Читать книгу Lars lol - Iben Akerlie - Страница 1

Adam.

Adam. Adam. Adam. Ta istub lämbes klassiruumis minust kaks pingirida eespool. Väljas lokkab küps hilissuvi, soojad päikesekiired tantsisklevad pärani aknast sisse. On esimene koolipäev, istun tunnis ja unistan, kui imeliselt hea oleks tõmmata sõrmed läbi tumepruunide lokkide, mis langevad poisi kaelale. Kui silmad kinni panen, näen enda ees ka tema tumedaid silmi, mis vaatavad mulle tungivalt otsa, ehkki päriselt ei ole seda kunagi juhtunud. Tegelikkuses on neil silmadel vaevalt aimu, et ma üldse olemas olen.

Adam ja Amanda. Olen kogu suve ringi hõljunud nagu südamekujuline õhupall ja unistanud end päriselust maailma, kus Adam ja Amanda võrdub armastus.

Neis unistustes olen kindel, et kui olen kogu suve kasvanud ja kui kool algab, et küll siis lõpuks julgen temaga rääkida. Adam. Siis julgen viimaks ometi öelda „tere” või „tšau” ja võib-olla isegi küsida, kuidas tal suvi läks. Et kas tema oli ka suvilas.

Aga kus sa sellega. Kui täna kooli jõudsin, meie uue klassiruumi ja oma parima sõbranna Sari üles leidsin ja avastasin, et Adam on minust viie meetri kaugusel, kangestusin üle kogu keha. Ajasin end sirgu, võtsin valvelseisaku nagu kuninga ihukaitsja ja vahtisin silmi pilgutamata otse enda ette. Sari müksas kergelt mu selga, aga kuna mu jalad olid maa külge kinni kasvanud, koperdasin saamatult ja lendasin pikali. Mul õnnestus napilt käed ette sirutada, need põntsatasid valusasti vastu räpast põrandat.

Lebasin niimoodi tükk aega ja põrnitsesin põrandat, nina linoleumist kahe sentimeetri kaugusel, ning panin tähele, kuidas mu eneseusaldus pikkamisi kehast välja nõrgub nagu ihu pruunikas toon, kui see sügise saabudes kahvatub.

Kui end lõpuks püsti ajasin ja ringi vaatasin, oli Adam klassi kadunud, ilma et oleks tagasi vaadanud või minu kukkumist üldse märganud.

„Kas kõik on korras, Amanda?” uuris Sari.

„Jajah,” vastasin mina, „kujutasin ainult ette, et mul läheb ehk natukene paremini.”

Raske öelda, kas ka tema oli oodanud, et mul läheb paremini, või oli ta oodanud just seda, et ma kivistun ja komistan ega julge siiski. Sari tunneb mind paremini kui keegi teine ja ehkki oleme suve jooksul põhjalikult arutanud, kuidas peaksin julgema Adamiga rääkida, kui kool algab, ei üllata see mind põrmugi, kui Sari sisimas arvas või teadis, et ma siiski ei julge. Tüüpiline mina, ei julge.

Mu huulilt pääses hale ohe. Sari ei öelnud midagi, vaid võttis hoopis mul käe alt kinni ja tüüris mind klassiruumi tagumisse nurka, kus leidsime viimases reas kaks vaba pinki.

Istun ja vaatan teda imetlusega, ta on kõige targem ja lahkem inimene, keda tean. Märkan, kui pikaks on tema juuksed suvega kasvanud ja kuidas need heledate triipudena tema seljal looklevad nagu Amazonase delta Atlandi ookeani poole. Vahedat pilku mahendab soe naeratus ja tema nöbinina on päikeses punaseks põlenud. Silmade kohal kaardub tihe tume kulmupaar, mis on minu pärast murest kortsu tõmbunud.

