Читать книгу Saamahimu ajel - Ингрид Нолль - Страница 2

Alles vanaduses sain õieti aru, kui üksik olin enamuse oma elust olnud. Mul ei olnud oma perekonda, mu koolikaaslased ei elanud siin ja mu vend oli rännanud välja Kanadasse. Mul ei käinud külalisi ja seetõttu kutsuti ka mind külla aruharva. Kui võimalik siis vältisin ka töökohal korraldatud pidusid, olgugi et sain töökaaslastega igati hästi läbi. Seetõttu oligi omamoodi õnn õnnetuses, leida tänu koos läbielatud seiklusele lähedasem suhe palju noorema raamatukoguhoidjaga.

Judith oli tollal meie raamatukogus alles uustulnuk ja töökogemusi oli tal veel vähe. Kui sain kord kutse suure raamatukaupluse taasavamisele, küsisin mingi hetketuju ajel Judithilt, kas ta ei tahaks minuga kaasa tulla. Ühel laupäeva keskpäeval sõitsimegi siis Mannheimi ja lobisesime seal niisama noore juhataja ning tema isaga, keda tundsin juba ülikooliajast. Veiniklaasi taga saime temalt kuulda kõike uuest innovaatilisest kontseptsioonist raamatukaubanduses ja lasime endale tutvustada kõiki osakondi. Veidi enne kella kaheksat jättis oma raamatukaupluse üle väga uhke juhataja meiega jumalaga ja eeldas loomulikult, et asume koduteele hiljemalt kaupluse sulgemise ajal. Kuid mina tahtsin enne veel tarberaamatute osakonnas järele vaadata, mis reisiraamatuid neil leidub. Mulle oli ikka meeldinud raamatukauplustes ringi hulkuda ja lugeda klassikaväljaannete ning värskete bestsellerite kaanetekste. Nähtust ajendatult unistasin luksuslikest, kuid kahjuks teostamatutest raamatuhangetest ka meie linnaraamatukogule. Sellal kui me Judithiga olime end kõige ülemise korruse pehmetel tugitoolidel mugavalt sisse seadnud, kutsuti valjuhäälditest külastajaid majast lahkuma. Kindlasti oli see vaid eelhoiatus, mõtlesin mina ja võtsin kella vaatamata kätte järgmise köite. Kuid kümne minuti pärast hüppas Judith ehmunult püsti ja arvas, et peame kiiremas korras minema hakkama, muidu võime veel luku taha jääda. Meie ümber ei olnud näha enam ei personali ega külastajaid, ka kassa oli tühi. Ruttasime klaaslifti juurde, et laskuda väljapääsu juurde, vajutasime nupule 1, hakkasime sõitma ja saime kohutava ehmatuse osalisteks, kui korraga kõikjal valgus kustus. Me jäime kolmanda ja teise korruse vahele seisma.

„Oleksime pidanud eskalaatorit kasutama!” ütlesin kõheda tunde ja süümepiinaga. Lõppude lõpuks olin ikkagi mina see, kes kaupluses kohusetundetu kooliplikana ringi tuhlas. Judith ei teinud piuksugi, ega ka vähimaidki etteheiteid. Järsku käis mingi raksatus ja kabiin langes mõned sentimeetrid allapoole, jäi siis uuesti seisma ega liikunud paigast. Kabiini uks jäi kõvasti suletuks. Õnneks ei olnud kabiinis päris pime, klaasseintest tuli mingi kahvatu valguskuma siiski läbi. Otsisin ja leidsin üles hädakutse nupu ja lootsin, et kojamees on veel kohal ja peagi meid sealt ka vabastab. Judith oli oma mobiiltelefoni autosse jätnud, minul seda tollal veel ei olnudki. Olin ju kusagilt lugenud, kui kiiresti tuletõrje sellistel juhtudel kohale jõuab. Kannatlikult pidasime vastu, kuid aeg möödus ja mitte midagi ei juhtunud.

Meie ühine kong oli vaevalt kahe ruutmeetri suurune. Mõnevõrra murelikult kaalutlesin, kui kauaks võiks meile seal hapnikku jätkuda. Ikka ja jälle vajutasin vähimagi tulemuseta seda neetud avariinuppu. Judith oli juba põrandal kägarasse tõmbunud, ta värises kogu kehast ega lausunud sõnagi.

Minu tollast seisukorda võis kirjeldada difuusse ängistusena, tema seevastu sai hüsteerilise paanikahoo ja hakkas kriiskama nii, et minul kõrvad huugasid. Istusin Judithi kõrvale ja hakkasin temaga rahustavalt rääkima. Õnneks läks tal kusagil kümne minuti järel hääl kähedaks ja ta jäi vaikselt nuuksuma, aga siis hakkas üle kogu keha värisema ja ahmis õhku nagu kala kuival.

