Читать книгу Uudiseid Nebošovost - Indrek Silver Einberg - Страница 5

Laht siras päikeses. Laevameister Johannes seisis veepiiril, käsi kõrgele üles sirutatud, reeder Heinrich Blau hoidis hinge kinni ja kogu ülejäänud kamp kalda ääres pidas vaikust.

Johannese käsi langes ja kaks hiiglaslikku puuvasarat kõmatasid täpselt ühel ajal. Kiilud lendasid eest, pea 120 jala pikkune kaljas seisatas terveks pikaks sekundiks justkui üllatunult, aga siis ta läks. Tihe veekardin tõusis vöörist kõrgemale ja laev libises merre – leplikult nagu jalg sooja tuhvlisse. Heinrichile tundus, et laev läks justkui rõõmsalt kohe.

Heinrichi neljas laev oli valmis. 1921. aasta juulis oli see kogu saarel esimene veeskamine pärast suurt ilmasõda. Tõsi, jooksvat taglast veel polnud, siit-sealt nokitsemist ootas ees, kuid laev oli merre saanud!

Koplinina tagant lõõtsuv tuul pani pani laudlina servad laperdama. Justkui lehvitaksid mulle, muheles Heinrich rannale kaetud laua otsas istudes. Kogu see palav päev tundus rõõmsalt lehvitavat juba hommikust saati, mil ta saarele jõudis. Heinrich pidas siiski oma harjumuspärast pilklikku ilmet. Need töömehed ju! Kippusid kohe semuks, nii kui lahkemat nägu tehti.

Veidi õhetav reeder vaatas lobisevat jõuku enda ümber. Pagan teab millisest armeest pärit narmendavad mundrikuued, kottis pintsakud ja turritavad rõngashabemed ehtisid kõiki paarikümmet laevaseltsi liiget. Noh, olid nad, mis nad olid, kuid ilusa laeva said valmis.

„Huvitav, miks kõigil on habemed nagu traadist?” tabas Heinrich end mõttelt. „Pehmeid lokilisi polegi? Üleüldse, kes nad sellised on?”

Kogu laevaseltsist tundis Heinrich ainult meister Johannest. Kolmele aastale veninud laevaehituse ajal tuli palju asju koos läbi mõelda ja kokku leppida. Töömeeste palgarahagi käis Johannese käest läbi. Johannes oli… oli, noh, Johannes. Temaga tuli arvestada, teretamiseks käsigi pihku suruda. Oleks aga mõni neist laua ümber istuvaist töömeestest Tallinnasse tulnud ja Heinrichi ärisse sisse sadanud, pööranuks ta jäise ükskõiksusega selja, kutsunud vaikse köhatusega lähima poeselli ja lasknud soovimatu „mardisandi” kiiremas korras tänavale kutsida koos kõige ta piibuleha ja laia saare murrakuga.

Sellise laeva vettelaskmine pole lihtne ja lõbus nagu lambapesu. Päeva esimeses pooles oli toimetamist kõigile ning seisusevahesid polnud. Nüüd, mil ilus kaljas omapäi lahel õõtsus, jäi reeder järsku üksi. Töömehed olid peenes rõivas reederipere ees veidi kohmetud ja ajasid rohkem omakeskis juttu. Isegi reederipere lapsel, vast kaheteistkümnesel poisinatil, olid keset suve kingad jalas. See oli ikka väga võõras.

Pidu oli aga ometi alanud. Reederipoolne lauaots jäi peo algul tähtsamate külaliste päralt. Konstaablile, Lloydimehele, laevameister Johannesele ja poepidajale Priidikule kallas Heinrich päris ehtsat Iirimaa viskit. Allpool lauas oli tavaline „karjajaak” hea küllalt. Nii hea, et mehed sulasid ja mõni kippus juba kämblaga õlale patsutama. Heinrich tõmbus sellest üleni kangeks, aga midagi ütlema ei hakanud.

„Varsti tahavad, et nendega veel sõrmkooku vedama hakkaks,” tusatses reederiisand mõttes. Veeskamispidu oli kord selline kahtlane ettevõtmine, kus tuli külamatsidega ühel pingil istuda, aga haput nägu teha ei saanud. Ei tohtinud! Iga tüli ja vääriti pilk võis laeva saatusele matsu panna. See oli lugematutest kurbadest näidetest ammu kinnitust leidnud. Heinrich ei kavatsenudki kõigile kuulutada, et ta nädala eest sõna saatis: leidku Johannes mõned mehed, kes päeva-kaks püssidega rannal jalutaksid. Mõned paugudki laseksid. Vareseid ja ronkasid ei tohtinud veeskamisel laeva kohal tiirutada. See olnuks väga halb märk. Ja nüüd neid ei tiirutanudki. Aga mõne teise reederiga kohtudes poleks Heinrich selles punktis salatsenud. Teine mõistnuks teda igal juhul.

„See oli ju üsna alguses näha, et tuleb kunskoppi nägus laev,” kõmistas ruuge habemega mees Heinrichist vasakul.