Pingutan kõvasti, et mitte Adami peale mõelda, aga ta istub minust kaks pingirida eespool ja keerutab sõrmeotstel pliiatsit. Tema on klassis ainus, kes niimoodi teha oskab, ja suvega on ta veelgi osavamaks saanud. Ta hoiab pliiatsit pöidla ja nimetissõrme vahel, küünarnukk toekalt vastu lauda, teeb siis keskmise sõrmega jõulise liigutuse ja lükkab selle ühtlaselt pöörlema. Kolm tiiru, siis napsab Adam pliiatsi enesekindlalt pihku ja paneb seejärel uuesti pöörlema, otsekui oleks see kõige lihtsam asi maailmas. Harjutasin seda kogu suve, ent minul õnnestub kõigest üksainus hale tiir, siis kukub pliiats põrandale.

Pliiats Adami käes hüpnotiseerib mind täielikult ja ma unistan edasi sellest, kuidas kahlan sõrmedega läbi poisi pehmete lokkide. Mõelda vaid, kui mul õnnestuks kuidagiviisi sööklajärjekorras otse tema taha sattuda, siis võiksin ehk hästi tasakesi ja märkamatult käe läbi tema juuste libistada.

Õnneks raputatakse mind sellest unelmast välja, sest uksest tormab sisse Janne, meie klassijuhataja.

„Tere-tere, kõik see pere!” hõikab ta meile krapsakalt, kuid ei nõua veel kellegi tähelepanu.

Kõik lobisevad edasi, Janne aga sätib ja korrastab õpetajalaual asju. Loodusõpetuse vihikud rändavad aknalaualt raamaturiiulisse ja tahvliservale ilmuvad uued värvilised markerid. Iga kord, kui Janne liigutab, hüpleb punaste lokkide pärg tema peas üles-alla. Tema ihu on päikesest roosa ja kubiseb tedretähnidest, mis on väikese nina ümber eriti tihedalt kobarasse koondunud. Tänase päeva puhul on tal seljas määratu lehviv kollase-lillakirju batikamustriline kleit, ta õõtsub meie ees edasi-tagasi nagu rõõmus paabulind.

Ta pöörab end klassi poole ja ütleb sõbralikult:

„Jestas küll, kuidas ma teie järele igatsesin!”

Sari ja mina naeratame teineteisele põgusalt ja mõistame teineteise pilgust, et ausalt öelda tundsime meiegi õpetajast puudust.

„Tere tulemast tagasi kooli, kõik see pere!” jätkab Janne. „Ma ei tunne teid vaat et äragi, olete nii palju kasvanud.”

Ta siristab rõõmsalt:

„Nii tore, et kõik on tagasi, ma juba ootan rõõmuga, mida see uus õppeaasta meile kõigile toob!”

Janne vadistab edasi, minu tähelepanu aga siirdub mujale. Ei lähe kuigi kaua aega, kui mu mõtted on jälle eemal, kaks pingirida eespool, tumepruunide lokkide juures. Seal istub Adam ja keerutab pliiatsit, just nagu kuuluks ta tegelikult hoopis teise ja palju lahedamasse maailma. Tema õlad on ettepoole kaldu ja punasel T-särgil paistab tiivanukkide vahel peenike higitriip.

„Ma armastan teda,” sosistan tasakesi Sarile, kes tõstab pea koolikotilt, kus ta just põhjalikult soris, et leida pastakat ja paberit.

„Kas sa mõtled seda päriselt?” küsib ta sügavtõsise häälega.

„Jah. Taipasin seda, kui teda jälle nägin. Ma armastan teda.”

„See on väga väekas sõna,” tuletab Sari mulle meelde. „Isa ütleb, et seda sõna võib kasutada ainult juhul, kui seda mõeldakse päris tõsiselt. Sama kehtib ka vihkamise kohta, nii tohib öelda ainult siis, kui tunne on nii tugev, et selle kirjeldamiseks ei leidu muud sõna.”

„Aga muud sõna ei leidugi,” tunnistan mina. „Ma armastan teda. Ja suvega on asi ainult hullemaks läinud.”

Ohkan hingepõhjast ja sellest vajub mu keha veelgi rohkem kössi. Isegi Sari on nõutu.

