Читать книгу Vana eesti rahvausk - Ivar Paulson - Страница 8

“Usk”, “uskumine” tähendab meie keelelises teadvuses üldiselt ja tavaliselt “arvamist”, “uskumus” on Saareste järgi ’rahva seas kujunenud usundiline arvamus loomuliku ja üleloomuliku maailma kohta ja sellel arvamusel põhjenev komme’ (Saareste, 20. vihk, lk. 251). Algselt on “uskuma” arvatavasti tähendanud “millelegi toetuma”, “usk” seega vastavalt “tuge”. — Keeleajalooliselt ulatub see sõna tagasi nn. soome-volga perioodi, s.t. võib-olla teise aastatuhandesse e. m. a., misjuures on võimalik, et see mordvalaste ja läänemeresoome hõimude keeltes alles palju hiljem, vene ortodoksi kiriku misjonitöö mõjul oma religioosse tähenduse on omandanud (vt. näit. Loorits 1949–1960 I, lk. 11).

“Usund” on eesti keeles sama mis “usk”, “religioon” (Saareste op. cit., lk. 259) — nii on see vähemalt rahva igapäevases keelelises teadvuses ja keelepruugis. — Tänapäeval tuntud usundiloolise ainese ja analüüsi põhjal võib religiooni määritleda kui usku üliloomulikesse vägedesse või ühte ühtsesse ning kõrgeimasse väesse, millistest või millest inimene end teab ja tunneb sõltuvat, ning kui sellest religioossest sõltuvustundest ja teadvusest väljakujunenud kujutelmade, tõekspidamiste, kommete ning tavade kogu, mis — vastavalt kultuuritüübile, majandus- ja ühiskonnavormile — on organiseeritud enam-vähem kindlatesse institutsioonidesse neid kandvate ja korraldavate korporatsioonidega.

Kui ütleme, et religioon ehk usund on usk üleloomulikesse, kõrgemaisse vägedesse, millistest end tuntakse sõltuvat, olenevat, siis oleme sellega määritlenud ainult religiooni psühholoogilise külje. Tegemist on seejuures kõigepealt vahenditu, reflekteerumatu tundega, mis on välja kasvanud inimelule olemuslikult n.-ö. eksistentsiaalselt pinnalt, saades seejuures kas samaaegselt või suktsessiivselt teadliku tõekspidamise kindluse teadvuses. — Usund, religioon ei ole aga mitte ainult psüühiline fenomen, mida üksnes psühholoogiliselt saab seletada, vaid ühtlasi ka ajalooline nähtus, s.o. üks inimkonna kultuuriloo kompleksne avaldusvorm, mida kannavad väga mitmesugused ühiskondlik-ajaloolised traditsioonid, pärimused, põlvest põlve edasiantud, pärandatud kujutelmad ja kombed.

Usundiuurijaid on alati köitnud küsimus religiooni tekkimisest ja vanimast usundivormist või vormidest. Juba alates antiikaja mõtlejaist on üles seatud väga mitmesuguseid, sageli teravmeelseid teooriaid sellest, kuidas inimesed uskuma on hakanud, s.t. kuidas on sündinud inimese religioosne usk. — Tarku on vähem huvitanud küsimus uskumuse kui laiemas (ka mittereligioosses ehk profaanses) mõttes arvamuse tekkimisest.

