Читать книгу Stepi kuningas Lear - Ivan Sergeevich Turgenev - Страница 4

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare’ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud.

«Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!»

«Kuidas nii?» küsisime meie.

«Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?»

«Olge nii kena.»

Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.

I

«Kogu oma lapsepõlve,» alustas ta, «ja poisiea kuni viieteistkümnenda eluaastani veetsin ma maal oma memme, kubermangu rikka mõisaomaniku mõisas. Peaaegu et kõige eredama muljena sellest kaugest ajast on mu mällu jäänud meie lähima naabri Martõn Petrovitš Harlovi kuju. Raske olekski sel muljel kustuda: midagi Harlovi-taolist ei ole ma elus hiljem enam kohanud. Kujutlege hiiglasekasvu meest! Tohutu keha otsas, veidi viltu, asus ilma vähimagi kaelaraasuta koletu pea; selle kohale kerkis terve pahmas kollase- ja halliseguseld sagris juukseid, mis algasid peaaegu otse salkus kulmude juurest. Sinakaspunasest laigulisest näolahmakast ulatus esile vägev mügarlik nina, vaatasid ülbelt vastu tillukesed helesinised silmad. Suu, samuti pisitilluke, kuid vildak ja lõhenenud, oli sedasama värvi kui ülejäänud nägu. Hääl, mis sellest suust tuli, oli küll kähe, kuid haruldaselt tugev ning kõmisev.

Selle kõla tuletas meelde raudlattide tärinat, kui neid mööda konarlikku teed veetakse. Ja kui Harlov rääkima hakkas, siis oleks ta justkui kõva tuulega kellelegi üle laia kuristiku kisendanud. Raske oli öelda, mida Harlovi nägu nimelt väljendas: nii suur oli see… Ühe pilguga ei saanudki seda haarata! Kuid ebameeldiv see ei olnud – selles võis märgata koguni mõningat majesteetlikkust, ainult et see nägu oli liialt kummaline ning ebatavaline. Ja millised käed tal olid, just nagu padjad! Ja sõrmed, ja jalad! Mäletan, et ma ei saanud ilma teatava hirmuta vaadata Martõn Petrovitši kahe arssina laiust selga ja tema veskikivitaolisi õlgu, eriti aga hämmastasid mind tema kõrvad! Ehtsad kalatšid – keerdude ja kõverustega; põsed lausa kergitasid neid mõlemalt poolt. Seljas oli Martõn Petrovitšil – nii suvel kui talvel – tšerkessi rihmaga vöötatud rohelisest kalevist kasakiin, jalas veesaapad. Kaelasidet ei näinud me tal iialgi, ja mille ümber ta olekski selle sidunud! Ta hingas pikalt ning raskelt nagu härg, aga kõndis käratult. Tundus, et tuppa sattudes oli ta kogu aeg hirmul, et teeb kõik katki või lükkab ümber, ja seepärast liikus ta ettevaatlikult, enamasti külg ees, justkui hiilides. Jõud oli tal tõeliselt vägilaslik ja seetõttu oli ta ümbruskonnas suure au sees: meie rahvas tunneb seniajani aukartust vägilaste ees. Tema kohta olid koguni legendid tekkinud: räägiti, et kord olevat ta metsas karuga rinnutsi kokku läinud ja sellest peaaegu võitu saanud; teinekord aga, kui ta oma raielangilt vargilt võõra talumehe tabanud, olevat ta selle koos hobuse ja vankriga üle tara visanud, ja muud seesugust. Harlov ise ei hoobelnud kunagi oma jõuga. «Kui mu kätt on õnnistatud,» ütles ta, «siis on see olnud jumala tahtmine!» Ta oli uhke, kuid ei uhkustanud mitte oma jõuga, vaid seisusega, päritoluga, tarkusega.

«Meie sugu on alguse saanud rootsmanist (niisugusel kujul kasutas ta sõna «rootslane»), rootsman Harlusest,» kinnitas ta, «kes vürst Ivan Vassiljevitš Pimeda valitsemisajal (näe, millal juba!) Venemaale tuli. Ja see rootsman Harlus ei tahtnud olla Soome krahv, vaid tahtis olla Vene aadlimees ja laskis ennast kuldsesse raamatusse sisse kirjutada. Näed, kust meie, Harlovid, pärit oleme! Ja sellesama pärast meie, Harlovid, olemegi kõik valget verd, heledate silmade ja klaari näoga, sellepärast olemegi lumememmed!»