„Oli rihtimist, aga ühtegi planku ei pidanud lahti harutama. Johannes on kõva meister, väga kõva,” kiitis paremalt sooniline taat. Heinrich märkas, et taat unustas piipu süüdates põleva tiku sõrmede vahele ja pahema käe pöidla leegi sisse. Taat kõneles ja tikk põles. Leek noolis valgetest armidest paksu pöidlanahka, kuni põleski lõpuni. „Kui palju tuleb endale noa ja peitliteraga sisse lõigata, enne kui pöial muutub tulekindlaks?” oli Heinrich jahmunud. Korraga lasi ta end lõdvaks, sest taipas, et mitte keegi neist sakris parraga meestest ei tüki linnahärraga semutsema. Neil oli lihtsalt pagana hea meel hästi tehtud töö üle, ilusa laeva üle, mis nüüd lautris seisis. Tema oli siin võõras, kes ei tea laevast õhkagi, ja üksteise võidu tahtsid mehed tallegi oma rõõmu jagada. Sellest need õlalepatsutamised, taipas Heinrich.

„Tarvis poisile ehtsaid laevameistreid näidata. Kus ta on?” pöördus Heinrich saksa keeles oma kaasa Hermine poole.

„Mul ei ole tõesti jaksu kõigel silma peal hoida, kuni sina siin nendega… nendega viina jood. Kui sa teaksid, kui paha mul on!”

Jah, Herminel oli paha ja ta tahtis ära. Natuke paha hakkas tal juba üle väina sõites. Veel rohkem siis, kui sadamas pressis nende autosse Johannes, haisedes tubakast ning higist nii, et seda oli peaaegu näha. Päris piin algas siin rannapõndakul, kuhu laud oli kaetud. Aukülalistena olid nad seatud laua otsa ja täpselt vastu juulipäikeses kiiskavat lahevett. Herminel oli aga migreen kerge tulema.

„Olgu, olgu. Mine jaluta vilus või…”

„Alati, kui ma haige olen, tahad sa mind kusagile ära saata. Kui sina haige oled, siis Hermine seda ja Hermine teist ja kas saab juba rutem. Mine jaluta! Tõepoolest,” turtsus Hermine kahekordse lõualoti võbisedes.

„Aah, põrgusse!” tundis Heinrich korraga ulakat lõbusust. Ta harutas lipsu kaela ümbert, toppis tasku, päästis särgikrae valla ning enne kui arugi sai, oli juba kaks klaasi kõige labasemat „karjajaaku” alla kummutanud. Üle mitme aasta – neisse aastaisse mahtus suur ilmasõda ja selle kõrvale mitmeid väiksemaid hädasid – tundis Heinrich end järsku hästi. Justkui oleks kagust lõõtsuv palav tuul mured minema pühkinud. Muredest jäänud tühjale kohale oli vähemalt mõneks ajaks asunud „karjajaak” ning Heinrich Blau tundis, et tal pole selle vastu mitte kõige vähematki.

Küla esimene maja oli rannast vähemalt paarisaja sammu kaugusel. Rannapõndakul tuuriva peo hääled siia ei kostnud. Järgmise maja kuur oli veelgi kaugemal. Kuuri all seisis lastesalgake, tolm tiirles omasoodu seinapragudest lõõskavas valguses. Kartulikorvide hunniku tagant ilmus valgete sulgedega rääbakas kana ja hiilis piki seinaäärt ukse poole. Lõhnas kuiva mulla, päikeses kuumavate laudade ja linnaste järele, aga sekka pressis midagi hoopis uut. Võis haista bensiinilehka ja nahkistmete hõngu ja veel midagi sootuks määramatut. Keset kuurialust seisis salapäraselt veiklev Ford-T. Kana astus vargsi edasi ja jäi siis, vasak jalg õhus, ennenägematut riistapuud vaatama.

Auto oli reederipere oma. Hommikul aeti see väga ettevaatlikult mööda plankusid liinilaevalt maale. Sohver pesi autolt teetolmu ja nüüd ta siin seisis. Vana-Kruuse talu Liisa meelest lausa säras. Seni oli tüdruku väikeses maailma vaimustavaim asi olnud rätsepmeister Siiraku õmblusmasin. Ent nüüd kukkus õmblusmasin kiiresti ühte ritta koorelahutaja ja teiste vähem huvitavate esemetega. Majesteetliku lakist ja kroomterasest särava iluduse kõrval tal enam kohta ei olnud.

Reederipere poeg Viktor õhetas tähtsusest. Ta oli rääkinud, palju see auto maksis, kui tohutult kiire see on ja kui vähestel, isegi Tallinna linnas, on selline omast käest võtta. Nüüd polnud tal korraga enam midagi öelda. Polnud vajagi, sest kolm külalast – kuuene Hilda, kümnene Liisa ja üheteistkümnene Tambet olid ilmselgelt põrutatud. Ja Viktor nautis seda. Kaheteistkümneaastane Viktor oli eakaaslastest pikemat kasvu, aga mingil ainult talle omasel moel poolik. Teda ei kiusatud, aga teda ka ei kuulatud. Kuid nüüd kuulati. Ja see oli vaimustav.

