Читать книгу Rännakud murtud maal - Ivar Soopan - Страница 4

Ta mõjus nagu elusuur nukk, mis on sattunud vale poe vitriini ega sobi sinna kuidagi.

Olin tsikli Patongi ranna äärde parklasse jätnud ja silmitsesin tohutut prügihunnikut. Seal oli majade osi, puukuure, baaridest järele jäänud mööblit, lömmis autosid ja motorollereid – kõike, mis iseloomustas kunagist elu.

Keset seda sodi kõndis enda ette vaadates tüdruk. Ta kummardus ja võttis midagi üles ning kui see tundus talle vajalik, pistis väiksesse kotti. Üles korjas ta ainult pabereid, ID- ja pangakaarte, fotoalbumeid ja muud sellist, samal ajal kui tema vanemad, kes eemal askeldasid, kandsid kokku olmeesemeid, panid need suurtesse kottidesse ja tõstsid mootorratta külgkorvi. Korv oli kottidest lookas.

Tüdruk kandis valget ehituskiivrit. Ma ei teadnud, miks ta pabereid korjas, kuid arvan, et nende eest võis tasu saada. Patongi rannas jäi palju inimesi kadunuks, kuid paljude isikut tõendavad dokumendid vedelesid kuskil sealsamas. Samamoodi fotoalbumid nende piltidega. Kui sellised asjad hukkunute identifitseerimise keskustesse viidi, aitas see kindlaks teha, kus mõni turist oli katastroofi hetkel viibinud. Iseasi, kas sellest kokkuvõttes mingit kasu oli, kuid see oli üks killuke suurest puslest.