Читать книгу Elüüsiumi kutse - Ilmar Taska - Страница 2

Tekst © Ilmar Taska, 2021

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli

Kujundanud Britt Urbla Keller

ISBN 978-9985-3-5242-7

e-ISBN 9789985353639

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Tänane hommik tundus Danielile üks halvemaid. Selle tegelikku tähendust mõistis ta alles hiljem. Pea kumises ja kingad pitsitasid jalas, nagu oleksid numbri võrra väiksemaks jäänud.

Ta kissitas silmi.

Marlene Dietrich astus uksest sisse, nagu ust ei olekski ja tema ümber laiuks tohutu avarus. Ta ei aeglustanud sammu ega painutanud end üle läve astudes. Ta samm oli ühtlane, pea uljalt püsti. Ta ei muutnud poosi ka siis, kui Danieli ees peatus. Siis vidutas ta vaid silmi ja heitis Danielile kõrgete kulmukaarte alt looritatud pilgu:

„Te tahtsite minuga kohtuda,” lausus tuttav madal hääl.

Daniel tundis kohmetust ja naeratas veidi rumalalt.

Marlene ei naeratanud vastu. Ainult jälgis teda oma udusel ja ometi peibutaval pilgul. Ta oli laitmatu elegantsiga riietatud tumedasse kostüümi nagu Billy Wilderi filmis „Witness for the Prosecution”.

„Ma olen näinud teid nii filmis „Destry Rides Again” kui „Der Blaue Engelis”,” alustas Daniel kobamisi.

„Kus ma teile rohkem meeldisin?” küsis Marlene inkvisiitorliku rahu ja külmusega.

„Vist… hoopis „Nürnbergi protsessis”.”

„Te ei taha ometi praegu kohtuprotsessis osaleda…” kergitas Marlene juba niigi kõrgeid kulme, „või meeldivad teile vanemad naised? Nürnbergi protsessis mängisin ma natsikindrali leske.”

Nüüd märkas Daniel, et need kulmud olid nahale joonistatud ja päris kulmud ilmselt lihtsalt raseeritud.

Seda polnud ta kinolinal või filmiprojektsioonides varem märganud. Sellegipoolest oli Marlene nägu kaunilt skulptuurne ja tema silmavaade kobralikult hüpnotiseeriv.

„Te meeldisite mulle… juba „Moroccos”,” tunnistas Daniel.

„Õige vastus, noormees. Komplimentidega ei tasu kunagi kitsi olla,” vastas Marlene endiselt madalal jäisel toonil, „me võime teiega kohe Marokosse siirduda ja ma võin teile isegi laulda.”

Ta viipas Danielile käega ja heitis siis pilgu üle õla, justkui midagi oodates.

Ruum täitus punakast loojanguvalgusest. Neid haaras endasse kõrb oma lõputu horisondi, ritsikate mängu ja kaamelite häälitsustega.

Siis aga jäigastus pilt ja õhku kangastus justkui lõkkesuitsust vormitud kiri:

Kas läheme edasi järgmisele level’ile? Kõik makseviisid on teretulnud!

Daniel võttis virtuaalreaalsuse prillid peast ja hõõrus meelekohti. Siis lasi ta kätel lauale langeda. Nahk oli neil kortsus ja sooniline. Kätekreemil oli sama püsiv mõju kui rahvuspüha ilutulestikul. Sätendas korra ja kustus.

Noormees, oli Marlene öelnud. Daniel mühatas ja vaatas veel kord Elüüsiumi pakkumist, mis oleks pidanud tekitama temasuguses mänedžeris meeldivat erutust nagu kõik, millel on raha lõhn.

Meie juhatus on valinud teie kliendi Robert Randi meie kaasaegsete iidolite virtuaalreaalsuse programmi Elüüsium.com kandidaadiks. Kui seni on saavutanud tohutu populaarsuse, peaaegu uuestisünni meie VR ajaloolised figuurid ja vanad filmitähed, siis nüüd avaneb ainulaadne võimalus ka praegustele, veel elavatele näitlejatele, sportlastele, muusikutele. See on interaktiivne virtuaalreaalsus, kus fännid saavad oma iidolitega personaalselt suhelda.

Kui palju vahtu, mõtles Daniel.

Ilukõnet lõpuni lugemata kirjutas ta:

– Mis on täpsemalt teie pakkumine?

– 100 000 ettemaksu pluss protsent, ilmus ekraanile kiire vastus.

Müügimees oli stiili vahetanud.

– Mida mu klient peaks tegema?

– See kõik on imelihtne ega võta palju aega. Me salvestame ruumilised kujundid – 3D trajektoorid, teie kliendi liikumise, kõne, žestid, käitumismaneerid. Valime välja parimad duublid, lisame neurovõrgud, masinõppe… ühesõnaga tehisintellekti.

Danielile meeldis Elüüsium. Marlene Dietrich mõjus ju peaaegu ehtsana. Muusika, palmid, valgus ja varjud olid nagu möödunud sajandil, tollastes filmides. Ainult Marlene Dietrich ei vaadanud oma looritatud pilgul mitte Gary Cooperit uhkes Prantsuse Võõrleegioni mundris, vaid teda, Danieli. Kas ma saaksin endale selleks puhuks selga ka samasuguse heleda mundri, kahtles Daniel.

