Читать книгу Kevadveed - Ivan Sergeevich Turgenev - Страница 4

Elu rõõmsamad aastad,

õnneajad on need –

nad tormasid mööda

kui kevadveed!

Vanast romansist.

Öösel kella kahe paiku tuli ta tagasi oma kabinetti. Ta saatis minema teenri, kes oli süüdanud küünlad, viskus kamina ees seisvasse tugitooli ja kattis mõlema käega näo.

Veel iial ei olnud ta niisugust väsimust tundnud – kehalist ja vaimset. Kogu õhtu oli ta veetnud meeldivate daamide ja haritud meeste seltsis. Mõned daamid olid olnud ilusad, peaaegu kõik mehed olid olnud silmapaistvalt targad ning andekad – ta ise oli vestelnud üpris edukalt ja koguni hiilgavalt… ja ometi polnud see «taedium vitae», millest kõnelesid juba roomlased, see «elutüdimus» tema üle veel iial nii väga võimust võtnud, teda nii väga rõhunud. Oleks ta veidi noorem olnud – ta oleks tusast, igavusest, ärritusest nutma hakanud: terav ning kõrvetav kibedus, koirohu kibedus, täitis kogu ta hinge. Midagi painav-tüütavat, vastik-ränka ümbritses teda igast küljest nagu pime sügisöö, ja ta ei teadnud, kuidas vabaneda sellest pimedusest, sellest kibedusest. Unega ei saanud arvestada: ta teadis, et uni ei tule.

Ta asus mõtlema… pikkamisi, loiult ning tigedalt.

Ta mõtles kõige inimliku tühisusest, tarbetusest, labasest valskusest. Järk-järgult möödusid tema vaimusilma eest kõik inimead (ta ise oli hiljuti viiekümne kaheseks saanud) – ja ükski neist ei leidnud armu tema silmis. Igal pool ikka seesama igavene tühi töö ja vaimunärimine, sõelaga veekandmine, ikka seesama pooleldi tahtmatu, pooleldi teadlik enesepetmine – lõbustagu lapsuke end millega tahes, peaasi et ta ei nuta – ja siis äkki, nagu välk selgest taevast, on käes vanadus ja ühes sellega too aina suurenev, kõike näriv ja uuristav surmahirm… ja pauh! teadmatusesse. Hea veel, kui elu niiviisi läheb! Aga võib ka juhtuda, et enne lõppu tulevad, nagu rooste raua kallale, tõved ja kannatused… Elumerd ei näinud ta tormitsevalt lainetavana, nagu seda kirjeldavad luuletajad; ei, ta kujutles seda merd häirimatult tasasena, liikumatuna ja kuni tumeda põhjani läbipaistvana. Ta ise istub väikeses kipakas paadis – seal all aga, tumedas mudases põhjas, paistavad vaevalt silma tohutute kalade taolised näotud koletised: kõik maise elu tõved, haigused, viletsused, hullus, vaesus, nägemise kaotus… Ta vaatab: nüüd eraldub üks koletis pimedusest, kerkib ikka kõrgemale ja kõrgemale, muutub üha enam nähtavaks, üha vastikuntalt nähtavaks… Veel hetk – ja ta lükkab paadi kummuli! Kuid siis muutub ta jälle justkui tuhmimaks, eemaldub, laskub põhja ja lamab seal end õige vaevalt liigutades… Kuid määratud päev jõuab kätte – ja koletis pöörab paadi kummuli.

Mees raputas pead, kargas toolilt üles, kõndis paar korda üle toa, istus kirjutuslaua äärde ja asus üht sahtlit teise järel lahti tõmmates sorimia oma pabereid, vanu, enamalt jaolt naistelt saadud kirju. Ta ei teadnud isegi, milleks ta seda tegi, ta ei otsinud midagi – tahtis lihtsalt mingisuguse välise tegevusega vabaneda mõtetest, mis teda vaevasid. Avanud huupi mõned kirjad (ühes neist oli luitunud paelakesega seotud kuivanud lilleke), kehitas ta vaid õlgu, ja vaadates korraks kamina poole, viskas need käest – arvatavasti kavatsusega kogu see tarbetu rämps ära põletada. Kärmesti käsi kord ühte, kord teise lauasahtlisse pistes ajas ta järsku silmad pärani, tõmbas pikkamisi välja väheldase vanamoelise kaheksanurkse karbi ja kergitas pikkamisi selle kaant. Karbis, kahekordse koltunud puuvillakihi all, oli väike granaatrist.

