Читать книгу Kostiliste lõunalaud - Ингрид Нолль - Страница 4

Ilmselt oli see kas Kasselis või siis Stuttgardis, aga mina mäletan üksnes gigantset treppi, midagi Odessa Potjomkini trepi sarnast. Võib-olla oli kõik hoopis teisiti, sest olin ju vaid kolmeaastane, ja võib olla, et sarnast treppi üheski Saksa linnas polegi – järelikult peaksin ema käest üle küsima. Tema hoidis tookord mul kõvasti käest kinni.

„Nelly, ära lase mu käest lahti!” ütles ta siis ja mina andsin selle käsu edasi oma nukule.

Me olime külastanud üht igivana tädi, kes ei kavatsenud enam pikalt elada. Minu ema sai kingituseks käsitsi kirjutatud testamendi ja granaatprossi, mina aga nuku. See tundus olevat hoopis erinev minu pehmelt täistopitud vinüültitast, sest oli tehtud rabedast tselluloidist. Tädi oli sellega kord ise mänginud ja seejärel istus see kindlasti oma kaheksakümmend aastat tema plüüsdiivanil. Ma sain aru, et see pidi olema midagi erilist, sest tädi kinnitas uhkelt ja saladuslikult, et see olevat ehtne kilpkonnaluu.

Aga mingil põhjusel ei olnud minu nukul vähimatki tahtmist minu määrdunud käekese haardes olla. Trepi ülemisel astmel tõmbas ta oma käe lahti ja sööstis sügavikku. Ta käis mitmeid kordi üle pea, kuni see tuli kere küljest ära, purunes ja killud lendasid laiali. Vaid keha jäi ühes tükis lebama astmeid eemal. Karjusin nagu ratta peal. Ikka ja jälle näen unes, et ka minu väike tütar libiseb minu käest välja, veereb mööda lõputult sügavale ulatuvat treppi alla ja jääb siis peast ilma. Võib-olla olen ka mina see eriti kartlik ema. Üksikemana kiputakse üle pingutama.

Minu sõber Matthew oli üsna lahe sell, nagu mu sõbranna tunnustavalt nentis. Aga kui ta siis, paar aastat pärast Caroline sündi äkitselt USAsse lendas, ei lubanud ta sugugi meid peatselt järgi viia. Mõistagi arvestasin ma vähemalt materiaalse toetusega. Aga sellest peale ei olnud teda enam võimalik leida, mulle jäetud aadress ei klappinud üldse. Pärast mõnda pettumusi valmistanud katset loobusin tema elukoha otsimisest. Mu suurem laps mäletas veel päris hästi oma isa ja meenutas teda aeg-ajalt, väiksem ei teinud seda kunagi ega ka pärinud tema järele.

Ameeriklase kohta rääkis Matthew saksa keelt üsna hästi, lõppude lõpuks oli ta seda keelt kuulnud juba lapsena oma vanavanematelt. Kuna minu inglise keel jätab üsna palju soovida, siis ei suhelnud ta minu ja lastega kunagi oma emakeeles ja tegi isegi suuri edusamme kohaliku dialekti omandamises. Kuid ühes osas ei saanud ta kuidagi perfektseks, ja see oli artiklite kasutamine. Ta asendas need neutraalse „de”-ga: de Mann, de Frau, de Kind^[1.].

Selleks, et valmistada meie lapsi juba algusest peale ette maailmainimesteks, valisime nendele eesnimed, mida tuntakse ka teistes maades: Simon ja Caroline. Poiss õppis küll juba algkoolis veidi inglise keelt, aga ega ta enamat kui laulukesi „Jingle Bells” ja „Happy Birthday” selgeks saanudki. Oli väga kahju, et lapsed kakskeelsetena üles ei kasvanud. Oma saksa keelega tegi Matthew nendele pigem nalja. Meenutasin ajuti nukrameelselt lõbusaid sündmusi meie väikeses perekonnas, aga üritasin siiski ennast lepitada üksikema staatusega.

Kord ütles ta meie pojale: „On selline saksa vanasõna, et liiva pole vaja pähe raputada!”

See pidanuks Simonile niigi selge olema, aga kui ta tuli lasteaiast, sorises tal liiva juustest, kõrvadest, kingadest ja riietelt. Matthew viibutas talle sõrme ja tegi oma arust nalja:

„Ma torkan sulle viis auku näkku ja panen ka pea kõrvade vahele, sa mu liivamees^[2.]!”

Mu pojake sai nendest naljadest aru alles aastaid hiljem. Aga ühelt oma veidi vanemalt lasteaiakaaslaselt õppis ta väikese vingerpussi, mida Matthew veel ei tundnud: „Kolmkümmend kaks – tõsta!”^[3.]. Ja heitis õpihimulisele papale kaardipaki jalgade ette laiali ning käsutas siis: „Tõsta üles!”