Ta liigutas sõrmi klaviatuuril.

– Kas see pole mu kliendile ohtlik või kompromiteeriv?

– Meie ei näe selles mingit ohtu. Saidil on suur menu.

Daniel kujutas ette Robertit Marlene Dietrichi asemel. Ainult palmid ja muusika tuli välja vahetada.

Marlenet temast ei saa, mõtles ta. Ehk siis juba Gary Cooper koduperenaiste ja -meeste, kõikide sübariitide ja töötute aina kasvavale armeele, kellel pole oma vaba ajaga midagi peale hakata.

– Saatke mulle detailne pakkumine. Me kaalume teie projekti, kirjutas Daniel ja lülitas Elüüsiumi chat’i välja.

Ma tean, et varsti juhtub midagi hirmsat, sest ammu pole midagi toimunud, mõtles Ester. Ta uskus ajaloolist seaduspära ja statistikat. Alati oli ju veel olemas juhus, kuid see ei kummutanud statistika üldaluseid. Ester teadis, et igas koolis on kedagi tulistatud, mürgitatud, vaeseomaks pekstud. Või on tundmatu viirus või bakter põhjustanud kellegi äkksurma. Mõnikord sellest räägiti, paisutati lugu suuremaks, teinekord mätsiti vahejuhtum kinni. Press ei suutnud iga õnnetuse vastu huvi tunda. Ka neid tuli müüa, huvitavaks teha. Või hoopis kõhedust tekitavaid detaile vähendada, fakte neutraliseerida, tagamaadesse mitte tungides. Olenes asjaoludest.

Halba tähelepanu ei vajanud ükski kool. Ester oskas õnnetuse lõhna ära tunda, märgata näiliselt märkamatuid asju nagu laste liikumiskiirus, trobikondade teke, ülemeelikus, üksikute tagakiusatute sissepoole pööratud pilk.

Ta ei eksinud sündmuse lähenemises peaaegu kunagi. Õhk koolis muutus siis kuidagi tiineks, vaatamata korrapärasele õhujahutusele. Või oli see tema enda murelik aimus, mis lõpuks täitus. Ei, minu mõtted või hirmud ei mõjuta kedagi, otsustas Ester. Ta lihtsalt kanaldas kollektiivset alateadvust, pinge tõusu või langust.

Ester oleks tahtnud sellest rääkida. Ta oli väsinud kikivarvul kõndimast kartuses midagi valesti teha või öelda, eksida poliitilise korrektsuse vastu.

Ta kuulis ka nüüd, tänaval käies, oma telefonis hoiatavat signaali, et on kogemata astunud jalgratturite rajale. Ja kohe riivaski teda mööduv elektrimootoriga tõukeratas. Kui hea, et GPS sellest varem märku andis ja satelliidid teda hoolikalt kontrollisid. Kõik jälgisid kõike ja kõiki, aga ometi tundus Estrile, et tal pole millestki täit ülevaadet. Sügavuti minekuks polnud kellelgi enam aega ega soovi. Elu toimus horisontaalsel tasandil. Kõik käis elektroonilise meedia kaudu ja sa ei teadnud kunagi, kes sulle vastas, kas lapsevanem, tema esindaja, turvatöötaja või koduabiline.

Telefon piiksatas uuesti. Oli saabunud trahviteade rattateele kõrvalekaldumise eest.

Ester ohkas.

Kuigi õpetajatel ei kõlvanud enam isegi mitte ohata. Nad pidid olema entusiastlikult neutraalsed. Nad ei teadnud enam midagi oma õpilastest ega nende kodudest, ainult niipalju, kui oli kirjas elektroonilises ankeedis, mille oli kokku luuletanud üks lapse isadest või emadest, nende lapsehoidja, pressiesindaja või hoopis laps ise. Mõnel lapsel olid ikka veel nii isa kui ema. Vanaaegne traditsiooniline perekond. Kuid oli ka nii kahe isa, kahe ema kui üksikvanemate lapsi anonüümse DNA-ga. Tähtis oli elu. Elu võimalikkus siin maailmas ja mitte kuskil mujal. Ükskõik kuidas tekitatud elu oli ometi erakordne võimalus.

Ester põikas kitsale pargiteele. Selle liivast ja tolmust sillutis oli vihmast läbi imbunud ega sobinud ei mootoriga ega mootorita sõidukitele: niisiis ei ohustanud see tee jalakäijaid, tegi vaid kingad poriseks. Kuid kingaviks oli odavam kui trahv.

Ester hingas sügavalt sisse. Siin lõhnas lillede ja tolmu järele. Ta silmitses õitsvat põõsast ja lootis sealt leida mõnda mesilast kui õnne märki. Kuid nägi põõsa taga vaid rohelises kaitserüüs pargitöötajat, kes tõstukil seistes tolmutas õitsvat põõsast suure oranži harjaga.

Peaasi, et õitseb, mõtles Ester ja kiirendas sammu. Kodurahu ootas ees.