Tambetiks hüütud poiss oli vist külalaste kolmiku juht. Ta seisis harkisjalu kolmiku keskel. Ei pikk ega lühike, aga sooniline, ja tema lihtsad poolde säärde püksid ning jämedast riidest särk kõnelesid kümnetest puudest, mille otsa ronitud, ja nii mõnestki taplustest teiste poistega. Tambetit kuulati. Isegi Männiste talu kurja loomuga hobune kuulas, kui poiss päitsetest haaras. Liisa ja Hilda olid seda paaril korral näinudki. Nüüd oli Tambeti pilk silmile kasvanud heleda tuka all nõutu. Mis asi see on? Ja mida sellega teha annab? Ja kas see kingades kekutav linnapoiss on sõber, tülinorija või lihtsalt pooletoobine? Ei, tülinorija ta pole, leidis Tambet.

„Mina panin aurumasina käima,” ütles Tambet ja oleks tahtnud kohe käed taskusse suruda. Taskuid ta pükstel aga ei olnud. Pani siis käed rinnale.

„Mul on ka kodus aurumasin,” ütles Viktor.

„Valetad,” teatas Tambet kuivalt.

„Ei valeta, sünnipäevaks kingiti. Peaaegu nii suur,” püüdis Viktor kätega ette näidata.

„Mina panin käima päris aurumasina. Nii suure nagu meie saun. Sellega pekstakse vilja. Peaaegu oleks tükkideks lennanud.”

„Mina panin siis seisma,” õiendas Liisa vahele.

„Tüdrukud ei oska sellist asja.”

„Vaata panin jah! Muidu oleks Tambet surmagi saanud. Masina-August ise ütles.”

„Liisa pani selle seisma jah,” kinnitas väike Hilda. Ehmus siis oma sõnavõtust ja pani suu ruttu kinni.

„Meil on kodus aga laube ka,” õiendas Viktor, et kaduma kippuva tähelepanu riismeid päästa.

„Mis see on?” tahtis Liisa teada.

„See on nagu maja, aga üleni klaasist.”

„Täitsa üleni?”

„No põrand ei ole. Seinad, lagi, kõik muu on täitsa klaas.”

„Mille jaoks selline maja?”

„Seal on väga ilus istuda. Näeb ümberringi aeda ja siis me joome seal õhtuti teed.”

Liisa pidi natuke järele mõtlema. See kõlas vapustavalt. Klaas – nii kallis asi, ja siis teha üks maja üleni klaasist, lihtsalt et oleks ilus sees istuda.

„Ma vist oskan selle ka käima panna,” teatas Tambet. „Siit vändast jah?”

„Vänt on igaks juhuks. Kõige uuema aja mudelitel on selline nupp,” õiendas Viktor ja avas autoukse.

„See siin.”

Auto õõtsatas, kui Tambet teiselt poolt sisse ronis. Liisal hakkas siin kuuris korraga igav. Poisid sekeldasid autos ja oli päris selge, et Miili talu hane narrima, kiigeplatsile kiikuma ega isegi mitte ujuma ei meelita neid praegu mingi kavalusega. Autogi tundus järsku igav. Tüdruk mõtles laubest. Klaasist maja, see juba oleks midagi.

Korraga paistis, justkui oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse otsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema.

Hilda krahmas õe varrukast. Auto liigahtas ja tegi siis ähvardava hüppe kuuriukse poole.

„Jäta seisma, jäta seisma!” lõugas astmelaual kõõluv Viktor. Kas Tambet vastas, seda õed ei kuulnud, sest auto sööstis vaiksel müdinal õue. Vedrud kääksatasid pahaselt, kui rattad üle villakorvi sõitsid. Auto mahtus täpselt väravaaugust läbi. Mõni karja eemale hoidmiseks pandud latt plaksatas muidugi puruks. Viktor püüdis laperdavast uksest kinni hoida ja nuuksus: „Ära tee. Jää seisma! Jää seisma!”

Tambet ehmatas koledal kombel, kui auto täiesti ootamatult liikvele viskus. Nagu läbi hämu taipas ta, et mingilt lapatsilt jalga tõstes läkski sõit lahti. Kuidas see masin pidama jääb, enne kui keegi viga saab? Kes oleks teadnud, et jalga ei tohigi lapatsilt ära võtta! „Nad panevad mu vangi!” joonistus suurelt ja selgelt Tambeti ahastuses vabisevasse meelde. Viktori meeleheitel nägu kord ligines, kord kaugenes, aga ta kiljumisest polnud võimalik aru saada. „Mida ta, lollakas, ometi teeb?” jõudis Tambet mõelda.

Õed vudisid õuele ja sealt purunenud lattide vahel kepseldes tänavale. Auto oli juba eemal, aga üle Miili talu õue, toa tagant läbi, rohtaia kaudu pidi väledate jalgadega jooksja enne autot uuesti teele jõudma.

Õed kuulsid hanede ägedat kaagutamist, küllap oli auto nendeni jõudnud. Justkui müdinat oleks kostnud, või oli see Liisa enda süda, mis kiirest jooksust müdistas? Rohtaia tagumine serv paistis juba ja selle taga oli jälle tänav.

Tambet sai aru, et kui vappuv rooliratas ta käed lahti raputab, on asi hoopis täbar. Viktori pännis nägu ei õõtsunudki enam temast vasakul. Viktorit ei olnudki enam astmelaual.