Meieni kostab Janne hääl:

„Ja sel aastal saate ju väikestele tugiõpilasteks!”

Janne entusiasm on nakkav, nii et isegi mina kõigi oma muredega tükkis ei saa jätta suud muigele tõmbamata. Tugiõpilaseks saamine on sündmus, mida kogu klass on juba ammuilma rõõmsa ärevusega oodanud, võib-olla koguni sellest ajast peale, kui me ise esimeses klassis käisime. Me kõik oleme ette kujutanud, kuidas igaühele määratakse oma nunnu esimese klassi laps, kellele toeks ja mänguseltsiliseks olla.

Kohendan end toolil pisut sirgemaks ja esimest korda õnnestub mul täna keskenduda muule kui Adamile.

Janne jätkab:

„Esimese klassi lapsed jaotatakse tugiõpilaste vahel ära homme ja mul on teile selle kohta hulk praktilist infot, aga räägime sellest pärast söögivahetundi.”

Klassist kostab kerge kannatamatuseohe, ent Janne ei tee seda kuulmagi.

„Kõigepealt tahaksin, et kasutaksime kohe siin ja praegu aega selleks, et omavahel uuesti tuttavaks saada, üksteist jälle tunnetada ja üksteise häältega ära harjuda, nagu see oli kaks kuud tagasi, enne suvevaheaja algust.”

Üksteise tunnetamine ja taastutvumine tähendab Janne sõnul seda, et võime istuda, kus tahame, ja rääkida, kellega soovime. Pööran end Sari poole ja hakkan juba midagi Adami lokkide kohta ütlema, kui mind katkestab kähe hääl selja taga.

„Tšau.” See on Kay, kes lööb meile kummalegi omamehelikult patsi.

Sari ja mina naeratame talle südamlikult vastu. Tore on jälle Kayd näha. Poiss kuulub meie kolmikusse ja nüüd on koosseis täielik.

„Mis toimub?” pärib ta muretult.

„Ei midagi erilist,” vastab Sari meie mõlema eest ja teeb Kayle oma toolil ruumi, nii et nad mahuvad mõlemad poolt taguotsa toetades istuma.

„Okei, okei,” ütleb Kay lõõpival toonil ja istub. „Ma pole teid terve suve näinud, aga midagi ei toimu. Mõistan.”

Kay mängib solvunut, ent tema näost kiirgab soojust ja sõbralikkust.

„Saad ju aru küll, mida ma mõtlen,” vabandab Sari, „praegu ei toimu midagi.”

Seepeale naerame kõik koos ja siis hakkab Kay meile oma suvevaheajast rääkima. Kay isa on pärit Gambiast, nii et ta sõitis päratu maa Aafrikasse ja külastas oma sugulasi. Kay nahk on aasta läbi üsna tume, aga praegu see lausa hõõgub. Tema silmad on rohelised nagu tühjad veinipudelid ning löövad särama, kui ta räägib või naerab. Huuled on paksud ja alati natuke pragunenud ja nende taga on peidus tõeliselt puseriti hammaste rivi.

Luban pilgul Adami poole triivida, sel ajal kui Kay ja Sari räägivad edasi suvevaheajast. Miks peab olema nii neetult keeruline olla armunud? Miks peab sisimas kogu aeg põlema? Tundub, nagu ei jääks mul enam sekunditki iseendale, sest kannaksin justkui alati kaasas pisitillukest päkapikku, kes istub mu südame kõige salajasemas sopis ja kriibib kannatamatult seina.

Meid katkestab kell, mis kuulutab vahetundi, ja kogu klass hakkab ühes taktis kooliõuele ahvatlevalt sooja päikesepaiste poole liikuma. Teel lobiseb Kay edasi oma onudest ja tädidest ja tänavakõutsidest ning mina ja Sari naerame koos temaga.