Ester keeras vanaaegse võtmega korteriukse lukust lahti ja sisenes stiliseeritud antiikmaailma.

Vanavara keskel ilutses uus sohva Madame Recamier, millel sai istudes lamada. See oli ampiirstiilis uus toode, ainult palju ergonoomilisem kui vanad chaise lounge-tüüpi sohvad. Vedrude asemel olid seal kiud, mis su keharaskusele täpselt kohanesid, sentimeetri kaupa. Kuid lamaskleda ei olnud ikkagi mugav.

Ester keeras end ühtepidi ja siis jälle teistpidi. Madame Recamier võttis kohe tema kehavormi, toetas lülisammast ja isegi abaluud. Ometi tundis Ester end ikka ebamugavalt. Kõik oli liiga pehme, kuigi elu oli nähtamatult jäik.

Ester kohendas ürpi tagumiku all ja mõtles äkki tahtmatult suurele soojale käele, mis tema nahka õrnalt silitada võiks. Kuid seda ei olnud tal kuskilt võtta, kõikjal pakuti vaid tehisvahendeid, mis ei tekitanud kunagi sama efekti. Virtuaalne ürp pakkus küll aistingu kallistusest, kuid inimlik puudutus oli paljude lockdown’ide ja epideemiate ajal kaduma läinud. Kõik oli asendatud. Näis, nagu elaks kogu maailm asenduselu.

Estri mees oli talle juba ammu asenduse leidnud. Ester aga ei tahtnud asendusmeestega tegeleda. Vististi leiutati aina uusi viiruseid, mis levisid vaid inimlikul kokkupuutel – et õitseks kunstliigeste ja seksnukkude äri. Ja polnudki eriti kellegagi kokku puutuda. Ester oli salamisi käinud pimekohtingutel, suhelnud portaalides, millest ta muidugi oma kolleegidele ei rääkinud. Sest pedagoogiline maailm oli seksi ja selle asendusrevolutsiooni suhtes konservatiivne.

Nii istuski Ester oma uuel Madame Recamier’ lamamissohval ja vajutas nupule, et see tema all veidi soojemaks läheks. Ta vaatas kunstpuuhalgudele oma antiikses kaminas, mis kunagi tema elutuba soojaks ei kütnud. Riiulitelt vaatasid talle vastu läbiloetud paberraamatud ajaloo suurkujudest, tema vaikivatest vanadest sõpradest.

Neil ei olnud nutitelefone, arvuteid, andureid, sotsiaalvõrgustikku, kohtinguportaale… ja ometi ei tundnud Ester end privilegeerituna. Ta oleks võib-olla kõikide moodsate mugavuste asemel soovinud endale ühte härrassõpra, ühte tõelist kaaslast, kes teda kuulaks, ehk isegi armastaks.

Ester lasi valgusel tumeneda ja peeglitel tuhmuda. Ta lootis ikka, et kuskil on veel säilinud tema lapsepõlve maailma esteetika, moraal ja kombed.

Ta arvas, et ühel päeval jalutab talle vastu keegi, kes tunneb ta ära, jagab tema unistusi, soove ja mõtteid.

Iga päevaga jäi lootust vähemaks ja kaasaegne maailm näis väikeste märkamatute sammudega kaugenevat, justkui hõljudes üle lava temast eemale nagu ühes vene rahvatantsuetenduses, mida ta oli näinud. Naeratavad tüdrukud, rätid peas, libisesid pikas reas kardina taha. Täpsemini libistasid end, aga nii, et jalgade liigutusi polnud märgata. Kas Ester oli lihtsalt libisenud või end samuti ise libistanud? Või koguni libastunud?

Ta oli jäänud lavakardina taha vanade raamatute, filmide ja vinüülide maailma, tahtmata sealt väljuda.

Kool hoidis teda rivis, ajalootunnid stimuleerisid ühiskonnaelus osalema. Ometi tundis ta end paremini antiikmööbli keskel, vanade portreemaalide pilkude all.

Ta ei teadnud päris täpselt, kunas ja kuidas see oli juhtunud. Kas see oli tema teadlik valik või ta lihtsalt järgis seda esteetikat, mida pakkus ajaloo rikkus? Kui suure pandeemia ajal polnud võimalik ühiskondlikus elus normaalselt osaleda, sai seda ometi teha interneti vahendusel. Valida ajastu, mida uurida ja külastada päriselu asemel.

Ta oli nii pikalt süüvinud aristokraatliku maailma vaimuellu, selle keerulistesse etiketireeglitesse ja hiljem tärkava kodanliku maailma individualismi, et polnud oma teekonnal veel päriselt massiühiskonda jõudnud.

Ta polnud tükk aega mõistnud, et nendel eelmistel põlvkondadel polnudki järeltulijaid.

Ta oli oma vanamoelises rafineerituses üksi.

Tom ootas, kuni turvamees ukse avas. Ta ei tohtinud astuda üksinda ühtegi sammu ega vajutada ühelegi nupule. Ei saanud isegi autoust paotada. Mitte nagu paljud teised ta klassikaaslased. Ometi oli ta uhke oma isa üle, keda võis näha reklaamides, projitseerituna majaseintel, teleriseriaalides, filmides, telefonis. Igal pool.

