Читать книгу Eelõhtul - Ivan Sergeevich Turgenev - Страница 4

Ühel 1853. aasta väga soojal suvepäeval pikutasid Kuntsovo lähedal Moskva jõe kaldal kõrge pärna varjus rohul kaks noormeest. Üks neist, välimuselt umbes 23 aastane, pikakasvuline, tõmmu näoga, terava ja veidi kõvera ninaga, kõrge otsaesisega ja tagasihoidliku naeratusega täidlastel huultel, lebas selili ning vaatas mõtlikult kaugusse, pilutades kergelt oma väheldasi halle silmi; teine lamas kõhuli, toetades oma heledajuukselist käharpead mõlemale käele, ning vaatas samuti kuhugi kaugusse. Ta oli oma kaaslasest kolm aastat vanem, kuid näis palju noorem: vurrud olid tal vaevalt tärganud ja lõuga kattis kerge ude. Midagi lapselik-armast, midagi ligitõmbavat ja kaunist oli ta värske ümmarguse näo peentes joontes, ta kenades pruunides silmades, ilusates kumerates huultes ja valgetes kätes. Kogu ta o:emusest õhkus tervise õnnestavat rõõmu, õhkus noorust - muretust, enesekindlusi, hellitatust, nooruse ilu. Ta laskis silmadel ringi käia, naeratas ja toetas pead kiitele nii, nagu teevad seda poisikesed, kes teavad, et neid meeleldi vaadeldakse. Tal oli seljas pluusitaoline avar valge mantel; ta peenikest kaela ümbritses helesinine rätt, kortsunud õlgkübar lebas rohul ta kõrval.

Kaaslane näis temaga võrreldes vanamehena, ja vaadates ta nurgelist kogu, poleks keegi võinud arvata, et temagi mõnuleb, et temalgi on hea olla. Ta lamas kuidagi kohmakalt; ta suur, ülalt lai ja alt teravnev pea asetses kohmakalt pika kaela otsas; kohmakad näisid ka ta käed, pinguli istuvas mustas saterkuues keha, ja konksutõmmatud põlvedega pikad jalad, mis sarnanesid rohutirtsude tagakoibadega. Sellest hoolimata võis aga kindlasti väita, et ta on hästikasvatatud inimene; «korralikkuse» pitserit oli märgata kogu ta kohmakas kehakujus ning ta inetu ja isegi pisut koomiline nägu väljendas heasüdamlikkust ning harjumust mõtelda. Ta nimi oli Andrei Petrovitš Bersenev; ta sõpra, blondi noormeest, hüüti Pavel Jakovlevitš Šubiniks.

«Miks sa ei lama kõhuli nagu mina?» alustas Šubin. «Nii on palju parem. Eriti siis, kui jalad üles tõstad ja kandu kokku taod - näe nii. Nina ees rohi - tüdined maastikku vahtimast, vaatle mõnd kõhukat putukat, kuidas see mööda rohukõrt roomab, või sipelgat, kuidas see askeldab. Tõepoolest, nii on parem. Sina aga võtsid nüüd mingi pseudoklassikalise poosi - võta või jäta, tantsijatar balletist, kui see papist kaljurahnule nõjatub. Tuleta meelde, et sul on nüüd täielik õigus puhata... See pole ju naljaasi: lõpetasid kolmanda kandidaadina! Puhake, sõõr, ärge pingutage ennast, visake oma käed-jalad siruli.»

Šubin pidas kogu selle kõne läbi nina, laisalt, poolnaljatoonis (hellitatud lapsed räägivad nõnda majasõpradega, kes neile kompvekke kaasa toovad) ning jätkas vastust ootamata:

«Mind hämmastab sipelgate, põrnikate ja teiste putukaisandate juures kõige rohkem just nende haruldane tõsidus: sagivad edasi-tagasi niisuguste tähtsate nägudega, nagu tähendaks nendegi elu midagi! - Olge lahke, inimene - looduse kuningas, kõrgeini olevus, vaatleb neid, nemad aga ei tee temast väljagi: võib isegi juhtuda, et mõni sääsk istub looduse kuninga nina otsa ning tarvitab seda endale toiduks. See on solvav. Teisest küljest aga - mille poolest on nende elu meie omast halvem? Ja miks ei võiks uhkeldada ka nemad, kui meie seda endale lubame? Noh, filosoof, lahenda mulle see ülesanne. - Miks sa vaikid? Ah?»