Äkitselt tõmbab mu tähelepanu kõrvale hüpnotiseeriv lõhn, mis toob mõttesse maasikakokteili ja šokolaadikoogi. Tõstan pea ja avastan, et kõnnin otse Adami selja taga. Mu liigutused muutuvad jäigaks ja katkendlikuks. On umbes selline tunne, nagu minestaksin, olles samal ajal teadvusel, Sari mu kõrval märkab seda.

„Sa pead midagi ette võtma, Amanda, sa oled ju täielik zombi.”

Ta ütles seda vaikselt, et Adam ei kuuleks, aga Kay püüdis selle ometi kinni.

„Millega peab midagi ette võtma?” uurib ta ja tõmbab käega üle lühikeseks pöetud juuste.

„Adamiga,” reedab Sari ja aeglustab käiku, et Adamiga tekiks suurem vahemaa.

„Ikka veel?” Kay on vapustatud. „Minu meelest pidid sa temast suve jooksul üle saama? Kas polnud mitte sihuke plaan?”

„Oli küll,” tunnistan mina, „aga asi läks ainult hullemaks. Ma armastan teda.”

„Ossa! Nojah, siis on meil tõesti suur probleem,” möönab Kay ja vangutab lootusetult pead.

Sari vangutab samuti kergelt pead, kuid kõige rohkem vist sellepärast, et teda hakkab üks ja sama laul juba ära tüütama. Olen olnud Adamisse armunud juba neljandast klassist peale, ilma et oleksin suutnud päriselt midagi ette võtta.

Kui Adam neljandas klassis meie kooli tuli, olid kõik tüdrukud temasse armunud, aga tema ise ei olnud kellessegi armunud, vaid tahtis ainult jalgpalli mängida. Alguses ei olnud minu jaoks probleem temaga rääkida, vahetevahel mängisin ka ise vutti, kui ta suurel vahetunnil beekate vastu matše korraldas. Ent ühel päeval tuli ta järsku loodusõpetuse tunnis minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks teda aidata. Arvasin, et ta vajab abi nende ülesannete lahendamisel, mis meile kätte jagati, aga kui temaga koos tema laua juurde läksin, siis selgus, et hoopis selles, et ta tahaks ühe b-klassi tüdrukuga käima hakata. Ma ei suutnud talle isegi tavalist moodi „jah” või „ei” vastata, vaid ainult jõllitasin teda, samal ajal kui mu kehast sai sültjas mass. See oli esimene kord, kui tundsin, et olen täielikult halvatud ega suuda selle vastu midagi ette võtta, ja sestsaadik on seda sageli juhtunud.

Arvan, et Sari tundis kergendust, kui ma enne suve otsustasin, et viskan Adami peast välja. Nüüd on ta ilmselt pettunud, kui selgub, et olen hullemini armunud kui iial varem.

„Me peame midagi ette võtma, Amanda,” ütleb Kay otsustavalt, „mida varem, seda parem.”

„Aga mida siis?” pärin meelt heites.

„Sa pead tema juurde minema.”

„Njaa …” kõhklen mina.

„See ei tööta,” katkestab Sari, „ta proovis ükskord, aga siis kukkus ta lihtsalt pikali. Ja kangestus nagu ikka.”

„Või nii,” ütleb Kay ja vangutab jälle pead. „Kas asi on tõesti nii hull?”

„Vaesekene,” pomiseb Sari omaette.

„Tõesti,” on Kay nõus, „aga sa pead seda tegema, kohe praegu. Pead tema juurde minema ja ütlema tere või ükskõik mida ja teesklema, et see on sulle väga lihtne. Nii oleks kõige parem.”

Lükkame raske ukse kooliõue poole lahti, terav päikesevalgus pimestab meid hetkeks.

„Nojah …” vastan mina ja pilgutan silmi, et nägemist tagasi saada.

Läheme otse koolihoovi kõige kaugemasse nurka pinkide poole, see on meie kindel hängimiskoht. Siit avaneb meil hea ülevaade kogu õuele ja ei lähegi kaua, kui Kay silmab jalgpalliplatsil Adamit. Mina märkan teda samuti, ta seisab küljejoonel ja lõõbib ühe b-klassi poisiga, keda ma ei tunne.