Kõik katsed seletada religiooni algupära on iseenesest rajatud eeldusele, et religioon kunagi inimsoo ajaloos on tekkinud, mis omakorda eeldab sellist perioodi, mil inimestel pole olnud veel mingit religioosset usku. — Üks huvitavamaid ja kindlasti tähtsamaid usunditeaduse seisukohti tänapäeval, mille mõju ning tähendust kaasaegsele ja tulevasele maailmavaatele vaevalt võib üle hinnata, on oma õpetusse võtnud väga laialt levinenud väite, et pole võimalik rääkida religioonita rahvaist lähemas ega arvatavasti ka kaugemas minevikus. Paari viimase sajandi jooksul on jõutud tutvuda väga mitmesuguste ja paljude nn. loodusrahvastega igas maailmajaos. Ükski neist pole olnud usundita mingil neile omasel kujul. — Ka muinasleiud ei kõnele selgelt selle poolt, et kunagi oleks olnud inimesi ilma religioosse usuta. Vanimad leiud kiviaja esimesest poolest (paleoliitikumist ehk vanemast kiviajast) näivad pigem — niivõrd kui neist üldse võib hilisemate etnograafiliste paralleelide najal välja lugeda usukujutelmi ja kombeid, mida saab võrrelda näit. loodusrahvaste omadega — andvat teatud tunnistust sellest, et inimestel juba nii kauges minevikus mitmel maailma mandril on olnud usk elusolendite (inimese ja looma — või vähemalt teatud loomaliigi, eriti karu) edasieksistentsist pärast surma, arvatavasti mingil hingeusu kujul. — Nagu veel hiljuti mitmed rahvad on säilitanud erilises rituaalis surnud inimese ja looma kolju ning muudki luud “hinge” ehk “vaimu” paremaks postmortaalseks eksistentsiks pärast surma, nii on seda — arvatavasti samadel motiividel — teinud juba vanimad meile tuntud inimsoo esindajad, ahvinimeselik pitekantroop Hiinas ning ürginimene-neandertaallane mitmel pool Euraasias oma igivanades koopapühamuis, milledest mitmed nüüd uurijaile on tuntud.

Seega võib siis oletada, et religioosne usk on saanud alguse inimese enda väljakujunemisega või arenguga eelinimeslikest esikvormidest, nn. hominiidsetest primaatidest. Religioon on sündinud koos inimestumisega (hominisatsiooniga), võiks üldsõnaliselt kokku võtta kõige tõenäolisema seisukoha selles üliraskes küsimuses usundi algupärast, milles teadus vist küll kunagi täit selgust ei saa tuua, nagu nii paljudeski teistes n.-ö. algupäraprobleemides inimsoo kultuuriloost. — Müüt on andnud sellele kaemuslikult palju selgema vastuse, näit. pattulangemiseloos: tulles arusaamisele heast ja kurjast, kaotas inimene loomalik-loomuliku paradiisi (“rohtaia”) turvalisuse ning on sellest ajast peale oma igapäevast leiba pidanud sööma palehigis, otsides samaaegselt veel tuge oma usus jumal-loojasse, kes talle sulges tee elupuu (“igavese elu”) viljale. — Religiooni on ms. nimetatud “eluülalpidamiseks üleloomulike vahenditega” (Preuss: “Lebensfürsorge mit übernatürlichen Mitteln”), kuid see on ainult asja üks külg, mida materialistid on üle rõhutanud, usklikud aga sageli unustanud. Nagu teistelgi kultuurinähtustel, nii on ka religioossel usul polümorfne, mitmekujuline pale. Igatahes on religioon olnud inimesele mingil kujul küll algselt omane kõikjal ja igal ajastul.

Uskuma ja teadma on paljudele meist tänapäeval moodsas eksaktteaduslikus mõttes kaks erinevat tõekspidamise vormi, milledest esimene avalikkuses üha enam näib taanduvat, andmaks teed teisele kui tollele “ainuõigele”. Tavalises elus käivad nad aga veelgi enamasti käsikäes ning on olnud varematel aegadel, vanades rahva- ja nn. kõrg- ehk kirjakultuurides, teineteisest raskesti lahutatavad. — Usus väljendub uskliku inimese vahenditu reaktsioon religiooni objekti vastu. Viimast siin lähemalt määritleda pole tarvis; see võib omada mistahes kuju ehk avaldusvormi: kord kui enam-vähem isikustatud (personifitseeritud) üleloomulik olevus (hing, vaim, jumal) või seostuda määritlematu jumaliku väe ehk jumalusena mistahes objektiga looduses ning inimloomingus. — Vana eesti rahvausk pakub, nagu teisedki rahvausundid, rohkeid näiteid sellest jumaluse kahepalgelisusest, milles isiklikkus ja ebaisiklikkus — isikustatud jumal ja jumalus kui mingi määritlematu üleloomulik, kõrge vägi — on ainult ühe ja sama mündi kaks külge.

