Читать книгу Pärast Euroopat - Иван Крастев - Страница 3

1914. aasta juuni viimastel päevadel saabus Habsburgi impeeriumi kaugesse piirikasarmusse telegramm. See koosnes ühest ainsast suurtähtedes lausest: „Kuulduste järgi troonipärija Sarajevos tapetud.” Sõnumit veel uskumata läks üks keisri ohvitseridest, krahv Battyanyi vestluses oma kaasmaalastega üle ungari emakeelele, millest enamik ohvitsere aru ei saanud, et rääkida ertshertsog Franz Ferdinandist – mehest, keda peeti slaavlaste poolehoidjaks. Rittmeister Jelacich, sloveen, kes oli ungarlaste vastu umbusklik, kuna neid kahtlustati ebalojaalsuses troonile, palus, et härrased jätkaksid vestlust saksa keeles, nagu tavaline. „Ma ütlengi saksa keeles,” nõustus Battyanyi, „et me jõudsime ühisele arvamusele. Selle sea surm valmistab meile rõõmu.”

See oli paljurahvuselise Habsburgide impeeriumi lõpp – vähemalt nii, nagu selle jäädvustas Joseph Roth oma võimsas romaanis „Radetzky marss.”¹ Impeeriumi lõplik hingusele-minek oli osalt saatus, osalt mõrv, osalt enesetapp ja osalt lihtsalt halb õnn. Ajal, kui ajaloolased vaidlevad omavahel, kas impeeriumi kokkukukkumine oli loomulik surm, mille põhjustas institutsioonide väsimine, või vägivaldne mõrv Esimese maailmasõja käe läbi, kummitab eurooplaste meeli ikka veel Habsburgide nurjunud eksperimendi vaim. Oszkár Jászi – üks monarhia lõpu tunnistajaid (ja ajaloolasi) – tabas 1929. aastal täpselt märki, kirjutades: „Kui Austria-Ungari riigi eksperiment oleks olnud tõeliselt edukas, oleks Habsburgi monarhia lahendanud oma territooriumil nüüdisaja Euroopa kõige fundamentaalsema probleemi. [–] Kuidas ühendada lahknevate ideaalide ja traditsioonidega rahvusüksused säärasel moel, et igaüks suudaks jätkata eriomast elu, samal ajal oma rahvussuveräänsust piisavalt piirates, et võimaldada rahumeelset ja tõhusat rahvusvahelist koostööd.”²

Nagu me teame, ei andnud see eksperiment kunagi otsustavat järeldust, sest Euroopal ei õnnestunud oma kõige okkalisemat probleemi lahendada. Rothi lugu on võimas tunnistus selle kohta, et kui inimese loodud poliitilised ja kultuurilised võlumaailmad kaovad, teevad nad seda kiiresti. Lõpp on niihästi struktuursete puuduste loomulik saadus kui ka midagi liiklusõnnetuse sarnast – kavatsematu tagajärg või uneskõndimise tulemus, eriline hetk, millel on täiesti eriomane dünaamika. See on ühtaegu möödapääsmatu ja ettekavatsematu.

Kas me näeme praegu Euroopas samasugust „lagunemismomenti”? Kas niihästi Suurbritannia demokraatlik otsus liidust lahkuda (majanduslikult võrdub see kahekümne väiksema Euroopa Liidu liikmesmaa väljumisega) kui ka euroskeptiliste parteide tõus Mandri-Euroopas annab märku, et meie kõige viimasem eksperiment Euroopa sügavaima probleemi lahendamiseks on nüüd lahti hargnemas? Kas Euroopa Liit on neetud koost lagunema samamoodi nagu Habsburgide impeerium? Kas 2017. aasta – mida märgivad kriitilise tähtsusega valimised Hollandis, Prantsusmaal ja Saksamaal – on määratud kujunema sama murdeliseks nagu 1917.

