Ajal, mil Euroopa Liidu reakodanik on harjunud sisustama oma külmkappi supermarketist ostetud anonüümsete purgikestega ega tee loodusesse sattudes vahet kuuse ja kase vahel, mõjub Onu Bella otsekui mõni Jules Verne’i kangelane, kes üksikule saarele jõudes millestki puudust ei tundnud. Ammendamatud teadmised kokakunsti ning aianduse valdkonnas muudavad Onu Bella alistamatuks – tema oskab iga puuoksakese enda heaks tööle panna, näiteks hõlmikpuu lehtedega peseb ta pead ning tulemus saab hea. Arusaadavalt ei hoia Onu Bella oma teadmisi endale, vaid jagab lahkelt lugejatega. Seetõttu on tegemist väga praktilise teosega, mida võib lugeda ka kui koka- või nõuanderaamatut. Aga kuna autoriks on Onu Bella, siis lisandub sellele veel palju muud. Sest onud võivad rääkida millest tahes, alati on huvitav. Teate ju küll – hunt vaatab ikka metsa poole, sama lugu on onudega! Meeldivat külaskäiku ja tundke end Onu Bella juures nagu kodus! Andrus Kivirähk (kirjanik)
Оглавление
Igor Maasik. Onu Bella. Koduperemehe nipiraamat
Sissejuhatuse asemel
Aprikoosipuu
14 reeglit algajale roosikasvatajale
Hõlmikpuu
Jaapani nulg ehk Naabritega tuleb hästi läbi saada
Kirsskontpuu
Arbuus, melon, baklazaan ja tubakas kasvuhoones
Siis, kui viinapuud nutavad
Adžika
Bœuf à la tartar
Ikra baklazaanidest
Vähendame pihlaka kibedat maitset
Jõulupart Bella moodi
Kala fooliumis, universaalset retsepti pole
Universaalne grill- ja suitsuahi
Kuidas lihtsalt koduveini teha
Kuidas ma koduõlut teen
Ploomikook
Rohelise tomati ketšup
Pühapäevane õhtupoolik Põlvamaa metsas
Toidukogumine postkommunistlikus Eestis 1991
Kera ees, ora taga, hiirekelder keskel
Mida teha selleks, et lavaline debüüt õnnestuks
Nõuandeid tuntud lava tegelastele
Segu, mis päästis Gunnar Grapsi hääle
Dr Pille-Riin ja dr Uroloog
Muudame saunaskäigu meeldivaks sündmuseks
Отрывок из книги
Kui Onu Bellal ilmus eelmine elulooraamat “Ma võtsin viina”, kirjutas Mart Juur eessõnas, et onud on igas peres alati intrigeerivad kujud, kes kingivad isadele napsi ja emadele lilli ning pajatavad seejärel oma uskumatutest seiklustest. See on tõsi. Onud on põnevad persoonid, kelle teed on käänulised, aga tuju ikka hea. Kui nad oma rännakutel meie juurde jõuavad, õhkub neist salapära, päevitunud nägu ning heinakõrs juustes kõnelevad kaugetest ja metsikutest maadest, magus lõhn onu krael tundmatutest tädidest. Onud tunnevad ilma ja inimesi ning neid tasub alati kuulata!
Aga onudel on ka teine nägu ja seda saame me näha siis, kui läheme ise onule külla. Sest loomulikult on onul olemas kodu, nii nagu igal laeval on sadam ja taeva all hõljuval kotkal pesapuu. Ka see kodu on isevärki, ta on onu nägu, nagu kõik, mis onule kuulub. Ja kui me sinna salapaika satume, saame me näha, et onu pole mitte ilmaaegu ilmas ringi seigelnud, ta on omandanud erakordseid teadmisi ning kummalisi kunste, mille abil oma elu mõnusaks muuta. Tore ja põnev on onul külas käia – oletan, et tunne võib olla umbes sama, mida kogesid Tommy ja Annika, sattudes Pipi Pikksuka Segasumma suvilasse.
.....
Vähem kui aasta hiljem, tol päikselisel maikuu päeval, olid raadiokolleegid võtnud külakostiks kaasa kolossaalse koguse suupisteid ja mitmesuguseid jooke. Esimene külaline, kes aiaväravast sisenes ja võõrustajat sõbralikult kätles, oli raadiolegend ja meie tegevdirektor Vello Lään. Ta ulatas kingituse ning tegi teatavaks tähtsa uudise: “Ansip peaks ka läbi astuma!”