Seejärel nautis poiss oma isa ammuli suud ja hämmeldunud näoilmet. Kui poiss läks kooli, siis oli lõpp ka rõõmsate nöökimistega, sest tema isa kadus korraga ja igaveseks.

Varem tulime ka finantsiliselt üsna hästi toime. Matthew’l oli küll ühtlugu vaid paar rahatähte püksitaskus, aga me saime lastetoetust ja ka minu ema pistis meile vahel midagi pihku. Ometigi, siis kui laste isa korraga jäljetult kadus, pidin kiiremas korras otsima endale tasuva töökoha. Kahjuks ei olnud mul ette näidata ühtki lõpuni käidud haridustee dokumenti. Juba mõne semestri järel olin ema suureks kurvastuseks oma stuudiumi lõplikult katkestanud, sest mulle ei pakkunud see enam vähimatki lõbu, ja asusin pigem leti taha baristaks. Seal pidin teenindama kohvimasinat, valmistama külmi ja kuumi jooke, kasseerima raha ja eelkõige serveerima kohapeal valmistatud jäätist. Seejuures õppisin igal päeval tundma uusi ja meeldivaid inimesi ning lõpuks ka Matthew’d. Lühikese aja järel olin rase – küll plaaniväliselt, aga sugugi mitte soovimatult. Seitsmendal raseduskuul lõpetasin oma gastronoomilise karjääri ja tundsin rõõmu tulevase ema ülesannetest. Abiellumist pidasime väikekodanlikuks leiutiseks, aga kolisime kokku ja olime hea tüki aega väga õnnelikud; ka siis, kui sündis Caroline, valitses meie vahel veel sügav rahulolu. Meie lahkumineku asjaoludel ei taha ma pikemalt peatuda, aga tegemist oli ühe Kamerunlaseks kutsutava mehega ja äkitselt olin ma kahe väikese lapsega üksi ning pidin toimetulemiseks leidma mingi uue võimaluse.

Õnneks pärisin oma vanavanematelt maja, mille esimest korrust oli kasutatud kirjatarvete kauplusena. Kähku lahkusin Frankfurdist ja kolisin lastega tagasi kodukohta Bergstrassele. Kahjuks ei olnud alumist korrust suurte vaateakende tõttu võimalik eluruumideks välja üürida ja nii see jäigi esialgu kasutuseta. Ülemisel korrusel olid mu esivanematel niinimetatud puhtad toad, köök, söögituba ja kolm magamistuba. Sellest peale kui minu vanaema, minu varalahkunud isa ema, pidi pärast õnnetust kolima vanadekodusse ja seal kahe aasta järel suri, jäi maja päris tühjaks, kasimatus oli seal juba maad võtnud. Soodsa asukoha tõttu – kohe koolimaja kõrval – olid vanavanemad suutnud enda vajadused katta vihikute, joonistamis- ja maalimistarvete ning pliiatsite müügiga. Aga kui läheduses avati supermarket, siis eelistas noorsugu pigem seal hängida ja tšillida ning poeke tuligi kinni panna.

Ühel ilusal päeval leidsin oma ukse tagant kunagise klassikaaslase, kellest oli saanud kooliõpetaja. Rõõmustasime mõlemad jällenägemise üle, sest olime abituuriumi järel teineteise silmist lasknud. Loomulikult oli meil palju rääkida, aga kõige parem oli see, et minu maja oli nüüd vaid mõne sammu kaugusel koolist. Regine lubas sageli, vahel ka suure vahetunni ajal, sisse astuda. Peagi sadas ta lõuna ajal sisse ja tegi õnneliku näo, kui istusime köögilaua äärde ja ma tõstsin praeahjust välja nuudlivormi ning panin lauale neljanda taldriku. Lapsed piidlesid imestunult, sest Reginel olid väga spetsiifilised väljendusvormid.

„Nüüd olen juba kolm kuud siin olnud,” kaebas ta, „aga ma ei suuda üldse harjuda siinse koolisöökla küll vastuvõetava hinna, aga armastuseta tehtud toitudega, ja ka hommikul kiiruga valmis tehtud võileivad viin ma sageli koju tagasi. Suupistepoes jõlgub tavaliselt ringi pool minu klassist, nii et sealt hoian ma parem eemale.”