Tal oli hea meel, et tal olid isa nina ja juuksevärv ning profiilis olid nad päris sarnased. Kui lõug ette suruda ja juuksed otsa eest tagasi kammida. Kuid Tomi juuksed olid allumatud. Kui neist kamm läbi lükata, tõusid nad kohe püsti ja olid alati igas suunas turris. Tom oli kord isa vannitoas endale pudelitest kõiksugu vedelikke pähe lasknud, aga juuksed hoidsid endiselt turri ja muutusid kivikõvaks.

Kõik tuleb aastatega, oli isa öelnud. Juuksed vajuvad rohkem peadligi, kui sa soovid. Ta oli isegi Tomi tutistanud. Tomile meeldis väga, kui isa teda tutistas või üldse puudutas. Varem sai ta isa kätt sagedamini tunda. Nüüd, suuremana, ei puudutanud teda enam keegi, sest kehaline kontakt võõraste vahel ei olnud viisakas. Seda peeti pealetükkivaks või seksuaalselt ahistavaks, kuigi Tomil puudus siinkohal asjast täpsem ülevaade. Ainult teoreetilised teadmised.

Autoaknast libises mööda reklaampannoo: tele-seeria reklaam – tema isa nägu.

Robert Rand, tuntud mees, kuulus isa, populaarne näitleja, lahe kuju, tšiller, stonks… – tavatsesid teised öelda. Kas isa oli kunagi olnud sama väike ja tähtsusetu kui Tom? Ilmselt mitte kunagi. Tom oleks tahtnud isa varem kohata, kui ta veel väike oli. Siis oleksid nad ehk teineteist mõistnud, paremini läbi saanud. Nüüd ei olnud isal Tomi jaoks aega. Teda vajasid paljud teised ja Tom pidi seda fakti lihtsalt aktsepteerima. Tomi isa kuulus rahvale, aga kellele kuulus Tom? Ometi oli isa teda tahtnud. Kunagi ehk, aga kas ikka veel? Võibolla on isa sinus pettunud, pirises Tomi kõrvas muremõtte sääsk. Pettunud, sest sa pole nii tugev, enesekindel, vaimukas? jätkas nähtamatu tiivuline. Ära virise, tegutse, memmekas! Aga Tom teadis, et ta ei saa olla memmekas, sest mingit memme tal enam polnud. Viriseja, parastas sääsk. Tom oleks tahtnud pihustada kõrva sääsetõrjet, aga ta teadis, et nähtamatuid sääski pole võimalik tappa.

Ta vaatas pahuralt oma turvameest, kes ehk polnudki päris inimene. Oli lihtsalt „Sinisõdurite” arvutimängust välja astunud. See, kes tulevahetusel ikka surma sai.

Sõiduk lähenes kodule. Maja ees seisis mingi paarike ja uudistas nende elamist. Nad heitsid uudishimulikke pilke ka mööduva auto poole. „Jälle külastajad,” nähvas turvamees ja avas puldiga garaaživärava. Tume autoaken paistis ainult ühelt poolt läbi. Tom nägi kõiki, aga teda ei nähtud.

Viimasel ajal luusis päris palju tüüpe nende maja ümber. Isa oli pahane, et nende aadress Star Mapsi kaudu välja selgitati. „Luusigu pealegi Marilyn Monroe, Albert Einsteini või mõne teise surnu maja ümber, aga jätku elavad rahule,” oli isa öelnud. Einsteini relatiivsusteooriast Tom teadis, ta oli sellest lugenud teaduse lühiajaloos. Teooria on vigane, aga kõik on ikka suhteline, väitis keegi veebikommentaaris. Kes see Marilyn Monroe aga ikkagi täpselt oli?

Garaažiuks sulgus nende järel vaiksel sahinal. Nüüd tuli jälle oodata, kuni turvamees nupule vajutab ja ukse avab.

Tom astus garaažiuksest tuppa ja mõistis kohe, et isa pole kodus. Majas põlesid vaid tavalised ohutustuled.

Tom lonkis trepist üles ja pani virtuaalprillid pähe. Ta sisenes kodugalaktikasse ja trükkis Elüüsiumi portaalis sisse Marilyn Monroe nime.

Tõesti väga kena tips, mõtles Tom, silmitsedes Marilyn Monroed Niagara kose taustal. Juuksed oli tal imelikult kammitud ja kleit väga ümber. Kosk mühises ja vesi ta selja taga vahutas peaaegu hirmutavalt.

„Tere,” ütles Marilyn lahkelt naeratades, „Kas pole vaimustav seista sellele loodusjõule nii lähedal.” Ta ajas huuled torru ja puhus tuult matkides: „Uuuuuu!” Siis väristas õlgu ja kattis kätega rinnaesise.

Tal on kindlasti külm nii õhukeses kleidis, mõtles Tom ja küsis: „Kas teil külm ei ole siin seista?”

„On küll, aga võtteplatsidel ei mõtle me külmale, tähtis on, kuidas see filmilinal välja näeb. Mida sina arvad?” Ta pööras kuidagi ujedalt pead ja naeratas nukralt.