Mõne hetke silmitses ta arusaamatult seda ristikest – ja karjatas siis tasakesti… Pooleldi kahetsus, pooleldi rõõm avaldus ta näol. Sedamoodi ilme on inimesel, kui ta jarsku kohtab teist inimest, kelle ta on ammugi silmist kaotanud, keda ta on kunagi õrnalt armastanud ja kes kerib nüüd ootamatult tema pilgu ette – ikka endine, kuid ometi aastate jooksul täiesti muutunud.

Ta tõusis, läks tagasi kamina juurde, istus jälle tugitooli ja kattis jälle kätega näo «Miks täna, just nimelt täna?» mõtles ta – ja talle tuli meelde paljugi, mis oli ammu möödunud.

Talle tuli meelde…

Kuid kõigepealt on vaja öelda tema ees-, isa- ja perekonnanimi. Tema nimi on Dimitri Pavlovitš Sanin.

Talle tulid meelde järgmised sündmused.

I

Oli 1840. aasta suvi. Sanin oli just kahekümne kahe aastaseks saanud ja viibis Frankfurdis, olles tagasiteel Itaaliast Venemaale. Ta oli väheldase varandusega, kuid iseseisev, peaaegu perekonnata mees. Kauge sugulase surma järel oli ta saanud mõne tuhande rubla omanikuks ja otsustanud selle raha välismaal ära kulutada – enne kui ta teenistusse astub, end lõplikult sellesse kroonurakkesse paneb, polnud tal majanduslikult kindlustauid elu mõeldavgi. Sanin täitis täpselt oma kavatsuse ja korraldas asjad nii osavasti, et Frankfurti jõudmise päeval oli tal järel täpselt nii palju raha, kui palju oli vaja selleks, et Peterburi jõuda. 1840. aastal oli raudteid üsna napilt; härrased turistid sõitsid ringi postitõldades. Sanin pani endale koha kinni «järelvankris», kuid postitõld pidi teele asuma alles õhtul kella üheteistkümne ajal. Aega oli palju. Õnneks oli ilm suurepärane ja Sanin läks, pärast seda kui oli lõunatanud tolleaegses kuulsas «Valge luige» võõrastemajas, linna mööda hulkuma. Käis vaatamas Danneckeri «Ariadnet», mis talle suurt ei meeldinud, külastas Goethe maja – Goethe teostest oli ta muide lugenud üksnes «Wertherit», ja sedagi prantsuskeelses tõlkes, – kõndis Maini kaldal, tundes igavust nagu korralik reisimees ikka. Lõpuks, õhtul kella kuue paiku, sattus ta väsinuna, tolmunud saabastea, ühele Frankfurdi kõige tähtsusetumale tänavale. See tänav seisis tal hiljem kaua meeles. Ühel selle tänava vähestest majadest teatas silt möödujaile, et siin asub «Giovanni Roselli itaalia kondiitriäri». Sanin astus sinna Isisse, et juua klaas limonaadi. Esimeses ruumis, kus tagasihoidliku leti taga, värvitud kapi riiulitel seisid nagu apteegis mõned kuldsete siltidega pudelid ja klaaspurgid kuivikute, šokolaadikookide ja karamellkompvekkidega, – selles toas ei olnud inimhingegi. Ainult hall kass kissitas silmi ja lõi nurru, liigutades käppi kõrgel punutud toolil akna all, ja suur punane lõngakera lebas õhtupäikese längus kiirtes eredalt punetades põrandal kummulilükatud laastkorvi kõrval. Kõrvalruumist kuuldus ebamäärast müra. Sanin seisis natuke aega paigal, lastes kuljusel ukse kohal lõpuni heliseda, ja küsis siis häält kõrgendades: «Kas siin on keegi?» Samal silmapilgul avanes kõrvaltoa uks – ja Saninil tuli tahtmatult hämmastuda.