„Ära tapsin!” voogas õudus üle poisi.

Tüdrukud jõudsid tänavale autoga peaaegu samal ajal. Omas keeles podisev kaadervärk jõnksles palavikuliselt sinna-tänna ja just siis, kui ta tüdrukutest eemaldus, pudenes astmelaualt teele kiunuval häälel hädaldav mütsak. Ilus helepruun nahkking lendas tüdrukute kõrvale takjatesse.

„Kas on surnud?” hingeldas Hilda.

Mütsak rabeles vägagi elujõuliselt.

„Elus on,” tuli Liisalt. Samas märkasid tüdrukud laia vererada üle Viktori lauba voolamas. Liisa kargas poisi juurde, enne kui see ennast püsti ajama hakkas. „Ole õige vagusi!” kamandas Liisa. „Sul on pea täitsa lõhki.”

„Kas ma suren?” halises Viktor. „Tahan siit ära. Koju.” Hilda tihkus vaikselt nutta, aga rohkem nii igaks juhuks. Temagi sai aru, et peast tuleb vahel hullupööra verd, kuigi haav võib õige tühine olla.

„Püsi paigal. Ma vaatan, mis nüüd edasi saab.”

Veritsevast Viktorist palju põnevam oli Tambeti käekäik. Seal ta läkski. Auto keeras üsna sujuvalt karjamaale ja võttis suuna mere poole. Korraks paistis Tambeti profiil. Rahulik ja keskendunud.

Sel hetkel, kui Tambet taipas, et linnapoiss Viktor võib surnud olla, rahunes ta hetkega. Nüüd olid kõik väga hullud asjad juba toimunud. Kuidas pidama saada? Ja kohe teadis ta vastust: merre. Auto kuuletus leplikult, kui Tambet rooli karjamaa taga loksuva lautri poole pööras. Just lautrikoha kõrval algas pikk rannajoon väga madala merega.

Küll seal pidama saab, lootis poiss. „Ja siis juhtuvad asjad ei ole enam minu meelevallas,” vasardas peas suurte inimeste ütlus.

Pidulauast mõnekümne sammu kaugusel oli varikatus, laevaehitajatele vihmaste päevade puhuks püsti löödud. Hermine seadiski ennast selle alla sisse. Leidnud kriimuliselt laualt mingid joonised, voltis ta neist lehviku. Siin kuumus enam ei piinanud. Korraks tundus, et migreengi jäi laua juurde. Saarerahva murrakus lärmitsevast meesteparvest ja lõunatuule puhanguid trotsivast piibusuitsust eemal, hakkas Herminel märksa parem. Ta märkas, et abikaasa oli juba kuuegi maha ajanud ja ennast räpase meestesumma keskele seadnud. Ühes käes oli tal pikk ja vibuna peenike kuivatatud kala, millega ta justkui takti lõi. Hermine teadis, et seda kala kutsutakse eesti keeles tuulehaugiks. Teine kämmal lebas hiiglasliku õllekapa sangal. Heinrich oli silmanähtavalt elevil. Särgikrae lahti nagu vaksalipätil, noogutas ta innukalt kellegi jutu peale.

„Purjus lontrus. Purjus kasutu lontrus. Selline sa oledki tegelikult.”

Üürike kergendustunne haihtus ja asemele vajus ängistav tusk. Viimastel aastatel oli ta seda varemgi tundnud, aga mitte nii tugevalt. Kasvõi karju, aga mida seegi aitaks.

Hermine oli sakslanna. Kooli lõpuklassis pidanuks ta saama austajatelt salajasi saksakeelseid sõnumeid. Vastu saatma värssides sõnumeid, mida võib mõista nii, aga ka naa. Bürgermusse^[1.] suvistel väljasõitudel pidanuks ta murdma mõnegi tudenginooruki südame, kuni isa soovitab ühe neist murdmata jätta. Seejärel tulnuks kihluda ning selle õnneseenega abielluda. Sakslasega. Nojah, lõpuks pidanuks nad võtma teenija või paar, kui lapsi juba rohkem. Teenija tulnuks võtta maarahva seast – eestlane. Nii saanuks odavamalt.

Läks aga teisiti.

Korraks vaevas Hermine pead küsimusega, kus see Viktor ikkagi on, aga pöördus siis tagasi „kasutu lontruse” juurde ja tusk vajus veelgi raskemalt oimudele. Roosakaspruuniks töödeldud nahast kotikeses pidi olema üks hõbedane pudel. Sellest sai viimastel aastatel tihti meelekosutust. Pudelike oli tühi. „Tuleb suurem hankida,” otsustas Hermine.

Ta tõstis masinlikult käe, kui Heinrich laua juurest talle korra julgustavalt lehvitas, seejärel pööras pilgu merele. Laua juurest kostis lõõtspillihelisid.

„No nii, kohe kukuvad oma roppusid laule jorisema. Edasi jääb oodata, millal kellelegi pink pähe katki lüüakse. Ja mina olen siin, koos nende… nende matsidega.” Hermine nuuksatas tahtmatult. Kuidas see küll nii oli läinud?

Papa läks pankrotti, olnuks lihtne vastus.