Tundub, et tal ei ole isegi aluspesu seljas, mõtles Tom ja ütles: „See kleit on väga kena, aga ei kaitse vist niiskuse ja tuule eest.”

Marilyn silmitses nüüd ka ise kleiti ja liigutas oma keha, justkui oleks see kummist. „See õmmeldi mulle otse selga, et kehavormid oleksid rohkem nähtaval. Tegelikult külmetasin ma hoopis rohkem Koreas, kui esinesin sõduritele suurel lagedal väljal,” lausus Marilyn usalduslikult. „Nemad olid sinelites, aga mina ikka dekolteeritud kleidis… sest mulle öeldi, et just niisugusena tahavad nad mind näha. Ma olin nende pin-up girl, mõistad? Minu pildid rippusid nende koikude kohal kasarmus. Vaesekesed, neid oli nii palju, aga nad olid nii üksikud,” Marilyn lasi pea norgu, „nagu mina lastekodudes ja kasuvanemate juures. Ühest võõrast voodist teise. Paljude laste keskel ja alati üksi.” Marilyn muutis äkki meelt ja naeratas rõõmsalt, paljastades oma kenad valged hambad. „Kas sa tahaksid näha mind „Bus Stopi” kleidis, enamus tahab. Me peame ootama ainult järgmist metroorongi, et mu kleit tuulega üles tõuseks…”

„Ma ei ole enamus,” teadustas Tom.

„Tore,” vastas Marilyn justkui lapsiku rõõmuga, „see ei meeldinud ka Joe DiMaggiole ja rikkus meie abielu ära.” Ta vaatas Tomi kelmikalt. „Mis filmist ma sulle meelde jäin?”

„Ma pole ühtegi näinud,” vastas Tom veidi piinlikkust tundes ja mõtles, et ehk oleks pidanud luiskama?

„Kuidas sa mu siis leidsid… reklaamfotodelt?” küsis Marilyn huviga.

„Mu isa mainis sind.” See kõlab küll rumalalt, mõtles Tom, kuid Marilynile näis see meeldivat. Ta silmadesse ilmus sära.

„Kui hea, et sul on isa, kes sulle nõu annab. Minul polegi isa, polnud kunagi õiget lapsepõlvekodu…”

Marilyn jäi jälle kuidagi kurvaks ja mudis kleidiserva. „Ka ema jäi haigeks…”

„Ka minu ema jäi haigeks ja suri,” lausus Tom.

„Millesse?”

„Isa arvab, et tehisviirusesse, sest see ei allunud ühelegi ravimile.”

Marilyni silmad läksid niiskeks. Kuid ta raputas end kiiresti sellest meeleolust välja ja küsis õhinal:

„Kas sa tahaksid mind endale emaks?”

Tom tundis end veidi kohmetult ja ei teadnud, mida vastata.

„…pärisemaks,” täpsustas Marilyn siiralt, „ma tahtsin endale ka väga last, aga kõik nad surid enne üheksandat kuud, enne kui jõudsid sündida. Nad ei tahtnud vist ilmavalgust näha… või ei tahtnud minu juurde tulla…” Ta tegi väikese pausi ja sirutas käe Tomi poole. „Sina oled vist minu kõige noorem külaline. Kas sa tahaksid minu juurde tagasi tulla?” Ta vaatas peaaegu paluvalt Tomi poole. „Keegi ei tahtnud päriselt, et ma emaks saaksin… Ei Joe, Arthur, Jack ega Bobby, ka mitte päris lõpus…” Ta neelatas ja lõi silmad maha.

Tom ei tahtnud nii kena ja nii üksildast olevust kurvastada ja noogutas pead.

„Sa võid alati minu juurde tulla, kui tunned end üksi,” jätkas Marilyn õhinal, „ma tean, kui paha on olla ilma emata… minu ema oli alati haiglas… vaimuhaiglas… aga kui ta välja sai, tuli ta mulle külla ja siis viis ta mind alati kinno!” Nüüd säras Marilyni näol jälle uus helge naeratus.

„Ka minu isa tegi seda varem…”

„No näed,” rõõmustas Marilyn, „meil on sinuga palju ühist…”

Koseaurust moodustus ta plaatinablondide lokkide kohale õhku tekst: „Lisa krediiti!”

„Ma pean nüüd lõpetama,” lausus Tom ja ootas, kuni pilt ekraanil kangestus. Ilus tšikk sulges silmad ja jäi liikumatuks, nagu oleks ta surnud.

Tom jäi mõttesse. Ta oleks tahtnud jälle kuulda ema samme trepil või et tal oleks vend või õde, keda puudutada ja kellega rääkida. Emast olid alles ainult mälupildid ja kujundid, mida olid loonud teised inimesed – fotograafid, ajakirjanikud ja muidugi isa. Kuid isa ei tahtnud ema surmast palju rääkida. Ta on sellega seoses läbi elanud palju erinevaid emotsioone, arvas Tom. Ta lihtsalt tõrjub seda teemat.