II

Tumedad lokid paljastel õlgadel laiali, paljad käed ette sirutatud, jooksis hoogsalt müügiruumi umbes kahekümneaastane neiu ja sööstis Saninit märgates otsekohe tema juurde, haaras tal käest kinni ja hakkas teda enda järel tirima, korrates seejuures lõõtsutaval häälel: «Ruttu, ruttu, siia, päästke!» Saninil polnud midagi käsu täitmise vastu, kuid suurest hämmastusest ei järgnenud ta neiule otsekohe ja jäi justkui tõrkudes seisma: ta polnud veel eluilmaski seesugust kaunitari näinud. Neiu pööras näo tema poole – ja ta hääles, pilgus, kramplikus liigutuses, millega ta tõstis käe kahvatu põse juurde, oli niisugune meeleheide, kui ta lausus: «Tulge siis ometi, tulge!» – et Sanin otsekohe tema järel pärani avatud uksest sisse tormas.

Toas, kuhu ta neiu kannul oli rutanud, lamas vanamoelisel hobusejõhvist diivanil umbes neljateistkümneaastane poiss, haruldaselt sarnane neiuga, ilmselt tema vend. Poisi nägu oli kollakasvalge nagu vaha või vana marmor, tema silmad olid kinni, tihedate mustade juuste vari langes laiguna otsekui kivistunud laubale ja kitsastele liikumatutele kulmudele. Sinakaks tõmbunud huulte vahelt paistsid kokkupigistatud hambad. Tundus, et ta ei hinga; tema üks käsi oli põrandale vajunud, teine oli üle pea heidetud. Poiss oli riides, kuuenööbid kinni; kaelaside pigistas tema kõri.

Neiu sööstis halisedes tema juurde.

«Ta on surnud, surnud!» karjatas ta. «Nüüdsama istus ta siin, rääkis minuga – ja järsku kukkus maha ega liiguta enam… Taevake, kas tõesti ei saa aidata? Ka ema ei ole kodus! Pantaleone, Pantaleone, kuhu siis arst jääb?» lisas ta äkki itaalia keeli. «Kas sa käisid arsti kutsumas?»

«Sinjoora, mina ei käinud, ma saatsin Luise,» vastas ukse tagant kähe hääl – ja tuppa astus kõverail jalgadel komberdades väike vanamehike, mustade nööpidega lilla frakk seljas, kõrge valge kaelaside kaelas, lühikesed nankingpüksid ja sinised villased sukad jalas. Tema pisike nägu kadus täielikult raudhallide juuste tohutu pahmaku alla. Need igast küljest järsult püstihoidvad ja sagriste salkudena tagasi allalangevad juuksed tegid vanamehe sarnanevaks tuttkanaga – ja sarnasus oli seda rabavam, et selle tumehalli juukselasu alt muud välja ei paistnudki kui terav nina ja ümmargused kollased silmad.

«Luise käib joostes ära, aga mina ei saa joosta,» jätkas mehike itaalia keeli, kergitades kordamööda oma kõrgeis lehvidega kingades podagrahaigeid lampjalgu. «Ma tõin vett.»

Ta muljus oma kõhnade konksus sõrmedega pikka pudelikaela.

«Kuid Emil sureb senikaua ära!» hüüdis neiu ja sirutas käed Sanini poole. «Oo mu härra, o mein Herr! Kas tõesti te ei saa aidata?»

«Tal on vaja aadrit lasta… see on rabandus,» sõnas vanamehike, kelle nimi oli Pantaleone.

Ehkki Saninil polnud vähimatki aimu arstiteadusest, seda teadis ta siiski kindlasti, et neljateistkümneaastastel poistel rabandust ei juhtu.

«See ei ole rabandus, vaid minestus,» lausus ta Pantaleone poole pöördudes. «Kas teil on harju?»

Vanamehike tõstis oma tillukese näo.

«Mida?»

«Harju, harju,» kordas Sanin saksa ja prantsuse keeli. «Harju,» lisas ta, tehes, nagu harjaks oma riideid. Viimaks sai mehike temast aru.

«Aa, harju! Spazzette! Miks meil harju ei ole!»

«Tooge need siia. Me võtame tal kuue seljast ära ja hakkame teda hõõruma.»