Katse määritleda mõistet religioon on palju laiema tähendusega kui terminoloogiline definitsioon, teaduslik määritlus. Usunditeaduses on formuleeritud neid suurel hulgal, et püüda sõnastada olulist religioonis kui sellises, s.t. seda, mis on ühine kõikidele ajaloost tuntud usundeile. Võrdlev usunditeadus lähtub tänapäeval sellele ülesandele enamasti induktiivsel, usundiajaloolisel teel, püüdes kokku võtta tegelikkuses eksisteerivatele või kunagi eksisteerinud ja ajaloost tuntud religioonidele ühist, olulist, s.t. seda, mis neid, vaatamata kõikidele erinevustele, seob ja ühendab ning religioonist kui niisugusest religioonide paljuses rääkida lubab. On küll ka usunditeadlasi, kes sellise katse sootuks lootusetuna põhimõtteliselt hülgavad ja hukka mõistavad. Sellest võib hästi aru saada. Kuigi usundid kuuluvad kahtlemata kõige üldisemate kultuurielu avaldusvormide hulka, on ometi väga raske anda neid kõiki haaravat ja ühendavat definitsiooni, üldistavat määratlust, mis vastaks küsimusele: mis on religioon? On ju usundid nii mitmesugused, usuelu nii mitmepalgeline ja ajas ning ruumis vahelduv. Sõnastades lühidalt ja kokkuvõtlikult ühist ja olulist kõikides religioonides, võib kergesti anda päris kesise ja mitte midagi ütleva üldistava vormeli, millest kellelgi pole kasu ega rõõmu. Usunditeadus pole senini siiski sellest katsetamisest religiooni defineerida loobunud, kuna iga teaduse üheks ülesandeks on ju määritleda oma uurimisobjekt. See võib sündida kas siis sissejuhatavalt, nagu paljudes populaarteaduslikes töödes ja õpperaamatuis, või ka suurema ning võrdleva usundifenomenoloogilise uurimuse lõpptulemusena muude resultaatide hulgas või eraldi üksikuna esiletõstetuna. — Käesolevas rahvausundiliste esseede kogus on see toimunud eespool, selle esikessee raamides, et anda teatavat — muidugi autori subjektiivsetest seisukohtadest vormitud — avatakti järgnevaile üldpõhimõttelistele arutlustele usust ja usundeist. — Kuivõrd see määritluskatse on õnnestunud, oleneb siingi sellest, mis määral definitsioon on rajatud konkreetsetelt, ajaloolis-empiirilistelt usundinähtustelt lähtuval induktsioonil. Kuna meil on tarvilik teada, mis on religioon, mitte aga missugune see peaks olema, pole vajalik vaadelda vanemast üld- ja usundifilosoofiast tuntud deduktiivseid religiooni definitsioone. — Pöörakem siis pilk pigemini reale usunditeaduse poolt esile tõstetud nn. religiooni põhifenomenidele ning nendega ühenduses esilekerkinud probleemidele. Need usuelu üldised avaldusvormid ja nähtused on omased ka vanale eesti rahvausundile.