Jan Zielonka on tabavalt märkinud, et „meil on palju teooriaid Euroopa integratsioonist, kuid praktiliselt mitte ühtki Euroopa desintegratsioonist.”³ See pole juhuslik. Euroopa projekti arhitektid suutsid end veenda, et selle D-sõna vältimine on kaljukindel viis asja ennast ära hoida. Nende jaoks oli Euroopa integratsioon nagu kiirrong, mis kunagi ei peatu ega vaata tagasi. Euroopa Liidu desintegratsiooni mõeldamatuks muutmine oli nende eelistatud strateegia, et muuta integratsioon pöördumatuks. Aga desintegratsiooni teooriate põual on muidki põhjusi. Kuidas eristada desintegratsiooni liidu reformimisest või ümberkorraldamisest? Kas mõne riikide rühma lahkumine eurotsoonist või liidust enesest tähendaks juba desintegratsiooni? Või kas EL-i globaalse mõju langus ja mõne Euroopa integratsiooni tähtsama saavutuse tagasipööramine (näiteks inimeste vaba liikumise või asutuste nagu Euroopa Liidu Kohus ärakaotamine) oleks juba tõend lagunemisest? Kas kahetasandilise Euroopa Liidu teke tähendaks juba lagunemist või oleks see kõigest samm tihedama ja täielikuma liidu poole? Kas liidul, kuhu kuuluksid illiberaalsed demokraatiad, oleks võimalik sama poliitilist projekti jätkata?

Lisandub veel iroonia, et just sel hetkel, kui poliitilisi liidreid ja laiemat avalikkust on halvanud lagunemishirm, on Euroopa ise integreerunum kui kunagi varem. Finantskriis muutis pangaliidu idee reaalsuseks. Vajadus terrorismiohule tõhusalt vastata on sundinud eurooplased rohkem kui kunagi varem julgeolekukoostööle. Ja mis kõige paradoksaalsem, liitu tabanud mitmesugused kriisid on pannud tavalised sakslased tundma ebatavalist huvi Kreeka ja Itaalia majandusprobleemide vastu ning sundinud poolakaid ja ungarlasi jälgima Saksamaa asüülipoliitikat. Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.

Euroopa lagunemise kujutlemine pole olnud kuigi populaarne ka kirjanike seas. Paljudes romaanides küsitakse, mis oleks juhtunud siis, kui Natsi-Saksamaa oleks võitnud Teise maailmasõja. Meil on fantaasiaid sellest, mis oleks välja tulnud siis, kui sovetid oleksid võitnud külma sõja – või isegi kui kommunistlik revolutsioon oleks aset leidnud Petrogradi asemel hoopis New Yorgis. Aga peaaegu kedagi pole veel eriliselt inspireerinud mõte jutustada lugu Euroopa Liidu lagunemisest. Ainus erand on vist José Saramago. Romaanis „Kiviparv” kaob üks Prantsusmaalt Hispaaniasse voolav jõgi maa alla ja kogu Pürenee poolsaar murdub Euroopa küljest lahti ning triivib üle Atlandi läände.⁴

George Orwellil oli kindlasti õigus, et „selle nägemine, mis on su nina all, nõuab pidevat pingutust”. 1. jaanuaril 1992 ärkas maailm üles ja sai teada, et Nõukogude Liitu enam maakaardil ei ole. Üks maailma kahest ülivõimust oli kokku kukkunud ilma sõja, välisinvasiooni või mõne muu katastroofita peale ühe farsilikult nurjunud riigipöördekatse. Kollaps toimus vastu kõiki ootusi ja usku, et Nõukogude impeerium on liiga suur, et nurjuda, liiga stabiilne, et kokku kukkuda, tuumapommidega liialt relvastatud, et alistuda, ning üle elanud liiga palju vapustusi, et lihtsalt laiali laguneda. Veel 1990. aastal rõhutas grupp juhtivaid Ameerika eksperte, et „sensatsioonilised stsenaariumid pakuvad küll põnevat lugemist, aga reaalses maailmas eksisteerib mitmeid stabiliseerivaid ja tagasihoidvaid tegureid; ühiskonnad teevad sageli läbi kriise, isegi ränki ja ohtlikke, aga nad sooritavad harva enesetappe.”⁵ Tegelikult siiski sooritavad ka ühiskonnad mõnikord enesetappe ja teevad seda koguni teatava elaaniga.