«Hästi… Benone! Aga vett ei ole vaja pähe valada?»

«Ei… hiljem. Minge nüüd ruttu, tooge harjad.»

Pantaleone asetas pudeli põrandale, ruttas toast välja ja tuli otsekohe tagasi kahe harjaga: üks oli pea-, teine riidehari. Krässus puudel saatis teda ja silmitses ägedalt saba liputades uudishimulikult vanameest, neiut ja isegi Saninit, nagu tahaks teada, mida kogu see sagin tähendab.

Sanin võttis lamaval poisil kiiresti kuue seljast, avas kaeluse, kääris tema särgivarrukad üles ja asus kõigest jõust harjaga hõõruma tema rinda ja käsi. Pantaleone nühkis niisama usinasti teisega – peaharjaga – tema saapaid ja pükse. Neiu laskus põlvili diivani ette, haaras pea mõlema käe vahele ja jäi ainiti oma vennale näkku vaatama.

Sanin hõõrus – ja piilus ise silmanurgast neiu poole.

Helde taevas, kui kaunis see oli!

III

Nina oli neiul pisut suur, kuid ilusa kullinokajoonega, ülahuult katsid õrnad tumedad udemed; see-eest näovärv oli ühtlane ning läiketu, täpselt nagu elevandiluu või piimjas merevaik, lainjate juuste helk nagu Allori «Juuditil» Palazzo Pittis – ja eriti kaunid olid silmad, tumehallid, must kant silmaterade ümber, suurepärased, võidutsevad silmad – isegi nüüd, mil ehmatus ja mure olid tumestanud nende sära… Saninile meenus tahtmatult imekaunis maa, kust ta tuli… Aga ka Itaalias ei olnud ta midagi seesugust kohanud! Neiu hingas harvalt ning ebaühtlaselt. Ta näis kogu aeg ootavat, kas ehk hakkab tema vend hingama.

Sanin jätkas poisi hõõrumist, kuid ei silmitsenud mitte üksnes neiut. Ka Pantaleone omapärane kuju köitis tema tähelepanu. Vanamees oli üsna väsinud ja lõõtsutas. Iga kord kui ta harjaga lükkas, hüpatas ta ning ähkis kiunuvalt ja higist märjad pikad juuksesalgud kõikusid raskelt kahele poole nagu suure taime juured, mis vesi on alt ära uhtunud.

«Võtke tal vähemalt saapad jalast,» oli Saninil tahtmine talle öelda.

Puudel, keda nähtavasti ärritas kogu see ebatavaline olukord, laskus järsku esimestele käppadele ja hakkas haukuma.

«Tartaglia – canaglia! [Tartaglia – kurinahk! (it. k.)]» sisistas vanamees tema poole.

Kuid sel hetkel tütarlapse nägu muutus. Kulmud kerkisid, silmad läksid veel suuremaks ja lõid rõõmust särama…

Sanin vaatas ringi… Noormehe nägu oli jumekamaks muutunud, silmalauge läbis värin… sõõrmed võpatasid.

Ta tõmbas õhku sisse läbi ikka veel kokkupigistatud hammaste, ohkas…

«Emil!…» karjatas neiu. «Emilio mio!»

Pikkamisi avanesid suured mustad silmad. Nad vaatasid alles tuimalt, kuid juba naeratasid – nõrgalt; seesama nõrk naeratus laskus ka kahvatuile huultele. Seejärel liigutas ta allarippuvat kätt ja tõstis selle hooga oma rinnale.

«Emilio!» kordas neiu ja tõusis püsti. Tema näoilme oli nii pinev ning erk, et tundus – ta kas purskab otsekohe nutma või pahvatab naerma.

«Emil! Mis on juhtunud? Emil!» kuuldus ukse tagant, ja tuppa astus kärmel sammul hõbehallide juuste ning tõmmu näoga elegantselt riietatud daam. Tema kannul tuli elatanud mees, kelle selja taga vilksatas teenijatüdruku pea.

Neiu ruttas neile vastu.

«Ta on päästetud, ema, ta elab!» hüüdis ta sisseastunud daami kramplikult kaisutades.

