Читать книгу Väike lohe Kookospähkel ja vägevad viikingid - Ingo Siegner - Страница 2

Viiking, metsiku vohava habemega tugev mees, istub kirstul ja vaatab laevale järele. Käed on mees asetanud võimsa mõõga käepidemele. Peas on tal raudkiiver, mille kohal kõrguvad kaks ähvardavat sarve. Viikingi puust kilp toetub vastu kirstu. Äkki langetab ta pea ja hakkab nuuksuma.

„Vaeseke!” sosistab Matilda.

Sõbrad seisavad vaid mõne sammu kaugusel palmi taga.

„Ongi ju tobe olukord – olla ainus viiking lohedest kubiseval saarel,” leiab Oskar.

„Ma räägin temaga,” ütleb Kookospähkel ja läheneb ettevaatlikult viikingile.

Viiking ei märka väikest lohet, sest ta nutab kibedalt ja valjuhäälselt. Kui viiking hetkeks hinge tõmbab, koputab Kookospähkel talle õlale ja köhatab: „Khm-khm!”

Viiking kargab ehmunult püsti. „Odini3 nimel! Lohe!”

Kookospähkel purskab tervituseks õhku pisikese tuleleegikese.

Aga viiking haarab mõõga ja kilbi ning hüüab: „Kui sa kohe ei põgene, torkan su mõõgaga läbi!”

„Seda tahaks ma küll näha!” vastab Kookospähkel ja lendab ühe tiiru ümber viikingi.