Kunagi ammu oli papal kaks koloniaalkauplust. Üks kesklinna ja Kadrioru pargi piiril, teine aga linnast väljas Keila asulas. „Aah, need,” rehmas papa tehtud ükskõiksusega, kui kodus kauplustest juttu tuli. Peamise tulu teenis papa hoopis konsignatsioonist. See tähendas, et papa sehkendas sadamas laevakaupadega. Laevadel oli vaja köit ja tõrva, purjematerjali ja värvi. Neil läkski päris hästi, kuni papa äripartner Isaak Scwartz jäi kaduma koos kõigi rahade ja osa kaupadega. See juhtus kohe pärast suuri mässusid Venes ning mõisapõletamisi Liivi- ja Eestimaal. Kaupmeestele tõid ainuüksi need mässud palju kahju.

Ja nüüd oli Isaak Scwartz läinud kogu raha ja usaldusega, mida aastatega oli kogutud.

„Tütar, ma pean ütlema, et võime kodust ilma jääda. Äri enam ei ole,” sõnas papa tasa. Novembriöine torm loopis õues hooti vihma vastu akent. Tuul pressis aknapragudest sisse, nii et isegi leek lambitahil õõtsatas. Papa haises portveinist ja tema pea värises. Herminel oli korraks meeletult kahju papast, kes siin seisis ja kelle väriseval kiilaspeal veikles petrooleumilambi kuma. Siis tuli aga hirm nagu uksepaugatus. „Mis nüüd saab?”

„Luba, ma ei vasta sulle praegu. Üksik inimene ma ju pole. Sellepärast ära karda – revolvrit ma võtta ei tohi. Seda ära karda.”

Ja papa hakkas nutma.

Muresid oli majas ju ennegi olnud, aga need olid väikesed. Veel siis, kui nad elasid Tartus, naeruküllaste Bürgermusse-piknike ajastul, ei kippunud noormehed üldse ümber Hermine parvlema. Noore Hermine viis see vahel päris ahastusse. Hermine oli emasse, see tähendas, et väga pikk. Hermine oli emasse veel selgi kombel, et tal oli päris leidlik huumorimeel. Teistmoodi kui ema Maxinel, oli Hermine huumor aga pilkav, omamoodi õel. Ja sellegi algust mäletas ta. Pereisa Julius ja pereema Maxine leppisid sellega, et tütar ei taha tikkida, on üldse laisavõitu. Leppisid ka sellega, kui tütre tantsuõpetaja ohkas: „Õpetaks nagu hästi kuivatatud puuhobust.” Vaid õmblemine kukkus Herminel hästi välja. Sellele ei vaadanud vanemad kuigi hea pilguga, sest õmblemine oli kas läbikukkunud sakslaste või edasipüüdlike eestlaste leivatöö. Leivatööd ei pidanud nende tütar ometigi õppima. Aga midagi peent ning seisusekohast pidi ta siiski selgeks saama! Hermine pandi klaverit õppima. Klaveriõpetaja oli tuntud muusik. Paar kuud hiljem tahtis õpetaja emaga nelja silma all rääkida. Paraku, klaverisaali uks oli küll kõrge, kuid õhuke. Nii kuuliski Hermine: „Teate, mina selles mõtet ei näe. Minu aeg ja teie raha. Kui nii väga tahate muusikaga jätkata… no ma ei tea, ostke väike trumm.”

Hermine nuttis ennast magama nii sel kui ka mitmel järgmisel ööl. Ta ju teadis, et saamatu kipub ta olema igas asjas, aga klaveriõpetaja oli matsirahva seast – eestlane. Ja seda ei suutnud ta andestada. Sealt alates otsis ta leidlik huumorimeel kohti, mille puudutamine haiget teeb. Ning nagu saatuse õel nali astus pärast papa laostumist nende juurde sisse üks noor mees. Kartulikoore karva turris juuksetukk, abitult seotud lips – kindlasti liiga kallis kõige odavamast kangast kuue juurde. Nägu toorevõitu, ja vaevumärgatav – aga siiski märgatav! – ülbe pilge suunurgas. Pikk, lausa väga pikk. Kilomeetri taha näha, et eestlane.

Kolm tundi hiljem, kui ema Maxine oli juba teise portveinipudeli papa kabinetti viinud, tuli ta sealt selginenud näoga – justkui oleks inglit kohanud. Kulus veel pool tundi, kaks meest astusid kabinetist esikusse, ja siis oligi võõras läinud.

Papa astus natuke pehmel sammul elutuppa ja vaatas abitu naeratusega oma ärevil naisperet.

„Noh, nüüd on nii, et peab kirikusse küünla viima. Päästetud oleme.”

Võõras eestlane ei tulnud papale raha pakkuma. Selliseid asju ei juhtu. Võõral oli papale pakkuda osake kahest laevast, mille osanik ta ise oli. Selle eest tahtis võõras aga papa mõlemat koloniaalkauplust ning lisaks kõiki papa sidemeid laevakaupade alalt. Võõras võttis aga koos kauplustega endale ka kõik ootamatult tekkinud võlad. Korraga oli pere lahti ületamatust koormast ning rikkam lootuse võrra, et laevad ei lähe tormis põhja, vaid teenivad pisitasa leiva lauale.