Nii nagu sajandi eest, elavad ka tänapäeva eurooplased hetkel, mil halvav ebakindlus on haaranud ühiskonna kujutluse. See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lagunemine –, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. Vaibumatu Kesk-Euroopa nostalgia liberaalsete Habsburgide järele on parim tõend, et mõnikord me oskame midagi hinnata alles siis, kui see on kadunud.

Euroopa Liit on olnud alati idee, mis otsib enesele reaalsust. Kuid praegu kasvab mure, et see, mis kunagi liitu koos hoidis, enam ei pea. Näiteks ühised mälestused Teisest maailmasõjast on meie vaateväljalt tuhmunud: pooled kõigist viieteist-kuueteistkümneaastastest Saksamaa keskkoolilastest ei tea isegi seda, et Hitler oli diktaator, samal ajal kui kolmandik usub, et ta kaitses inimõigusi. Nagu Timur Vermese satiiriline romaan „Ta on tagasi” (2011) mõista annab, ei ole küsimus enam selles, kas Hitleril oleks võimalik tagasi tulla, vaid selles, kas me oskaksime teda ära tunda. Romaani müüdi Saksamaal üle miljoni eksemplari. „Ajaloo lõpp”, mida Francis Fukuyama meile 1989. aastal lubas, võib olla vabalt saabunud, aga sellises äraspidises mõttes, et ajalooline kogemus enam ei maksa ja vähesed huvituvad sellest tõsiselt.⁶

Euroopa ühtsuse geopoliitiline põhjendus kadus Nõukogude Liidu kokku kukkudes. Ja Putini Venemaa, olgugi ähvardav, ei suuda seda eksistentsiaalset tühikut täita. Tänapäeva eurooplased tunnevad ennast suuremas ohus kui külma sõja lõpuaastatel. Küsitlused näitavad, et enamik britte, sakslasi ja prantslasi usub, et maailm on teel suure sõja poole, aga välisohud, mis Euroopa Liitu ähvardavad, pigem lõhestavad kui ühendavad seda maailmajagu. Gallup Internationali korraldatud hiljutine küsitlus näitab, et tõsisema julgeolekukriisi korral otsiksid vähemalt kolm Euroopa Liidu liikmesriiki (Bulgaaria, Kreeka ja Sloveenia) abi pigem Venemaalt kui läänelt. Transatlantilise suhte loomus on samuti sügavalt muutunud. Donald Trump on esimene Ameerika president, kes ei usu, et Euroopa Liidu säilimine peaks olema USA välispoliitika strateegiline eesmärk.

Heaoluriik, mis oli kunagi sõjajärgse poliitilise konsensuse tuum, on langenud samuti küsimuse alla. Euroopa vananeb – mediaanvanus peaks 2050. aastaks oodatavasti tõusma 52,3 aastale, võrreldes 37,7 aastaga 2003. aastal – ja Euroopa jõukuse tulevikku ei saa pidada enam enesestmõistetavaks. Enamik eurooplasi usub, et tänaste laste elu tuleb raskem kui nende enda generatsioonil; ja nagu pagulaskriis näitab, ei paku Euroopale tema demograafilises nõrkuses lahendust ka immigratsioon.

Aga demograafia pole ainus, mis teeb Euroopa heaoluriigi hapraks. Max Plancki Instituudi direktori, ühe juhtiva saksa sotsioloogi Wolfgang Streecki järgi on Euroopa heaoluriigi mudel olnud kriisis juba alates 1970. aastatest. Kapitalism on endalt edukalt maha raputanud institutsioonid ja reeglid, mis sellele pärast Teist maailmasõda peale pandi, ning selle tagajärjel on paljukiidetud euroopalik „maksuriik” praktiliselt moondunud „võlariigiks”. Selle asemel et jagada maksutulu ümber rikastelt vaestele, hoiavad Euroopa valitsused nüüd oma finantstervist, laenates tulevastelt põlvkondadelt eelarvedefti siitide näol. Selle tagajärjel on valijad kaotanud võimu turgu reguleerida ning see õõnestab sõjajärgse heaoluriigi põhialuseid.