Religioosse usu objekti määritlesime kui üleloomulikku väge. Seejuures tuleb silmas pidada, et mõiste “üleloomulik” on tuletatud tänapäeva uusaegse loodusteadusliku maailmapildi seisukohalt vastandina mõistele “loomulik” ega anna täpselt edasi seda, mida varematel aegadel ja teistes, meie omast erineva maailmapildiga kultuurides on tuntud ja mõistetud. — “Üleloomuliku väe (ehk jõu, võimu)” asemel võiks seepärast sama hästi öelda “kõrgem või kõrgeim, suurem või suurim vägi (jõud, võim)”, kuid ka veelgi omasemalt “jumalik vägi (jõud, võim)”. — Raske on sõnades väljendada seda, mida inimene kunagi on tundnud või tunneb suurima saatust määrava ja tema elu juhtiva tegurina, millest ta end teab sõltuvat, kuna religioosse tunde objekt on leidnud väga erinevaid väljendusvorme ajaloos. Usunditeaduses on tarvitatud selle tähistamiseks ladinakeelsest sõnast numen (“jumalik vägi, jumalus”) tuletatud mõistet nuumen (adj. numinoosne), samas tähenduses aga ka meile lähemat mõistet “püha”. Jättes siinkohal kõrvale kõik keerukad ja tänapäevani veel mitte päris kindlad etümoloogilised ning semantilised arutlused keeleteadlaste poolt, võib ometi julgesti väita, et mõistetel (ja sõnadel) vägi ning püha on meie keeles ja meeles — rahvausundilises pärimuses — iidsetest aegadest alates olnud keskne ja kindel koht. Konkreetseid näiteid selle kohta pakuvad alljärgnevad esseed vana eesti rahvausundi mitmesugustelt avaldusaladelt.

Mida inimene kunagi võimsana ja pühana on kogenud, see on eri usundeis väga mitmesuguse väljendusvormi leidnud: kord esineb see kollektiivsete ja liiginime all tuntud üleloomulike olevuste (vaimude, haldjate jne.) kujul, kord individuaalse, isikupärase profiiliga ning pärisnime all tuntud, enam-vähem kindlailmelise jumala või ka kindlapiiritu jumaluse näol; kord ühenduses looduses leiduvate nähtuste (loodusfenomenide) ja objektidega, kord taas inimloominguga mitmesugusel kujul; aga ka kui mingi ebaisiklik määramatu vägi (jõud, võim) või paljude selliste vägedena kõikjal looduses. Oluline on, et inimene tunneb end neist nn. religiooni objektidest olenevat, sõltuvat. Ilma selleta poleks meil tegemist religiooniga spetsiifilises mõttes. Allpool tuleme selle küsimuse juurde tagasi ühenduses religiooni ja (poeetilise) mütoloogia vahekorraga. — Religioosne usk seob alati kedagi kellegagi või millegagi. Iseasi on, kas see, kes ei oma usku religioosses mõttes, nüüd tõepoolest on vaba igasugusest seostusest ning kõigist sidemeist? Probleem võib omada aktuaalset tähtsust filosoofilispsühholoogilises diskussioonis kaasaegse maailmavaate kujunemise seisukohalt, ei tarvitse aga häirida rahvausundiuurijaid-folkloriste ning teisi ajalooliselt orienteerivaid usunditeadlasi. — Oskar Loorits sai kunagi setu rahvalaulikult selles asjas hea õpetuse:

“Ei olevat sugugi hea mõtelda liiga palju kõigest maast ja ilmast: siis inimene ei saavat õndsaks, jumal ei tahtvat seda — küll jumal ise juba niikuinii kõik teab ja kõige ette mõtleb. Haarasin sellest ning pärisin edasi, kes see jumal siis õige on. Setu naeratas naiivselt ja kobas abitult käega: kes kurat sedagi just teab! Küsisin uuesti, kas ta vähemalt usub jumalasse. Nüüd sõnavallatu setu muutub tõsiseks, hingab sügavalt ja manitseb pilguga: jah, uskuma pidavat küll, usk olevat väga hea ja kasulik asi, usk andvatki kõik teada, usu najal see ilm püsti seisvatki jne. Oh, kui kaduvat usk, siis tulevat kõigel lõpp!” (Loorits 1948 lk. 7).