«Mis on?...» lausus Bersenev võpatades.

«Mis on!» kordas Šubin. «Sinu sõber esitab sulle sügavaid mõtteid - sina aga ei kuula teda.»

«Ma imetlesin seda vaatepilti. - Vaata, kui eredalt helgivad need põllud päikesepaistel!» (Bersenev rääkis kerge sisinaga.)

«Värvid on vahvad,» lausus Šubin. «Ühe sõnaga - natuur!»

Bersenev vangutas pead.

«Sina peaksid kõige selle üle vaimustust tundma veel rohkem kui mina. See on ju sinu ala: sa oled kunstnik.»

«Ei, see ei ole minu ala,» vastas Šubin ja asetas õlgkübara kuklale. «Mina olen lihunik: minu asi on liha, voolida liha, õlgu, jalgu, käsi; siin aga puudub vorm, puudub terviklikkus valgub igasse külge laiali... Ja mine püüa kinni!»

«Kuid siingi on oma ilu,» tähendas Bersenev. «Muuseas, kas sa lõpetasid oma bareljeefi?»

«Missuguse?»

«Poisikese sokuga.»

«Kuradile! kuradile! kuradile!» hüüatas Šubin laulval häälel. «Vaatasin tõelisi, vanu, antiikseid, ja lõin oma tühja-tähja puruks. Sa näitad mulle loodust ja räägid: «Siingi on ilu.» Muidugi, kõiges on ilu, isegi sinu ninas on ilu - kuid ega’s iga ilu saa taga ajada. Vanad meistrid ei ajanudki teda taga: ta ise tuli nende teostesse, jumal teab kust, vahest ehk taevast. Neile kuulus terve maailm; meie nii laialt haarata ei saa: käed on lühikesed. Meie heidame õnge ühte punktikesse - ja valvame. Näkkab - braavo! kui aga ei näkka...»

Šubin ajas keele suust välja.

«Oot-oot,» lausus Bersenev. «See on paradoks. Kui sa ei tunne sümpaatiat ilu vastu ega armasta teda kõikjal, kus sa teda iganes kohtad, siis ei anna ta end sulle kätte ka su kunstis. Kui ilus vaade, ilus muusika ei ütle midagi su hingele, ma tahtsin ütelda - kui sa ei tunne nende vastu sümpaatiat...»

«Ah sina, sümpaatik!» sähvas Šubin. ja pahvatas ise omaleiutatud sõna üle naerma. Bersenev aga jäi mõttesse. «Ei, vennas,» jätkas Šubin, «sa oled tarkpea-filosoof, Moskva ülikooli kolmas kandidaat, sinuga on kardetav vaielda, eriti minul, õppimise poolelijätnud üliõpilasel, kuid tead mis ma sulle ütlen: peale oma kunsti meeldib mulle ilu ainult naistes... neidudes, ja sedagi alles mõnest ajast alates...»

Ta keeras end selili ning pani käed pea alla.

Mõni sekund möödus sõnatult. Unnesuikunud kiirgava maa kohal lasus keskpäevase leitsaku vaikus.

«Muide, naistest,» hakkas Šubin jälle rääkima. «Mis see on, et keegi Stahhovit käsile ei võta? - Sa nägid teda Moskvas?»

«Ei.»

«Vanamees on läinud päris ogaraks. Istub päevade kaupa oma Augustine Kristjanovna juures, tunneb pöörast igavust, kuid istub. Vahivad teineteisele otsa, küll on rumal... Vastik isegi vaadata. Saa nüüd sellest aru! Missuguse perekonnaga on jumal õnnistanud seda meest - ei, andke talle Augustine Kristjanovna! Ma ci tea midagi vastikumat selle naise pardinäost! Ma valmistasin neil päevil temast karikatuuri Darttan’i stiilis - tuli päris kena välja. Ma näitan sulle.»

«Ja kuidas on Jelena Nikolajevna büstiga,» küsis Bersenev, «edeneb?»