Lõpuks on Euroopa Liidu needuseks ka ideoloogiliste moodide muutumine. 2014. aastal diagnoositi Euroopa Liidul midagi sellist, mida võiks nimetada „autistlikuks häireks”. Diagnoos tuli üllatusena, kuid sümptomeid oli võimatu ignoreerida: sotsiaalse läbikäimise pärsitus, kommunikatsioonioskuste nõrgenemine, piiratud huvid ja korduvad käitumismustrid. Liidu intuitiivne arusaamine teistest, mida paljud olid enesestmõistetavaks pidanud, osutus puudulikuks. Puudujääk avaldus eriti selgelt Ukraina kriisis, kui Euroopa Liit veenis ennast pikka aega, et Venemaa ei hakkagi protesteerima Ukraina astumise vastu Euroopa Liitu, ning oli siis jahmunud, kui Putin saatis väed Krimmi annekteerima. See ilmnes ka Brüsseli korduvas väites, nagu oleks kodanike võõrdumine Euroopa projektist kõigest ebatõhusa kommunikatsiooni tagajärg. Kõnelenud Ukraina kriisi aegu telefonitsi Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, jõudis Saksamaa kantsler Angela Merkel järeldusele, et Putin elab „teises maailmas”. Kolm aastat hiljem on küsimus selles, kumb neist kahest elab „reaalses maailmas”?

Pärast külma sõja lõppu ja liidu laienemist armus Brüssel kõrvuni oma sotsiaalsesse ja poliitilisse mudelisse, võttes omaks ülimalt ebakriitilise vaate selle suuna kohta, kuhu maailmaajalugu liigub. Euroopa avalik arvamus eeldas, et globaliseerumine kiirendab riikide kui tähtsate rahvusvaheliste tegutsejate ja natsionalismi kui poliitika peamise motiveerija taandumist. Eurooplased arvasid, et nende Teise maailmasõja järgne kogemus etnilise natsionalismi ja poliitilise teoloogia ületamisel on märk üleüldisest tendentsist. Nagu ütles Mark Leonard oma innustavas raamatus „Uus Euroopa sajand”: „Euroopa kujutab endast sünteesi liberalismi energiast ja vabadusest ning sotsiaaldemokraatia stabiilsusest ja heaolust. Sedamööda, kuidas maailm muutub rikkamaks ja jõuab kaugemale põhivajaduste, nagu nälg ja tervis, rahuldamisest, muutub euroopalik eluviis vastupandamatuks.”⁷ Kuid see, mis alles eile paistis rakendatav üleüldiselt, on hakanud nüüd paistma erandlik. Põgus pilk Hiinale, Indiale ja Venemaale, rääkimata islamimaailma laiadest aladest, näitab selgesti, et niihästi etniline natsionalism kui ka religioon jäävad globaalse poliitika liikumapanevaks jõuks. Euroopa on oma postmodernismi, postnatsionalismi ja sekularismi poolest muust maailmast erinev, mitte aga selle paratamatu tuleviku ettekuulutaja. Pagulaskriisi kontekstis on tulnud ilmsiks ka see, et rahvuslik lojaalsus, mida kunagi peeti surnuks ja maha maetuks, on tulnud Euroopasse tagasi – ja vihaselt.

Viimastel aastatel on eurooplased hakanud mõistma, et kuigi Euroopa Liidu poliitiline mudel on imetlusväärne, on selle universaalseks muutumine või isegi levik vahetusse naabrusse ebatõenäoline. See on Euroopa versioon „Galápagose sündroomist”, mida said tunda Jaapani tehnoloogiafirmad. Mõni aasta tagasi avastasid need, et kuigi Jaapan valmistab maailma parimaid 3G telefone, ei jõua need globaalsele turule, sest ülejäänud maailm ei suuda järele jõuda tehnoloogilistele uuendustele, mis on nende „täiuslike” seadmete kasutamiseks vajalikud. Olemata liiga suured, et läbi kukkuda, arenesid Jaapani telefonid kaitstud isolatsioonis välismaailma väljakutsete eest ning muutusid liiga täiuslikeks, et edukad olla. Nüüd on Euroopa kord seista vastamisi omaenda „Galápagose” momendiga.⁸ Võimalik, et Euroopa postmodernne kord on muutunud nii eesrindlikuks ja keskkonnaspetsiifiliseks, et teistel on võimatu seda järgida.