Psühholoogiliselt resp. usundipsühholoogiliselt võib religioosset sõltuvustunnet seletada kui religioonile spetsiifilist — igale usundile eriomast — reaktsiooni inimelu eksistentsiaalselt pinnalt, millel salapärasus, seletamatus, hirm ja andumus ning tänumeel jne. “midagi südames liikuma panevad”. Sellega ja taoliste “äraseletamistega” leiab religioosse tunde olemus küll oma tänapäevastele teadmistele vastava selgituse ning nõnda on juba mitmed antiikaja mõtlejad religiooni seletanud kui üht inimpsüühika subjektiivset avaldusvormi. — Seejuures on korduvalt leitud selliseid iseenesest õigeid, kuid väga ühekülgseid tõeteri, nagu see, et “jumalad on kartus loonud” (deos fecit timor) jms. — Mitmesuguste teineteisega sageli ristuvate tunnete koosmängus sündinud religioosne usk jääb aga vist küll nüüd nagu ennegi oma objektiivses olemuses meile seletamatuks suuruseks, mida üksnes usklik ise tajub ja tunneb, seda sageli mõistmata, oma parimatel tundidel. Illusioonist võib sellejuures ainult see rääkida, kes tunnistab ühtlasi ka kõik muud vaimsed ehk hingelised nähtused (usu ja armastuse, aated ja ideed jne.) illusoorseiks, järjekindlalt siis ka iseenda väite ehk tõekspidamise religioosse usu illusoorsusest. — Tõeline usk on muidugi üks tõesti ilus illusioon!

Et meil usu puhul pole tegemist ainult inimpsüühika ühes kindlas suunas kulgeva reaktsiooniga inimest ümbritseva välismaailma suhtes, seda näitab juba asjaolu, et religioosne sõltuvustunne üleloomulikest võimudest resp. olendeist ehk olevusist võib inimhinges kergesti anda aset sootuks vastupidisele tundele, et suudetakse eriliste toimingute — tulu- ja tõrjenõiduse — abil neid võimusid ja olevusi ise valitseda ning oma tahtele allutada. See nn. maagiline reaktsioon põhineb samuti usus üleloomulikku, võimsasse ja pühasse, nagu spetsiifiliselt religioosne sõltuvustunne. — Religioon ja maagia, need kaks usundifenomenoloogiliselt ja psühholoogiliselt üksteisest erinevat suhtumisviisi või reaktsiooni religiooni objekti suhtes, käivad tegelikult usundite ajaloos kõikjal käsikäes ning on sageli ka nn. kõrg- ehk kirjareligioonides ja kaasaegseis universaalreligioonideski (budismis, islamis ja ristiusus) praktiliselt lahutamatud usukultuslikes talitusis ning rahvapärastes rituaalides. Inimese erisugune reageerimisviis religiooni objekti suhtes, mille teoreetilisteks poolusteks oleksid ühelt poolt n.-ö. puhas maagia, teiselt poolt aga n.-ö. puhas religioon, mis aga tegelikkuses vastavalt olukordadele ja hoiakuile simultaanselt vahelduvad ning ühes ja samas kultuslikus aktis koos esineda võivad, näitab veenvalt, et meil on kõikjal tegemist numinoosse väe resp. jumaluse kujutelma peegeldusega inimese psüühikas mitmel erineval kujul. Sellest annab selget tunnistust ka usuelu tohutult rikkalik fenomenaalne mitmekesisus, religioossete nähtuste ja avaldusvormide pluralistlik paljus. Erinevatel aegadel ja erinevates kohtades või kultuurides on numinoosselt vägevaks —pühaks — peetud väga erinevaid objekte looduses ning kujutelmi üleloomulikest olendeist. — Teisest vaatekohast, mis on omane usklikule ning teatud usunditeaduslikele koolkondadele, võib seda ka nii väljendada, et religiooni objekt — jumalus, jumal — on end inimesele, religiooni subjektile, avaldanud või ilmutanud väga mitmesugusel kujul. Universaalselt religioossele sünoptikule, kes on harjunud leidma jumalust kõikides usundeis, oleks see näit. nii nagu valgus, mis, langedes meie peale ühest ja samast allikast (päikesest), murdub pärast sadu mitmeks erinevaks, siiski teineteisega kokkusulavaks värviks. Sama asja on meie oma kauge hõimurahva, soome-ugri keelkonda kuuluva permi keeleharu esindaja, udmurdi (votjaki) vanake veel läinud sajandi lõpul vene uurijale Pervuhhin’ile selgete sõnadega väljendanud: “Jumal on üks, aga inimesed paluvad teda mitmel taval; igal rahval on oma usund, nii kui igal puul on oma lehed” (Harva 1914, lk. 208).