„On sul seda ka varem olnud?” küsisin. „Kuidas saaksin sind aidata?”

Ta tõmbles kogu kehast ja hingeldas edasi. „Jutusta mulle mõni lugu,” sai ta lõpuks suust. „Tähelepanu kõrvalejuhtimine aitab. Aga võib-olla suren niikuinii.”

„Jama,” ütlesin seepeale ja hakkasin kohe rääkima – aga ei hakanud Šeherezade moodi üksteise järel muinasjutte jutustama, vaid rääkisin talle omaenda eluloo. Rääkisin talle oma turvalisest lapsepõlvest Badeni mägiteel, lühikese abielu kurvast lõpust, praegusest tagasitõmbunud elust ja igapäevaelu pisikestest rõõmudest. Jah, nii ma siis vahutasin korraga välja kõik, mida senini ei olnud ühelegi hingele usaldanud. Oli peaaegu nii, nagu oleksin lamanud psühhoanalüütiku juures kušetil. Judith igatahes hingas nüüd rahulikumalt, aga niipea kui ma toppama jäin, sosistas ta mulle: „Ja edasi!”

Kusagil kahe tunni järel läks asi tõepoolest paremaks. Takerdudes rääkis ka tema nüüd lapsepõlves saadud traumaatilisest elamusest, kui oli kogemata põhikooli keldrisse tundideks kinni pandud. Siis tunnistas ta, et vajab hädasti tualetti ja me ajasime selle asja ära plastikkoti abil, mis mul õnneks juhtus käekotis olema. Seejärel ta veidi rahunes ja me veetsime ülejäänud aja klatšides ning teisi taga rääkides, tehes põhjaliku analüüsi kõigile meie kolleegidele, peatudes eriti pikalt ka meie tiimi ainsa meessoost liikme Hunter Kempneri juures.

Meil ei tulnudki pääsemist esmaspäeva hommikuni oodata, kokkuvõttes olime seal kinni vaid 5 tundi. Inimestel on tulnud liftides hirmsamatki üle elada, aga loomulikult tundus see võrdlemisi lühike ajavahemik meile lausa igavikuna. Sealt peale olime head sõbrannad. Parim seejuures oli, et Judith oma hoogsa vaimustumisega nakatas ikka ja jälle ka mind ning meie vanusevahel ei olnud seejuures mingit kaalu.

Judith oli sensatsioonihimuline naine, isegi kui ta seda ei tunnistanud. Ta lihtsalt olevat teadmishimuline ja tundvat paljude asjade vastu huvi, nagu ta ise väitis. Ja ma oskasingi oodata, et ta helistab mulle juba mõne tunni jooksul pärast keskpäevaeinet.

„Ja tegi ta siis sulle ka mingi ettepaneku?”

„Oled mul ikka tõeline nuuskur,” vastasin talle, „ja kuna me pole just kõige nooremad, siis toimuvad pulmad juba nelja nädala pärast. Kahjuks ei ole sina see, kes pruudikimbu kinni püüab, sest me lendame Las Vegasesse ja laseme endid Graceland Wedding Chapel’is1 paari panna!”

„Lollitada oskan ma ennast ka ise,” arvas seepeale Judith, „mida too tüüp sinust ikkagi tahtis?”

„Ma räägin sellest sulle vaid siis, kui sa suudad oma suumulgu kinni hoida. Kolleegidele mitte ainsamatki sõna!”

Muidugi olevat see täielik auasi, kinnitas ta. Aga kuna ma niigi poleks suutnud kõike vaid endale hoida, siis kirjeldasin talle detailselt meie déjeuner à deux’d2 koos kõige sellega, mis oli söögiks lauale pandud. Rääkida oma diilist haige võõrustajaga ma siiski veel ei söandanud. Judith küll ohkas: „Yummy!”, kui kuulis keedumunast klaasis, aga ei lasknud end põrmugi põhiküsimusest kõrvale juhtida. Ega ma kaua suutnudki teda pinevas ootuses hoida ja nii ma siis rääkisin ka meie tähelepanuväärivast lepingust.

„On see siis ka noobel kinnisvara?” päris Judith. „Kukub sellest midagi ka sulle eluaegse hauaplatsi hooldamise eest?”