See ongi too uus reaalsus, mis ajendas mind esmalt mõtlema sellest, mida tähendab fraas „pärast Euroopat”. Pärast Euroopat tähendab seda, et Vana Maailm on kaotanud niihästi oma keskse koha globaalses poliitikas kui ka eurooplaste eneste usu – kindlustunde, et nende poliitilised valikud suudavad kujundada maailma tulevikku. Pärast Euroopat tähendab seda, et Euroopa projekt on kaotanud oma teleoloogilise veetluse ja et „Euroopa Ühendriikide” idee on muutunud vähem inspireerivaks kui võib-olla ühelgi varasemal ajal viimasel viiekümnel aastal. Pärast Euroopat tähendab seda, et Euroopa kannatab identiteedikriisi käes, milles tema kristlik ja valgustuslik pärand ei ole enam kindel. Pärast Euroopat ei tarvitse tingimata tähendada seda, nagu oleks Euroopa Liit lõppemas, vaid see annab märku, et meil tuleb maha jätta oma naiivsed lootused ja ootused sellele, milline on Euroopa ja maailma tulevane nägu.

Järgnev on mõtisklus Euroopa saatusest Antonio Gramsci „intellekti pessimismi, tahte optimismi” vaimus. Olen üks nendest, kes usub, et lagunemise rong on Brüsseli jaamast lahkunud – ja kes kardab, et see viib maailmajao laosesse ja globaalsesse tähtsusetusesse. Sallivuse ja avatuse sümpaatne keskkond võib muunduda selliseks, mida iseloomustab ahistav kitsarinnalisus. See võib põhjustada liberaalsete demokraatiate ülesütlemise Euroopa ääremaadel ning tõugata tagant mitme olemasoleva liikmesriigi lagunemist. See ei tarvitse tingimata viia sõjani, aga arvatavasti annab see panuse viletsusse ja segadustesse. Poliitiline, kultuuriline ja majanduslik koostöö ei haihtu, küll aga võib haihtuda unistus vabast ja ühendatud Euroopast.

Samas ma usun, et oma legitiimsuse tagasivõitmiseks ei tarvitse Euroopa Liit lahendada kõiki tema ees seisvaid probleeme. Vajalik on see, et viie aasta pärast saaksid eurooplased vabalt Euroopas reisida, et euro püsiks vähemalt mõne liikmesriigi ühisrahana ellujäämiskursil, et kodanikud oleksid võimelised valima endale vabalt valitsusi ning kaebama neid Strasbourg’i Euroopa Inimõiguste Kohtusse. „Kes kõneleb siin võidust?” küsis suur saksa luuletaja Rainer Maria Rilke ja vastas: „Ellujäämine on kõik.” Aga ellujääminegi pole lihtne.

Kui liit kokku kukuks, meenutaks selle fragmenteerumise loogika pigem pangajooksu kui revolutsiooni. EL-i kokku-kukkumine ei tarvitse tuleneda „lahkujate” võidust „jääjate” üle riiklikel referendumitel; tõenäolisemalt oleks see liidu pikaajalise düsfunktsionaalsuse (või tajutud düsfunktsionaalsuse) kavatsematu tagajärg, millele lisanduks eliitide väärtõlgendus liikmesriikide poliitilise dünaamika kohta. Hirmus, et liit laguneb laiali, ja soovis kindlustada end niisuguse tulemuse vastu võivad paljud Euroopa liidrid ja valitsused astuda samme, mis muudavad Euroopa projekti kollapsi juba möödapääsmatuks. Ja kui lagunemine aset leiab, siis mitte seepärast, et minema jookseks ääremaa, vaid seepärast, et mässu tõstab kese (Saksamaa, Prantsusmaa).