Religioossest usust kõrgematesse, üleloomulikkudesse vägedesse ja olevustesse, millest või kellest end tuntakse sõltuvat, lähtuvad mitmesugused tundereaktsioonid, tahteimpulsid ja teadvuslikud toimingud, aktid, mille tulemuseks sotsiaalsel-ühiskondlikul tasapinnal on teatud, enam-vähem kindlakskujunenud, rahvapärimuslikus traditsioonis fikseeritud ning ühelt sugupõlvelt teisele edasi antud religioosne hoiak ja käitumine, usundikombed — kultus ja rituaal —, mis kokku moodustavad n.-ö. praktilise religiooni, kuna kujutelmad üleloomulikest vägedest ja nende kandjaist, üleloomulikest olevusist (vaimudest, jumalaist) moodustavad n.-ö. religiooni ideoloogilise sisu või teoreetilise poole. — Need mõlemad pooled on tegelikkuses teineteisest lahutamatud ja käivad üldiselt käsikäes, näit. kuulub usutalitusliku kultuse juurde tavaliselt alati seda toimingut ideoloogiliselt põhjendav (ning mitte ainult seletav!) müüt, muistend jumalatest ja nende tegudest, mis kultuses saavad inimeste poolt korratud. — Religioonide ajaloos on küll sageli juhtunud, et väline kultuslik praktika on jäänud liiga kitsaks ajaga muutunud ideoloogilisele sisule, mille tagajärjeks on olnud konflikt mõlema vahel, näit. prohvetite kuulutus ja protest vana-iisraeli ohvrikultuse vastu. Ka tänapäeval võib tähele panna, kuidas kristliku kiriku väline, kultuslik praktika hoiab kinni konservatiivsemast liinist kui vaimulik kuulutus, mis kergemini kohaneb ajastu või n.-ö. ajavaimu muutuvale maitsele — Nn. sisu ja vormi dialektika valitseb ka usuelus, nagu kõikjal mujal kultuurielu paljudes avaldusvormides. Raske on seepärast ütelda, kumb eelpool nimetatud religiooni pooltest, teoreetiline või praktiline, oleks vanem ja varajasem. Arutlus ses asjas oleks viljatu spekulatsioon. Võib arvata, et niipea kui inimene — pigem küll inimesed teatud etnilis-ühiskondlikus grupis — on hakanud uskuma üleloomulik-kõrgemate vägede ja nende kandjate, enam-vähem isikustatud vaimude ning jumalate olemasolusse, eksistentsi ja aktiivsusesse, on neid ka erilistes kultuslikes talitustes (näit. ohvri ja palvetega) austama ja teenima hakatud. Pöördumine nende kui isikustatud olevuste poole ei tarvitse sugugi olla hilisem nähtus kui numinoosse väe n.-ö. aimduslik apertseptsioon, s.t. mingi ebamäärase ja isikupäratu üleloomuliku ning kõrgema väe tajumine. — Ühenduses lühikese kriitilise ülevaatega tähtsamaist teooriaist religiooni tekkimise kohta tuleme selle juurde veel allpool tagasi. — Jumalausk ja jumalateenistus on alati ja kõikjal käinud käsikäes, võiks meile tuttavamas sõnastuses ütelda. Jumala või jumalate kuju ise on sellejuures väga erinevaid väljendusvorme leidnud. Vaatleme nüüd mõningaid usukujutelmi tänapäevase usundiajaloo ainese põhjal, misjuures me religioonide tohutust fenomenaalsest rikkusest võime fikseerida vaid kõige üldisemaid piirjooni, mis ms. iseloomustavad ka vana eesti rahvausku ning usuelu üldse.