Laevad ei läinud põhja. Laevad teenisid aastatega tublisti, aastad, need aga möödusid. Korraga oli Hermine Luise von Gruenewald 36-aastane ja vanapiiga mis vanapiiga. Eestlasega harjuti. Hermine ei teadnud küll ta perenime, aga see ei huvitanudki teda. Kõnekatked – Henn tuli, Henn tõi, Henn andis teada – muutusid peres samasugusteks käibeväljenditeks nagu „vihm jäi üle” või „kass sai pojad”. Hennu toorepoolse näoga harjus, nii et enam ei märganudki seda. Ülbe muie ja terane pilk andsid kummalisel kombel kokku väga mõistva ilme. Ja see ei sünnitanud ebamugavust. Kui papa ühel 1909. aasta aprillihommikul lipsu sidudes kohmas: „Muuseas, Hinrikul oleks sinu vastu väga ausad kavad…” jättis Hermine küll sündsa pausi, aga seejärel sõnas selgelt: „Papa, kui sina vastu ei ole, siis mina olen nõus.”

Pulmad oli tagasihoidlikud, ja mitte raha pärast. Gruenewaldide ametivennad hoidsid pärast segadust rahadega eemale, päris sugulased olid aastate eest Tartusse ja võõraks jäänud ning Hennu poolt tulid vaid tema kaks venda. Rohkem sugulasi kaasal polnudki.

Mõni aeg hiljem isikliku kalessiga poodi sõites kohtas Hermine ühte neist noorukeist Bürgermusse aasadelt, kes oli nüüd juba keskealine. Tal pidada päris hästi minema. Peab vahetusevanema ametit. Teise „nooruki” surmakuulutust luges Hermine ajalehest. Hiljem kõneldi linna peal, et surm saabunud omaenese käe läbi, kuna võlad kasvasid üle pea. Ning üks okas hakkas idanema Hermine rinnus. Iga selline uudis justkui osatas ta kunagisi unistusi Bürgermusse aasadel. Saksa veri toonuks vaid muret ja õigeks valikuks osutus hoopis keegi maarahva seast. Jõuka kodu, poja ja muretu homse eest pidi ta aga maksma. Nagu tänagi, taludes hullu peavalu, kusagil meresaarel möuravate ja kasimata eestlaste keskel. Okkast sai aastate jooksul vaikne vimm mehe vastu. Mida paremini õnnestusid mehe ettevõtmised, seda mõrumaks muutus vimm.

Tusk langes jälle Hermine peale ning ta sai aru, et see ongi üksindus. Kuidas see juhtus? Papa läks pankrotti ja enne seda juhtus veel palju asju, olnuks põhjalikum vastus.

*

„Kurvastan ennast siin haigeks. Nüüd ma jalutan,” otsustas naine ja ajas oma kuue jala pikkuse ning seitsmepuudase kere püsti. Eemal sai pidu aina hoogu. Hermine vaatas ringi, vaatas, kuhupoole minna ja kuulis korraga hanede mitmehäälset kaagutamist. Kohe ilmus selle sekka tuttav müdin. „Sellist häält teeb meie automobiil,” taipas Hermine ning millegipärast hakkas ta süda kloppima.

Heinrich võttis paremalt tema ette ilmunud õllekapa, kohendas end kaksiratsi pingile ja viipas rõõmsalt varjualusesse tõmbunud kaasale. Vastu viipas, ehk hakkab peavalu järele andma, märkas Heinrich. Järgmisel hetkel oli ta abikaasa unustanud ja ta kuulas naeru lõkerdades Nigula talu perepoega.

„Ennäe, ja ma võtsin nõuks siis kosklale lausa pesakast teha. Nigut Kihnus kombeks. Mida ma otsin neid mune kiviaida mööda igal kevadel. Kast sai tubli, aga ma ei mäletand enam, kui suur see sisseminemise auk peab olema. Tegin üsna suureks. No lõpuks oli nagu lehma puts. Äi, äi, ärge naerget. Lind tuli ikka sisse küll. Läksin omigu vaatama, suur kõver nokk pisteti välja justkui sahavannas – kotkas oli sisse kolinud. Sest poleks kedagi olnud, aga nüüd äi julenud kosklad enam pesa ligemale teha kui Pori külla. Siit kaks versta vähembalt. Jähingi munadest ilma.”

Päike oli mere kohalt ära keeranud, aga oli ikka veel kõrgel. Meri püsis vaikses virves ja uhiuus laev tukkus liikumatult lautris. Põndakul polnud enam tuulepoegagi, üksnes raudrohu hõngu hõljus hooti nagu iseenda jõul pidulisteni. Heinrich tundis peos õllekapa mõnusalt krobelist sanga. Tal ei olnud ühtegi lugu seiklusrikastest meresõitudest, ometi püüdis ta midagi sobilikku välja mõelda. Heinrich soovis korraga, et mehed taipaksid – ka tema teab laevadest ühte ja teist. On temagi üks nende seast.

