Читать книгу Lars lol - Iben Akerlie - Страница 2

„Lahe kleit, äge valik, Amanda,” kuulen oma selja taga, kui klassi jõuame. Pööran ümber ja märkan, et ütleja on Anna, mu kunagine parim sõbranna. Tema tumedad juuksed on kinnitatud hobusesabasse ja kummaski kõrvalestas ilutseb läikima nühitud pärl. Ta kannab roosat pikeeseelikut ja selle juurde lühikesi teksapükse ning tema ihu on päikesest kuldne. Nüüd seisab ta harkisjalu minust meetri kaugusel, käed enesekindlalt puusas, ja ootab, et end kaitseksin.

„Ma ei teadnudki, et märg ja läbipaistev on praegu trendikas …” ühineb Christina, kes seisab tihedalt Anna kõrval, otsekui kartes teda kaotada. Vastupidiselt Annale on Christinal heledad, peaaegu päris valged juuksed, ent temagi on need hobusesabasse kamminud, et oma parima sõbrannaga ühtemoodi olla. Ta uurib oma küüsi ja piidleb poole silmaga mind.

Maailma halvim päev jätkub muidugi kõige hullemal viisil, mida on võimalik ette kujutada, lisatähelepanu ja libedate kommentaaridega. Üritan selle peale turtsatada, nagu ei läheks mulle üldse korda, mida Anna ja Christina ütlevad või mõtlevad, aga tegelikult muidugi läheb. Loomulikult teeb see haiget, eriti sellepärast, et need märkused tulevad Annalt ja Christinalt. Sõnadest jääb puudu, et kirjeldada, kui piinlik on tulla klassi tagasi läbimärja ja alandatuna. Viimane asi, mida praegu vajan, on see, et klassi kõige populaarsemad tüdrukud mind sihikule võtaksid.

Sari tirib mind Annast ja Christinast eemale, klassi nurka meie kohtadele. Teel märkan Adamit, kes külitab kuidagi röötsakil oma laua kohal. Tema ümber on paar sõpra, aga ta vahib natuke hajameelselt klassis ringi. Ma ei pööra temalt pilku. Ta tõstab pea ja vaatab mulle otsa, ent lööb siis pilgu uuesti maha ja jõllitab lauda. Mul suva. Ma olen temast juba üle saanud.

Sari ja mina vajume oma kohtadele, mu märg kleit lirtsatab vastu tooli.

Õnneks tormab klassi Janne ja tähelepanu läheb minult temale. Ta sehkendab natuke õpetajalaua taga ning pöördub siis naeratades klassi poole:

„Kuulge! Paluks nüüd rahu ja vaikust!” hõikab ta jõulise häälega.

Enamik teeb, nagu kästud, ja läheb oma kohtadele, aga Anna ja Christina seisavad akna all ja lobisevad edasi, justkui poleks midagi juhtunud ja keegi ei oleks neid katkestanud. Neil on telefonid käes ja nad itsitavad valjusti. Raske uskuda, et neil on iseenda ja oma piltidega tõesti nii palju tegemist, et nad ei pane tähelegi, et kõik teised juba istuvad ja ootavad nende järele.

Janne on nördinud, ent on niisuguse käitumisega üsna harjunud. Ta ei tõsta suuremat kära, vaid palub neil veel kord oma kohale minna. Nüüd ei saa tüdrukud teda enam ignoreerida, nad lähevad ja istuvad oma pinki.

„Okei!” jätkab Janne. „Pidime ju rääkima tugiõpilaseks olemisest.”

Läbi klassi käib kerge kahin. Tugiõpilase-mõte teeb mind rõõmsaks, kuid ei suuda mind ometi unustama panna, et märgades riietes on ebamugav olla. Mul on tunne, nagu oleks ihu reitel istme külge kleepunud ja peaksin tagumikku kergitama, et mitte päris kinni jääda.

„Homme saate teada, kellele te tugiõpilaseks hakkate,” teatab Janne ja õpilastelt, kes tahaksid seda teada kohe, kostab selge ohe.

„Küll te jaksate ära oodata …” lohutab Janne. „Tahaksin, et istuksite koos maha ja arutaksite ülejäänud osa päevast, kuidas kavatsete oma hoolealused vastu võtta, milline on teie suhtumine, ja teeksite ettepanekuid, mida nendega koos ette võtta. Päeva lõpus tahan näha iga grupi kirjalikku plaani.”