„Mine lihtsalt tema juurde, ütle tere ja küsi, kuidas suvi läks.”

Lihtsam öelda kui teha. Siiski tundub, nagu oleksin võrreldes viimase üritamisega justkui julgust kogunud, võib-olla sellepärast, et nüüd on mul Kay ja Sari selja taga toeks, või siis sellepärast, et päkapikk kriibib nii kõvasti, et see on peaaegu väljakannatamatu. Midagi peab tõepoolest ette võtma.

Tõusen pikkamisi pingilt ja hingan sügavalt sisse, nii et kopsud suruvad kogu selgroogu sirgu. Tõmban kätega korra üle tõrksate juuste. Üritan neid paigale sundida, ehkki tean, et see on võimatu ülesanne, ja need turritavad peast eemale nagu ikka.

„Okei,” nõustun ohates ja hakkan tagasi vaatamata Adami poole astuma.

Tee üle kooliõue temani võtab umbes kümme aastat. Nii igatahes tundub. Lähen pikkamisi, ent siiski edasi. Mu keha liigub üle jalgpalliplatsi, samm sammu haaval. Olen närvis, aga mu pea on püsti ja mida lähemale eesmärgile jõuan, seda vähem tunnen hirmu, mis kusagil minu sees kindla peale pesa punub. Mida ma ometi teen? Mida ma talle ütlen? Kas mul on plaan? Võib-olla libistada just nüüd sõrmed läbi tema pehmete lokkide?

Mulle jõuab kohale, et mul pole üldse mingit plaani, aga et nüüd olen talle juba päris lähedal, nii lähedal, et varsti oleks loomulik tere öelda.

„Tšau,” ütlen ma, kui temast paari meetri kaugusel seisma jään, aga ta ei vasta. Ta ei tõsta isegi pilku, vaid toksib jalgpalli edasi.

Minus kasvab paanika, kuid mingi instinkt võtab juhtimise üle ja ütleb mulle, et ma ei tohi praegu tagasi minna, et pean selles olukorras paigale jääma. Piiksatan uuesti „tšau”.

Seekord tõstab ta pilgu, vaatab mulle sekundiks otsa ja sosistab siis midagi beekale. Sõber noogutab vastuseks, pöörab siis ümber ja õngitseb midagi selja tagant pingilt kotist.

Näib, nagu mööduks kümme aastat, enne kui Adam lõpuks jahedalt vastab: „Tšau.”

„Kuidas siis suvi läks?” pahvatan tema poole ega löö seejuures üldse kõikuma. Püüan samal ajal mõistatada, kust mul kogu see eneseusaldus tuleb, sest sisimas olen lödi mis lödi.

„Hästi,” kostab Adam õlgu kehitades.

Tammume jalalt jalale ega ütle rohkem midagi. Adam tundub pisut pinges, ent varjab seda oskuslikult hooletu poosi taha, käed justkui juhuslikult taskus ja selg ette painutatud.

„Ee-mm, nojah …” kogelen mina, „näeme siis!”

„Oota!” hüüatab Adam järsku valjusti.

Ma ei ole veel paigast liikunud ja jään asfaldil täpipealt samasse punkti, kus olen kogu selle kummalise „vestluse” ajal seisnud.

Paralleelklassi semu astub Adami selja taha ja ulatab talle pooleteiseliitrise Farrise mullivee pudeli, ise itsitust maha surudes. Sõber taganeb Adamist kaugemale ja vaatab mulle otsa.

Nüüd hakkab Adam minu poole liikuma ja mu süda teeb salto, mida on kindlasti ka väljastpoolt näha. Hingan sügavalt sisse ja katsun rahu säilitada. Panen tähele, et Adam muigab poole suuga ja et tal õnnestub suure vaevaga hoiduda naerma pahvatamast. Mis siin praegu toimub? Miks Adam mulle nii lähedale tuleb? Miks ta niimoodi muigab?