Kolmel korral nädal võiks ju Regine minu juures lõunat saada, sest tal hakkasid järgmised tunnid juba kell kaks. Ta pidas minu ettepanekut nendel päevadel regulaarselt minu juures süüa – loomulikult mõõduka tasu eest – lausa vastupandamatuks. Ka mulle meeldis söögiks pidevalt mitte üksnes spagette või kalapulkasid valmistada. Regine oli küll väga meeldiv, aga vahel lõi õpetaja temas kõvasti välja. Ega see teinudki mu lastele liiga, kui neid aeg-ajalt ka kritiseeriti. Kuid kahjuks kasutas mu sõbranna veidralt erilisi, sageli ammu moest läinud sõnu. Talle tegi lausa lõbu öelda „hea” asemel „vastuvõetav”, „ebameeldiva” asemel „eemaletõukav” või siis „odava” asemel „kõigile kättesaadav”. Mis ime siis, et ka minu lapsed napsasid nii mõnestki väljendist kinni. Nii nad siis süüdistasid teineteist mokk töllakil ringi vahtimises või molutamises, tuisupea, petis või molkus olemises. Mu väike Caro, nagu Carolinet kutsuti, maalis isegi päikese mitte taevasse, vaid taevalaotusse, ja kirjeldas meie planeeti maailmana.

Kerge etteheitega hääles ütlesin siis Reginele, et ta teeks oma kapriisidele lõpu.

„Jumal küll,” imestas tema, „võid sina alles toriseda! Kui mina oma mõistmatute teismeliste plikade ja pubekatest tattninadega „Schimmelreiterit”^[4.] läbi võtan, siis saavad nood aru vaid raudteejaamast. Sinu väikestel on kord veel selles suhtes suur eelis.”

„Või teevad ennast päris naeruväärseks,” ütlesin mina. „Küsin endalt ikka ja jälle, milleks see peaks küll hea olema!”

„Aastaid tahtsin kirjutada doktoritööd keele muutumisest üleminekul 19. sajandist 20.-sse, aga kui alustasin õpetajaametis, polnud selleks enam üldse aega. Sa ei suuda üldse ette kujutada, kui palju ma tollal lugesin ja materjali kogusin!”

Rahu säilitamise nimel andsin alla. Põhiliselt võisin olla õnnelik, et mu sõbranna sai lastega nii hästi hakkama. Blond, sageli unelev Simon, kellel teiste lastega läbisaamisel tuli nii mõnigi kord ette arusaamatusi, vestles temaga meeleldi ja õpetas seejärel ka oma väikest õde. Ja ta isegi ületas Reginet sellega, kui ütles oma klassikaaslastele „laske siis käia”, mille oli ilmselt saanud külge vendade Grimmide muinasjuttudest. Caro oli rohkem isa moodi ja vallutas südameid oma naljade ja sarmiga.

Juba mõne nädala järel küsis Regine, kas ta võiks prooviks kaasa tuua ühe oma kolleegi, kes olevat minu suurepärasest kostitamisest lausa vaimustuses. Peagi oli mul juba kolm kostilist, sest kõnealune kolleeg tõi kaasa ka oma isa. Vanahärra oli amüsantne lobiseja, varem merd sõitnud ja arvatavasti kõikides maailma sadamates ringi lasknud. Tal olid eresinised silmad nagu Hans Albersil^[5.], ta kandis enamjaolt meremehemütsi, oli täitmatu isuga ja ka sellele vastava vatsaga. Kuna tema topeltlõug ei käinud kokku Ilusa Wilhelmi kirjeldusega, siis pani Regine talle nimeks Topeltlõug. Lapsed ütlesid alul tema kohta kapten Sinikaru. Aga nähtavasti mõjus meesterahva seltskond hästi ka nendele ja peagi kutsusid nad teda juba papaks. Muide, Regine teadis küll, et mees ei olnud kunagi olnud kapten, oli vaid ülemkelner ühel kruiisilaeval.

„Dubrovnikust tegin väljasõidu Trebinjesse,” jutustas mees. „Seal istusin ühe avara platsi ääres plaatani all ja jõin pivo’t, kui midagi nurgelist ronis mu püksisääres peaaegu põlveni ja mina loksutasin hirmust oma õlle maha ...”

Ta oskas jutustada ka tühiseid juhtumusi nii dramaatiliselt, et lapsed pidasid iga pisimatki sisalikku värskelt koorunud dinosauruseks ja nurusid temalt üha uusi lugusid.

„Ehtne Münchhausen,” pomises Regine vaid. „Kõik tema lood on vanadest juttudest pihta pandud!”

Muide, minu laua äärde mahtus ära täpselt kuus inimest. Kui minu kolm külalist tegid ettepanekuid veel huviliste kaasamiseks, olin täitsa nõutu.

„Sul on ju alumisel korrusel ruumi enam kui küll,” ütles Regine kolleeg Tonja. „Seda suurt ruumi on väga kerge ümber kohandada ilusaks söögitoaks. Loomulikult tuleb siis riiulid maha võtta ja muretseda suuremat sorti söögilaud, aga see kõik oleks ju tühiasi.”