Lihtne ülesanne, täpes võrreldes sellega, mis mind praegu muidu vaevab. Kay tuleb meie juurde ja moodustame koos Sariga grupi. Hakkame arutama ja räägime tõepoolest tugiõpilaseks olemisest, selle asemel et lobiseda kõigest muust, nagu harilikult ikka. Tore vaheldus Adamile ja märgadele aluspükstele.

Kay hõikab õhinal märksõnu, Sari kribib need paberile.

„Võrdväärne!”

„Hooliv!”

„Lahke,” torkan hajameelselt vahele.

Jätkame mitu minutit samas vaimus, siis katkestab mind äkitselt Janne, kes koputab mulle tasakesi õlale.

„Amanda, kas sa saaksid korraks koridori kaasa tulla? Mul on sulle üks tähtis jutt.”

Kay ja Sari jäävad vait ja pööravad pilgu Jannelt minule.

Janne vaatab mulle lootusrikkalt otsa ja on sunnitud oma jutu katkestama: „Kuidas sa küll välja näed??”

„Amandal juhtus väike äpardus,” ruttab Sari seletama.

„Ahsoo, sa ei jõudnud …?” Janne jätab viimased sõnad õhku rippuma.

„Veega!” püüan mina end päästa. „Äpardus veega.”

„Või nii. Okei! Aga võib-olla peaksime siis sulle kuivad riided otsima, ma võin kaotatud asjade kastist midagi tuua …”

„Ei-ei!” hüüatan mina, patseerida ringi mõne kolmanda klassi jõmpsika räpastes piraadipükstes – see on küll viimane asi, mida igatsen. „See kuivab ruttu ära.”

„Olgu siis …” kostab Janne ja mõõdab mind pilguga pool sekundit, enne kui jätkab sealt, kus pooleli jäi:

„Nojah, kas sa saaksid palun koridori kaasa tulla, Amanda, et võiksime seal vestelda?”

Näen, et Kay kirtsutab veidi nina, ja panen tähele, et ma ise olen samuti umbusklik.

See ei ole muidu nii otsekohese Janne puhul tavaline käitumine. Kui tal on midagi südamel, siis ta enamasti peaaegu karjub selle otse välja, just nagu oleksid sõnad hapukad röhitsused, mida ta ei suuda tagasi hoida. Et ta tasakesi seljale koputab ja tagasihoidlikult küsib, kas ta saaks minuga paar sõna rääkida, on tema kohta pehmelt öeldes ebatüüpiline.

Aga loomulikult lähen koos temaga klassist välja. Nagu oleks kõik täiesti tavaline. Siiski tekitab see olukord minus stressi, sest ma tõesti ei soovi täna rohkem tähelepanu. Õigem oleks vist öelda – kogu ülejäänud aasta. Kõige vähem tahan seda, et klassikaaslased arvaksid, et ma kaeban Adami peale või et Janne peab mind lohutama.

Nii et kui ma Janne taga klassist välja sammun, kiikan vargsi kummalegi poole, et kindlaks teha, kas keegi vahib mind või pööritab silmi või küünitab kõrvalistuja poole, et midagi minu kohta sosistada. Ent näib, et keegi ei pane tähelegi, et ma koos Jannega koridori lähen, võib-olla sellepärast, et kõik on hirmsasti hoos fantaseerimisega, mida ette võtta koos nunnude esimese klassi lastega, kellele saame varsti tugiõpilasteks.

Koridoris paneb Janne käe hellalt mu vasakule õlale ja juhatab mind kõrvale. Ta vaat et tõukab mind varjulisse nurka, kus segamatult öelda, mis tal südamel:

„Amanda,” alustab ta pidulikult.

Ta köhatab kergelt, enne kui jätkab:

„Kõigepealt tahan sulle öelda, et minu meelest oled sa uskumatult julge tüdruk. Sa oled oma vanuse kohta lausa ebatavaliselt arukas ja mõistlik.”

Nüüd teeb ta jälle väikese pausi, otsekui oleks sõnadel, mida ta on kindlasti peegli ees harjutanud, raske kavatsetud järjekorras üle huulte tulla. Ootan ja mõtisklen, kas see, mida ta just ütles, võiks olla tõsi, sest just siinsamas, kus ma praegu seisan, veega üle uhatud ja haledas seisus, tunnen end nagu julge ja aruka vastand, tunnen, et olen pisike, hale ja nõme.