Usukujutelmade algeid on otsitud ühelt poolt nn. hingeusus (pneumatoloogia ehk animism kitsamas mõttes), teiselt poolt aga usus üldisesse looduse ja asjade, samuti ka inimkäte poolt loodud objektide, elususse (animatism) ning hingestatusesse (animatism laiemas mõttes). — Hingeusk on omane kõigile meile tuntud usundeile. Pole sellist rahvast või etnilist ühikut (suguharu jne.), ei nn. loodusrahvaste ega ka nn. kõrg- ehk kirjakultuuriga rahvaste seas, kellel puuduksid kujutelmad inimese, loomade ja osalt ka looduslike nähtuste ning objektide ning vahel koguni elutute esemete (näit. kivide ja inimeste poolt loodud asjade, nagu töö- ja tarberiistade, elamute jne.) hingest või hingedest, vaimust või vaimudest. Inimese mitmesugused elamused ja kogemused iseenda, oma kaasinimeste ning loomade ja taimede juures on ühelt poolt koos juurdlemise ehk järelemõtlemisega nende kogemuste ja neid esilekutsunud nähtuste — nagu sünd ja surm, paljud haigused, mitmed eluavalduslikud protsessid (hingamine, keha soojus, pulss ja südametuksed jms.) — üle loonud või aluse andnud kujutelmale kehaga seotud elustavaist jõududest, nn. keha-hingest ehk ühest ühtsest keha-hingest, näit. ka vanas eesti rahvausundis tuntud “hingus-hing” hinguses, “veri-hing” veres, “süda-hing” südames, “pulss-hing” pulsis. — Teiselt poolt on visuaalsed nähtused, unenäod ja visioonid, nägemused ja mälestuspildid psüühiliseks aluseks kujutelmale nn. irdhingest (alternatiivid: pilt-hing, vari-hing jne.), s.t. inimese ja teiste elusolendite enam-vähem kehatust, “teisiku”, varju, peegelpildi ja muul sarnasel kujul esinevast ilmumist väljaspool keha. Lähemalt me neil hingekujutelmadel siin peatuma ei hakka, kuna allpool (esseedes “Hällist hauani” ja “Too ilm”) on nende kohta antud konkreetseid näiteid vanast eesti rahvausundist. — Nimetame ainult, et nn. dualistlik-pluralistlikest hingekujutelmadest — ühelt poolt irdhing, teiselt poolt keha-hinged või ühtne keha-hing — on irdhinge kujutelmal olnud suur osa kujutelmade tekkimisel üleloomulikest olevusist (vaimudest ja võib-olla ka jumalaist) üldse. — Enam ei saa aga ühineda varemast usunditeaduslikust uurimisloost tuttava ja seniajani populaarteaduslikes teatmeteoseis nii laialt levinenud nn. animistliku teooriaga usundi algupärast, mille järele hingekujutelm oleks olnud ainsaks või vähemalt esimeseks aluseks kujutelmadele kõigist kõrgemaist üleloomulikest olevusist, kaasa arvatud nn. kõrg- ehk ülijumal.— “Animism” tuleb ladinakeelsest sõnast anima (feminiinvorm), animus (maskuliinvorm), “hing”, “vaim”. — Irdhinge kujutelmast võib olemasoleva ja läbitöötatud faktilise usundiloolise materjali põhjal küll usundifenomenoloogias geneetilis-ideoloogiliselt tuletada näit. kaitsevaimu (Põhja-Eestis “haldja”) kujutelma inimese, loomade ja loodusobjektide juures; osalt on irdhing inimese ja loomade juures võib-olla olnud eeskujuks, “mustriks” ka loodusvaimude puhul, kuigi nende erinevate kujutelmade kultuurilooline seos vajab veel põhjalikku selgitamist. Nn. loodus-animismis, s.t. usus looduses valitsevate vaimude ehk haldjate üle, peab arvestama aga ühtlasi veel ühe sootuks teise usundifenomenoloogilise seletuse või teooriaga, nn. animatismiga (ladinakeelsest sõnast animatus