«Ei, vennas, ei edene. See nägu võib viia meeleheitele. Vaatad: selged, korrapärased, õiged näojooned; paistab, et pole kuigi raske sarnasust tabada. Aga võta näpust... Ei saa kuidagi kätte, nagu peidetud varandust. Kas oled tähele pannud, kuidas ta kuulab? Ükski näojoon ei liigu - ainult silmade ilme muutub järjest, ja sellest muutub kogu välimus. Mis saab siin teha kujur, pealegi veel kehv? Imetlusväärne olevus... kummaline olevus,» lisas ta mõne aja pärast.

«Jah, see on imetlusväärne neiu,» kordas Bersenev sõbra järel.

«Kuid Nikolai Artemjevitš Stahhovi tütar! Räägi veel pärast seda verest ja päritolust. Naljakas on see, et Jelena on tõepoolest tema tütar, sarnaneb temale ja emale, Anna Vassiljevnale. Ma austan Anna Vassiljevnat kõigest südamest - ta on minu heategija - kuid ta on ju kana... Kust sai aga Jelena niisuguse hinge? Kes on süüdanud selle tule? Siin on jälle ülesanne sulle, filosoof!»

Kuid «filosoof» ei vastanud endiselt midagi. Bersenev ei armastanud üldse palju sõnu teha, ja kui ta kõneles, siis väljendus ta kohmakalt, takerdudes, lahutades asjata käsi; seekord aga valdas mingi eriline vaikus ta hinge, vaikus, mis sarnanes väsimusele ja nukrusele. Ta oli hiljuti kolinud linnast välja pärast pikaajalist ja rasket tööd, millele tal oli kulunud mitu tundi päevas. Tegevuseta olek, mõnus rammestus ja puhas õhk, saavutatud eesmärgi tunnetamine, eriskummaline ja hooletu vestlus sõbraga, ootamata esile kutsutud armsa olevuse kuju - kõik need erilaadsed ja ühtlasi ka millegipärast sarnased muljed sulasid temas kokku üheks üldiseks tundeks, mis teda ühtaegu rahustas, erutas ja nõrgestas... Ta oli väga närviline noormees.

Pärna all oli jahe ja rahulik; näis, nagu sumiseksid ta varjusõõris lendlevad kärbsed ja mesilased märksa vaiksemalt; smaragdroheline, kollase varjundita puhas peenike rohi ei õõtsunud; pikad rohukõrred seisid liikumata nagu võlutud; elutuina rippusid pärna alumiste okste küljes väikesed kollaste õite kobarad. Magus lõhn tungis iga hingetõmbega sügavale rinda, ja rind hingas seda meeleldi endasse. Kaugemal, iile jõe, säras ja helkis kõik kuni silmapiirini; õige harva käis sealt üle tuuleiil, mis pihustas ja suurendas seda sära; virvendav leitsak hõljus maa kohal. Linnuhääli polnud kuulda: linnud ei laula kuumal päevaajal; kuid rohutirtsud siristasid kõikjal, ning mõnus oli kuulata seda kuuma elu häält, puhates jahedas: see suigutas ja pani unelema.

«Kas sa oled tähele pannud,» ütles äkki Bersenev, aidates kätega oma jutule kaasa, «missuguse kummalise tunde äratab meis loodus? Temas on kõik nii täiuslik, nii selge, tahaks ütelda - nii rahul endaga, ja me mõistame ning imetleme seda; samal ajal tekitab ta alati, vähemalt minus, mingi rahutuse, mingi ärevuse, isegi nukruse. Mida see tähendab? Kas seda, et me tema ees, ta palge ees tajume sügavamini iseenda ebatäiuslikkust, enda ebaselgust, või ehk ei piisa meile sellest rahuldusest, millega tema lepib, aga muud, see tähendab, ma tahan öelda, et seda, mida meile vaja on, tal ei ole.»