Seni oli see poeruum olnud mu lastele pedaalautode, rollerite ja kolme rattaga jalgrataste autodroom, Seal olime ka veetnud sünnipäevi küll kotijooksu tehes, munadega joostes ja kopsikukoksamist mängides. Suured vaateaknad meelitasid kohale isegi pealtvaatajaid ja selles polnud ju laste pidude ajal midagi halba. Kuid suurel söögilaual iga mööduja silmade all ei oleks enam sugugi elamuköögi sarmi, mida minu senised kolm külalist olid senini nii väga hinnanud. Pealegi peaksin siis ääreni täis kandikuga mööda treppi üles ja alla jooksma, et nii toitu kui ka sööginõusid ette ja ära tassida. Kapten Sinikaru sai sellest kohe aru ja oli rangelt laiendamise vastu. Vastupidiselt tema muudele võltsmuinasjuttudele olid tal selle koha pealt väga praktilised vastuväited.

„Kui juba väljast on näha, et siin käib regulaarselt söömas hulk inimesi, siis paistab see ju ometigi täitsa professionaalse toitlustamise moodi välja ka siis, kui on kättesaadav vaid kindlatele külalistele. Varem või hiljem muutub siis valvsaks ka maksuamet ja sa hakkad veel makse maksma, oma hügieeniettekirjutustega tuleb sulle kaela peale tervishoiuamet, tööstusjärelevalve esindaja või isegi mõni politseinik „võtma toiduainete proove”. Seadusega on ette nähtud eraldi tualettruumid nais- ja meeskülastajatele. Peale kõige muu tuleb hakata piinlikult täpset pidama arvet väljaminekute ja sissetulekute kohta. Tahate siis tõesti kõike seda?”

Ei, loomulikult ei tahtnud ma seda. Kuid teisalt ei suutnud keegi elada ära vaid sellest, et kostitab kolmel päeval lõunaga kolme külalist.

Tonja, kelle nimi tuli sellest, et tema ema oli raseduse ajal lugenud „Doktor Živagot”, tuli kohe välja juba hoopis uue ettepanekuga:

„Sinu lapsed mängivad meeleldi endises kirjatarvetekaupluses, miks ei võiks sa seal avada mingi lastehoiu? Niipalju kui ma tean, vajad sa sellisel juhul laste päevahoiukasvataja kvalifikatsiooni ja luba noorsooametist. Selle saamine ei peaks kuigi raske olema ...”

Lähemal ajal oli kooli minemas ka Caroline, olin selle üle väga rõõmus. Aga päev päeva järel olnuks väikelastest rüblikute jõuk mulle küll ehtne õudusunenägu. Üksnes lapse sünnipäev oli mulle juba enam kui kogu maja kraamimine.

„Nelly, ära ole selline jänespüks. Sa lihtsalt pead millessegi ka investeerima,” arvas Regine. „Kaupluse lased ehitada ümber suureks avaraks köök-söögitoaks, vaateaknad müürid lihtsalt kinni. Ma laenan sulle meeleldi selleks vajaliku raha, sain päranduse. Minu lell läks lõpuks kõige kaduva teed.”

„Teiste sõnadega öeldult on sinu rikas onu siis surnud,” tõlkisin ma öeldu ümber ja lasin kogu selle situatsiooni ka omal peast läbi. Minu generatsioonile paistis pärimine olevat üsna päevakohane, minu ema oli ka kõigepealt oma tädilt ja hiljem veel kahelt sugulaselt midagi pärinud, mina pärisin vanavanematelt ja Regine oma onult. Võib-olla hakkab ka mu lastetu ja raskelt haige onupoeg peagi ära surema. Olin täitsa optimistlik.

Niisiis tuligi välja, et ühel hetkel sain illegaalse restorani omanikuks, mis oli avatud igal nädalapäeval kella kaheteistkümnest kolmeni registreeritud külastajatele. Kõigel sellel võisid olla üsna dramaatilised tagajärjed.

1 Saksa keeles on nimisõnadel artiklid der, die, das, mis määravad sugu. Der Mann, die Frau, das Kind – mees naine, laps. See ja kõik järgnevad viited on tõlkijalt. [ ↵ ]

2 Sarnane sõnaga „lumemees” (vigases saksa keeles). [ ↵ ]

3 Kaardimängijate nali, kus küsitakse: „Kas mängid mängu „32-tõsta”?” Kui pahaaimamatu nõustub, siis visatakse kogu 32-kaardine pakk põrandale laiali ja nõustuja peab selle üles tõstma. [ ↵ ]

4 Theodor Stormi 1888. a avaldatud novell. [ ↵ ]

5 Saksa laulja ja näitleja möödunud sajandi alguses, hüüdnimega Ilus Wilhelm. [ ↵ ]