„Midagi peaks see ikkagi väärt olema. Maja on Biberstraßel, üsna põhikooli lähedal, täitsa imposantne hoone 19. sajandi lõpu kiire majandusbuumi aastatest. Algselt mõeldud küll kahele või isegi kolmele leibkonnale, aga nüüd elab Hunter selles ihuüksi. Mina nägin küll vaid esikut ja elutuba, üsna sünged ja sisustus lausa õudne, kuid ikkagi iga vaba lapike raamatutega kinni müüritud.”

„Selline vana maja on ju lausa unelm! Sa olid erutusest lihtsalt pooleldi pime. Tead mis, ma tulen kohe ja võtan su peale ja me sõidame märkamatult sinu villast mööda!”

„Pea nüüd hoogu! Kas sul midagi paremat polegi teha? Esiteks ei kuulu see maja mulle ja teiseks on maja ees palju puid. Ja seal ringi hiilida ei taha ma mingil juhul, kujuta vaid, kui Hunter peaks järsku aknal seisma! Midagi piinlikumat ei saa üldse ollagi! Niisiis jää sinna, kus sa oled ja ära paigast liigu!”

Aga Judith oli parandamatult isepäine ja juba veerand tunni pärast oli ta mu ukse taga. Taevas olevat pilve tõmmanud – kui me nüüd lahtiste vihmavarjude all Hunteri maja ees ringi longime, ei tunne ta meid küll ära. Muidugi lasin ennast ära rääkida, kuid nõudsin tungivalt, et ta auto kaugemale pargiks. Juba poole tunni pärast jalutasime mööda Biberstraßet. Kuna oli puhkepäev, siis liiklust seal peaaegu polnudki, silma ei hakanud koolilapsi ega ka muid jalakäijaid.

„Ma väga loodan, et sa võtsid fotoaparaadi kaasa,” ütles Judith. Kuid mul ei olnud seda olemaski.

„Maja number on 19,” sosistasin kuuldavalt. Tema uurimisõhin oli nakatanud ka mind. Läbi metsistunud kuuserägastiku ja okaspuuheki eesaias piilusime märkamatult Hunteri maja, määrdunudkollast klinkertellistest kitsaste ja kõrgete, väikeste aknaruutudega, halli kiltkivikatusega ehitist, vintskapid katusekorrusel. Peaaegu pimedad aknaavad olid raamitud punaka liivakiviga. Fassaadilt lugesime süvistatud ehitusaasta ja see oli 1897. Sissepääsu kohal seisis SALVE.3 Madalal alusmüüril paiknev puittara oli täiesti luuderohu varju jäänud.

„Kurvas seisus aare!” arvas Judith. „Puud tuleks ära koristada ja siis tuleks see sara põhjalikult ära puhastada. Alumisele korrusele arstipraksis, üles suurepärane elukorrus, mansardkorrusele šikk stuudio. Mida sina sellest arvad?”

„Või siis kolm suurepärast korterit,” pakkusin. „Kindlasti tuleb sellele hulga raha alla panna. Siin ei ole ju aastakümneid mingit remonti tehtud. Pole aimugi, kas ehk selline hoone pole isegi ehitusmälestis. Aga mul on ka ükstapuha, mis sellest saada võib – mind huvitaks vaid sellise müügihind. Mida suurem müügitulu, seda priskem on minu osa.”

Seisma jääda me ei tahtnud, niisiis rühkisime aga edasi, tänava lõpus pöörasime ringi ja astusime tänava teisel poolel tuldud teed mööda tagasi. Äkitselt tundus mulle nagu oleks maja teisel korrusel ühe akna pleekinud kardin liigahtanud ja ma oleksin kõige parema meelega sealsamas asfaldi alla vajunud. Veidi tõtlikumalt lippasime oma tegelikust eesmärgist mööda ja istusime lõpuks ometi jälle Judithi autos.

„Ja mida sa kavatsed kogu selle papiga peale hakata?” küsis Judith silmade särades.

Mul ei olnud aimugi ja kehitasin vaid õlgu.

„Senini pole ka veel midagi kindlat selles, et kõik, mis Hunter mulle ette ladus, üldse tõele vastab. Võib-olla elab ta tunduvalt kauem kui eeldatud ja ega ma pole tema testamenti ka veel näinud. Niisiis pole ka laskmata hundi nahka mõtet jagada.

Alles hiljem tuli mulle pähe, et verbaalselt oli Judith juba Hunti nahka jagama hakanudki. Miks mitte teha koos mõni maailmareis või avada lugemiskohvik? Meie ühise väljasõidu järel olin palunud tal internetis ilmuvatel maaklerikuulutustel silma peal hoida. Kindlasti leidub seal mõni võrreldav objekt, et ka meid huvitava maja väärtust täpsemalt määrata. Mul endal ju arvutit ei olnud. Oma viimasel tööaastal olin selle kuratliku leiutisega nii palju vaeva näinud, et olin pensionärina rõõmus, kui sellest lahti sain.