«Mis siis on juhtunud?» kordas daam. «Ma tulen koju ja järsku kohtan härra doktorit ja Luiset…»

Neiu hakkas jutustama, mis oli juhtunud, arst aga lähenes haigele, kes ikka enam ning enam meelemärkusele tuli ja aina naeratas: ta justkui häbenes ärevust, mida oli põhjustanud.

«Nagu ma näen, te hõõrusite teda harjadega,» pöördus arst Sanini ja Pantaleone poole, «ja hästi tegite… Väga hea mõte… Aga nüüd me vaatame, missuguseid abinõusid veel…» Ta katsus noormehe pulssi. «Hm! Näidake keelt!»

Daam kummardus hoolitsevalt tema kohale. Noormees naeratas veel avalamalt, vaatas daamile otsa ja punastas…

Saninile tuli mõttesse, et ta on muutunud ülearuseks, ja ta läks müügiruumi. Kuid vaevalt oli ta jõudnud välisukse lingist kinni võtta, kui neiu jälle tema ette kerkis ja teda peatas.

«Te lähete ära,» ütles ta Saninile sõbralikult näkku vaadates, «ma ei hoia teid tagasi, kuid te peate tingimata täna õhtul meie poole tulema. Me oleme teile nii väga tänulikud – teie võib-olla päästsite mu venna me tahaksime teid tänada – ema tahab. Te peate meile ütlema, kes te olete, peate rõõmustama koos meiega…»

«Kuid ma sõidan täna ära Berliini,» kogeles Sanin. «Küll te jõuate,» vaidles neiu elavalt vastu. «Tulge tunni aja pärast meie poole tassi šokolaadi jooma. Kas lubate seda? Ma pean tema juurde tagasi minema! Kas te tulete?»

Mis jäi Saninil üle teha?

«Tulen,» vastas ta.

Kaunitar surus kiiresti tema kätt, lipsas teise tuppa – ja Sanin oli tänaval.

IV

Kui Sanin umbes poolteise tunni pärast Roselli kondittriärisse tagasi tuli, võeti teda seal vastu nagu sugulast. Emilio istus selsamal diivanil, millel teda oli hõõrutud. Arst oli talle rohtu kirjutanud ja soovitanud «suurt ettevaatust tunnete läbielamisel» – kuna ta on närvilise temperamendiga subjekt ja kalduv südamehaigustele. Ta oli ka varem minestanud, kuid iialgi polnud hoog nii kestev ja ränk olnud. Arst oli muide teatanud, et igasugune hädaoht on möödas. Emilil oli seljas avar hommikukuub, nagu paraneval haigel peab olemagi, ema oli talle helesinise villase rätiku kaela ümber mähkinud. Kuid ilme oli tal rõõmus, peaaegu pidulik, ja kõik muugi nägi pidulik välja. Diivani ees, puhta linaga kaetud ümmargusel laual seisis tasside, siirupikarahvinide, biskviitide ja saiade, isegi lillede keskel maailmatu suur aromaatse šokolaadiga täidetud portselankohvikann. Kuus peenikest vahaküünalt põlesid kahes vanaaegses hõbedases küünlajalas. Ühel pool diivanit hoidis voltääri tugitool avali oma pehmet süle – ja Sanin pandi just sellesse tugitooli