Daniel oli ringiekslemisest väsinud. Iga kord uus paik, seekord siis jaama tunnel. Daniel oli riideid vahetanud, pannud jalga uued kingad, muutnud kõnnakut. Ta ei tahtnud, et keegi teda Hundi seltsis ära tunneks.

Niisugused kohtumised meenutasid mõnda vana spioonifilmi. Kaameraid, mikrofone, satelliitsüsteeme ja mikrolaineid oli ikka veel võimalik petta. Mitte kõikides kohtades polnud näotuvastuskaameraid, mis sind ka maski alt pealuu järgi ära tunneksid.

Selle asemel et jaama poole lonkida, oleks Daniel tahtnud õhtul tantsima minna. Aga kellega? Kõik olid sukeldunud kas virtuaalmaailma või arvutitesse, telefonidesse, kodukinodesse – peitnud end ükskõik missugusesse kunstliku elu vormi. Tema võis endiselt otsida inimlikku läbikäimist, aga kust kohast, kui kõik teised pesitsesid elektroonilises suhtluskeskkonnas? Kaua sa üksi tänaval jõlgud ja kedagi kohata loodad? Sama hästi võid satelliidikaardilt ükskõik missugust tänavat vaadelda. Ka kedagi kohata oli kergem suhtlusportaalis kui inimkeskkonnas. Kuid kohtinguportaalides jõlkusid aina ühed ja samad tüübid, kes portaali malli järgi iseendast värvivaeseid kirjandeid kirjutasid. Õigemini kirjeldasid oma ettekujutust iseendast.

Olen 40-aastane – liida rahulikult 20; IQ 120 – lahuta lahkesti 70.

Mulle meeldib loodus … Vabandust, missugune loodus, kus kohas? Daniel heitis pilgu paremaid aegu näinud majamürakatele. Kus on veel rikkumata, reostamata loodust? Et seda leida, peate sõitma Borneo saarele, kui ei karda inimsööjate maiuspalaks saada. Ja isegi üheotsapilet sinna on kallis.

Mulle meeldib kultuur. Missugune kultuur? Isegi sõna oli kaotanud Danieli jaoks oma semantilise tähenduse. Madalad žanrid olid võitnud ja kõrgkultuurist polnud enam lõhnagi järel. Võite vaadata kehakultuuriüritust oma nutitelefonist või lasta endale kunstiteos tuharale tätoveerida. Parem tuharale, siis ei näe te seda iga päev ega märka naha kortsumist ja muskli lõtvumist. Aga eks aega sai igat moodi mõõta, täpsemini aja kulgu. Miks mitte ka närtsinud roosiõie kaudu oma rinnal või kobrutama hakanud geomeetriliste odade-mõõkade mustri kaudu lõtvunud ahtril?

Daniel tegi selle mõtte juures kibeda grimassi ja kiirendas sammu.

Tunneli keskel seina ääres seisis kogukas mees. Daniel astus ta kõrvale ja mees ulatas talle vaikides tahvelarvuti.

– NÕUSTU ELÜÜSIUMI PAKKUMISEGA oli seal suurte siniste tähtedega kirjas.

– Kes kontrollib Elüüsiumi, kas keegi valitsusest? kirjutas Daniel tahvlile vastuseks.

Koodnimi Hunt ei vastanud. Tal oli täna vanamoodne sonimüts peas ja vuntsid veidi viltu raseeritud. Need ei liikunud, nagu ta suu ja sõrmedki.

Kas ta teab ja ei taha mulle öelda või lihtsalt ei tea, mõtles Daniel.

Daniel kirjutas tahvlile:

– Ega ometi meie?

– Informatsioon puudub, kirjutas Hunt vastu. See sait on hea. Toeta projekti!

Daniel noogutas. Mis tal üle jäi! Virtuaalmaailm oli võitnud.

Nüüd tuli see idee kliendile maha müüa.

Daniel otsustas kasutada häält. Kuigi enamus kommunikatsiooni toimus reprodutseeritava meedia vahendusel, et suhtlemisjälg oleks kohe nähtav ja seda ei peaks hiljem dešifreerima. Häälel olid aga kordumatud varjundid. See mõjus veenvamalt, kuigi telefonid, Skype’id, Viberid, Messengerid olid juba moest minemas. Ta ei teadnud, missugune kommunikatsioon ootab teda ees lähitulevikus. Praegu igatahes püüti häält ja pilti turule tagasi tuua. Oli aru saadud, et on vaja mõõta ja salvestada ka inimlikke emotsioone, tuvastada informatsiooni õigsust. Vanasti kasutati valedetektorit peamiselt kohtus. Nüüd oli see igapäevase kommunikatsiooni osa. Tuli vaid paremini valetada kui varem.

Daniel libistas sõrmi oma tahvelarvuti märksüsteemil ja kuulis lõpuks Roberti veidi iroonilist bassihäält: „Ma kuulen…”

Daniel köhatas. „Ma tahtsin sinuga rääkida ühest projektist. Elüüsium pakub välja põnevat VR-projekti, millega raha teenida.”

„Las panustavad mu uude teleseriaali. Hetkel huvitab mind eelkõige see. Sa ju tead, et reitingud on veidi langenud.”