«Kuid, Martõn Petrovitš,» püüdsin ma talle vastu vaielda, «Ivan Vassiljevitš Pimedat ei ole üldse olnud, oli Ivan Vassiljevitš Julm. Pimedaks nimetati suurvürst Vassili Vassiljevitši.»

«Luiska aga pealegi!» vastas Harlov mulle rahulikult. «Kui ma ütlen, et oli, siis oli!»

Kord tuli mu memmel mõttesse teda otse suu sisse kiita tema tõesti suure omakasupüüdmatuse eest.

«Ah, Natalja Nikolajevna,» sõnas Harlov peaaegu pahaselt, «leidsite ka, mille eest kiita! Meie, härrased, ei saagi teistmoodi: et mõni talupoeg, semstvolane, alam inimene ei julgeks meist halba arvata! Mina, Harlov, kannan oma nime sealtpeale (ta näitas sõrmega kuhugi väga kõrgele oma pea kohale) ja minul ei peaks au olema?! Kuidas see võimalik on?»

Teinekord võttis üks mu memmele küllasõitnud kõrge aukandja nõuks veidi tögada Martõn Petrovitšit, kui too hakkas jälle rääkima rootsman Harlusest, kes olevat Venemaale tulnud.

«Noa ajal?» katkestas aukandja.

«Ei, mitte Noa ajal, vaid suurvürst Ivan Vassiljevitš Pimeda ajal.»

«Aga mina arvan,» jätkas aukandja, «et teie suguvõsa on hoopis vanem ja ulatub koguni veeuputuse-eelsesse aega, millal elasid veel mastodonid ja megateeriumid…»

Need teaduslikud terminid olid Martõn Petrovitšile täiesti tundmatud, kuid ta sai aru, et aukandja tögab teda.

«Võib-olla,» pahvatas ta. «Meie suguvõsa on tõesti väga põline. Räägitakse, et sel ajal kui mu esiisa Moskvasse tuli, olla seal elanud tola, kes ei jäänud alla teie ekstsellentsile, aga niisugused tolad sünnivad ainult üks kord tuhande aasta sees.»

Aukandja läks marru, aga Harlov heitis pea kuklasse, lükkas lõua ette, turtsatas ja oligi läinud. Paari päeva pärast ilmus ta uuesti. Memm hakkas teda noomima. «See olgu talle õpetuseks,» katkestas Harlov. «Ära karga ninna, uuri enne järele, kellega sul tegemist on. Liiga noor teine alles, vaja teda õpetada.» Aukandja oli peaaegu niisama vana kui Harlov, kuid see hiiglane oli harjunud kõiki inimesi alaealisteks pidama. Ta oli kangesti kindel enda peale ega kartnud absoluutselt kedagi. «Kes saab mulle midagi teha? Kus on maailmas nisuke inimene?» küsis ta ja pistis järsku lühidalt, kuid kõrvulukustavalt naerma.

