Читать книгу Koha piiride peal - Ingel Tael - Страница 1

ja mis teda täidab

Tema sirutab käe vee kohale

Armastus on tugev nagu elu

Kui sa lähed läbi vee

kannab sind laine

Kui sa käid tules

sa ei haihtu

ja leek ei kõrveta sind

Arm

ja arm

arm ja arm

kohiseb

elu

häälitsevad

vaikuses

Hääl tardub avarusse

seisatades õhu

Laine

jääb rippu

Nad veeretavad end maale

Nad teevad sugu

Nende abitud hääled

hüüavad

nagu lämbuks nad

ükshaaval

aeglaselt

piinarikkalt

su lähedal täna

Peaaegu puutub su vastu

Avarus

vaikides särab

Igavik näitab end

laskub

Võbelevad lehed

loojangu kohal

ainult kauge

kari kohab

Hetkeks lendu viskub lind

siis on vaikne

vaikne ning

kuulda on

kuis hingab hing

kumiseb laanest

Maa õõtsub kevadeaurudes

Veed valguvad

ja meri tõuseb õue

Luiged laskuvad ukse ette

Lehtede sahinal

keerduvad rästikud tumedaks künkaks

Kohisevas kuumalaines

vabanevad kullesed

Konnade armuhääl kuriseb

lakkamatult

Lind haakub lindu

loom looma

Viinamäeteod kasvavad kokku

Lõokeste lagendikul viskub õhtu

ikka kõrgemaid

ikka sädelevamaid sööste

Süda laskub taevast

Leppade kuldne tolm

õõtsub veel

Saatus kõnnitab kõiki

vääramatu väega

liiguvad lehed

Rohi kuivab

ja lind

kaob lainesse

Hääle

kuldne pael

libisemas

taeva põhjatust sinast

helepunasesse verre

Ritsikate saagimine

Tähed langevad

Taevas laskub

Viljad valmivad

augustiöö kuumas

pilvede sahinas

Ikka lähemale

libiseb teadmine

hingab siinsamas

kui ladvad õõtsuvad

ja tumm on taevasina

aeg peatub

tõuseb valgeid kergeid pilvi

Ja kõige peal on suve hele vina

Nii selgelt tunnen enesel su silmi

Ja kiirgab helendust

ja imelikku sära

nii lõhnab liilia täis võrgutavat kuuma

Ma vaikselt libisen

kaon silmapiirilt ära

ja õhku viskub värelevat luuma

Ööviiul kusagil ja lepavõsa vaikus

Mu jälgedel see oksapragin kaikus

Mu jälgedel see oksapragin kaikus

Ma kuulatan

On juuli lämbe vaikus