istuma. Kõik kondiitriäri elanikud, kellega ta oli sel päeval tuttavaks saanud, olid kohal, kaasa arvatud ka puudel Tartaglia ja kass. Kõik näisid ütlemata õnnelikud; puudel koguni aevastas heameelest; ainult kass mõnules ikka endiselt ja kissitas silmi. Sanin pidi selgitama, kes ta on, kust ta on ja mis tema nimi on. Kui ta ütles, et ta on venelane, panid mõlemad daamid seda veidi imeks ja kinnitasid samas nagu ühest suust, et tema saksa keele hääldamine olevat väga hea, aga et kui tal on mugavam prantsuse keeles rääkida, siis võivat ta ka seda keelt kasutada, sest nad mõlemad saavat sellest hästi aru ja ka rääkivat seda. Sanin kasutas selle ettepaneku viibimata ära. «Sanin! Sanin!» Daamid ei olnud kuidagi osanud arvata, et vene nimi võis nii kergesti hääldatav olla. Ka tema eesnimi «Dimitri» meeldis neile väga. Vanem daam tähendas, et ta on noores põlves näinud suurepärast ooperit «Demetrio e Polibio», kuid et «Dimitri» on hoopis ilusam kui «Demetrio». Niiviisi vestles Sanin ligemale tund aega. Daamid omalt poolt pühendasid teda kõigisse oma elu üksikasjadesse. Rääkis peamiselt ema, hallide juustega daam. Sanin kuulis temalt, et tema nimi on Leonora Roselli; et ta on lesk ja tema kadunud mees Giovanni Battista Roselli oli kahekümne viie aasta eest kondiitrina Frankfurti elama asunud; et Giovanni Battista oli pärit Vicenzast ja väga hea, ehkki veidi äkiline ja uhkevõitu mees, ja lisaks veel vabariiklane! Nende sõnade juures osutas proua Roselli mehe õlivärviportreele, mis rippus diivani kohal. Arvatavasti ei osanud see maalija – «kah vabariiklane!», nagu proua Roselli ohates tähendas – päris hästi sarnasust tabada, sest portreel oli kadunud Giovanni Battistat kujutatud mingi sünge ning kurja, Rinaldo Rinaldini taolise röövlina! Proua Roselli ise oli pärit «vanast ja kaunist Parma linnast, kus asub niisugune imeilus kuppel, mille on maalinud surematu Correggio»! Kuid kauasest Saksamaal elamisest oli ta peaaegu täiesti saksastunud. Nukralt pead vangutades lisas ta veel, et muud tal pole jäänudki kui see tütar siin ja see poeg (ta osutas neile kordamööda sõrmega); et tütre nimi on Gemma ja pojal – Emilio; et mõlemad nad on väga head ning sõnakuulelikud lapsed – eriti Emilio («Kas mina ei ole sõnakuulelik?» pistis tütar siinkohal vahele. «Oh, sina oled samuti vabariiklane!» vastas ema.) Et äri läheb nüüd muidugi halvemini kui mehe eluajal, kes oli olnud väga hea kondiiter («Un grand’uomo!» kinnitas Pantaleone karmil ilmel); kuid et, jumal tänatud, elada ikkagi veel võib!