Naer vajus vaiksemaks ja keegi tähendas: „Miks need Miili talu haned lärmavad. Kotkas külla tulnud või?” Heinrich kuulis samuti hanesid ja siis tuttavat müdinat, mis kaagutamise taustal üha lähemale tuli. Meie auto, taipas ta. Ja äkitselt ilmuski lustlikult hüplev Ford paremal pool laiuvale karjamaale.

Autouksed laperdasid, nagu tahaksid hoogu juurde anda. Päike peegeldus esiklaasilt tagasi ja autosse polnud võimalik näha. Silmanurgast märkas Heinrich abikaasat autole vastu tõttavat, siis autost mööduvat. Heinrich tõusis ehmunult ja nägi üht kätega vehkivat tüdrukut kiviaiale ronimas. Mehed ümberringi hakkasid tõusma. Mõni tegi sammu auto poole, mõni selles suunas, kust auto tuli. Auto jõudis veepiirile ning kihutas merre, nii et vesi tuiskas. Mõnekümne sammu pärast sattusid esimesed rattad pehmele põhjale ja autonina vajus peaaegu laternateni vette. Mootor vakatas.

Järsku tekkinud vaikusse lõikas Hermine karje: „Ära tapetud! Poeg, kallis!”

Heinrich hakkas jooksma. Sellest oli mitukümmend aastat, kui tal viimati joosta tuli.

Päike oli silmapiiri taha vajunud ja vedas nüüd kahvatulillat loori loodest kirdesse. Männiste perenaine Miina astus hämarasse lauta ja teatas lakaluugi poole: „Vast tuled nüüd alla. Isa pani ennast pikku ka juba. Hommikul on meel rõõmsam, ega ta sind lööma enam ei hakka.”

Ülevalt kostis kahinat ja Tambeti nägu ilmus luugiavasse.

„Mul siin hea küllalt. Tood midagi süüa? Kõht on tühi.”

„No ma siis toon,” kostis Miina ja pöördus minekule.

Kui Miina toidupoolisega tagasi jõudis, oli Tambet ennast redelile istuma seadnud. Miina võttis pitsu istumise alla ja jäi vaatama, kuidas poeg sööb.

„Sa teinekord ära nii torm ole, kohe igat asja torkima. Oleks võinud ikka päris hullusti lõppeda see sõit.”

„Kust ma teadsin, et reederi-poiss ukse külge rippuma jääb. Tulnud sisse või astunud maha.”

„Nojah,” ohkas Miina. Tema keskmine poeg oli pealtnäha samasugune laps nagu ülejäänud seitse, aga Miina kohe ei osanud poisiga kõneleda. Poisi mõte liikus vilkalt ja sageli oli Miinal tükk tegu, et järele jõuda. Tambet ei tahtnud merele, nagu tahtsid kõik teised poisid külas. Tema tahtis sõjameheks hakata. Ägeda loomuga oli ta küll. Juhtus mõni külalastest koju jooksma, nutuvõru näol, oli enamasti Tambet süüdi. Talle meeldis, et asjad käivad tema tahtmise järgi, ja enamasti käisidki.

Ega Miina ei pidanud kaugelt otsima, kellelt Tambet oma loomuse on pärinud. Tema kaasa Mihkel, kes veeskamispeost kurnatult kambris norskas, oli täpselt samasugune. Reederipere auto saadi veest kergelt kätte ja kui see tilkuvana rannal seisis, üks muljuda saanud porilaud nukralt ripnemas, ütles Mihkel: „Maha löön nuhtluse.”

Tambet ei jäänud ootama, kas isa ainult ähvardab, ning putkas minema. Enne magamajäämist oli Mihkel järele mõelnud ja lubas, et mõõdab tublid triibulised poisile hommikul kätte. Miina teadis, et hommikuks on kaasa meel selginenud ja läheb nagu alati. Täiskasvanud on saanud tublisti muretseda ja pahandusi klaarida, aga Tambet veel ühe seikluse, millega teiste poiste ees uhkustada.

Küla kaugema haru, mida kutsuti Lepistuotsaks, lõpetas Vana-Kruuse talu. Liisa ja Hilda olid ennast lakka magama sättinud. Und aga ei tulnud. Kus ta saanukski sellise päeva peale kohe tulla.

Kaldal kõhutava laevakerega olid lapsed kahe aasta jooksul päris harjunud. Keskpäeval sumatas laev aga merre, nii et vesi tuiskas – väga põnev oli. Kallas paistis nüüd hoopis teistsugune. Siis tuli pöörane autosõit. Katkutud Viktor, lai vererada üle näo, lebas teeservas ja Liisa hoidis ta pead. Hilda lippas aga ämblikuvõrku otsima.

Seejärel oli auto oli kadunud ja Viktori ema Hermine ilmus tänavanurgale. Liisa kohe imestas, kuidas see pahurunise ilmega naine nii kiiresti joosta võis. Kord talvel sattusid Liisa ja tema isa purjekelguga emahülge ligidale. Hülgepoeg oli vist kusagil läheduses, sest emahüljes proovis neid minema ajada. Tüdrukul oli tookordki tükk imestamist, et mauguna jäme elukas võib nõnda nobedalt liikuda. Viktori ema ligines samamoodi nagu emahüljes – puhkides ja küljelt küljele vaarudes. Ainult et hüljes ei kisendanud saksa keeles. Hermine läkski kohe eesti keelele üle. „Mida te olete mu lapsele teinud?! Lase kohe lahti! Kohe, kas kuuled!”