Käesoleva raamatu ambitsioon on Euroopa Liidu päästmine, mitte tagaleinamine. See pole järjekordne traktaat Euroopa kriisi tekkeloost või pamflett Euroopa eliitide korruptsiooni ja võimetuse vastu. Ja kindlasti ei ole see euroskeptiku raamat. See on lihtsalt mõtisklus millestki, mis nüüd tõenäoliselt juhtuma hakkab, ja analüüs sellest, kuidas meie praegusi tegusid kujundab meie isiklik kogemus radikaalsest ajaloolisest muutusest. Mind veetleb see poliitiline jõud, mida kannab nn déjà-vu vaim – tundeseisund, mida kummitab veendumus, et see, mida me kogeme täna, kordab mingit varasemat ajaloomomenti või -episoodi.

Selles mõttes on Euroopa jagunenud mitte ainult vasak- ja parempoolsuseks, põhjaks ja lõunaks, suurteks ja väikesteks riikideks, nendeks, kes tahavad rohkem Euroopat, ja nendeks, kes vähem (või kes seda üldse ei taha), vaid ka nendeks, kes on kogenud lagunemist omast käest, ja nendeks, kes teavad selle kohta ainult õpikutest. See on lõhe, mis lahutab neid, kes tundsid omal nahal kommunismi kokkukukkumist ja kunagi võimsa kommunismibloki lagunemist, ja läänlasi, keda ükski neist traumaatilistest sündmustest otseselt ei puudutanud.

See kogemus määratleb Euroopa tänase kriisi väga erinevaid tõlgendusi, olgu Budapestist või Pariisist. Idaeurooplased tunnevad asjade seisu tõlgendades ärevust või lausa õudust, samal ajal kui lääneeurooplased kinnitavad usku, et küll kõik kukub veel kenasti välja. „1937. aasta detsembri alguses võisid sa Prantsusmaal sulgeda silmad ja soovida kõigest väest ning peaaegu uskumagi hakata, et kõik on hästi – või vähemalt mitte halvemini kui seni,” kirjutab ajaloolane Benjamin F. Martin.⁹ 2017. aasta alguses, kui sa suled silmad ja soovid kõigest väest, võid sa hakata uskuma sedasama. Aga idaeurooplaste isikliku kogemuse tõttu – ja mina olen üks neist – tundub silmade sulgemine ja uskumine, et kõik läheb veel hästi, palju kahtlasema taktikana.

Seda raamatut võib lugeda ühe déjà-vu vaimust vaevatu mõlgutustena. 1989. aastal, kui maailm pea peale pöördus, olin ma Sofia ülikooli viimase aasta filosoofiatudeng. Nagu on kõnekalt öelnud vene laululooja ja underground-muusik Andrei Makarevitš: „Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et Nõukogude Liidus võiks midagi muutuda. Rääkimata, et see ära kaob.”¹⁰ Kommunistlikus Bulgaarias elades tundsin ma sedasama. Kogemus, kuidas äkitselt ja vägivallatult lõpeb midagi sellist, mida me pidasime jäävaks (kuni seda enam polnud), on minu põlvkonna elu määrav kogemus. Ühtäkki langesid meie peale avanevad võimalused ning vast-avastatud isikliku vabaduse tunne. Aga meid rabas ka vast-avastatud tunne kõikide poliitiliste asjade haprusest.

Suurte vapustuste läbielamine annab mitmeid õppetunde. Üks tähtsamaid neist on see, et mõnikord määrab ajaloo suuna suurte ideede taustal mõni pisisündmuste ahel. Nagu ajaloolane Mary Elise Sarotte oma raamatus „Kollaps” seletab, ei tulenenud Berliini müüri tegelik avamine 9. novembri öösel 1989 „mitte Ida-Berliini poliitiliste juhtide otsusest ega kokkuleppest Lääne-Saksa valitsusega. See ei tulenenud jaotatud Berliinis ikka veel juriidilist ülemvõimu omava nelja suurvõimu plaanist. Avanemine kujutas endast dramaatilist näidet üllatusest, hetkest, kui niihästi otsesõnalised kui ka kujundlikud struktuurid ootamatult murenevad – see oli rida juhuseid, millest mõned olid nii pisikesed vead, et oleksid mõnes muus olukorras jäänud tühjaks-tähjaks.”¹¹