«Hm,» vastas Šubin, «ma ütlen sulle, Andrei Petrovitš, millest see kõik tuleb. Sa kirjeldasid üksiku inimese tundeid, kes ei ela, vaid ainult vaatleb tardunult. Milleks vahtida? Ela ise, ja sinust saab tubli mees. Kui palju sa ka koputaksid looduse ukse taga, ta ei vasta sulle selge sõnaga, sest ta on tumm. Ta heliseb ja haliseb nagu pillikeel, aga laulu sa temalt ära oota. Elav hing - see hüüab sulle vastu, ja esijoones just naise hing. Sellepärast soovitan sulle, mu õilis sõber, muretse endale armsam, ja kõik su nukrad tunded kaovad otsekohe. Vaat mida on meile «vaja», nagu sina räägid. See ärevus ja kurbus, see on ju lihtsalt omamoodi nälg. Anna kõhule õiget toitu, ja kõik on otsekohe korras. Sina, vennas, asu oma kohale ruumis, saa kehaks. Ja mis see siis on, milleks see «loodus»? Sa kuula ise: armastus... missugune vägev, tuline sõna! Loodus... missugune külm, koolmeisterlik väljendus! Sellepärast (Šubin hakkas laulma): «Elagu Marja Petrovna!» «Ehk ei,» lisas ta juurde, «mitte Marja Petrovna, aga ükskõik. Vous me comprenez.»

Bersenev kergitas ennast veidi ja toetas lõua kokkupandud kätele.

«Milleks pilgata,» lausus ta sõbra poole pilku heitmata, «milleks mõnitada? Jah, sul on õigus: armastus on üllas sõna, üllas tunne... Kuid missugusest armastusest räägid sina?»

Šubin ajas ka enda istukile.

«Missugusest armastusest? Okskõik missugusest, peaasi, et aga oleks. Tunnistan sulle: minu arvates pole üldsegi olemas mitmesuguseid armastuse vorme. Kui sa armastad...»

«Kõigest südamest,» lisas juurde Bersenev.

«Nojah, see on iseenesest mõistetav: hing pole õun: teda ei saa jaotada. Kui sa oled armunud, siis on sul ka õigus. Ma pole mõtelnudki mõnitada. Mul on nüüd hinges niisugune õrnus, niisugune hellus... Ma tahtsin ainult seletada, miks mõjub loodus meie peale nõnda, nagu sina arvad. Sellepärast, et ta äratab meis tarviduse armastuse järele ega suuda seda rahuldada. Ta ajab meid tasakesi teistesse elavatesse sülelustesse, kuid meie ei mõista teda ning ootame midagi temalt endalt. Ah, Andrei, Andrei, kaunis on see päike, see taevas - kõik, kõik meie ümber on imekaunis, sina aga nukrutsed; ent kui sa sel hetkel hoiaksid enda käes armastatud naise kätt, kui see käsi ja see naine tervikuna oleksid sinu omad, kui sa vaataksid isegi t e m a silmadega, tunneksid mitte omaenda, üksiku tundega, vaid tema omaga - siis oleks loodus äratanud sinus mitte nukrust, mitte rahutust, Andrei, ja sa ei märkakski tema ilu; loodus ise rõõmustaks ja laulaks, ta laulaks kaasa sinu hümnile, sest et sina oleksid siis temale, tummale, kõnevõime andnud!»

Šubin kargas jalule ja kõndis paar korda edasi-tagasi, Bersenev aga langetas pea ning ta näkku tõusis kerge puna.

«Ma ei ole sinuga täiesti päri,» algas ta. «Mitte alati ei vihja loodus ar... armastusele. (Ta ei suutnud seda sõna korrapealt välja ütelda.) Ta on meile ka ähvarduseks: ta meenutab meile kohutavaid... jah, kättesaamatuid saladusi. Kas just tema ei pea meid hukutama, kas just tema ei hävita meid lakkamatult? Temas peitub elu ja surm - ja surm kõneleb temas niisama tugevasti nagu elugi.»

«Ka armastuses on elu ja surm,» katkestas teda Šubin.

«Ja siis,» jätkas Bersenev, «kui ma seisan näiteks kevadel metsas, rohelises tihnikus, kui mulle näib, nagu kostaksid kuskilt Oberoni jahisarve romantilised helid (lausunud need sõnad, Bersenev kohmetus pisut), - kas seegi on...»

