tundsin mingit mõnusat vabanemise tunnet. Oli suvi, kool oli läbi, olin ülikooli sisse saanud, olin rannas, vees, mul olid lahedad kaaslased, mida veel võis tahta. Ilmselt ootas meid ees veel õhtune seiklus linnas ja öine teetseremoonia Tarvi pool. Kui ainult mu korteriotsingud vilja kannaks. Head vilja. Sellist punast ja magusat, ilma pestitsiidideta. Kodumaist.

Jõgi lõhnas. Teisiti kui meri. Pruun vesi voolas jõe keskosas üsna kiiresti, kaldal aga peaaegu seisis. Rannas oli ikka veel palju rahvast. Oli soe ja mitmed tulid end enne magamaminekut vette kastma. Pallimäng kuuma ilmaga ei olnud mu lemmikala, aga nähtud vaatepilt leevendas pekslevast südamest ja märjast liivasest nahast tingitud ebameeldivustunnet. Nüüd, vees platserdades, olid kõik vaevad aga otsas ja järel üksnes rõõm, meeldiv, veidi ärritav. Meeldivalt ärritav. Siinsest linnast ja olemisest võis kujuneda üsna tore aeg elus. Külaskäigud Tarvi juurde kooliaasta sees ja eelmisel suvel olid jätnud minu mällu meeldiva pildi. Pildi, mida ma värvisin uute värvidega iga kord uuesti üle, kui siia sattusin. Nagu parandaks tuhmuma hakkavat tattoo