„Ma ei ole midagi teinud. Ta ise kukkus. Auto küljest.”

Viktor hakkaski ennast istuli ajama. Hermine oli kindel, et sellist pilti on ta juba kusagil näinud – poiss niimoodi abitult tüdruku süles ripnemas, vererada üle näo, aga kus? Ent Hermine unustas selle kohe.

„Mul ei olegi valus, ema,” kinnitas Viktor hädiselt ja nuuksatas.

„Ära liiguta. Ole paigal,” kamandas Hermine.

„Jah, mamma.”

„Arsti! Arst tuleb tuua.”

„See paraneb ise ka,” piiksatas Hilda.

Hermine märkas alles nüüd väikest, ehk seitsmeaastast tüdrukut. Suur tume juuksepahmakas seljal sama suur kui laps ise ja peos mingi räbal, mida ta üritas Viktorile juustepiirile suruda.

„Mida sa teed?!” kiljatas Hermine ja tõukas Hilda eemale.

„See on ju ämblikuvõrk. Niimoodi saab vere pidama,” kähvas Liisa ärritunult. Olgu saksa proua või keisrinna ise, aga kui ta nii tola on, et ei tea, kuidas verejooksu peatada ja tõuklema hakkab, tuleb tõsisem noot võtta. Hildale tõusiski juba kerge nutuvõru näole.

Saabus Heinrich, tema kannul ülejäänud laevaselts. Mehed taipasid üsna kohe, et ohvril on hing kõvasti sees ning käed-jaladki otsas. Selle peale kadus nende huvi hetkega ning kõneldi vaid autost ja selle võimalikest vigastustest. Naised leidsid puhtaid lappe ning Viktori pea mässiti kõvasti sisse. Hermine neelas ehmatuse vastu toeka klaasitäie viskit, mis ta läkastama ajas. Esimene hirm taandus ja juba poole tunni pärast mõistis Hermine, et pojaga juhtunud õnnetus on palju kergem, kui esimesel pilgul paistis. Liisa leidis takjatesse lennanud kingagi üles ja tõi Herminele.

„Sa oled tubli tüdruk,” leidis viskist leebunud Hermine. „Väga hea, et ei lubanud Viktoril liigutada. Kui suureks saad ja edasi virk oled, sobid võib-olla meile teenijaks.”

Naine pidas pausi ja vaatas seda kummalist tüdrukut. Natukese aja eest nii asjalik, nüüd aga segaduses, puuris Liisa varbaga teetolmus, käed seljal.

„Aitäh,” pigistas ta endast välja. No ei meeldinud see hülgepriske naine talle.

„Küll ma meeles pean.” Ja juba ta lippaski eemale. Hilda kahistas heintes.

„Tambet on ikka vapper,” sõnas Hilda, „Kuidas ta kohe julges selle masinaga sõitma hakata. Peaaegu oleks Viktori äragi tapnud. Ma nii kartsin.”

„Ma oleksin ka julenud,” oli Liisa kindel. Kohendas ennast siis kõhuli küünarnukkidele ja ohkas: „Üleni klaasist maja! Kui suur see võib olla?”

„Võib-olla nagu saun?” oletas Hilda.

„Või veelgi suurem.”

„Võib küll olla!”

„Minul hakkab ka klaasist maja olema. Kui suureks saan.”

„Kuidas sa nii palju raha saad?” ajas Hilda ennast pooleldi istuma.

„No ma saan suure maja kah, ja kui suur maja on, jägub raha klaasist maja jaoks küllalt.”

„Siis jah.”

„Võib-olla võtan Tambeti omale majja. Ta peab muidugi minuga väga hästi läbi saama. Väga kalliks pidama, siis võtan.”

„Kas mina tohin ka tulla. Ma olen hästi vaikselt. Ei sega üldse.”

„Sa võta endale Viktor.”

„Viktor on vist hea poiss.”

„Loru ainult.”

„Aga hea. Siis me saame sulle külla tulla, eks?”

„Muidugi saate. Sinul on ju siis ka klaasist maja.”

„Aga kardan, et klaasist maja läheb katki?”

„Ei ta lähe.”

„Lambiklaas oli küll prõksti katki, kui sa selle laualt maha lükkasid.”

„Mina ei lükanud.”

„Kes siis?”

„Tondu vast.”

„Tondu ei tee asju katki. Tondu hoiab asju!” Hilda oli alati Tondu ja teiste taluvaimude eest väljas.

„Noh, siis tuleb seda hoolega hoida. Ei ta siis katki lähe. Ma lähen pärast leeri Talnasse teenijaks. Kuulsid, proua kutsus.”

„Kuulsin. Küll on hästi,” ohkas Hilda enne uinumist.

Kirdetaeva lillakas õhetus hakkas oranžikaks muutuma. Nüüd magas juba kogu küla, laev oli tardunud lautrisse ja ainult kotermann uudistas oma vastset elamist.

1 Linnakodanike seltsimaja. [ ↵ ]