«Igatsus armastuse järele, igatsus õnne järele, muud ei midagi!» lõpetas Šubin õhinal. «Minagi tunnen neid helisid, mullegi on tuttav see heldimus ja ootus, mis haarab hinge metsa varjus, ta sügavuses, või õhtuti lagedal väljal, kui päike loojub ja jõgi vinetab põõsaste taga. Kuid metsalt, jõelt, maalt ja taevalt, igalt pilverünkalt, igalt rohukõrrelt ma ootan, ihkan õnne, tajun igas asjas ta lähenemist, kuulen ta kutset! «Minu jumal on helge ja rõõmus!» Kord alustasin ma niiviisi üht luuletust; tunnistan üles: esimene värss on kena, teist aga ei suutnud ma kuidagi riimi seada. Õnne! õnne! kuni elu pole veel läbi, kuni kõik meie kehaliikmed kuulavad me sõna, kuni me ei lähe alla-, vaid ülesmäge! Pagan võtaks!» jätkas Šubin äkilise tundepuhanguga, «me oleme noored, pole inetud ega rumalad, me võidame kätte oma õnne!»

Ta raputas oma lokke ja vaatas enesekindlalt, peaaegu väljakutsuvalt üles taeva poole. Bersenev vaatas talle näkku.

«Kas siis õnnest ei ole midagi ülevamat?» lausus ta tasa.

«Näiteks?» küsis Šubin ja jäi seisma.

«Näiteks meie sinuga, nagu sa räägid, oleme noored, oleme head inimesed, oletame nii; igaüks meist ihaldab õnne... Kuid kas on see ikka seesama sõna «õnn», mis ühendaks, sütitaks meid mõlemaid, sunniks meid teineteisele kätt sirutama? Kas see pole siiski mitte egoistlik, ma tahaksin öelda, lahutav sõna?»

«Aga kas sa tead selliseid sõnu, mis ühendavad?» «Jah; ja neid pole vähe; sinagi tunned neid.» «Noh-noh? Mis sõnad need on?»

«Võta kas või kunst - kuna sa oled kunstnik kodumaa, teadus, vabadus, õiglus.»

«Aga armastus?» küsis Šubin.

«Ka armastus on ühendav sõna; kuid mitte see armastus, mida sina praegu ihaldad: mitte armastus-nauding, vaid armastus-ohver.»

Šubin süngestus.

«See sobib sakslastele, mina aga tahan armastust enda jaoks: tahan olla number esimene.»

«Number esimene,» kordas Bersenev. «Mulle aga näib: selles, et saada teiseks numbriks, ongi kogu meie elu mõte.»

«Kui kõik hakkavad tegema nii, nagu sina soovitad,» lausus Šubin virila grimassiga, «siis ei hakka keegi maa peal ananasi sööma: kõik hakkavad neid teistele jätma.»

«Tähendab ananasi pole vaja; muide, ära karda -alati leidub sääraseid, kes on valmis isegi leivapalukest teise suu juurest endale kahmama.»

Mõlemad sõbrad vaikisid mõnda aega.

«Ma kohtasin neil päevil jälle Insarovit,» alustas seejärel Bersenev, «kutsusin teda enda poole; tahan teda tingimata tutvustada sinuga... ja Stahhovitega.»

«Kes see Insarov on? Ah jaa, too serblane või bulgaarlane, kellest sa mulle rääkisid? Too patrioot? Kas mitte tema pole sulle sisendanud kõiki neid filosoofilisi mõtteid?»

«Võib-olla.»

«Kas ta on mingi eriline indiviid?»

«Jah.»

«Tark? Andekas?»

«Tark?... Jah. Andekas? ei tea, ei usu.»

«Ei? Mis temas siis tähelepanuväärivat on?»

«Küll sa ise näed. Nüüd aga, ma arvan, on meil aeg minema hakata. - Anna Vassiljevna vististi juba ootab meid. Mis kell on?»

«Kell on kolme peal. Lähme. Küll on lämbe! See jutt pani minus kogu vere keema. Ka sul on olnud hetki .. ma ei ole ju ilmaaegu kunstnik: panen kõik tähele. Tunnista üles: sind köidab keegi naine?...»

Šubin tahtis vaadata Bersenevile näkku, kuid too pöördus kõrvale ning astus pärna varjust välja. Šubin järgnes talle, sammudes taaruvat-graatsiliselt oma väikeste jalgadega. Bersenev liikus kohmakalt, kergitas käigul õlgu kõrgele ja ajas kaela õieli, kuid ikkagi näis ta olevat palju «korralikum» inimene kui Šubin, palju džentlmenlikum, ütleksime meie, kui see sõna ei oleks meil nõnda labastatud.