V

Gemma kuulas ema – ja naeratas aeg-ajalt või ohkas, silitas tema õlga, siis jälle ähvardas teda sõrmega või heitis pilku Saninile. Lõpuks tõusis ta püsti, süleles ema ja suudles teda kaelalohku – kurgu alla, mistõttu ema naeris rohkesti ja koguni kiljus. Ka Pantaleonet esitleti Saninile. Selgus, et ta oli kunagi olnud ooperilaulja, baritoni osade täitja, kuid oli juba ammugi teatrile selja pööranud ja kuulus Rosellide perekonda kui midagi majasõbra ja teenri vahepealset. Üsna pikaajalisest Saksamaal viibimisest hoolimata oli ta saksa keelt väga vähe ära õppinud ja oskas selles keeles ainult vanduda, moonutades seejuures halastamatult isegi sõimusõnu. «Ferroflucto spiccebubbio!» [Neetud kelm! (saksa k. verfluchte Spitzbube)] ütles ta peaaegu iga sakslase kohta. Itaalia keelt aga hääldas ta täiuslikult – sest oli pärit Senigalliast, kus on kuulda «lingua toscana in bocca romana»! [Toskaana keelt rooma suus! (it. k.)] Emilio ilmselt mõnules ja nautis meeldivat tunnet, mis on inimesel, kes on nüüdsama pääsenud hädaohust või paraneb haigusest, ja lisaks sellele oli igast asjast märgata, et kodakondsed hellitasid teda. Ta tänas häbelikult Saninit, rohkem aga pidas muide lugu siirupist ja kompvekkidest. Sanin pidi ära jooma kaks suurt tassitäit oivalist šokolaadi ja ära sööma tubli hulga biskviite: vaevalt oli ta ühe alla neelanud, kui Gemma juba pakkus talle teist – ja keelduda polnud võimalik! Õige pea tundis ta end nagu kodus: aeg lendas uskumatu kiirusega. Tal tuli rohkesti rääkida Venemaast üldse, vene kliimast, vene seltskonnast, vene talupojast ja eriti kasakatest, kaheteistkümnenda aasta sõjast, Peeter Suurest, Kremlist, vene lauludest ja kirikukelladest. Mõlemal daamil oli üsna ähmane ettekujutus meie suurest ja kaugest kodumaast. Proua Roselli, või nagu teda sagedamini nimetati, Frau Lenore, koguni rabas Saninit küsimusega: kas on veel alles kuulus möödunud sajandil ehitatud jäämaja Peterburis, millest ta oli hiljaaegu lugenud väga huvitavat artiklit ühest oma kadunud mehe raamatust «Bellezze delle arti» [Kunsti kaunidused (it. k.).]? Ja vastuseks Sanini hüüatusele: «Kas te tõesti arvate, et Venemaal ei ole iialgi suve?» – vastas Frau Lenore, et ta olevat seniajani Venemaad niiviisi kujutlenud: igavene lumi, kõik käivad kasukates ja kõik on sõiaväelased – kuid külalislahkus on erakordne ja kõik talupojad on väga sõnakuulelikud! Sanin püüdis talle ja tema tütrele täpsemaid teateid anda. Kui jutt läks vene muusikale, paluti teda otsekohe laulda mõnd vene aariat ja osutati toas olevale tillukesele klaverile, millel olid valgete klahvide asemel mustad ja mustade asemel valged. Ta nõustus pikemalt vastu ajamata, ja saates end parema käe kahe ning vasaku käe kolme sõrmega (pöidla, keskmise ja väikese sõrmega), laulis kõrge, läbi nina kõlava tenoriga algul «Sarafani», seejärel «Mööda sõiduteed». Daamid kiitsid tema häält ja muusikat, kõige enam aga olid vaimustatud vene keele mahedusest ning kõlavusest ja nõudsid teksti tõlkimist. Sanin täitis nende soovi, ent kuna «Sarafani» ja eriti «Mööda sõiduteed» sõnad (sur une rue pave une jeune filte allait á l’eaui [Mööda sillutatud tänavat läks noor neiu vett tooma (pr. k.).] – nii andis ta edasi originaali mõtte) ei võimaldanud tema kuulajail saada head kujutlust vene luulest, siis ta algul deklameeris, seejärel tõlkis ja lõpuks laulis neile ette Puškini «Kui ime jäi see tund mu meele», Glinka kirjutatud viisiga, mille minoorset meloodiat ta pisut moonutas. Nüüd sattusid daamid vaimustusse, Frau Lenore koguni avastas vene keele imekspandava sarnasuse itaalia keelega. «Mгновенье» – «o, vieni» [Silmapilk, hetk (vene k.) – oo, tule (it. k.).], «со мной» – «siam noi» [Minuga (vene k.) – need oleme meie (it. k.).] jne. Isegi nimed Puškin (ta hääldas: Pussekin) ja Glinka kõlasid talle kuidagi koduselt. Sanin omakorda palus daame midagi laulda; ka nemad ei hakanud vigurdama. Frau Lenore istus klaveri ette ja laulis koos Gemmaga mõned duettinod ja stornellod. Emal oli omal ajal olnud ilus kontra-alt, tütre hääl oli veidi nõrk, kuid meeldiv.