Daniel kuulis Roberti sõbraliku tooni varjus kärsitust ja pareeris: „Võibolla hiljem panustavadki, aga veel parem, tekitavad sulle kiiresti rohkem fänne, tõstavad reitingut.”

„Kuidas?” Roberti hääles kõlas tärkav huvi.

„Nad täiendavad oma iidolite virtuaalset keskkonda, kus rahvas,” Daniel köhatas jälle, „sinu fännid ja vaatajad saaksid sinuga privaatselt kohtuda. Intiimsemalt kui meedias.”

„Ja mida nad siis minult ootavad?” hingas Robert mikrofoni.

Daniel mõistis, et kala näkkas, nüüd oli vaja konks kliendi kurku kinnitada.

„Nad vajavad vaid sinu häält ja visuaali. Nad saavad kasutada ka materjali sinu esinemistest, intervjuudest, kõnedest. See ei võta palju aega. Sa võidaksid populaarsust ja samas teeniksid ka raha. Virtuaalkeskkond on tasuline.”

Danielile näis, et ta lausa kuuleb, kuidas Robert hetkeks mõttesse vajub.

„Ma tean, et sa vajad oma protsenti. Lockdown’ide ajal tootmine seiskus. Minule oleks aga kasulik seda teha võimalikult väikese summa eest, et saada rohkem vaatajaid.”

Daniel kirtsutas nina. Kunagi ei olnud tema ja klientide huvid võrdväärsed. Ikka huvitas neid miski muu kui konkreetne raha. Näitlejad tahtsid tähelepanu, kuulsust, auhindu ja fännide armastust. Daniel oli loomult praktiline ja konkreetne, aga ta oskas müüa ka armastust.

„Nad armastavad ja hindavad sind rohkem, kui sinuga kokkusaamine ei tule päris tasuta. Kõigel peaks olema väärtus. Isiklikul kohtumisel sinuga virtuaalmaailmas, igal intiimsel kõnelusel võiks olla oma hind.”

„Mida ma pean selleks tegema?” küsis Robert umbusklikult, „end alasti võtma?”

„Oo ei,” pareeris Daniel kiiresti, „mängu esimesel level’il on kõik väga süütu. Vaatame, mida toob edasiarendus. Kas see on sulle kasulik, meeltmööda…” Daniel vehkis käega õhus, sest ka igasugune nähtamatu liigutus võis anda kõnele hoogu. „Ajaga peab kaasa minema. Sa oled ju alati sammunud teistest ees. Siin avaneb selleks suurepärane võimalus.”

„Ma pean järele mõtlema,” lõpetas Robert kõne.

Robert Rand teadis oma väärtust. Ainult tema turuväärtus oli viimasel ajal kõikuma löönud.

Fännid ei teadnud seda veel. Tema nimel oli oma resonantsijõud. Ometi teadis Robert, et sa oled nii hea kui su viimane roll ja sellele eelnenud edu ja preemiad ei tule arvesse, kui portaalid või stuudiod sulle uusi tööpakkumisi teevad.

Või just ei tee.

Ta mängis hetkel vaid ühes seriaalis ja filmipakkumisi polnud saabunud juba pool aastat. Sind kantakse kätel ja unustatakse kiiresti. Mis silmade ees ei püsi, kaob ajaloo hõlma, mõtles Robert. Lohutuseks olid siiski filmide kordusesitused. Ja tasus tal vaid ilmuda tänavaplakatile, kui kõik unustajad tundsid ta kohe ära. Kuid see oli odav tee.

Robert oli hoidnud end reklaamidest eemale nii kaua kui võimalik, kuid oma mänedžeri Danieli pealekäimisel oli ta end lõpuks ometi ka reklaamikuradile maha müünud. Sest see aitas kaasa tema üldreitingule. Kõik, mis oli hea tema populaarsusele, tuli kinni püüda ja teostada.

Meelelahutustööstus oli armutu. Isegi suured staarid – rahva lemmikud – pidid ikka ja jälle iga hea rolli eest võitlema, sest häid rolle oli alati vähe.

Ja nüüd ta istus siin õllereklaami võtteplatsil ja ootas, kuni valgus on paika pandud, kaamerad võttevalmis ja kolmanda järgu režissöör ütleb talle: „Action!”

Temaga käituti viisakalt ja aupaklikult. Tal oli oma tool, assistent oli toonud talle isegi klaasitäie vett.

Firma oleks võinud pakkuda võtteplatsil ka oma reklaamitavat õlut… või kartis madala protsendiga alkoholi mõju oma kõrgväärtuslikule reklaamiprojektile, mõtiskles Robert ja vaatas igavledes ringi. Passimine kuulus näitlejatöö juurde, glamuursete kaadrite taga peitus tundidepikkune meik, kostüümide kohendamine, tehnilise personali järgi ootamine, partnerite valed repliigid, lavastaja kahtlused, kaamera praak ja arvutud duublid. Siis vahetati rakurssi, tõsteti valgust ja tuli sama asja jälle uuesti teha. Ainult vaatajale erineva nurga alt. Näitlejale jäi vaatenurk samaks, kui see üldse olemas oli.