II

Mu memm valis väga oma tuttavaid, kuid Harlovit kohtles erilise südamlikkusega ja andis talle nii mõndagi andeks: umbes kakskümmend viis aastat tagasi oli Hatlov päästnud tema elu, peatades tema tõlla sügava kuristiku äärel, kui hobused olid juba alla kukkunud. Trengid ja leid katkesid, kuid Martõn Petrovitš ei lasknud lahti ratast, millest oli kinni haaranud, ehkki tal veri küünte alt välja tungis. Mu memm pani ta ka paari: andis talle naiseks seitsmeteistkümneaastase orvu, kes oli tema majas üles kasvatatud; Martõn Petrovitš oli siis üle neljakümne. Tema naine oli kleenuke, räägiti, et Martõn Petrovitš olevat ta pihu peal oma majja viinud. Naine elas temaga lühikest aega, kuid sünnitas talle kaks tütart. Mu memm hoolitses ka pärast Martõn Petrovitši naise surma tema eest. Ta paigutas tema vanema tütre kubermangu pansioni, seejärel otsis sellele mehe – ja tal oli juba valmis vaadatud ka teine, teise tütre jaoks. Harlov oli tubli peremees, maid oli tal kolmesaja tiinu ümber, ka hooneid ehitas ta pisitasa, ja kuidas talupojad tema sõna kuulasid, sellest ei maksa rääkidagi! Tüseduse tõttu ei käinud Harlov peaaegu kunagi jala: maapind ei kandnud teda. Ta sõitis igale poole madala võidusõidutroskaga ja juhtis ise hobust, nigelat kolmekümneaastast mära, kel oli haavaarm sapsul: selle haava oli ta saanud Borodino lahingus, kui oli veel kavalergardide polgu vahtmeistri ratsu. See hobune lonkas alati justkui kõigist neljast jalast korraga; sammu käia ta ei saanud, vaid laskis ikka hüplevat sörki. Ta sõi põllupeenardel puju ja koirohtu, mida ma ühtki teist hobust pole märganud tegevat. Mäletan, et panin alati imeks, kuidas see poolsurnud setukas suudab säärast kohutavat koormat vedada. Ma ei julge kinnitada, kui mitu puuda meie naaber kaalus. Troskas, Martõn Petrovitši selja taga, seisis tema tõmmunäoline teenripoiss Maksimka. Kogu keha ja näoga oma isanda vastu surutud, paljad jalad troska tagumisele teljele toetatud, näis ta puulehe või ussikesena, kes oli juhuslikult enda ees lasuva hiiglasliku kere külge hakanud. Seesama teenripoiss ajas kord nädalas Martõn Petrovitšil habet. Räägiti, et selle operatsiooni teostamiseks roninud ta lauale; mõned irvhambad kinnitasid aga, et ta olevat pidanud ümber oma isanda lõua jooksma. Harlovile ei meeldinud pikka aega kodus istuda ja seetõttu võis teda üsna tihti näha oma sõidukis ringi sõitmas, ohjad ühes käes (teine oli tal uljalt, küünarnukk väljapoole, põlvele toetatud), tilluke vana nokkmüts pealael. Ta vahtis oma väikeste karusilmadega südilt ringi, hõikas kõuehäälega kõiki vastutulevaid talumehi, käsitöölisi, kaupmehi; pappidele, keda ta põrmugi ei sallinud, saatis vängeid sajatusi ja kord minu kohale jõudes (ma olin püssiga hulkuma tulnud) pistis nii valjusti tee kõrval põõnutava jänese peale karjuma, et mul kõrvad kuni õhtuni kumisesid ja illi ajasid.

III

Nagu ma juba ütlesin, kohtles mu memm Martõn Petrovitšit südamlikult. Ta teadis, kui väga Harlov temast lugu pidas. «Armuline proua! Emand! Meie põllu marjake!» – nii ütles Martõn Petrovitš mu memme kohta. Ta nimetas teda heategijaks, memm aga nägi temas truud hiiglast, kes ei kõhkleks tema pärast üksinda terve talumeeste trobikonna vastu välja astumast. Ja ehkki isegi seesuguse kokkupõrke võimalust ei olnud ette näha, leidis memm, et oma mehe puudumisel (ta oli varakult leseks jäänud) ei tule säärast kaitsjat, nagu on Martõn Petrovitš, ära põlata. Pealegi oli Martõn Petrovitš otsekohene mees, ei lipitsenud kellegi ees, raha laenuks ei võtnud, viina ei joonud ega olnud ka rumal, ehkki haridust polnud tal mingisugust. Memm usaldas Martõn Petrovitšit. Kui tal tuli mõttesse testamenti teha, nõudis ta Martõn Petrovitšit tunnistajaks, ja too sõitis ainult selleks koju, et oma ümmargusi raudraamidega prille tuua, ilma milleta ta ei saanud kirjutada. Ka prillid ninal, suutis ta ähkides ja puhkides veerand tunni jooksul hädavaevalt oma seisuse, ees-, isa- ja perekonnanime valmis sirgeldada, kusjuures tähed tulid maailmatu suured, kandilised, konksude ja sabadega. Kui ta oli selle tööga valmis saanud, teatas ta, et on väsinud ja et temale on kirjutamine seesama mis kirbupüüdmine. Jah, memm pidas temast lugu kuid söögitoast kaugemale teda meie pool ei lastud. Liialt vänged lõhnad olid tal juures: temast hõngas mulla, metsarädi ja soomuda lehka. «Ehtne metsavaim!» kinnitas mu vana amm. Lõuna ajaks pandi Martõn Petrovitšile nurka eraldi laud, ja see ei solvanud teda, sest ta teadis, et teistel on ebamugav tema kõrval istuda, ja ka temal oli nõndaviisi vabam süüa. Ta sõi aga nii, nagu minu arvates ei ole keegi Polüfemose aegadest saadik söönud. Ettevaatuse mõttes oli temale alati lõunasöögi eel umbes kuuenaelane kausitäis putru varutud. «Sööd mind muidu vaeseks!» ütles memm. – «Ikkagi söön teid vaeseks, armuline proua!» vastas Martõn Petrovitš muheldes.