VI

Kuid Sanin ei imetlenud mitte Gemma häält, vaid teda ennast. Ta istus neiu kõrval veidi tagapool ja mõtles endamisi, et mitte mingisugune palm – isegi mitte tolleaegse moeluuletaja Benediktovi luuletustes – ei suuda võistelda Gemma piha elegantse saledusega. Kui aga neiu tundelistel nootidel silmad lae poole tõstis, tundus talle, et ei ole niisugust taevast, mis sellise pilgu ees ei avaneks. Isegi vana Pantaleone, kes, õlg vastu uksepiita toetatud ja lõug ning suu avarasse kaelasidemesse torgatud, kuulas tähtsalt, asjatundja näoga, – ka tema silmitses mõnuga kauni neiu nägu ning imetles seda – ja ometi oleks ta ju pidanud sellega harjunud olema! Lõpetanud oma duettinod tütrega, tähendas Frau Lenore, et Emiliol on suurepärane hääl, tõeline hõbe, kuid et ta on praegu häälemurde eas (Emilio rääkis tõepoolest mingi alatasa murduva bassiga) ja seetõttu on tal keelatud laulda, aga et Pantaleone võiks külalise auks küll korraks vanu aegu elustada! Pantaleone manas otsekohe näole rahulolematu ilme, tõmbas kulmud kortsu, lükkas juuksed turri ja teatas, et ta on juba ammugi kõigest sellest loobunud, kuigi noores põlves oli tõepoolest mees omal kohal ja üldse kuulus sellesse suurde ajajärku, millal olid olemas tõelised, klassikalised lauljad – mitte praegusaja piiksujate taolised! – ja tõeline laulukool; et temale, Pantaleone Cippatolale Varesest, antud kord Modenas loorberipärg ja sel puhul lastud teatris lendu isegi mõned valged tuvid; et muide üks vene vürst Tarbusski – «il principe Tarbusski» kellega ta oli suur sõber, kutsunud teda õhtusõõgi ajal alati Venemaale, tõotanud talle kullamägesid, terveid mägesid! kuid et tema polevat tahtnud lahkuda Itaaliast, Dante maast – il paese del Dante! Hiljem muidugi tulid õnnetud asjaolud, ta ise oli ettevaatamatu… Siinkohal vanamees katkestas iseennast, ohkas paar korda sügavalt, lõi silmad maha – ja hakkas jälle rääkima klassikalisest lauluepohhist, kuulsast tenorist Garciast, kellesse ta suhtus harda, piiritu lugupidamisega.

«Oli see alles mees!» hüüdis ta. «Suur Garcia – il gratz Garcia» – ei alandanud end iial selleni, et oleks laulnud, nagu praegusaja hädatenorid – tenoracci – falsetiga: ikka rinnaga, rinnaga, voce di petto, sii! [Rinnahäälega, jah! (it. k.)]» Vanamees koputas väikese kuivetu rusikaga endale kõvasti vastu žabood. «Ja milline näitleja! Vulkaan, signori miei [Mu härrad (it. k.).], vulkaan, un Vesuvio! Mul oli au ja õnn laulda temaga koos dell’illustrissimo maestro [Kuulsaima maestro (it. k.).]Rossini ooperis «Othello»! Garcia oli Othello – mina olin Jago ja kui ta laskis kuuldavale selle fraasi…»

Nüüd võttis Pantaleone vajaliku poosi ja hakkas laulma väriseva ning käheda, kuid ikka veel pateetilise häälega:

«L’i… ra daver… so daver… so il fato

lo piu no… no… no… non temero!

[Saatuse… viha ma enam ei karda! (it. k.)]

Teater värises, singori miei, aga ka mina ei jäänud maha, ka mina põrutasin tema järel:

«L’i… ra daver… so daver… so il fato

Temer piu non dovro!»

[Saatuse… viha ma… ei tohi enam karta! (it. k.)]

Ja järsku tema – nagu välk, nagu tiiger: Morro!… ma vendicato [Suren!… kuid olen kätte maksnud… (it. k.)]

Või siis jälle, kui ta laulis… kui ta laulis seda kuulsat aariat «Matrimonio segreto’st»: Pria che spunti… [«Salaabielust»: Enne kui tõuseb… (it. k.)] Siin tegi ta, il gran Garcia, pärast sõnu: I cavalli di galoppo [Ratsahobused (it. k.).] – sõnade juures: Senza posa cacciera [Hinge tõmbamata kihutab (it. k.).] – kuulake, kui imeväärne see on, com stupendo! [Kui suurepärane! (it. k.)] Siin tegi ta…» Vanamees alustas mingit ebatavalist fiorituuri – ja jäi kümnendal noodil takerduma, hakkas köhima, pööras käega lüües näo kõrvale ja pomises: «Miks te mind piinate?» Gemma kargas jalamaid toolilt üles ja jooksis valjusti käsi plaksutades ning hüüdes: «Braavo! braavo!» vaese errulastud Jago juurde ja patsutas talle mõlema käega sõbralikult õlgadele. Üksnes Emil naeris halastamatult. Cet ge est sans piti — see iga ei tunne halastust ütles juba Lafontaine.