Ma armastan oma tööd, ma armastan võtteid, kordas Robert mõttes mantrat, iseend sugereerides. Ma annan endast parima igal võtteplatsil, ka siin.

Robert Rand pidi olema alati parim. Ka õllereklaamis. Ta kaalus uuesti oma näoilmet, liigutas suulihaseid, lõuga, pööras kaela vasakult paremale. Mis tiivustab inimest õlut jooma? küsis ta endalt. See ei tohtinud olla ainult kurgu kuivus, kuum ilm, soov unustada, alandada stressi… Ma peaksin suutma tekitada hüpnotiseeriva aistingu, kui maitsev on see jook. Iha õlle järele!

Robert haaras veeklaasi järgi ja võttis lonksu. Jää oli sulanud, kuid jääkuubikud jätsid mineraalveele kraanivee kõrvalmaitse. Veidi kloori ja fluori või ultravioletset tüsistust. Kindlasti mingi aatomienergia jääkaine, mõtles Robert ja pöördus möödaruttava tootmisassistendi poole:

„Vabandust, kas ma tohiks paluda ühe lonksu meie kuulsat õlut.” Ta pilgutas silma. „Ehk mõjub inspireerivalt.”

Neiu peatus poolel sammul, itsitas kohmetult ja teatas: „Ma uurin kohe asja.”

Robert pani veeklaasi tülpinult tooli joogianuma lahtrisse tagasi.

Nüüd siis veel see Elüüsium, mingi mäng, virtuaalkeskkond, mõtles Robert. Reklaamidest hullem ei saa see ju olla?

Danieli ei saanud päriselt uskuda, tema nägi silmade ees ainult rahanumbreid. Poeg oli liiga noor, et seda keskkonda reaalselt hinnata. Robert ohkas. Kui Ann vaid oleks siin, siis annaks ta mulle nõu. Ta tundis otsustushetkedel ikka ja jälle oma naisest puudust, sest isegi tema, suur ja enesekindel Robert Rand, vajas tihtilugu kellegi nõu.

Armastuse kadu ei ilmne ainult voodis või hommikusöögilauas, see võib ilmneda kõige ootamatutel hetkedel – lipsu ette pannes või stsenaariumit lugedes. Sest raske oli end kõrvalt näha. Peeglid peegeldavad ainult meie pilku. Seda, mida me oleme harjunud nägema või tahame näha. Publiku reaktsioon oli Robertit tihtipeale üllatanud. Neile meeldis ta siis, kui ta ise endale ei meeldinud. Nad naersid siis, kui ta oleks tahtnud nutta. Ka fännid valisid temast fotod, kus ta tundus endale kole. Ah, mu kriitiline meel ei tule mulle kunagi kasuks.

Assistent saabus tagasi, õllepurk varrukas. Ta lausus sosinal: „See on üks meie võtte rekvisiitidest ja kahjuks soe. Ma lihtsalt ärastasin selle.”

„Pole midagi, maitset ikka tunneb, tänud,” lausus Robert vandeseltslasliku naeratusega ja tõmbas purgilt klõpsu lahti. „Ma olen täna leigete jookidega harjunud.”

„Kui selle maitse nüüd võtet päriselt ära ei riku,” sosistas neiu ja tegi kiiresti minekut.

Juba märkas Robert endal lavastaja assistendi valvsat pilku ja kontrollis nüüd ka ise muiet oma näol. Robert oli lugenud, et Maureen Stapleton nõudis enne võtte algust klaasi õlut ja klaasi punast veini ning kui võtteplatsil silmi pööritati, siis selgitas ta enesekindlalt: „Just tänu sellele retseptile võitsin ma Oscari Emma Goldmani rolli eest filmis „Punased”.”

Robert muigas. Nüüd olen ma siis õlleni jõudnud. Klaas punast veini ootas alles tulevikus ees. Ometi ei olnud ta joodik. Tal polnud üldse mingeid kalduvusi või harjumusi, millest ta poleks suutnud vabaneda. Temast poleks saanud sõltlast. Nii oli ta arvanud kuni Anni surmatunnini. Annist ei olnud ta aga lahti saanud. Kuigi Ann on juba tänu pandeemiale kaugelt paremas dimensioonis. Ehk peaks sõitma Pariisi ja otsima teda Les Deux Magots’i kohvikust? Mingis vanas Hollywoodi filmis oli repliik: „Kui ameeriklased surevad, siis ei satu nad paradiisi vaid hoopis Pariisi.” Ehk Anngi on hoopis seal.

„Vaikust võtteplatsil!” kõlas assistendi karm hääl.

Robert ei täheldanud mingit erilist suminat ega kära. Loodan, et mu mõtted kellegi kõrvaklappidest vastu ei kaja. Olid ju juba olemas mõõteriistad, millega distantsilt mõõta emotsioone ja erutust, südamelööke ja temperatuuri. Ma loodan, et mu mõtted kuuluvad veel ainult minule. Robert kehitas end toolil, võttis lonksu õlut, tegi tahtmatu grimassi ja pani õllepurgi käest.