Kui ma lõpuks jälle üksi jäin, siis laulsin vahetpidamatult: „Kui ma ükskord rikas oleks, oo jee vidi, vidi, vidi, vidi, vidi bum…” Asjatult ootasin Judithi kõnet, kuni hilja õhtul ise toru pihku haarasin.

„Kas sa internetist midagi leidsid?” põrutasin otse välja ise ikka veel heas tujus.

Judithilt oli kuulda vaid veniv pfff ja ta reageeris kuidagi vastumeelselt: ta polevat selleni veel jõudnudki ja tal olevat külaline.

„Kes?” polnud mul sugugi häbi pärida ja sain siis ka ise aru, et minu küsimus ei olnud sugugi kohane.

„Cord!” ütles ta siiski vastu.

Tema meestelood ei olnud minu maitse. Kindel oli see, et ta oli kena noor naine, kellel oli nii mõistust kui huumorimeelt, ja ma soovisin talle vaid maailma kõige paremaid šansse, aga tema arvukad afäärid tuulepäiste meestega ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Soliidsed üritajad tundusid talle liiga igavatena. Mõnikord oli tal ilmselt mitu kala korraga õnge otsas, aga siis jälle ilmus keegi hoopis uus, et teda jalutuskäigul saata. Cordi nimelise poolkriminaalse tüübiga oli tal aastate eest pikem suhe, too oli ka ainus, kes oli tema juures lausa elanud. Aga tolle armuvahekorra oli ta minu teada juba ammu ära lõpetanud.

Kuna villa mulle enam üldse rahu ei andnud, siis kraamisin paberikorvist lagedale kõik möödunud nädala ajalehed ja vaatasin kinnisvarakuulutused läbi. Ja pakkumisel oligi üks maja Hübnerstraßel – üsna Hunteri lähedal – 600 tuhande euro eest. Kuid ainsagi pidepunktita nagu krundi suurus, viimistlus ja üldine seisund, ei aidanud see mind sugugi edasi. Seda kanti kiideti kui väga head asukohta, aga loomulikult püüavad maaklerid oma kaupa alati soodsamas valguses näidata.

Mulle meenus mingi telesaade, kus võis võita kuni miljon eurot. Saatejuhil oli kombeks kandidaatidelt küsida, mida nood võidetava rahaga peale hakkaksid. Seal olid mõned juba kindlate soovidega, näiteks osta kontsertklaverit või reisida Austraaliasse. Teised arvasid olevat õige annetada suurem osa heategevuseks või pidid siis kiiresti oma õppelaenu või muud võlad tagasi maksma. Mina ei oleks mitte kunagi sellele avalikule viktoriinile kandideerinud, olgugi et oleksin võinud üsna paljudele küsimustele suurema vaevata vastata: kirjandus, saksa laulud, muinasjutud, klassikaline muusika, geograafia ja ajalugu, mis on ju minu erialad, aga oleksin ennast kõvasti blameerinud, kui küsimused tulnuks hittide, füüsika, uusimate filmide, popmuusika, prominentide klatši ja kuninglike kõrguste kohta. Seetõttu ei ole ma kunagi mõelnudki, mida ootamatult sülle kukkuva rahaga võiks peale hakata. Lotot ma ka ei mängi. Kõrgele hüpata ei saa, aga oma pensioniga tulen enam-vähem välja.

Aga ka rõduga korteriomand ja moodne köök, ooperipiletid kõikidesse peenematesse teatrimajadesse, reis näiteks Indiasse või mu venna juurde Kanadasse poleks sugugi liiast. Oma igivana auto pidin maha müüma, mõni kiire lippamisega väikeauto oleks täitsa vahva. Stopp, tõmbasin pidurit, võib-olla on puukoid kõik palgid majas juba läbi närinud ja see vana romu toob sisse vaid kakssada tuhat eurot. Veerand sellisest kogusummast kuluks mulle ka ära, aga sellest tuleks mul ju maksta ka hauakivi ja sellele raiutavate kirjade eest. Võib-olla jääb kokkuvõttes vaid väga vähe üle.