Memmele meeldis kuulata tema arutlusi mõne majapidamisküsimuse üle, kuid kaua ei pidanud ta tema häälele vastu.

«Mis see küll on, kulla inimene!» hädaldas ta. «Võtaksid ometi kätte ja laseksid ennast sellest veast arstidagi! Päris kurdiks teed mind. Justkui pasun!»

«Natalja Nikolajevna! Heategija!» vastas Martõn Petrovitš harilikult. «Oma kõri üle ei ole mul võimu. Ja mis rohi see olekski, mis minu peale mõjuda võiks, – mõtelge ise! Ma olen parem natuke aega vait.»

Arvan, et tõepoolest ükski rohi ei oleks saanud Martõn Petrovitšile mõjuda. Polnud ta ju iial haigegi.

Millestki jutustada ta ei osanud ega armastanud. «Pikad jutud panevad hingeldama,» lausus ta laitvalt. Ainult siis, kui jutujärg kaheteistkümnendale aastale läks (ta oli teeninud maakaitseväes ja saanud pronksmedali, mida pühade ajal kandis Vladimiri paela küljes) ja kui teda paluti prantslastest rääkida, jutustas ta neist mõned anekdoodid, kuid kinnitas seejuures kogu aeg, et mingisuguseid õigeid prantslasi Venemaal polevat käinudki, ainult marodeerijad olevat näljaga sisse tükkinud ja tema olevat seda rämpsu metsades küll ja küll materdanud.

IV

Kuid ka seda murdmatut ning enesekindlat hiiglast valdasid mõnikord kurvameelsus ja mõtlikkus. Ilma mingi nähtava põhjuseta jäi ta järsku nukraks. Lukutas end oma tuppa ja undas – just nimelt undas nagu terve mesilaspere, või kutsus teenripoiss Maksimka ja käskis tal kas ette lugeda ainsast tema majas leiduvast raamatust – üksikust Novikovi «Pokojustšiisja Trudoljubetsi» köitest – või laulda. Ja Maksimka, kes imeliku juhuse tõttu oskas veerida, asus sõnu hakkides ning valesti rõhutades raiuma selletaolisi lauseid: «Kuid tulise meelega inimene teeb sellest mittemillestki, mida ta näeb loomades, hoopis vastupidised järeldused. Iga loom oma-ette, ütleb ta, ei suuda mind õnnelikuks teha!» jne. või alustas kangesti peenikese häälega halearmast laulukest, millest muud aru ei saanud kui: «Ii… ii… ee… ii… ee… ii… Aa… ska!…Suu…uu…ur…maa…as…ta!» Martõn Petrovitš aga vangutas pead, rääkis kõige kaduvusest, sellest, et kõik muutub põrmuks, närtsib just nagu rohulibleke, kaob – ja saab olematuks! Kord sattus talle kätte pildike, mis kujutas põlevat küünalt, mida, põsed punnis, puhuvad igast küljest tuuled. All oli kiri: «Niisugune on inimese elu!» See pilt hakkas talle väga meeldima. Ta riputas selle oma kabinetti, kuid tavalisel ajal, kui teda ei vaevanud kurvameelsus, keeras ta plidil tagakülje väljapoole, et see tuju ei rikuks. Harlov, see koloss, kartis surma! Usust, palvetamisest otsis ta muide ka kurvameelsusehoogude ajal harva abi: ka siis lootis ta rohkem omaenese mõistusele. Eriti jumalakartlik ta ei olnud, kirikus ei nähtud teda kuigi tihti. Tõsi küll, ta ütles, et ei käivat seal sel põhjusel, et kartvat oma suure kerega teisi välja suruda. Melanhooliahoog lõppes harilikult sellega, et Martõn Petrovitš hakkas tasakesi vilet laskma, andis järsku kõuehäälel käsu hobune troska ette rakendada ja sõitis mõne naabri poole, vibutades vaba kätt uljalt mütsinoka kohal, otsekui tahaks öelda, et nüüd on mulle üks kama kõik! Ehtne venelane oli.