Kui ta minust poole meetri kaugusel seisma jääb, ei ütle ta midagi ega vaata mulle otsa. Muie tema suul venib suuremaks ja naeruturtsatused pääsevad välja. Seisan tema ees nagu halvatud, kuid märkan siiski, et beekas itsitab paar meetrit eemal hüsteeriliselt.

„Nüüd!” hüüab ta naerupursete vahel.

Adam keerab pudelil korgi pealt ja katab pudelisuu pöidlaga kinni. Ta hakkab alguses aeglaste, seejärel aina metsikumate liigutustega mullivee pudelit loksutama. Nii möödub kümme hirmpikka sekundit, ilma et suudaksin reageerida. Seisan tikksirgelt ega taipa mõhkugi, mis otse mu nina ees toimub.

Äkitselt keerab Adam pudelisuu otse minu poole ja võtab samal hetkel pöidla eest. Mulle purskab vastu tugev mullivee juga ning uhab mind pealaest jalatallani üle. Kastmine kestab terve igaviku, enne kui juga viimaks lakkab ja mul õnnestub läbi Farrise vee ja silmanurka kogunevate pisarate silmi pilutades Adami nägu näha.

Pilgus, mis mulle vastu vaatab, helgib kahjurõõm, ent korraga libiseb sellest üle vari ja Adami näost saab kiiresti kivimask, millelt pole võimalik midagi välja lugeda. Ta pöörab rapsti selja ja tormab poiste vetsu poole, beekas sabas.

Kuulen selja taga jooksusamme.

„Kas kõik on korras?” Kay on raevunud.

„Mida PÕRGUT!” karjub Sari nii vihaselt, et tal tuleb kõrvadest peaaegu suitsu.

„Tule siia,” lohutab Kay, võtab mul ümbert kinni ja hakkab mind talutama kooli välisukse poole, mis asub õnnetuseks teisel pool kooliõue, nii et teel pelgupaika peame kõikidest mööduma.

Kui väga ma ka ei pingutaks, et teiste pilke vältida, on siiski võimatu mitte märgata, et kõik kooliõuel olijad on pritsimist märganud. Ma ei julge oma keha vaadatagi, et sellele kinnitust saada: helesinine kleit, mille eile õhtul hoolega välja valisin, on nüüd täiesti läbipaistev ja kleepub vastu ihu, nii et mu aluspüksid on kõigile näha.

Koridori jõudnud, läheme trepi alla varju. Olen šokis. Ja läbimärg. Pisarad voolavad lakkamatult. Sari vaatab mulle jahmunult otsa ja pole siiani suutnud sõnagi öelda.

„Anna andeks,” sosistab ta, võtab oma õlgadelt jaki ja ulatab selle mulle. „Me poleks tohtinud sulle nõu anda, et sa tema juurde läheksid.”

„Ega … teie … ju … ei … teadnud,” nuuksun mina.

Kay on köögipaberit toonud ning hakkab mu nägu ja juukseid kuivatama.

„Mis teil seal juhtus?” pärib ta. „Mida sa talle küll ütlesid?”

„Ei midagi,” pressin kuuldavale. „Ütlesin ainult tere … ja küsisin, kuidas … suvi … läks.”

Viimased sõnad lõpevad uue pisarahooga, mille Kay kuidagiviisi ära kuivatab.

„Ma ei saa millestki aru,” lausub Sari mõtlikult.

„Välja arvatud juhul, kui sina meeldid temale ka,” pahvatab Kay.

„Eks ole,” sosistan mina, „mitte eluilmaski. Ta vihkab mind.”

„Nojah, vist küll …” möönavad Kay ja Sari kooris, „tundub tõesti nii.”

„Võib-olla suudan temast nüüd lõpuks üle saada,” ütlen, hääles kübeke optimismi.

„Loodame,” noogutab Sari, „aga ega see kerge ole.”

Nende kurbade sõnade saatel läheme tagasi klassi nagu kolm musketäri, kes on lahinguväljal lüüa saanud, aga kes sellest hoolimata kokku hoiavad.