Juba voodis, mõtisklesin ikka veel sellest keskpäevaeinest ja Hunteri omapärasest abielust. Senini saab too murelaps oma suures majas veel kuidagiviisi hakkama, aga lühema või pikema aja järel vajab ta pidevat abi. Oli tal siis vähemalt koristajagi? Keegi, kes teeks tema eest ostud ja talle süüa, saadaks arsti juurde, isegi kasiks? Ega ta ometigi selliseid samariitlase teeneid minult ei oota? Tegelikult ei olnud me ju niimoodi kokku leppinud, aga ma võisin talle sellegipoolest mingil määral tuge pakkuda, kuni ta lõpuks kas siis haiglasse jääb või hooldekodusse pannakse. Mida kummalist oli ta seal mulle veel öelnud? Mina olevat ainus naine, kes tema olukorda eales ära ei kasutaks! Kust tema seda teadis? Olin ma siis tõepoolest nii õilis ja veatu, nagu tema seda endale ette kujutas? Alles vastu hommikut jäin magama ja ärkasin siis üles nagu oleksin läbi pekstud. Sellest erilisest keskpäevaeinest peale oli minu kui pensionäri rahu kadunud ja ma pomisesin nagu Margareta Faustis: „Mul rahu on läind, nii raske on meel. Kas eales üldse saan rõõmsaks veel?”

Üheteistkümne paiku tegin endale tassi kohvi ja oleksin meeleldi läinud tagasi sängi. Kuid ikkagi sundisin ennast paari kodust tööd ära tegema ja lilli kastma. Judith helistas oma lõunatunnil.

„Midagi ma ikkagi leidsin,” hüüdis ta uhkelt. „Üks sellega sarnanev maja maksab üheksasada tuhat eurot, kuid see pole mitte Weinheimis vaid Bensheimis! Mida sa nüüd ütled?”

„Pole sugugi paha!” ütlesin. „Veerand sellest teeb peaaegu kakssada viiskümmend tuhat eurot, selle eest saan endale kindlasti osta üsna šiki korteri. Ümmargune miljon oleks igatahes veelgi parem!”

„Ma pean nüüd lõpetama,” ütles Judith, „aga sina unista edasi!”

Ja seda ma kogu ülejäänud päeva tegingi. Millalgi sai mulle selgeks, et pean Hunteriga kindlasti veelkord rääkima. Kas peaks talle helistama? Mul olid kolm kooliaegset sõbrannat, kellega vahetevahel tundide viisi lobisesin. Aga Hunteri puhul tundus mulle helistamine kuidagi ebasobivana. Tõsist jutuajamist temaga pidasin võimalikuks vaid siis, kui istume teineteise vastas ja saame rääkida segamatult ja summutatud häälega: lõppude lõpuks oli ju ikkagi tegemist tema peatse surmaga. Kas peaksin ta ka omalt poolt einele kutsuma? Pigem mitte, sest mul oli kange tahtmine tema maja oma silmaga lähemalt näha. Võib-olla õnnestub mul seal vannituppa minna, tassid kööki viia ja sedasi kõigest põhijoontes aimu saada. Ma otsustasin teda äkkrünnakuga üllatada ja lihtsalt mõnel lähipäevadest tema ukse taga kella anda. Siis ei ole tal ka vajadust ettevalmistusi teha ega jälle lihasalatit ostma hakata.

Üsna roidununa heitsin ajalehega korraks diivanile, aga ei suutnud läbi lugeda ainsatki pikemat artiklit. Kõheldes lehitsesin niisama, ei leidnud sealt ka ainsatki huvitavat kinnisvarapakkumist ja uurisin siis lõpuks surmakuulutusi, matusekorraldajate ja kalmistuaednike pakkumisi. Keegi kiviraidur pakkus soodsalt hauakive, ühe raidkirja lasergravüür maksab vaid 80 eurot. Ma tõmbasin selle lehekülje välja, keerasin külili ja tegin täitsa valel ajal kerge uinaku: vääramatu märk vananemisest. Mul on veel selgelt meeles ema kaeblemised, kui mu isa oma viimastel aastatel sageli keset selget päeva, prillid ninal ja ajaleht käte vahel, oma kõrge peatoega tugitoolis tukastas.

Järgnevad päevad möödusid venivalt; mina olin otsustusvõimetu, ei suutnud kuidagi sundida ennast Hunterile üllatusvisiiti tegema, et saada mingitki ülevaadet kogu sellest hoonest. Samuti ei saanud ma pidada kuigi targaks veel kellegi asjasse pühendamist ja nõu küsimist. Mõnikord ei olnud mul üldse jõudu haige kolleegi hauakivi, villa ja testamendi teemadega pikemalt tegeleda. Teatud süümekaga helistasin neljapäeval Judithile, sest ei tahtnud sugugi oma probleemidega talle närvidele käia ja tema tahtis minust lahti saada. Teda oli nuheldud reedese lugemisööga. Nagu minagi, ei osanud ka tema võõraste lastega õieti midagi peale hakata ja ei pidanud neid sugugi armsateks olenditeks.